← Eesti

3-05-295/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. jaanuar 2007, Tallinn Haldusasj

§ 11

alusel võimalik hiljem korteriomanike omandi suurust vähendada, sest sellega oleks rikutud põhiseaduse (PS) § 32 lg-t 1. Seega ei ole

§ 11vaidlusaluste ruumide suhtes kohaldatav.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebust põhjendati järgmiselt: a)

§ 11

otsustati väidetava vastuolu tõttu PS §-ga 32 kohaldamata jätta, kuid otsuse resolutsioonis ei ole seda märgitud. Samuti ei edastatud otsust Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks. Jääb arusaamatuks, miks

§ 11

ei ole kohaldatav ja millisel juhul see norm üldse kohaldamisele kuulub.

§ 11kui erinorm võimaldas valla- ja linnavalitsusel ühe aasta jooksul (29.

november 2000 kuni 28. november 2001) kanda enne planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist mitteeluruumideks muudetud, kuid ehitusseaduse järgi nõuetekohaselt vormistamata jäänud abiruumid hooneregistrisse. Ka normi asukohast mitteeluruumide erastamise seaduses tuleneb, et selle eesmärgiks oli kõrvaldada faktilise olukorra vastuolu mitte ehitusseaduse sätetega, vaid vastuolu eluruumide erastamise seaduse ja mitteeluruumide erastamise seaduse sätetega. Sellel eesmärgil andis uus reformiseadus täiendava üheaastase tähtaja ja sellest tulenes registripidaja kohustus kanda mitteeluruumid hooneregistrisse Tallinna linna nimele. Jättes

§ 11

kohaldamata, leiti, et normi eesmärgiks oli kõnealuste mitteeluruumide jätmine erastamise objektiks. Algselt abiruumiks ettenähtud ruumid olid faktiliselt ümber ehitatud ja mitteeluruumidena kasutusele võetud enne eluruumide erastamisele asumist (hiljemalt 1993). Samas oli projektijärgsete abiruumide (tehniliste ruumide) ametiruumiks ümberehitamine jäetud vastava ümberehitusprojekti või kasutusloa alusel hooneregistri dokumentides kajastamata. 2

(6)3-05-295
  1. b)Tallinna Linnavalitsuse 28. novembri 2001. a korraldusega nr 5091-k parandati üksnes 23. mai 2001. a korralduses nr 2108-k esinenud faktivead, s.h x elamut puudutavas osas, kuna punktis 9 olid kõnealuste mitteeluruumide numbrid (inventariseerimise plaanil nr-d 586-587) ekslikult näidatud numbritena 579-580 ning ruumide pind 33,7 m2 ekslikult pinnana 33,6 m2.
  2. c)Kohus ei näidanud, milles seisneb tühistatavate haldusaktide õigusvastasus ega ole määranud tagasitäitmise viisi. Vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased, sest lõpetasid vaid vastuolu ruumide tegeliku ja juriidilise staatuse vahel. Kuna vaidlustatud korralduste tühistamisega kaob õiguslik alus, mille järgi ruumid ehitisregistris mitteeluruumina arvele võeti, tuleb ametiruumideks ümberehitatud ruumid kas lammutada ja taastada tehniliste ruumidena või leppida teadvalt olukorraga, et ehitisregistri andmed ei kajasta ruumide tegelikku ümberehitusjärgset kasutusotstarvet. Abiruumide mitteeluruumideks ümberehitamise sisulist ja formaalset külge ei ole eristatud. Asjaolude hindamisel on lähtutud üksnes hooneregistri andmetest, millega on rikutud HKMS § 25 lg 4 sätteid. Kaebaja ei ole huvitatud mitte elamu abiruumide taastamisest, vaid 1 241 300 kr maksva mitteeluruumi omandamisest. 5. R. Karmi vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Lisaks leitakse, et

§ 11

iseenesest ei ole vastuolus põhiseadusega ja on kohaldatav, kui on järgitud selles ettenähtud kohaldamise tingimusi ja kohaldamine ei too kaasa isikute põhiseadusega kaitstud õiguste rikkumist. Seega ei ole põhjust põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks.

