Obsah (4)

§ 139§ 423§ 137§ 663

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtunikud Urmas Reinola, Gaida Kivinurm, Mare Merimaa Määruse tegemise aeg ja koht 9. märts 2007. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-05-23561

§ 139lõike 8 alusel (sel ajal kehtinud), st. kostja laeva asukoha järgi, kuna kostjale kuulunud laev Volgo

Balt 106 oli lahkunud kohtu piirkonnast. Hageja esitatud konossemend viitab sellele, et tegemist on konossemendiga, mis kuulub kasutamisele koos tšarterlepinguga. Tšarterlepingu tingimused lepiti poolte vahel kokku fixture recap`is. Kokku lepiti ka arbitraažiklausel, mille kohaselt nii arbitraaž, kui ka üldavarii kuulub arutamisele Londoni arbitraažis. Esimese astme kohtu määrus 21. juuni 2006.a määrusega jättis Harju Maakohus AB K.G hagi Z.Z vastu kahju hüvitamiseks läbi vaatamata.

§ 423

lõike 1 punkti 6 kohaselt jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtu kokkuleppe kehtivust. Poolte vahel on sõlmitud kokkulepe tšarterlepingust tulenevate vaidluste allutamiseks Londoni Arbitraažile. Selline kokkulepe tuleneb antud tšarterveolepingu sõlmimiseks koostatud nn fixture recap’ist. Nagu on näha fixture recap’ist, on kokkulepitud nii üldavarii (inglise keeles general average, lühend g/a) kui ka vahekohtule (arbitration) allutamise Londoni Arbitraažile. Ekslik on hageja selgitus, et kokkulepe on üldavarii allutamiseks arbitraažile, kuna, nagu osundas ka kostja, ei kasutata inglise keeles üldavarii vaidluse korral mitte arbitreerimist vaid selle lahendab dispašöör, kes koostab dispašši (average adjustment statement). Seega ei saa antud lühendit tõlgendada hageja poolt pakutud viisil, vaid kostja pakutud viisil st, et tšarteri pooled on kokkuleppinud nii üldavarii dispašši, kui ka arbitraaži kohaks Londoni. Nagu nähtub lastikirjast (selle pöördel), on antud lastikirja lisatud kõik tšarterveolepingu tingimused sealhulgas ka arbitraažiklauslid. Seega on fixture recap’is kokkulepitud arbitraažiklausel kohaldatav ka lastikirjale. Kostja viited BIMCO kommentaaridele GENCON tšarterile on küll õiged, kuid tema tõlgendus ekslik. Antud märkuse/selgituse mõte on selles, et Inglise kohtud on/olid asunud seisukohale, et kui lastikirjas ei ole spetsiaalset viidet tšarterveolepingu arbitraažiklauslile, siis ei ole see lastikirjaomanikule siduv, isegi kui seadusandluse ja arbitraažiklauslis (tšarterveolepingus) sätestatakse, et seda kohaldatakse kõigis selle tšarteri alusel väljaantavates lastikirjades. Kuid edasi on just selgitustes antud hinnang, et selle vältimiseks on tšarterveolepingutes ettekirjutatud CONGENBILL 1994.a kasutamine, et sellist arbitraažiklausli siduvuse välistamist vältida. Nagu nähtub aga antud lastikirjast on selles selge viide tšarterveolepingu arbitraažiklauslile. Arbitraažiklausli siduvuse hindamisel tuleb arvestada seda, et antud kauba veo korraldamine oli vastavalt esitatud materjalidele alates Europoortist hageja ülesanne. Nimelt nähtud kaubamüüja A arvest (tl 10, tõlge tl 58), et kaup oli tarnitud tarnetingimusel FOB Europoort st free on board, ehk franko laeva pardal. Selle tarnetingimuse kohaselt on kauba ostjal st hagejal kohustus sõlmida laevaveoleping kauba toimetamiseks kokkulepitud sadamast. Seega oli tšarterveolepingu sõlmimine hageja kohustus, mille ta tegi kohustuseks U (B), kasutades viimast ekspediitorina veo korraldamisel. Seda kinnitas U (B) nii oma kirjas 17.01.2005.a. (tl 24, tõlge tl 72), kui ka emailis 23.02.2005.a. (tl 178, tõlge tl 180). Seega sõlmiti antud tšarterveoleping hagejalt saadud käsundi alusel U (B) poolt ja seega on selle lepingu tingimused hagejale kui käsundiandjale ka siduvad. Välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni (New York 1958) art 2 punkti 2 kohaselt hõlmab mõiste "kirjalik leping" lepingu vahekohtu tingimust või vahekohtu kokkulepet, millele pooled on alla kirjutanud või mis sisaldub kirjade või 3 telegrammide vahetuses. Samas, art 2 punkti 3 kohaselt: kui ühe lepinguosalise riigi kohtu menetluses on asi, mille suhtes poolte vahel on sõlmitud leping selle artikli tähenduses, siis laseb see kohus neil ühe poole taotlusel pöörduda vahekohtu poole, kui ta ei leia, et nimetatud leping on kehtetu, mitte toimiv või seda ei ole võimalik täita. Kuna fixture recap, mille alusel sõlmiti vaidlusalune tšarterveoleping, on sõlmitud hageja poolt antud käsundi alusel ja seal on kokkulepitud vaidluste andmine arbitraažile, siis on poolte vahel sõlmitud kirjalik leping New Yorgi 1958.a. konventsiooni art 2 punkti 2 tähenduses ning ka selles osas ei ole hageja väited aluseks jätta antud asi kohtumenetlusse. Tulenevalt sama konventsiooni art 2 punktist 3 tuleb pooltel anda võimalus pöörduda kokkulepitud vahekohtu poole. Määruskaebus Hageja esitas Harju Maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Enne 1. jaanuari 2006.a kehtinud

