Obsah (4)

§ 6§ 8§ 9§ 45

3-06-1371 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi,Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2007 Tartu Haldusasja number 3-06-1371 H

) §-st 5 lg 1 p 1 nähtuvalt on tõuraamatu või aretusregistri pidamine tunnistatud üheks ja samaks tegevusvaldkonnaks ning sama seaduse §-st 8 lg 1 tuleneb nõue, et aretusühing peab olema vastavale tegevusvaldkonnale tunnustatud enne tõuraamatu või aretusregistri pidamise alustamist. Kaebuse esitaja sai tunnustuse trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidajana 31.03.2003 ja trakeeni tõugu hobuste tõuraamatu pidajana 06.04.2005 ja alles VTA 12.05.2006 käskkirjaga nr 478 p 2 tunnistati kehtetuks kaebuse esitajale antud tunnustus trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidamiseks. Tõuraamatu ja/või aretusregistri pidamine on sama tegevusvaldkond nii

, MPKS kui ka Korra järgi. PRIA vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei omanud kaebuse esitaja VTA-st saadud andmete kohaselt tunnustust trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidamiseks. Kaebuse esitaja oli küll tunnustatud trakeeni tõugu hobuste tõuraamatu pidajana, kuid ei olnud tunnustatud trakeeni tõugu hobuste aretusraamatu pidajana, millisele tegevusele taotleti toetust. Kui kaebuse esitaja oleks taotlenud toetust trakeeni tõugu hobuste tõuraamatu pidamise eest, ei oleks ta vastanud Korra § 3 nõudele ühe aastase tegutsemisaja kohta. Tõuraamatu või aretusregistri pidamise puhul võib tegemist olla küll samade valdkondadega, kuid siiski erinevate tegevustega. 2 VTA selgituste kohaselt oli kaebuse esitaja küll ristandhobuste registri pidaja, kuid nad ei olnud ristandhobuste aretusregistri pidajad. Veterinaar- ja Toiduamet leidis, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ning vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei saa samade loomade kohta üheaegselt pidada aretusregistrit ja tõuraamatut. Kaebuse esitaja tegeles trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidamisega ajavahemikul 31.03.2003 kuni 06.04.

