← Eesti

2-05-14443/12

Obsah (7)§ 229§ 268§ 657§ 230§ 232§ 238§ 60

2-05-14443 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Ande Tänav Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 23. veebruar 2007, Tallinn

§ 229lg 1 tähenduses (t lk 15, 39, 52-56, 58-60, 77-85, 108-111).

33. Õige on A. J väide, et kehtiva

kohaselt ei ole väärteo- või kriminaalasjas tehtud otsus 5

(10)siduv teo tsiviilõiguslikke tagajärgi läbivaatavale kohtule. 34. Kuna hageja ei andnud nõusolekut kostja A. J vande all ülekuulamiseks, jättis kohus tähelepanuta A. J seletuse tuginedes

§ 268. 35.

Eksperdiarvamuse kohaselt saab tehniliselt liiklusõnnetuse vältimise võimalust analüüsida ainult juhi suhtes, kes kokkupõrke vältimiseks pidi kasutama ekstreemseid juhtimisvõtteid ja uuritaval juhul oli selleks Mazda juht. Eksperdiarvamusest nähtuvalt võis Mazda liikumiskiirus olla 75 km/h, tunnistaja J. L kinnitas, et sõidukiirus oli 80-90 km/h. Seega on eksperdiarvamus kujunenud Mazda ebaõige sõidukiiruse arvestuse eeldusest. Eksperdiarvamust ei saa aluseks võtta, kuna ekspert kinnitas, et sündmuskohal ei tuvastatud liikumise ega lohisemise jälgi, samuti sõidutee tegelikku ettenähtavust ei ole paikkonna kirjelduse alusel võimalik tuvastada ja seda saab reaalselt kindlaks määrata ainult sündmuskohal, kuna puudub informatsioon Fiati liikumistrajektoori kohta, ei ole võimalik tuvastada ka sõiduki paiknemist sõiduteel hetkel kui Mazda juht reageeris liiklusohule.

  1. Tunnistaja J. Li ütlus, et ta sai aru, et Fiat tahab teeserva seisma jääda ning sellepärast alustas möödasõitu, on ebausaldusväärne, kuna Fiat pidanuks paiknema sellisel juhul pärisuunavööndis. Tunnistaja J. L ei osanud kommenteerida, kas Fiat võis olla juba 30 m vastassuunavööndis. J. L ei veendunud enne möödasõidu alustamist, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid. Asjaolu, et suurim lubatud sõidukiirus liiklusõnnetuse kohas oli 90 km/h, ei andnud J. Lile eesõigust vasakpöörde sooritaja ees.
  2. Mazda juht rikkus LE § 123 nõudeid, kuna ei valinud liiklusoludele vastavalt kiirust.
  3. Tunnistaja J. Li ütlus, et ta ei näinud Fiati sisselülitatud suunatuld, on vastuolus tunnistaja H. L ütlustega, mille kohaselt ta nägi sõidukit Fiat, mille vasak suunatuli vilkus. Seega J. L rikkus ka LE § 132 p 2 nõuet, mille kohaselt enne möödasõidu alustamist peab juht veenduma, et ees sõitev juht pole andnud vasaksuunamärku. J. Li kohustus oli enne manöövri alustamist veenduda, et eessõitev juht ei ole andnud vasaksuunamärku. J. L ei osanud enne möödasõidu alustamist õigesti hinnata takistuse või liiklusohu ilmnemist ega katkestanud seejärel möödasõitu.
  4. Fiati juhi A. J käitumises ei esinenud LE rikkumisi, mis oleks põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega. Sündmuskohal oli vasakpöörde sooritamine lubatud. Hageja väited ja tunnistaja J. Li ütlused, et vasakpööret sooritanud sõiduk Fiat suundus tee paremale äärele ega andnud suunamärguannet, on paljasõnalised. Vormil “Teade liiklusõnnetusest“ väljal nr 13 liiklusõnnetuse toimumiskoha ja politsei poolt koostatud skeemi järgi on A. J enne pööret suundunud sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale (t lk 34, 57). Alusetud on hageja väited, et antud liiklussituatsioonis oli suurema kiirusega liikuval ja vastassuunavööndis asuval möödasõitjal eesõigus vasakpöörde sooritaja ees. Antud väitel ei ole õiguslikku alust. Paljasõnalised ja tõendamata on antud juhul hagiavalduses esitatud väited A. J poolsetele LE § 82, § 86, § 91, § 97, § 100, § 134 rikkumistele.
  5. Asjaolu, et hageja hüvitas J. L 16.07.2001 toimunud liiklusõnnetusega põhjustatud liikluskahju, ei anna alust nõuda kostjatelt liikluskahju summas 55 560 krooni, kuna esitatud tõenditega ei leidnud kinnitust, et kostja A. J on süüdi põhjustatud liiklusõnnetuses. Seega on alusetu hageja nõue kostjatelt liikluskahju hüvitamiseks ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused
  6. AS I palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
  7. Kohus kuulas hageja nõusolekut saamata üle kostja A. J ja tugines sisuliselt neile otsuse tegemisel, millega rikkus