§ 139

lõige 8 sätestas, et hagi, mis tuleneb ühest või mitmest laeva asjaõigusseaduse § 78 loetletud merinõudest, võib esitada kostja laeva asukoha või laeva kodusadama järgi.

§ 139

lõige 8 kuulub kohaldamisele sõltumata asjaolust, et kostja on andnud arestitud laeva asemel tagatise. Samuti tuleb

§ 139lõike 8 tõlgendamisel arvestada Euroopa Liidu õiguse analoogilist regulatsiooni.

Kohtualluvust reguleerib Euroopa Nõukogu 22. detsembri 2000.a määrus nr 44/2001. Kuivõrd määruse art 4 lõike 1 kohaselt, kui kostja alaline elukoht ei ole liikmesriigis, tehakse iga liikmesriigi kohtute pädevus kooskõlas artiklitega 22 ja 23 kindlaks selle liikmesriigi seaduste kohaselt. Määruse art 5 lõige 7 sätestab, et isik, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata: kui vaidlus on seotud nõudega maksta tasu veose või lasti päästmise eest, selle paiga kohtusse, kus asjaomane veos või last

1. a)on tasumise tagamiseks arestitud või
2. b)oleks võidud arestida, kuid on antud kautsjon või muu tagatis. Kui on toimunud arestimine ja arest on kautsjoniga asendatud, oleks ebaõige tõlgendada, et kuna mootorlaev on lahkunud kohtu tööpiirkonnast, kaotas kohus hagi esitamise ajaks jurisdiktsiooni pooltevahelise vaidluse lahendamiseks. Poolte vahel ei ole kokkulepet asja lahendamiseks vahekohtus. EN eelpoolnimetatud määruse § 22 lõige 2 sätestab, et kui lepinguosalised, kellest ühe või mitme alaline elukoht on liikmesriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad. Kui lepinguosalised ei ole kokku leppinud teisiti, on kohtul või kohtutel ainupädevus. Selline kokkulepe kohtualluvuse kohta sõlmitakse kas
3. a)kirjalikult, või kui see on sõlmitud suuliselt, kinnitatakse kirjalikult või
4. b)vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või
5. c)rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad. Eesmärgiks on tagada, et pooled on ka tegelikult leppinud kokku vaidluste lahendamises erinevalt tavapärasest jurisdiktsioonist ja et nende nõusolek on selgelt ja täpselt väljendatud. Pelgalt jurisdiktsiooni sätestamine konossemendi tagaküljel ei ole piisav, et poolte vahel oleks kehtiv kokkulepe kohtualluvuse kohta Brüsseli konventsiooni mõttes. Maakohus on leidnud, et pooled sõlmisid kokkuleppe vaidluse lahendamise kohta vahekohtus 6. detsembri e-kirja (nn fixture recap) edastamisega ja konossemendis oleva viitega. Fixture recap ei ole edastatud hagejale, mistõttu ei ole hageja tegelikult kokku leppinud vaidluste lahendamises erinevalt tavapärasest jurisdiktsioonist. Kõnealuse lepingu poolteks on kostja mootorlaeva omanikuna ja U (B) prahtijana. Hageja prahilepingu pooleks ei ole, 4 mistõttu temale ei ole siduv väidetav vedaja ja prahtija vaheline kokkulepe. Asjaolu, U väidetavalt sõlmis lepingu hageja tellimusel, ei tähenda, et B oleks saanud kokku leppida või leppis hageja asemel kokku tekkivate vaidluste andmiseks vahekohtu lahendada. Viitest lastikirjas ei piisa väitmaks, et hageja on arbitraažiklausliga nõustunud. Selline kokkulepe oleks pidanud olema selgelt ja täpselt väljendatud. Hageja ei ole alla kirjutanud ühelegi dokumendil, milles oleks nõustunud vaidluste lahendamisega Londoni arbitraažis. Mistahes õigusvaidluse vahekohtule allutamine eeldab kahepoolset kirjalikku kokkulepet vaidluse osapoolt vahel, kusjuures on ilmne, et hageja ja kostja vahel mistahes kokkulepped käesoleva vaidluse allutamiseks vahekohtule puuduvad. Kostja seisukoht Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta maakohu määruse muutmata. Kaebuse esitaja leiab, et lähtuvalt Euroopa Liidu ja liikmesriikide kohtupraktikast tuleb kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud

§ 139

lõiget 8 tõlgendada selliselt, et hagi võib esitada ka selle koha järgi, kus asus laev, mille arest on kautsjoniga asendatud. Seadus ei näe ette, et hageja saaks esitada hagi omal valikul muudel alustel kui võimalustel, mis ammendavalt loetletud

§ 139sätetes.

Euroopa Nõukogu määruse nr 44/2001 art 4 lõike 1 järgi ei ole määrus kohaldatav, kui kostja asukoht ei ole EL liikmesriigis. Kostja asukoht on Vene Föderatsioonis. Määruse art 5 lõige 7 sätestab, et liikmesriigis asuva isiku (mida ei ole kostja) vastu võib juhul, kui vaidlus on seotud nõudega maksta tasu veose või lasti päästmise eest, pöörduda selle paiga kohtusse, kus asjaomane veos on tasumise tagamiseks arestitud või oleks võidud arestida, kuid on antud kautsjon või muu tagatis. Selline erandlik kohtualluvus on seega ette nähtud a) lasti päästmise kulutuste või b) veotasu maksmise üle. Hagiavaldus on esitatud kahju hüvitamiseks, mille osas aga erinevat kohtualluvust ette ei ole nähtud.

§ 137

lõige 8 ei ole mitmeti mõistetav- selle kohaselt võib LAÕS § 781 sätestatud merinõudest tuleneva hagi esitada ka laeva asukoha järgi. Kuid vaidlust ei ole, et hagi esitamise ajal laev Harju Maakohtu tööpiirkonnas ei viibinud. EN määruse art 1 lõige 2 (d) sätestab selgesõnaliselt, et määrust ei kohaldata vahekohtute suhtes. Seetõttu ei saa Eesti kohus arbitraažikokkuleppe kehtivuse hindamisel abiks võtta hageja poolt esitatud kohtupraktikat. Arbitraažikokkuleppe kehtivuse hindamisel saab lähtuda Inglismaa kui EL liikmesriigi ja New Yorki konventsiooni osalusriigi praktikast. Eesti on ühinenud Välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooniga(New York 1958), mis reguleerib ka arbitraažikokkuleppele esitatavaid nõudeid. Kuna kaebaja leiab, et ta ei ole alla kirjutanud ühelegi dokumendile, mis arbitraažiklauslit sisaldaks, saab viidata Inglise kohtu otsusele asjas Welex a. g. V Rosa Maritime Ltd

1. juulist
2. a. Nimetatud asjas kasutati sama Congenbill 1994 vormi, mis oli kasutusel käesolevas asjas. Fixture recap sisaldas tingimust „arb in London“. Esimese astme kohus otsustas, et pooltevaheline leping ei pea olema välja trükitud ja allkirjastatud, vaid ka kirjade ja fakside teel kokku lepitu on kehtiv. Lepingu tingimused on selgelt identifitseeritavad fixture recap`ist ja standardvormist (G), millele see viitab. Seega oli arbitraažikokkulepe kehtiv hoolimata sellest, et pooled tegelikult tšarterlepingut ei allkirjastanud. U tegutses vahendajana ning sõlmis lepingu kaebaja nimel, mistõttu on leping ka kaebajale kui esindatavale siduv. Maakohus on õigesti arvesse võtnud nii kauba müügi tingimust FOB kui ka fakti, et U on ise korduvalt kinnitanud nii oma kirjas
3. jaanuaril 2005.a kui e-mailis
4. veebruaril 2005.a, et lepingupooleks on AB K.G. Kaebaja väited, nagu oleks U ületanud volituse piire on paljasõnalised ja tõendamata. Edasine menetluse käik 5 Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis kaebuse rahuldamata ja saatis

§ 663lg.

