Obsah (5)

§ 31§ 7§ 92§ 93§87

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 05.02.2007, Tallinn Haldusasja number 3-05-639 Haldusasi Smirre Holding OÜ k

§ 31lg 4).

ASJAOLUD 26.05.1997 sõlmisid Kuusalu Vallavalitsus ja AS Smirre lepingu Kuusalu vallas asuva Salmistu ranna haldamise korraldamiseks. Antud lepingu punkti 1.2.3 järgi mõistetakse ranna all ka Salmistu sadama kaid ja veeala 60 m ulatuses ümber selle, mis moodustab sadama akvatooriumi. 12.05.2000 sõlmitud lepingu muudatuste kohaselt on lepingu pooleks AS Smirre asemel OÜ Smirre Holding. OÜ Poseidon esitas 05.05.2005 Kuusalu Vallavalitsusele taotluse Salmiste sadama kai kasutamiseks kalapaadile perioodil 2005-2007, kuna OÜ Poseidon tegeleb kalakasvandusega Kolga lahes, on sadamakai kasutamine tema majandustegevuseks hädavajalik. 09.06.2005 koostati Kuusalu Vallavalitsuse poolt ühise tegutsemise lepingu projekt Salmistu sadama kai kasutamiseks ning edastati OÜ-le Smirre Holding ja OÜ-le Poseidon. 10.06.2005 toimusid Kuusalu Vallavalitsuse, OÜ-u Smirre Holding ja OÜ-u Poseidon vahel läbirääkimised, millest lähtuvalt koostati lõplik lepinguprojekt ning edastati 13.06.2005 vallavalitsuse poolt mõlemale osapoolele. 17.06.2005 kiitis Kuusalu Vallavalitsus oma korraldusega nr 493 heaks Kuusalu valla, OÜ Smirre Holding ja OÜ Poseidon vahel sõlmitava ühise tegutsemise lepingu. 01.07 ja 05.07.2005 esitas OÜ Smirre Holding seisukohad hoolduskavasse, kus taganes enda poolt eelnevalt pakutud lahendusest, eelkõige OÜ-le Poseidon kasutusse antavast kai kohast. Kuusalu Vallavalitsus kiitis 11.07.2005 korraldusega nr 535 heaks Kuusalu valla ja OÜ Poseidon vahel sõlmitava rajatise osa üürilepingu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KAEBUSE MOTIIVID Kuusalu Vallavalitsuse 11.07.2005 korraldus nr 535 on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja avalikul õigusel põhinevaid õigusi. Rikutud on õigust heale haldusele, samuti õigust olla ära kuulatud. Samuti on kaebaja arvates rikutud tema ettevõtlusvabadust ning kaebajale seisukoha mitteandmisega on eelistatud teise äriühingu huve kaebaja huvidele. Rikutud on kaebuse esitaja õigust saada võrdsetel alustel enda kasutusse valla poolt eraisikutele pakutavat vara. Samuti on kaebaja arvates halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 7 lg 1 mõttes halduskohtus kaitstav tema huvi vallavara kolmandatele isikutele kasutusse andmisel, et vald ei looks teistele isikutele vara üleandmisega põhjendamatuid eeliseid. Kaebaja leiab, et vaidlustatud korraldus on pädevuse ületamise tõttu tühine. Vastavalt haldusmenetluse seadus (HMS) § 63 lg 1 on tühine haldusakt kehtetu algusest peale. HMS § 63 lg 1 p 3 sätestab, et haldusakt on tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Vastavalt Kuusalu Vallavalitsuse põhimääruse § 69 lg 1 p 1 järgi otsustab vallavara kasutusse andmise volikogu, kui vallavaraks on kinnisasjad või vallale kuuluvad ehitised kui vallasasjad. Ehitusseaduse § 2 lg 1 sätestab, et ehitis on aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Vaidlusalune kai on registreeritud ehitisregistris. Kaikoha kasutada andmine on ehitise kasutada andmine, mistõttu on tegemist haldusaktiga, mis on antud pädevust ületades (korralduse tegi vallavalitsus, mitte vallavolikogu), mistõttu on nimetatud haldusakt tühine. Juhul, kui kohus ei nõustu kaebaja käsitlusega, et vaidlustatud korraldus on tühine, siis palub kaebaja vaidlustatud korralduse tühistamist. Kaebuse esitaja leiab, et Kuusalu Vallavalitsus on asunud rikkuma oma kohustusi heale haldusele, s.h. põhiseaduse (PS) §-ist 14 tulenevat kohaliku omavalitsuse kohustust tagada õigused ja vabadused. Vastustaja poolt on antud kaebajale ainuõigus konkreetse vara haldamiseks. Seda lepingu alusel, mis on kehtinud üle kaheksa aasta. Märkimata ei saa jätta erinevalt vaidlustatud korralduse alusel sõlmitud lepingust asjaolu, et kaebajale vara kasutada andmine toimus võistupakkumise tulemusel. Kolmas isik sai aga vara enda kasutusse mitte volikogu vaid vallavalitsuse otsustuskorras tehtud haldusakti alusel. Hea haldusena tuleb Riigikohus 2 halduskolleegiumi seisukoha järgi 18.11.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-33-04 pidada silmas põhimõtteid, mis eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Vastustaja on kaebuse esitaja selja taga, ilma kaebajat menetlusse kaasamata asunud otsima võimalusi, kas kaebajaga sõlmitud haldamislepingu lõpetamiseks või vähemalt muul viisil kaebaja igapäevategevuse ruineerimiseks. Seda kolmanda isiku huvides, kelleks antud juhul on OÜ Poseidon. Kaebajale ei ole antud võimalust eelnevalt oma seisukohtade avaldamiseks ega ole antud ka võimalust, vastandlike huvide tekkimisel, osaleda näiteks enampakkumisel. Sellist enampakkumist Kuusalu Vallavalitsusel kavas korraldada ei ole olnud. Kaebaja tõendab esialgselt toodud väidet, mille järgi vastustaja on asunud avaliku võimu võimalusi ära kasutades piirama kaebaja tegevust advokaadibüroolt Paul Varul tellitud 24.09.2004 õigusarvamusega. PS § 19 sätestab, et igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Kaebuse esitajale on selline õigus tagatud vastustaja poolt läbiviidud võistupakkumise tulemusel sõlmitud lepingu alusel, ehk järgides avaliku õiguse norme on kohalik omavalitsus andnud kasutada munitsipaalvara. PS § 31 sätestab, et Eesti kodanikel on õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja–liitudesse. PS § 32 järgi on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Vastustaja ei ole sellist võimalust kaebajale andnud. Riigikohtu halduskolleegium on 14.01.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-82-03 asunud seisukohale, et: „/../haldusorgan ei pea HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamise õiguse tagamiseks esitama isikule haldusakti projekti, vaid andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid/../“ Menetlusosalisel on HMS § 37 alusel õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse. Analoogselt on Riigikohtu halduskolleegium 08.10.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-56-02 sedastanud, et: „/../tulenevalt inimväärikuse, õigusriigi, efektiivse õiguskaitse ning hea halduse põhimõtetest tuleb haldusmenetlusse kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Neid põhiseaduslikke põhimõtteid rakendades tagatakse asutuse parem informeeritus, sunnitakse asutust otsustamisel arvestama isiku huvidega ja tõstetakse haldusotsuste sisulist kvaliteeti/../“ Nimetatud seadusesätteid ega Riigikohtu seisukohti ei ole vastustaja vaidlustatud korralduse andmisel järgnenud. Kuusalu Vallavalitsuse põhimääruse § 69 lg 3 sätestab, et vallavara kasutusse andmise otsustab § 69 lõigetes 1 ja 2 märkimata juhtudel vallavalitsus. Põhimääruse § 69 lg 1 järgi otsustab vallavara kasutusse andmise volikogu, kui vallavaraks on kinnisasjad või vallale kuuluvad ehitised kui vallasasjad (p 1), hoonete või ehitiste osad, mis antakse kasutusse tähtaega määramata või määratud tähtajaks, mille pikkus ületab ühte aastat (p 2), vallasasjad ja need antakse kasutusse tähtajaga üle viie aasta (p 3), vallasasjad, mis antakse kasutusse otsustuskorras ja selle vara jääkväärtus on suurem kui 10 000 krooni (p 3), vallavara koormatakse kasutusse andmisel ostueesõigusega (p 4). Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (KOKS) § 30 lg 3 sätestab, et valla- või linnavalitsus kehtestab oma korraldusega valla või linna asutuse poolt osutatavate teenuste hinnad, arvestades seejuures HMS § 5 lõikes 3 sätestatut. HMS § 5 lg 3 sätestab, et menetlustoimingute sooritamise eest võib haldusorgan tasu võtta üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja suuruses. Jääb arusammatuks, kuidas nimetatud säte seondub vaidlustatud korralduse kehtestamisega ja võimaldab kontrollida 3 haldusakti vastavust motiveerimist põhistavatele õigusnormidele. Kaebaja leiab, et viidatud õiguslikud alused on väärad. Asjakohatu on viide KOKS § 30 lg 3. Samuti ei ole korraldusest näha, mis motiividel otsustati vaidlusalust vara käsitleda väljaspool põhimääruse § 69 lg 1 p 1 mõjuala, s.t. vastustaja käsitluse järgi ei oleks nagu kolmandale isikule antud kasutada ehitise osa. Arusaamatuks kaebajale jääb, kas vara kasutusse andmine on karistuseks selle eest, et kaebuse esitaja ei olnud nõus sõlmima ühise tegutsemise lepingut või mitte. Igal juhul on põhiosa korralduse motivatsioonist ehitatud üles sellele nagu oleks kaebuse esitaja põhjendamatult keeldunud mingisuguse lepingu sõlmimisest. Vastavalt HMS § 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Sama seaduse § 55 lg 1 sätestab, et haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. HMS § 56 lg 1 sätestab, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Vaidlustatud korraldusest ei nähtu, milles seisneb põhimääruse § 72 lg 2 p 7 tähenduses vara eripära, mis sundis nimetatud korralduse andma. Seega on haldusaktis puudu faktilised asjaolud, mis tingisid enampakkumise korraldamata jätmise ja vara andmise kasutamiseks ühele isikule. HMS § 56 lg 2 järgi tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Lisaks sellele on vaidlusaluse korralduse puhul tegemist kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga, mille põhjendustes tuleb HMS § 56 lg 3 kohaselt märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Käesoleval juhul ei nähtu vaidlustatud korraldusest, miks mingit enampakkumist ei korraldatud ning milles seisnes vara eripära, millisest asjaolust lähtuvalt rakendas vallavalitsus võimalust vara kasutusse andmist otsustuskorras. Vormistuslikust küljest olgu märgitud, et nimetatud haldusakti sisuliselt vigade jadale puudub haldusaktis ka HMS § 57 nõutav vaidlustamisviide. Riigikohtu halduskolleegiumi 19.03.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-13-02 esiletoodud seisukoha järgi peab: „/../koormava haldusakti põhjendus sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni. Faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise/../“ Sarnaselt on Riigikohtu halduskolleegium 19.06.1998 lahendis haldusasjas nr 3-3-1-20-98 sedastanud, et: „/../kui haldusakti motiveerimiseks on esitatud üksnes asjasse mittepuutuvad või üksteist välistavad väited, siis on selline haldusakt motiveerimata. Haldusakti motiveerimine on vajalik selleks, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Haldusakti motiveerimine on abinõu, et isik, kellele on haldusakt adresseeritud, saaks aru, kas tema õigusi on kitsendatud seaduslikult, ja vajadusel oma õigusi kaitsta. Samuti võimaldab haldusakti motiveerimine akti seaduslikkust kontrollival asutusel, sealhulgas kohtul, otsustada, kas haldusakt on seaduslik/../“ Seega tagab haldusakti motiveerimine selle kontrollitavuse. Motiveerimata haldusakt on seadusevastane seepärast, et pole võimalik kontrollida, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Põhimääruse § 72 lg 2 p 7 sätestab, et vallavara võib anda otsustuskorras kasutusse teistele isikutele, kui otsustuskorras kasutusse andmine on tingitud vara eripärast. Vara eripära mõiste puhul on tegemist määratlemata õigusmõistega, mille sisustamine on diskretsiooni ehk kaalutlusõiguse alusel tehtav otsustus. HMS § 4 lg 1 sätestab, kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Sama paragrahvi teise lõike järgi tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Riigikohus on märkinud 14.10.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1- 4 54-03, et: „/../kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta/../“ Kaebaja leiab, et ühtegi kaalutlust, millest lähtuvalt saaks kaikohta pidada mingiks eripäraseks varaks antud juhul vaidlusalusest korraldusest ei tulene. Riigikohtu halduskolleegiumi 18.12.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-166-02 on leitud, et:„/./ vaba konkurentsi ning konkurentsiõiguse üldtunnustatud eesmärk ja ülesanne on tagada turul nõudmise ja pakkumise optimaalse tasakaalu kaudu kaupade kvaliteet, õiglased hinnad ja mõistlik pakutav kaubakogus. Konkurentsivabadus ei seisne vaid ühe ettevõtja vabaduses teiste ettevõtjatega konkureerida, vaid ka toote või teenuse ostja õiguses olla vaba müüja poolsest lepingutingimuste dikteerimisest/../“ HMS § 6 järgi on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Kaebuse esitaja arvates on käesoleva asja materjalidest nähtuvalt eelistatud OÜ Poseidon huve Smirre Holding OÜ huvidele. Vaidlusalune haldusakt on antud avalik-õiguslikus suhtes. Vastustaja poolt esiletoodud asjaolu, et käesoleval juhul konkurssi (enampakkumist) nagu ei toimunud ja seega kaebaja avalik-õiguslikke õigusi rikutud ei ole, on põhjendamata. Sellise loogika korral võib iga avalik-õiguslik isik otsustada lihtsalt suvaliselt, et sõlmib ühe või teise isikuga mingi lepingu, kuigi huvilisi, kes analoogse lepingu sõlmimist samuti sooviks või sooviks seda vältida, on teisigi. Vaidlustatud korraldus on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja avalikul õigusel põhinevaid õigusi. Kaebuse esitaja õigus pöörduda halduskohtusse taotlusega Kuusalu Vallavalitsuse ja OÜ Poseidon vahel 11.07.2005 sõlmitud rajatise osa üürilepingu tühisuse kindlakstegemiseks tuleneb Riigikohtu erikogu 20.12.2001 märgitud seisukohast kohtuasjas nr 3-3-1-8-01: „/../ linn peab vara rendile andmisel arvestama avalike huvidega, mis ei pruugi alati seisneda varalise tulu saamises. Samuti peab linn vara kasutusse saaja väljavalimisel lähtuma põhjendatud kaalutlustest, et vältida isikute ebavõrdset kohtlemist. Seetõttu erineb kohaliku omavalitsuse seisund oma vara kasutusse andmisel olukorrast, milles on oma vara kasutusse andvad eraisikud/../“ Ühtlasi on Riigikohus nimetatud asjas leidnud, et: „/../kui linna poolt tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist või muutmist vaidlustab kolmas isik, kes ei ole lepingu pool, põhjusel, et linn on lepingut sõlmides rikkunud tema subjektiivseid avalikke õigusi, on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega, mis kuulub halduskohtu pädevusse. Asjaolu, et vaidluse lahendamisega võib kaasneda riigi, valla või linna poolt sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tuvastamine, ei välista iseenesest vaidluse avalik-õiguslikku iseloomu/../ Veel on kohus märkinud, et: „/../linnavara eeskiri peab avalike huvide kõrval kaitsma ka linna elanike ja ühingute huvi saada võrdsetel alustel enda kasutusse linna poolt eraisikutele pakutavat vara ning huvi, et linn ei looks teistele isikutele vara üleandmisega põhjendamatuid eeliseid. Seetõttu tuleb linnavara eeskirja tõlgendada selliselt, et ta loob põhjendatult ja isiklikult huvitatud isikule subjektiivse õiguse nõuda linnalt oma vara kasutusse andmisel linnavara eeskirjast kinnipidamist. Kui rikutud on linnavara eeskirja sätteid, mis kaitsevad lisaks avalikele huvidele ka halduskohtusse pöördunud isiku huve, siis on rikutud ka kohtusse pöördunud isikute õigusi. Isikule linna vara kasutusse andmisega põhjendamatute eeliste loomine käesoleval juhul rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet/../“ Kaebuse esitaja leiab, et kui kaebus korralduse nr 535 tühistamiseks rahuldatakse, siis on alus teha kindlaks ka nimetatud korralduse alusel sõlmitud üürilepingu tühisus. Kaebuse esitaja selgitab, et kaebaja põhjendatud huviks on kindlasti taotleda kahju hüvitamist, kuna ebaseaduslikult kaikoha eraldamisega on sekkutud kaebaja ettevõtlusvabadusse. Samas ei ole kaebaja veel kahju hüvitamise kaebust esitanud põhjusel, et käesolevas asjas positiivne lahend võib olla piisavalt rehabiliteeriv ja hoiab preventiivselt ära vastustaja analoogse tegevuse tulevikus. Kolmandaks peab kaebaja vajalikuks rõhutada, et põhjendatud huvina saab käsitleda kaebaja arvates ka huvi saada võrdsetel alustel enda kasutusse valla poolt eraisikutele pakutavat vara. Antud 5 juhul pakuti vara, st. ühe kaikohta ilma igasuguse enampakkumiseta kolmandale isikule.

