Obsah (4)

§ 127§ 1027§ 128§ 1043

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Kentmanni Kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Tiiu Hiiuväin Otsuse tegemise aeg ja koht 28.märts 2006. a, Tallinn, Kentmanni 13 Tsiviilasja number 2

§ 127

lg 1, 4, § 128 lg 5, § 130 lg 1,2, § 1043, § 1045 lg 1 p 2,5, 8 taotleb kostja hagejalt välja mõista varalise kahju hüvitamiseks 320 842 krooni ja mittevaralise elik moraalse kahju hüvitamiseks 100 000 krooni. 2.

1. Kohtuistungil esitas kostja tõendina Riigiprokuratuuri määruse tõendamaks, et hageja teadis kostja tervislikust seisundist ja kasutas seda ära. Raha korteri eest maksti teovõimetule isikule, kes ei teadnud, millele ta alla kirjutas ja mille eest raha sai. 40 000 krooni jõudmine 3 kostja kätte ei ole tõendatud. 130 000 krooni ja 700 krooni kanti kostja nimele avatud arvele, kust kostja seaduslik esindaja selle kostja Ühispangas olevale arvele kandis. Hagejal on õigus tagasi saada 130 700 krooni, juhul kui hageja oma võlad, mis on esitatud vastuhagis, ära maksab. Hageja Kentmanni tänava korteris ei elanud. Kuni ostu-müügilepingu tühistamiseni kasutas korterit osaliselt kostja seaduslik esindaja, kellel olid võtmed.
2. Kohtu põhjendused 3.
3. Kohus, tutvunud poolte väidete ja vastuväidetega ning asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja vastuhagi jätta rahuldamata. Tallinna Linnakohtu otsusega rahuldati HL´i hagi AA vastu. Kohtuotsusega tunnistati õigustühiseks ja kehtetuks algusest peale poolte vahel sõlmitud ostumüügileping korteriomandi suhtes ning kohustati pooli õigustühiseks tunnistatud tehingu järgi saadut teineteisele tagastama. Ka tunnistas kohus õigustühiseks kinnistusregistrikande , mis puudutab AA. Kohtuotsus on seadusjõus. kanti kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna sisse kostja, mida tõendab kinnistusraamatu väljavõte (tl 8). Kuna kohtuotsuses on märkimata summa suurus, mille kostja peab hagejale tagastama, esitas hageja käesoleva hagi, milles taotleb kostjalt talle hageja poolt makstud 218 700 krooni väljamõistmist. Kuni kehtinud TsK§ 477 lg 1 sätestas, et isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. kohtuotsuse, millest tulenevalt hagejal tekkis hagemiseõigus, tegemise ajal kehtinud

§ 1027

sätestab, et isik peab

-i 52.peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Tulenevalt Tallinna Linnakohtu kohtuotsusest on hagejal õigus tagasi saada kostjale korteriomandi eest makstu. Kohtuistungil võttis kostja õigeks hageja poolt esitatud faktilise asjaolu, mille kohaselt hageja kandis kostja arvele 130 700 krooni ning, et hagejal on õigus saada nimetatud summa tagasi. 130 000 kandis hageja kostja arvele nr Hansapangas , mida tõendab maksekorraldus (tl 28). 700 krooni kandmist hageja poolt kostja samale arvele tõendab hageja konto väljavõte (tl 29). 130 700 krooni kandis kostja esindaja üle kostja arvele Ühispangas. Nõude õigeksvõtmine märgitud summas on protokollitud ja kostja esindaja pool allakirjutatud kooskõlas TsMS § 440 lg

