3-05-191 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Ruth Virkus, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 21. veebruar 2007, Tallinn Haldus

) § 12 lg 1 p 5 alusel. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 07.03.2005 otsusega nr 20051064 keelduti A.K tähtajalise elamisloa ja tööloa andmisest. Keeldumise õigusliku alusena viidati

§ 12

lg 4 p-le 5, mille kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. A.Ki karistusandmed kustutatakse karistusregistrist karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 8 kohaselt hiljemalt 18.06.2015. Samuti viidati

§ 12

lg 9 p-le 3, mille kohaselt keeldutakse elamisloa andmisest või pikendamisest, kui taotlus ei ole põhjendatud. Käskkirjas leiti, et taotlejale

§ 12lg 5 alusel erandkorras tähtajalise elamisloa andmine poleks samuti põhjendatud.

Keelduva otsuse tegemisel arvestatakse taotleja poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet, ühiskonnaohtlikkust ja karistusandmete olemasolu karistusregistris. Samuti arvestatakse, et taotleja on Vene Föderatsiooni kodanik, kes on sündinud Venemaal. Taotleja on pannud toime raske isikuvastase kuriteo, mis on suunatud riigile ülioluliste õigushüvede vastu. Ta on oma käitumisega näidanud, et ohustab avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust ja Eestis elavate isikute õigusi ning huve. Otsuse tegemisel arvestatakse ka selle mõju taotleja perekonnaelule. Taotluses esitatud andmete kohaselt on taotleja vallaline, taotluses esitatud andmete kohaselt elavad Eestis taotleja ema ja vend. Elamisloa andmise menetluses avaldas taotleja, et Eestis elab ka tema elukaaslane E. S (Vene Föderatsiooni kodanik), kellega taotleja on vabaabielus elanud 1992-1996, kes külastab teda vanglas ja kellega soovib ta jätkata kooselu peale kinnipidamiskohast vabanemist. Taotleja ja E. S kooselu on viimase 9 aasta jooksul olnud raskendatud taotleja kinnipidamiskohas viibimise tõttu. Riive taotleja perekonnaelule ei kaalu üles elamisloa andmise vastu kõnelevaid asjaolusid. Elamisloa mitteandmisel on taotlejal ja tema elukaaslasel võimalik asuda elama kodakondsusjärgsesse riiki. Kuigi taotleja näol on tegemist pikaajalise sisserändajaga Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.2000 soovituse Rec

§ 131

lg 3 kohaselt keeldutakse tööloa andmisest, kui välismaalasel puudub Eestis elamise luba või esinevad muud asjaolud, mis on aluseks tööloa andmisest keeldumisele. 2

§ 12

lg 4 p-des 1-4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolu, oli talle sama paragrahvi lg 5 kohaselt võimalik anda erandina tähtajaline elamisluba. Samas on õige vastustaja väide, et erandit on võimalik teha üksnes siis, kui esineb mingi kaalukas hüve, mis põhjendab elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumist tingivatest sätetest erandi tegemise. Selliseks erandlikuks asjaoluks on mingi taotleja kaitsmist vääriv õigus, mille kahjustamine elamisloa andmisest keeldumisel oleks ebaproportsionaalne võrreldes saavutatava eesmärgiga. Kaebaja pole esile toonud kaalukaid argumente, mis oleks võimaldanud talle erandina tähtajalise elamisloa andmise. Elamisloa taotluses on kaebaja märkinud elamisloa andmise alusena

§ 12

lg 1 p-i 5, milles nimetatud välislepingu all pidas ta ilmselt silmas Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) ja selle artiklit 8, mille kohaselt igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning korrespondentsi saladust. Samas ei esitanud kaebaja tõendeid selle kohta, et tal on Eestis perekond perekonnaseaduse tähenduses. Et Eestis elab kaebaja ema ja vend ja väidetav elukaaslane, ei ole iseenesest selline erandlik asjaolu, mis tingiks kaebajale tähtajalise elamisloa andmise. Lähedaste olemasolu ei ole takistanud kaebajat panemast elamisloa omamise ajal toime rasket isikuvastast kuritegu. Seetõttu kaebaja väidetav hoolivus oma lähedastest ei ole tõsiseltvõetav. 2) Viidates EIÕK art 8 lg-le 1, jätab kaebaja tähelepanuta sama artikli lõike 2, mille kohaselt sekkuvad võimud lg-s 1 toodud õigusesse kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Seega võib kaebaja eraja perekonnaelu piiramise põhjuseks olla mõni teine sama kaaluga õigusväärtus ja piirangu põhjustena saab arvesse võtta teiste isikute põhiõigusi ja vabadusi või põhiseaduse norme, mis kaitsevad kollektiivseid hüvesid. Kaebaja on kahjustanud riigi poolt kaitsmisele kuuluvat õigushüve – õigust elule - ja kaebaja eelnev käitumine annab aluse järeldada, et kaebaja Eestis viibimine võib ka tulevikus ohustada avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust või teiste isikute õigusi või huve.

