Obsah (7)

§ 7§ 23§ 111§ 635§ 29§ 114§ 30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Meelis Eerik Otsuse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2007.a Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-06-14424 Tsiviilasi AŽ hag

) § 6 „võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.“

§ 7

järgi „võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid.“ 2 Kooskõlas

§ 23

lg 1 „lepingupoolte kohustused võivad olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka: 1) lepingu olemusest ja eesmärgist; 2) lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast; 3) lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest; 4) hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest.“ Seega on poolte vahel välja kujunenud praktika, mille kohaselt tehti kostja poolt lepingujärgseid töid sõltumata sellest, kas hageja esitas töötellimused või mitte. Seetõttu leiab kohus, et kostja vastavasisuline vastuväide ei ole mõistlik. Mõistlikkus on standard, mida kasutatakse võlasuhetes poolte käitumise hindamiseks, sh kohustuse täitmise ja rikkumise puhul. Mõistlikult tuleb käituda õiguste teostamisel, mis tähendab, et ebamõistlik õiguste teostamine võib olla kvalifitseeritav kui hea usu vastane käitumine. Mõistlikkuse hindamisel lähtub kohus, nagu eelnevast tuleneb, pooltevahelisest praktikast, mille kohaselt on kostja aktsepteerinud hageja mittenõuetekohast käitumist (töötellimuste mitteesitamist) ning jätnud sellega hagejale mulje, et hageja käitumine oli nõuetekohane. Hea usu põhimõtte vastane on hiljem (s.o praeguses kohtumenetluses) esitada vastuväide, mida lepingu täitmisel esile ei toodud ja aktsepteeriti. Samuti arvestab kohus, et kostja tegutses majandus-kutsetegevuse raames, mistõttu võis hageja kostjat usaldada. Seetõttu ei kohalda kohus lepingu p 3.2 vastavalt

§ 23lg 1 p 2 ja 4 järgi.

Järgmisena analüüsib kohus ettemaksu tasumise aega ning selle seost kohase täitmisega. Lepingus on pooled kokku leppinud tööde üleandmise tähtajas (p 4.3). Lepingu p 7.2 kohaselt kõik lepingu muudatused jõustuvad nende allkirjastamisel mõlema lepinguosalise poolt või lepinguosaliste poolt kirjalikult kindlaks määratud ajal. Kui muudatused ei ole kirjalikult vormistatud, siis need ei kehti. Kohtule ei ole esitatud mõlema poole poolt allkirjastatud lepingu muudatust. Vastavalt TsÜS § 83 lg 2 „kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti.“ Antud juhul on pooled selgesõnaliselt kokku leppinud, et vorminõude järgimata jätmisel kokkulepe ei kehti. Seetõttu asub kohus seisukohale, et tööde üleandmistähtaeg on 31.03.2005, mida lepinguga muudetud ei ole. Kostja vastuväide aga seisneb selles, et hageja poolt kostjale tehtud ettemaks tehti pärast seda tähtpäeva. Nii nähtub kostja arvelduskonto väljavõttest, et 4. etapi eest tehti ettemaks ; 5. etapi eest ; 9. ja 10. etapi eest (t lk 51-54), mida hageja ei vaidlusta. Lepingu p 5.2 järgi kohustus hageja enne tööde alustamist tasuma 50% iga tööetapi maksumusest. Ettemaksu tegemise kohustus oli hagejal ilma, et kostja arve esitaks. Tuginedes

§ 111

lg 1 ja 3 „kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Kohustuse täitmisest ei või keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud.“ 3 Vaidlusalune leping on vastastikuste kohustustega leping kuna hagejal oli raha maksmise kohustus (mis osaliselt tuli teha enne kostja poolt tööde tegemist) ning kostjal ehitustööde teostamise kohustus.

