Obsah (4)

§ 28§ 92§ 93§ 83

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2006 Tallinn Haldusasja number 3-06-1966 Haldusasi T. P. kaebus AS Falck

§ 28; § 31 lg 4).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

1. Kaebaja on esitanud taotluse AS Falck Eesti 08.09.2006 viivistasu otsuse nr VTO 148219 tühistamiseks.
2. Kaebuse kohaselt jättis kaebaja 08.09.2006 Tallinnas Hobujaama tn 5 asuvasse parklasse renditud sõiduauto Toyota Corolla numbrimärgiga 526 SRX.
3. Kaebaja tasus parkimise eest mobiiltelefoni teel (tel nr +372 51 34 070; lisatud telefonikõnede eristus tlk 5).
4. Kaebaja leidis auto juurde naastes esiklaasilt viivistasu otsuse. 1
5. Kaebaja vaidlustas viivistasu otsuse AS-s Falck Eesti. Selgus, et kaebaja oli mobiiltelefoniga tasudes märkinud ekslikult auto numbriks 558 MEC (koopia sõiduki registreerimistunnistusest tlk 9). Nimetatud autoga viibis kaebaja abikaasa parajasti Venemaal (koopia riigi piiril tasutud kindlustuspoliisist tlk 6). Kaebaja kirjutas vastustajale selgitustaotluse, kus palus talle määratud viivistasu tühistada.
6. Septembrikuus laekus teatis Tallinna Transpordiametist, milles märgiti, et puuduvad alused viivistasu otsuse tühistamiseks. Viidati liiklusseaduse (edaspidi LS) § 502 lõigetele 1 ja
7. Kaebaja aga oli parkimise eest tasunud. Vastustaja on rakendanud LS § 502 lõikeid 1 ja 6 vääralt. Kaebaja leiab aga, et ta oli parkimise eest tasunud ning seega on vastustaja on rakendanud LS § 502 lõikeid 1 ja 6 vääralt.
8. Samuti märgib kaebaja, et LS §-le 502 kohaselt ei tohi viivistasu määr ööpäevas ületada 480 krooni. VASTUSTAJA SEISUKOHT
9. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja põhjendused on järgmised.
10. Mootorsõiduk Toyota numbrimärgiga 526 SRX oli 08.09.2006 kell 14:32 pargitud kesklinna tasulises parkimise tsoonis ilma, et mootorsõiduki eest oleks olnud tasutud parkimistasu. Parkimistasu maksmise saab parkimiskontrolör kindlaks teha vaid parkimiskella või parkimise õigust tõendava dokumendi eksponeerimise, samuti mobiilse parkimise andmete alusel.
11. Selleks, et parkimiskontrolöridel oleks efektiivselt võimalik parkimist kontrollida, on Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määruse nr 9 “Parkimistasu kehtestamine” (edaspidi linnavolikogu määrus) p-ga 4.2 võimaldanud parkimiskontrolöridel määrata viivistasu ka enne 15 minuti möödumist parkimise alustamise hetkest juhul, kui mootorsõiduki juht ei ole parkimise alustamisel parkimise algust kirjalikult või parkimiskella abil parkimise kontrolli teostajale nähtavalt ja arusaadavalt teada andnud. Sama määrusega on Tallinna Linnavolikogu võimaldanud parkimiskontrolöridel määrata viivistasu ka juhul, kui isikul on olemas parkimise õigust tõendav dokument, kuid see ei ole paigaldatud esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt sõidukit oleks võimalik tuvastada tasutud parkimiseaega või dokumendi kehtivust. Eeltoodu alusel on vastustaja seisukohal, et parkimistasu saab lugeda maksmata jäetuks olukorras, kus parkimiskontrolöril ei ole võimalik parkimistasu maksmist reaalselt kontrollida. Parkimiskontrolöril peab olema õiguskindlus selles, et kui parkimise eest tasumist kontrolliv ametnik on kasutanud kõiki seaduses ettenähtud võimalusi parkimise eest tasumise kindlaks tegemiseks ning tuvastanud viivistasu otsuse määramiseks vajalikud andmed, ei jääks ta hiljem kohtus