§ 12lg 10 p 2 kohaselt võib välismaalasele elamisloa andmisest keelduda, kui on alust arvata, et välismaalase puhul esineb eelpool nimetatud oht. Ka 3

§ 131lg 3 alus talle ka tähtajalist tööluba anda.

PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

1. A.K apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldatakse. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) Kohus jättis tagamata kaebaja õiguste kaitse kohtumenetluses. Taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldati 30.03.2006 määrusega eraldi menetluses riigi õigusabi andmise kohta (haldusasi nr 3-06-592). Samas toimus käesolevas haldusasjas kohtuistung 06.04.2006, milles kaebuse esitaja osales isiklikult ilma kvalifitseeritud õigusabi osutajata ning kohus ei pööranud tähelepanu kaebaja taotlusele õigusabi saamiseks. Kaebaja teadmised ja võimed ning sisetulekute puudumine ei võimaldanud ilmselgelt tal oma huve ise kohtumenetluses kaitsta. Samas osales istungil kaks Kodakondsus- ja Migratsiooniameti esindajat. Seega ei taganud kohus poolte võrdsuse põhimõtte järgimist. Kaitseõiguse tagamata jätmine on oluline protsessinormi rikkumine, mis on aluseks kohtuotsuse tühistamisele. 2) Kohus on vääralt hinnanud proportsionaalsuse põhimõtte järgimist kaebaja põhiõiguste piiramisel. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise korral on ligi 40 aastat Eestis elanud isik A.K kohustatud Eestist lahkuma, jättes siia oma Eestis elamisluba omava elukaaslase ning nende ühise lapse, samuti teise grupi invaliidist venna ja eaka ema. Sellega rikutakse kaebaja õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Halduskohus ja vastustaja on vääralt leidnud, et kaebaja perekonnaelu piiramine ei ole erandlik asjaolu, mis tingiks kaebajale tähtajalise elamisloa andmise. 3) Kohus on jätnud hindamata kaebaja ohtlikkuse käesoleval hetkel, leides põhjendamatult, et kaebaja Eestis viibimine võib tulevikus ohustada avalikku korda. Apellant on korduvalt, sealhulgas kohtuistungil väljendanud arvamust, et ta on muutunud teistsuguseks inimeseks ning ei ohusta kedagi, vaid soovib asuda legaalselt tööle ja maksta makse. Asjaolu, et kaebaja on ligi 10 aastat tagasi toime pannud kuriteo, ei tähenda automaatselt, et kaebaja oli ohtlik ka elamisloa andmise menetlemise ajal. Kinnipidamisasutuses käitus kaebaja eeskujulikult ega ole toime pannud ühtki rikkumist, mis võiks viidata tema ohtlikkusele käesoleval hetkel.
2. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. Esindaja abi kasutamine oli kaebaja otsustada. Halduskohus on uuriv kohus ja selgitab välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud, kogudes vajadusel tõendeid omal algatusel. 06.04.2006 kohtuistungi protokollist nähtub, et kaebaja on olnud teadlik õigusabi kasutamise võimalusest, nimelt nähtub kaebaja selgitusest kohtule oma lapse ja elukaaslase kohta, et ta on käesolevas kohtuasjas konsulteerinud juristiga. Seega on kaebaja olnud teadlik esindaja kasutamise võimalikkusest ning kohtuistungil ilma esindajata osalemine on olnud tema enda valik. Kohus on ka muus osas protsessi- ja materiaalõiguse norme kohaldanud õigesti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4

§ 12

lg 4 p 5 kohaselt ei anta ega pikendata tähtajalist elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt võidakse selle paragrahvi lg 4 p-des 5-8 ja 14 loetletud välismaalasele erandina anda tähtajaline elamisluba ja seda pikendada, kui tema suhtes ei ole tuvastatud sama lõike p-des 1-4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolu. Käesolevas asjas ei ole kaebuse esitaja suhtes tuvastatud mõnd

§ 12lg 4 p-des 1-4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolu.

