KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Lauri Madise ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 21.detsember 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-96

) § 62 lg 5 kohaselt võib anda vastutavale hoiule asitõendi, mida ei saa hoida eeluurimisasutuse juures. Puudus õiguslik alus anda asitõendina ära võetud asjad vastutavale hoiule.

§ 168

lg 2 kohaselt kriminaalasja lõpetamise määrusega tuleb lahendada ka asitõendite küsimus. Uurijad jätsid antud küsimuse lahendamata. Asitõendina äravõetud asjad oleks tulnud tagastada H.-K. L, kuna Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 90 lg 1 kohaselt tuleb ta lugeda asjade omanikuks. Esemete väärtust tõendavad kriminaalasja materjalid.

1. Vastustaja Põhja Politseiprefektuur leidis, et kaebus tuleb rahuldamata jätta. Kaebaja ei ole tõendanud, et kriminaalasjas äravõetud esemed kingiti talle A. Bi poolt, seega on tõendamata, et asjad kaebajale kuulusid. Kaebaja ei ole tõendanud ka kahju suurust. Kriminaalasjas koostatud menetlusdokumentidega ei saa esemete väärtust tõendada, kuna need väljendavad vaid A. Bi subjektiivset hinnangut esemete väärtuse kohta.
2. Tallinna Halduskohtu 07.07.2006 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kriminaalasja uurimine ja selle raames tehtud menetlustoimingud viidi läbi Tallinna Politseiprefektuuri Ida Politseiosakonna uurijate poolt. Vabariigi Valitsuse 30.10.2003 määruse nr 272 (edaspidi määrus) alusel toimus politseiprefektuuride ümberkorraldamine ning nende asukoha ja tööpiirkonna kehtestamine. Määruse § 1 lg 1 kohaselt korraldati Harju Politseiprefektuur ja Tallinna Politseiprefektuur ümber Põhja Politseiprefektuuriks. Kohtu 3 04.08.2004 määrusega Politseiprefektuur. on käesolevas haldusasjas tunnistatud vastustajaks Põhja Kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimiseks peavad RVS § 7 lg 1 alusel esinema järgmised elemendid: seadusega kaitstud õigushüve rikkumise tõttu peab olema kannatanul tekkinud kahju; kahju tekkimine peab olema põhjuslikus seoses kahjutekitaja tegevusega; kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt. Haldusasja toimikus on prokurör E. O 07.09.2001 kiri, milles asutakse seisukohale, et kuivõrd vaidlusalused esemed on A. Bi omandisse tagastatud ja R. L süüstavaid tõendeid ei ole võimalik koguda, ei ole uurija tegevusele esitatud kaebus põhjendatud. Vastustaja on eeltoodust tulenevalt asunud seisukohale, et kahju tekitaja on prokuratuur. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. Nähtuvalt A. T 12.08.2004 ettekandest R. K (kriminaalasja toimikus), võttis uurija A. B ütlused 10.03.2003, milles A. B kinnitas, et esemed asuvad Venemaal vastutaval hoiul. Seega ei saa olla tõesed või täpsed A. Bi poolt 05.11.2004 kohtus antud ütlused (tlk 68), mille kohaselt ta müüs vaidlusalused esemed 2001.aastal vahetult peale prokurör E. O vastuse saamist. Uurija, jättes nii esimesel kriminaalasja lõpetamisel 26.07.2001 kui teistkordsel lõpetamisel 10.03.2003 asitõendid tagastamata, on toiminud õigusvastaselt.

§ 63

(kriminaalasjas menetlustoimingute tegemise ajal kehtinud redaktsioon) kohaselt uurija ja kohtuniku määruses või kohtuotsuses näidatakse asitõendite ja erikonfiskeeritud vara suhtes kohaldatavad abinõud, esemed ja ained, mille kuuluvus ei ole vaieldav, antakse välja nende seaduslikele valdajatele.

§ 62

lg 3 sätestab, et asitõendit hoitakse võimaluse korral kriminaalasja juures eeluurimisasutuses või kohtus, kelle menetluses kriminaalasi on. Sama paragrahvi lõige 5 kohaselt, asitõend, mida ei saa hoida eeluurimisasutuse juures või kohtus ning mille suhtes ei saa kohaldada enne kohtuotsuse jõustumist või kriminaalasja menetluse lõpetamist sama koodeksi §s 63 ettenähtud abinõusid, antakse vastutavale hoiule.