  1. AS ESP (likvideerimisel) vastuses toetatakse apellatsioonkaebust. Kolmas isik leiab, et tema valduses olevate ruumide erastamine ei kahjusta korteriomanike huve ega õigusi, kuna ruumid on pidevalt olnud kolmanda isiku valduses ning neid ei ole kasutatud abiruumidena. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
  2. Ringkonnakohus peab esmalt vajalikuks märkida, et väär on Tallinna Halduskohtu
  3. detsembri
  4. a määruses võetud seisukoht, et käesolevas asjas on poolteks vaid R. K ja Tallinna Linnvalitsus. Kaebuse linnavalitsuse korralduste vaidlustamiseks esitasid koos R. K kokku 17 isikut, kes on jätkuvalt kõik kaebajateks käesolevas asjas. Ehkki nad võivad olla huvi asja vastu kaotanud, ei ole nad esitanud kohtule avaldust kaebusest loobumiseks. Kohtute varasemate otsuste peale apellatsioon- ja kassatsioonkaebuste esitamata jätmine ei ole käsitatav kaebusest loobumisena. Kaebusest loobumine peab olema selgesõnaline. Ekslik on ka halduskohtu seisukoht, et esimese astme kohus ei saa muuta kõrgema astme kohtu poolt uueks läbivaatamiseks saadetud asjas protsessiosalisi. Protsessiosaliste ring on halduskohtumenetluses määratud kindlaks seadusega (HKMS § 14) ja see ei sõltu kohtu, sh kõrgemalseisva kohtu hinnangust, v.a juhul, mil kõrgemalseisev kohus on teinud protsessiosalise kaasamise küsimuses selgesõnalise lahendi (HKMS § 74). Sellist lahendit ei ole ringkonnakohus ega Riigikohus käesolevas asjas teinud. Tallinna Ringkonnakohtu
  5. oktoobri
  6. a otsusest ei nähtu, et ringkonnakohus poleks teisi kaebajaid peale R. K käsitanud kaebajatena. Riigikohtu
  7. aprilli 2005 otsuses on selgesõnaliselt märgitud, et haldusasja sisuks on „R.K jt“ kaebus.
  8. Halduskohus ei käsitanud R. K asja uuel läbivaatamisel enam kaebajate esindajana. Seega oleks teistele kaebajatele tulnud saata isiklikud kutsed istungil osalemiseks (TsMS § 217 lg 5 ja § 321 lg 1). Isiklikke kutseid ei saatnud asja teistkordsel läbivaatamisel teistele kaebajatele ka ringkonnakohus. 3

