KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Ruth Virkus ja Oliver Kask Määruse tegemise aeg ja koht
- veebruar 2007, Tallinn Haldusasja number 3-05-838 Haldusasi R.A kaebus Harku Vallavolikogu 01.09.2005 otsuse nr 88 tühistamiseks Menetluse alus ringkonnakohtus R.A apellatsioonkaebus R.A taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks Menetlustoiming RESOLUTSIOON Jätta rahuldamata R.A taotlus Harku Vallavolikogu 01.09.2005 otsuse nr 88 kehtivuse peatamiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu määruse peale võib edasi kaevata Riigikohtusse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harku Vallavolikogu kehtestas 01.09.2005 otsusega nr 88 x külas x maaüksuse detailplaneeringu vastavalt AS E tööle nr 350-
- PlanS § 26 lg 1 järgi esitatud kaebuses palus R. A otsus nr 88 tühistada. Kaebuse põhjendused on järgmised: x küla asub hajaasustusalal; vaidlusaluse haldusaktiga soovitakse moodustada uut tiheasustusala – detailplaneering näeb ette hoonete ehitamise lähemale kui 200 m Harku järve kaldast; looduskaitseseaduse (LKS) § 41 lg 1 järgi on uue tiheasustusala moodustamine ranna või kalda piiranguvööndis keelatud, ning lg 2 järgi on ka olemasoleva tiheasustusala laiendamine lubatud vaid kehtestatud üldplaneeringu alusel; detailplaneering on vastuolus valla uue, 23.08.2001 otsusega nr 76 algatatud (vastu võetud, kuid veel kehtestamata) üldplaneeringuga; 26.03.1996 kehtestatud ja käesoleval ajal kehtiv Harku valla üldplaneering on seadusevastane, kuna sellel puudub maavanema heakskiit. Vastustaja ning menetlusse kolmanda isikuna kaasatud S OÜ vaidlesid kaebusele vastu. Tallinna Halduskohus jättis 27.09.2006 otsusega R. A kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised: 3-05-929 HMS § 60 lg 1 kohaselt saab õiguslikke tagajärgi luua ja täitmiseks kohustuslik olla vaid kehtiv haldusakt. Vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel ei saa tugineda Harku valla uuele, kehtestamata üldplaneeringule. Harku Vallavolikogu 26.03.1996 otsusega nr 21 kehtestatud Harku valla üldplaneeringu kehtivuse osas ei ole tähtsust asjaolul, et maavanem tegi 12.10.1998 kirjaga volikogule ettepaneku viia kehtestatud üldplaneering seadusega kooskõlla ning et maavanema nõutud muudatusi pole üldplaneeringusse sisse viidud. Sellel ajal kehtinud PES § 26 lg-st 2 tulenevalt oleks maavanem pidanud pöörduma kohtusse planeeringu vaidlustamiseks, mida ta teinud pole. Hoolimata maavanema poolt augustis 2006 järelevalvemenetluse algatamisest volikogu 26.03.1996 otsuse nr 21 üle, kehtib selle otsusega kinnitatud Harku valla üldplaneering, kuni volikogu pole seda kehtetuks tunnistanud või kohus tühistanud. Kuni üldplaneering kehtib, tuleb sellest juhinduda. Kehtivast valla üldplaneeringust ja x küla tsoneerimise skeemist nähtub, et kogu x küla on tihehoonestusala. Samale järeldusele jõudis maavanem vaidlusaluse detailplaneeringu järelevalve tulemusena (04.07.2005 kiri). Tallinna Ringkonnakohus on kahel korral teinud kindlaks, et terve x küla asub tiheasustusalas (12.02.2001 otsus nr II-3/20/2001 ja 13.03.2003 otsus nr 2-3/117/03), ning R. A tolleaegse kaebajate esindajana on kohtu seisukohtadest teadlik. Eeltoodu alusel pole õige kaebaja väide, mille kohaselt vaidlusaluse planeeringuga moodustatakse x läänekaldale uus tiheasustusala või laiendatakse seadusevastaselt olemasolevat. Kuna uut tiheasustusala ei moodustata, ei kuulu kohaldamisele LKS § 41 lg-st 1 tulenev keeld moodustada tiheasustusala kalda piiranguvööndis. Kehtivatest õigusaktidest ei tulene keeldu ehitada elamuid Harku järvest 70 m kaugusele. Kehtiva üldplaneeringu kohaselt on Harku järve kalda ulatuseks 200 m, detailplaneeringuga on ettenähtud 100 m laiune kalda piiranguvöönd, mis on kooskõlas LKS § 37 punktiga 2, mille kohaselt on üle 10 ha (Harku järve pindala on üle 10 ha) suurusel järvel ranna ja kalda piiranguvööndi laius 100 m. Vastustaja selgituste kohaselt detailplaneeringus