1. 3.
2. Kohus ei loe tõendatuks hageja poolt kostjale sularaha andmist 40 000 krooni suuruses eellepingu sõlmimisel. Hageja poolt tõendina esitatud pangakonto väljavõte (t l 25) tõendab, et hageja võttis oma arvelt välja 40 000 krooni, kuid ei tõenda, et ta nimetatud summa kostjale andis. Ajavahemikul kostjale 27 000 krooni andmist hageja poolt ei saa samuti lugeda tõendatuks. Tõendina esitas hageja kostja allkirja (tl 26) . Allkirja andis kostja tagantjärele väidetavalt erinevatel aegadel saadud raha kohta. Arvestades ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga nr 441 (tl 71-76) tuvastatud kostja seisundit (akti lk 3-6), ei ole kohus veendunud, et kostja sai aru, millele alla kirjutas. Akti kohaselt võimaldab HL´i psüühiline seisund ümbritsevatel ära kasutada tema abitust motiveerides dokumentidele alla kirjutama jms tühiste rahasummade või alkoholi muretsemisega, kuna ta pole võimeline mõistma nende sisu ja kaugemaid eesmärke. Samal põhjendusel ei loe kohus tõendatuks hageja poolt kostjale tasutud 1000 krooni korteri ostumüügilepingu alusel. Raha saamise tõendamiseks esitas hageja kostja allkirja (tl 27), mis on pealkirjastatud teatisena. Selles märgitu kohaselt sai kostja hagejalt 1000 krooni 4 ettemaksuna. Korteri ostumüügi eelleping sõlmiti ja ostumüügileping , mistõttu ei saanud hageja kostjale maksta 1000 krooni ettemaksuna. krooni kandis hageja maksekorraldusega (tl 28) üle M. T arvele. Hageja ei ole tõendanud, et raha sai kostja korteri ostumüügilepingu alusel, mistõttu kohus ei loe hageja poolt nimetatud summa maksmist kostjale tõendatuks. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb hagi rahuldada 130 700 krooni suuruses. 3.
3. Vastuhagi esitas HL juhindudes Põhiseaduse § 25, TsK § 448 lg 1,

§ 127lg 1,4, § 128 lg 5, § 130 lg 1, 2, § 1043, § 1045 lg 1 p 2, 5, 8.

Põhiseaduse § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. TsK § 448 lg 1 sätestab, et kodaniku isiksusele või varale tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses. Kahju tekitamisest tuleneva kohustise tekkimiseks vajalikud tingimused on kahju olemasolu hagejal, põhjusliku seose olemasolu tekitatud kahju ja kahju tekitanu teo vahel, kahju tekitanud teo õigusvastasus ja kahju tekitanu süü. Seega on TsK § 448 järgi kahju tekitamisest tuleneva kohustise tekkimise tingimuseks põhjuslik seos õiguserikkumise ja kulutuste vahel. Kahjuks on kulutused, mida isik pidi või peab kanda õiguserikkumise tõttu. TsK § 448 2.lõike kohaselt vabaneb kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Seega süüd eeldatakse. Juhindudes

§ 127

lg 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud ning sama paragrahvi lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

§ 128

sätestab hüvitatava kahju liigid, milleks on varaline või mittevaraline kahju (lg 1). § 128 lg 2 järgi on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu ning lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. § 130 lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Sama paragrahvi lg 2 järgi tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma.

§ 1043

kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. § 1045 lg 1 sätestab kahju tekitamise õigusvastasuse juhud. 3.