§ 268. 6

(10)
  1. Kohtu järeldus, et J. L rikkus LE § 123 ja põhjustas liiklusõnnetuse, ei tugine tõenditel ja on vastuolus loogikaga. Eksperdi arvamuse kohaselt liikus Mazda enne ohu märkamist kiirusega 75 km/h. Liiklusõnnetuse toimumiskohal ei olnud sõidukiirust piiratud, seega oli lubatud sõita kiirusega 90 km/h. J. L ei ületanud lubatud sõidukiirust. Ekspert leidis, et antud teelõigul ei seadnud ettenähtavus piiranguid lubatud liikumiskiirusega liiklemisele ega möödasõidu teostamiseks. Tegemist ei olnud piiratud nähtavusega teelõiguga ja möödasõit oli lubatud.
  2. Kokkupõrge toimus hetkel, kui Mazda oli möödasõidul ja Fiati juht alustas vasakpööret. Sellises liiklussituatsioonis ei saa kohaldada LE §
  3. Õnnetuse põhjustas A. J, kes ei andnud teed temast möödasõidul olevale sõidukile. Liikluseeskirju eirav juht ei saa olla etteaimatav takistus. Kokkupõrget ei oleks toimunud, kui Fiati juht oleks andnud LE § 100 kohaselt teed. Vale on kohtu seisukoht, et möödasõidul olnud ja suurema kiirusega liikunud J. Lil ei olnud eesõigust vasakpööraja ees.
  4. Kohus ei selgitanud, miks A. J ei näinud ega oleks pidanud nägema vahetult enne vasakpööret temast tagapool liikunud Mazdat. Kohus ei selgitanud, milliste tõenditega leidis kinnitust, et A. J veendus enne vasakpöörde alustamist manöövri ohutuses.
  5. J. L ei rikkunud LE § 133, sest olles möödasõidul ning arvestades sõidukite kiiruse vahet, ei olnud J. Lil võimalik ohu ilmnemisel möödasõitu katkestada. Nimetatud asjaolu, on tõendatud eksperdiarvamuse p 4 järeldusega.
  6. Fiati suunatuli ei olnud enne manöövri alustamist sisse lülitatud. Tunnistaja H. L ütluste kohaselt oli kokkupõrke hetkel Fiatil vasak esimene suunatuli sisse lülitatud. Enne kokkupõrget ei saanud H. L Fiati suunatuld näha, sest vaatevälja piirasid tee ääres kasvavad puud. H. L kinnitas kohtuistungil, et tagumisi suunatulesid ta vilkumas ei näinud. Puuduvad tõendid, et Fiatil oleks põlenud tagumine suunatuli. Tagumise suunatule põlemine, on vastuolus tunnistaja J. Li ütluste ning väärteoasja materjalidega. Arvestades Fiati vanust ja tehnilist seisukorda, on võimalik, et suunatule sisselülitamisel pirn ei süttinud. Ka juhul, kui Fiatil oli suunatuli sisselülitatud, ei andnud see LE § 86 kohaselt eesõigust möödasõidul oleva Mazda juhi suhtes. Ekspert selgitas, et Mazda pidurdusjälgede alguspunkt ja nende suund alguses annavad põhjust arvata, et J. Li ohule reageerimisel paiknes Mazda vastassuunavööndis.
  7. Kohus hindas tõendeid meelevaldselt. Väär on kohtu seisukoht, et tunnistaja J. Li seletus hageja õiguseelnejale, Lääne Politseiprefektuuri 26.07.2001 haldusõigusrikkumise protokoll ja fotod ei ole käsitletavad tõenditena. Väärteoasjas kogutud tõendid on tõendid

