) §-de 25 ja 28 lg 1 p 1 alusel sotsiaalmaana Tallinna linna munitsipaalomandisse Tallinna Linnavolikogu 12.06.1997.a. otsusega nr 77 taotletav Tallinnas Külmallika tn 15a asuv maa pindalaga 46 398 m2(tl 10). 23.02.2000.a. Tallinna Linnakohtu kinnistamisotsusega nr kanti Tallinna linn nimetatud maatüki omanikuna kinnistusregistrisse(tl 81). Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt väljastatud ehituslubadega 16.02.2004.a. nr 2227(tl 208) ja nr 2228(tl 200), 11.06.2004.a. nr 4374(tl 197), 23.05.2005.a. nr 10617(tl 205) lubati Külmallika tn 15a aadressil ehitada ja lammutada munitsipaalettevõtte Nõmme Spordikeskus olmehoone ning ehitada välibasseinid. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub tunnistada õigusvastaseks Harju maavanema 12.05.1998.a. korraldus nr 1462, Tallinna Linnavalitsuse 30.01.1998.a. korraldus nr 585-k, ehitusload 16.02.2004.a. nr 2227 ja nr 2228, 11.06.2004.a.(kaebuses esitatud väljaandmise kuupäev 19.07.2001.a. ei ole õige) nr 4374, 23.05.2005.a. nr 10617 ning mõista vastustajatelt solidaarselt välja maa turuväärtusena 13 112 850 kr. Munitsipaalomandisse antud maa asub peamiselt endisel kinnistul nr 1521N, millest munitsipaalomandisse anti ca 35 200 m2 ja osaliselt endisel kinnistul nr 2944, millest munitsipaalomandisse anti ca 2400 m2.
-i jõustumisel asus kõnealusel maal linnale kuuluvad olmehoone ning ujumisbasseinid. Nende juurde määrati teenindamiseks vajaliku maana põhjendamatult suur maatükk, mis oli selle maa munitsipaliseerimise eelduseks ning millega muudeti võimatuks maa tagastamine kaebajale. Vastustajad jätsid kasutamata võimaluse
lg 2 sätestatud alustel leppida kokku hoonestusõiguse seadmises, mis oleks taganud ehitiste sihipärase kasutamise ning muutnud maa tagastamata jätmise ebavajalikuks. Suusaradade alune ja looduslike tiikide maa, samuti neid ümbritsevad suured muruplatsid ei ole olemuslikult selline maa, mida on ilmtingimata vaja olmehoone ja basseini teenindamiseks. Eesti seadused ei käsita suusaradasid ehitistena ning need ei saa olla aluseks maa mittetagastamisele.
lg 3 kehtestab põhimõtte, et ehitiste teenindamiseks vajaliku maana määratakse kindlaks vähim tarvilik kogus maad, mis tagab ehitise sihipärase kasutamise. Kui linnal oli huvi kogu maa omandamiseks, pidanuks linn sõlmima kaebajaga tsiviilõigusliku kokkuleppe nõudeõiguse omandamiseks või pärast maa tagastamist ostma maa välja õiglase hüvitise eest. Riigikohus on 18.09.1998.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-23-98 märkinud, et teenindamiseks vajalik maa määratakse
lg 5 alusel üksnes ehitisele, kusjuures otsustus teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta on motiveeritud vaid siis, kui on osundatud konkreetsele ehitisele või ehitistele, mille teenindamiseks maa määratakse. Linnavalitsuse korralduses on viidatud üldsõnaliselt Nõmme Spordikeskuse hoonetele ja rajatistele, kuid pole märgitud, milliste ehitiste teenindamiseks on maa määratud, samuti pole motiveeritud niivõrd suure maa määramist teenindusmaaks. Seega on korraldus motiveerimata, rikutud on põhiseaduse(PS) §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse nõudeid. Teenindusmaa määramine ja krundi piiride muutmine oli
