Obsah (4)

§ 502§ 50§ 53§ 55

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 27.02.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-05-652 (endine nr 3-1048/2005) Haldusasi J.J.´

§ 502lg 1 ja lg 6 alusel määrati viivistasu summas 480 krooni.

1 03.06.2005.a. esitas J.J. vaidlusaluse viivistasu otsuse peale vaide Tallinna Transpordiametile. Vaie jäeti 29.06.2005.a. rahuldamata. Asjaolu tõendavad koopia vaidest ja vaide rahuldamata jätmise teatisest. 17.08.2005.a. võttis kohus kaebuse menetlusse. Vastavalt HKMS § 23 lg 1 jättis halduskohus oma 31.08.2006.a. määrusega kaebuse läbi vaatamata, kuna ta oli tunnistanud kaebuse esitaja kohtusse ilmumise kohustuslikuks ja viimane ei ilmunud sellele vaatamata kohtuistungile ega teatanud kohtule ilmumise võimatusest. 16.10.2006.a. määrusega rahuldas kohus kaebaja esindaja taotluse haldusasjas menetluse taastamiseks ja määras asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse. 26.01.2007.a. määrusega määras kohus asja arutamisele kohtuistungil, kuna kohtule jäid kaebusest ja vastustajate antud vastustest selgusetuks teatud faktilised asjaolud, sh kaebaja seisukoht, kes kaebuse kohaselt juhtis sõidukit. KAEBAJA SEISUKOHAD Kaebaja ei ole nõus otsusega ja taotleb selle tühistamist. Kaebaja leiab järgmist. 04.05.2005.a. oli pargitud Roosikrantsi 2A tasulisele parkimise alale sõiduauto ISUZU reg.märgiga 15ZFV. Sõiduki armatuurlaual oli nähtavas kohas puudega inimese sõiduki parkimiskaart nr 005027. Kaebaja leiab, et nimetatud asjaolu tõendab viivistasu otsuse paremas nurgas rikkumise asjaolude lahtrisse Falck Eesti AS teenindaja poolt kirjutatud parkimiskaardi number (viivistasu otsuse koopia toimikus) Korduvteade viivistasu otsuse kohta saadeti sõiduki omanikule J.J.´ule, kes korraldas 16.05.2005.a. viivistasus määratud rahasumma 480 krooni maksmise Tallinna Transpordiameti kontole. Panga teenustasuna lisandus veel kuluna 25 krooni. Asjaolu tõendavad viivistasu korduvteade ja maksekorralduse koopia koos viitega teenustasule. Kaebaja märgib, et ta ei saa aru, millel tugines viivistasu otsuse koostanud isiku seisukoht selle kohta, et tegemist on invaliidi teenindaja kaardiga, mitte aga puudega inimese sõiduki parkimise kaardiga nr 005027, viivistasu otsusest ja hilisemast Tallinna Transpordiameti 29.06.2005.a. koostatud teatisest nr 5-4/05/3027 neid asjaolusid ei nähtu. Nähtuvalt Tallinna Kommunaalameti 06.08.2004.a. kirjast nr 7.2-1K/1652 on kodanik Mäelahele väljastatud puudega inimese sõiduki parkimise kaart nr 005027 vastavalt Sotsiaalministri 19.01.2001.a. määrusega nr 15 kehtestatud korrale. Kaebaja on seisukohal, et kaardil olevatel lisamärgetel ei ole tähtsust ning kaardid on kehtivad, kui märgitud kehtivusaeg ei ole möödunud. Kaebaja leiab, et kuna puudega inimese sõiduki parkimiskaart nr 005027 on kehtiv, on invaliidi parkimiskaardi omaniku tütre sõiduauto ISUZU reg.märgiga 15ZFV omanikule 04.05.2005.a. väidetavalt parkimise eest tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata määratud viivistasu summas 480.- krooni vastuolus Liiklusseaduse (

) § 53 lg 1 ja 2, § 501 ja § 55 ja tehtud puuetega inimese, kelle elukoha järgselt on sõiduauto ISUZU reg.märgiga 2 15ZFV registreeritud ja kes faktiliselt nimetatud sõiduautot kasutab, õigusi rikkudes, millest tulenevalt kuulub vaidlustatud viivistasu otsus tühistamisele. Kaebaja palub lisaks kohtul analüüsida AS Falck Eesti teenindaja poolt määratud viivistasu otsuse õiguspärasust ning allpooltoodud põhjenduste alusel tühistada vaidlusalune viivistasu otsus ja määrata viivistasu otsuses väljamõistetud ja makstud summa tagasitäitmisele. Liiklusseaduse § 50² lg 1 sätestab asjaolud, mis on aluseks parkimisjärelevalve ametiisikule viivistasu määramise otsuse tegemisel. Nendeks on asjaolud kui: 1) parkimistasu on maksmata, 2) tasutud parkimisaega on ületatud, 3) tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole nõuetekohaselt täidetud või 4) tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole paigaldatud vastavalt

§ 50¹ lõikes 4¹ sätestatule.