§ 229lg 1 ja § 272 tähenduses.

Arvestades liiklusvaidluste eripära, saavad siin olla tõenditeks sõidukijuhtide poolt kohtueelselt antud seletused kindlustusandjale ja politseile.

  1. Kohus jättis arvesse võtmata ekspertiisiakti, kuna J. Li ütlusi arvestades ei olnud ekspertiisiakti lähteandmed õiged. On arusaamatu, miks ekspertiisiakti arvestamata jätmiseks olid J. Li ütlused tõesed, kuid muus osas ei saanud neile tugineda. Ekspertiisiakti kohaselt oli Mazda sõidukiirus 75 km/h ja sisuliselt puudub vastuolu J. Li pakutud sõidukiirusega.
  2. Paljasõnaline on A. J väide, et ta suundus aegsasti enne manöövrit tee keskele. Nimetatud väide on vastuolus J. Li ütlustega. A. J „Teade liiklusõnnetusest“ skeemi kohaselt ei saanud liiklusõnnetust üldse toimuda.
  3. Asjas kogutud tõendid kinnitavad, et möödasõidu käigus asetses Fiat pärisuunavööndis ja kaldus paremale tee serva. Seda, et Mazda oli Fiatist möödasõidul, kinnitavad ka sõidukite omavahelise kontakti vigastused, kokkupõrke koht teel ja pidurdusjäljed. Ka ekspertiisiarvamuse kohaselt oli Mazda vastassuunavööndi kaudu Fiatist ette jõudmas, pidurdas ja üritas kokkupõrke vältimiseks suunduda võimalikult vasakule. Ekspert leidis, et Mazda pidurdusjälgi arvestades, reageeris Mazda juht liiklusohule vastassuunavööndis. Seega sai Fiat vastassuunavööndisse 7

(10)suunduda ainult ajal, mil Mazda sooritas möödasõitu. J. Li ja tunnistaja H. L ütluste kohaselt oli nähtavus kurvist liiklusõnnetuse toimumiskohani vähemalt 200 meetrit. Seega pidi A. J enne vasakpöörde alustamist nägema, et tagant läheneb sõiduk. A. J ei veendunud, et vasakpööre on ohutu ja keeras Mazdale ette. Nimetatut kinnitab ka A. J 16.07.2001 politseile antud seletus. Kuna tahavaatepeeglist ei olnud Mazdat näha, pidi see olema juba möödasõidul ja ta pidi seda nägema küljepeeglist.
  1. Tunnistaja J. Li ütluste kohaselt alustas ta möödasõitu tema ees aeglasemalt pärisuunavööndis liikunud Fiatist, mis kaldus vasakule teeserva. J. Li ütlused on usaldusväärsed, sest Fiat asetseski möödasõidu alustamisel pärisuunavööndis. On selgusetu, millistele tõenditele tuginedes leidis kohus, et Fiat asetses enne vasakpööret 30 meetrit vastassuunavööndis. J. L tajus ohtu alles möödasõidul olles, järelikult ei saanud sõiduk asetseda vastassuunavööndis nii pikalt. A. J selgitused liiklusõnnetuse tehiolude kohta ei saa vastata tõele. Vastused apellatsioonkaebusele
  2. S AS ja A. J ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
  3. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

§ 657

lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja kohtuotsus lõppjärelduse osas muutmata, arvestades põhjenduste osas ka ringkonnakohtu otsuses märgitut.