Seega oli Kodakondsus- ja Migratsiooniametil võimalik diskretsiooni alusel otsustada kaebuse esitajale erandi võimaldamise üle

§ 12lg 4 p-s 5 sätestatud elamisloa andmise ja pikendamise keelust.

Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas pole väljutud diskretsiooni piiridest või tehtud muud sisulist diskretsiooniviga (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-03, p 38). 7. Käesoleval juhul ei saa tegemist olla diskretsiooni piiride ületamisega, sest volitus elamisloa andmisest keeldumiseks tulenes Kodakondsus- ja Migratsiooniametile seadusest (

§ 12lg 4 p 5 ja lg 5).

Samuti ei ole tehtud diskretsiooniviga, mis seisnes diskretsioonivolituse kohaldamata jätmises, sest otsusest nr 20051064 ilmnevalt on kaalutud elamisloa andmise poolt ja vastu kõnelevaid argumente. Otsus ei ole rajatud ka lubamatutele või asjassepuutumatutele kaalutlustele. Ebaõige ja põhjendamatu on kaebuse esitaja väide, et otsus on suunatud karistava funktsiooni täitmisele. Riigil on ulatuslik otsustusõigus küsimuses, milliseid isikuid oma territooriumile lubada.

§ 12

lg 4 p 5 eesmärgiks on kaitsta Eesti avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust ja Eestis elavate isikute õigusi ja huve. Seadusandja on lähtunud eeldusest, et viidatud õigusväärtusi ohustavad eriti isikud, kes on pannud toime sedavõrd raske kuriteo, et neid on karistatud üle aasta pikkuse vabadusekaotusega. 8. Vaidlustatud otsuses on võetud arvesse seda, et kaebuse esitaja näol on tegemist pikaajalise sisserändajaga, kes elab Eestis perekonnaelu. Asjaolu, et kaebuse esitajat on karistatud vabaduskaotusliku karistusega kahel korral, sealjuures on viimaseks karistuseks mõistetud 9 aasta pikkune vabadusekaotus, oli Kodakondsus- ja Migratsiooniametil juba

§ 12

lg 4 p 5 alusel põhjust käsitleda olulise elamisloa vastu kõneleva asjaoluna, sest selle karistuse pikkus ületab oluliselt määra, mis iseloomustab seadusandja poolt viidatud sättes avalikule korrale, ühiskondlikule turvalisusele ja Eestis elavate isikute õigustele ja huvidele ohtlikuks peetud kuritegusid. Apellant pole selgitanud, kuidas oleks Kodakondsus- ja Migratsiooniamet saanud veenduda, et kaebuse esitaja puhul ei ole

§ 12lg 4 p 5 kohaldamine sätte eesmärgist lähtuvalt vajalik.

Kaebuse esitaja väitele, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet oleks pidanud arvestama sellega, et viimase kuriteo pani kaebuse esitaja toime hulk aega tagasi, kõneleb vastu asjaolu, et selle kuriteo eest kaebuse esitajale mõistetud vabaduskaotusliku karistuse kohaldamine polnud elamisloa andmise otsustamise ajaks veel lõppenud, ning isikule mõistetud vabaduskaotusliku karistuse pikkus on

§ 12lg 5 alusel isikule erandkorras elamisloa andmise vastu kõnelev asjaolu. Halduskohtule ja Kodakondsus- ja Migratsiooniametile ei 5