§ 7

lg 1 mõttes on kindlasti halduskohtus kaitstavaks huviks ka, et vallavara kolmandatele isikutele kasutusse andmisel ei looks vallavalitsus teistele isikutele vara üleandmisega põhjendamatuid eeliseid. Tegelikkuses ei ole kaebaja seaduslik esindaja nimetatud kaikohal veel kordagi näinud kalapaati „HMA 410“, vaid nimetatud kaikohal paikneb mootorpaat „HMA195“, mis ei vasta mingis osas kalapaadi tingimustele, teisisõnu nimetatud paadiga ei ole võimalik täita vaidlusaluse lepingu punkti 2.

1. ega korraldust. Kaebuse esitaja palub kaebus rahuldada ja teha kindlaks Kuusalu Vallavalitsuse 11.07.2005 korralduse nr 535 tühisus või tühistada nimetatud korraldus ning teha kindlaks Kuusalu Vallavalitsuse ning OÜ Poseidon vahel sõlmitud rajatise osa üürilepingu tühisus ning kaebuse rahuldamise korral mõista Kuusalu Vallavalitsuselt välja kantud kohtukulud kokku summas 7080.- krooni Smirre Holding OÜ kasuks. Vastustaja esindaja esitas 04.01.2007 kohtule taotluse menetluskulude summas 36 332,20.- krooni kaebajalt väljamõistmiseks. Kaebuse esitaja palub jätta vastustaja kohtukulud kaebuse rahuldamata jätmise korral vastustaja enda kanda. Kaebaja esindaja leiab, et advokaadibüroo arvele nr 61265 lisatud õigusabi osutamiseks kulunud aeg (kokku on summa selle arve järgi aga 11 682, 00 krooni) on 5,5h, mis on ilmselgelt ülepaisutatud. Analoogselt on blufitud arvel nr 61528 oleva arvega, kus on summaks kokku 20 890 krooni ja kulunud ajaks 12, 2 h, kusjuures ühte ja sama tööd on teinud kaks advokaati, kes on lisaks „Riigikohtu praktikat analüüsinud”. Leiame, et Kuusalu Vallavalitsus peaks nimetatud summad kui alusetult saadud advokaadibüroolt sisse nõudma. Kui Kuusalu vald on advokaadibüroo poolt viidud kurssi Riigikohtu praktikaga, siis on ilmne, et Kuusalu vald ja tema esindajad peaksid olema teadlikud korduvatest Riigikohtu lahenditest, milles on viidatud avaliku võimu enda võimalustele kasutada sisest õigusabi. Ka on vastustajate esindajad korduvalt rõhutanud kaebuse põhjendamatust ja muud taolist, millest järeldub, et advokaadi abi sellise kaebuse puhul on olnud ilmselgelt ebavajalik. Näiteks on Riigikohtu halduskolleegium leidnud 24.04.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-19-01, et: „/../üldjuhul tuleb eeldada, et teenistusalastes küsimustes antud haldusakte peab ametiasutus olema suuteline kaitsma kohtus oma ametnike kaudu, kasutamata advokaadi abi/../“ Analoogselt märgitakse Riigikohtu 10.05.2001 halduskolleegiumi lahendis nr 3-3-1-11-01, et:„/../haldusorgani poolt kantud õigusabikulude hindamisel peab kohus muuhulgas otsustama, kas haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsiooni, asja keerukust, kaebaja toiminguid ja muid asjaolusid arvestades tekkis haldusorganil üleüldse põhjendatud vajadus välise õigusabiteenuse tellimise järele/../“ Lähtudes eeltoodust palub kaebaja esindaja jätta vastustaja kohtukulude taotlus täies ulatuses rahuldamata. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja soovib juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et väide, mille kohaselt kasutab kaebaja pikaajaliselt (alates 1997) vastustajaga sõlmitud lepingu alusel Salmistu sadamas asuvat territooriumi, on eksitav. Antud vaidluse seisukohalt on oluline eristada kasutuslepingut (näiteks üüri või rendileping) ning teenuse osutamise lepingut (haldusleping). Läbivalt püüab kaebaja jätta muljet nagu oleks tal vastustajaga vaidlusaluse sadamakai osas kasutusleping (üürileping), soovides näidata, et sama objekti suhtes oleks justnagu sõlmitud paralleelselt mitu üürilepingut. Vastustaja soovib rõhutada, et halduslepingut ei saa samastada üürilepinguga, kuna need lepingud teenivad erinevat õiguslikku eesmärki. Kasutuslepingu (üürilepingu) alusel antakse objekt üürniku kasutusse ning üürnik kohustub selle eest vastavalt 6 tasuma, Võlaõigusseaduse(VÕS) § 271, samas kui teenuse osutamise lepingu eesmärk on kas teatud töö tegemine (VÕS §635) või lepingule vastava teenuse osutamine (VÕS § 619). Antud juhul on poolte vahel sõlmitud teenuse osutamise leping, mis on ilmne juba lepingu punkti 1.
2. alusel. Vastavalt viidatud sättele kohustub haldaja (kaebaja) korraldama Salmistu ranna haldamist. Lepingu punkti 1.4 kohaselt tähendab haldamine haldaja korraldavat ning majanduslikku tegevust ranna külastajate tervisliku, ohutu ja keskkonda säästva puhketegevuse sisustamise, ranna korrashoiu ja avaliku korra tagamisel. Seega ei ole kaebajale lepingu alusel antud mitte üle rand kui kasutuslepingu objekt, vaid lepinguga on kaebaja kohustunud osutama ranna kasutajatele lepingus toodud teenust. Seega ei ole ranna kui objekti kasutaja mitte kaebaja vaid ranna külastaja. Teisiti ei saaks ka mõista lepingu punkti 2.2.8, mille alusel kohustub kaebaja muuhulgas korraldama akvatooriumis hoitavate veesõidukite ööpäevaringset valvet, kui selle järele on piisav vajadus. See tähendab, et kai kasutajaks ei ole mitte kaebaja, vaid kolmas isik, kes on saanud kai kasutamiseks selle omanikult nõusoleku. OÜ Poseidon on sõlminud kai omanikuga lepingu kai kasutamiseks ning sellise lepingu sõlmimine ei sõltu vähimalgi määral üüriobjekti suhtes haldusteenust pakkuvast äriühingust. Veel vähem rikub see haldaja õigusi – kogu halduslepingu sisuks ongi just Salmistu sadamat kasutavatele isikutele teenuse osutamine. Seega tuleb vastustaja arvates antud asja lahendamisel järjekindlalt eristada erinevate õigussuhete tehingulist alust. Vastavalt sellele, milline on pooltevaheline suhe, saab eristada ka poolte kuuluvaid õigusi. Tehingulise suhte puhul on isiku õiguste aluseks eelkõige tehing. Seega saab kaebaja nõudeõigus vastustaja vastu tuleneda eelkõige halduslepingust ning sellise vaidluse lahendamine kuuluks tsiviilkohtu pädevusse. Vastustaja soovib juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et vaidlustatud halduse üksikakt ei ole antud avalik-õigusliku suhte raames. Vastustaja leiab, et vaidlusalune halduse üksikakt on haldusakt vaid formaalses mõttes, mistõttu ei vasta see HMS § 51 lg 1 toodud haldusakti mõistele ega ole seetõttu