Obsah (10)

§ 196§ 88§ 399§ 113§ 29§ 7§ 8§ 396§ 164§ 97

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2

§-s 399 sätestatud asjaolu laenulepingu ülesütlemiseks poolte vahelises võlasuhtes ei esinenud ja ülesütlemisavaldus on tühine. Laenulepingu dokumentide näol vormistati laenulepinguks poolte võlasuhe, mida laenulepingu sõlmimise tulemusena tuleb vaadelda ühe laenusuhtena. Viitega hageja ja kostja varasemale kirjavahetusele ning dokumendid allkirjastanud isiku selgitustele, samuti laenulepingu dokumentide sisulisele ning vormilisele sarnasusele on tegemist ühe võlasuhtega, mistõttu laenulepingu dokumente I – VIII ja nende täitmist tuleb vaadelda kogumis. Just sel põhjusel ei ole hageja pidanud eraldi vajalikuks määrata, millise kohustuse täitmisele on seni makstud summad suunatud. Laenulepingu dokumentide erisused seisnevad vaid laenuks vormistatud kohustuste kirjelduses ning summades, millistest ei tulene, et igaüks neist oleks käsitletav eraldi laenusuhtena ja iseseisva lepinguna. Sisuliselt oli laenulepingu aluseks otsus vormistada hageja varasemad kohustused kostja ees laenuks, mille tulemusena tagatakse mõlemale poolele suurem õiguskindlus seoses summade tagastamisega. Laenulepingu sellise käsitlemise kohustus tuleneb ka hageja juhatuse ja nõukoguga kooskõlastatud tegevusjuhistest. Laenulepingu ühe kohustusena käsitlemist põhjendavad ka lepingudokumentides kajastuvad maksetingimused ja -tähtajad. Ülesütlemisteate esitamisel pole eristatud lepingut kui kokkulepet lepingu vormist ning on vääralt tõlgendatud poolte tegelikku tahet kujundada üks ja sama lepinguline suhe, mis üksnes tulenevalt poolte majandustegevuse spetsiifikast vormistati eraldi dokumentidena. Laenulepingu alusel andis kostja hagejale laenu kogusummas ca 14 miljonit krooni tagastamise tähtajaga 7 aastat, luues laenusaajale lepingu ja seaduse alusel õiguskindluse 3 selles, et laenusaaja rahalised kohustused laenuandja ees tuleb täita 7 aasta jooksul. Laenulepingute sõlmimisel tugines laenusaaja asjaolule, et 7-aastane maksete ajatamine ning tema enda majanduslik seis võimaldavad kohustuse nõuetekohaselt täita. Muuhulgas sai laenusaaja mõistlikult arvestada ka oma võlgnike poolt nende kohustuste täitmisest saadavate summadega ning laenusumma tagastamisega nende arvelt. Nõuete loovutamine OÜ-le V ja OÜ-le M teenis poolte ühist huvi saavutada laenulepingu kiirem täitmine laenusaaja poolt laenuandjale. Seega laenulepingust tuleneva nõude osalise loovutamisega OÜ-le V, OÜ-le M ja OÜ-le Õ aktsepteeris laenuandja laenulepingu täitmise teistsugustel tingimustel, kui laenulepingu dokumentides sätestatud. Kui laenuandja väidab muud, siis tuleb laenusaajal asuda seisukohale, et laenulepingust tuleneva nõude osalise loovutamisega muutis laenuandja poolte lepingulisi suhteid olulisel määral, tekitades olukorra, kus loovutatud nõude alusel saabus kohustuse täitmise tähtaeg praktiliselt kohe. Olenemata asjaolust, et kogu loovutatud nõue ei olnud muutunud sissenõutavaks, ei olnud hagejal tegelikest asjaoludest tulenevalt enam võimalik varem esinenud alustel tugineda tema võlgnike poolt nende rahaliste kohustuste täitmisele. Nõude loovutamise tulemusena täitmise vastuvõtmist on kostja kinnitanud ülesütlemisteates, viidates, et hageja on tasunud ennetähtaegselt kokkuleppest tuleneva võla osas, mis loovutati OÜ-le Õ, kinnitades, et vaidlus puudub kokkuleppest tuleneva võlgnevuse ennetähtaegse tasumise osas summas 7.922.304,90 krooni (ehk summas, mis loovutati OÜ-le Õ). Hageja on nõuetekohaselt ja ennetähtaegselt täitnud laenulepingust tulenevad kohustused summas 8.405.900 krooni, mis loovutati OÜ-le V ja OÜ-le M. Hageja leiab, et laenuleping tuleb lugeda ennetähtaegselt täidetuks 8.405.900 krooni ulatuses, mistõttu laenusaaja ei ole viivituses maksete ega intressi tasumisega. Ülesütlemisavalduse esitamisel ei ole järgitud ka muid seaduses sätestatud nõudeid. Lepingut ei ole üles öeldud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kostja ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai (

§ 196lg.

3). Viitega ülesütlemisavaldusele pidi laenuandja ülesütlemise asjaoludest teada saama hiljemalt

1. juunil
2. a., mil möödus kaks kuud viimase makse teostamisest, põhjendamatu oli esitada ülesütlemisavaldus enam kui 8 kuud pärast väidetavatest ülesütlemise asjaoludest teadasaamist. Tulenevalt

§ 196

lõikest 2 oleks tulnud ülesütlemisele eelnevalt anda kohustuse rikkumise lõpetamiseks mõistlik tähtaeg, seda ei ole kostja teinud. Sisuliselt on kohustus nõuetekohaselt täidetud, seega puudus kostjal seadusest tulenev alus laenulepingu ülesütlemiseks ja õigus nõuda laenulepingust tuleneva võla tasumist ülesütlemisteates ja ülalviidatud kirjades sätestatud tingimustel; ülesütlemisteade on vastuolus seadusega ja tühine. Arvestades võlgnetava summa algset kogusuurust 14.399.509, 39 krooni, sellest nõuete loovutamise tulemusena tasutud summa suurust 8.405.900 ning laenuandjale endale faktiliselt tasutud summa suurust 384.500 krooni ning laenu tagastamise tähtaega (7 aastat alates vastava lepingu sõlmimisest), samuti viidates ülesütlemisteates esitatud kalkulatsioonile, on laenusaaja laenulepingust tulenevaid kohustusi faktiliselt täitnud suuremas ulatuses, kui laenuandjal lepingule tuginedes oleks võimalik nõuda. Ülesütlemisteates viidatud asjaoludel ei ole põhjendatud ka