Kaebaja on seisukohal, et vaidlusaluse viivistasu määramiseks puudus AS Falck Eesti teenindajal õiguslik alus, kuna ühtegi ülalnimetatud asjaolu viivistasu koostamise ajal ei esinenud. Sõiduki armatuurlauale oli paigaldatud parkimistasust vabastamise aluseks olev puudega inimese sõiduki parkimiskaart nr 005027, mis on kooskõlas Liiklusseadusega, Tallinna Linnavolikogu määrusega nr 9 (30.01.2003.a.) ja kaart on kehtiv kuni 05.07.2009.a. Asjaolu, et parkimiskaart oli paigaldatud ja parkimisjärelevalvet teostav isik seda nägi, tõendab viivistasu otsuses teenindaja märge lahtris „asjaolude kirjeldus“. Arusaamatu ja tõendamata on AS Falck Eesti teenindaja märge, et tegemist on invaliidi teenindajaga. Kaebaja leiab, et selline omaalgatuslik asjaolude kirjeldus on paljasõnaline ja ei vasta tegelikkusele. Viivistasu otsuse tegemisel on AS Falck Eesti teenindajal ainsateks tõenditeks sõiduki olemasolu ja tasulises parkimistsoonis kas parkimise õigust tõendav dokument või selle puudumine. Antud juhul oli olemas sõiduk ja parkimise õigust tõendav dokument, mistõttu on viivistasu otsus tehtud omavoliliselt ja kuulub tühistamisele ning tagasitäitmisele. 28.11.2006.a. kohtule esitatud kaebuse täienduses teatab kaebaja, et sõidukit juhtis isik, kelle nimele on välja antud puudega inimese sõiduki parkimiskaart ehk selleks oli Z.M., kellele on see väljastatud Sotsiaalministri 19.01.2001.a. määruse nr 15 § 2 lg 1 p 3 (muu raskekujuline üldhaigestumine) alusel. Nimetatud puude tuvastas Lasnamäe perearstikeskuse terapeut Aili Svonak. Õigusliku alusena märgib kaebaja

§ 53lg 2, mille alusel oli juht vabastatud parkimistasu maksmisest.

Kaebaja palub tühistada viivistasu otsus VTO 085111 ja teha ettekirjutus Tallinna Transpordiametile tagasitäitmiseks J.J. arveldusarvele 221029032139 Hansapangas. Lisaks viivistasu summale 480 krooni lisandub ka 25 krooni pangateenustasu. Samuti palub välja nõuda õigusteenuse kulud vastustajalt. Kaebaja esindaja ei nõustu P.Paal esitatud õigusabikulu nõudega. Kui enne menetluse uuendamist märkis A.Räpp, et kulutusi ei tekkinud, siis jääb arusaamatuks, miks P.Paal väidab vastupidist ja nõuab nüüd õigusabitasu hüvitamist. 3 AS FALCK EESTI SEISUKOHAD Kirjalikud seisukohad oli esitanud esindaja Alger Räpp. Kohtuistungil viibis esindajana P.Paal. Esindajad on seisukohal, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata.

§ 53lg 2 ja Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003.a.

määruse nr 9 p 7.1 alusel on parkimistasu maksmisest vabastatud liikumispuudega juht tema kasutuses oleva sõiduki parkimisel nõuetekohase parkimiskaardi olemasolul. Käesoleval juhul oli kaebuses antud selgitus umbmäärane isiku suhtes, kes tegelikult juhtis sõidukit. Kui kaebaja esindaja M.Pure avaldas kohtule, et sõidukit juhtis J.J., siis oli tegemist liikumispuudega isiku teenindaja parkimisega. Ka vaidematerjal näitab, et juhiks ei ole märgitud Z.M. Kontrollimisel saadud andmete kohaselt 04.05.2005.a. sõiduauto ISUZU reg.märgiga 15ZFV omanik on J.J., mitte aga liikumispuudega juht. Kui sõidukile oli paigaldatud kaart nr 005027, siis