ka halduskohtus vaidlustatav. Vastavalt viidatud defineerivale sättele on haldusakti (mõeldud on haldusakti materiaalses mõttes) keskseks tunnuseks selle andmine avalik-õigusliku suhte raames. Vaid avalik-õigusliku suhte raames haldusorgani poolt tehtud otsustus või tahteavaldus kujutab endast haldusakti. Käesoleval juhul leiab vastustaja, et vaidlusalune korraldus ei ole antud avalik-õigusliku suhte raames. Avalik-õigusliku suhte tuvastamise eelduseks on asjaolu, et omavalitsus osaleks suhtes erisubjektina, kelleks normaalolukorras ei saa olla eraisik. Seega on avalik-õiguslikud vaid need suhted, mis ei ole tavalised eraisikute vahelises suhtes. Käesoleval juhul leiab vastustaja, et tegemist on suhtega, kus puuduvad avalik-õigusliku suhte tunnused ning seega ei saa sellise suhte raames antud haldusakt olla enamat kui haldusakt formaalses mõttes. Viimane ei ole aga haldusakt HMS § 51 tähenduses ning seega ei ole sellist haldusakti võimalik halduskohtus vaidlustada. Oma sisult on vaidlusalune korraldus esindusõiguse (volituse) andmine tsiviilseadustiku üldosaseaduse § 118 mõttes, mis haldusõiguse seiskohalt ei ole internne otsustus. Seega ei ole täidetud ka teine keskne materiaalselt mõistetud haldusakti olemuslik tunnus–korraldus ei ole suunatud haldusevälisele isikule. Tegemist on halduse sisese volitusotsustusega. Lähtudes Riigikohtu 24.01.2001 otsusest haldusasjas nr 3-2-1-8-01:„/../on suhte avaliku õiguse valdkonda kuuluvaks tunnistamisel oluline tuvastada, kas lepingu sõlmimisel on tegemist otsustusprotsessiga, mille raames kohalik omavalitsus teostab avalikku võimu (tuvastamaks, kas tegemist on avalik-õigusliku suhtega) ning lisaks, kas eksisteerib kord või eeskiri, mis käsitleb kohaliku omavalitsuse otsustusprotsessi ning pädevust (tuvastamaks, kas kohalik omavalitsus on avaliku võimu teostamisel käitunud õigusvastaselt). Samuti eeldab kaebeõiguse olemasolu kaebaja subjektiivse avaliku õiguse rikkumist/../“ Kai kasutuslepingu sõlmimist on taotlenud vaid üks isik ning kaebaja oli sellest teadlik ning ei ole ise sama objekti kasutuslepingu sõlmimist taotlenud. Sealjuures on kai nr 8 kolmandale isikule kasutusse andmise pakkunud välja just kaebaja. Seega puudus kohalikul omavalitsusel vajadus kaaluda objekti kasutusse andmisega kaasnevalt isikute võrdse 7 kohtlemise küsimust. Kaebaja oli kasutusse andmise menetlusse kaasatud ning tema soove on menetluse käigus vastavalt ka arvestatud. Eeltoodu põhjal soovib vastustaja rõhutada, et tegemist ei ole avalik-õigusliku suhte raames antud korraldusega, kus haldusakti andmisel oleks tulnud muuhulgas teha avalik-õiguslikke otsustusi. Vastustaja leiab, et kaebaja on käsitlenud võrdse kohtlemise põhimõtet väljaspool selle tegelikku rakendusala. Võrdse kohtlemise küsimus saab tõusetuda vaid juhul, kui kasutusõigust taotleb mitu isikut ning omavalitsus peab tegema lisaks kaalutlusotsuse. Vastasel korral ei ole tegemist materiaalselt mõisted haldusaktiga. See omakorda esitab erinevad nõuded ka haldusakti motiveerimisele. Seega on vastustaja seisukohal, et kaebaja poolt vaidlustatud haldusakt ei ole haldusaktiks materiaalses mõttes ning see ei ole antud avalik-õiguslikus suhtes. Eeltoodu tähendab aga seda, et korralduse vaidlustamine halduskohtus ei ole vastustaja arvates võimalik. Vastustaja soovib rõhutada, et kaebaja ei ole ega saagi olla vaidlustatud akti adressaat ning akt ei mõjuta kaebaja õigusi ega kohustusi. Kaebaja on asunud seiskohale, et kaebaja põhjendatud huvi seisneb võimaliku kahjunõude esitamises, tulenevalt asjaolust, et vastustaja on sekkunud kaebaja ettevõtlusvabadusse. Samuti on huvi põhjendatud sooviga saada võrdsetel alustel enda kasutusse valla vara. Vastustaja leiab, et kaebaja huvi korralduse vaidlustamisel ei ole põhjendatud. Võimalik kahju hüvitamise nõue saab põhineda vaid pooltevahelisel lepingulisel suhtel, eeldades, et vastustaja on rikkunud lepingut. Lepingu rikkumise küsimust saab aga otsustada vaid üldkohus – tegemist on tavapärase tsiviilõigusliku vaidlusega. Vastustaja ei mõista, kuidas saab antud haldusasja lahend mõjutada võimalikku tsiviilvaidluse käiku. Vastustaja leiab, et võimaliku kahjunõude rahuldamine tsiviilkohtus sõltub sellest, millised olid poolte kohustused halduslepingu raames. Läbi kaebuse jääb mulje, et kaebaja soovib väita, nagu oleks talle halduslepingu alusel antud muuhulgas ka õigus sadamakai kasutamiseks ning vaidlustatud üürlepinguga on kaebaja selle õiguse kaotanud, mistõttu on kaebajal tekkinud kahju. Seega on põhjendatud huvi määratlemisel oluline tuvastada selle huvi aluseks olev suhe ning selle maht – kaebaja lepingust tulenevate õiguste maht. On ilmne, et kaebaja huvi korralduse vaidlustamisel põhineb kaebaja ja vastustaja vahel sõlmitud lepingul. Samuti saab võimalik kahjunõue ning ettevõtlusvabaduse piiramise tuvastamine tuleneda pooltevahelisest lepingust. Sealjuures ei sõltu lepingu rikkumise tuvastamine ning sellest tuleneva kahjunõude esitamine mingilgi määral antud haldusasjast. Rikkumist on võimalik tuvastada tsiviilkohtumenetluses ning kahjunõude esitamine on võimalik ka ilma korraldust ja sellega kooskõlas sõlmitud lepingut vaidlustamata. Väited halduskohtu lahendi võimalikust preventiivsest mõjust ning võrdsel alusel valla vara kasutamisest on oma olemuselt omased nn populaarkaebusele ning ei anna alust halduskohtusse pöördumiseks. Kui kohus peaks siiski leidma, et antud vaidlus allub halduskohtule, siis palub vastustaja tuvastada, et Smirre Holding OÜ-l puudub kaebeõigus. Kaebeõiguse määratlemisel on vajalik tuvastada, kas vaidlustatav halduse üksikakt on suunatud kaebajale või kas kaebajal on haldusakti vaidlustamise suhtes õigustatud huvi ning kas haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud. Antud juhul ei ole Kuusalu valla 11.07.2005.a korralduse nr. 353 kaudu pandud OÜ-le Smirre Holding õigusi ega kohustusi ega neid piiratud. Samuti ei ole sellega muudetud OÜ Smirre Holding ning Kuusalu valla vahel sõlmitud halduslepingut. Seega ei ole antud juhul täidetud kaebeõiguse eeldus (