lg 5 kohaselt võimalik ainult kehtestatud detailplaneeringu alusel, mis kehtestati alles Tallinna Linnavolikogu 23.01.2003.a. otsusega nr 7. Linnavalitsus on rikkunud Vabariigi Valitsuse 16.07.1992.a. määrusega nr 208 kinnitatud „Hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramise aluseid“, mille punkti 3 kohaselt pidi kohaliku omavalitsuse organ määrama teenindamiseks vajaliku maa kindlaks koos maa-ametiga. Vaidlusaluse teenindusmaa määramine ei ole maa-ametiga kooskõlastatud. Vastustajad ei ole üldse teostanud kaalutlusõigust. Kaebajat ei kaasatud munitsipaliseerimismenetlusse. Ehituslubade andmisega on rikutud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991.a. otsuse „Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta“ punkti 9, mis keelab ehituslubade andmise õigusvastaselt võõrandatud maal, millele on esitatud tagastamise taotlus, kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni. Kaebaja taotlust maa tagastamiseks ei ole lõplikult lahendatud. Ebaseaduslike ehituslubade alusel on suurendatud Nõmme Spordiklubi ehitusalust pinda, mis võib mõjutada ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramist, kui selgub, et praegu on maa määratud õigusvastaselt. Maavanem on väitnud, et linnavalitsuse korralduse alusel on määratud Nõmme Spordikeskuse kasutuses olevate ehitiste, hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajalik maa, sest teenindusmaa määrati kogu kompleksi juurde ja tema eesmärki silmas pidades. Maavanem ei ole selgitanud, millised ehitised moodustasid ehitiste kompleksi ja millisel õiguslikul alusel oli võimalik ehitiste kompleksi teenindamiseks vajalikku maad määrata. Maavanem oleks pidanud enne maa munitsipaliseerimise otsuse langetamist igakülgselt kontrollima teenindamiseks vajaliku maa määramise põhjendatust, seda, kas objektil olid üldse ehitised, mille juurde teenindamiseks vajalikku maad määrata, ning kaaluma õigustatud subjekti õigusi vähemriivavate meetmete kohaldamist. Maa munitsipaalomandisse jätmise aluseks on märgitud
ja § 28 lg 1 p 1, kuid korralduses ei ole märgitud, milliste hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajalik maa on munitsipaalomandisse jäetud. Kuna teenindamiseks vajaliku maa määramine oli õigusvastane, siis on õigusvastane ka maavanema korraldus. Vaidlusalusel maal ei ole kindlaksmääratud krunti
Väär on maa maavanema väide, et krunt oli 1984.a. Maakoodeksi(MK) alusel kindlaks määratud, ning seetõttu eraldi Külmallika 15A ehitise teenindamiseks maad ei määratud. MK-s kasutati terminit „(ehitus)krunt“ ainult siis, kui maad anti kodanike ja kodanike kollektiivide kasutusse ehitiste püstitamise eesmärgil, muudele asutustele ja organisatsioonidele maa eraldamisel ei kasutatud mõistet „krunt“. Tõlgendades vaidlustatud korralduste andmise ajal kehtinud
lg 5 koosmõjus
§-ga 2, on MK alusel maakasutusõiguse saanud eraisikutel üldjuhul õigus ostueesõigusega erastada maad ehitiste juurde senise krundi piirides. Ettevõtetele, asutustele ja organisatsioonidele antud maaeralduse puhul ei ole tegemist kruntidega MK mõttes ning selliste maaeraldiste puhul ei saa lähtuda varasemast maakasutuse suurusest, vaid maareformi käigus tuleb kindlaks määrata ehitise teenindamiseks vajalik maa lähtuvalt konkreetse ehitise vajadustest. Vastasel juhul ei oleks maareformi läbiviimine olnud võimalik, sest ENSV-s kuulus kogu maa riigile ning oli kas tähtajatult või tähtajaliselt antud erinevate sotsialistlike asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide kasutusse. Maavanema väite kohaselt oleks siis kogu linna territooriumil asuva maa puhul olnud tegemist kruntidega ning sellisel juhul olnuks maade tagastamine