← Eesti

3-06-1924/12

Obsah (5)§ 28§ 83§ 93§ 84§ 92

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 05. jaanuar 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-1924 Haldusasi A. K. kaebus AS Falck

§ 28; § 31 lg 4).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

  1. Kaebaja on esitanud taotluse tühistada 17.08.2006 koostatud viivistasu otsus nr VTO 145785 summas 480 krooni avatud tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata jätmise eest. Lisaks taotleb kaebaja vastustajalt õigusabi kulude hüvitamist summas 5200 krooni.
  2. Kaebuse kohaselt koostati 17.08.2006 kell 09.49 viivistasu otsus nr VTO 145785 selle kohta, et Tallinnas Tartu mnt 6 on parkinud avatud tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata sõiduauto Saab registreerimismärgiga 764 AOH. Rikkumise eest on määratud vastavalt liiklusseaduse (edaspidi LS) § 502 lõike 1 ja 6 alusel viisvistasu summas 480 krooni.
  3. Viivistasu otsuse koostamisel on jäetud kontrollimata asjaolu, et parkimise eest oli tasutud mobiiltelefoniga. Sõiduki esiklaasil oli kleebis mobiiltelefoniga parkimise kohta. A.K.le kuuluva telefoni nr 5120021 kliendi toimingute väljavõttest (tlk 3) nähtub, et kaebaja on tasunud parkimise alustamisel kell 08:58:27 kolm krooni, parkimise lõpetanud kell 10:00:01 ja tasunud summa 24.
  4. Seega on kokku tasutud 27.40 krooni ehk summa, mis on kehtestatud kohaliku omavalitsuse volikogu poolt. 1
  5. Võttes arvesse eeltoodud fakte, on kaebaja pöördunud 17.08.2006 Tallinna Transpordiameti poole taotlusega tühistada viivistasu otsus. Kaebaja märkis taotluses, et unustas mobiiltelefoniga parkimise eest tasumisel märkida auto numbrimärgi tähed. Tallinna Transpordiamet annab 31.08.2006 teatisega nr 5-4/06/2433 teada küll mitte A.K.le, vaid A. K.le, et Tallinna Transpordiameti märgukirjade, selgitustaotluste ja vaiete läbivaatamise komisjon on otsustanud, et märgitud asjaolud ei anna alust avaldust rahuldada ja viivistasu summas 480 krooni tuleb tasuda LS § 502 lõigete 1 ja 6 alusel.
  6. Kaebaja esindaja on pöördunud 27.09.2006 uuesti Tallinna Transpordiameti poole taotlusega tühistada viivistasu otsus nr 145785, mingit vastust sellele taotlusele ei ole Transpordiametilt saadud.
  7. AS Falck Eesti on määranud viivistasu otsuse lähtudes LS § 502 lõikest 1 ja
  8. LS § 502 lõike 1 punkti 1 kohaselt on parkimise järelevalve ametiisikul õigus teha viivistasu määramise otsus ainult juhul, kui parkimistasu on maksmata. Sellise põhjenduse on viivistasu otsuses nr VTO 145785 märkinud ka otsuse teinud ametnik, kes ei ole kontrollinud asjaolu, et parkimistasu oli makstud mobiiltelefoniga. LS § 502 lõige 6, millele samuti viivistasu otsuses viidatakse, sätestab, et viivistasu määr ei tohi ületada 480 krooni ööpäevas. Seega on parkimise järelevalve ametiisik teinud õigusevastase haldusakti, kuna seadus ei näe ette, et viivistasu on võimalik määrata juhul, kui parkimistasu on makstud. Kaebaja on käitunud õiguspäraselt ja tasunud parkimise eest vastavalt kehtestatud määradele. Seega ei ole kaebaja rikkunud LS 502 lõige 1 ja 6 ning viivistasu otsus VTO 145785 on õigusvastane.
  9. Oma väidete kinnituseks on esitanud kaebaja mobiiltelefoni nr 512 00 21 väljavõtte kliendi toimingutest, mille kohaselt on nimetatud mobiiltelefonilt tasutud auto registreerimisnumbri numbritega 764 parkimise eest südalinna tsoonis 17.08.2006 ajavahemikul 08:58:27 kuni 10:00:
  10. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  11. Vastustaja ei tunnista kaebust ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja põhjendused on järgmised.