§ 111

väljendab üldist põhimõtet, et vastastikuseid kohustusi ei pea täitma isoleeritult, vaid üksnes vastusoorituse (tasu) saamise vastu. Tasu maksmine on töövõtulepingu oluline tingimus kuna

§ 635

ja 637 järgi eeldatakse töövõtulepingu tasulisust ning ka käesolevas lepingus on pooled tasus kokku leppinud. Kõik vaidlusaluste etappide ettemaksud on tehtud pärast , v.a 5. etapi eest, kuid mõistlik ei ole eeldus, et katusetööde (sarikad, soojustus, keraamilised katusekivid) tegemine võiks toimuda ligikaudu 1 nädalaga. Istungil märkis hageja esindaja, et arvestuslikult leiti lepingu sõlmimisel, et iga etapp võiks kesta 2-5 nädalat. Sellele väitele vastab ka aritmeetiline keskmine. Aritmeetilist keskmist arvestades oli tööde tegemise üldine aeg 2 päeva vähem kui 48 nädalat, arvestades 14 etappi kuluks igale etapile keskmiselt 3,5 nädalat. Etapi sisuks olevate tööde iseloomust võib see aeg olla mõnevõrra pikem või lühem, kuid siiski mitte suurusjärgus 1 nädal. Seetõttu asub kohus seisukohale, et kostjal oli õigus keelduda tööde tegemisest lepingus fikseeritud tähtpäevaks. Pooled uut tähtpäeva kokku ei ole leppinud. Järgmisena tuleb vastata küsimusele, kas hilinenud ettemaksu tulemusena üldse mingit tähtpäeva kostjale tööde tegemiseks esines. Kohus leiab, et seda on võimalik kindlaks teha lepingu tõlgendamise teel.

§ 29

lg 4 kohaselt „kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.“ Kohtu hinnangul on mõistlik tõlgendada lepingut nii, et tähtaja osas kuulub kohaldamisele arvestuslikult sama tähtaeg, mis esialgses lepingus oli sätestatud. Kohus leidis, et aritmeetiline keskmine ühe etapi tegemiseks oli 3,5 nädalat, mis aga võis etapi sisuks olevate tööde iseloomust pikeneda. Vaidlusalused etapid olid 4,5,9 ja

1. etapp. 4.etapp – fassaad (sisaldas töid: soojustus, vooderdis, tuulekast), 5.etapp – katus (sisaldas töid: sarikad, soojustus, keraamilised katusekivid) ja 9.etapp – küte (sisaldas töid: katel, kütusemahuti, automaatikaseadmed, põrandaküte, radiaatorid) on töömahukamad kui
2. etapp – elekter, side, telefonikaabel (ilma valgustiteta) ning loeb 4,5 ja 9 etapi tööde tegemise mõistlikuks ajaks 5 nädalat ning
3. etapi tegemise mõistlikuks ajaks 2 nädalat. Kuivõrd lepingus oli viivis seatud sõltuvusse mitte iga konkreetse etapi tegemisest, vaid tööde tegemise lõpptähtajast, lähtub kohus ka sellest põhimõttest. Seega pidid kõik etapid olema valmis hiljemalt 17 nädala pärast ettemaksu tegemisest. Ajaliselt viimasena tehti ettemaks ühe mahukaima etapi eest –
4. etapi eest . Seetõttu ei saa mittetähtaegne täitmine tõusetuda enne 17 nädala möödumist, mis oleks . Kostja on esitanud garantiikirja, mille kohaselt ta garanteerib katuse ja fassaaditööde üleandmise hiljemalt (t lk 15), kuid tegemist ei ole lepingu muutmisega kuivõrd see ei vasta lepingus sätestatud vorminõudele – puudub hageja allkiri. Samuti ei ole hageja pidanud nende tööde tegemist tähtajaks viidatud garantiikirjast tulenevat tähtaega.