kalda piiranguvööndi muutmine ongi üldplaneeringu muutmise ettepanek, mille eesmärgiks on viia Harku järve kalda piiranguvööndi laius vastavusse seadusega. Põhjendatud ei ole kaebaja kohtuistungil esitatud väide, et detailplaneeringu kehtestamisel on jäänud pealiskaudseks keskkonna-alane teemakäsitlus ja ei ole toimunud keskkonnamõjude hindamist. Detailplaneeringu on kooskõlastanud Tallinna Tervisekaitsetalituse Harjumaa osakond ja Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistus. Viimase esitatud märkusega on detailplaneeringu kehtestamisel arvestatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Kohtuotsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kaebaja R. A, leides, et esimese astme kohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme, eksis tõendite hindamisel ja rikkus oluliselt kohtumenetluse norme. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
- aastal kehtestatud Harku valla üldplaneeringust on tõepoolest näha, justkui oleks terve x küla tiheasustusala. Tegelikkuses on aga x küla asustatud hajaasustuse põhimõttel ning tegemist on külaga tavatähenduses. Kogu küla ei saa juba oma mõistest tulenevalt olla tervikuna tiheasustusala, sest siis oleks tegemist linna või aleviga. Seega on
- aasta kehtestatud Harku valla üldplaneering vastuolus seadusega (LKS § 38 lg 1 p 3, PlanS § 3 lg 2, mis annavad tiheasustusala mõiste) ja tegelikkusega. Tiheasustusala piire ei saa määrata apelleeritud kohtuotsuses viidatud ringkonnakohtu otsustega, nende kohtuotsuste näol on tegemist HKMS § 17 lg 1 mõistes harilike dokumentaalsete tõenditega ja nendes tuvastatu on vastuolus kehtivate seaduste ja tegelikkusega. Rikkudes TsMS § 442 lg 8 nõudeid jättis halduskohus põhjendamatult tähelepanuta kaebaja esitatud tõendi – väljavõtte vastustaja 21.04.2005 istungi protokollist, kust nähtub selgelt, et seoses kõnealuse detailplaneeringuga peab vastustaja vajalikuks olemasolevat tiheasustusala küla piires laiendada. Valla 1996.a 2
(5)3-05-929 üldplaneeringu kehtivus on formaalne, kuna sellel puudub maavanema heakskiit. Viidatud üldplaneering küll kehtib, kuid on õigusvastane; vastustaja kui kohalik omavalitsusüksus on kohustatud järgima seaduslikkuse põhimõtet. Harku Vallavalitsuse 14.12.2004 korraldusega nr 1333 kinnitati detailplaneeringu lähteülesanne ja nähti ette juhinduda selle menetlemisel 2002. aastal vastu võetud valla uuest üldplaneeringust. Eestoodu alusel ei ole õige esimese astme kohtu seisukoht, nagu ei oleks saanud vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamisel valla uuest üldplaneeringust juhinduda. Kohus põhjendamatult keeldus asja juurde võtmast vaidlusalusele alale aastatel 1989 ja 1991 kehtestatud ühepereelamute grupi generaalplaane, mille järgi ei ole x küla tervikuna tiheasustusala. Järgides planeeringute järjepidevuse põhimõtet, tuleks uurida, kuidas muutus generaalplaanidele hinnangu andmisel 1996.a. üldplaneeringuga kogu küla tiheasustusalaks. Apellandi mureks on Harku järve veerežiimi säilimine tervikuna. Ilma täiemahulise keskkonnamõju hindamiseta ei ole võimalik järve veerežiimi muutuste kohta adekvaatset hinnangut anda. Kohtu järeldus, et asjas on toimunud keskkonnamõju hindamine, pole õige. Apellatsioonkaebusega koos esitas kaebaja taotluse peatada esialgse õiguskaitse määrusega vaidlusaluse haldusakti kehtivus kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Taotluse põhjenduste kohaselt väljastati 03.10.2006 vaidlusalusele detailplaneeringu alale kaeveluba ja alustati kaevetöödega. Kaevetööde teostamine tähendab, et vaidlusalusel alal hakatakse olemasolevat looduskeskkonda oluliselt ümber kujundama. Planeeringuala on kaetud tiheda kuivenduskraavide võrgustikuga, mis tagavad muuhulgas järve varustamise veega. Kraavid kavatsetakse kaevetööde tulemusena likvideerida ja ala katta täitepinnasega, tõstmaks kaldapinda elamuehituseks vajaliku kõrguseni. Kaebuse rahuldamise korral oleks kaevetööde tulemusena