lg 1 kohaselt tuleb liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise otsus teha kohe, kui selleks on vajalik teave, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul, arvates hüvitamiseks kohustatud kindlustusandjale nõude esitamisest. Vastavalt
§-le 46 on kindlustusandja kohustatud kindlustushüvitist taotlevale isikule ja kindlustusvõtjale kirjalikult edastama kahju hüvitamise või sellest keeldumise otsuse. Hageja on seisukohal, et kostjal oli vajalik teave olemas 03.02.2006, seega otsuse tegemise kohustus oli tulenevalt Liikluskindlustuse seaduse § 45 lg 1 järgmisel tööpäeval . Kostja leiab, et käimasoleva väärteomenetluse tõttu ei saanud otsust teha enne kui kohus on hinnanud kogutud tõendeid ja teinud väärteomenetluses otsuse selle kohta, kes liiklusõnnetuses osalenutest põhjustas liiklusõnnetuse.
lg 2 sätestab, et
lg-s 1 nimetatud tähtaeg pikeneb kindlustusjuhtumi kohta toimuva tsiviilkohtu-, kriminaal- või haldusmenetluse või kindlustuse vahekohtu menetluse aja võrra, kui sellisel menetlusel on otsuse tegemisel oluline tähtsus. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-139-05 punktis 13 rõhutanud, et sellistel menetlustel on tähtaega pikendav mõju üksnes juhul, kui neil menetlustel on oluline tähtsus. Pooltel puudub vaidlus selles, et hageja esindaja esitas kostjale kõik väärteotoimiku materjalid, sealhulgas ka I Z kaebuse väärteomenetluses tehtud otsuse peale. Kohus leiab, et kindlustusandja kui liikluskindlustusteenust pakkuv äriühing peaks olema võimeline iseseisvalt hindama liiklusõnnetuse asjaolusid ja selgitama välja, kes liiklusõnnetuses osalenutest on liiklusõnnetuse põhjustanud. Harju Maakohtu otsus väärteoasjas nr 4-06-534 sisaldab üksnes resolutiivosa, mille kohaselt on IZ kaebus väärteoasjas Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna liiklustalituse komissar RT otsuse peale rahuldatud, otsus tühistatud ja menetlus lõpetatud Väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 1 alusel. Pooltel puudub vaidlus ka selles, et kostja ei ole pidanud vajalikuks tutvuda väärteoasja nr 4-06-534 toimikuga, et saada sealt otsuse tegemiseks olulist teavet. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei olnud edasisel väärteomenetlusel enam olulist tähtsust, kuna uusi asjaolusid välja ei selgitatud ning uusi tõendeid ei kogutud. 3 Õigusliku hinnangu liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhtide käitumisele oleks pidanud andma kindlustusandja ise, et välja selgitada liiklusõnnetuses süüdlane ja hüvitada kannatanule tekkinud liikluskahju võimalikult lühikese aja jooksul. Kohus on seisukohal, et kindlustusandja, jäädes ootama kohtuotsuses antavat õiguslikku hinnangut liiklusõnnetuses osalenute käitumusele võttis endale riski mitte välja maksta kindlustushüvitist viivitamata peale kogu teabe saamist, millest tulenevalt on põhjendatud hageja nõue viivise saamiseks. Kahju hüvitamise ulatust reguleerivad võlaõigusseaduse 7. peatüki sätted (VÕS §-d 127-135). Need sätted on üldsätetena kohaldavad ka liikluskindlustuse seaduse suhtes. Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1). Vastavalt
lg-le 1 on kindlustusandja kohustatud hüvitama kindlustatu tekitatud liikluskahju.
lg 3 sätestab, et varakahju hüvitamisel seatakse eesmärgiks kindlustusjuhtumi eelse olukorra taastamine ning et hüvitada tuleb kindlustusjuhtumi eelse olukorra taastamise mõistlikud kulud. Varakahju suurust hinnatakse
lg-st 2 tulenevalt kahjustatud vara maksumuse või taastamiskulude kohta esitatud andmete ja tõendite alusel. Kui kindlustusandja ie täida hüvitamiskohustust õigeaegselt, on kindlustusandja kohustatud maksma viivist viivitatud päevade eest. Kohus nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt liikluskahju hüvitamise tähtaegade regulatsioon on loodud kaitsmaks liikluskahju saajat kindlustusseltsi omavoli eest ja tagamaks kiire kahju hüvitamise.
lg 4 kohaselt rahalise hüvitamise korral tuleb hüvitis üle kanda hüvitamise otsuse tegemisele järgneval tööpäeval või asjakohase pangaarve numbri saamisele järgneval tööpäeval, kui see ei ole hüvitamise otsuse tegemise ajal teada. Muus vormis hüvitamise korral peab kindlustusandja asjakohase dokumendi saamisel hüvitama kahju vastavalt hüvitamise otsusele ühe tööpäeva jooksul. Hüvitamisega viivitamise korral maksab hüvitamiseks kohustatud kindlustusandja hüvitise taotlejale viivist esimesel kümnel päeval üks protsent iga viivitatud päeva eest ja 0,4 protsenti iga järgneva viivitatud päeva eest. Viivise arvutamise aluseks on tasumata hüvitis või teostamata hüvitamise väärtus. Pooltel puudub vaidlus selles, et viivis kuulub arvestamisele AS 104 517.80 krooni. pakkumise alusel summast Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt oleks kostja pidanud hüvitamisotsuse tegema hüvitamistaotluse saamisele järgneval päeval. Kohus leiab, et
lg-s 1 määratud 30päevane tähtaeg vajaliku teabe saamisest on mõistlik ja põhjendatud, kuivõrd kindlustusandja oleks pidanud uurima tõendeid, hindama liiklusõnnetuse asjaolusid ja tegema järelduse liiklusõnnetuse põhjustanud isiku kohta ning tehtud järelduse alusel vormistama otsuse. Seega oleks pidanud kostja tegema hüvitamisotsuse hiljemalt . ja oleks pidanud hüvitise üle kandma hüvitamisotsuse tegemisele järgneval tööpäeval, s.o. . Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja oli viivituses hüvitise väljamaksmisel 103 päeva. Kostja on tasunud viivise summas 9600 krooni, mis tuleb väljamõistetava viivise summast maha arvata. Seega kuulub kostjalt
lg 4 alusel väljamõistmisele viivis esimese 10 päeva eest 1% iga viivitatud päeva eest ja 0,4% iga järgneva viivitatud päeva eest kokku summas 39 732,29 krooni. Menetlusekulude jaotus TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 143 lg 4 kohaselt asja läbivaatamisekulud on menetlusdokumentide kättetoimetamise, edastamise ja väljastamise kulud. Vastavalt TsMS § 144 p 1 kohtuvälised kulud on 4 menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda 79,46 % ulatuses ja hageja kanda 20,54% ulatuses. TsMS § 173 lg 1 alusel esitab kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumist. Sama paragrahvi lõike 2 alusel esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Tiia Mõtsnik Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.