kaotajaks põhjusel, et parkimistasu oli mootorsõiduki kasutaja poolt siiski faktiliselt makstud, kuigi seda ei olnud nõutud viisil parkimise eest tasumist kontrollivale ametnikule teatavaks tehtud. Seega tuleb vastustaja arvates ka liiklusseaduse § 502, tõlgendada selliselt, et parkimistasu maksmata jätmiseks saab lugeda ka seda, kui parkimistasu on mobiilselt makstud teise mootorsõiduki eest, millega ei pargitud. Parkimistasu mobiilset makset ei ole parkimise eest tasumist kontrollival ametnikul võimalik kontrollida teiste, vaid üksnes konkreetse auto suhtes. KOHTU PÕHJENDUSED
12. Kohus, tutvunud haldusasjas esitatud materjalidega ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendatud, tõendatud ja tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on järgmised.
13. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja on 08.09.2006 tasunud mobiiltelefoni teel registreerimisnumbrit 558 MEC kandva sõiduki parkimise eest. Kaebaja esitatud 2 telefonikõnede eristuse (tlk 5) kohaselt on kaebaja tasunud 08.09.2006 kell 13.34 mobiiltelefoni teel avatud alal parkimise eest 22 krooni.
14. Kohtu hinnangul on kaebaja esitatud kindlustuspoliisiga tõendatud, et kaebaja abikaasa viibis viivistasu otsuse koostamise ajal (08.09.2006) registreerimisnumbrit 558 MEC kandva sõiduautoga Venemaal (koopia riigi piiril tasutud kindlustuspoliisist, tlk 6). Kaebaja abikaasa on teinud kindlustuspoliisi viibimaks Venemaal ajavahemikul 07.-21-09.
15. Poliisi eest on tasutud Eesti-Vene riigipiiril 07.09.2006 (koopia kviitungist tlk 7). Seega peab kohus tõendatuks kaebaja väidet, et ta tasus registreerimisnumbrit 558 MEC kandva auto parkimise eest 08.09.2006 ekslikult.
16. Kaebaja väidete kohaselt parkis ta 08.09.2006 tegelikkuses numbrimärki 526 SRX kandva renditud sõiduauto Toyota Corolla. Kaebaja on esitanud selle väite kinnituseks nimetatud sõiduki rendilepingu (tlk 26-27). Lepingu kohaselt rentis kaebaja sõidukit vahemikus 04.06.2006 kuni 07.12.
17. Vastustaja leidis kohtuistungil, et ei ole tõendatud asjaolu, et kaebaja kasutas 08.09.2006 vaidlustatud viivistasu otsuse koostamise ajal sõiduautot Toyota Corolla numbrimärgiga 526 SRX. Vastustaja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis seaks kahtluse alla kaebaja väite, et ta parkis 08.09.2006 numbrimärki 526 SRX kandva sõiduauto Toyota Corolla ning seega ei näe kohus põhjust kahelda selles, et kaebaja just seda sõidukit vaidlustatud viivistasu otsuse koostamise ajal tasulise parkimise alas parkis ning nõustub kaebajaga selles, et viimane oli ekslikult mobiiltelefoni teel tasudes märkinud pargitava auto registreerimisnumbriks 558 MEC, ehkki ta parkis sõiduauto numbriga 526 SRX.
18. Vastavalt LS § 502 lõikele 1 teeb parkimisjärelevalve ametiisik viivistasu määramise otsuse (viivistasu otsuse), kui parkimistasu on maksmata, tasutud parkimisaega on ületatud, tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole nõuetekohaselt täidetud või tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole paigaldatud vastavalt LS § 501 lõikes 41 sätestatule. Nimetatud säte ei võimalda määrata isikule viivistasu olukorras, kus isik on tasunud parkimise eest mobiiltelefoni teel ebakorrektselt. Viivistasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus põhiseaduse § 113 mõttes („Riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus.“). Alused nimetatud rahalise kohustuse määramiseks peavad olema seaduses selgelt sätestatud. Lisaks pädevuse, menetluse ja vormi nõuete järgmisele on haldusakti formaalseks õiguspärasuseks vaja arvestada õigusselguse põhimõttega. Õigusselguse põhimõte tuleneb põhiseaduse § 13 lõikest 2 : seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. Nimetatud põhimõtte kohaselt peab seadus olema selge ja üheselt mõistetav. Seaduse adressaat peab teadma, millised on õiguslikud ootused tema käitumisele ja mida tema omakorda teistelt (sh riigilt) oodata võiks. On selge, et eriti oluline on õigusselguse põhimõtte järgimine isikutele kohustusi panevate või nende põhiõigusi piiravate seadusesätete puhul. LS § 502 ei sisalda õigust määrata viivistasu siis, kui mobiilne parkimine on vigaselt vormistatud. Kohtu hinnangul ei saa pidada lubatuks olukorda, kus vastustaja paneb isikutele rahalisi kohustusi analoogia alusel. Seega on vaidlustatud viivistasu otsus formaalselt õigusvastane.
19. Vastustaja väitel saab lugeda parkimistasu maksmata jäetuks olukorras, kus parkimiskontrolöril ei ole võimalik parkimistasu maksmist reaalselt kontrollida. Põhimõtteliselt võib vastustaja sellise väitega nõustuda. Samas tõendab linnavolikogu määruse punkti 4.
20. kohaselt parkimise õigust nõuetekohaselt kustutatud ühekordne parkimispilet, parkimisautomaadi pilet, parkimise kuukaart, elaniku poolaastakaart, parkimise soodusluba, mobiilsideoperaatori kinnitus antud sõiduki parkimise kohta antud tasulisel parkimisalal või muu parkimise tasumise identifitseerimise vahed. Käesoleva haldusasja menetluses tuvastas kohus, et kaebaja oli vaidlustatud viivistasu otsuse määramisel ajal parkimise eest tasunud. Seega suudeti parkimise eest tasumine identifitseerida tagantjärele. On mõistetav, et parkimisjärelevalve ametnik, kontrollides mobiiltelefoni teel parkimise eest tasumist ja veendudes, et antud 3 numbrimärgiga sõiduki eest ei ole parkimistasu tasutud, koostas kaebajale viivistasu otsuse. Vastustaja on märkinud, et neil peab olema õiguskindlus selles osas, et nad ei jääks kohtus kaotajaks juhul, kui faktiliselt on parkimistasu makstud, kuid seda ei olnud võimalik kontrollida. Kohus ei nõustu selles osas vastustajaga. Nii LS kui linnavolikogu määrus annavad vastustajale võimaluse ekslikult määratud parkimise viivistasude tühistamiseks. LS § 501 lõike 2 kohaselt kui mootorsõiduki omanik või kasutaja leiab, et viivistasu otsusega on rikutud tema õigusi, võib ta pöörduda vaidega valla- või linnavalitsusse (faktiliselt tegeleb sellega Tallinna Transpordiamet) või esitada halduskohtule kaebuse. Lisaks õigusaktides sätestatule on isikutel võimalik pöörduda AS Falck Eesti klienditeenindajate poole pretensioonide esitamiseks. Nii on tehtud viivistasu otsuseid enne kohtumenetlust võimalik vaadata ümber kahel korral: vastustajal endal ja Tallinna Transpordiametil. Vastustajal on võimalik hinnata isikute esitatud väiteid ja tõendeid ja jõuda nende pinnalt järeldusele, kas isikul oli parkimistasu maksmata või mitte. Kaebaja kinnituste kohaselt esitas ta tõendid selle kohta, et parkimistasu tasuti Venemaal asunud sõiduki eest, vastustajale alles kohtumenetluses. Siiski ei eitanud vastustaja seda, et kaebaja esitas nende klienditeenindusele Tallinnas Narva maanteel seletuskirja, milles märkis, et oli tasunud ekslikult vale sõiduki parkimise eest. Sellisel juhul oleks vastustajal olnud võimalus nõuda kaebajalt oma väidete tõenduseks vastavate tõendite esitamist. Sama kehtib Tallinna Transpordiameti poolt läbiviidud vaidemenetluse osas.