  12. Mootorsõiduk Saab (764 AOH) oli 17.08.2006 kell 09:49 pargitud kesklinna tasulises parkimise tsoonis ilma, et mootorsõiduki eest oleks olnud tasutud parkimistasu.
  13. Parkimistasu maksmise saab parkimiskontrolör teha kindlaks vaid parkimiskella või parkimise õigust tõendava dokumendi eksponeerimise, samuti mobiilse parkimise andmete alusel. Mobiilse parkimise andmete alusel saab tuvastada konkreetse mootorsõiduki eest parkimise tasumise, kui mootorsõiduki juht on sisestanud parkimise alustamise sõnumi saatmisel mootorsõiduki registreerimismärgi. Käesoleval juhul ei olnud mootorsõiduki registreerimismärki 767 AOH parkimise alustamise sõnumi saatmisel sisestatud.
  14. Selleks, et parkimiskontrolöridel oleks efektiivselt võimalik parkimist kontrollida, on LS § 501 lõikega 4 ja Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määruse nr 9 “Parkimistasu kehtestamine” (edaspidi linnavolikogu määrus) punktiga 4.2 võimaldanud parkimiskontrolöridel määrata viivistasu ka enne 15 minuti möödumist parkimise alustamise hetkest, kui mootorsõiduki juht ei ole parkimise alustamisel parkimise algust kirjalikult või parkimiskella abil parkimise kontrolli teostajale nähtavalt ja arusaadavalt teada andnud. Nii LS kui ka linnavolikogu määrus on võimaldanud parkimiskontrolöridel määrata viivistasu ka juhul, kui isikul on olemas parkimise õigust tõendav dokument, kuid see ei ole paigaldatud esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt sõidukit oleks võimalik tuvastada tasutud parkimiseaega või dokumendi kehtivust.
  15. Parkimistasu saab lugeda maksmata jäetuks olukorras, kus parkimiskontrolöril ei ole võimalik parkimistasu maksmist reaalselt kontrollida. Parkimiskontrolöril peab olema õiguskindlus selles, et kui parkimise eest tasumist kontrolliv ametnik on kasutanud kõiki seaduses ettenähtud võimalusi 2 parkimise eest tasumise kindlaks tegemiseks ning tuvastanud viivistasu otsuse määramiseks vajalikud andmed, ei jääks ta hiljem kohtus kaotajaks põhjusel, et parkimistasu oli mootorsõiduki kasutaja poolt siiski faktiliselt makstud, kuigi seda ei olnud nõutud viisil parkimise eest tasumist kontrollivale ametnikule teatavaks tehtud. Seega tuleb ka LS § 502 tõlgendada selliselt, et parkimistasu maksmata jätmiseks saab lugeda ka seda, kui ei ole võimalik parkimistasu maksmist reaalselt kontrollida. KOHTU PÕHJENDUSED
  16. Kohus, tutvunud haldusasjas esitatud materjalidega ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendatud, tõendatud ja tuleb rahuldada. Menetluskulude väljamõistmise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Kohtu põhjendused on järgmised.
  17. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja on 17.08.2006 tasunud mobiiltelefoni teel registreerimismärgis numbrikombinatsiooni 764 sisaldava sõiduki parkimise eest. Nimetatud asjaolu kinnituseks on kaebaja esitanud telefoni nr 5120021 kliendi toimingute väljavõtte (tlk 3). Nimetatud väljavõttest nähtub, et kaebaja on tasunud parkimise alustamisel kell 08:58:27 kolm krooni, parkimise lõpetanud kell 10:00:01 ja tasunud summa 24.
  18. Seega on kokku tasutud 27.40 krooni ehk tasutud on summa, mis on kehtestatud kohaliku omavalitsuse volikogu poolt. Vastustaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Kaebaja on märkinud kaebuses oma sidevahendite andmeteks mobiiltelefoni numbri 512 00
  19. Vastustaja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et kaebaja kasutab nimetatud mobiiltelefoni. Viivistasu otsus on koostatud autole registreerimismärgiga 764 AOH. Arvestades parkimistasu arvestamise ja viivistasu otsuse koostamise aega, samuti auto registreerimismärgi numbrikombinatsiooni