üldse võimatu. Rikutud on PS §-des 11 ja 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Mustamäe tn 40 maatükk(Trummi tn 31), mida samuti läbivad suusarajad 112 m ulatuses, on Tallinna Linnavalitsuse 21.03.1997 korralduse nr 803-k alusel tagastatud endistes piirides V. M.le. Kaebaja on püüdnud kahju tekkimist ära hoida, esitades Tallinna Linnakohtu kinnistamisotsusele vastuväite ning pöördudes 11.01.2005 Harju maavanema poole kirjaga, milles taotles maa munitsipaalomandisse andmise korralduse tühistamist. Riigikohtu halduskolleegium on 18.11. 2004.a. haldusasjas nr 3-3-1-33-04 asunud seisukohale, et oluline eksimine hea halduse põhimõtete vastu on üheks asjaoluks, mida tuleb arvestada, kui hinnatakse, kas isik on täitnud kahju tekkimise ärahoidmise nõuet piisavalt. Sarnaselt viidatud kaasuse tehioludele, ei ole Tallinna linn ja Harju Maavalitsus andnud kaebajale teavet õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist välistava maa munitsipaliseerimise menetluse kohta. Vaidlusalusele maale määrati sotsiaalmaa sihtotstarve ainult selle munitsipaliseerimise tõttu, mida tõendab ka asjaolu, et linnavalitsuse korraldusega nr 803-k on tagastatud Trummi tn 31 maatükile määratud elamumaa ja maatulundusmaa sihtotstarve. Tagastamisnõudega maa andmine munitsipaalomandisse on põhjuslikus seoses õigustatud subjektile kahju tekitamisega, kuna vastavalt
Endiste kinnistute arvelt on munitsipaalomandisse jäetud ca 37 600 m2 maad, põhjendatud ja õiguspärane oleks olnud välibasseini ja olmehoone juurde ca 8830 m2 suuruse teenindusmaa määramine, mis tähendab, et ca 28 500 m2 oleks tulnud tagastada. Selle maa mittetagastamisega on kohtu poolt määratud ekspertiisiga tuvastatud maa väärtusest 460,1 kr/ m2 lähtudes tekitatud kaebajale varalist kahju 13 112 850 kr. Tallinna Linnavalitsus palub jätta kaebus rahuldamata. Vaidlustatud korraldused on õiguspärased. Külmallika 15a kinnistule jääb endiste kinnistute nr 1521N pindalast 37 964 m2 ja nr 2944 pindalast 1516 m2, kokku 39 480 m2. Ehituslubadest nähtuvalt oli lammutatud olmehoone ehitusalune pind 860 m2 ja uue olmehoone ehitusalune pind on 930 m2, seega suurenes olmehoone ehitusalune pind 70 m2 võrra. Külmallika 15a krundi suurust, piiri ega piirimärke pole muudetud, maa ülemõõtmisel selgus, et pindala on 71 m2 väiksem kui 1984.a. krundi plaanil. Seega moodustati katastriüksus olemasoleva krundi plaani alusel kooskõlas „Plaani- või kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise korra“(edaspidi „katastriüksuse kord“) punktiga 16, kuigi linnavalitsuse korralduses puudub viide katastriüksuse korrale. Tallinna linn ehitiste omanikuna ei olnud huvitatud hoonestusõiguse seadmisest ega ehitiste võõrandamisest, kuna ehitiste ja maatüki puhul on tegemist spordikeskusega. Seetõttu ei teinud linnavalitsus kaebajale ettepanekut kokkuleppe sõlmimiseks, kuid ka kaebaja pole teinud linnale ettepanekut hoonestusõiguse seadmiseks. Külmallika 15a Nõmme Spordikeskus koosneb lisaks hoonetele ka paljudest rajatistest – ujumisbasseinid, suusarajad ja looduslikud tiigid, tegemist on spordikompleksiga, mille arendamine on põhjendatud avaliku huviga. Keskus on vajalik linnaelanikele sportimisvõimaluste tagamiseks nii suvel kui talvel, seal toimub lisaks suusatamisele ka muid tervisespordi- ja vabaajaüritusi, milleks kasutatakse just vabu maa-alasid. Samuti pole mõeldav terviseradade kulgemine muude objektide, näit. elamute vms. ümber. Talvel kasutatakse maa-ala ja terviseradasid peamiselt suusatamiseks, kokku on avatud 4 tähistatud ja hooldatud suusarada, millest kaks kaetakse kohe esimeste külmadega kunstlumega ja kolm rada on valgustatud. 