1. detsembri
2. a. kokkuleppe ülesütlemine. Kokkuleppe näol on tegemist laenulepingusse mittekuuluva kohustusega, mis seondub lepingust taganemise tulemusena tekkinud kohustuste täitmisega ja mille ülesütlemist ei saa põhjendada laenulepingu täitmise suhtes esitatud vastuväidetega. Nagu ülesütlemisteates on kinnitatud, on kokkuleppest tulenevad kohustused 7.922.304, 90 krooni ulatuses täidetud. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Pooled on sõlminud mitu erinevat laenulepingut, mille käsitlemiseks ühe lepinguna puudub õiguslik alus. Pooled on erineval ajahetkel saavutanud kokkuleppe erinevate summade laenamises hagejale, puudub mistahes alus käsitleda kõiki allkirjastatud laenulepinguid õiguslikult ühe lepinguna ainuüksi seetõttu, et laenu tingimused ning lepingutekstide sõnastus kattuvad. Juhul, kui poolte tahe oleks olnud 4 suunatud tegelikult ühe lepingu sõlmimisele, siis oleks olnud võimalik laen ka ühe dokumendiga vormistada, näidates ära üksnes laenu piirsumma, mille ulatuses hagejale laenu võimaldatakse. Asjaolu, et faktiliselt vormistasid pooled laenuks ümber ka teistest võlasuhetest tulenevaid kohustusi, kinnitab, et poolte tegelik ühine tahe
3. oktoobrist kuni
4. detsembrini
5. a. ei olnud suunatud ühe laenulepingu sõlmimisele, tegelikult andis kostja oma emaettevõtjast hagejale laenu igakordselt eraldiseisva laenulepingu alusel. Laenulepingute I – VIII punktidest
6. 1 ja
7. 7 tuleneb üheselt, et laenusuhe loeti tekkinuks konkreetses laenulepingus märgitud summa ulatuses, kusjuures üheski sõlmitud laenulepingutest ei sisaldu viiteid varem sõlmitud või tulevikus sõlmitavatele laenulepingutele (ega varem üleantud või edaspidi üleantavatele rahasummadele). Et pooled käsitlesid sõlmitud laenulepinguid erinevate lepingutena, nähtub kohtueelsest kirjavahetusest ja poolte käitumisest.
8. detsembril
9. a. esitas kostja tähitud kirjaga nr. 2564 hagejale pankrotihoiatuse ning nõudis ajavahemikul
10. oktoobrist
11. a. kuni
12. jaanuarini
13. a. tasutud summa 3.618.609, 00 krooni tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel.
14. detsembril
15. a. esitas kostja tähitud kirjaga nr. 2565 hagejale avalduse laenulepingute ülesütlemiseks ning nõude laenud tagastada.
16. detsembril
17. a. teatas hageja vastuseks kostja
18. detsembri
19. a. pankrotihoiatusele, et selles märgitud summade ülekandmine on toimunud nelja erineva laenulepingu alusel (IV, V, VI ja VII), kusjuures iga laenulepingu osas on hageja eraldiseisvalt kinnitanud, et nimetatud laenulepingust tulenevaid kohustusi on hageja vastamise kuupäeva seisuga täitnud. Seega on hageja käsitlenud sõlmitud laenulepinguid kui eraldiseisvaid lepinguid ega ole tõlgendanud neid kui ühe laenulepingu erinevaid dokumente.
20. detsembril
21. a. teatas hageja vastuseks kostja
22. detsembri
23. a. ülesütlemisavaldusele, et avalduses märgitud summad on hagejale üle antud laenulepingu I alusel, kusjuures nimetatud laenulepingust tulenevaid kohustusi on hageja täitnud. Kirjas ei viidanud hageja asjaolule, justkui ei saaks laenulepingut I käsitleda eraldiseisva lepinguna, vaid üksnes osana ühest suuremahulisest laenulepingust.
24. detsembril
25. a. esitas kostja hagejale kirjaga nr. 3219 järelepärimise seoses laenulepingu I täitmise ning selles kajastatud summade tasumisega seotud asjaoludega.
26. detsembril
27. a. esitas kostja hagejale kirjaga nr. 3220 järelepärimise seoses laenulepingute IV – VII täitmisega, paludes vastuses ära näidata eraldi võla suuruse iga laenulepingu kohta põhivõla, intresside ja viiviste osas eraldi.
28. jaanuaril
29. a. esitas kostja hagejale kirjaga nr. 18 pankrotihoiatuse seoses
30. detsembril
31. a. sõlmitud nõude loovutamise lepingust tuleneva hageja võlaga summas 4.180.900, 39 krooni.
32. jaanuaril
33. a. teatas hageja vastuses kostja
34. detsembri
35. a. kirjadele nr. 3219 ja nr. 3220 ning
36. jaanuari
37. a. kirjale nr. 18, et laenulepingust I tuleneva nõude on hageja loovutanud
38. veebruaril
39. a. OÜ-le V, kusjuures kõnealune nõue on uuele kreeditorile tasutud, laenulepingutest I – VIII ja kokkuleppest tulenevate kohustuste katteks on hageja kokku tasunud
40. aprilli
41. a. seisuga 16.712.705, 29 krooni, kusjuures kooskõlas

§ 88

lõikega 1 on hagejal õigus määrata, millisest laenulepingust tuleneva kohustuse katteks on raha üle antud ning nõude loovutamise lepingust tulenev võlgnevus vormistati laenulepingu VIII alusel laenuks ning laenulepingust VIII tuleneva nõude loovutas hageja

1. veebruaril
2. a. OÜ-le V, kusjuures kõnealune nõue on uuele kreeditorile tasutud. Ülaltoodud kirjavahetusest ilmneb üheselt, et nii hageja kui ka kostja on käsitlenud laenulepinguid I – VIII eraldiseisvate lepingutena, mitte ühe laenulepinguna, kusjuures hageja on laenulepingutest I – VIII tulenevaid kohustusi täites soovinud käsutada ka

§ 88

lõikest 1 tulenevat võlgniku määramisõigust, mis obligatoorselt eeldab mitme erineva kohustuse olemasolu.

1. märtsil
2. a. esitas kostja hagejale kirjaga nr. 624 laenulepingute III – IV ja VI – VII ning kokkuleppe ülesütlemisavalduse ning nõude neist tuleneva võla tasumiseks.
3. aprillil
4. a. teatas hageja oma lepingulise esindaja vahendusel kostjale esmakordselt, et käsitleb sõlmitud laenulepinguid ühe lepinguna. Asjaolu, et sõlmitud laenulepingud olid eraldiseisvad lepingud, on täiendavalt tõendatud nõude loovutamise lepingutega. Nõuete loovutamise lepingutest OÜ-ga V ja OÜ-ga M nähtub üheselt, et kostja on loovutanud laenulepingutest I – II, V ja VIII tulenevad nõuded 5 täies ulatuses. Seega ei või järeldada, et kostja oleks loovutanud OÜ-le V ja OÜ-le M oma nõude üksnes osaliselt. Juhul, kui poolte tahe oleks olnud suunatud vaid ühe laenulepingu sõlmimisele, siis oleks tulnud loovutamise lepinguis fikseerida see, et loovutatakse laenulepingust tulenev nõue üksnes osaliselt. Seevastu loovutamise lepingust OÜ-ga Õ nähtub, et poolte tahe on suunatud kokkuleppest tuleneva nõude loovutamisele üksnes osaliselt. Hageja ei ole millegagi tõendanud laenulepingutest I – II, V ja VIII ning kokkuleppest tulenevate nõuete rahuldamist loovutatud osas. Kostja ei ole kordagi omaks võtnud ega tunnistanud hageja väiteid, nagu oleks viimane nimetatud nõuded uutele kreeditoridele täitnud. Hageja ei ole oma väiteid ülesütlemise põhjendamatuse ja õigusvastasuse kohta sisuliselt põhjendanud. Kostjal oli õiguslik alus laenulepingute III – IV ja VI – VII ning kokkuleppes sisalduva laenulepingu ülesütlemiseks
5. aprillist
6. a. kooskõlas

§ 399lg.