5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses toodud asjaolud ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.

§ 423

lg 1 p 6 järgi jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtu kokkuleppe kehtivust. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et lähtuvalt Euroopa Liidu ja liikmesriikide kohtupraktikast tuleb kuni 31.12.2005 kehtinud

§ 139

lg 8 tõlgendada selliselt, et hagi võib esitada ka selle koha järgi, kus asus laev, mille arest on kautsjoniga asendatud. Kolleegium leiab, et kehtinud

§-s 139 sätestatud valikulise kohtualluvuse võimalused olid loetletud ammendavalt ja laeva asjaõigusseaduse §-s 781 loetletud merinõudest tuleneva hagi võib esitada üksnes kostja laeva asukohajärgsesse kohtusse. Eeltoodu põhjal ei kohaldu

§ 139

lg 8 tõlgendamisele ka Euroopa Nõukogu määruse (edaspidi Määrus) nr 44/201 art 4 lg 1, sest kostja asukoht on Vene Föderatsioonis ega art 5 lg 7, kuivõrd hagiavaldus esitati kahju hüvitamise, mitte veotasu ega lasti päästmise vaidluses. Et Eesti on ühinenud Välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooniga (New York 1958), mis reguleerib ka arbitraažikokkuleppele esitatavaid nõudeid, nõustub kolleegium apellandiga selles, et arbitraažikokkuleppe kehtivuse hindamisel saab lähtuda ka teiste riikide kohtupraktikast. Sellisele seisukohale on jõudnud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-4-06. Analoogselt Inglise kohtu otsusest asjas Welex A.G. v Rosa Maritime Ltd. 3.juulist 2003([2003] EWCA Civ 938- http://www.bailii.org/) kasutati sama Congenbill 1994 vormi, mis oli kasutusel kaevatavas asjas. Fixture recap sisaldas tingimust „arb in London“ ja apellatsioonikohus leidis, et esimese astme kohus oli õigesti jõudnud otsusele, et pooltevaheline leping ei pea olema välja trükitud ja allkirjastatud, vaid ka kirjade või fakside teel kokku lepitu on kehtiv. Lepingu tingimused on selgelt identifitseeritavad fixture recap’ist ja standardvormist (G), millele see viitab. Seega maakohus leidis õigesti, et arbitraažikokkulepe on kehtiv 06.12.2004.a e-kirja (nn fixture recap) edastamisega ja konossemendis (lastikirjas) oleva viitega, hoolimata sellest, et pooled tšarterlepingut ei allkirjastanud. Apellandi väitega, et tema ei olnud tšarterveolepingu pooleks, kolleegium ei nõustu, sest U (B) vahendajana, sõlmis lepingu apellandi nimel, mistõttu on leping apellandile, kui esindatavale siduv. Apellant on seotud lastikirjaga ja seetõttu ka tšarterlepingu tingimustega, sh ka arbitraažikokkuleppega. Sama tuleneb ka ülalviidatud asjas Welex A.G. v Rosa Maritime Ltd, milles kohus leiab, et C, millel on selge märge „kasutamiseks tšarterlepinguga“, ongi ette nähtud selleks, et igale lastikirja omanikule oleks selge, et kõik lepingutingimused ei ole sätestatud lastikirjas, vaid osa tingimustest sisalduvad vastavas tšarterlepingus. G tšarteri üldtingimuste punkt 19 (tl 117-118, tõlge tl 164-165) näeb ette, et kui pooled ei ole eraldi kokku leppinud teisiti, kohaldub punkt 19 (a), mille kohaselt kuuluvad vaidlused lahendamisele Londoni arbitraažis. Seega ongi Londoni arbitraaž „tavapäraseks jurisdiktsiooniks“ ja apellant ei ole esitanud maakohtule ühtegi tõendit, et ta oleks kokku leppinud sellest erineva kohtualluvuse või vahekohtu klausli kokkuleppimiseks. Kolleegiumi arvates leidis maakohus õigesti, et poolte vahel on kehtiv kokkulepe vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada ja pooltele tuleb Välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni (New York 1958) art 2 p 3 alusel anda võimalus pöörduda vahekohtu poole. 6 Urmas Reinola Gaida Kivinurm Mare Merimaa