§ 7

lg 1), mistõttu puudub vajadus analüüsida, kas vaidlustatud halduse üksikakt on õigusvastane ning kas eksisteerivad vaidlustatud lepingu tühisuse alused. Kaebaja ei ole ka näidanud, milles seisneb tema õigustatud huvi korralduse tühistamise vastu. Sealjuures ei saa õigustatud huvi seisneda vaid asjaolus, et kaebajal võib tekkida soov esitada vastustaja suhtes kahju hüvitamise nõue. Kui kaebaja soovib esitada vastustaja suhtes kahju hüvitamise nõuet, siis puudub selleks takistus ning haldusakti õigusvastasusele antakse hinnang kahjunõude menetluse käigus (õigusvastasuse tuvastamist ei ole vaja sealjuures eraldi taotleda). Seega ei ole vastustaja arvates kaebaja põhistanud oma kaebeõigust. Lähtudes Riigikohtu halduskolleegiumi 8 seisukohtadest 20.12.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-15-01: „/../peab tühistamiskaebuse rahuldamiseks olema vaidlustatav haldusakt või toiming õigusvastane ja rikkuma samas ka kaebuse esitaja õigusi. Seetõttu ei pea halduskohus kontrollima haldusakti või toimingu seaduslikkust, kui ta jõuab järeldusele, et see ei puuduta kaebaja õigusi. Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi, põhiõigusi ja vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist. Seejuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib seega välja kasvada ka halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi/../“ Alusetu on kaebaja väide nagu oleks kaebaja seljataga, ilma kaebajat menetlusse kaasamata asutud otsima võimalusi temaga sõlmitud lepingu lõpetamiseks. Vastustaja on tellinud õigusliku analüüs, selgitamaks välja, kas sõlmitud leping on kehtiv ning millised on vastustaja lepingust tulenevad õigused. Õigusarvamus oli vajalik eelkõige selleks, et omada selget ülevaadet lepinguga võetud kohustustest ning lepingust tulenevatest õigustest, tagades sellega, et lepingu täitmine toimuks õiguslikult korrektsel viisil. Sealjuures vajas analüüsimist ka küsimus lepingu kehtivusest. Vastustaja kinnitab, et tal puudub igasugune soov kaebaja igapäevategevuse ruineerimiseks. Vastustaja huvi on, et Salmistu sadam ning selle lähipiirkond oleks huvilistele avatud ning et oleks tagatud sadamakai säilimine. Väär ning eksitav on kaebaja väide nagu ei oleks tema seisukohta üürilepingu sõlmimisel ära kuulatud. Vastustaja on tulnud kaebajale vastu ning pakkunud võimalust lahendada kahe äriühingu vahel tekkinud erimeelsused kolmepoolse kokkuleppega. Erimeelsuste lõplik lahendamine on aga takerdunud just kaebajast sõltuvatel asjaoludel. Vastustaja soovib juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et vastustaja ei ole takistanud kaebaja põhiseaduslikku õigust eneseteostusele ja ettevõtlusele. Kaebaja viide põhiseaduse §le 32 jääb aga vastustajale arusaamatuks. Jääb mulje, nagu peaks kaebaja Salmistu sadamakaid enda omandisse kuuluvaks. Teisiti ei ole võimalik mõista kaebaja viidet sättele, mis kinnitab, et igaühe omand on puutumatu ning võrdselt kaitstud. Vastustaja soovib rõhutada, et sadamakai kui ehitis kuulub omandõiguse alusel Kuusalu vallale, mitte kaebajale. Samuti ei ole kaebajaga sõlmitud sadamakai kasutuslepingut, vaid halduslepingu. Seega ei saa vastustaja kuidagi olla rikkunud kaebaja õigust eneseteostusele, ettevõtlusele või omandile. Küll on kaebaja püüdnud näidata oma õiguste määra suuremana, kui see tegelikult on. Vastustaja peab kaebaja väiteid, et teda ei ole ära kuulatud, alusetuks. Vastustaja on esitanud dokumentaalsete tõenditena ülevaate vastustaja, kaebaja ja OÜ Poseidon vahel toimunud läbirääkimistest, milles on näha, et korralduse andmisel ei ole kaebaja õigusi kuritarvitatud. Sealjuures on alusetud kaebaja väited nagu ei oleks talle antud võimalust arvamuse esitamiseks või et tal polnud võimalik tutvuda dokumentidega. Kaebaja on olnud kogu üürilepingu sõlmise protsessi jooksul sellesse aktiivselt kaasatud. Kuusalu Vallavolikogu eelarve-ja majanduskomisjoni 16.05.2005 koosoleku protokollist nähtub, et OÜ Poseidon on kasutanud Salmistu sadamat alates aastast