1 punktidega 1 ja

2. märtsi
3. a. ülesütlemisavalduses on kostja lähtunud hageja poolt esitatud seisukohtadest, eeldades nende õigsust ning pidamata vajalikuks vastavaid asjaolusid täiendavalt kontrollida. Laenulepingutest ja kokkuleppes sisalduvast laenulepingust tulenev hageja koguvõlgnevus kostja ees oli 23.071.579, 39 krooni. Laenulepingute tingimustest nähtuvalt kuulusid kõik laenulepingute alusel hagejale antud laenud tagastamisele seitsme aasta jooksul vastava laenulepingu sõlmimisest igakuiste võrdsete osamaksetena, kusjuures laenujäägilt arvestati intressi kaheksa protsenti aastas kuni laenusumma täieliku tagasimaksmiseni. Kokkuleppest tuleneva võlgnevuse 8.672.070 krooni kohustus hageja tasuma kooskõlas maksegraafikuga igakuiste võrdsete osamaksetena hiljemalt
4. detsembriks
5. a. Hageja ei asunud laenulepinguid ega kokkulepet nõuetekohaselt täitma ega ole seda teinud käesoleva ajani. Laenulepingute alusel kostjale tehtud üksikud tagasimaksed on toimunud suvaliselt, lepingute tingimusi mitte järgides, kusjuures maksete teostamisel ei ole hageja määranud, millisest laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks makseid tehakse. Kostja andmetel on hageja tasunud kostjale pärast
6. oktoobrit
7. a. (s. o. pärast laenulepingu I sõlmimist) pangaülekande teel kokku 384.500 krooni järgmiselt:
8. jaanuaril
9. a. 274.000 krooni selgitusega "laenu tagastamine";
10. märtsil
11. a. 28.000 krooni selgitusega "vastavalt lepingule";
12. aprillil
13. a. 2500 krooni selgitusega "laenu tagastamine" ning
14. aprillil
15. a. 80.000 krooni selgitusega "vastavalt lepingule". Vastavalt lepingule loovutas kostja OÜ-le V laenulepingutest I ja V tuleneva nõude hageja vastu kogusummas 1.225.000 krooni. Lepingu punkti
16. 2 järgi on loovutatud nõue reaalne, seega
17. veebruari
18. a. seisuga ei olnud hageja oma võlgnevust kustutama asunud.
19. jaanuari
20. a. kirjas kinnitas hageja oma teadlikkust laenulepingutest I ja V tuleneva nõude loovutamisest OÜ-le V ning väitis, et nõue on uuele kreeditorile, s. o. OÜ-le V tasutud. Seega on hageja enda väitel ennetähtaegselt täitnud laenulepingutest I ja V tulenevad kohustused, mis põhivõlgnevuse osas moodustasid 1.225.000 krooni. Loovutamise lepinguga loovutas kostja OÜ-le M laenulepingutest II ja VIII tuleneva nõude hageja vastu kogusummas 7.180.900, 39 krooni. Lepingu p
21. 2 järgi on loovutatud nõue reaalne, seega
22. veebruari
23. a. seisuga ei olnud hageja laenulepingute II ja VIII alusel oma võlgnevust kustutama asunud.
24. jaanuari
25. a. kirjas kinnitas hageja oma teadlikkust laenulepingute II ja VIII tuleneva nõude loovutamisest OÜ-le M ning väitis, et kõnealune nõue on uuele kreeditorile, s. o. OÜ-le M tasutud. Seega on hageja enda väitel ennetähtaegselt täitnud lepingutest tulenevad kohustused, mis põhivõlgnevuse osas moodustasid 7.180.900, 39 krooni. Kolmanda nõude loovutamise lepingu kohaselt loovutas kostja OÜ-le Õ osaliselt kokkuleppest tuleneva nõude hageja vastu summas 7.922.304, 90 krooni. Lepingu p.
27. 2 järgi on kostjal õigus nõuda hagejalt loovutatava nõude tasumist, kuna
28. veebruari
29. a. seisuga ei olnud hageja kokkuleppe alusel oma võlgnevust kustutama asunud.
30. jaanuari
31. a. kirjas väitis hageja, et on oma kohustusi kostja ees vähendanud kokku summas 16.712.705, 29 krooni. Arvestades, et hageja on kostjale tasunud pangaülekande teel kokku üksnes 384.500 krooni ning väidetavalt tasunud OÜ-le V ja OÜ-le M laenulepingute I – II, V 6 ja VIII alusel kokku 8.505.900, 35 krooni, siis tuleneb eeltoodust, et hageja on tasunud ennetähtaegselt kokkuleppest tuleneva võlgnevuse osas, mis loovutati OÜ-le Õ, s. o. 7.922.304, 90 krooni. Kostja ei nõustu, et hageja sai
32. jaanuari
33. a. seisuga suvaliselt määrata, millise kohustuse katteks on raha üle andnud. Hageja on ise oma
34. jaanuari
35. a. kirjas väitnud, et ta on täitnud OÜ-le V loovutatud laenulepingutest I ja V tulenevad kohustused summas 1.225.000 krooni ning OÜ-le M loovutatud laenulepingust II ja VIII tulenevad kohustused 7.180.900, 39 krooni. Hagiavalduses on hageja märkinud, et OÜ-le Õ loovutatud nõue summas 7.922.304, 90 krooni on samuti täidetud, seega on vastavate summade ja nõuete osas hageja määranud, millise kohustuse katteks on need üle antud. Teiseks ei võimalda

§ 88lg.

1 võlgnikul määrata, et nõude loovutamise järgselt uuele kreeditorile (näiteks OÜ-le V) loovutatud nõude katteks üleantava rahaga täidetakse vana kreeditori eraldiseisvat nõuet. Hageja poolt kostja arvele tasutud summa 384.500 krooni osas on hageja samuti minetatud õiguse ühepoolselt määrata, millise kohustuse katteks vastav summa on üle antud, kuivõrd

§ 88lg.