1. Alates 06.04.2005 on kaebuse esitaja tegelenud trakeeni tõugu hobuste tõuraamatu pidamisega ning selles aretusvaldkonnas tegutses kaebuse esitaja ka toetuse saamise taotluse esitamise ajal 20.02.
2. Kaebuse esitaja esitas 20.02.2006 taotluse toetuse saamiseks trakeeni tõu aretusregistri pidamiseks. Järelikult ei vastanud kaebuse esitaja MPKS § 45 lg 1 p 1 nõudele ning MPKS § 59 lg 1 p 2 näeb ette sellisel juhul toetuse saamise taotluse rahuldamata jätmise. Toetust saab taotleda selliseks tegevuseks, millega taotleja taotluse esitamise ajal reaalselt tegeleb ning milleks tal on nõutav tunnustus. Kui isik aretusregistri pidamisega ei tegele ning tal selleks tunnustust ei ole, siis on alusetu ka vastava aretustoetuse taotlemine. Asjaolu, et VTA tunnistas alles 12.05.2006 käskkirjaga nr 478 kehtetuks VTA 31.03.2003 käskkirja nr 452 p 2.3, ei oma käesolevas asjas tähtsust. Vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse küsimuses on oluline see, kas 20.02.2006 seisuga tegeles kaebuse esitaja vastava aretusregistri pidamisega ning omas vastavat tunnustust või mitte. Kuivõrd kaebuse esitaja esitas ise 08.12.2004 taotluse tunnustuse saamiseks trakeeni tõugu hobuste tõuraamatu pidamiseks, siis alates vastava taotluse rahuldamisest ja tunnustuse saamisest 06.04.2005 oli VTA 31.03.2003 käskkirja nr 452 p 2.3 sisuline toime lõppenud (samade loomade kohta ei saa üheaegselt pidada aretusregistrit ja tõuraamatut). Seega omab VTA 12.05.2006 käskkirja nr 478 p 2 üksnes formaalset tähendust ning see ei mõjutanud vaidlustatud PRIA haldusakti andmist. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus jättis
3. novembri 2006 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab MPKS § 59 lg 1 p 2, et PRIA võib käesoleva seaduse § 3 lg 1 p-des 1–13 nimetatud toetuse saamiseks esitatud taotluse jätta rahuldamata, kui taotleja ei vasta toetuse saamiseks käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud nõuetele. Kaebuse esitaja ei vasta põllumajandusloomade aretustoetuse saamiseks põllumajandusloomade aretusseaduses sätestatud nõuetele. MPKS § 44 sätestab, et põllumajandusloomade aretustoetust võib taotleda põllumajandusloomade aretuse seaduse alusel tunnustatud aretusühing, jõudluskontrolli läbiviija või ohustatud tõu säilitaja. MPKS § 45 lg 1 p 1 sätestab, et põllumajandusloomade aretustoetust võib anda taotlejale, kes tegutseb järgmistes põllumajandusloomade aretusvaldkondades: tõuraamatu või aretusregistri pidamine. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et nõuded põllumajandusloomade aretustoetuse saamiseks kehtestab põllumajandusminister. Põllumajandusministri poolt kehtestatud Korra § 3 p 1 sätestab, et toetust võib anda taotlejale, kes on tegutsenud vähemalt ühe aasta järgmistes põllumajandusloomade aretusvaldkondades: tõuraamatu või aretusregistri pidamine. Tõuraamatu ja aretusregistri pidamise puhul on tegemist erinevate tegevustega ühe valdkonna raames.

§ 6

lg 1 sätestab, et tõuraamat on andmekogu, kuhu kantakse vastava tõu aretusprogrammis ettenähtud tõupuhta aretuslooma põlvnemise andmed, aretuslooma aretaja ja omaniku andmed ning aretuslooma jõudluse ja geneetilise väärtuse andmed koos tema vanemate ja vanavanemate nimetamisega. Sama paragrahvi lg 2 sätestab aga, et aretusregister on andmekogu, kuhu kantakse vastavate tõugude aretusprogrammis 3 ettenähtud ristandaretuslooma põlvnemise, päritolu, jõudluse ja geneetilise väärtuse andmed. Seega on tegu erineva sisuga andmekogudega, mida kinnitab ka sama paragrahvi lg 3, mis sätestab, et aretuslooma tõuraamatusse või aretusregistrisse kandmine käesoleva seaduse tähenduses on aretuslooma andmete registreerimine tõuraamatus või aretusregistris selleks asutatud mittetulundusühingu või tulundusühistu poolt.

§ 8

lg 1 sätestab, et aretusühing peab olema tunnustatud enne tõuraamatu või aretusregistri pidamise alustamist ning põllumajanduslooma jõudluskontrolli läbiviimise või tema geneetilise väärtuse hindamisega tegelda sooviv isik peab olema tunnustatud enne põllumajanduslooma jõudluskontrolli läbiviimise või tema geneetilise väärtuse hindamise alustamist.

§ 9lg 2 kohaselt on vastav tunnustamine VTA kui järelevalveasutuse pädevuses.