§ 168

lg 2 sätestab, et kriminaalasja lõpetamise määruses tuleb lahendada asitõendite küsimus. Käesoleval ajal kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 124 lg 3 kohaselt asitõendi võib tagastada omanikule või senisele õiguspärasele valdajale, kui see ei takista kriminaalmenetlust. KrMS § 125 lg 3 asitõendi hoidja tagab asitõendi puutumatuse ja säilimise. Antud juhul ei nähtu asja materjalidest üheselt, miks ei olnud võimalik hoida asitõendeid uurimisasutuses. Asitõendiks tunnistamise määruses on uurija asunud seisukohale, et esemete omanik on A. B. Võib järeldada, et ilmselt oli märgitud seisukoht asitõendite A. B vastutavale hoiule andmise põhjuseks. Uurija nimetatud toiming ei ole aga otseses põhjuslikus seoses väidetava kahju tekkimisega. Kuigi uurija on asitõendiks tunnistamise määruses võtnud ennatlikult seisukoha esemete omaniku osas ja pidanud A. B seaduslikuks valdajaks, ei võtnud see A. B kohustust vastutada talle hoiule antud esemete säilimise eest.

§ 62

lg 7 (kehtis kuni 01.07.2004) kohaselt asitõendina hoiule antud vara raiskamise, võõrandamise ja varjamise eest vastutab vara hoidja. Vara hoidjaks oli viidatud normi mõttes A. B. Asitõendiks tunnistamise määrusest nähtub, et A. B on selgitatud vastutava hoidja kohustusi ja antud asitõendiks tunnistatud esemed talle vastutavale hoiule allkirja vastu. Käesolevas asjas tunnistajana ülekuulatud A.B kinnitas (tlk 67-68), et on vaidlusalused esemed müünud. Pooled märgitud asjaolu ei vaidlustanud. Seega ei ole uurimisasutusel võimalik esemeid tagastada H.-K. L, kellele need oleks tulnud tagastada tulenevalt AÕS § 90 lg-st 1, mille kohaselt 4 vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Puudub vaidlus, et kõnealused esemed võeti ära H.-K. L valdusest. Otsene kausaalne seos on antud juhul A.B poolt kriminaalasjas asitõendina äravõetud esemete (Rolex käekell ja kullavärvi portsigaritoos) müümise ja kaebajale väidetavalt tekkinud kahju vahel. Kui A.B ei oleks esemeid ära viinud Venemaale ja neid müünud, oleks kaebajale uurimisasutuse poolt esemed tagastatud, seega ei oleks kahju tekkinud. A. B rikkus temale seaduse alusel pandud kohustust, tekitades sellega väidetavalt H.-K. L kahju. Eelviidatud kriminaalprotsessi seadustikes ettenähtud normid (varasemalt kehtinud ja käesoleval ajal kehtiv) kaitsevad ka esemete omaniku subjektiivseid õigusi. Seega tuleb kaebajal oma väidetavat omandiõigust või seaduslikku valdust kaitsta või esitada omandiõiguse rikkumisega tekitatud kahjunõue üldkohtus. Kohus möönab, et uurija oleks pidanud asitõendiks tunnistatud esemete tagastamise küsimuse lahendama kriminaalasja lõpetamisel 26.01.2001, kuid selle õigusvastase tegevusetuse tagajärjel ei tekkinud veel kahju. Uurijale anti kriminaalmenetluse üle järelevalvet teostava prokuröri poolt menetluse uuendamise määruses juhised asitõendite küsimuse lahendamiseks. Asjaolu, et uurija teistkordsel kriminaalasja lõpetamisel ei pannud määruses A. B kohustust tagastada asitõendid kas uurimisasutusele või H.-K. L, ei võtnud A. B seadusest tulenevat vastutust esemete säilitamise eest. Määrusest ei nähtu, et uurija oleks andnud loa esemete müügiks, mis oleks olnud ka õigusvastane. Uurija õigusvastast tegevust saab pidada kahju tekkimist soodustavaks, kuid kahju tekkimisega otseses põhjuslikus seoses mitteolevaks. Kuna kahjunõude rahuldamiseks vajaliku ühe eelduse (põhjusliku seose) olemasolu ei ole tuvastatud, siis tuleb kaebus jätta rahuldamata ning puudub vajadus analüüsida, kas kaebuse esitaja on vaidlusaluste esemete omanik või heauskne valdaja. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. H-K.L apellatsioonkaebuses paluti tühistada Tallinna Halduskohtu 07.07.2006 otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Tallinna Halduskohus on ebaõigesti hinnanud kahju otsest põhjuslikku seost politseiametnike tegevusega. 30.04.2001 võttis Tallinna Politseiprefektuuri Ida politseiosakonna kriminaaltalituse uurija M. S kaebajalt ära kuldkäekella Rolex ja kullast portsigari ning andis samal päeval need esemed A. B vastutavalt hoiule. 