← Eesti

3-05-576/10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 2006, Tallinn Haldusas

) § 5 lg 10 ja § 141 ning liiklusseaduse (LS) § 502 lg 1 on vastuolus põhiseadusega. Parkimistasu on kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 30. jaanuari 2003 määrusega nr 9 „Parkimistasu keh- 3-05-576 testamine“. Parkimistasu kehtestamisel aluseks võetud tingimused tulenevad väljapoole maksuõigust jäävast liiklusseadusest. Seega on määrusega parkimistasu kehtestamisel mindud vastuollu maksukorralduse seaduse (MKS) § 3 lg-ga 3 ja

§ 2lg-ga 1.

Kaebaja on seisukohal, et parkimistasu tuleb lugeda teenustasuks, mitte maksuks. Kuna

§ 5

lg 10 ja § 141 alusel sätestatud kohalik maks – parkimistasu – ei ole oma olemuselt maks, siis selle kehtestamine kohalike maksude seaduses on vastuolus põhiseadusega ning rikub õigusselguse põhimõtet. LS § 502 lg 1 alusel jääb selgusetuks, kas viivistasu tuleb mõista ühepoolse maksu määramisena, maksu kõrvalkohustusena või karistusena. Seega on LS § 502 lg 1 vastuolus põhiseadusest tuleneva õigusselguse printsiibiga. Transpordiameti teatis ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 86 lg-le 2. 3. Tallinna Halduskohtu 25. mai 2006. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: a) MKS § 3 lg 3 kohaselt kehtestatakse kohalikud maksud valla- või linnavolikogu määrusega vastavalt kohalike maksude seaduses sätestatud tingimustele.

§ 2

annab õiguse kehtestada sama seaduse alusel valla- või linnavolikogul määrusi kohalike maksude kehtestamiseks.

§ 5p 10 näeb ette parkimistasu kehtestamise.

PS § 154 lg-st 1 tulenevast seaduslikkuse põhimõttest ega muudest põhiseaduse sätetest ei tulene keeldu reguleerida parkimistasu määramist ja sissenõudmist liiklusseadusega.

§ 141viitab liiklusseadusele.

Kuna parkimise näol on tegemist liikluskorralduse küsimusega, siis on põhjendatud ja loogiline, et see on reguleeritud liiklusseaduses.

  1. b)Viivistasu määramine summas 480 krooni ei ole ebaproportsionaalne. LS § 502 lg-s 6 on sätestatud, et viivistasu määr ei tohi ületada 480 krooni ööpäevas. Määruse nr 9 lisa p-ga 9.6 on Tallinnas kehtestatud viivistasu määr 480 krooni ööpäevas. Seadus ei pane kohalikule omavalitsusele kohustust diferentseeritud määrade kehtestamiseks. Seega oli viivistasu määramine õiguspärane.
  2. c)Transpordiameti otsus ei vasta HMS §-s 86 sätestatule. Vaiete lahendamise komisjoni 10. juuni 2005. a protokoll nr 21 sisaldab otsustust kaebaja vaide rahuldamata jätmise kohta. Vaide rahuldamata jätmise põhjendused on toodud eraldiseisvas dokumendis – 15. juuni 2005. a teatises. Vaideotsus on küll vigadega, kuid need ei ole mõjutanud asja otsustamist. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. R. K apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada järgmistel põhjustel:
  3. a)Kohus ei ole märkinud, miks kaebaja väited ei ole põhjendatud.

§ 141

sätestab, et parkimistasu määramise ja sissenõudmise kord kehtestatakse liiklusseaduses. Nimetatud sättest ei tulene, et parkimistasu kehtestamise kord ja muud tingimused sätestatakse liiklusseaduses. Kohatu on vastustajate väide, et õigusselguse põhimõte ei eelda maksuõiguse valdkonda kuuluvate küsimuste lahendamist sama valdkonna õigusaktis. Riigikohtu otsuses nr 3-4-1-5-98 on märgitud, et maksumaksja ei pruugi tema maksukohustust mõjutavat üksikut normi leida väljaspool maksuseadusega määratud piire ning õigusselguse põhimõtet mitte järgides vastu võetud õigusnormid tuleb tunnistada kehtetuks nende vastuolu tõttu põhiseadusega. b) Kohtuotsuses on põhjendamata, kuidas on parkimistasu näol tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega või mis põhjusel on asutud seisukohale, et linnavalitsuse määrusega on parkimistasu kehtestamisel ja selle sissenõudmise korra täpsustamisel järgitud volitusnormide piire. Kohus on jätnud täielikult motiveerimata, millest lähtuvalt leitakse, et viivistasu on käsitletav maksuõigusliku kõrvalkohustusena. Antud juhul ei käi vaidlus mitte parkimise korraldamise, vaid parkimistasu ja viivistasu üle, mille puhul ei ole tegemist liikluskorraldusliku küsimusega. Kohus on jätnud põhjendamata seisukoha, et määrusega kehtestatud viivistasu määr 2