  1. Ebaõige kohtuotsuse tegemist ei toonud kaasa ega rikkunud apellandi menetlusõigusi muul viisil asjaolu, et maakohus kuulas menetluse käigus hageja nõusolekuta vande all üle kaaskostja A. J. Kohtuotsusest nähtuvalt jättis kohus A. J vande all antud seletuse tähelepanuta põhjusel, et hageja (apellant) kostja ülekuulamiseks nõusolekut ei andnud. Põhjendatud ei ole apellandi väiteid, nagu tuginenuks maakohus siiski sisuliselt A. J vande all antud ütlustele. Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, nagu oleks maakohus mõne oma seisukoha kujundamisel lähtunud A. J väidetest.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi väidetega, nagu oleks maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena heidab apellant kohtule sisuliselt ette asjaolude ebaõiget tuvastamist – sh eeskätt asjaolu osas, kas Mazda juht J. L rikkus sõiduvõtete valikul liikluseeskirja (LE) ja põhjustas sellega liiklusõnnetuse. Maakohus on oma otsuses (lk 9) õigesti märkinud, et vaidlus on selles, kes juhtidest põhjustas liikluskahju ja kas kostjad on kohustatud selle hagejale hüvitama. Samuti märkis kohus, et vaidluse lahendamiseks tuleb TsK § 387 kohaselt tuvastada, kas kostja A. J oli süüdi liikluskahju tekitamises. Hageja väidete kohaselt alustas A. J vasakpööret ajal, mil Mazda juht J. L oli juba möödasõidul, seevastu kostjad on seisukohal, et vasakpöörde alustamise ajaks ei olnud J. L ega ka keegi teine veel A. J juhitud sõidukist möödasõitu alustanud. Seega ei ole vaidluse sisuks mitte liikluseeskirja tõlgendamine vaid faktilised asjaolud: kumb juhtidest alustas oma manöövrit varem ning kas juhid järgisid manöövri teostamisel kõiki liikluseeskirja nõudeid (kohustus näidata suunda jne).
  3. Vastavalt

§ 230

lõikele 1 peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Rajades oma nõude TsK §-le 387, LKindlS § 7 lg 1, § 26 lg 1 ja 2 ning § 28 lg 1 ja 3 lasub seega hagejal kohustus tõendada, et A. J tekitas oma käitumisega liikluskahju ning on selle eest vastutav. Arvestades poolte kirjeldusi sündmuskohal toimunust tuli hagejal niisiis tõendada, et J. L oli möödasõitu alustanud juba enne vasakpöörde alustamist A. J poolt ning et A. J jättis vastuolus LE §-ga 100 andmata teed temast möödasõidul olevale juhile. Ringkonnakohus märgib, et nii möödasõit kui 8