4 kohaselt tuleks seda teha mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist. Ilmselgelt ei saa mõistlikuks ajaks lugeda perioodi 8 – 12 kuud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kõnealune summa lugeda tasutuks võrdeliselt laenulepingutest III – IV ja VI – VII tuleneva võla ning kokkuleppest tuleneva võla jäägi katteks. Seega tuleb hageja poolt tasutud 384.500 krooni arvelt lugeda kustutatuks laenulepingust III tulenev võlgnevus 142.534, 15 krooni ulatuses (s. o. 37, 07% ulatuses tasutud summast), laenulepingust IV tulenev võlgnevus 95.509, 80 krooni ulatuses (s. o. 24, 84% ulatuses tasutud summast), laenulepingust VI tulenev võlgnevus 6959, 80 krooni ulatuses (s.o. 1, 81% ulatuses tasutud summast), laenulepingust VII tulenev võlgnevus 96.740, 20 krooni ulatuses (s. o. 25, 16% ulatuses tasutud summast) ning kokkuleppest tulenev võlgnevus 42.756, 40 krooni ulatuses (s. o. 11, 12% ulatuses tasutud summast).

1. märtsi
2. a. seisuga moodustas hageja võlg kostja ees kokku 7.089.609, 30 krooni suuruse summa, mis moodustub alljärgnevalt: laenulepingu III alusel 2.634.
3. 85 krooni, millest põhivõlgnevus 2.433.995, 85 krooni ja intressivõlgnevus 200.604 krooni; laenulepingu IV alusel 1.766.397, 20 krooni, millest põhivõlgnevus 1.631.902, 20 krooni ja intressivõlgnevus 134.495 krooni; laenulepingu VI alusel 127.173, 55 krooni, millest põhivõlgnevus 118.802, 55 krooni ja intressivõlgnevus 8.371 krooni; laenulepingu VII alusel 1.854.430 krooni, millest põhivõlgnevus 1.738.555 krooni ja intressivõlgnevus 115.875 krooni; kokkuleppe alusel 707.008, 70 krooni, millest põhivõlgnevus 401.852, 10 krooni ja intressivõlgnevus 305.156, 60 krooni. Ülaltoodud summadele lisandus viivis arvestusega 0, 25% viivitatud summalt päevas, mille tasumist kostja kavatseb nõuda kuni põhi- ja intressivõlgnevuse täies ulatuses kustutamiseni. Hageja oli viivitanud enam kui kahe laenulepingujärgse osamakse tagastamisega ning rikkunud intressi maksmise kohustust. Hageja ei ole alates
4. märtsist
5. a. laenulepingutest III, IV ja VII ning alates
6. maist
7. a. laenulepingust VI tulenevaid kohustusi täitnud, kusjuures ülesütlemisavalduse esitamise hetkeks oli hageja iga nimetatud laenulepingu järgi viivitanud vähemalt ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud ning jätnud täitmata kohustuse tasuda igakuiselt intressi laenujäägilt. Kokkuleppe alusel oli hageja tasunud kostjale viivitusega osaliselt ainult esimese osamakse 42.756, 40 krooni ulatuses. Alates
8. märtsist
9. a. ei ole hageja kokkuleppes sisalduvast laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud, ülesütlemisavalduse esitamise hetkeks oli ta vähemalt ühe osa tagastamisega viivistanud kauem kui kolm kuud ning jätnud täitmata kohustuse tasuda igakuiselt intressi laenujäägilt. Eeltoodust tulenevalt esinesid alused osundatud laenulepingute erakorraliseks ülesütlemiseks. Hageja ei saanud eeldada, et saadud laenud kuuluvad tagastamisele 7 aasta jooksul sõltumata sellest, kas viimane täidab laenulepinguid nõuetekohaselt või mitte. Hageja väide, et nõuete loovutamine OÜ-le V ja OÜ-le M teenis poolte ühist huvi saavutada laenulepingu kiirem täitmine, on arusaamatu ning põhjendamata. Hageja seisukoht, justkui oleks laenuandja laenulepingust tuleneva nõude osalise loovutamisega muutnud poolte lepingulisi suhteid olulisel määral, tekitades olukorra, kus loovutatud nõude alusel saabus kohustuse 7 täitmise tähtaeg praktiliselt kohe, on arusaamatu ega põhine seadusel. Hageja väide, et nõude loovutamise tulemusena laenusaaja poolt täitmise vastuvõtmist on kostja kinnitanud ülesütlemisteates, jääb kostjale arusaamatuks, kuna kostja ei ole nõude loovutamise lepingute sõlmimise teel vastu võtnud mistahes täitmist hagejalt ning hageja ei ole kostjale täitmist pakkunud. M. K tegutses
10. detsembrist
11. a. kuni
12. augustini
13. a. üheaegselt nii hageja kui kostja likvideerijana. Alusetu on hageja väide, nagu ei oleks kostja õigeaegselt ülesütlemise aluseks olevatele asjaoludele reageerinud, kuivõrd hageja ja kostja seaduslikuks esindajaks oli sel ajal üks ja seesama isik, s. t., nagu oleks M. K kostja seadusliku esindajana pidanud esitama ülesütlemisavalduse iseendale kui hageja seaduslikule esindajale. Arvestades, et juriidiline isik saab tegutseda üksnes oma esindaja kaudu, siis on vajalik tuvastada aeg, millal kostja pankrotihaldur sai teada laenulepingute ülesütlemise aluseks olevatest asjaoludest.
14. detsembri
15. a. seisuga ei olnud kostjale isegi mitte teada laenulepingute III – IV, VI – VII olemasolu, rääkimata teadlikkusest nende ülesütlemise aluste osas. Laenulepingud said kostjale kättesaadavaks alles
16. veebruaril
17. a. Arvestades laenulepingute koguarvu, vajadust koostada kõikide lepingute järgsed laenu tagastamise graafikud ning kontrollida hagejalt maksete võimalikku laekumist alates iga konkreetse laenulepingu sõlmimisest, on selge, et
18. märtsil
19. a. ülesütlemisavalduse esitamine on käsitletav lepingute ülesütlemisena mõistliku aja jooksul selle aluseks olevatest asjaoludest teadasaamisest. Ülesütlemise aja seisuga oli hageja viivituses enam kui kahe osa tagastamisega. Täiendava tähtaja andmine rikkumise kõrvaldamiseks on nõutav üksnes mitteolulise lepingurikkumise korral. Lisaks on kostja juba alates
20. detsembrist
21. a. nõudnud hagejalt muuhulgas laenulepingutest III – IV, VI – VII ning kokkuleppes sisalduva laenulepingu objektiks olevate kohustuste täitmist, sealhulgas pankrotihoiatust esitades, mistõttu kostja on faktiliselt andnud hagejale korduvalt täiendavaid tähtaegu oma kohustuste täitmiseks. Hageja kohustusi täitma ei asunud. Seega oleks vaidlustatud ülesütlemine õiguspärane isegi juhul, kui eeldada, et hagejale oleks tulnud anda ülesütlemisele eelnevalt täiendav tähtaeg rikkumise kõrvaldamiseks. OÜ F (pankrotis) vastuhagi
22. juulil
23. a. esitas kostja vastuhagi, paludes hagejalt välja mõista 8.516.911, 90 krooni. Vastuhagis tugineb OÜ F oma hagivastuses toodud väidetele. Hageja võlg laenulepingutest I – VIII ning kokkuleppest kokku oli 23.071.579, 39 krooni. Kõigi laenulepingute järgi tuli laen tagas maksta 7 aasta jooksul igakuiste võrdsete osadena. Esmalt arvestati laenujäägilt intressi 8% aastas kuni laenusumma täieliku tagasimaksmiseni. Kokkuleppest tulenev võlg oli 8.672.070 krooni ja see tuli tasuda maksegraafiku järgi igakuiste võrdsete osadena hiljemalt
24. detsembriks
25. a. Hageja lepinguid ei täitnud, tagasimaksed on tehtud suvaliselt, tagasimakset tehes ei ole hageja märkinud, millise laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks on makse tehtud. Kokku on tasunud panga vahendusel 384.500 krooni, mis tuleb lugeda tasutuks võrdeliselt laenulepingutest III – IV ja VI – VII tuleneva võla ja kokkuleppest tulenev võla jäägi katteks. Täitmata on laenulepingust I ja V tulenevad kohustused OÜ V ees, lepingust II ja VII tulenevad kohustused OÜ M ees ja osaliselt 7.922.304,90 krooni ulatuses kokkuleppest tulenevalt OÜ Õ ees. Hageja oli kohustatud tasuma laenulepingutest III – IV ja VI – VIII ning kokkuleppes sisalduvast laenulepingust tuleneva võla katteks
26. aprilliks
27. a. 6.992.865, 75 krooni, millest põhivõlg oli 6.183.429, 15 krooni ja intressivõlg 809.438, 60 krooni. Seda ei ole hageja teinud. Sellepärast lisandub ka viivis 0, 25% päevas viivitatud summalt. Vastuhagi esitamise päevaga moodustub viivisevõlg 154.893, 43 krooni, intressivõlalt viivist ei arvestata. Kokkuleppes sisalduvast laenulepingust tulenevat viivist arvestab kostja

