KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-1563 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. detsember 2006. a, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Gaida Kivinurm, Margo K

§ 149lg 2 p 3 analoogiat kohaldades menetlusse võtmata.

Kui kohus võttis avalduse menetlusse, oleks menetlus tulnud sama seaduse § 217 p 3 analoogiat kohaldades lõpetada. Sama seisukohta on väljendanud ka Riigikohus (14.11.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-02).

1. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetud töötasu ja väljamakstud koondamishüvituse tasaarvestamise lubamatusele. Antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus palgast kinnipidamine oleks vastuolus PaS §-st 36 tuleneva põhimõttega. Maakohtu otsus on selles osas õige. Käesolevas töövaidluses on tegemist hageja nõudel töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisega ja tööle ennistamisega, mistõttu on hagejale väljamakstud koondamishüvitus osutunud alusetuks. Töövaidlusorgan on andnud töötaja soovil hinnangu, et koondamine oli ebaseaduslik, mille tulemusel langes ära õiguslik alus ka koondamishüvituse saamiseks (Riigikohtu 19.10.2004 otsus nr 3-2-1-107-04). Õige ei ole apellandi käsitlus tasaarvestusavalduse esitamata jätmise osas ning sellele tuginev järeldus. Tasaarvestuse avaldust ei olnud kostjal võimalik esitada enne kui töötajal oli palganõue tema vastu tekkinud ning töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 3 alusel tunnistatud ebaseaduslikuks. Pealegi ei võtaks tasaarvestuse avalduse esitamata jätmine huvitatud poolelt ära õigust alusetult makstud summat tagasi nõuda. Eelnevast tulenevalt ei jäänud hagejal töötasu saamata, mistõttu ei ole tal alust nõuda PaS §-s 35 ettenähtud viivist ega ühe kuupalga suurust hüvitust lõpparve maksmisega viivitamise eest TLS § 119 lg 2 alusel.
2. Apellandi hinnang kostja esindaja volitustele ei ole kooskõlas asja materjaliga. Esindaja 6 valik on esindatava määrata. Apellatsioonkaebuses püstitatud sellekohased probleemid ei mõjuta vaidluses tehtud kohtulahendi õigsust. Väide, et esindaja ei väljendanud kostja tegelikku seisukohta, on paljasõnaline ja kajastab hageja nägemust. Kostja ei ole oma esindaja tegevust kahtluse alla seadnud ega tema volitusi ka hiljem tühistanud.
3. Kohtukulude väljamõistmise osas tuleb maakohtu otsus tühistada menetlusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Kohtul ei olnud alust kohaldada kuni 31.12.

§ 64

lg-t 2, mille kohaselt mõistetakse hagi rahuldamata jätmisel hagejalt, kes oli vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagiavalduse esitamisel, riigilõiv välja riigituludesse. Nimetatud sättes on silmas peetud kehtinud TsMS § 57 lg 2 alusel riigilõivust vabastatud isikut, kelle puhul peab kohus vastavalt § 57 lg-le 3 määruses märkima, kas isik on vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagiavalduse esitamisel või ka hagi rahuldamata jätmise korral. Hageja oli riigilõivu tasumisest vabastatud sama seaduse § 57 lg 1 alusel, seega tulenevalt riigilõivuseadusest (§ 16 lg 1 p 1). Seetõttu ei olnud kohtul alust mõista hagejalt hagi rahuldamata jätmisel välja riigilõivu riigituludesse. 23. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis tulenevalt kuni 31.12.

§ 60lg-st 1 jäävad apellandi kohtukulud tema enda kanda.

Ü.Jänes G.Kivinurm M.Klaar 7