(10)vasakpööre on mõlemad potentsiaalselt ohtlikud manöövrid, mille puhul juhil tuleb hoolikalt veenduda, et manööver konkreetses olukorras teisi liiklejaid ei ohusta. Möödasõidu puhul tuleb arvestada, et möödasõitu sooritav sõiduk ei pruugi olla temast eespool liikuvatele või vastutulevatele sõidukitele igal teelõigul nähtav. Küll aga tuleb möödasõiduks LE § 132 kohaselt valida niisugune teelõik, mis on vajalikus ulatuses vaba. Seega möödasõitu sooritavale juhile peavad ees liikuvad või vastutulevad sõidukid olema nähtavad.
  1. LE rikkumist ega kahju tekitamist A. J poolt ei tõenda asjaolu, et vaidlusalusel teelõigul oli möödasõit lubatud, ega see, et J. L ei ületanud lubatud sõidukiirust. Ainuüksi möödasõidu sooritamine lubatud alal ning kiirusepiirangutest kinnipidamine ei garanteeri möödasõidu ohutust ega anna alust järelduseks, et niisuguses olukorras toimunud liiklusõnnetuse pidi põhjustama teine juht. Ka asjaolu, et J. L ei olnud lubatud kiirusega liikudes võimalik möödasõitu katkestada, ei tõenda iseenesest, et J. L sooritas möödasõitu kõiki LE nõudeid järgides ning õigeid sõiduvõtteid valides ning et kokkupõrke põhjustas A. J.
  2. Tõendamata ja oletuslikud on apellandi seisukohad, et sõiduki Fiat suunatuli ei olnud enne vasakpöörde alustamist sisse lülitatud ning sõiduki vanust ja tehnilist seisukorda arvestades oli võimalik, et suunatule pirn sisselülitamisel ei süttinud. Tunnistaja J. L ütluste (t lk 145) kohaselt ta Fiatil suunatuld vilkumas ei näinud, samas tunnistaja H. L ütluste (t lk 147) kohaselt vilkus Fiatil vasakpoolne suunatuli. Varasema menetluse käigus ei ole hageja (apellant) tuginenud sellele, nagu ei saanuks tunnistaja enne kokkupõrget Fiati suunatuld näha tee ääres kasvavate ning vaatevälja piiravate puude tõttu. Tunnistaja H. L ütlustes on juttu kaupluse juures kasvavast ühest puust ning nähtavus oli tunnistaja hinnangul üle 200 m. Tsiviilasja menetluse käigus kogutud tõenditega võrreldes teistsugusteks järeldusteks ei anna alust ka haldusõiguserikkumise asja nr 41737/01 materjalid, kuna väärteoasjas antud seletuste kohaselt on A. J, H. L ja H. L kinnitanud Fiati poolt suuna näitamist, S. V ja J. L aga suunatule mittepõlemist. Kolleegium märgib, et suunatule sisselülitamisel põlevad sõidukitel reeglina üheaegselt nii eesmine kui tagumine suunatuli ning käesolevas asjas tulnuks hagejal tõendada oma oletust, et isegi juhul, kui Fiatil eesmine suunatuli põles, ei pruukinud samaaegselt töötada tagumine suunatuli.
  3. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et väärteoasjas kogutud materjalid, samuti fotod, saavad iseenesest olla tõendiks tsiviilkohtumenetluses

§ 229lg 1 ja § 272 mõttes.

Kuna aga väärteomenetluses käsitleti sama õnnetusjuhtumit, mis on ka käesoleva tsiviilvaidluse esemeks, ning vaidlusaluste asjaolude kohta kogus kohus tõendeid

sätete kohaselt, ei tulnud kohtul väärteoasja materjalide kohta eraldi seisukohta võtta.

§ 232

lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta.

§ 238

lg 5 sätestab ka alused, millistel võib kohus jätta vastu võetud või kogutud tõendi asja lahendamisel arvestamata. Muu hulgas võib kohus jätta tõendi arvestamata juhul, kui asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt muid tõendeid esitatud. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, missugusele järeldusele pidanuks kohus apellandi arvates jõudma, kui kohus oleks hinnanud väärteomenetluse materjale ja fotosid, ning mil viisil need lükkavad ümber tsiviilkohtumenetluses kogutud tõendid. 61. Ebaõige on apellandi seisukoht, et kohus on jätnud täiesti arvesse võtmata ekspertiisiakti. Eksperdiarvamust on kohus analüüsinud otsuse lk-l 11 arvestades seejuures, et eksperdiarvamuse järeldused põhinevad suures osas oletuslikel lähteandmetel ning et täpse arvamuse andmiseks puudusid eksperdil vajalikud andmed liiklusõnnetuse toimumise tegelike asjaolude kohta. Nii on ekspert leidnud sõiduauto Mazda võimaliku liikumiskiiruse enne pidurdusjälgede tekkimist arvutuslikult mitte konkreetse juhtumiga seoses kindlakstehtud mõõtmistulemuste, vaid peamiselt hinnanguliste ja keskmiste ekspertiisipraktikas kasutatavate näitajate ning eelduste põhjal (t lk 124). Maakohus on eksperdiarvamuse osas sisuliselt jõudnud järeldusele, et eksperdiarvamus ei võimalda tuvastada sõiduki Fiat liikumistrajektoori ega paiknemist sõiduteel hetkel, kui Mazda 9