§ 113lg.

1 ja § 94 järgi 9% aastas, kokku 9152, 72 krooni. Kokkuleppe alusel on põhivõlg 356.917, 10 krooni, intress 350.091, 60 krooni ja viivis 9152, 72 krooni. 8 Vastus vastuhagile Hageja palub jätta vastuhagi rahuldamata hagis toodud motiividel. Esimese astme kohtu otsus

1. juuli
2. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi, mõistes AS-ilt * (likvideerimisel) OÜ F (pankrotis) kasuks välja 8.516.911, 60 krooni. Kohtukuluna mõistis kohus hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulu 45.228, 75 krooni. Riigituludesse mõistis kohus hagejalt riigilõivu 301.000 krooni. Otsuse kohaselt on pooled vormistanud 8 laenudokumenti, mida ei ole küll nummerdatud, kuid mida pooled eristavad numbrite järgi, mida ka kohus kasutab. Dokumendid vormsitati järgmiselt:
3. oktoobril
4. a. dokument 1, mis tuleneb sellest, et kostja on
5. septembril
6. a andnud hagejale sularahas 1.100.000 krooni; dokumendi II, mis tuleneb sellest, et kostja on hageja eest AS-ile L kandnud
7. septembril
8. a. üle 3.000.000 krooni, dokument III, mis tuleneb sellest, et pooled ja AS H on sõlminud nõude tasaarveldamise lepingu, mille kohaselt hageja vähendas oma selle isiku käest saadaolevaid arveid 2.500.000 krooni võrra, sellega vähendati
9. isiku nõuet kostja vastu 2.500.000 krooni võrra ja see on laenusuhte tekkimine poolte vahel summas 2.500.000 krooni; dokument IV, mis tuleneb sellest, et kostja on
10. oktoobril
11. a. kandnud hagejale üle 1.675.000 krooni see on laenusuhte tekkimise aluseks summas 1.675.000 krooni;
12. oktoobril
13. a. dokument V, mis tuleneb sellest, et kostja on tasunud pangaülekannetega
14. oktoobril
15. a. 25.000 krooni ja
16. oktoobril
17. a. 100.000 krooni ning pooled käsitlevad seda laenusuhte tekkimisena 125.000 krooni ulatuses;
18. detsembril
19. a. dokument VI, mis tuleneb sellest, et hagejal on võlgnevus kostja ees seoses sellega, et kostja maksis hagejale pangaülekannetega
20. novembril
21. a. 61.000 krooni ja
22. detsembril
23. a. 61.000 krooni ja seda loevad pooled laenusuhte tekkimisena 122.000 krooni ulatuses;
24. detsembril
25. a. dokument VII, mis tuleneb sellest, et pooled saavutasid kokkuleppe, et kostja kannab hageja pangaarvele 1.696.609 krooni hiljemalt
26. veebruaril
27. a., samuti dokument VIII, mis tuleneb asjaolust, et pooled on sõlminud nõude loovutamise lepingu, millega kostja loovutas oma nõude OÜ V vastu 4.180.900, 39 krooni ja selle lepingu kohaselt pidi hageja tasuma kostjale nõude loovutamise eest 4.180.900, 39 krooni ja seega käsitlevad pooled laenusuhte tekkimise alusena 4.180.900, 39 krooni.
28. detsembril
29. a. sõlmisid pooled kokkuleppe lepingust taganemisest tulenevate kohustuste täitmise kohta, mille kohaselt pidi kostja tasuma hagejale trahvi 1.386.267, 85 krooni ja hageja pidi kostjale müügihinna 8.672.070 krooni vastavalt graafikule tagastama. Hageja käsitleb kokkuleppeid ühtse laenusuhtena, mille kohta vormistati mitu dokumenti, kostja aga eraldiseisvate lepingutena. Lepingute sõlmimise ajal on neile dokumentidele mõlema poole poolt alla kirjutanud esindajana T. R, kes tunnistas, et raamatupidamise korrastamise eesmärgil tehti mitu lepingut, kuid kajastati ikka ühtse kohustusena. Tunnistajana ülekuulatud ja kostja likvideerijaks olnud M. K ütles, et tegemist on ühtse laenusuhtega, kuid tema arusaam pärineb T. R. Laenudokumentidest nähtub, et igas laenulepingu dokumendis, s. h. kokkuleppes, on pooled pidanud vajalikuks märkida iga laenudokumendi vormistamisel seda, kui suur on laenusumma ja millest see on konkreetselt tekkinud: kas panga ülekande alusel või sularahas tasumisest, konkreetse tasumise kuupäeva ja summa või tuleb see summa alles tasuda (dokumendid I, II, IV, V, VI, VII ), nõude loovutamisest (dokument VIII), tasaarvestamise lepingust tulenevast nõude vähendamisest (III), müügilepingust taganemisel tekkinud vastastikustest trahvi maksmise ja üleantu tagastamise kohustusest (kokkulepe).
30. detsembril
31. a. koostatud vastustes kostja esindajatele selgitab likvideerija, et poolte vahel on sõlmitud
32. oktoobrist –
33. detsembrini
34. a. erinevaid laenulepinguid ning neid on ka vastavalt selle kirja sisule täidetud. Ka
35. jaanuari
36. a. kirjas märgib likvideerija, et poolte vahel on sõlmitud erinevad kokkulepped ja laenulepingud kokku summas 23.071.578, 98 krooni ja et nende täitmise tähtaeg on 7 aastat igakuiste võrdsete osadena. Likvideerija on märkinud iga lepingujärgse ja tasumise graafikujärgse jäägi, kokkuleppest tuleneva võlajäägi, samuti on märkinud, millised hageja vastu olnud nõuded on 9 kostja loovutanud. Esitatud nõude loovutamise lepingutest nähtub, et kostja loovutas nõuded laenulepingutest, mis on sõlmitud
37. oktoobril
38. a. summas 1.100.000 krooni ja
39. oktoobril
40. a. summas 125.000 krooni, mis vastavad laenulepingutes I ja V märgitud laenusummadele. Nõude loovutamise l
41. märtsil
42. a. lepingust kostja ja Õ OÜ vahel nähtub, et loovutatud on nõue, mis tuleneb pooltevahelisest
43. detsembri
44. a. lepingust taganemise kokkuleppest. Nõuete loovutamise lepingus on kostja pidanud vajalikuks määratleda, millest lepingust tuleneva nõude ta loovutab.