(6)3-05-295 Ringkonnakohus leiab, et R. K on jätkuvalt teiste kaebajate esindaja. R. K selgitas küll halduskohtule
  1. jaanuaril 2006 esitatud avalduses, et ta ei esinda alates apellatsioonkaebuse esitamisest enam teisi kaebajaid. Halduskohus on jätnud kindlaks tegemata avalduse esitaja tegeliku tahte. Oma volituste puudumist selgitas R. K varasema apellatsioonkaebuse ja kassatsioonkaebuse esitamise kontekstis, lähtudes väärast ettekujutusest, et teised kaebuse esitajad ei ole enam käesolevas asjas menetlusosalised. TsMS § 225 lg 3 kohaselt võib esindaja esindatava huvides edasi tegutseda ja teda esindada niikaua, kuni esindatav on korraldanud oma huvide kaitsmise muul viisil. Halduskohus oleks pidanud selgitama, kas esindamise lõpetamine vastab R. K tegelikule tahtele ja kui vastab, selgitama, kuidas on teised kaebajad enda esindamise korraldanud. Ringkonnakohtu istungil selgitas R. K, et olukorras, kus teisi kaebajaid tuleb jätkuvalt käsitada menetlusosalistena, on ta nõus neid jätkuvalt esindama. Seega ei saa K
  2. jaanuari
  3. a avaldust lugeda avaldusteks esindussuhte lõpetamiseks, vaid üksnes selgituseks selle kohta, kelle nimel ta esitas varasema apellatsioonkaebuse ja kassatsioonkaebuse. Seadus ei välista, et kaaskaebajate esindajaks olev isik esitab apellatsioonkaebuse vaid enda nimel, jäädes ülejäänud menetlustoimingute tegemisel siiski teiste kaebajate esindajaks. Kuna ka teised kaebajad ei ole R. K volitusi tagasi võtnud, tuleb R. K lugeda jätkuvalt teiste kaebajate esindajaks ning teised kaebajad osalesid seega esindaja kaudu nii halduskohtu kui ka ringkonnakohtu istungil. II
  4. Käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsuse kohaselt pidi halduskohus asja uuel läbivaatamisel tegema esmalt kindlaks, millisest tervikust lähtuvalt arvutati eluruumide erastamise ajal iga korteri reaalosale vastava muu osa suurus. Teisisõnu tuli tuvastada, kas rendilepingute alusel kasutatud ruumid arvestati eluruumide erastamise ajal korterite reaalosale vastava muu osa hulka ja erastati selliselt korteriomanikele.
  5. Käesolevas menetlusstaadiumis ei ole vaidlust selle üle, et x elamus korterite erastamisel ja selle aluseks olnud mõtteliste osade arvutamisel jagati vastava korteri üldpind kõigi korterite üldpindade summaga. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti järeldanud, et seega ei võetud vaidlusaluste ruumide pinda arvesse iseseisva reaalosana, vaid arvestati eluruumide erastamise ajal korterite reaalosadele vastava muu osa hulka ja erastati korteriomanikele. Kui rendipinnad oleks soovitud jätta korteriomanike vahel mõtteliste osadena jagamata, oleks mõtteliste osade arvutamisel tulnud vastava korteri üldpind jagada kõigi korterite ja renditavate ruumide üldpinna summaga. Jagaja suurendamisel on jagamistehte tulemus väiksem. Mõtteliste osade arvutamisel jagaja suurendamisel rendipindade võrra olnuks korterite vahel mõtteliste osadena jagatav elamu muu osa rendipindade võrra väiksem ja selle arvelt oleks moodustunud iseseisev reaalosa. Kuna rendipindade võrra elamu muud osa ei vähendatud, loeti nad sarnaselt trepikodade, ühiskasutuses koridoride ja muu säärasega kuuluvaks elamu muu osa hulka ja jaotati erastamisel mõtteliste osadena korteriomanike vahel.
  6. Tulemust kinnitab asjaolu, et seadusest tulenevalt oligi linnaosavalitsus kohustatud vaidlusalused ruumid mõtteliste osadena kaebajatele ja teistele tollastele eluruumide kasutajatele erastama. Vastavalt eluruumide erastamise seaduse § 3 lg-le 3 tuli koos korteritega erastada ka abiruumid. Abiruumideks loeti sama sätte alusel kõik elamus ja elamuga ühisel krundil paiknevates hoonetes asuvad ruumid, mis ehitusprojekti kohaselt olid ette nähtud elamu teenindamiseks või elanike ühiseks või individuaalseks kasutamiseks. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et vaidlusalused ruumid olid projektikohaselt ehitatud abiruumideks. Ruumide fakti4
(6)3-05-295 line kasutamine mitteeluruumina ei andnud korterite erastamise ajal alust arvata nad elamu muu osa hulgast välja. Ka
  1. juulil 1995 jõustunud mitteeluruumide erastamise seadus ei käsitanud vaidlusaluseid ruume mitteeluruumidena, sest selle seaduse § 2 lg 2 kohaselt pidi mitteeluruum vastavalt ehitus- (ümber-)ehitusprojektile või Eesti Vabariigi elamuseaduse § 3 lg 2 kohasele kohaliku omavalitsuse otsusele olema ette nähtud alaliselt kasutamiseks mitteeluruumina ja olema kantud hooneregistrisse. Vaidlusalused ruumid ei olnud erastamise ajal kantud mitteeluruumidena hooneregistrisse. III
  2. Eelnevast tulenevalt ei ole võimalik kaebajate korteriomandi hulka kuuluvate mõtteliste osade suurust

§ 11alusel tagantjärele vähendada.