27.04.2001 algatatud kriminaalasi nr 01231502080 lõpetati kuriteosündmuse puudumise tõttu kahel korral (26.07.2001 ja 10.03.2003). Mõlemal korral ei täitnud politseitöötajad seadusest tulenevat kohustust tagastada kaebajale käekell ja portsigar. Sellest nähtub ilmselgelt, et politseiametnike ebaseadusliku tegevuse tagajärjel tekitati kaebajale kahju. Kohus möönis, et uurija oleks pidanud asitõendiks tunnistatud esemete tagastamise küsimuse lahendama kriminaalasja lõpetamisel. Vaatamata sellele asus halduskohus seisukohale, et uurija toiming ei ole põhjuslikus seoses väidetava kahju tekkimisega. Halduskohus leidis, et kaebaja võib oma omandiõigust või seaduslikku valdust kaitsta üldkohtus. Kuid käesoleval juhul ei ole vaidlust omandiõiguse üle, minu tahte vastaselt äravõetud esemete omand kuulus ja kuulub mulle. 5
2. Vastustaja Põhja Politseiprefektuuri kirjalikus vastuses paluti apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Kaebajal puudub õigus kahju hüvitamisele. Kaebaja ei ole tõendanud kahju olemasolu. Käesoleva kohtuasja toimikus ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks vaidlusaluste esemete kuulumist kaebajale. Samuti ei ole tõendatud kahju suurus. Andes need esemed vastatavale hoiule A. B, ei määranud uurija esemete omandiõigust. Vastavalt tol ajal kehtinud kriminaalmenetluse koodeksile oli uurijal õigus anda esemeid vastutavale hoiule. Samuti puudub vastustaja teos õigusvastasus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Kaebaja leiab, et talle on kahju tekitatud omandiõiguse rikkumisega, sest uurija andis kriminaalmenetluse ajal temale kuuluva kella ja portsigari põhjendamatult vastutavale hoiule ning peale kriminaalmenetluse lõpetamist kuriteo sündmuse puudumise tõttu neid talle ei tagastatud. Peale kriminaalmenetluse teistkordset lõpetamist selgus, et isik, kellele esemed vastutavale hoiule anti, on need võõrandanud ning esemete tagastamine kaebajale pole enam võimalik.
4. Kuna kaebaja peab kahju tekkimise kaasa toonud õigusvastaseks tegevuseks esemete vastutavale hoiule andmist 30.04.2001, nende tagastamata jätmist kriminaalmenetluse esimesel lõpetamisel 26.07.2001 ning teistkordsel lõpetamisel 10.03.2003, võib kaebaja tugineda kahjunõude alusena nii enne 01.01.2002 kehtinud TsK § 448 – 450 sätetele kui ka alates 01.01.2002 kehtinud RVS § 7 lg-le
5. TsK § 448 alusel hagi rahuldamiseks peab kohus tuvastama kahju olemasolu, kahju tekitanu teo õigusvastasuse, tekkinud kahju ja kahju tekitanu teo vahelise põhjusliku seose ning kahju tekitanu süü. Kannatanu peab nimetatud paragrahvi alusel tõendama tekkinud kahju, kahjutekitaja õigusvastase teo ning põhjusliku seose kahju ja teo vahel, süü puudumise peab tõendama kahju tekitaja. RVS § 7 lg 1 kohaselt tuleb samuti kaebajal tõendada kahju tekkimine, kahjutekitaja teo õigusvastasus ja põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel. Viidatud sätte alusel ei saa kahju hüvitamist nõuda, kui kahju oli võimalik vältida või on võimalik kõrvaldada esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Kuna kahjunõude alused oluliselt ei erine ning vaidlust pole käesoleval juhul selle üle, et kaebajal oleks olnud võimalik kahju ära hoida või kõrvaldada mingi esialgse õiguskaitsevahendi kasutamisega, ei peatu ringkonnakohus pikemalt küsimusel, kas kahju tekkis enne või pärast RVS jõustumist.
6. Halduskohus leidis, et uurija tegevus esemete hoiule andmisel ning kaebajale tagastamata jätmisel oli õigusvastane, kuid nimetatud õigusvastane tegevus ei põhjustanud kaebajale kahju. Kahju põhjustas kaebajale isik, kelle vastutavale hoiule esemed anti ja kes ei taganud nende säilimist. Seega võib kaebaja pöörduda üldkohtusse nõudega tegeliku kahju tekitaja vastu. Ringkonnakohus ei nõustu kohtu seisukohaga, et käesoleval juhul välistab riigi vastutuse esemete vastutava hoidja A.B õigusvastane käitumine. Avalik-õiguslik suhe esemete äravõtmise pinnalt tekkis riigi ja kaebaja vahel ning selles suhtes vastutab esemete kaotsimineku eest riik. Seepärast 6 ei oma A.B osa kaebaja õiguste väidetava rikkumise kontekstis tähendust. Olukorra tekitamine, kus omanikul ei ole võimalik äravõetud esemeid tagasi saada, on õigusvastane ning tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel on põhjuslik seos.