1. OÜ Poseidon poolt Salmistu sadamas aastatel 1995-2004 teostatud tööde loetelust nähtub, et osapooled on pidanud Salmistu sadama kasutamise osa läbirääkimisi ning et Smirre Holding OÜ on ilma sadamakai omaniku loata sõlminud kaikohtade kasutamiseks lepinguid. Kuusalu Vallavalitsuse 17.06.2005 korralduse nr 493 on Kuusalu vald kiitnud heaks kolmepoolse ühise tegutsemise lepingu sõlmimise. Ühise tegutsemise lepingu projektist nähtub, et OÜ Poseidon oli kohustatud täitma investeerimiskohust ning õigustatud kasutama kaikohta nr
2. OÜ Smirre Holding poolt koostatud Salmistu sadama hoolduskava aastaks
3. Kuusalu valla ja OÜ Poseidon vaheline rajatise osas üürilepingust nähtub, et kaikoht nr 8 on antud kasutusse lühemaks 9 perioodiks kui aasta. Kuusalu vallavolikogu revisjonikomisjoni 17.08.2005 koosoleku protokollist nähtub, et vald on püüdnud saavutada kõiki osapoolt rahuldavat kompromissi. OÜ Poseidon 08.09.2005 e-kirjas selgitatakse põhjusi, miks toimus 18.08.05 laadimine kaikohalt nr 1.Eeltoodud tõenditega soovib Kuusalu vald näidata, et kaebaja õigust, olla ärakuulatud, ei ole kuritarvitatud. Lisaks jääb arusaamatuks kaebaja viide inimväärikuse kaitse tagamisel, arvestades, et kaebaja näol on tegemist juriidilise isikuga. Isegi kui tegemist oleks haldusaktiga materiaalses mõttes ning see oleks antud avalik-õigusliku suhte raames, eeldades täiendavalt, et kohalikul omavalitsusel oli lähtuvalt avalikest huvidest muuhulgas kohustus kaaluda võrdse kohtlemise põhimõtet, siis leiab vastutaja, et kaebaja õigusi on kai kasutuslepingu sõlmimise käigus igati arvestatud ning sõlmitud leping on avalikes huvides. Seda tõendab ka lepingu sõlmimisele eelnenud intensiivne läbirääkimiste faas, kus Salmistu sadama haldamise ja renoveerimise tagamiseks püüti sõlmida kolmepoolne kokkulepe, mis jäi sõlmimata just kaebajast tulenevatel asjaoludel. Kaebaja ei ole esitanud avaldust sadamakai kasutuslepingu sõlmimiseks ning sadamakai kasutusõigus ei tulene ka kaebaja ja vastustaja vahelisest lepingust. Seega on kaebaja ekslikult käsitlenud talle kuuluvate õiguste mahtu suuremana, kui see tegelikult on. Eeltoodu pinnalt saab järeldada vaid üht, tegemist on nn populaarkaebusega, mis on esitatud isiku poolt, kes ei ole vaidlusaluse suhte pooleks, kellele haldusakt ei ole suunatud, kelle õigusi ei ole rikutud ning kellel puudub ka haldusakti tühistamise nõude eelduseks olev põhjendatud huvi haldusakti tühisuse vastu. Vastustaja soovib juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et kaebaja esitatud väljavõte valla põhimäärusest ei ole terviklik ning on esitatud teadlikult eksitaval viisil. Vastustaja on sadamakai kasutuslepingu sõlmimist käsitlenud vallale kuuluva vara kasutusse andmisena alla ühe aasta, mis vastavalt põhimääruse § 96 lg 1 p 2 ei eelda volikogu otsust. Seega on haldusakt antud pädeva organi poolt ning kehtiv. Rajatise üürilepingu punkti 6.1 kohaselt antakse rajatise osa OÜ Poseidon kasutusse tähtajaga kuni 30.06.
4. Vastustaja võib kinnitada, et vaidlusalune korraldus ei ole antud eesmärgiga kedagi karistada, vaid tulenevalt OÜ-u Poseidon reaalsest vajadusest antud sadamakaid oma ettevõtluse teostamiseks kasutada. OÜ Poseidon on ka varem sadamakaid kasutanud, kuid lepingu sõlmimise hetkel puudus OÜ-l Poseidon kehtiv lepinguline alus kai kasutamiseks. Seega ei muudetud kai omaniku ja kasutaja vahelisel lepingu sõlmimisega kehtivat faktilist olukorda. Korraldus ise on oma sisult konkreetne ning üheselt mõistetav. Esmalt on kirjeldatud faktilist olukorda ning seejärel on esitatud korralduse sisu. Kaalutlused korralduse andmiseks on toodud korralduse esimesel lehel. Seega ei saa eeltoodud korraldust pidada ebaselgeks. Väär on ka kaebaja viide Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohale haldusasjas 3-3-1-13-02, kuna seal on käsitletud haldusakti, millega pannakse isikule kohustusi. Antud juhul on tegemist haldusaktiga, millega määratakse tehingu tegemisel omavalitsuse esindaja. Samuti on eksitav kaebaja käsitlus haldusakti motiveerimisest, kus kaebaja selgitab, et haldusakti motiveerimine on abinõu, et isik, kellele on haldusakt adresseeritud, saaks aru, kas tema õigusi on kitsendatud seaduslikult, vajadusel oma õigusi kaitsta. Vastustaja soovib tuua esile, et antud juhul ei ole haldusakt adresseeritud kaebajale, isegi mitte kolmandale isikule ning sellega on pandud kohustused vaid vallavanemale, kes peab lepingu sõlmima. Riigikohus on 28.10.2003 otsuses haldusasjas 3-31-66-03 leidnud, et: „/../põhjalikumate sisuliste motiivide puudumine ei too kaasa haldusakti tühistamist, kui vaidlustatud akt on selles toodud õiguslike aluste ja akti andmise põhjuse osas üheselt mõistetav/../“. Käesoleval juhul leiab vastustaja, et haldusakt on üheselt mõistetav ning selle tühistamiseks puudub alus. Sellest tulenevalt puudub alus ka Kuusalu valla OÜ Poseidon lepingu tühistamiseks. Kuusalu valla 11.07.2005.a korralduse nr. 353 õigusvastasuse küsimuses jääb vastustaja oma 15.11.2005.a esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja leiab, et korraldus on antud kehtivat korda järgides ning korralduse andmisel ei ole rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebaja viited haldusõiguse üldpõhimõtetele ei ole seostatavad käesoleva vaidlusega ning kaebaja ei ole tõendanud, milles seisneb kohaliku 10 omavalitsuse viidatud haldusõiguse põhimõtete rikkumine. Käesoleval juhul puudub ka vajadus hinnata kaalutulusõiguse või võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumist, kuna otsuse tegemisel ei olnud haldusorganil vaja valida mitme pakkuja vahel (pakkumisi oli ainult üks). Sealjuures on kohatu kaebaja viide Riigikohtu lahendile 3-3-15-01, kuna antud kohtuasjas tulenes vaidlus enampakkumise tingimuste rikkumisest. Lahendi asjaoludest nähtuvalt vaidlustas kaebaja kohaliku omavalitsuse korralduse, millega kohalik omavalitsus pikendas rendilepingu kehtivust vastuolus enampakkumise tingimustega, mis võis tuua kaasa pakkumismenetluses osalejate õiguste rikkumise. Käesoleval juhul ei olnud aga tegemist pakkumismenetlusega. Samuti ei ole käesoleval juhul tegemist haldusaktiga, mis rikuks valla poolt kasutuslepingu sõlmimise tingimusi (põhimäärus) ning puudus vajadus enampakkumise korraldamiseks – tulenevalt asjaolust, et OÜ Poseidon tegeleb Kolga lahes kalandusega, oli sadamakai kasutusse andmine hädavajalik. Samas on vastustaja juba ka varem toonud esile, et kaebaja on sadamakai kasutusse andmise protsessis kogu aeg osalenud ning olnud kõigist asjaoludest teadlik, sealhulgas on korduvalt püütud lahendada vastuolusid kokkuleppel. Seega viited põhiõiguste nagu õigus olla ära kuulatud, õigus heale haldusele ning õigus võrdsele kohtlemisele on antud menetluses leidnud järgmist. Kogu vaidlusaluse sadamakaiga seotud kirjavahetus ja dokumentatsioon on lisatud kaebaja esialgsele vastusele. Seega isegi kui kaebaja nõue kuuluks halduskohtu pädevusse, siis ei ole vastustaja rikkunud kaebaja poolt esiletoodud põhiõigusi. Seega on väär kaebaja väide selle kohta, et teda ei ole kohaliku omavalitsuse poolt ära kuulatud või antud küsimuses kaasatud. Nähutvalt toimiku materjalidest on kaebaja olnud kõigist asjaoludest teadlik ning kohalik omavalitsus on omalt poolt püüdnud leida eraõiguslike äriühingutega koostöövõimalusi. Tulenevalt eeltoodust peab vastustaja põhjendamatuks ka kaebaja taotlust, milles kaebaja palub teha kindlaks OÜ-ga Poseidon sõlmitud üürilepingu tühisus. Eeldusel, et antud vaidlus allub halduskohtule, ei ole iseenesest välistatud tehingu tühisuse tuvastamine samas menetluses, kuid antud juhul puudub vastustaja arvates selleks alus. Tehingu tühisuse tuvastamine eeldab vastavalt TsÜS §-le 86 vastuolus kas heade kommete või seadusega. Vastusaja arvates ei ole kaebaja tehingu tühisuse eeldusi tõestanud. Lähtudes eeltoodust palub vastustaja esindaja jätta OÜ Smirre Holding kaebus rahuldamata ja mõista kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulud kokku summas 36 332,20.- krooni (summa on koos käibemaksuga). Kaebuse esitaja esitas 21.12.2006 kohtukulude nimekirja ja maksmist tõendavad dokumendid. Vastustaja esindaja vaidleb menetluskuludele, oma 04.01.2007 esitatud vastuses, vastu ja leiab, et kaebaja esindaja poolt esitatud taotlus menetluskuludena 7080.- krooni väljamõistmiseks vastustajalt on põhjendamatu, kuna kaebus on algusest peale esitatud alusetult ning ilma sisulise põhjenduseta. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHAD Kolmanda isiku seaduslik esindaja Koit Antje toetab vastustaja esindaja seisukohti ja täiendavalt midagi lisada ei soovi. Kolmas isik palub kohtul jätta OÜ Smirre Holding OÜ poolt esitatud kaebus täies ulatuses rahuldamata ja kohtukulud kaebuse esitaja kanda. 11 KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud menetlusosaliste selgitusi, hinnanud haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele järgnevatel kohtu motiividel: Käesoleva kaebuse raames taotleb OÜ Smirre Holding Kuusalu Vallavalitsuse 11.07.2005 korralduse nr 535, millega kiideti heaks Kuusalu valla ja OÜ Poseidon vahel sõlmitava rajatise osa üürileping, tühisuse tuvastamist või tühistamist. Kaebuse esitaja väitel on vaidlusalune haldusakt tühine algusest peale, kuna nimetatu on antud vallavalitsuse poolt mitte vallavolikogu poolt, seega pädevust ületades (HMS § 63 lg 1 p 3). OÜ Smirre Holding leiab, et vastustaja on rikkunud kaebaja ettevõtlusvabadust ning õigust heale haldusele, mis seisneb kaebaja kaasamata jätmises haldamislepingu lõpetamise menetlusse. Kaebaja väidab, et vastustaja ei ole võimaldanud kaebajal avaldada oma seisukohti (kirjalikke, suulisi) ega osaleda vastandlike huvide tekkimisel enampakkumisel, seega on eelistatud kolmanda isiku huve kaebaja huvidele. Kaebuse esitaja põhjendatud huviks on väidetavalt kahju hüvitamise nõude esitamine tulevikus, kuna ebaseaduslikult kai koha eraldamisega on sekkutud kaebaja ettevõtlusvabadusse. Samas leiab kaebaja, et käesolevas asjas positiivne lahend võib olla piisavalt rehabiliteeriv ning hoida preventiivselt ära vastustaja analoogse tegevuse tulevikus. Kolmandaks peab kaebaja vajalikuks rõhutada, et põhjendatud huvina saab käsitleda huvi saada võrdsetel alustel enda kasutusse valla poolt eraisikutele pakutavat vara. Kaebaja leiab, et antud juhul pakuti vaidlusalust kai kohta ilma enampakkumiseta OÜ-le Poseidon, millega loodi kolmandale isikule põhjendamatuid eeliseid vallavalitsuse poolt. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul oli OÜ Smirre Holding ja Kuusalu Vallavalitsuse vahel sõlmitud teenuse osutamise leping, millega kaebaja kohustus korraldama Salmistu ranna haldamist, seega on kaebaja väide, nagu oleks tegemist olnud kasutuslepinguga, eksitav. Vastustaja on seisukohal, et rikutud ei ole kaebaja põhiseaduslikku õigust eneseteostusele, ettevõtlusvabadusele või omandile. Vastustaja väitel on kai nr 8 kasutuslepingu sõlmimist taotlenud vaid OÜ Poseidon, vastavasisulise ettepaneku tegi kaebuse esitaja Kuusalu vallale isiklikult. Lähtudes eeltoodust puudus vastustajal kohustus kaaluda objekti kasutusse andmisega kaasnevalt isikute võrdse kohtlemise küsimust. Seega on vastustaja seisukohal, et kaebaja poolt vaidlustatud haldusakt ei ole haldusaktiks materiaalses mõttes ning see ei ole antud avalik-õigusliku suhte raames. Sisult on vaidlusalune korraldus esindusõiguse (volituse) andmine Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 mõttes, mis haldusõiguse seiskohalt ei ole internne otsustus. Antud juhul ei ole vaidlusaluse korraldusega pandud OÜ-le Smirre Holding õigusi ega kohustusi ega neid piiratud. Samuti ei ole sellega muudetud OÜ Smirre Holding ning Kuusalu valla vahel sõlmitud halduslepingut. Seega ei ole antud juhul täidetud kaebeõiguse eeldus (

