MS § 4 lg 1 palub hageja välja mõista H.K. ilt A.S. kasuks laenulepingujärgne võlgnevus 319 000.- krooni, millest põhiosa on 102 500.- krooni ja intressid 216 500.- krooni ning kohtukulud jätta kostja kanda. KOSTJA VASTUVÄITED Kostja hagi ei tunnista. Kostja ei mäleta sellise lepingu sõlmimist. Erinevalt hagis märgitust loeb kostja lepingu punktist üks välja asjaolu, et laenusummat ei ole üle antud, sest lepingus on kirjas „annab“ mitte „andis“. Kostja on arvamusel, et tegemist võis olla poolte kavatsusega sõlmida laenuleping, mis jäi mingil põhjusel teostamata.
Hagis ei ole käsitletud raha üleandmist, st millal, kus ja kuidas see toimus. Laenulepinguga lepivad pooled kokku, kuidas käituda peale laenu üleandmist, kuid kui raha üle ei anta, siis ei teki kummalegi poolele õigusi ega kohustusi. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud lepingu sõlmimist, mistõttu puudub tal nõue kostja vastu. Lepingu rahatust kinnitab ka hageja väidetud asjaolu, et laenusumma ja intressid on täielikult tasumata. Leping on tekstist nähtuvalt sõlmitud lühikeseks tähtajaks, intresse pole tasutud ning tagastamise tähtajast on möödunud üle viie aasta, kuid hageja pöördub alles nüüd kohtusse. Kui hagejal olnuks nõue, pöördunuks ta kõigepealt kostja poole. Kostja on seisukohal, et olukorras, kus hageja pole esitanud mingeid tõendeid oma nõude kinnituseks, pole ka kostjal mingisuguseid tõendeid esitada. Kostja peaks tõendama lepingu rahatust siis, kui hageja poolt esitatavaist tõendeist võiks mingilgi moel nähtuda raha üleandmine, st lepingu sõlmimine. Kohtukulud tuleb jätta hageja kanda. Kostja palub hagejalt välja mõista õigusabikulud. KOHTUISTUNG Kohtuistungil avaldas hageja, et laenuleping kostjaga sõlmiti põhjusel, et kostjal oli Poolas äri pooleli ja tal oli vaja seal käia kaupa toomas. Laen pidavat katma kolme Poola reisi kulud. Kostja käis Poolas ja üritas alguses ka sealt saadud raha eest intresse maksta. Selliselt on hageja H.K. i, A.S. ja OÜ V. tehtud makseid tõlgendanud. Makseid on teostatud 30 000 krooni ulatuses. Eelnevast tulenevalt möönab hageja, et hagiavalduses väidetu, et kostja pole üldse tagasimakseid teinud, ei ole tõene. Laenu andmine toimus hageja sõnul tema kodus Tartus Kastani 135-
) sätteid, mis reguleerisid võlasuhteid enne võlaõigusseaduse jõustumist.
lg 1 sätestab, et laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt loetakse laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Käesolevas vaidluses on tõusetunud probleem sellest, kas 17.oktoobri 1999.a. laenulepingu kohaselt on laenutaja laenajale raha üle andnud või mitte. Kostja on vastuväidetes viidanud lepingu rahatusele öeldes, et lepingus on kirjas vaid see, et laenuandja „annab“ laenu, kuid see on suunatud tulevikku. Kostja esindaja on seisukohal, et selleks, et tegu saaks olla kehtiva laenulepinguga, peab olema tõendatud, et laenusumma on üle antud, sest leping hakkab kehtima alles laenusumma üleandmisest, aga käesolevast lepingust ei ole võimalik seda välja lugeda. Hageja avaldas kohtus, et ta andis 17.oktoobril 1999.a. enne laenulepingu allkirjastamist kostjale reaalselt üle 102 500.- krooni sularahas. Hageja kirjeldas kohtuistungil, kuidas raha üleandmine toimus ja põhjendas, miks summaks oli just 102 500.- krooni, mitte aga mingi ümmargusem summa. Hageja on samuti seisukohal, et kostja on vahetult peale lepingu sõlmimist asunud lepingut täitma, kuid ei ole seda teinud nõuetekohaselt. Nimetatud asjaolu kinnitamiseks esitas hageja kohtule AS Hansapanga 26. oktoobri 2005.a. tõendi nr 200.263-100/203 (tl 20). Tõend kajastab A.S. arvelduskonto väljavõtet perioodist 13. november 1999.a. kuni 20. märts 2001.a., millest nähtub, et H.K. , S ja OÜ V. on teinud hageja arvele sel perioodil makseid suurusjärgus 1000-4000 krooni. Selgituseks maksete kohta on märgitud „abi“, „sissemaks“, „võlg“, „makse“, „laen“, „ülekanne“ ja „laenu tagastus“.