7. Ringkonnakohus leiab siiski, et kahjunõue ei kuulu rahuldamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja tõendanud, et talle on tekkinud kahju. Kaebaja tugineb kahjunõude esitamisel AÕS § 90 lg-le 1, mille kohaselt loetakse vallasasja valdaja oma valduse ajal vallasasja omanikuks, kuni pole tõendatud vastupidist. Ringkonnakohtu arvates lükkab selle eelduse antud juhul ümber asjaolu, et vaidlusalused esemed olid varem A.Bi omandis ja omandi üleminek kaebajale ei ole usutav. Omand tekib üksnes seaduses sätestatud juhtudel (AÕS § 68 lg 3). Käesoleval juhul on omandi tekkimise väidetavaks aluseks kinkeleping.
8. Kinke toimumist tõendavad kaebaja ja tema ema seletused, muid tõendeid kinke kohta kohtule esitatud ei ole. Ringkonnakohtu arvates ei ole praegu alust arutleda selle üle, kas väidetav kinge on selle toimumise ajal kehtinud TsK § 260 lg-s 1 nõutud tehingu notariaalse vormi järgimata jätmise tõttu tühine või mitte, sest kinke toimumine ja seega ka kaebaja omandi ja selle rikkumise läbi kahju tekkimine ei ole usaldusväärselt tõendatud. Kaebaja väitel kinkis esemed kaebajale A.B, kes oli kinkide tegemise hetkel kaebaja ema elukaaslane. Kella kinkis A.B kaebajale ülikooli esimese kursuse lõpetamise puhul 1999.aastal ning portsigari sama aasta sügisel.
9. A.B on esemete kinkimist eitanud ja süüdistanud kaebaja ema esemete varguses. A.Bi väitel ostis ta Rolex kellad nii endale kui kaebaja emale aastaid tagasi, portsigari ostis komisjonikauplusest ja kinkis talle sünnipäevaks tema elukaaslane – kaebaja ema. Esemed läksid tema valdusest välja tahtevastaselt, sest peale 14.12.2000 ei lasknud elukaaslane teda enam endisesse ühisesse elukohta sisse ega andnud kätte temale kuuluvaid esemeid. Esemed olid kabinetis seifis koos veel ühe kallihinnalise kellaga ning seifi koodi teadmise tõttu oli seifile juurdepääs nii kaebajal kui tema emal. Pärast seda, kui seif A.B välja anti jaanuaris 2001, oli see tühi. Seifis olnud kallihinnalise kella saatis kaebaja ema A.Bi sugulastele, teisi esemeid ei tagastanud. Kuna esemeid muud moodi tagasi saada ei õnnestunud, pöördus A.B politseisse.
10. Seda, et portsigari kinkis kaebaja ema A.B sünnipäevaks 1999.aastal, kinnitas kriminaalasja menetluses ka perekonnatuttav N.K. N.K välistas samuti võimaluse, et A.B oleks kella kinkinud kaebajale, sest tunnistaja arvates hindas A.B kella väga ning kinkimise korral oleks kaebaja ema sellest ilmselt tunnistajale rääkinud, sest nad suhtlesid sel ajal tihedalt. Tunnistajad Bd kinnitasid kriminaalmenetluses, et 2000.aasta lõpus näitas A.B neile külaskäigu ajal A.Bi ja kaebaja ühisesse elukohta oma Rolex kuldkella ja kullast portsigari.
11. Seega on tõendamist leidnud see, et portsigari kinkis R.P A.Ble 1999.aastal sünnipäevaks, mistõttu on väheusutav, et A.B samal aastal portsigari edasi kinkis. Samuti on tunnistajad tõendanud, et kell ja portsigar olid veel
12. aasta lõpus A.Bi valduses ning A.B näitas neid külalistele kui temale kuuluvaid esemeid. Asjas kogutud tõendid annavad aluse usaldada enam A.Bi seletust, et ta ei ole kella ja portsigari ära kinkinud. Seega pole tõendatud kaebaja omandi tekkimine ja vaidlusaluste esemete kaotus ei saanud talle kahju tekitada. 7 A.Bi seletus kodust lahkumise asjaolude kohta on kriminaalmenetluses kogutud tunnistajate ütlustega kooskõlas ning annab aluse arvamuseks, et kaebaja valdus vaidlusalustele esemetele ei olnud õiguspärane. Seega ei saaks kaebaja nõuda kahju ka valduse rikkumise eest.
13. Eeltoodust tulenevalt on kohtuotsus lõppjäreldustes õige, kuid kohtuotsuse põhjendused tuleb asendada ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Kahjunõude rahuldamiseks ei ole alust. Kohtunikud Lauri Madise Lilianne Aasma Viive Ligi