(10)juht reageeris liiklusohule. Sama tuleneb aga sõnaselgelt ka eksperdi järeldustest (eksperdiarvamuse järeldused p 2, 8 ja 10 t lk 126-127). Eksperdiarvamusest ei tulene seega, kus asetses sõiduk Fiat hetkel, mil Mazda juhil tekkis vajadus pidurdamisega ohule reageerida. Maakohus ei saanudki võtta eksperdiarvamust aluseks niisuguste asjaolude tuvastamisel, mida ei olnud eksperdile esitatud lähteandmete põhjal võimalik kindlaks teha. 62. Sõiduki Fiat liikumise kohta pärisuunavööndis enne vasakpöörde alustamist on tõenditena esitatud tunnistaja J. Li ütlused (t lk 145), vorm „Teade liiklusõnnetusest“ (t lk 34) ja politsei koostatud liiklusõnnetuse skeem (t lk 57). Hageja väited tsiviilasjas

§ 229lg 2 kohaselt tõendiks ei ole.

Tunnistaja J. Li ütluste kohaselt sai ta aru, et Fiat tahab teeserva seisma jääda. Seevastu „Teate liiklusõnnetusest“ ja liiklusõnnetuse skeemi kui dokumentaalsete tõendite kohaselt oli Fiati juht A. J enne vasakpööret suundunud sõidutee pärisuunavööndi vasaku ääre lähedale. Kuna

§ 232

kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, leidis maakohus kolleegiumi arvates põhjendatult, et vasturääkivate tõendite puhul ei saa lugeda tõendatuks hageja väidet sõiduki Fiat paiknemise kohta vahetult enne vasakpöörde alustamist.

  1. Eeltoodut arvestades ei nõustu kolleegium apellandi väitega, nagu kinnitaksid kõik asjas kogutud tõendid seda, et möödasõidu käigus asetses sõiduk Fiat pärisuunavööndis. Ka asjaolu, et ohule reageerimise ajal paiknes sõiduk Mazda vastassuunavööndis, ei võimalda iseenesest teha järeldusi selle kohta, kus paiknes sõiduk Fiat ajal, mil sõiduk Mazda oli alustanud möödasõitu ning mil tekkis vajadus reageerida ohule. Asjakohaseks ei saa pidada apellandi oletuslikke arvestusi sõidukite liikumiskiiruse kohta ning neil arvestustel põhinevaid järeldusi, kas ja millal pidanuks sõiduki Fiat juht märkama tagantpoolt lähenevat sõidukit Mazda. Kuna vaidlusaluste asjaolude tõendamise kohustus lasus hagejal (vt ka otsuse p 57), tulnuks hagejal esitada niisugused tõendid, mis võimaldanuksid kohtul hageja väited tõendatuks lugeda vaatamata kostjate vastuväidetele ning kostjate esitatud tõenditele. Ringkonnakohus leiab, et hageja tõenditele vastukaaluks on kostja esitanud samaväärset tähendust omavad omapoolsed tõendid, mistõttu ei olnud maakohtul alust lugeda hageja väiteid piisavalt tõendatuks. Seega jättis maakohus õigesti hagi rahuldamata.
  2. Pooled taotlesid menetluskulude jätmist vastaspoole kanda. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Vastavalt kuni
  3. detsembrini 2005.a kehtinud

§ 60

lõigetele 1 ja 8 jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel apellandi kohtukulud tema enda kanda.

§ 60

lg 3 kohaselt võis pool nõuda kohtukulude hüvitamist eeldusel, et ta esitas enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumendid. Vastustajad ringkonnakohtule apellatsioonimenetluses kantud kohtukulude kohta kulunimekirja ega kuludokumente ei esitanud, mistõttu ka vastustajate poolt apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud jäävad nende endi kanda. M. Seppik A. Tänav K. Kullerkupp 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.