§ 29

lõikest 1 tulenevalt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest.

§ 29

lõike 5 punktide 1 – 6 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samadele lepingutingimustele varem andnud, poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki, kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust. Kooskõlas

§-iga 7 loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Pooled on igas laenudokumendis ja ühes kokkuleppes pidanud vajalikuks konkretiseerida laenusummat, millest see tuleneb ja millal see on tekkinud. Pärast likvideerija määramist tema poolt nõuete loovutamise lepingutes märgitust ja sellest, millisest konkreetsest laenusuhtest tulenev nõue loovutatakse, samuti likvideerija selgitustest oma kirjades detsembrist

1. a. ja jaanuarist
2. a. kostja esindajale laenulepingute paljususe kohta nähtub, et pooled on käitunud neid laenulepinguid ja kokkulepet sõlmides ja hiljem nõudeid loovutades selliselt, mis viitab asjaolule, et poolte vahel oli just mitu erinevatel asjaoludel tekkinud võlasuhet, mis vormistatigi eraldi dokumentidena ja millest igaühes kajastati täitmise tähtaeg, intress. Erinevatel alustel tekkinud võlasuhteid kajastati eraldi lepingutes selleks, et iga võlasuhe oleks selgelt aru saada ja õigused ja kohustused täidetavad. T. R, kes oli lepingute sõlmimise ajal mõlema äriühingu juhatuses, on olnud kostja aktsionär ning varem tegev ärilistes suhtes, seega omas ta ärilisi teadmisi, lepingute sõlmimise kogemusi ning arvestades neid kogemusi oli nii mõistlik ka käituda, et iga võlasuhe konkretiseeritakse vastavas laenudokumendis. Tunnistaja T. R ütlusesse, et tegemist oli ühe võlasuhtega, mille kohta tehti mitu dokumenti, selleks et korrastada raamatupidamist, tuleb suhtuda kriitiliselt, sest tunnistus on antud peaaegu 2 aastat hiljem, kui ta ise lepingutele alla kirjutas. Lepingute sisu ja poolte hilisem käitumine nõuete loovutamisel viitab erinevate võlasuhete olemasolule. Dokumentide vormistamine korrastab kindlasti raamatupidamist, kuid mõistlik ei ole

§ 7

lõike 1 mõttes laenulepingute vormistamine üksnes raamatupidamise korrastamise eesmärgil. Laenulepingute eesmärk on reguleerida laenusuhet

§ 29lg.

2 p. 4 ja § 396 järgi. Asjaolu, et kokku võlgnes hageja erinevate lepingute alusel kostjale enam kui 10 miljonit krooni ja et laenulepingud oli sarnase sisu ja tähtajaga, ei tähenda, et tegemist oli ühel alusel tekkinud ühe võlaga. T. R ütluste kohaselt võimaldas hageja majanduslik olukord sellisel viisil laenud tasuda. Kooskõlas

§ 8

lõikega 2 on leping pooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 396

lõikest 1 tuleneb, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga, ning lõike 2 järgi isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kõik 8 laenulepingut olid sõlmitud 7-aastase tähtajaga ning kokkuleppest tuleneva võla pidi hageja tasuma

1. detsembriks
2. a., kusjuures iga laenulepingu järgi tuli laenu tagasi maksta igakuiste proportsionaalsete maksetena. Pärast
3. oktoobrit
4. a. on hageja tasunud pangaülekande teel kostjale erinevates summades kolmel korral kokku 384.000 krooni, mis tähendab, et graafikujärgselt makseid tegelikult ei tasutud. Kostja loovutas oma laenulepingutest I, V, II, VIII ja kokkuleppest tulenevad nõuded hageja vastu. Kokkuleppest tuleneva nõude loovutas kostja 7.922.304, 90 krooni ulatuses, mis on vähem kui kokkuleppes endas sisalduv nõue.

§ 164lg.

1 järgi on nõude osaline loovutamine lubatav. Hageja tasus esitatud maksedokumentide kohaselt Õ OÜ-le vastavalt lepingule 2.122.304, 90 krooni, 2.900.000 krooni ja 2.900.000 krooni. Rohkem maksedokumente ei ole 10 hageja esitanud. Seega ei vasta tõele hageja väited selle kohta, et ta on varem, kui nõuded loovutati uutele kreeditorile, täitnud senisele võlausaldajale oma kohustused märgitud loovutatud nõuete järgi. Nimelt nähtub lepingute ülesütlemise teates, et kostja ütleb üles lepingud III, IV, VI, VII ja kokkuleppes sisalduva laenulepingu, millest viimase puhul märkis ära ka selle osa, mis jäi järgi loovutamisest, s. o. 707.008, 70 krooni ja mis on vähem kui kokkuleppest tuleneva nõude loovutamisel tekkinud vahe (749.765, 10 krooni). Kostja ei ole üles öelnud neid laenulepinguid, millest tulenevad nõuded ta on loovutanud ega ka kokkulepet osas, mille ta on loovutanud. Kohtule esitatud maksegraafikud on esitatud just laenulepingute III, IV, VI ja VII kohta, mille täitmise kohustust ei ole hageja täitnud. Kooskõlas

§ 399

lõike 1 punktidega 1 ja 2 võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud või laenusaaja ei täida kohustust maksa intressi. Ülesütlemise avalduses on kostja märkinud, et laenulepingu III täitmisel on hageja viivitanud kolme esimese osamakse tasumisega summas 117.792, 00 krooni ning osaliselt neljanda osamakse tasumisega 24.742, 15 krooni ja alates