§ 53, § 54 ja § 55 arvestades ja Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003.a.

määruse nr 9 p 7.1. alusel ei anna see kaart igaühele õigust avalikes tasulistes parkimiskohtades tasuta parkida. Kaebaja teise esindaja hilisem väide, et sõidukit juhtis hoopis puudega isik Z.M., ei ole tõene. Kaebajal lasus kohustus esitada hiljemalt kohtukaebuse ajaks tõendid, mis kinnitaksid, et sõidukit juhtis sündmuse ajal Z.M. ja mitte keegi teine isik. Kaebaja ise ei ole kohtuistungile ilmunud ja esindajate vahendatud ütlused ei tõenda, et sõidukit juhtis Z.M. Kuigi vastustaja ei reguleeri ise parkimiskaartide väljastamise korda ja tingimusi, teise ameti sisetööd, on kontrollitav missugustel põhjustel kaart väljastati. Kaebuse lahendamisel on oluline tõendada kaebajal, et sõidukit juhtis puudega isik, see on tõendamata ja kaebaja esindaja esitatud tõendid ei kinnita, et Z.M teadlikult ja tahtlikult asus rikkuma liikluseeskirju, juhtis sõidukit seejuures ilma juhiluba omamata. Tema haigus ilmselgelt ei võimaldanud sündmuse ajal juhtida sõidukit Tallinna kesklinnas ja seda kinnitavad tema tervise kohta antud andmed. Kaebaja eksib, kui arvab, et kontrolörid ei saanud kontrollida koha peal, missuguse parkimisega on tegemist. Kontrolörid ei saa jääda ootele, mil sõiduki juurde tuleb isik, kes juhib sõidukit, kuid nad saavad kontrollida, kas isikul on tasuta parkimise õigus. Sõidukijuhile ja teenindajale väljastatud kaartide üle peetakse eraldi arvestustust. Teenindamiseks väljastatud kaart lisaks ka augustatakse ja toimikusse esitatud kaart seda kinnitab, et sellele on tehtud auk, vaidlust selle olemasolus ei ole. Kuigi kaebaja ise ei pea oskama sellele tähelepanu osutada, ei tähenda see, et viivistasu määrajal puudus võimalus kontrollida, kellele missugune õigus laieneb. Kuivõrd kaardivorm on ühesugune, siis soodustuse andmisel peab kontrollima, kas isikul on õigus soodustusele, samuti on loogiline, et omavalitsuse organid peavad arvestust, kellele missugused õigused laienevad. Kasutades kaartide mulgustamise süsteemi ameti siseselt ning arvestuse süsteemi nimekirjade koostamisega ei saa rikkuda kaebaja õigusi. A.Harjo, Tallinna Transpordiameti juhataja, esitas õiendi, mille kohaselt on konkreetne kaart väljastatud kui liikumispuudega isiku teenindamiseks. Kui liikumispuudega juht tuleb ise taotlema sellist kaarti, siis kontrollitakse juhilubade olemasolu. Et juhiluba Z.M. ei ole Eestis omanud, siis viitab see asjaolule, et Z.M. sõidukijuhina kaarti ei taotlenud ning väljastatigi liikumispuudega isiku teenindamiseks vajalik kaart. Keegi ei ole vaidlustanud selliselt kaardi väljastamist. Ka reaalselt vajas Z.M. kõrvalabi. Kuigi kaebaja peab sisemise töö sellist korraldust alusetuks, ei tähenda tema seisukoht, et vastustajal tegelikkuses puudub kontrolli võimalus ja et puuduvad tõendid. Kui kaarte püütakse kasutada ära teiste isikute poolt, siis ei saa seda lugeda seadusega kooskõlas olevaks tegevuseks. Ka käesolevalt on kohtule esitatud tõend, et liikumispuudega isikule 4 Z.M.le oli väljastatud kaart selleks, et teda teenindatakse ja seda kinnitab ka A.Harjo tõend arsti väljastatud parkimiskaardi taotlus. Vastupidiseid tõendeid kohtule kaebaja ei esitanud. P.Paal palub välja mõista õigusabitasu summas 708 krooni. Jätta kaebus rahuldamata ning kaebaja kohtukulud tema enda kanda. Kaebaja poolt tema näidatud kohtukulu kandmine on küsitav, summa liialt suur. KOHTU SEISUKOHAD Kohus tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjendustel. 1) Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebajale kuuluv sõiduk oli viivistasu otsuses märgitud ajal pargitud Tallinnas Roosikrantsi 2A, mis on tasuline parkimisala. Parkimistasu ei olnud tasutud vastavalt Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003.a. määrusele nr 9 „Parkimistasu kehtestamine.“ Sõiduautos ISUZU reg.märgiga 15ZFV oli asetatud nähtavale kohale puudega inimese sõiduki parkimiskaart nr 005027, mis on väljastatud Zinaida Mäelaht nimele. 2) Tallinna Linnavolikogu määrusega nr 9 30.01.2003.a. „Parkimistasu kehtestamine“ määratakse ära maksuobjekt, maksumaksja, maksu tasumise kord ja tähtaeg. Maksuvabastus parkimistasu maksmisest kehtib määruse p 7.1 alusel liikumispuudega juhile tema kasutuses oleva sõiduki parkimisel nõuetekohase parkimiskaardi olemasolul. Liiklusseaduse (