§ 7

lg 1), mistõttu puudub vajadus analüüsida, kas vaidlustatud halduse üksikakt on õigusvastane ning kas eksisteerivad vaidlustatud lepingu tühisuse alused. Kaebaja ei ole ka näidanud, milles seisneb tema põhjendatud huvi korralduse tühistamise vastu. Seejuures ei saa õigustatud huvi seisneda vaid asjaolus, et kaebajal võib tekkida soov esitada vastustaja suhtes kahju hüvitamise nõue. Kui kaebaja soovib esitada vastustaja suhtes kahju hüvitamise nõuet, siis puudub selleks takistus ning haldusakti õigusvastasusele antakse hinnang kahjunõude menetluse käigus (õigusvastasuse tuvastamist ei ole vaja sealjuures eraldi taotleda). Seega ei ole vastustaja arvates kaebaja põhistanud oma kaebeõigust. Vastustaja on õigesti märkinud, et tühistamiskaebusega kohtusse pöördumise eelduseks vastavalt

§ 7

lg 1 on kaebaja õiguste rikkumine või vabaduste piiramine vaidlustatud 12 haldusakti või toiminguga. Seega peab kohus asja sisulisel menetlemisel kontrollima, kas vaidlustatav haldusakt rikub kaebuse esitaja õigusi või piirab tema vabadusi. Kui kohus kaebaja õiguste rikkumist või vabaduste piiramist ei tuvasta, siis jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kohtul ei ole sel juhul kohustust kontrollida vaidlustatava haldusakti õiguspärasust ning kaebust sisuliselt hinnata. Halduskohtule kaebuse esitamise eelduseks ei ole tulevikku suunatud või oletatav õiguste rikkumine. Kaebuses väidetakse, et kolmanda isikuga sõlmitud lepingu aluseks on kolmanda isiku avaldus, et viimane saaks hoida kai ääres oma kalapaati. Kaebaja väidab, et tegelikult nimetatud kohas kalapaati ei hoita, vaid tegemist on lõbusõidukaatriga. Selline kaebaja väide kohtu arvates on paljasõnaline ja tõendamata.