§ 12

lg 4 p 5 kohaldamata jätmist tingivaks oluliseks tõendiks olla kaebaja väide, et ta soovib edaspidi elada õiguskuulekat elu. Elamisloa andmise otsustamise menetluses ei saanud Kodakondsus- ja Migratsiooniametile teada olla, et kaebuse esitaja elukaaslane ootas last, sest sellist teavet pole kaebaja ega tema elukaaslane avaldanud. Tegemist pole ka teabega, mis võinuks otsust oluliselt mõjutada, sest Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ei ole otsuse tegemisel kahtluse alla seadnud kaebaja ja tema elukaaslase perekondlikke suhteid. Viimane on Kodakondsus- ja Migratsiooniametile kinnitanud perekondlike sidemete säilitamist kaebuse esitajaga ja märkinud, et külastab teda vanglas. Kohtumenetluses selgunud asjaolude kohaselt ei ole väitele lapse sünni kohta põhjust anda ka kaebaja ja tema elukaaslase perekondlike suhete intensiivsust täiendavalt kinnitavat tähendust. Kaebuse esitaja esindaja möönis, et lapse sünniaktis on lapse isana näidatud kaebuse esitaja vend, mitte kaebuse esitaja. Esindaja selgituse kohaselt tehti selline kanne põhjusel, et vennal erinevalt kaebuse esitajast olid isikut tõendavad dokumendid korras. Perekonnaseaduse § 43 lg 1 sätestab, et kui emal, kes ei ole abielus, sünnib laps ja lapse põlvnemine isast ei ole kindlaks tehtud või tuvastatud selle seaduse §-des 41 ja 42 sätestatud korras, siis lapse sünniakti kannet isa kohta ei tehta; ema nõudel kantakse sünniakti isa perekonnanimena ema perekonnanimi, isa eesnimena aga nimi ema ütluse kohaselt. Kuigi selline sünniakt ei ole sama paragrahvi lg 3 kohaselt lapse põlvnemist tõendavaks dokumendiks, ei ole lapse ema õigus nõuda isa eesnime kandmist sünniakti sõltuvuses isa dokumentidest. Kaebuse esitaja vend saadi lapse sünniakti isaks märkida perekonnaseaduse § 41 lg 1 alusel, mis sätestab, et lapse põlvnemine isast, kes ei ole lapse emaga abielus, tehakse kindlaks lapse isa ja ema ühise kirjaliku avalduse alusel, mille nad isiklikult esitavad perekonnaseisuasutusele. Need asjaolud on vastuolus kaebaja väitega, et neil sündis elukaaslasega ühine laps. Käesolevas asjas ei ole seega tegemist kaalutlusvigadega, mis seisnenuks oluliste asjaolude väljaselgitamises või asjaoludele ebaõige tähenduse omistamises. 9. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et elamisloa andmise poolt kõnelevaid asjaolusid on ilmselgelt alatähtsustatud või elamisloa andmise vastu kõnelevaid asjaolusid on ilmselgelt üle tähtsustatud, mis oleks viinud ebaproportsionaalse otsuseni. Arvestades seda, et

§ 12

lg 4 p 5 nõuab isikutele, keda on karistatud üle aasta pikkuse vabaduskaotusliku karistusega, üldreeglina elamisloa andmisest keeldumist, saavad nendele isikutele erandkorras elamisloa andmise aluseks olla üksnes olulised põhjused. Käesoleval juhul on tegemist isikuga, keda on karistatud üheksa aasta pikkuse vabaduskaotusega suure ühiskonnaohtlikkusega kuriteo eest. Vajadus, mis räägib sellisele isikule elamisloa andmisest keeldumise kasuks, on väga kaalukas. Seetõttu peaksid eriti kaalukad olema ka põhjused, mis kõneleksid elamisloa erandkorras andmise kasuks. Asjaolu, et kaebuse esitaja on pikaajaline sisserändaja, kes elab Eestis perekonnaelu, on küll kaalukas põhjus, mis kõneleb

§ 12

lg 5 alusel kaebajale erandi tegemise kasuks, kuid ei pruugi erandi tegemist siiski lõppastmes tingida. Selle asjaolu kaalukust vähendab asjaolu, et kõik kaebuse esitaja perekonnaliikmed, sh ka tema elukaaslane, on Vene Föderatsiooni kodanikud, kelle puhul puuduvad õiguslikud takistused siirduda perekonnaelu jätkamiseks kodakondsusjärgsesse riiki. Kaebuse esitaja väide tema perekonnaliikmete abivajamise kohta ei kõnele kaebuse esitajale elamisloa andmise kasuks.

§-st 123, mis reguleerib elamisloa andmist välismaalase asumiseks Eestis elava lähedase juurde, ilmneb põhimõte, et elamisluba antakse hooldust vajavale isikule elama asumiseks teda hooldava isiku juurde, mitte vastupidi. Kaebuse esitaja püsivat elukorraldust Eestis ja integreerimist asukoha riigi oludega on otsuse tegemisele eelneva pika 6