1. Kohus leiab, et varalise ja mittevaralise kahju nõuded ei kuulu rahuldamisele. Esitatud tõenditest, eelkõige seoses kriminaalasjaga tehtud ekspertiisiaktist, tuleneb, et kostja oli seisundis, mille tagajärjel vajas ravi juba aastaid enne hagejaga tutvumist. Vastuhagijärgne hageja ei ole tõendanud, et kulutused ravile ja ravimitele 41 762 krooni suuruses on põhjustatud vastuhagijärgse kostja tegevuse tagajärjel. KÜ 81 072 krooni maksmine oli HL´i kui korteriomaniku kohustus. A A ei ole korterivaldust olnud, mistõttu tal puudub kohustus maksta halduskulusid ja kommunaalteenuste eest. Ajal, mil kinnistusraamatusse oli korteriomandi omanikuna kantud AA, kasutas korterit HL´i seaduslik esindaja. 5 Kohus ei loe põhjendatuks HL´i väidet, et ta kaotas tehingu tagajärjel elukoha, mistõttu tuli paigutada pansionaati. HL kasutas korterit ka pärast tehingu tegemist, tema seaduslik esindaja paigutas ta pansionaati tulenevalt tema tervislikust seisundist – vajas pidevat järelevalvet, mitte seoses ostumüügilpinguga. Enne pansionaati paigutamist elas HL tänava korteris. Sellest tulenevalt on alusetu nõuda AA pansionaadikulutuste väljamõistmist. Mittevaralist kahju põhjendab HL elukvaliteedi langusega. Ekspertiisiaktist tuleneb aga, et tema elukvaliteet langes juba enne AA tutvumist tema enda tegevuse tagajärjel. HL ei ole tõendanud, millises ulatuses väidetavalt langes tema elukvaliteet AA tegevuse tagajärjel. HL´i väiteid ei kinnita kriminaalasja lõpetamise määrused: 1) (tl 80-82), millega kriminaalasi AA suhtes lõpetati tõendamatuse tõttu; 2) (tl 170172), millega kriminaalasi lõpetati AA suhtes kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu ja 3) , millega tühistati eelmised määrused ja kriminaalmenetlus lõpetati. Määruses märgitu kohaselt puudub kriminaalmenetluse alus. 3.
2. Tõendamata on hageja poolt kostjale moraalse kahju tekitamine. koostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 441 (tl 71-76) kohaselt hakkas kostja tarvitama alkoholi juba 18-aastaselt, rohkem kasutas alkoholi sõjaväejärgselt ja eriti rohkesti 1969.aastast. Esmakordselt oli ravil . Kostjal olid pidevad tülid abikaasaga, tegi tööluuse, karistati administratiivkorras, vallandati töölt. Akti kohaselt oli kostja teistkordselt l ravil , ravi järgselt jätkas alkoholi kasutamist praktiliselt iga päev. Uuesti oli kostja ravil . Ravi ajal kasutas , lahkus omavoliliselt ravilt, kasutas surrogaate. Tööd ei olnud kostjal selletõttu, et ta ei pidanud tähtaegadest kinni, kliendid ei saanud oma kangaid kätte, kostja oli pidevas rahahädas, viina raha saamiseks müüs õe hinnalise mööbli. oli kostja ravil T P depressiivsete kaebuste ja suitsiidimõtete tõttu. Kostjal diagnoositi algavat orgaanilist dementsust. Ravijärgselt jätkas kostja alkoholi tarbimist ja asotsiaalset eluviisi. Akti kohaselt tegi hageja kostjale ettepaneku korteri müümiseks, varustas kostjat alkoholiga ja väiksemate summadega alkoholi ostmiseks korteri arvelt. Selle tulemusena kostja seisund halvenes pidevalt. Akti kohaselt jätkab kostja kasutamist ka AS , kuhu õde ta paigutas. Akti kohaselt toimetab hageja kostjale ka pansionaati (kostja ja personali andmetel). Vaatamata aktis märgitule hageja poolt kostja varustamisele alkoholiga ja tema seisundi halvenemisega pärast hagejaga tutvumist, ei tõenda ainuüksi see põhjusliku seoses olemasolu kahju ja hageja teo vahel. 3.
3. Kooskõlas TsMS ja TMS RakS § 3 kuuluvad kohtukulud väljamõistmisele kuni kehtinud TsMS järgi. Kooskõlas TsMS § 60 lg 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus kummagi poole kohtukulud jätta tema enda kanda. Seoses hagi osalise rahuldamisega jätab kohus kohtukulud poolte enda kanda. määrusega rahuldas kohus kostja taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest vastuhagi esitamisel. Kuna kostja vabastati riigilõivu tasumisest üksnes vastuhagi esitamisel, tuleb seoses vastuhagi rahuldamata jätmisega temalt välja mõista riigilõiv riigituludesse. Vastuhagi esitamise ajal kehtinud RLS § 37 lg 1 ja TsMS § 64 lg 2 alusel tuleb kostjalt välja mõista riigituludesse riigilõiv 23 000 krooni. Kohtunik 6 7