) kohaselt on tagatud liikumispuudega inimese liiklemine.

§ 53

kohaselt korraldatakse ära liikumispuudega inimese liiklemine ja neid teenindavate sõidukite parkimise korraldamine ja vastavalt § 53 lg 1 korraldab seda kohalik omavalitsus. Seejuures § 53 lg 2 kohaselt liikumispuudega juht võib tema kasutuses olevat sõidukit käesoleva seaduse lisa 2 kohase parkimiskaardi olemasolul parkida avalikes tasulistes parkimiskohtades tasuta. Vaidluse lahendamise käigus J.J.u esindaja jäi seisukohale, et sõidukit juhtis liikumispuudega juht Z.M.. Z.M.le oli arst kirjutanud välja liikumispuudega inimese sõiduki parkimiskaardi ja näidanud alusena Sotsiaalministri 19.01.2001.a. määruse nr 15. Määrus reguleerib liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaardi väljaandmist. Parkimiskaart antakse välja 5 aastaks. Ajutise liikumispuude korral antakse välja kaart puude tõenäolise möödumise perioodiks, kuid mitte enam kui üheks aastaks. Määruse nr 15 § 3 lg 7 alusel peab parkimiskaartide üle arvestust kohalik omavalitsus. Parkimiskaartide väljaandmist kohalikele omavalitsustele korraldab Sotsiaalministeerium, samuti korraldab ministeerium nende trükkimist. Kuna Z.M.`i nimele on selline kaart väljastatud ning tähtajaga 5 aastaks, siis arvestas vastustaja sellise kaardiga, kui kehtivaga. Kaardist nähtuvalt ei olnud Z.M.l selle väljaandmise ajal mitte ajutine liikumispuue, vaid kaart väljastati 5 aastaks, seega oli arsti seisukohalt liikumispuue mitte perioodiline, mille möödumise tõenäosust ta oleks eeldanud. Arst sai väljastada tõendi Sotsiaalministri 19.01.2001.a. määruse nr 15 tingimustel, millele ta oma tõendis ka viitab. Selle määruse § 1 üldsätted lg 1 kohaselt reguleerib määrus liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaardi väljastamist, mistõttu arst sai tõendi anda samadel tingimustel ja määrusest tuleneval eesmärgil. Tõendi alusel väljasta parkimiskaardi kohalik omavalitsus. 3) Kuna

eristab liikumispuudega juhi tegevust ja teda teenindava juhi tegevust, siis

§ 55

nimetab, missugused on liikumispuudega juhi või liikumispuudega või 5 pimedat inimest teenindava juhi eriõigused. Tasuta ehk maksuvabastusega võib parkida Tallinna Linnavolikogu määruse nr 9 alusel p 7.1 kohaselt liikumispuudega juht tema kasutuses oleva sõiduki parkimisel nõuetekohase parkimiskaardi olemasolul. Ministeeriumi korraldatud kaardina väljastati puudega inimese sõiduki parkimiskaart nr 005027 kehtivusega 05.07.2009.a. Z.M. nimele. Kaardile on kantud liikumispuudega juhi õigused ja liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki juhi õigused. Liikumispuudega juht võib parkida tasuta avalikes tasulistes parkimiskohtades. Teda teenindava sõiduki juhi osas seda märgitud ei ole. Vastustaja ei kahtle, et arst väljastas liikumispuude tõttu kaardi taotlemiseks teatise 21.06.2004.a. eesmärgiga, et Z.M.`i teenindatakse ning tema tervise seisundi tõttu vajas ta kõrvalabi, sh et teenindava sõiduki kasutamiseks oleks väljastatud parkimiskaarti. Selle teatise saamisel taotlus rahuldati ning omavalitsus peab ka vastavat arvestust, nagu seda sotsiaalministri määruse nr 15 § 3 lg 7 ka volitas. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et omavalitsus peab mingit arvestust või nimekirju omavoliliselt. Sellel ajal andis välja kaarte Kommunaalamet, kes pidas arvestust, koostas selleks vajalikud nimekirjad ning nende alusel sai Tallinna Transpordiameti juhataja A.Harjo kohtule väljastada tõendi, millest nähtub, et Z.M.`ile anti välja parkimiskaart selleks, et teda saaksid lähedased isikud või muu sõiduki juht teenindada nende eriõigustega, mille sätestab