2003/2004 hooajal laenutati spordikeskuses suuski kokku 17 000 inimesele, mis on 1/5 kõigist suusaradade kasutajatest. Suvel kasutatakse neid radu jooksmiseks ja jalgrattaspordiks. Traditsioonilisteks spordiüritusteks on suusaneljapäevakud, suviti südamejooks, Olaf Karikose mälestusjooks, Nõmme-Harku metsajooks, Eesti meistrivõistlused maastikujalgrataste sõidus. Lisaks kasutab kõnealust maa-ala enamus Tallinna koole suusatundide ja muude kehalist tegevust arendavate ürituste läbiviimiseks. Phare projekti toetusel renoveeritakse välibasseinid ja tähistatakse liikumisrahad, Tallinna linna 2005-2006.a. eelarvetest on selleks eraldatud kokku ligi 2 milj. kr. Kuigi linnavalitsuse korralduse andmise ajaks ei olnud maa-ala kohta detailplaneeringut kehtestatud, ei tähenda see, et maa oleks detailplaneeringu puudumise tõttu kuulunud tagastamisele. Maa, mida oleks võimalik tagastada, oleks selgunud pärast detailplaneeringu kehtestamist. Tallinna Linnavolikogu 23.01.2003.a. otsusega nr 7 kehtestatud Nõmme tervisespordiradade teenindamiseks vajaliku maa määramise detailplaneering näeb ette Külmallika 15a kinnistu suuruseks 46 398 m2 ning sihtotstarbeks ühiskondlike hoonete maa, mis on üks sotsiaalmaa alaliik. Detailplaneering jättis kinnistu piirid muutmata, mistõttu ei kuulu maa ka detailplaneeringu kohaselt tagastamisele. Terviseradade alla jäävad ainult Tallinna linna omandis olevad kinnistud, ülejäänud maa osas on maareform läbi viimata. Linnavalitsuse korralduse ja kaebajale väidetavalt tekitatud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Kui käsitada kahjuna Külmallika 15a kinnistu maa tagasisaamise võimaluse minetamist, siis on selle kahjuga põhjuslikus seoses selle maa munitsipaalomandisse andmine. Kaebaja oli juba 1998.a. oktoobris vaidlustatud korraldustest teadlik, kuid nende tühistamiseks kohtusse ei pöördunud – seega pole ta midagi ette võtnud kahju tekkimise ärahoidmiseks. Ehitusload on väljastatud Tallinna linnale kui Külmallika 15a kinnistu omanikule kooskõlas ehitusseadusega(ES) pärast detailplaneeringu kehtestamist. Siin ei ole rakendatav Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991.a. otsuse „Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta“ punkt 9, mis keelas uute ehituslubade andmise kuni maa, mille tagastamist taotleti, omandi tekkimiseni maareformi käigus. Kõnealuse maa tagastamise küsimus oli otsustatud maa munitsipaalomandisse andmisega, sest seda maad ei saa enam tagastada. Kaebaja väide, et ehituslubade andmine võib tingida nende alusel ehitatud ehitiste juurde oluliselt suurema maa määramist, kui oleks õigustanud enne 1991.a. olemas olnud ehitised, on ainetu, sest ehituslubade andmise ajaks oli teenindusmaa juba määratud ja kinnistusraamatusse kantud. Harju maavanem palub jätta kaebus rahuldamata. Külmallika 15a ehitise teenindamiseks maad eraldi ei määratud, kuna 1984.a. maa looduses eraldamise aktile lisatud krundi skeemi kohaselt oli see maa juba määratud. Seetõttu polnud vajalik planeerimis-ehitusseaduse (PES) §-s 2 lg 1 nõutud detailplaneeringu eelnev kehtestamine. Krundi pindala vähenes veidi ülemõõtmisel kasutatud paremast tehnikast ja digitaalkaardi suuremast täpsusest tingituna. MK § 137 – 146 kohaselt kasutati terminit „krunt“ maatüki kodanikele ja kodanike kollektiividele kasutada andmisel. Kuid krundina võiks siiski käsitada ka enne PES-i jõustumist muuks otstarbeks kasutada antud maad, kui maa eraldamine toimus seaduslikult. Tegemist pole ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisega, vaid Nõmme Spordikeskuse kui ühtse kompleksi teenindamiseks vajaliku maa määramisega, kus hooned, rajatised ja ehitised on püstitatud, pidades silmas spordikeskuse eesmärke – võimaldada linnaelanikel sportlikult veeta vaba aega. Kompleks eeldab, et teenindamiseks vajalik maa määratakse kompleksi funktsionaalsust, ehitiste omavahelist seotust ning sõltuvust arvestades. Teed ning tehnovõrgud ja -rajatised ei ole üldjuhul küll rajatised
tähenduses, kuid vaidlusalusele maale rajatud suusarajad ei ole teed tavatähenduses. Nende teede ülesanne on tagada suusaraja tugevus ning lume säilumine ja suusatamise võimalikkus. Suusaraja kasutamine ei toimu üksnes suusarajal endal, vaid vaja on tagada ka ligipääs sellele. Vähema maa määramisel tekiks probleem, kuhu paigutada pealtvaatajad, kuidas tagada ligipääs jne. Ka muud rajatised – laste mänguväljak, basseinid – on püstitatud spetsiifilise eesmärgiga võimaldada sportimist. Maa munitsipaalomandisse andmisel ei nõuta eelnevat maa kompenseerimise otsustamist ega detailplaneeringu kehtestamist. KOHTU PÕHJENDUSED Vastavalt
§-le 6 lg 1 tagastatakse maa endistes piirides, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
lg 1 kohaselt ei tagastata linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning ehitise omanik ei lepi kokku hoonestusõiguse seadmises või ehitise võõrandamises. Sellist kokkulepet sõlmitud ei ole. Tallinna linn ehitiste-rajatiste omanikuna ei olnud huvitatud hoonestusõiguse seadmisest ega ehitiste-rajatiste võõrandamisest, soovides kogu spordikeskuse kasutuses olnud maad linna munitsipaalomandisse. Seetõttu ei saanud ega pidanudki linnavalitsus tegema kaebajale ettepanekut kokkuleppe sõlmimiseks. Kohus nõustub vastustajate seisukohaga, et Nõmme Spordikeskus on hoonetest, basseinidest, suusaradadest ja muudest rajatistest koosnev ühtne kompleks, mille kasutamine Tallinna linna elanikele aastaringselt sportimisvõimaluste tagamiseks on avalikes huvides ning mille teenindamiseks on vajalik kogu juba alates 1978.a. spordikeskuse(spordibaasi) õiguspärases kasutuses olnud maa. Vaidlustatud korralduste vastuvõtmise ajal kehtinud PES § 38 lg 3 kohaselt on rajatis maapinnaga püsivalt ühendatud inimtegevuse tulemusena valminud ehitis, mis ei ole hoone. Selle definitsiooni järgi on kõnealused suusarajad rajatised, mis ei kujuta endast lihtsalt lumme sisseaetud suusajälgi, mis kevade saabudes sulavad, vaid on puidust ja tehismaterjalidest maapinnale spetsiaalselt ehitatud eesmärgiga tagada suusaraja tugevus, lume säilumine ja suusatamise võimalikkus talvel igasuguse ilmaga. PES § 9 lg 2 p 1 kohaselt määratakse planeeritava ala kruntideks jaotamine detailplaneeringuga. Sama seaduse § 2 lg 1 sätestas, et maa-alade jaotamine kruntideks ja olemasolevate kruntide piiride muutmine linnades ja teistes tiheasustusega paikades on lubatud ainult kohaliku omavalitsuse kehtestatud detailplaneeringu alusel. Hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramise aluste p 3 järgi määrab hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid kindlaks kohaliku omavalitsuse organ koos maa-ametiga. Kohus nõustub kaebajaga, et spordikeskusele 1978.a. tähtajatuks kasutamiseks antud ja 28.12.1984.a. maa looduses eraldamise aktiga eraldatud maa ei ole krunt