lg 1 järgi on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Tulenevalt
lg-st 1 tuli seega laenajal käesolevas vaidluses tõendada negatiivse asjaoluna seda, et ta raha laenutajalt tegelikult ei saanud. Kostja ei esitanud kohtule ühtegi tõendit, mis oleks tõendanud muude võlasuhete olemasolu poolte vahel kõnealusel perioodil. Samuti ei suutnud kostja istungil ühegi konkreetse lepingu olemasolule isegi viidata, seega ei ole kostja ümber lükanud hageja väiteid, et alates 13.novembrist 1999.a. asus kostja 3 laenulepingujärgseid kohustusi täitma. Kohus on seisukohal, et selgitused maksete kohta, millised on ülekande tegemisel fikseeritud, välistaksid eelpool kajastatud tõlgenduse laenulepingu täitmisele asumise kohta vaid juhul kui H.K. oleks tõendanud, et maksed on tehtud tulenevalt muudest võlaõiguslikest suhetest. Hansapanga
sätestab, et kohustise tõttu on üks isik (võlgnik) kohustatud teostama teise isiku (kreeditori) kasuks teatava teo, nagu: üle andma vara, tegema töö, maksma raha jms või hoiduma teatavast teost, kreeditoril aga on õigus nõuda võlgnikult tema kohustuse täitmist.
lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaks määratud tähtajaks vastavalt seaduse, planeerimisakti või lepingu sätetele, selliste sätete puudumise korral aga vastavalt tavaliselt esitatavatele nõuetele. Kohus on tuvastanud, et hageja ja kostja vahel on kehtiv laenuleping. Kohtule ei ole kostja poolt esitatud tõendeid, mis kinnitaksid laenulepingu rahatust. Hageja oma kohustuse kostja ees täitnud – maksnud talle raha. Peale seda tekkis kostjal kohustis hageja ees raha koos intressidega kokkulepitud tähtpäevaks tagastada. Kostja ei ole seda teinud, seega on ta oma lepingust tulenevat kohustust hageja ees rikkunud. Eelnevast johtuvalt on hagejal õigus nõuda kostjalt tema kohustuse täitmist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02 asunud seisukohale, et „ pooled on vabad leppima kokku laenuintressi suuruses, samuti selles, kuidas ja millest lähtudes intresse arvestatakse. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta intressi suurust.“ Kohus on seisukohal, et vaidlusaluses laenulepingus poolte vahel kokkulepitud intress on seaduslik ja hageja nõue tasumata intressi väljamõistmiseks on 1 Eesti keele käsiraamat. Kättesaadav: Arvutivõrgus. www.eki.ee/books/ekkr/m86.html. 4 põhjendatud. Kostja ei ole vaidlustanud hageja poolt intressi arvestamist. Kuivõrd hageja on vähendanud oma nõuet intressi osas, arvestades asjaolu, et kostja poolt on laenulepingu järgi tasutud 30 000.- krooni, siis kuulub kostjalt väljamõistmisele intress hageja poolt taotletud summas, s.o. 216 500.- krooni. Samuti kuulub kostjalt väljamõistmisele laenusumma 102 500.- krooni ulatuses. Kohus peab vajalikuks osutada tähelepanu järgmisele asjaolule. Hagiavalduses on hageja märkinud, et kostja pole üldse oma võlga hageja ees vähendanud. Samas esitas hageja laenulepingut tõendava dokumendina Hansapanga tõendi, millest nähtub, et kostja on hagejale makseid teinud. Kohtuistungil ütles hageja ka ise, et need on tagasimaksed intressi eest ning tunnistab, et hagiavalduses toodu ei ole õige. Hagiavalduses esitatud andmed peavad olema tõesed ning neid ei tohi moonutada. Seega peab kohus vajalikuks märkida, et hageja käitumine ei ole olnud hagi esitamisel päris ausameelne. KOHTUKULUDE JAOTUS 1. jaanuaril 2006. a jõustus uus tsiviilkohtumenetluse seadustik. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamisseaduse § 3 sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seega kehtib kohtukulude jaotamisel 31. detsembrini 2005. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS). TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks otsus on tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Vastavalt TsMS §-dele 47 ja 48 tuleb hagilt tasuda riigilõivu seaduses sätestatud suuruses. TsMS § 61 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni 5% hagi rahuldatud osast ning hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Hageja palub kostjalt välja mõista kohtukulud, milleks on riigilõiv 17 000 krooni ja õigusabikulu 6018 krooni. Kohus leiab, et nimetatud on kohtukulud on olnud vajalikud ja põhjendatud, mistõttu tuleb need kostjalt hageja kasuks välja mõista. Rutt Teeveer Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.