21. Vastustaja tõi istungil näite, et juhul, kui isik esitab tagantjärele korrektselt vormistatud parkimispileti, ei ole see aluseks viivistasu otsuse tühistamisele. Kohus leiab, et nimetatud olukord ei ole käesoleva haldusasja tehioludega samane. Parkimispiletit on võimalik tagantjärele vastavalt vormistada, et nähtuks parkimise eest näilik tasumine viivistasu otsuse koostamise ajal. Samuti puuduksid alused viivistasu otsuste tühistamiseks juhtudel, kus isik tasus mobiiltelefoni teel teise sõiduki eest, kuid ei suuda tõendada seda, et see teine sõiduk tegelikkuses ei parkinud tasulisel alal. Käesolevas asjas on tõendatud, et sõiduk, mille eest parkimistasu tasuti, ei saanud viibida sel ajal Tallinnas.
22. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 22.02.2001 otsuses asjas nr 3-4-1-4-01 leidnud, et parkimiskorra rikkumine on spetsiifiline õiguserikkumine, mille menetlemine toimub lihtsustatud korras ning arvestades rikkumiste eripära ja massilisust, on lihtsustatud menetlus teatud juhtudel mõistlik ja proportsionaalne. Riigikohus leidis selles lahendis ka, et trahvinõude (praegusel juhul viivistasu otsuse) menetluse puhul puudub isikul harilikult võimalus enne karistusotsuse tegemist anda selgitusi ja esitada vastuväiteid. Seega on isiku õigus asja õiglasele arutamisele piiratud, kuid sellise piirangu kaalub üles vajadus parkimiskorra rikkumisi ökonoomselt ja efektiivselt menetleda. Nimetatud lahendis on Riigikohus rõhutanud ka kaebeõiguse olemasolu tähtsust parkimiskorra rikkumise menetluses. Kohus leiab, et nimetatud lahend ei õigusta pinnapealset suhtumist viivistasu otsusele esitatud kaebuste läbivaatamisse. Lahendis käsitleti asjaolu, kas parkimistrahvi oli võimalik määrata ilma, et oleks trahvitavat isikut eelnevalt tuvastatud. On tõsi, et viivistasu otsuseid määratakse nn lihtsustatud menetluses. Sellele vaatamata peab viivistasu otsuste õiguspärasuse kontrollimisel kohaldama kasvõi minimaalses ulatuses uurimisprintsiipi ja põhjendamiskohustust, mida käesoleval juhul tehtud ei ole. Eelkõige peab vastustaja suutma näidata ära õigusliku alusel, mille alusel isik viivistasu tasuma peab.
23. Ka ei tohiks vastustaja jätta tähelepanuta asjaolu, et parkimistasu on kehtestatud eesmärgiga optimeerida parkimist olukorras, kus kõikidele soovijatele parkimiskohti ei jätku. Fiskaalne huvi parkimistasu (sh viivistasude) laekumiseks ei ole primaarne. Viivistasu otsuste koostamisel ja nende peale esitatud kaebuste menetlemisel peab vastustaja parkimistasu kehtestamise eesmärki silmas pidama. Olukord, kus kaebaja on tasunud üheaegselt nii parkimistasu kui talle on määratud viivistasu, ei ole kanna kohtu hinnangul parkimise optimeerimise eesmärki. 4 20.

§ 92

lg 1 kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, ning

§ 93

lg 1 kohaselt mõistetakse kantud kohtukulud välja poolele, kelle kasuks kohtuotsus tehti.

§ 83kohaselt on kohtukuludeks riigilõiv, asja läbivaatamise kulud ja kautsjon.

Kaebaja on tasunud riigilõivu summas 14.40 krooni.

§ 93

lg 1 alusel mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks kaebaja kantud riigilõivu välja. Muude menetluskulude väljamõistmise küsimust haldusasjas tõusetunud ei ole. Kadriann Ikkonen kohtunik 5