(764)ja parkimistsooni (südalinn) kattuvust, on ilmne, et kaebaja tasus tegelikult sõiduauto 764 AOH parkimise eest. Seega peab kohus tõendatuks kaebaja väidet, et kaebaja tasus registreerimisnumbrit 764 AOH kandva auto parkimise eest 17.08.2006 ekslikult: unustades märkida sõiduki registreerimismärgis sisalduva tähekombinatsiooni AOH.
  1. Vastavalt LS § 502 lõikele 1 teeb parkimisjärelevalve ametiisik viivistasu määramise otsuse (viivistasu otsuse), kui parkimistasu on maksmata, tasutud parkimisaega on ületatud, tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole nõuetekohaselt täidetud või tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole paigaldatud vastavalt LS § 501 lõikes 41 sätestatule. Nimetatud säte ei võimalda määrata isikule viivistasu olukorras, kus isik on tasunud parkimise eest mobiiltelefoni teel ebakorrektselt. Viivistasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus põhiseaduse § 113 mõttes („Riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus.“). Alused nimetatud rahalise kohustuse määramiseks peavad olema seaduses selgelt sätestatud. Lisaks pädevuse, menetluse ja vormi nõuete järgmisele on haldusakti formaalseks õiguspärasuseks vaja arvestada õigusselguse põhimõttega. Õigusselguse põhimõte tuleneb põhiseaduse § 13 lõikest 2: seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. Nimetatud põhimõtte kohaselt peab seadus olema selge ja üheselt mõistetav. Seaduse adressaat peab teadma, millised on õiguslikud ootused tema käitumisele ja mida tema omakorda teistelt (sh riigilt) oodata võiks. On selge, et eriti oluline on õigusselguse põhimõtte järgimine isikutele kohustusi panevate või nende põhiõigusi piiravate seadusesätete puhul. LS § 502 ei sisalda õigust määrata viivistasu siis, kui mobiilne parkimine on ebakorrektselt vormistatud. Kohtu hinnangul ei saa pidada lubatuks olukorda, kus vastustaja paneb isikutele rahalisi kohustusi analoogia alusel. Seega on vaidlustatud viivistasu otsus formaalselt õigusvastane.
  2. Vastustaja väitel saab lugeda parkimistasu maksmata jäetuks olukorras, kus parkimiskontrolöril ei ole võimalik parkimistasu maksmist reaalselt kontrollida. Põhimõtteliselt võib vastustaja sellise väitega nõustuda. Samas tõendab avatud tasulisel parkimisalal parkimise õigust linnavolikogu määruse punkti 4.
  3. kohaselt nõuetekohaselt kustutatud ühekordne parkimispilet, parkimisautomaadi pilet, parkimise kuukaart, elaniku poolaastakaart, parkimise soodusluba, mobiilsideoperaatori kinnitus antud sõiduki parkimise kohta antud tasulisel parkimisalal või muu 3 parkimise tasumise identifitseerimise vahend. Käesoleva haldusasja menetluses tuvastas kohus, et kaebaja oli vaidlustatud viivistasu otsuse määramisel ajal parkimise eest tasunud. Seega oli parkimise eest tasumine võimalik identifitseerida tagantjärele. Vastustaja on märkinud, et neil peab olema õiguskindlus selles osas, et nad ei jääks kohtus kaotajaks juhul, kui faktiliselt on parkimistasu makstud, kuid seda ei olnud võimalik kontrollida. Kohus ei nõustu selles osas vastustajaga. Nii LS kui linnavolikogu määrus annavad vastustajale võimaluse ekslikult määratud parkimise viivistasude tühistamiseks. LS § 501 lõike 2 kohaselt kui mootorsõiduki omanik või kasutaja leiab, et viivistasu otsusega on rikutud tema õigusi, võib ta pöörduda vaidega valla- või linnavalitsusse (faktiliselt tegeleb sellega Tallinna Transpordiamet) või esitada halduskohtule kaebuse. Lisaks õigusaktides sätestatule on isikutel võimalik pöörduda AS Falck Eesti klienditeenindajate poole pretensioonide esitamiseks. Vastustajal on võimalik hinnata isikute esitatud väiteid ja tõendeid ning jõuda nende pinnalt järeldusele, kas isikul oli parkimistasu maksmata või mitte. Kaebaja kinnituste kohaselt esitas ta selgituse selle kohta, et ta oli tasunud parkimistasu, kuid märkinud auto registreerimisnumbri vaid osaliselt, Tallinna Transpordiametile. Sellisel juhul oleks vastustajal olnud võimalus määratud viivistasu otsuse tühistamiseks.
