Tsiviilasi nr 2-06-20680 KOHTUMÄÄRUS Tsiviilasja number 2-06-20680 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Mare Merimaa, Malle Seppik Määruse tegemise aeg ja koht 14. märts 2007, T
§ 88lg 2/.
Teate sai võlgnik kätte 25.04.
- Seega sai võlgniku kohustus võlausaldaja ees muutuda sissenõutavaks 30 päeva möödumisest alates teate saamise päevale järgnevast päevast, so 26.05.
- Pankrotihoiatus on tehtud enne võlgnikule teate kättetoimetamist ja kohustuse sissenõutavaks muutumist. Seega oli täitmata võlausaldaja poolt PankrS § 10 lg 2 p-s 1 sätestatud nõue. Maakohus leidis, et pankrotiavaldus ei ole piisavalt põhistatud, mistõttu tuleb jätta pankrotimenetlus algatamata. Määruskaebuse nõue ja põhjendused Määruskaebuse esitaja leiab, et nõue oli piisavalt selge ja tõendatud ning ekslik on maakohtu seisukoht, et võlgnikule edastatud teade korrigeeritud maksusummaga on haldusakt ja et võlgniku kohustus võlausaldaja ees muutus sissenõutavaks 30 päeva möödumisel alates teate saamise päevale järgnevast päevast, so 26.05.2006 ning et pankrotihoiatus tehti võlgnikule enne kohustuse sissenõutavaks muutumist 15.03.
- Tegelikult muutus nõue sissenõutavaks 18.01.2006, kui Riigikohus ei võtnud määruskaebust menetlusse. Seega Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2005 otsus jõustus ja kuulus täitmisele. Jõustunud kohtulahendiga ei tühistatud 19.06.2003 maksuotsust nr 4.1- 2
(4)01.1/12921, vaid kohus palus maksuhalduril välja arvutada maksusumma ja intress kuna kohtul endal oli see raskendatud. Maksuotsus iseenesest jäi jõusse. Teade sisaldas juba jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolusid ning ei suurendanud võlgniku maksukohustust, vastupidi maksukohustus vähenes. Kohus eksib, et võlausaldaja ei ole nõuetekohaselt täitnud maksukorralduse seaduses sätestatud tingimusi maksuvõla sundtäitmiseks ning pankrotiavalduse esitamiseks.
§ 128
lg 1 kohaselt on maksuhaldur kohustatud sisse nõudma maksukohuslase poolt tasumata maksuvõla.
§ 128
lg 2 p 1 kohaselt on maksuvõla sundsissenõudmine muuhulgas lubatud kui kohustuse täitmise tähtpäev on saabunud ning nõue on sissenõutav. Võlausaldaja nõue muutus sissenõutavaks 18.01.
- Võlgnikul puudub vara, millele võiks sissenõude pöörata. Pankrotihoiatus on esitatud, kuid võlg on tasumata. Seega on alus pankrotimenetluse algatamiseks. Vastuväited määruskaebusele Võlgnik vaidleb pankrotiavaldusele vastu ning leiab, et maksejõuetuse põhistamise nõue on jäänud võlausaldaja poolt täitmata. Ringkonnakohtu otsuses on maksuotsus, vaideotsus ja halduskohtu otsus osaliselt tühistatud ning on tehtud maksuhaldurile ettekirjutus maksusumma ja intressi uueks arvutamiseks, seega ei saanud mingi konkreetne maksusumma muutuda sissenõutavaks enne ettekirjutusele vastava maksuarvestuse esitamist. Maksuteate summas 4 660 487 krooni sai võlgnik kätte 25.04.