§-is 15 lg 3 on sätestatud tõendamiskohustus, mille kohaselt kaebuse esitaja on kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega. Kolmanda isiku seaduslik esindaja seda väidet kohtus ei kinnitanud ning kordas, et kai koht on tema ettevõtluse- kalakasvanduse- arendamiseks hädavajalik, millega nõustus ka vastustaja esindaja. Vaidlustatud rajatise osa üürilepingu p 2.2 kohaselt lepinguobjekti sihtotstarve on kai kasutamine üürniku poolt Kolga lahes oleva kalakasvanduse teenindamiseks. OÜ Poseidon esitas 05.05.2005 avalduse Kuusalu Vallavalitsusele, milles avaldas soovi sõlmida Salmistu sadama kai kasutamiseks kalapaadile HMA 410 perioodil 2005-

1. Muid sellekohaseid avaldusi vallavalitsusele ei laekunud. Kuusalu Vallavalitsuse poolt kiideti heaks rajatise osa üürilepingu sõlmimine kollegiaalse otsustusena. Kuusalu Vallavalitsuse 11.07.2005 istungi protokollist nr 27 nähtub, et istungit juhatas vallavanem Herko Sunts ning istungist võtsid osa vallavalitsuse liikmed. Otsustati ühehäälselt anda korraldus nr 535 (protokolli p 4 „Lepingu heakskiitmine”). Eelnevalt on seda küsimust arutatud ka Kuusalu Vallavolikogus, mida kinnitab 16.05.2005 koostatud protokoll nr
2. Selles päevakorra ühe punktina on märgitud Salmistu sadamakai rendile andmine (p 3). Vallavolikogu istungil kuulati ära vallavanem, kes kandis ette OÜ Poseidon avalduse. Arutelu käigus helistati Smirre Holding OÜ seaduslikule esindajale M. P.´le, vallavanema Herko Sunts´i poolt selgitati asja ning kuulati ära esindaja arvamus. M. P. avaldas soovi maha istuda ja kokku leppida. Kaebaja seaduslikku esindajat suuliselt teavitati asjast 16.05.2005, mil temaga võeti telefonitsi ühendust ning kuulati ära tema arvamus. Vallavolikogu istungil avaldati arvamust, et kai osa rendileandmine on ainus võimalus OÜ-l Poseidon oma kala välja tuua ning kala toita, kuna vallal ei ole võimalik kusagilt mujalt OÜ Poseidon merele lasta. Kuna kompromissi Smirre Holding OÜ ja Poseidon OÜ vahel ei saavutatud, siis vald otsustas anda OÜ-le Poseidon võimaluse osa kai kasutamiseks, et võimaldada juurdepääs merele, mis on vajalik OÜ Poseidon. Smirre Holding OÜ arvates OÜ Poseidon seda ei vaja. Kohus ei ole tuvastanud, et käesoleval juhul oleks vaidlustatava lepingule heakskiidu andmise korraldusega ning ehitise osa üürilepinguga rikutud kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi või piiratud tema vabadusi või kahjustatud huve, seega ei pea kohus andma nimetatud korraldusele ega lepingule sisulist õiguslikku hinnangut. Nimetatud seisukoht on välja öeldud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendites nr 3-3-1-64-00 ja 3-3-1-65-
3. Kohus leiab, et kaebuse motiivid ei ole piisavad kaevatava korralduse tühistamiseks või tühisuse tuvastamiseks, samuti Kuusalu Vallavalitsuse ja OÜ Poseidon vahel sõlmitav rajatise osa üürilepingu tühisuse tuvastamiseks, sh nende õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kohtu hinnangul kaebaja õigusi ei riku Kuusalu Vallavalitsuse 11.07.2005 korraldus nr 535 „Lepingu heakskiitmine”, millega kiideti heaks Kuusalu valla ja OÜ Poseidon vahel sõlmitav 13 rajatise osa üürileping (vastavalt lisale). Kohus on seisukohal, et puudub alus vaidlusaluse lepingu, mis on sõlmitav vastustaja ja kolmanda isiku vahel, tühisuse tuvastamiseks. Nimetatud lepingu sõlmimiskavatsusega ei rikuta kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Samuti puudub kaebuse esitajal põhjendatud huvi vaieldavate korralduse ja lepingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Kohus võib jätta kaebuse rahuldamata kaebajal õiguste rikkumise ja/või põhjendatud huvi puudumise tõttu, sellisel juhul ei pea kohus andma hinnangut kaebuse sisule. Kohus käesolevas haldusvaidluses ei ole tuvastanud riivet kaebuse esitaja põhiõigustele (ettevõtlusvabadus, eneseteostus), samuti ei ole kaebaja suhtes rikutud hea halduse ja võrdse kohtlemise ning ärakuulamise põhimõtteid. Kaebuse esitaja taotleb kohtukulude väljamõistmist vastustajalt summas 7 080 krooni. Kohtukulud jäävad kaebaja enda kanda, kuna kohus jättis kaebuse täies ulatuses rahuldamata (

§ 92

lg 1).

§ 93

lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Kuusalu Vallavalitsus taotleb kaebajalt õigusabikulude väljamõistmist. Kuusalu Vallavalitsusele osutas õigusabi Advokaadibüroo Paul Varul, kes esitas arveid kokku summas 36 332,20 krooni, arved on tasutud. Riigikohtu halduskolleegiumi 24.04.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-19-01 on leitud, et: „/../tuleb tunnistada halduskohtu õigust jätta välja mõistmata kohtukulud, mis on tervikuna põhjendamatud, s.o. kulud, mis pole üldse vajalikud/../“

§87

lg 2 sätestab, et kohus võib asjas esindajana osalenud advokaadi kulusid vähendada, kui need on põhjendamatult suured. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §175 lg 1 järgi mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja põhjendatud ja vajalikud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Isikult avaliku võimu kasuks välja mõistetavate õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas antud vaidluse iseloom ja keerukus ja muud asjaolud tingisid asutuse poolt õigusabi tellimise advokaadilt. Kohus leiab, et kuna käesolev vaidlus ei olnud keeruline ja mahukas ning ei vajanud erilisi õigusalaseid teadmisi, siis vastustaja pidi olema suuteline ennast ise kohtus esindama oma ametnike kaudu, kasutamata asutusevälist õigusabi. Kohtu arvates kaebuse esitajalt vastustaja kasuks kohtukulude väljamõistmine oleks antud juhul ebamõistlik. Eeltoodut arvestades ning toetudes

§-le 92 lg 10 tuleb Kuusalu Vallavalitsuse taotlus kaebajalt õigusabikulude väljamõistmiseks jätta rahuldamata ning kohtukulud poolte endi kanda. Elle Kask Kohtunik 14