  4. Kohus peab vajalikuks rõhutada, millisel juhul oleks vastustajal kohustus määratud viivistasu otsust hiljem tühistada. Näiteks juhul, kui isik esitab tagantjärele korrektselt vormistatud parkimispileti, ei ole see aluseks viivistasu otsuse tühistamisele. Nimetatud olukord ei ole käesoleva haldusasja tehioludega samane. Parkimispiletit on võimalik tagantjärele vastavalt vormistada, et nähtuks parkimise eest näilik tasumine viivistasu otsuse koostamise ajal. Samuti puuduksid alused viivistasu otsuste tühistamiseks juhtudel, kus isik tasus mobiiltelefoni teel teise sõiduki eest, kuid ei suuda tõendada seda, et see teine sõiduk tegelikkuses ei parkinud tasulisel alal. Käesolevas asjas ei ole põhjust kahelda, et kaebaja oleks tasunud parkimistasu 17.08.2006 mõne teise sõiduki eest. On ilmselge, et kaebaja tasus parkimistasu, kuid mingil põhjusel koostas sõnumi parkimise algusaja kohta ebakorrektselt.
  5. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 22.02.2001 otsuses asjas nr 3-4-1-4-01 leidnud, et parkimiskorra rikkumine on spetsiifiline õiguserikkumine, mille menetlemine toimub lihtsustatud korras ning arvestades rikkumiste eripära ja massilisust, on lihtsustatud menetlus teatud juhtudel mõistlik ja proportsionaalne. Riigikohus leidis selles lahendis ka, et trahvinõude (praegusel juhul viivistasu otsuse) menetluse puhul puudub isikul harilikult võimalus enne karistusotsuse tegemist anda selgitusi ja esitada vastuväiteid. Seega on isiku õigus asja õiglasele arutamisele piiratud, kuid sellise piirangu kaalub üles vajadus parkimiskorra rikkumisi ökonoomselt ja efektiivselt menetleda. Nimetatud lahendis on Riigikohus rõhutanud ka kaebeõiguse olemasolu tähtsust parkimiskorra rikkumise menetluses. Kohus leiab, et nimetatud lahend ei õigusta pinnapealset suhtumist viivistasu otsusele esitatud kaebuste läbivaatamisse. Lahendis käsitleti asjaolu, kas parkimistrahvi oli võimalik määrata ilma, et oleks trahvitavat isikut eelnevalt tuvastatud. On tõsi, et viivistasu otsuseid määratakse nn lihtsustatud menetluses. Sellele vaatamata peab viivistasu otsuste õiguspärasuse kontrollimisel kohaldama kasvõi minimaalses ulatuses uurimisprintsiipi ja põhjendamiskohustust, mida käesoleval juhul tehtud ei ole. Eelkõige peab vastustaja suutma näidata ära õigusliku alusel, mille alusel isik viivistasu tasuma peab.
  6. Ka ei tohiks vastustaja jätta tähelepanuta asjaolu, et parkimistasu on kehtestatud eesmärgiga optimeerida parkimist olukorras, kus kõikidele soovijatele parkimiskohti ei jätku. Fiskaalne huvi parkimistasu (sh viivistasude) laekumiseks ei ole primaarne. Viivistasu otsuste koostamisel ja nende peale esitatud kaebuste menetlemisel peab vastustaja parkimistasu kehtestamise eesmärki silmas pidama. Olukord, kus kaebaja on tasunud üheaegselt nii parkimistasu kui talle on määratud viivistasu, ei ole kanna kohtu hinnangul parkimise optimeerimise eesmärki. Menetluskulud
  7. Kaebaja on esitanud taotluse õigusabikulude summas 5200 krooni vastustajalt väljamõistmiseks. Kaebaja on esitanud õigusabikulude arve ja kassa sissetuleku orderi. Kaebaja on 4 tasunud riigilõivu summas 14.40 krooni, kuid selle väljamõistmist kaebaja taotlenud ei ole. Kohus leiab, et õigusabikulude väljamõistmise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Kohtu põhjendused on järgmised. 21.