1. märtsist
2. a. ei ole lepingut täitnud, kokku 142.534, 15 krooni; laenulepingu IV täitmisel on hageja olnud viivituses kolm esimest osamakset kogusummas 78.972 krooni ja osaliselt
3. osamakse 16.537, 80 krooni tasumises ja alates
4. märtsist
5. a. ei ole hageja lepingut täitnud, kokku tasunud 95.509, 80 krooni; laenulepingu VI täitmisel on hageja viivituses kolm esimest osamakset summas 5748 krooni ja osaliselt
6. osamakse 1211, 45 krooni osas, kokku tasus 6959, 45 krooni, alates
7. maist
8. a. ei ole lepingut täitnud; laenulepingu VII täitmisel on hageja viivituses kolm esimest osamakset summas 78.783 krooni ja osaliselt
9. osamakse tasumisel 17.957, 20 krooni, kokku tasus 96.740, 20 krooni, alates
10. märtsist
11. a. ei ole lepingut täitnud; kokkuleppe täitmisel on hageja viivituses olnud osaliselt esimese osamakse 42.756, 40 krooni tasumises ja alates
12. märtsist
13. a. ei ole lepingut täitnud. Samuti on märgitud ülesütlemise avalduses, et kõigi märgitud lepingute puhul on hageja rikkunud laenujäägilt intressi maksmise kohustust. Ülesütlemisavalduses on kostja lepingud ja kokkuleppe üles öelnud
14. maist
15. a. Kostja on põhistanud, miks ta laenulepingud ja kokkuleppe üles ütleb, milles seisnes iga lepingu ja kokkuleppe puhul hagejapoolne lepingutingimuste rikkumine ja milline on sellest tulenev võlg, samuti on viidanud seaduses sätestatud ülesütlemise alusele. Kostjal oli seaduslik alus märgitud laenulepingute ja kokkuleppe ülesütlemiseks

§ 399lg.

1 punktide 1 ja 2 kui erinormi järgi; see on kooskõlas ka

§ 196lõikes 2 ja § 116 lg.

2 punktis 4 sätestatuga. Täiendavat täitmise tähtaega määramata võib lepingu erakorraliselt üles öelda, kui kohustuse rikkumine annab lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustust ka edaspidi. Graafikujärgsete tagasimaksete tegemisega viivitamine, intressi maksmata jätmine ning asjaolu, et teatud hetkest enam lepinguid ja kokkulepet üldse ei täidetud, andis kostjale piisava põhjuse märgitud laenulepingud ja kokkulepe erakorraliselt kooskõlas

§ 399lõike 1 punktiga 1 ja 2 üles öelda.

Mis puutub mõistliku aja jooksul lepingu ülesütlemisse, siis nõustub kohus kostjaga, et märgitud lepingust tulenevate võlgade ja kohustuste selgitamine võttis pärast kostja pankrotistumist (

1. august
2. a.) halduril teatud aja, arvestades asjaolu, et kostja dokumentide üleandmine likvideerijalt haldurile toimis perioodiliselt, mida kinnitas ka tunnistaja M. K ja mis nähtub dokumentide üleandmise aktist
3. veebruarist
4. a. Ülesütlemisele eelnes pooltevaheline kirjavahetus, mis kestis jaanuarini
5. a. Lepingute ja kokkuleppe ülesütlemine
6. märtsil
7. a. on tehtud mõistliku aja jooksul alates ajast, mil pankrotihaldur sai kostja pankroti väljakuulutamisega tema seadusliku esindajana volitused. Eeltoodu alusel on ülesütlemisavalduses märgitud laenulepingute ja kokkuleppe ülesütlemine õiguspärane ning ülesütlemisavaldus on ka oma sisult põhjendatud. Teisi lepinguid ei ole üles öeldud. Mis puutub määramisõigusse

§ 88

järgi, siis ei ole hageja tõendanud, et märgitud ja ülesöeldud lepinguid ja kokkulepet oleks ta kokkulepitud mahus ja tähtaegadel täitnud, mis välistaks neist mõnegi lepingu ülesütlemise. 11 Hageja väide võimalikust lepinguliste suhete muutumisest seoses nõuete loovutamisega, mis justkui mõjutasid lepingute täitmist ja justkui oleks nõuded täidetud, ei ole millegagi leidnud kinnitust. Tõendatud on hageja võlg kostja ees järgmiselt: laenulepingu III alusel põhivõlg 2.433.994, 85 krooni, intress 200.604 krooni, viivis 632.838, 96 krooni (2.433.995, 85 * 104 päeva * 0, 25%); laenulepingu IV alusel põhivõlg 1.631.902, 20 krooni, intress 134.495 krooni, viivis 424.294, 57 krooni (1631902, 20 * 104 päeva 0, 25%); laenulepingu VI alusel põhivõlg 118.802, 20 krooni, intress 8371 krooni, viivis 30.888, 57 krooni (8.118.802, 20 * 104 päeva * 0, 25%); laenulepingu VII alusel põhivõlg 1.641.812, 80 krooni, intress 115.875 krooni, viivis 426.871, 33 (1.641.812, 80 * 104 päeva * 0, 25%); kokkuleppe alusel on põhivõlg 356.917, 10 krooni, intress 350.091, 60, viivis 9152, 72 krooni. Eeltoodu tõttu on hageja võlg kostja ees kokku koos intresside ja viivistega 8.516.911, 60 krooni, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Apellatsioonkaebus Apellant palub maakohtu otsuse tühistada, rahuldada hagi ja jätta vastuhagi rahuldamata. Ühtegi

§ 399

nimetatud asjaoludest laenulepingu ülesütlemiseks poolte vahelises võlasuhtes ei esine. Poolte vahel sõlmiti laenulepinguks erinevad võlasuhted, mida tuleb vaadelda kogumis ehk ühe võlasuhtena. Sisuliselt oli laenulepingu alusena tegemist otsusega vormistada hageja varasemad kohustused kostja ees laenuks ning laenulepingu dokumente ning nende täitmist tuleb vaadelda koos. Laenulepingu ülesütlemisteate esitamisel pole eristatud lepingut lepingu vormist ning on vääralt tõlgendatud poolte tahet laenulepingu sõlmimisel ja lepingudokumentide vormistamisel. Laenulepingu alusel andis laenuandja laenusaajale laenu kogusummas ca 14 miljonit krooni tagastamise tähtajaga seitse aastat. Nõuete loovutamine osaühingutele V ja M teenis poolte huvi saavutada laenulepingu kiirem täitmine. Laenulepingust tuleneva nõude osalise loovutamisega aktsepteeris laenuandja laenulepingu täitmise teistsugustel tingimustel võrreldes lepingus sätestatuga. Nõuete loovutamisel muutis laenuandja poolte lepingulisi suhteid olulisel määral, tekitades olukorra, kus loovutatud nõude alusel saabus kohustuse täitmise tähtaeg praktiliselt kohe. Hageja on tasunud ennetähtaegselt kokkuleppest tuleneva võlgnevuse summas 7.922.304, 90 krooni, ehk osas, mis loovutati OÜ-le Õ. Sellele on viidanud ka kostja ülesütlemisteates. Laenusaaja on nõuetekohaselt ja ennetähtaegselt täitnud laenulepingust tulenevad kohustused summas, mis loovutati OÜ-le V ja OÜ-le M, kokku 8.405.900 krooni. Selles osas tuleb lugeda laenuleping ennetähtaegselt täidetuks, mistõttu ei ole laenusaaja viivituses maksete ega intressi tasumisega. Tulenevalt eeltoodust tekiks apellandil õigus nõuda