(5)3-05-576 480 krooni on proportsionaalne. 5. AS Falck Eesti vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:
  1. a)Põhiseadus ei kitsenda maksuküsimusi reguleerivate seaduste ringi. Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab normiadressaadil olema ilma ülemääraste pingutusteta võimalik aru saada temalt õigusnormiga nõutavast käitumisest. Apellant ei ole kordagi väitnud, et parkimistasu maksmata jätmise tingis segadus, kuidas tuleks täita parkimistasu või viivistasu puudutavaid õigusnorme.
  2. b)Apellant ei põhjenda, miks ei saa käsitleda liiklusseadust maksuseadusena. Eesti õiguskorras puudub maksuseaduste ammendav loetelu. Apellatsioonkaebuses esitatud

§ 141tõlgendus on formalistlik ning põhineb grammatilisel tõlgendusmeetodil.

Apellandi tõlgendusega ei nõustu eelkõige seadusandja ise, kehtestades parkimistasuga ja viivistasuga seonduva regulatsiooni valdavalt liiklusseaduse koosseisus. Linnavolikogu on kehtestanud Tallinnas ühtse viivistasu määra – 480 krooni, järgides sealjuures liiklusseaduse poolt ettenähtud piire. Apellant ei ole näidanud, milles seisneb käesoleva vaidluse asjaoludel viivistasu määra ebaproportsionaalsus. Transpordiameti teatis on õiguspärane ning seda on piisavalt motiveeritud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

  1. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid kõiki korrata. Vastuseks apellandi väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. I
  2. Väär on kaebaja seisukoht, et halduskohtu otsus on motiveerimata ega vasta seetõttu TsMS § 442 lg 8 nõuetele. Halduskohus on oma seisukohti põhjendanud. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja kohtu seisukohtadega ei nõustu, ei tähenda, et kohtuotsus on motiveerimata. II
  3. Seadusandja õigus parkimis- ja viivistasu kehtestamisega seotud küsimuste sätestamiseks liiklusseaduses ei pea tulenema

§-st 141 ega ühestki teisest seaduse sättest. Pädevus reguleerida seadusega parkimis- ja viivistasuga seonduvaid küsimusi tuleneb PS § 157 lg-st 2. Seega on asjakohatu arutleda, kas parkimis- ja viivistasu regulatsioon liiklusseaduses jääb

§-s 141 sätestatud piiresse või mitte.

§ 141

ei ole seadusandja volitusnorm iseendale teise seaduse kehtestamiseks, vaid viitenorm. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et parkimistasu kehtestamise regulatsioon oleks tulnud kehtestada kohalike maksude seaduses, mitte liiklusseaduses. Kohalike maksude seadus ega teised maksuseadused ei ole PS § 104 lg 2 kohaselt Riigikogu koosseisu häälteenamust nõudvad seadused. Seega võib nende regulatsioonist kõrvale kalduda ka lihtseadusega. Põhiseadus ei nõua, et kõik kohalikku maksu reguleerivad sätted peaksid sisalduma „Kohalike maksude seadusena“ pealkirjastatud seaduses. Ka ei ole ringkonnakohtule teada põhiseaduse sätet ega põhimõtet, mille kohaselt volitusnorm kohaliku maksu kehtestamiseks peaks tingimata tulenema just sellise pealkirjaga seadusest. Maksukohustuse sätestamine mõnes muus seaduses ei ole põhiseadusevastane, kui järgitud on õigusselguse põhimõtet. 9. Parkimistasu regulatsiooni kehtestamine liiklusseaduses ei riku õigusselguse põhimõtet, sest sõiduki juht, omanik ja kasutaja peavad pigem olema kursis liiklusseaduse ja liikluseeskirjaga, 3

(5)3-05-576 kui maksuseadustega, sh kohalike maksude seadusega. Kaebajale ei saanud seega tulla üllatusena, et liiklusseadus näeb ette parkimistasu ja viivistasu. Seega on asjakohatud kaebaja viited Riigikohtu
  1. juuni
  2. a otsusele põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-
  4. Apellatsioonkaebuses heidetakse halduskohtule ette, et otsuses pole põhjendatud, miks kohus leidis, et linnavolikogu määruse kehtestamisel on järgitud volitusnormide piire. Samas ei selgita kaebaja, milles tema arvates seisneb määruse väljumine volitusnormi piiridest, millised normid täpselt väljuvad volitusnormi piirest ja mille poolest need normid on käesolevas haldusasjas asjakohased. Kohus ei saa anda hinnangut menetlusosalise väitele, kui menetlusosaline ise väidet ei esita või ei põhjenda seda. III
  5. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja järeldustega seoses parkimistasu olemusega. Asjaolu, et parkimistasu näol on tegemist avalik-õigusliku kohustusega, on ilmselge ning halduskohus ei pidanud selle täiendavasse põhjendamisse laskuma.
  6. Kaebaja poolt algatatud diskussioon selle üle, kas parkimis- ja viivistasu näol on tegemist teenustasu, maksu, maksu kõrvalkohustuse või karistusega, ei ole käesolevas vaidluses asjakohane. Seadusandja on parkimis- ja viivistasu kehtestanud maksuna formaalses mõttes. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et kuna parkimistasu ei ole maks, siis on selle kehtestamine kohaliku maksuna vastuolus põhiseadusega. LS § 502 lg 1 on kooskõlas põhiseadusega, sõltumata sellest, millist liiki avalik-õigusliku kohustusega on viivistasu näol tegemist materiaalses mõttes. Vaidlused mingi kohustuse täpse olemuse üle võivad õigus- ja majandusteadlaste hulgas kesta pikki aastaid ning lõplik selgus selles küsimuses ei ole parkimistasu kehtestamise ega kaebaja õiguste efektiivse kaitse vältimatuks eelduseks. Ka viivistasu finantsõiguslikku olemust täpselt mõistmata on kehtiva liiklusseaduse põhjal igaühel võimalik aru saada parkimistasu maksmata jätmise tagajärgedest. Materiaalselt maksu tunnustele mittevastava tasu kehtestamine maksuna formaalses mõttes ei ole iseenesest vastuolus põhiseadusega ega halvenda kaebaja õiguslikku seisundit. Eesti õiguskord tunneb mitmeid muidki formaalselt maksuna kehtestatud rahalisi kohustusi, mille vastavus maksu materiaalsele mõistele on kaheldav (kogumispensionide maksed, töötuskindlustusmaksed). Pigem tagab isiku õiguste tõhusama kaitse parkimis- ja viivistasu reguleerimine maksuna kui mõnd muud liiki tasuna, sest kaasaegses maksuõiguses on isiku õiguste kaitsele palju tähelepanu pööratud.
  7. Ringkonnakohtu hinnangul on viivistasu kehtiva õiguse kohaselt formaalselt maksuna kehtestatud avalik-õiguslik tasu, mille puhul ei saa eitada ei fiskaalset, liikluskorralduslikku ega karistuslikku iseloomu. Seejuures ei ole viivistasu iseseisev maks, vaid parkimistasu erijuhtum. Karistuslik iseloom ei välista tasu kehtestamist maksuna formaalses mõttes. Tõsi, viivistasu määramisel ei ole tagatud mitmed põhiõigused, mis tavaliselt kehtivad karistuse määramise menetluses. Samas peeti Riigikohtu
  8. veebruari
  9. a otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-4-01 parkimiskorra rikkumise eest karistamisel menetluses osalemise õiguse olulisi piiranguid põhjendatuks (p 13). Samuti ei välista viivistasu karistuslik iseloom ringkonnakohtu hinnangul tasu maksmise kohustuse tekkimist sõiduki omanikul juhi asemel, sest 4
(5)3-05-576 sõiduki omanikul on võimalus ja kohustus tagada, et tema sõidukit ei kasutataks parkimiskorra rikkumise vahendina.
  1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et volikogu poolt kehtestatud viivistasu määr 480 kr on proportsionaalne ja ei nõustu kaebajaga, et volikogu oleks pidanud viivistasu diferentseerima sõltuvalt maksmata jäänud parkimistasu suurusest. Väiksem viivistasu ei pruugi efektiivselt tagada parkimiskorra nõuete täitmist ja 480-kroonine viivistasu ei kahjusta isiku õigusi ülemääraselt võrreldes parkimiskorra poolt kaitstavate avalike huvidega ka väikseima parkimistasu maksmata jätmise korral. IV
  2. Eelnevast tuleneb muuhulgas ka see, et vaide rahuldamata jätmisel on Tallinna Transpordiamet teinud sisult õige otsuse, mistõttu vaideotsuse võimalikud formaalsed puudused ei saaks anda alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus on samas seisukohal, et vaideotsusena tuleb käsitada komisjoni otsust ja kaebajale saadetud teatist kogumis. Vaideorganiks ei olnud antud juhul mitte komisjon, vaid linnavalitsus kui ametiasutus tervikuna (parkimistasu kehtestamise määruse lisa p 9.11). Seega sisalduvad tegelikus vaideotsuses nii vaide rahuldamata jätmise põhjendused kui ka vaidlustamisviide viivistasu otsuse vaidlustamiseks. V
  3. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 tuleb kaebajalt välja mõista AS Falck Eesti poolt apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 3540 kr. Arvestades kaebaja poolt tõstatatud riigiõiguslikke küsimusi, on õigusabikulu põhjendatud. Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.