§ 83kohaselt on menetluskulud menetlusosalise kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Lõike 4 punkti 1 kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks muuhulgas menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Seega on kaebaja esitatud õigusabikulude hüvitamise taotlus

§ 83järgi lubatav.

22.

§ 93

lõike 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebaja esitas kohtu poolt kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja dokumentide esitamiseks määratud tähtajaks õigusabikulude arve, millel ei ole toodud välja kohtulukude koosseisu, märgitud on vaid „kaebuse esitamine ja esindamine haldusasjas 3-06-1924“. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude koosseisu osas vastuväiteid. Kohus käsitleb esitatud arvet siiski ühtlasi õigusabikulude nimekirjana, ehkki korrektsem oleks liigendada esindamiskulusid vastavalt

§ 84lõikele 4.

Lisaks esitas kaebaja kassa sissetuleku orderi nr 1/12, mille kohaselt on kaebaja tasunud summa 5200 krooni 08.12.2006 FIEle Kauri Rattus. Vastustaja ei ole vaidlustanud seda, et kaebaja on kulutused summas 5200 krooni kandnud. Kohus loeb tõendatuks, et kaebaja on õigusabikulud kandnud. 23.

§ 92lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja arvates ei ole õigusabikulude summa 5200 krooni põhjendatud arvestades vaidluse vähest keerukust, kaebuse koostamise töömahukust, viivistasu summa väiksust ja asjaolu, et kaebuse lahendamine on toiminud kirjalikus menetluses. Kohus nõustub vastustajaga selles, et õigusabikulude summa ei ole põhjendatud.

§ 93

lõike 5 kohaselt mõistab kohus välja ainult vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Õigusabikulude koosseisu ei ole detailselt välja toodud, mis teeb kohtul nende vajalikkuse ja põhjendatuse hindamise keerukaks. Kohus jättis kaebuse 18.10.2006 määrusega käiguta, kuna kaebaja ei olnud esitanud asjaolusid, mis põhjendaksid määratud viivistasu otsuse õigusvastasust. Ka peale kaebuse täpsustamist ei ole kaebaja esindaja toonud välja õiguslikke asjaolusid, mis põhjendaksid kaebaja positsiooni. Asjaolu, et kaebus lahendati kohtuistungit pidamata kirjalikus menetluses, vähendas samuti kaebaja vajadust õigusabi järele. Kokkuvõtlikult hindab kohus kasutatud õigusabi teenust kaebuse esitajale valdavalt mittevajalikuks: see ei ole andnud kaebajale märkimisväärseid eeliseid võrreldes sellega, kui kaebaja oleks osalenud kohtumenetluses esindajata. Arvestades eeltoodut on õigusabikulu väljamõistmine põhjendatud 500 (viiesaja) krooni suuruses summas. Kadriann Ikkonen kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.