KOHTUOTSUS Kohus EESTI VABARIIGI NIMEL Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Ruth Virkus ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 2007, Tallinn Haldusasja number 3-05-695 Haldusasi S.O, V.S, K.S, M.P, A.K, M.L ja M.Š kaebused Julgestuspolitsei 1. augusti 2005. a käskkirja nr 106t tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 23. märtsi 2006. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Julgestuspolitsei apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 8. veebruar 2007 Menetlusosalised Kaebuse esitajad S.O, V.S, K.S, M.P, A.K, M.L ja M.Š Vastustaja Julgestuspolitsei RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 23. märtsi 2006. a otsus. 3. Jätta kaebused rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Julgestuspolitsei 26. juuli 2005. a käskkirjaga nr 103t algatati distsiplinaarjuurdlus korrakaitseosakonna kiirreageerimistalituse politseiinspektorite V. S, M. L, M. Š, S. O, K. S, A. K ja M.P suhtes, uurimaks nende tööd turvatöötajana väljaspool teenistust Pärnu ööklubis * 20.–23. juulini 2005. Distsiplinaarjuurdluse läbiviimise tähtajaks määrati 1. august 2005. Käskkirja tutvustati asjaosalistele 27. juulil 2005. 28. juulil 2005 koostati distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte, mille politseipeadirektori asetäitja kinnitas 1. augustil 2005. Julgestuspolitsei 1. augusti 2005. a käskkirjaga nr 106t määrati V. S, M. L, M. Š, S. O, K. S, A. K ja M.P distsiplinaarkaristusena noomitus. 2. S. O, V. S, K. S, M.P, A. K, M. L ja M. Š esitasid halduskohtule kaebused, milles palusid tühistada Julgestuspolitsei 1. augusti 2005. a käskkirja nr 106t. 3-05-695 3. Tallinna Halduskohtu 23. märtsi 2006. a otsusega tühistati Julgestuspolitsei 1.augusti 2005. a käskkiri nr 106t. Kohus põhjendas otsust järgmiselt:
- a)PolTS § 45 lg 4 sätestab, et seletuse nõudmine politseiametnikult, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati, on kohustuslik. Käesolevas asjas on tõendatud, et kaebajatelt pärast juurdluse algatamist seletusi ei nõutud. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse ning tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga. Isegi kui isikult ei nõuta kirjalikku seletust, peab haldusorgan vastavalt HMS § 40 lg-le 1 enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Õige ei ole vastustaja seisukoht, et käesoleva vaidluse puhul ei olnud kaebajatelt seletuste võtmata jätmine selline menetluslik rikkumine, mis võinuks viia teistsuguse otsuse tegemiseni. Väär on seegi, et ettekannete kirjutamise näol oli kaebajatel võimalus oma seisukohtade esitamiseks. Kaebajate väidete kohaselt kuulub ettekannete kirjutamine politseiametniku pea igapäevase tegevuse juurde ja et enne 25. juulil 2005 ettekannete kirjutamist ei teavitatud neid sellest, et neid süüdistatakse mingi rikkumise toimepanemises. Kaebajatele selgituste andmise või vastulause esitamise mittevõimaldamine pärast distsiplinaarjuurdluse algatamist on oluline menetlusõiguste rikkumine, mis toob iseenesest kaasa distsiplinaarkaristuse määramise otsuse õigusvastasuse.
- b)Käskkirjas on ekslikult viidatud ATS § 84 p-le 2, sest selles sättes nimetatud teo toimepanemises ei ole kaebajaid süüdistatud. ATS § 84 p 3 loeb väärituks teoks süülise teo, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. PolTS § 33 lg 1 kohaselt ei või politseiametnik töötada teise tööandja juures, välja arvatud pedagoogilisel, teaduslikul või loomingulisel tööl. Käskkirjas märgitakse, et turvatöötajatena töötades diskrediteerisid kaebajad ametnikku ja ametiasutust.
- c)Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et kaebajate töötamise kohta 20.–23. juulil 2005 Pärnu ööklubis * oleks ajakirjanduses avaldatud artikleid. Sellekohaseid tõendeid ei esitanud vastustaja ka kohtule. Kuid kui kaebajate töötamise kohta ööklubis oleks ka ajakirjanduses avaldatud kriitilisi artikleid, siis ei saa sellest tuletada ametiasutuse maine tegelikku kahjustamist (Riigikohtu halduskolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-03, p 16). Käesolevas asjas puuduvad tõendid, mis osundaksid kahjuliku tagajärje saabumisele ehk Julgestuspolitsei või politseiametnike diskrediteerimisele. Vastustaja väide, et ööklubis võisid viibida mitmed isikud, kes tundsid kaebajates ära politseiametnikud ja et nende isikute silmis langes kaebajate ja ka politsei kui organisatsiooni maine, on paljasõnaline. Kaebajate tegevuses puuduvad vääritu teo tunnused. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 4. Julgestuspolitsei apellatsioonkaebuses paluti tühistada Tallinna Halduskohtu 23. märtsi 2006 otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebused rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
- a)Kohus on ebaõigesti kohaldanud HMS § 58. Seletuste nõudmata jätmine ei olnud selline menetlusnõuete rikkumine, mis oleks toonud kaasa ebaõige otsustuse. Riigikohus on rõhutanud ärakuulamisõiguse realiseerimise kohustust just teenistusest vabastamise otsustamisel. Käesoleval juhul määrati kergeim karistus – noomitus ja kaebajate ettekannetest selgus üheselt politseiteenistusega seonduva piirangu rikkumine.