§ 114

lg 2 järgi ka täiendava tähtaja andmine ei vabasta võlgnikku vastutusest kohustuse rikkumise eest. Samas, kuigi kohtu poolt hinnatud tööde tegemise tähtaeg ei erine oluliselt garantiikirjas sätestatust, peab kohus mõistlikuks tööde teostamise lõpptähtajaks kuivõrd kohtu arvestus on siiski hinnanguline ning arvutatav nädalates, mitte päevades. Seetõttu ei ole õige sellest arvestusest päeva täpsusega kinni pidada. ja vaheline aeg moodustab suurusjärgus alla 2 nädala, mis ei ole suur erinevus. 4 Antud tõendit hinnates asub kohus seisukohale, et tööde teostamise tähtpäevaks tuleb pidada . Kostja väidab, et hageja ei võtnud garantiikirjas viidatud

1. ja
2. etapi töid vastu ja hoidis sellest kõrvale kuna viibis merel. Hageja on tõendanud, et ta ei viibinud merel, mida kinnitab hageja meremehe teenistusraamat (t lk 75). Seetõttu on kostja väide, et hageja viivitas tööde vastuvõtmisega, tõendamata. Kostja poolt esitatud ühepoolne üleandmise-vastuvõtmise akt ei tõenda tööde valmisolekut (t lk 49). Poolte poolt allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise akt kannab kuupäeva 27.12.2005 (t lk 16).
3. ja
4. etapi osas leiab kohus, et esineb alus kostjalt viivise väljamõistmiseks. Hageja on väitnud, et kostja lõpetas ehitamise detsembris 2005 ega lõpetanud muuhulgas
5. ja
6. etapi töid.
7. ja
8. etapi tööde kohta väitis kostja, et osaliselt tegid need tööd hageja poolt palgatud teised töömehed. Hageja seda ei eita. Nimelt on hageja 06.10.2005 sõlminud ehituse tööettevõtulepingu OÜ-ga (t lk 69-70), mille sisuks vastavalt hinnapakkumisele olid kostja poolt tehtavad 9.etapi tööd (t lk 71-72). Hageja ei eita, et teised töölised tegid ka elektritöid. Seega on see leping sõlmitud enne detsembrit 2005, mil hageja sõnul kostja ehitustegevuse lõpetas ning ka enne tööde valmimise kohtu poolt tuvastatud mõistlikku tähtpäeva . Hageja arvestab
9. ja
10. etapi eest viivist kuna kostja ei teinud töid lõpuni. Kohtu hinnangul ei ole õige nõuda tööde eest, mida kostja ei saanudki teha kuna need tööd tegid teised isikud, viivist. Kohus nõustub kostja positsiooniga seetõttu, et vastav leping oli sõlmitud enne, kui kostja poolt tehtavad tööd valmima pidanuks. Nende etappide eest jätab kohus nõude rahuldamata. Seetõttu puudub vajadus käsitleda ka
11. etapi ettemaksu suurusega seonduvat. Kohus asub seisukohale, et hagejal on kostjalt õigus viivist nõuda
12. ja
13. etapi töödega viivitamise eest. Kostja on garantiikirjas märkinud hageja õiguse nõuda katuse ja fassaadi ehitustööde teostamise tähtaja ületamise eest viivist 700 krooni päevas. Tegemist ei ole lepingu muudatusega kuna sellel puudub hageja allkiri. Samas tõlgendab kohus antud dokumenti kui deklaratiivset võlatunnistust

§ 30lg 1 järgi.

Nende kahe etapi eest on viivise suurus seega 700 krooni iga viivitatud päeva eest lähtudes etappide maksumusest. Kostja oli tööde üleandmisega viivituses 63 päeva, mille eest kuulub tasumisele viivist 44 100 krooni. Kohus peab võimalikuks selles osas hagi rahuldada. Menetluskulude väljamõistmisel lähtub kohus TsMS § 163 lg-st 1 mille kohaselt peavad pooled kandma menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohtukulud jäävad 63% hageja kanda ja 37% kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Meelis Eerik 5 Kohtunik 6