- Pankrotihoiatus oli aga tehtud enne nõude sissenõutavaks muutumist 15.03.2006, seega ei olnud täidetud PankrS § 10 lg 2 p 1 tulenev nõue. Ka ei täitnud võlausaldaja maksekorralduse seaduse § 133 lg 3, mille kohaselt maksuhaldur võib esitada avalduse maksukohuslase pankroti väljakuulutamiseks pärast seda, kui maksuhalduri või kohtutäituri poolt sooritatud täitetoimingute tulemusel ei ole õnnestunud maksuvõlga sisse nõuda. Võlausaldaja ei ole välja selgitanud võlgniku maksujõuetust. Võlnikule kuulub osa OÜ-s T nimiväärtusega 4 000 000 krooni ning talle kuulub ka osa abikaasade ühisvarast. Võla tasumine oli võimalik juba osaluse kaudu OÜs T. Seega võlausaldaja ei ole võlgniku varalist seisu tegelikult nõuetekohaselt kontrollinud. Ka on võlausaldaja laiendanud lubamatult pankrotiavaldust. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu määruse tühistamiseks puudub seaduslik alus. Kohtumäärus on piisavalt põhjendatud ning tugineb esitatud tõenditele. Pankrotiavaldus on esitatud PankrS § 10 lg 2 p 1 alusel. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et antud alusel pankrotiavalduse esitamise korral peavad olema täidetud seadusest tulenevad eeldused, so võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Seejuures PankrS § 10 lg 1 järgi peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Nõude olemasolu põhistamine hõlmab ka nõude suuruse põhjendamist. Kohus asus seisukohale, et võlausaldaja ei ole võlgniku maksejõuetust piisavalt põhistanud. Antud asjaolu on pankrotimenetluse algatamisest keeldumise aluseks PankrS § 14 lg 2 p 4 järgi.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Pankrotiavalduses on võlausaldaja toonud maksejõuetuse alusena esile võla pikaajalisuse. Samas toimikus olevad tõendid näitavad, et menetlusosaliste vahel tekkis vaidlus võla 3
(4)olemasolu ja selle suuruse osas ning võlgnik ei tunnistanud maksuvõlga esitatud suuruses ning maksuvõla lõplik arvestus on toodud alles 08.02.2006 teates. Seega toimikus olevad tõendid ei kinnita võlausaldaja väidet, et võlgnikul oli pikaajaline sisssenõutavaks muutunud võlgnevus. Maksuotsusega 19.06.2003 kohustati T. A tasuma tulumaksu 4 137 728 krooni ja intresse 871 358 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu 10.novembri 2005 otsusega haldusasjas nr 2-3/715/ 05 tühistati Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti 19.juuni 2003 maksuotsus osaliselt 1 287 612 krooni arvestuse osas ning kohustati maksuhaldurit tegema uus maksusumma ja intressi arvutus, võttes arvesse Tallinna Halduskohtu otsuse tühistamata osa. Seega on määruskaebuses olev seisukoht ekslik, et maksuotsust ei tühistatud. Kuivõrd maksuotsus kuulus osalisele tühistamisele ning maksuhalduril tuli teha uus arvestus, siis maksukohustuse täitmiseks pidi võlgnik kätte saama vastava maksuameti arvestuse. Selle sai võlgnik kätte 25.04.2006. Seega ei saa võlgnikult nõuda maksuvõla täitmist, mille suurus ei ole lõplikult selge. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses oleva seisukohaga, et pankrotihoiatuse esitamise ajaks 15.03.2006 ei olnud maksuhaldur täitnud Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2005 otsust ning võlgnikule oli maksuvõla suurus teatavaks tegemata. Seega oli pankrotiavaldus esitatud ennatlikult, kusjuures ei olnud ka välja selgitatud võlgniku maksejõulisust. Seega oli maakohtu määrus pankrotimenetluse algatamata jätmisel põhjendatud, mis ei võta võlausaldajalt võimalust esitada uus pankrotiavaldus, kui ilmneb, et võlgnik ei ole suuteline maksuvõlga tasuma. Kai Kullerkupp Mare Merimaa Malle Seppik 4
(4)