VTA peadirektori 31.03.2003 käskkirjaga nr 452 on EHS tunnustatud trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidajana. VTA peadirektori 06.04.2005 käskkirjaga nr 206 on EHS 08.12.2004 taotluse nr 889 alusel muudetud EHS-i tunnustamise tingimusi, tunnustatud EHS trakeeni tõugu hobuste tõuraamatu pidajana ja tühistatud EHS trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidamise kord. Arvates VTA peadirektori 06.04.2005 käskkirja nr 206 jõustumisest oli selleks pädev järelevalveasutus muutnud EHS-i tunnustamise tingimusi ja EHS ei olnud enam tunnustatud trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidajana, vaatamata sellele, et VTA on samas küsimuses andnud ka 12.05.2006 käskkirja nr

1. Kuna EHS aretusregistri pidamise kord tühistati 06.04.2005 käskkirjaga ja EHS enda avalduse alusel muudeti EHS tunnustamise tingimusi, siis ei tegutsenud kaebuse esitaja pärast 06.04.2005 enam trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidajana, vaid ta oli tunnustatud tegutsema trakeeni tõugu hobuste tõuraamatu pidajana. Ka EHS 08.12.2004 avaldusega nr 889 VTA-le on tõendatud, et EHS soovis tegevusluba trakeeni tõugu hobuste tõuraamatu pidamiseks aretusregistri senise pidamise asemel. EHS taotlusega põllumajandusloomade aretustoetuse saamiseks on tõendatud, et taotlus trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidamiseks on PRIA-s registreeritud 20.02.
2. Seega ei olnud kaebuse esitaja arvates 06.04.2005 käskkirja nr 206 jõustumisest enam tunnustatud trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidajana, mistõttu on vaidlusalune 04.04.2006 käskkiri õiguspärane haldusakt. Kuna 04.04.2006 käskkiri ei olnud õigusvastane, puudus alus ka 08.06.2006 vaideotsuse tühistamiseks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED MTÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
3. novembri 2006 otsuse ning teha uue otsuse, millega tühistada PRIA 04.04.2006 käskkirja nr 1-3.2/10 p 1 ja kohustada PRIA-t ümber vaatama 08.06.2006 vaideotsuse nr 12-14/
4. Apellatsioonkaebuse kohaselt on

§-st 5 lg 1 p 1 tulenevalt tõuraamatu või aretusregistri pidamine tunnistatud üheks ja samaks tegevusvaldkonnaks ning

§-st 8 lg 1 tuleneb nõue, et aretusühing peab olema vastavale tegevusvaldkonnale tunnustatud enne tõuraamatu või aretusregistri pidamise alustamist. Ka MPKS § 44 sätestab, et põllumajandusloomade aretustoetust võib taotleda

alusel tunnustatud aretusühing, jõudluskontrolli läbiviija või ohustatud tõu säilitaja ning sama seaduse § 45 lg 1 p 1 sätestab, et põllumajandusloomade aretustoetust võib anda taotlejale, kes tegutseb järgmistes põllumajandusloomade aretusvaldkondades: tõuraamatu või aretusregistri pidamine.

§ 45

lg 3 kohaselt kehtestab nõuded põllumajandusloomade aretustoetuse saamiseks põllumajandusminister. Korra § 3 p 1 sätestab, et toetust võib anda taotlejale, kes on tegutsenud vähemalt ühe aasta järgmistes põllumajandusloomade aretusvaldkondades: tõuraamatu või aretusregistri pidamine. Kaebuse esitaja leidis, et ta on nimetatud seaduste ja 4 Korra mõttes nõuetele vastav subjekt, kellele laieneb õigus aretustoetuse saamiseks taotlust esitada. Kuna EHS sai tunnustuse trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidajana 31.03.2003 ning trakeeni tõugu hobuste tõuraamatu pidajana 06.04.2005 ja aretustoetuse saamise taotluse esitamisel 20.02.2006 oli ta seaduses viidatud aretusvaldkonnas (tõuraamatu või aretusregistri pidaja) tegutsemiseks tunnustatud vähemalt üks aasta, siis vastas ta taotleja tunnustele. VTA peadirektori 12.05.2006 käskkirja nr 478 p 2 EHS-le antud tunnustuse kehtetuks tunnistamine trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidamiseks ei saanud taotluse menetlemise käigus omada tähtsust. Samas on selle õigusakti andmine olulise tähtsusega tõend selle kohta, et VTA käsitles i aretusühinguna, kellel oli kehtiv tunnustus trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidajana. Sellele vaatamata esitas amet järelevalvet teostava asutusena PRIA-le korduvalt väärinformatsiooni. Nii vastustaja kui kaasatud isik asusid seisukohale, et tõuraamatu ja aretusregistri pidamise puhul on tegemist erinevate tegevustega ühe valdkonna raames. Seega on antud juhul lahutatud seaduse mõttest erinevalt aretusvaldkonnad, millele on võimalik taotleda aretustoetust erinevateks tegevusteks. Sellise tõlgendamise vastuväitena oli esitatud Eesti Tõuloomakasvatajate Liidu presidendi, Eesti Maaülikooli loomageneetika ja tõuaretuse osakonna emeriitprofessor Olev Saveli allkirja kandev 19.07.2006 kiri nr

1. VTA peadirektori 31.03.2003 käskkirja nr 452 p-ga 2.
2. tunnustati EHS muude aretusvaldkondade hulgas ka trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidajana. Kuna 31.03.2003 käskkirja sisuks ei olnud aretusregistri pidamise korra kinnitamine vaid aretusühingu tunnustamine käskkirjas nimetatud aretusvaldkondades tegutsemiseks, siis ei saa käsitleda aretusregistri pidamise korra tühistamise otsust 06.04.2005 käskkirjaga tunnustamisotsuse tingimuste muutmisena. Seisukoht, et viimasest haldusaktist alates ei olnud EHS enam tunnustatud trakeeni tõugu aretusregistri pidajana on sisulises vastuolus ka 12.05.2006 käskkirja p-ga 2, millega tunnistati kehtetuks trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidamise tunnustamise otsus. Seega oli kuni 12.05.2006 tunnustamise otsus jõus. PRIA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt võib toetust anda taotlejale, kes on tegutsenud vähemalt ühe aasta tõuraamatu või aretusregistri pidajana. VTA poolt esitatud andmetel ei omanud kaebuse esitaja tunnustust trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidamiseks ning samuti ei omanud kaebuse esitaja tunnustust ristandite registri aretusregistri pidamiseks. Samade loomade kohta ei saa üheaegselt pidada aretusregistrit ja tõuraamatut. Kaebuse esitaja tegeles trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidamisega ajavahemikul 31.03.2003 kuni 06.04.
3. Alates 06.04.2005 on kaebuse esitaja tegelenud trakeeni tõugu hobuste tõuraamatu pidamisega ning selles aretusvaldkonnas määrati ka taotlejale toetust. Kaasatud isik VTA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt saab toetust taotleda selliseks tegevuseks, millega taotleja taotluse esitamise ajal reaalselt tegeleb ning milleks tal on nõutav tunnustus. Kui isik aretusregistri pidamisega ei tegele ning tal selleks tunnustust ei ole, siis on alusetu ka vastava aretustoetuse taotlemine. Apellant oli toetuse taotlemise ajal tunnustatud trakeeni tõugu hobuste tõuraamatu pidajana. Kuivõrd apellant ei tegelenud toetuse taotlemise ajal trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidamisega, siis puudus tal alus vastava toetuse saamiseks ning taotlus jäeti PRIA poolt õigesti rahuldamata. Asjaolu, et VTA tunnistas alles 12.05.2006 käskkirjaga nr 478 kehtetuks VTA 31.03.2003 käskkirja nr 452 p 2.3, ei oma käesolevas asjas tähtsust. Vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse küsimuses on oluline see, kas 20.02.2006 seisuga tegeles kaebuse esitaja vastava aretusregistri pidamisega ning omas vastavat tunnustust või mitte. Kuivõrd kaebuse esitaja esitas ise 08.12.2004 taotluse tunnustuse saamiseks trakeeni tõugu hobuste tõuraamatu 5 pidamiseks, siis alates vastava taotluse rahuldamisest ja tunnustuse saamisest 06.04.2005 oli VTA 31.03.2003 käskkirja nr 452 p 2.3 sisuline toime lõppenud (samade loomade kohta ei saa üheaegselt pidada aretusregistrit ja tõuraamatut). Seega omas VTA 12.05.2006 käskkirja nr 478 p 2 üksnes formaalset tähendust ega mõjutanud vaidlustatud PRIA haldusakti andmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
4. novembri 2006 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist:
5. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et vaidlustatud käskkiri ja vaideotsus rikuvad apellandi subjektiivseid õigusi, kuna ta vastab MPKS-is ja Korra §-s 3 p 1 sätestatud aretustoetuse taotleja nõuetele ning halduskohtu vastupidine seisukoht on ebaõige. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebuse esitaja PRIA-le taotluse toetuse saamiseks seoses trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidamisega ja ristandite registri pidamisega, milliste taotluste osas jättis PRIA vaidlustatud käskkirjaga toetuse määramata. Korra §-de 2 ja 3 p 1 järgi on õigus toetust taotleda tunnustatud aretusühingul, kes on tegutsenud vähemalt 1 aasta tõuraamatu või aretusregistri pidajana. Sellele, et toetust saab taotleda üksnes tunnustatud aretusühing, kes ühtlasi ka tegutseb tõuraamatu või aretusregistri pidajana, viitavad ka MPKS §-d 44 ja 45 lg
6. VTA peadirektori käskkirja nr 206 kohaselt oli EHS alates 06.04.2005 tunnustatud trakeeni tõugu hobuste tõuraamatu pidajana. Asja materjalidest ja ka PRIA-le esitatud taotlusest nähtuvalt ei taotlenud EHS toetust trakeeni tõugu hobuste tõuraamatu pidajana, kuna taotluse esitamise ajal 20.02.2006 ei olnud EHS veel tegutsenud 1 aastat trakeeni tõugu hobuste tõuraamatu pidajana ning taotlus esitati aretusregistri pidamise alusel, kuna varasemalt oli EHS tunnustatud aretusregistri pidajana ja taotleja arvates sisulist vahet tõuraamatu või aretusregistri pidamisel ei olnud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et tõuraamatu ja aretusregistri pidamise puhul on küll tegemist ühe aretusvaldkonnaga, kuid erinevate tegevustega, millest mõlemi puhul peab taotleja olema tunnustatud vastava aretusühinguna ning toetuste taotlemise hetkel peab taotleja olema sellel tegevusalal vähemalt 1 aasta tegutsenud ja sellel alal ka edasi tegutsema. Kuna MPKS §-de 44 ja 45 ning Korra §-de 2 ja 3 p 1 alusel saab toetust taotleda see taotleja, kes reaalselt tegutseb tõuraamatu või aretusregistri pidajana ning omab selleks tegevuseks ka vastavat VTA tunnustust, siis on halduskohus õigesti leidnud, et PRIA jättis õiguspäraselt EHS taotluse selles osas rahuldamata, kuna 20.02.2006 seisuga ei olnud EHS enam tunnustatud trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidajana ning sellest tulenevalt ka ei tegutsenud enam sellel alal põhjusel, et vastavalt EHS-i enda taotlusele tunnustas VTA EHS alates 06.04.2005 ainult trakeeni tõugu hobuste tõuraamatu pidajana. Asjaolu, et tõuraamatu pidamine ja aretusregistri pidamine kuuluvad samasse aretusvaldkonda, ei anna veel alust järelduseks, et kui erinevad tegevused kuuluvad ühte valdkonda, siis tuleb üksnes tegevuste ühte valdkonda kuulumise alusel lugeda EHS toetuse taotleja nõuetele vastavaks. Nagu juba varem märgitud, saab toetuse taotlejaks olla organisatsioon, kes on VTA poolt tõuraamatu või aretusregistri pidamiseks tunnustatud ning on toetuse taotlemise hetkeks ühe või teise tegevusega tegelenud vähemalt 1 aasta ning tegeleb sellel alal ka edasi. Seega asjaolu, et EHS oli 6 31.03.2003-06.04.2005 tunnustatud trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidajana, ei andnud talle 20.02.2006 alust esitada taotlust toetuse saamiseks aretusregistri pidajana, kuna sel hetkel ei olnud EHS enam aretusregistri pidajana tunnustatud ning ka ei tegutsenud aretusregistri pidajana. Arvestades seda, et kohtul on õigus otsuse tegemisel ise seadusi tõlgendada ja asjas olulisi asjaolusid, s. h reaalselt toimivat tunnustamise korda ja nõudeid välja selgitada, mida halduskohus on ka teinud, siis ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks alust ka apellandi viited 19.07.2006 kirjale nr 19, mille sisu kohta on halduskohus samuti põhjendatult märkinud, et see ei tõenda vaidlusaluste haldusaktide õigusvastasust.
7. Põhjendatud ei ole apellandi väide selle kohta, et EHS oli ka 20.02.2006 seisuga tunnustatud trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidajana. Halduskohus on vaidlustatud otsuses õigesti märkinud, et VTA peadirektori 31.03.2003 käskkirjaga nr 452 oli EHS tunnustatud trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidajana. VTA peadirektori 06.04.2005 käskkirjaga nr 206 on EHS 08.12.2004 taotluse nr 889 alusel muudetud EHS tunnustamise tingimusi ja tunnustatud EHS trakeeni tõugu hobuste tõuraamatu pidajana ning tühistatud EHS trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidamise kord. Eeltoodust on halduskohus põhjendatult järeldanud, et arvates VTA peadirektori 06.04.2005 käskkirja nr 206 jõustumisest oli selleks pädev järelevalveasutus muutnud EHS tunnustamise tingimusi ja EHS ei olnud enam tunnustatud trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidajana, vaatamata sellele, et VTA on samas küsimuses andnud ka 12.05.2006 käskkirja nr
8. Asjaolu, et vaatamata 06.04.2005 käskkirjale, millega tunnustati EHS edaspidi vaid trakeeni tõugu hobuste tõuraamatu pidajana, tühistas VTA algse, s. o 31.03.2003 käskkirja nr 452 p 2.3 (käsitles EHS tunnustamist trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidajana) alles 12.05.2006 käskkirjaga nr 478, ei anna siiski alust pidada EHS alates 06.04.2005 faktilise tähtsuse kaotanud ja vaid formaalselt kehtiva haldusakti alusel lisaks tõuraamatu pidamisele ka tunnustatud aretusregistri pidajaks. Kuna EHS aretusregistri pidamise kord tühistati 06.04.2005 käskkirjaga ja EHS enda avalduse alusel muudeti EHS-i tunnustamise tingimusi, s. o edaspidi tunnustati EHS kui tõuraamatu pidajat, siis ei saanud kaebuse esitaja tegutseda ega ka tegutsenud pärast 06.04.2005 enam trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidajana, kuna nagu juba varasemalt märgitud, oli tegemist erinevate tegevustega ühe aretusvaldkonna raames ja eelnev tunnustamine oli vajalik mõlema tegevuse jaoks eraldi. Halduskohus on õigesti viidanud ka EHS 08.12.2004 avaldusele nr 889, millega on tõendatud, et EHS soovis tegevusluba trakeeni tõugu hobuste tõuraamatu pidamiseks senise trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidamise asemel. Seda, et alates VTA peadirektori 06.04.2005 käskkirjast nr 206 ei käsitlenud ega tunnustanud ka VTA EHS enam trakeeni tõugu hobuste aretusregistri pidajana, kuna samade loomade kohta ei saa üheaegselt pidada nii aretusregistrit kui ka tõuraamatut, on kinnitanud ka kaasatud isik VTA. Agu Timmi Viivi Tomson 7 Maili Lokk