§ 97

lõike 1 alusel lepingu muutmist nõude loovutamata osas (laenulepingu dokumendid III, IV, VI, VII) selliselt, et laenujäägi tagastamine toimuks proportsionaalselt juba tasutud osaga. Vastavalt

§ 196

lõikele 3 võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai, ja lõikest 2 tulenevalt oleks tulnud anda kohustuse rikkumise lõpetamiseks mõistlik tähtaeg. Kostja esitas ülesütlemisavalduse 8 kuud pärast väidetavatest ülesütlemise asjaoludest teadasaamist. Ülesütlemisavalduses viidatud asjaoludel ei ole põhjendatud kokkuleppe ülesütlemine. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Apellant on korranud kaebuses juba varem esitatud seisukohta, mille kohaselt on poolte vahel sõlmitud lepingute näol tegemist ühe lepingusuhtega. Laenulepingute punktidest

1. 1 ja
2. 7 tuleneb, et laenusuhe loeti tekkinuks konkreetses laenulepingus märgitud summa ulatuses ning üheski lepingus pole viidet varem sõlmitud või tulevikus sõlmitavate lepingute kohta. Laenulepingute täitmise osas toimunud 12 kirjavahetuses on ka apellant korduvalt kinnitanud, et faktiliselt käsitleb ta laenulepinguid ja kokkulepet eraldiseisvate õigussuhetena. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige ja piisavalt motiveeritud, kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei pea kolleegium vajalikuks otsuse motiive üle korrata. Apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud. Apellatsioonkaebuses on apellant korranud oma varem esitatud seisukohti, kaebus ei sisalda aga põhjendust, millest võiks järeldada, nagu põhineks esimese astme kohtu otsus õigusnormi rikkumisel või nagu tuleks apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus (TsMS § 631 lg. 1). Kaebusest ei nähtu, miks apellant maakohtu otsuse motiividega ei nõustu. Ka ei sisalda kaebus väiteid, millele maakohus oma otsuses juba ei oleks vastanud. Kolleegium ei nõustu apellandi käsitlusega, nagu võiks nõude loovutamine iseenesest tuua kaasa poolte kohustuste vahekorra olulise muutumise, mis võiks omakorda kaasa tuua kohustatud poole õiguse nõuda teiselt lepingupoolelt lepingu muutmist

§ 97lg.

1 alusel. Mingeid asjaolusid, mille tõttu selle vahekorra oluline muutumine võiks kõne alla tulla, ei ole apellant esile toonud. Millel põhineb tema väide, nagu oleks vastustaja poolt osa laenulepingutest tulenevate nõuete loovutamisega kaasnenud apellandile kohustus loovutatud nõuded koheselt rahuldada, ei ole apellant selgitanud. Vastustaja poolt loovutatud nõuded ei ole vaidluse all ja nende nõuete täitmisel uutele võlausaldajatele ei ole vaidluse lahendamiseks tähtsust. Vaidlusaluste laenulepingute (III, IV, VI, VII ja kokkulepe) kohaselt oli laenu tähtaeg küll 7 aastat, kuid laen tuli tagastada igakuiste proportsionaalsete maksetena, tasudes jooksva kuu maksed selle kuu viimaseks kuupäevaks; samuti tuli laenult tasuda intressi. Seega ei saanud apellant eeldada, nagu võiks ta laenu tasuda 7 aasta jooksul suvalisel ajal suvalistes summades ja jätta intressi tasumata. Maakohus on tuvastanud, et vaidlusaluste laenulepingute täitmiseks on apellant pärast 13. oktoobrit 2003. a. kolmel korral erinevates summades tasunud kokku üldse 384.000 krooni, kuid graafikujärgselt ta makseid ei teinud. Kohus tuvastas ka, et esinesid vastustaja poolt ülesütlemisavalduses kirjeldatud asjaolud. Muuhulgas ei ole apellant üldse täitnud kokkulepet alates 27. märtsist 2004, lepinguid III, IV ja VII alates 31. märtsist 2004 ja lepingut VI alates 31. maist 2004. Ülesütlemisavalduse tegi vastustaja 28. märtsil 2005. a. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendusega, mille kohaselt vaidluse asjaolusid arvestades oli tegemist mõistliku ajaga

§ 196lg.

3 mõttes, kui lähtuda ajast, mil vastustajal esmakordselt tekkis alus laenulepingute ülesütlemiseks. Samal ajal oli tegemist apellandipoolse jätkuva lepingurikkumisega.

§ 196lg.

3 eesmärgiks on piirata õigusrahu huvides lepingu rikkumise alusel ülesütlemise avalduse tegemise tähtaega, et lepingut rikkunud poolele saaks võimalikult kiiresti selgeks, kas lepingut tuleb veel edaspidi täita või mitte. Vaidlusalusel juhul, mil apellant üldse loobus laenulepinguid täitmast, ei saanud ta eeldada, et vastustaja kaotab huvi tema poolt raha tagastamise ja intressi maksmise vastu. Samas lisandus ajast, mil apellant loobus vastavat lepingut täitmast, selle lepingu ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid pidevalt ning igast järgmisest asjaolust (apellandi järjekordsest rikkumisest) sai vastustaja teada siis, kui apellant järjekordse graafikujärgse makse tasumata jättis. Ka ülesütlemisavalduse esitamise ajaks ei olnud apellant lepinguid nõuetekohaselt täitma asunud. Kolleegium leiab, et niisugustel asjaoludel ei ole põhjust rääkida ülesütlemisavalduse esitamiseks mõistliku aja möödalaskmisest. Apellatsioonimenetluses taotles vastustaja vastaspoolelt apellatsioonimenetluse õigusabikulu 13.941, 70 krooni väljamõistmist. Kolleegium leiab, et taotlus tuleb rahuldada vastavalt kuni 1. jaanuarini 2006. a. kehtinud TsMS § 61 lg. 1 punktidele 1 ja 2. Arvestades asjaolu, et tegemist on nii rahalise nõudega kui tuvastusnõudega, ei ületa esimeses ja teises astmes kokku väljamõistetav õigusabikulu osundatud normides ja nende alusel sätestatud piirmäärasid. 13 Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik