Obsah (4)

§ 2§ 1§ 5§ 141

3-05-576 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number 25.mai 2006, Tallinn Haldusasi R.K. kaebus Ta

§ 2lg-ga 1.

Volitavaks seaduseks on kohalike maksude seadus ning on reguleeritud küsimus, milleks volitusi kohalike maksude seadusest ei tulene. Seega tuleb parkimistasu endiselt lugeda teenustasuks, mitte aga maksuks. Põhiseaduse § 3 lg 1 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Põhiseaduse § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Kuna kohalike maksude seaduse § 5 lg 10 ja § 14' sätestatud kohalik maks - parkimistasu, ei ole oma olemuselt maks, siis selle kehtestamine kohalike maksude seaduses on vastuolus põhiseadusega ning rikub ka õigusselguse põhimõtet. Liiklusseaduse § 502 lg 1 alusel jääb selgusetuks, kas viivistasu tuleb mõista ühepoolse maksu määramisena, maksu kõrvalkohustusena või karistusena. Seega on Liiklusseaduse § 502 lg 1 vastuolus põhiseadusest tuleneva õigusselguse printsiibiga. Juhul kui viivistasu vaadelda ühepoolse maksu määramisena või maksu kõrvalkohustusena, siis peab selle suurus olema kooskõlas proportsionaalsuse printsiibiga. Liiklusseaduse § 50 lg-s 6 on sätestatud, et viivistasu määr ei tohi ületada 480 krooni ööpäevas. Samas paragrahvis on antud võimalus kehtestada diferentseeritud määrad. Tallinna Linnavolikogu määruse punkti 9.6 kohaselt on viivistasu määr 480 krooni ööpäevas. Nimetatud suuruses viivistasu määr on ebaproportsionaalne ega arvesta tasumata maksusumma suurust. Seega on märgitud norm vastuolus PS §-s 11 sisalduva proportsionaalsuse põhimõttega. Juhul kui viivistasu vaadelda karistusena, siis vastavalt karistusõiguse üldpõhimõtetele peab see olema proportsionaalne ning võtma arvesse ka isiku süüd ja karistust kergendavaid asjaolusid. Kui lähtuda, et parkimistasu ning selle alusel määratud viivistasu tuleks käsitleda maksuna, tekiks olukord, kus parkimistasu maksukohustuslase poolt täitmata jäetud maksukohustus pööratakse viivistasu näol kolmanda isiku vastu. Selline lähenemine ei ole aga kooskõlas maksuõiguse üldiste põhimõtetega. Juhul kui viivistasu käsitleda karistusena tekiks aga olukord, kus viivistasu maksukohustuslast (sõiduki omaniku) karistatakse teo eest, mida ta ei ole toime pannud. Selline lähenemine on ilmselgelt vastuolus karistusõiguse üldpõhimõtetega. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 86 lg 2 kohaselt vaide rahuldamata jätmisel peab vaideotsus olema põhjendatud. Kaebuse esitaja arvates Tallinna Transpordiameti 15.06.2005 teatis nr 5-4 sellele nõudele ei vasta. Vastustajad leiavad, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustajad on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu kaebuses esitatud esimeses, parkimise viivistasu otsuse tühistamise, nõudes seepärast, et parkimise viivistasu otsus on käesoleval juhul 2 määratud tulenevalt asjaoludest, et kaebajale kuuluv mootorsõiduk oli pargitud Tallinna linna avalikul tasulisel parkimisalal ilma selle eest ettenähtud korras parkimistasu maksmata, ning et parkimise viivistasu määramine on toimunud põhiseadusega kooskõlas olevate seaduste normide ning põhiseaduse ja seadustega kooskõlas olevate asjakohaste Tallinna Linnavolikogu määruse õigusnormide alusel. Kaebus on põhjendamatu ka selles esitatud teises nõudes, tühistada Tallinna Transpordiameti kaebuste ja vaiete läbivaatamise komisjoni poolt kaebaja vaide läbivaatamisel tehtud vaideotsuse kohta kaebajale saadetud teatis, sest kaebajale esitatud teatis vaide rahuldamata jätmise kohta sisaldab iseenesest põhjendust vaide rahuldamata jätmise kohta ning seega on alusetu ka kaebuses esitatud väide vaideotsuse motiveerimatuse kohta. Kuna kaebaja poolt kasutatava mootorsõiduki puhul ei olnud parkimise algusaega nähtavalt parkimiskella abil või muul moel teada antud, siis tekkis nimetatud mootorsõiduki eest parkimistasu maksmise kohustus määruse nr 9 lisa punkti 4.

1. alusel vahetult pärast parkimise alustamist. Vastavalt LS § 502 lõikele 1 on parkimise viivistasu määramise aluseks parkimistasu tasuma jätmine. Põhiseaduse (edaspidi PS) § 154 lg-le 1 tuginemine ei ole iseenesest asjakohane, sest PS § 154 lg 1 sätestab omavalitsusgarantii ja nimetab täiendavalt ära seaduslikkuse põhimõttest lähtumise nõude kohaliku omavalitsuse teostamisele. Nimetatud PS sättest ei tulene kohustust reguleerida kohalike maksudega seonduvad küsimused üksnes ühe seaduse - kohalike maksude seaduse - raames ning keeldu neid küsimusi teiste seaduse raames reguleerida. Parkimistasuga seonduvat reguleerib peamiselt liiklusseadus ning sellise lahenduse näeb otseselt ette ka KoMK § 141 lg
2. Seega puudub selles küsimuses vastuolu. Kui selline vastuolu eksisteeriks, nii nagu seda väidab kaebaja, kuuluks parkimistasuga ja parkimise viivistasuga seonduvalt olemasolevatel asjaoludel kohaldamisele ikkagi liiklusseadus kui lex specialis. Parkimistasu ja parkimise viivistasu puudutava regulatsiooni osas on liiklusseadus samuti käsitletav maksuseadusena. Kaebaja taotleb talle vaideotsuse kohta väljastatud teatise tühistamist ning ei taotle vaideotsuse enda tühistamist. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja väidab, et Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määruse nr 9 lisa p-d 2.1 kuni 8.11 on vastuolus PS § 154 lg-ga
3. Viidatud määruse punktidega määratletakse maksuobjekt, maksumaksja, maksu tasumise kord ja tähtaeg, parkimistasu laekumine linnaeelarveese, samuti kehtestatakse tasulise parkimise ala ja parkimistasu määr, maksuvabastused ja nende saamise kord. Kaebaja ei selgitanud, kuidas kõik viidatud kohaliku omavalitsuse õigusakti sätted on käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad. Halduskohus saab algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse vaid asja lahendamisel kohaldamisele kuuluva normi põhiseaduspärasuse kontrollimiseks, millist seisukohta on Riigikohus korduvalt väljendanud (vt lahend nr 3-4-1-11-02; 3-4-1-5-02 jt). Halduskohus ei teostada abstraktset normikontrolli. Samuti on määruse lisa p 8.11 kehtetu alates 01.07.
4. Kohus võib kaebaja seisukohtadest järeldada, et kaebaja peab PS § 154 lg-ga 1 vastuolus olevaks pigem seda, et parkimistasu määramist ja sissenõudmist reguleerib liiklusseadus, mitte kohalike maksude seadus. Samas esitab kaebaja oma eeltoodud seisukohaga vastuolus oleva seisukoha, et parkimistasu ei ole üldse käsitletav maksuna, kuna ei vasta MKS § 2 sätestatud maksu tunnustele. MKS § 3 lg 3 kohaselt kohalikud maksud kehtestatakse valla- või linnavolikogu määrusega vastavalt kohalike maksude seaduses sätestatud tingimustele. 3

§ 1

kohaselt on seaduse ülesanne sätestada kohalikud maksud, kohalike maksude kehtestamise kord ja nendele esitatavad nõuded.

§ 2

annab õiguse kehtestada

alusel valla- või linnavolikogul määrusi kohalike maksude kehtestamiseks.

§ 5

p 10 näeb parkimistasu kehtestamise.

§ 141

kohaselt parkimistasu kehtestatakse avalikul tasulisel parkimisalal parkimise korraldamise eesmärgi, parkimistasu määramine ja sissenõudmine toimub liiklusseaduses sätestatud alustel ja korras. Parkimistasu suhtes kohaldatakse maksukorralduse seadust liiklusseaduses sätestatud ulatuses. Liiklusseaduse § 501 sätestab viidatud alused ja korra. PS § 154 lg-st 1 tulenevast seaduslikkuse põhimõttest ega muudest põhiseaduse sätetest ei tulene keeldu reguleerida parkimistasu määramist ja sissenõudmist liiklusseadusega,

§ 141viitab liiklusseadusele.

Kohus leiab, et kaebaja eeltoodud väited ei ole seega põhjendatud. Samuti ei nõustu kohus kaebajaga, et määrusega parkimistasu kehtestamisel on mindud vastuollu MKS § 3 lg-s 3 ja

§ 2lg-s 1 sätestatuga.

Kohus on seisukohal, et parkimistasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus. Määruses on tasu kehtestamisel ja selle sissenõudmise korra täpsustamisel järgitud volitusnormide piire. PS § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Parkimistasu kehtestamisel on samuti järgitud nii PS § 3 lg 1 esimeses lauses kui PS § 154 lg-s 1 sätestatud seaduslikkuse põhimõtet.

§ 5

lg 10 ja § 141 ning LS § 502 lg 1 ei ole vastuolus põhiseaduse eelviidatud normidega. Samuti ei nõustu kohus kaebaja väitega, et

§ 5lg 10 ja § 141 rikub õigusselguse põhimõtet.

Parkimistasu kui avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamine tuleneb seadusest. Seega oli kohustus - tasuda parkimistasu - õiguspärane. Pooltel puudub vaidlus selle üle, et parkimistasu oli tasumata ja sõiduk oli pargitud avalikul tasulisel parkimisala. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et viivistasu nõue oleks põhiseadusevastane LS § 502 lg 1 vastuolu tõttu PS § 13 lg-ga 2 (õigusselgus), kuna kaebajale jääb selgusetuks, kas viivistasu tuleb mõista ühepoolse maksu määramisena, maksu kõrvalkohustusena või karistusena. LS § 502 lg 1 kohaselt parkimistasu maksmata jätmise, tasutud parkimisaja ületamise, tasulise parkimise õigust tõendav dokumendi nõuetekohaselt täitmata jätmise või tasulise parkimise õigust tõendava dokumendi sõidukile paigutamata jätmise korral teeb parkimisjärelevalve ametiisik viivistasu määramise otsuse. Viivistasu on eeltoodust tulenevalt käsitletav maksuõigusliku kõrvalkohustusena. Kuna parkimise näol on tegemist liikluskorralduse küsimusega, siis on põhjendatud ja loogiline, et see on reguleeritud liiklusseaduses. Samuti ei ole viivistasu määramine summas 480 krooni ebaproportsionaalne ega riku PS §-s 11 sätestatut. LS § 502 lg-s 6 on sätestatud, et viivistasu määr ei tohi ületada 480 krooni ööpäevas. Samas paragrahvis on jäetud kohaliku omavalitsuse volikogule õigus kehtestada diferentseeritud määrad märgitud ülemmäära piires. 4 Määruse nr 9 lisa p-ga 9.6 on Tallinna linnas kehtestatud viivistasu määr 480 krooni ööpäevas. Seadus ei pane kohalikule omavalitsusele kohustust diferentseeritud määrade kehtestamiseks. Seadusandja on seaduse loomisel tasu määra proportsionaalsust hinnanud ja leidnud, et kuni 480 krooni ei ole ebaproportsionaalne. Kohtul ei ole alust pidada kehtestatud ühtset määra Tallinna linnas liiklevate sõidukite parkimisvajadust ning liikluskoormust arvestades ülemääraseks. Ühtne määr võimaldab ka parkimise järelevalvajatele lihtsamat menetlust. Kuna kohus eelnevalt leidis, et viivistasu ei ole karistus, siis ei vaja pikemat analüüsimist kaebaja väited seoses karistusõiguse kohaldamise üldpõhimõtetega. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et Tallinna Linnavolikogu kõnealuse määruse osas on juba toimunud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ning Riigikohus ei ole oma otsuses (lahend nr 34-1-14-04) juhtinud tähelepanu, et õiguslik regulatsioon võiks muus osas, kui kolleegiumi ette tõstatatud küsimus, olla vaieldav põhiseaduspärasuse aspektist. Viivistasu määramine oli õiguspärane, mistõttu jääb kaebus viivistasuotsuse tühistamise nõudes HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata. Tallinna Transpordiameti vaideotsuse motiveerimatuse osas nõustub kohus kaebajaga selles, et otsus ei vasta HMS-s sätestatule. HMS § 86 esimese lause kohaselt tuleb vaideotsus vormistada kirjalikult ja märkida resolutsioon vaide lahendamise kohta. HMS § 86 lg 2 kohaselt peab vaide rahuldamata jätmise kohta antud vaideotsus olema põhjendatud ja sisaldama vaidlustamisviidet. Kohtule on esitatud Tallinna Transpordiameti juhataja käskkirjaga kinnitatud vaiete lahendamise komisjoni 10.06.2005 protokoll nr 21, mis sisaldab otsustust kaebaja vaide rahuldamata jätmise kohta (p 4, tlk 32). Vaide rahuldamata jätmise põhjendused on toodud aga eraldiseisvas dokumendis - 15.06.2005 teatises. Seega oli ka kaebajal keeruline formuleerida oma taotlust ning vastustaja vastuväide, et kaebaja ei ole vaidlustanud vaideotsust ennast on põhjendamatu. Kohus siiski leiab, et kuna kirjalikud põhjendused vaide rahuldamata jätmise kohta on kaebajale teatavaks tehtud 15.06.2005 teatisega, siis saab küll lugeda vaideotsuse vigadega antuks, kuid need vead ei ole mõjutanud asja otsustamist, mistõttu jääb taotlus vaideotsuse tühistamiseks HMS §-st 58 tulenevalt ning HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata. Vastustaja (AS Falck Eesti) taotleb kaebajalt kohtukulude väljamõistmist summas 708 krooni. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti ning HKMS § 93 lg 1 kohaselt mõistetakse välja kantud kohtukulud poolele, kelle kasuks kohtuotsus tehti. HKMS § 83 kohaselt on kohtukuludeks riigilõiv, asja läbivaatamise kulud ja kautsjon. Asja läbivaatamise kuluks on HKMS § 85 p 3 kohaselt õigusabikulu. Vastustaja on õigusabikulude kandmise kohta esitanud arve (tlk 54) ja kinnituse kulude tasumise kohta (tlk 55). Kohus leiab, et eeltoodud dokumentidega on kulude kandmine tõendatud. Kohus leiab, et õigusabikulu summa on esitatud suuruses põhjendatud ja kuulub kaebuse esitajalt väljamõistmisele. Kristina Maimann kohtunik 5