- b)Halduskohus lähtus ebaõigesti Riigikohtu otsusest asjas nr 3-3-1-70-03, sest tegemist ei ole samalaadsete juhtumitega. Selle kohtuvaidluse sisuks ei olnud seaduses sätestatud kohustuse tahtlik rikkumine, vaid teenistuskohustuse täitmisega seotud erimeelsused. 2
(5)3-05-695
- c)Ühiskond seab politseiametnikule tavapärasest kõrgemad nõudmised. Politseiametniku seadusevastasele käitumisele reageerib ühiskond alati teravalt ja politseiametniku poolt seaduse nõuete tahtlik rikkumine kahjustab politsei mainet. Sellistel juhtumitel maine kahjustamise tõendamise nõudmine on asjakohatu ja üldse võimatu. Samuti ei oma tähtsust, kas keegi nägi politseiametnike töötamist ööklubis või mitte, sest siis muutuks sisutuks PolTS § 33 lg 1 p-s 1 sätestatud piirang.
- d)Halduskohus on vääralt tõlgendanud ATS § 84. Sellise tõlgenduse korral oleks PolTS § 33 lg 1 p 1 puhul tegemist õigusnormiga, mille täitmist ei oleks võimalik tagada ja mille rikkumise eest ei oleks võimalik distsiplinaarkorras karistada. Politseiametniku poolt seaduses sätestatud tegevuspiirangu rikkumist ei ole võimalik kvalifitseerida ATS § 84 p 1 või p 2 alla, kuna nende sätete kohaldamine on otseses seoses teenistuse ja teenistuskohustustega. Teise tööandja juures töötamine on aga teenistusväline tegevus. 5. Kaebajad S. O, A. K, K. S, M.P, V. S, M. L ja M. Š palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel. Kaebajad leiavad, et Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-70-03 on asjakohane, sest see sisustas ametniku või ametiasutuse diskrediteerimise mõiste. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et maine kahjustamise tõendamine on võimatu. Selliste juhtumite mõju mainele on võimalik kindlaks teha näiteks sotsioloogilise uuringuga. Julgestuspolitsei ei püüdnudki tõendada, kas politseiasutuse maine sai kahjustatud või mitte, sest distsiplinaarjuurdlust alustati 26. juulil 2006 ja juurdluse kokkuvõte koostati juba ülejärgmisel päeval. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Käesolevas asjas käib vaidlus selle üle, kas distsiplinaarmenetluse raames oli kaebajatele tagatud õigus enda ärakuulamisele (I) ning kas kaebajate tegu kujutas endast distsiplinaarsüütegu (II). I 7. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebajatele ei tagatud õigust enda ärakuulamisele. Ehkki isiku ärakuulamise üheks viisiks võib olla isikult seletuse võtmine, on väär samastada ärakuulamisõiguse tagamist PolTS § 45 lg-s 4 sätestatud seletuse nõudmisega. Ärakuulamisõiguse tagamiseks ei pea isikult nõudma seletust, st kohustama teda esitama andmeid juhtumi asjaolude kohta, liiatigi, kui isik on seletuse vahetult enne menetluse algatamist esitanud. 8. Õigesti märgib halduskohus, et ärakuulamisõiguse reaalseks tagamiseks tuleb isikut distsiplinaarmenetluse käigus teavitada, millises rikkumises teda süüdistatakse ning tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga. Samas on halduskohus jätnud tähelepanuta, et kaebajatele tutvustatigi 27. juulil 2005 distsiplinaarjuurdluse algatamise käskkirja (tl 31). Selles käskkirjas oli märgitud tegu, milles kaebajaid süüdistati. Ärakuulamisõigus ei oleks olnud tagatud näiteks siis, kui kaebajaid ei oleks seletuse andmise ja distsiplinaarkaristuse määramise vahelisel ajal teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest või kui politseijuhid oleks keeldunud kaebajatelt täiendavaid selgitusi vastu võtmast või nendega tutvumast, samuti kui kaebajate eest oleks varjatud olulist teavet, mis koguti juhtumi kohta täiendavalt lisaks kaebajate varasematele seletustele. Käesoleval juhul loodi käskkirja tutvustamisega kaebajatele reaalne võimalus esitada soovi korral süüdistuse kohta enda täiendavaid seisukohti. Kaebajad ei ole selgitanud, mis takistas neil pärast distsiplinaarmenetluse algatamisest teadasaamist esitada soovi korral enda täienda- 3
(5)3-05-695 vaid seisukohti liaks varem esitatud seletustele ja avaldada soovi tutvuda distsiplinaarasja materjalidega.
- Seetõttu ei näe ringkonnakohus distsiplinaarmenetluse läbiviimisel puudusi, mis võiks anda alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. Väär on kaebajate seisukoht, et distsiplinaarmenetluse raames ei ole kogutud ainsatki tõendit. Ükski säte ei keela koguda distsiplinaarasja materjalide hulka ametniku poolt vahetult enne distsiplinaarmenetluse algatamist esitatud seletust. Julgestuspolitseil ei olnud kohustust teavitada kaebajaid distsiplinaarmenetluse algatamise kavatsusest enne seletuse võtmist. Enne distsiplinaarmenetluse kui ametnikku märkimisväärselt koormava menetluse algatamist võib asutus koguda esialgset informatsiooni, hindamaks distsiplinaarmenetluse algatamise vajadust. Vaidlustamisviite puudumine ei too samuti kaasa haldusakti tühistamist (HMS § 57 lg 2). II
- ATS § 84 sätestab: „Distsiplinaarsüütegudeks on: 1) teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobununa viibimine; 2) ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine; 3) vääritu tegu, s.o süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust.“.
- Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajate tegu ei ole kvalifitseeritav ei ATS § 84 p 2 ega 3 kohaselt, sest kaebajad ei ole tekitanud varalist kahju ega loonud selle tekkimise ohtu ega diskrediteerinud ennast ega politseid. Samuti oleks ilmne liialdus pidada PolTS § 45 lg-t 4 üldtunnustatud kõlblusnormiks või eetikanormiks. Julgestuspolitsei leiab, et igasugune tahtlik imperatiivse teenistuskohustuse rikkumine diskrediteerib ametnikku või ametiasutust. Sellega ei saa nõustuda. Diskrediteerimise kindlakstegemisel on oluline ametniku või asutuse maine kahjustamine kui tagajärg ning see ei sõltu tahtlusest ega rikutud normi imperatiivsusest. Halduskohus on Riigikohtu sellekohasele praktikale juba viidanud ja ringkonnakohus ei hakka neid seisukohti kordama.
- Halduskohus on jätnud analüüsimata, kas kaebajate teod võivad olla hõlmatud ATS § 84 p-ga
- Ringkonnakohus on seisukohal, et PolTS § 33 lg-s 1 sätestatud politseiteenistusega seotud piirangute rikkumine kujutab endast teenistuskohustuse täitmata jätmist ATS § 84 p 1 tähenduses. Teenistuskohustused ei piirdu üksnes kohustustega, mis lasuvad ametnikul teenistuses viibimise ajal. Teenistuskohustused on kõik teenistussuhtest tulenevad kohustused. Seda kinnitab ATS
- peatükk „Teenistuskohustused“, mis sisaldab hulgaliselt kohustusi, mis ei sõltu sellest, kas ametnik parasjagu viibib teenistuses (§-d 67–76). Asjaolu, et käskkirjas kvalifitseeriti kaebajate teod ATS § 84 p 1 asemel ekslikult p-de 2 ja 3 alusel, on formaalne puudus, mis ei saanud mõjutada lõpptulemust, sest karistuse raskus ei sõltu distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioonist. Seega ei saa ka see puudus HMS § 58 kohaselt olla käskkirja tühistamise aluseks.
- Asjas ei ole vaidlust süüteona kvalifitseeritud tegude asjaolude üle. Ringkonnakohus ei näe kaebajate karistamisel kaalutlusvigu. Nõustuda tuleb kaebajatega, et PolTS § 43 lg 1 ei kohusta distsiplinaarsüüteo eest igal juhul karistust määrama. Samas tuleb arvestada, et distsiplinaarsüüteo eest karistamine on reegel ja karistamata jätmine erand, mille esinemiseks 4
(5)3-05-695 peavad olema erilised asjaolud. Kaebajad ei ole ei distsiplinaarmenetluses ega halduskohtus sellistele erilistele asjaoludele viidanud. 14. Kaebajatel ei olnud mingit mõistlikku alust arvata, et töökohapiirang ei kehti juhul, kui kirjalikku töölepingut ei sõlmita, ilma uurimata, kuidas tõlgendab PolTS § 33 lg-t 1 Julgestuspolitsei juhtkond. Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus 5
(5)