Halduskohus ei pidanud

§ 11

suhtes algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.

§ 11

ei ole käesolevas asjas asjassepuutuv.

§ 11

nagu mitteeluruumide erastamise seadus tervikuna on kohaldatav vaid selliste mitteeluruumide suhtes, mis on selle seaduse kohaselt erastamise objektiks (§ 2). Kuna vaidlusalused ruumid olid juba erastatud ja eraisikute omandis, ei olnud nad enam

§ 2kohaselt erastamise objektiks.

See, kui suures ulatuses

§ 11

oli pärast jõustumist praktikas võimalik rakendada ja kas see norm tervikuna oli otstarbekas, ei ole tõlgendamisel määrava tähtsusega. Tõlgendamisel tuleb eeldada, et seadusandja ei soovinud anda sättele põhiseadusevastast sisu. Ringkonnakohus leiab ka, et

§ 11

rakendamata jätmine vaidlusalustele ruumidele viib sisuliselt õiglasele tulemusele. Korteriomanike omandiõigus on kaalukam kui kolmanda isiku ootus tema kasutuses olevate ruumide omandamiseks. Seadusega oli vaidlusaluste ruumide erastamine ette nähtud ja ruumid erastatigi kaebajatele. Kolmandale isikule ei ole seadusega kunagi antud õigust vaidlusaluste ruumide erastamiseks. Kui kolmas isik ja vastustaja tõlgendasid

§ 11vääralt, ei saa see anda alust kaebajate omandiõiguse lõpetamiseks.

  1. Väär on vastustaja seisukoht, et vaidlustatud korralduse tühistamisel võib tekkida olukord, kus ehitisregistri andmed ei kajasta ruumide tegelikku ümberehitusjärgset kasutusotstarvet. x elamu korteriomanikel on vaidlusaluste ruumide kaasomanikena võimalus otsustada, kas jätkata nende kasutamist abiruumide või mitteeluruumidena. Kaasomanikud võivad kanda vaidlusalused ruumid ehitisregistrisse mitteeluruumidena kas siis, kui vaidlustatud korraldus tühistada. Tähtsust ei ole sellel, kas kaasomanikud soovivad säilitada vaidlusaluseid ruume enda omandis või need võõrandada.
  2. Väär on vastustaja etteheide, et halduskohus on asjaolude hindamisel lähtunud üksnes hooneregistri andmetest (formaalsest aspektist). Asjas ei ole määravat tähtsust hooneregistri kandel, vaid sellel, kas vaidlusalused ruumid on juba erastatud.
  3. Väär on vastustaja seisukoht, et halduskohus ei ole kindlaks teinud vaidlustatud korralduste õigusvastasust. Riigikohus märkis käesolevas asjas, et juhul, kui vaidlusalused rendipinnad arvestati eluruumide erastamise ajal korterite reaalosale vastava muu osa hulka ja erastati korteriomanikele, siis ei ole

§ 11alusel võimalik hiljem korteriomanike omandi suurust vähendada.

Vaidlustatud korraldustes on

§ 11alusel astutud samme rendiruumide erastamiseks mitteeluruumidena.

Kuna halduskohus tegi kindlaks, et rendiruumid on juba erastatud ja tegemist ei ole mitteeluruumidega, on halduskohus ühtlasi tuvastanud ka vaidlustatud korralduste õigusvastasuse. 16. Asjakohatu on vastustaja etteheide, et halduskohus ei ole teinud ettekirjutust korralduste tagasitäitmiseks. Kaebajad on küll menetluse algstaadiumis märkinud, et nad taotlevad ka kor5

(6)3-05-295 ralduste tagasitäitmist (tl 27, p 4), kuid ei ole kaebust täpsustades selle nõude juurde jäänud (tl 38, 39). Seega ei olnud tagasitäitmisnõude esitamine kaebajate tegelikuks tahteks. Ringkonnakohus leiab ka, et tagasitäitmisnõude läbivaatamata jätmine ei saa rikkuda vastustaja õigusi, sest vastustajal on võimalik täita õigusvastane haldusakt RVastS §11 alusel tagasi ka ilma kohtu ettekirjutuseta. Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.