järve kallas ikkagi juba pöördumatult kahjustatud ning kaugema tagajärjena võib saada kahjustatud ka kogu Harku järve veerežiim. Kohus leidis, et järve- ega pinnavee režiimi elamuehitus ei kahjusta, kuid taolist seisukohta saab väljendada ainult täiemahulise keskkonnamõju hindamise tulemusena. Harku järve kalda ja veekogu enda kahjustamine puudutab suurt osa Eesti elanikkonnast, kuna tegu on pealinna lähipuhkealaga, mida on planeeritud tulevikus laiendada, mitte aga vähendada, nagu vaidlusalune detailplaneering ette näeb. Seega on esialgse õiguskaitse kohaldamiseks olemas kaalukas avalik huvi. Kinnisvaraprojekti peatumine teatud ajaks toob äärmisel juhul kaasa mõningase varalise kahju arendajale, so kasumi saamise edasilükkumise, jätkuvad kaeve- jm ehitustööd rikuvad aga looduskeskkonda koheselt ja pöördumatult. Harku Vallavolikogu ning kolmas isik S OÜ vaidlesid apellatsioonkaebusele ja esialgse õiguskaitse taotluse vastu ning palusid need rahuldamata jätta. Harku Vallavolikogu on seisukohal, et halduskohtu otsus on õige ning seega on tegemist perspektiivitu kaebusega. Detailplaneeringu kooskõlastamise protsessis on võimalikke mõjusid keskkonnale hinnanud ja uurinud Tallinna Tervisekaitsetalituse Harjumaa osakond ja Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistus; läbi on viidud ekspertiis, milles on leitud, et detailplaneeringujärgsete elamute ehitamine ei kahjusta Harku järve põhja- ja pinnavee režiimi. Kolmanda isiku vastuväidete kohaselt on apellandi arusaam taotluse rahuldamise tagajärgedest ekslik. Kaebaja tegelikuks eesmärgiks on kaevetööde peatamine. Kaeveluba on iseseisev haldusakt, mis jääks kehtima ka kaebaja taotletud meetme – detailplaneeringu kehtestamise otsuse kehtivuse peatamine - kohaldamisel. Kaebaja samastab isikliku seisukoha avalikkuse seisukohaga ja eeldab põhjendamatult, et avalik huvi võib olla suunatud vaid detailplaneeringu tühistamisele. Detailplaneeringu avalikustamise käigus lahendati kõigi teiste avalikkuse esindajate poolt tõstatud probleemid, apellant ainsana pole kehtestatud planeeringuga nõus. Detailplaneeringu peatamine riivab avalikkuse huvi elukeskkonna parandamiseks. Kaebuse perspektiivikuse hindamisel tuleb arvestada sellega, et kaebaja on osalenud erinevate kaebajate esindajana mitmetes Harku valla vastu esitatud kaebuste alusel algatatud 3
(5)3-05-929 analoogilistes kohtuasjades, milles tehtud lahendites leiti, et valla üldplaneering kehtib ja x küla näol on tegemist tiheasustusalaga. Kolmas isik on omandanud kõnealuse kinnistu eesmärgiga muuta liigniiske praktiliselt kasutuskõlbmatu maa heakorrastatud alaks. Arvestades projekti mahtu toob igasugune viivitus kaasa märkimisväärse rahalise kahju. Apellandi väited, et mullatööd kahjustavad järve veerežiimi, on apellandi oletus, mida ei kinnita ükski asjas kogutud tõend. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Esialgse õiguskaitse eesmärgist tulenevalt on selle kohaldamine põhjendatud juhul, kui vastasel korral võiks kaebuse esitaja eesmärgi saavutamine ka talle soodsa kohtulahendi korral olla võimatu või äärmiselt raskendatud, ning tingimusel, et oht, mis esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel kaebuse esitaja huve, samuti kolmandate isikute ja avalikke huve ohustab, on suurem kui kahju, mis võib tekkida kolmandate isikute ja avalikele huvidele esialgse õiguskaitse kohaldamise korral. Riigikohus on oma lahendites (nr 3-3-1-13-05, 3-3-10-06 jne) märkinud, et esialgse õiguskaitse kohaldamise üle otsustamisel peab kohus andma eelhinnangu kaebuse põhjendatusele, kaaluma kaebaja väidetavalt rikutud õigusi, avalikke huve ja teiste isikute õigusi. Esialgse õiguskaitse kohaldamine peab olema eesmärgipärane ja proportsionaalne ning selle kohaldamata jätmise üheks aluseks on kaebuse ilmne perspektiivitus. Käesolev vaidlus puudutab Harku vallas x külas x maaüksuse detailplaneeringu kehtestamise otsuse nr 88, mida kaebaja on vaidlustanud mitte subjektiivsete õiguste riivest lähtuvalt, vaid igaühe kaebeõigust ette nägeva PlanS § 26 lg 1 alusel, õiguspärasust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja taotletud esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks alust, kuivõrd esitatud kaebusel puudub eduväljavaade. Sellisele järeldusele on jõutud asja menetlemise tulemusena ühes kohtuastmes ning apellatsioonkaebuses ja esialgse õiguskaitse taotluses toodud väited ei anna alust kahelda esimese astme kohtu lahendi lõppjärelduste õigsuses. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu seisukohaga ja põhjendustega selle kohta, et vallavolikogu 26.03.1996 otsusega nr 21 kehtestatud Harku valla üldplaneeringu I etapp on kehtiv ning et kõnealuse planeeringu ala näol on juba tegemist tiheasustusalaga. Nimetatud seisukohale on ringkonnakohus asunud ka 12.02.2001 otsuses nr II-3/20/2001 ja 13.03.2003 otsuses nr 2-3/118/03 ning kaebus, apellatsioonkaebus ega esialgse õiguskaitse taotlus ei sisalda selliseid põhjendusi või asjaolusid, mis annaks ringkonnakohtule alust oma varasemaid seisukohti ümber hinnata. Üldplaneering kujutab endast haldusakti, mille vaidlustamine huvitatud isikute poolt toimub seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kaebaja seda teinud pole. Kõnealusest 1996.a. üldplaneeringust ning x küla tsoneerimise skeemist ja leppemärkidest selle juurde nähtub üheselt, et kogu x küla on tihehoonestusala. Asjaolu, et volikogu 21.04.2005 istungil soostus kaebaja poolt planeeringu avalikul väljapanekul esitatud väitega planeeringuala osalisest paiknemisest hajaasustusalal, üldplaneeringus märgitut ümber ei lükka. Kuna kõnealune üldplaneering ei ole käesoleva vaidluse esemeks, on ekslik apellandi seisukoht, et kohus oleks pidanud uurima, mis põhjendustel otsustati aastal 1996 üldplaneeringu kehtestamisel lugeda kogu x küla detailplaneeringut vajavaks tihehoonestusalaks. Apellant märgib õigesti, et aastal 2001 algatati Harku valla uus üldplaneering, millest juhindumise kohustus kirjutati sisse ka vaidlusaluse detailplaneeringu lähteülesandesse, mis kinnitati volikogu 14.12.2004 korraldusega nr 1333. Vaidlust ei ole selle üle, et valla uus üldplaneering jäi kehtestamata. Vastupidiselt apellandile on ringkonnakohus seisukohal, et kehtestamata üldplaneeringu lahendustest lähtumist ja juhindumist ei saa nõuda ja seda ka detailplaneeringu lähteülesandele tuginedes. Ka ei pea kehtestatud detailplaneering vastama täpselt planeeringu lähtetingimustele, mis näib apellandi ekslik arvamus olevat. Detailplaneeringu materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks planeeringu avalikul väljapanekul esitanud vastuväiteid planeeringulahendusele põhjendusega, et planeeringu realiseerimisega 4
(5)3-05-929 võivad kaasneda kahjulikud tagajärjed Harku järve veerežiimile ja et kavandatud uue elamurajooni rajamine eeldanuks täiemahulist keskkonnamõju hindamist, sellekohased väited esitati kohtumenetluses. Selles küsimuses asub ringkonnakohus seisukohale, et kõnealuse planeeringu raames ei olnud iseseisev keskkonnamõju hindamise menetlus kohustuslik. Oluline aga on, kas vastustaja oli kogunud piisavalt informatsiooni selleks, et järeldada – detailplaneeringu elluviimisega keskkonnale negatiivseid mõjusid ei kaasne. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa planeeringu materjalide põhjal väita, et vastustaja oleks keskkonnaalaseid mõjutusi ebapiisavalt uurinud ja hinnanud. Detailplaneering on kooskõlastatud tervisekaitsetalitusega ning keskkonnateenistusega, mõjutusi niiskusrežiimile ja Harku järve vee kvaliteedile käsitletakse AS E ekspertarvamuses, milles ei tuvastatud planeeringulahenduse realiseerimisega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi põhja- ja pinnavee režiimile ega Harku järve veekvaliteedile. Eeltoodu alusel ei pea ringkonnakohus võimalikuks rahuldada apellandi esitatud esialgse õiguskaitse taotlust. Oliver Kask Ruth Virkus Silvia Truman 5
(5)