tähenduses. Kuna aga teenindusmaa määramisega spordikeskuse senises kasutuses olnud maa piirid ja kasutusotstarve ei muutunud, siis ei muuda detailplaneeringu puudumine linnavalitsuse korraldust õigusvastaseks, hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramise aluste p 3 pole aga üldse kohaldatav. Linnavalitsuse korraldus on õiguslikult ja faktiliselt motiveeritud, selles on viidatud asjakohastele õigusaktidele ning põhjendatud, et vaidlusalune maa on vajalik Nõmme Spordikeskuse teenindamiseks. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist linnavalitsuse poolt kohus ei tuvastanud. Võrduspõhiõigus tuleneb PS § 12 lg 1 esimesest lausest, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Selle sätte järgimine eeldab, et võrdses olukorras olevaid isikuid koheldakse võrdselt ning ebavõrdses olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt. Kaebaja ja V.M. ei ole võrdses olukorras, sest V.M.le tagastatud maal ei paikne Nõmme Spordikeskuse hooneid ega basseine ning seda maad pole varem spordikeskuse kasutusse antud.
lg 2 p 4 kohaselt maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maa antakse munitsipaalomandisse vastavalt
§-le 28 lg 1 p 1, mis sätestab, et munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa antakse munitsipaalomandisse. Sama seaduse § 25 lg 1 ja 2 kohaselt antakse §-s 28 nimetatud maa munitsipaalomandisse tasuta ning kohalik omavalitsus võib seda kasutada üksnes maa munitsipaalomandisse andmise otsuses märgitud sihtotstarbel ja eesmärgil. Vabariigi Valitsuse 6.11.1996.a. määrusega nr 269 kinnitatud "Maa munitsipaalomandisse andmise korra" p-s 7 sätestatakse, et õigusvastaselt võõrandatud maa puhul, mille kohta on esitatud maa tagastamise nõue ja mida taotletakse munitsipaalomandisse
Osundatud sätetest tulenevalt ei pidanud maavanem kaasama kaebajat munitsipaliseerimismenetlusse. Omandireformi aluste seaduse § 18 keelab tehingud õigusvastaselt võõrandatud varaga kuni omandireformi objektiks oleva vara tagastamise küsimuse otsustamiseni, seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud; vara omanikud ja valdajad on kohustatud tagama vara säilimise, kui seda kohustust ei täideta, peavad nad hüvitama kahju. Ülemnõukogu 17.10.1991.a. otsuse „Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta“ punktiga 9 oli keelatud ehituslubade andmine õigusvastaselt võõrandatud maal, millele on esitatud tagastamise taotlus, kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni. Vaidlusaluse maa munitsipaliseerimisega oli ühtlasi ka otsustatud, et seda maad ei tagastata ning kaebaja viide Ülemnõukogu 17.10.1991.a. otsusele on asjakohatu. Maa munitsipaalomandisse andmise korra p 34 kohaselt läheb maa omandiõigus kohalikule omavalitsusele üle maa riigi maakatastris registreerimisest arvates. Harju maakatastris registreeriti Külmallika 15a Tallinna linna sotsiaalmaana 26.08.1998.a.(tl 80) ning 23.02. 2000.a. kanti linn nimetatud maatüki omanikuna kinnistusregistrisse. Seega oli maa ehituslubade väljaandmise ajaks Tallinna linna omandis ning ehituslubade väljastamine pärast detailplaneeringu kehtestamist kooskõlas ES-ga oli õiguspärane. Kuivõrd maa jäeti kaebajale tagastamata, ei saa ehituslubade väljaandmine ka kuidagi rikkuda kaebaja õigusi. Kohtunik: D.Maastik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.