. 4) Sõiduki parkimisel oli selle juht kohustatud parkimisel arvestama kehtiva Tallinna Linnavolikogu määruse nr 9 nõuetega. Parkimistasu on Tallinna linna avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks vajaliku tulu saamiseks ja avalikul tasulisel parkimisalal parkimise korraldamiseks ja määruses sätestatud korras maksumaksja poolt, maksuobjekti osas, suuruses ja tähtajal tasumisele kuuluv rahaline kohustus. Parkimistasu objektiks on linna avalikul tasulisel parkimisalale pargitud mootorsõidukid, (järel)haagised. Parkimistasu maksjaks on mootorsõiduki juht, kes pargib sõiduki või haagise linna avalikul tasulise parkimisala piires ja juht peab parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimise alustamist. 5) Kaebaja on seisukohal, et vaidlusaluse viivistasu määramiseks puudus AS Falck Eesti teenindajal õiguslik alus, kuna ühtegi välistavat asjaolu viivistasu koostamise ajal ei esinenud. Kohus märgituga ei nõustu. Kuigi sõiduki armatuurlauale oli paigaldatud puudega inimese sõiduki parkimiskaart nr 005027, mis on kooskõlas Liiklusseadusega ja kaart on kehtiv kuni 05.07.2009.a., ei tähenda, et sellist kaarti võib kasutada iga isik järgimata, milleks kaart on väljastatud. Asjaolu, et parkimiskaart oli paigaldatud ja parkimisjärelevalvet teostav isik seda nägi, tõendab viivistasu otsuses teenindaja märge lahtris „asjaolude kirjeldus“. Kaebajale jäi arusaamatuks AS Falck Eesti teenindaja märge selles, et tegemist on invaliidi teenindajaga. Kaebaja leidis, et selline omaalgatuslik asjaolude kirjeldus on paljasõnaline ja ei vasta tegelikkusele. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebuse esitamisel kehtinud ja kehtiva HKMS tulenevalt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti (§ 16 lg 2). Kohus tegi kaebajale ka ettepanekuid selgitada asjaolusid ja esitada vastavalt omapoolsed tõendeid, kuid kaebaja alles 28.11.2006.a. avaldas kohtule selgesõnaliselt, et sõidukit juhtis Z.M.. Kohtuistungil 16.03.2006.a. teatas kaebaja eelmine esindaja M.Pure (tlk 31), et sõiduk kuulub J.J.ule ja sellega sõitis kaebaja, millest sai järeldada, et kaebusega väidetakse, et sõiduk teenindas liikumispuudega Z.M.. Praegune esindaja N.Vojeikin jäi selle juurde, et sõidukit juhtis Z.M.. Kuigi kaebaja on käesolevaks ajaks vahetanud esindajat, ei ole alust arvata, et eelmine esindaja kohtusse ilmumisel jättis välja selgitamata kaebuse asjaolud ning esitas kohtule valeandmeid. Esindajat vahetas kaebaja kohtu tehtud päringute tulemusel, kui kohus kontrollis volikirja vormistamise asjaolusid ja ehkki 6 kaebaja vahetas esindajat arvates 11.09.2006.a., ei ole põhjust arvata, et eelmine esindaja tahtlikult ja teadlikult valetas kohtule kaebusega seotud asjaolusid, sh fakti, kes juhtis sõidukit. Sellel ajal ei olnud kaebajal alust karta, et tema esindaja ei täida esinduskohustusi, sh ei avalda kohtule kaebuse asjaolusid. Seega juba kaebuse asjaolude esitamisest arvates seondub kaebus kaheldavate väidetega ning kinnitab kohtule, et väited sellest, et sõidukit juhtis Z.M., ei ole tõesed. Kohus ei nõustu kaebaja esindaja N.Vojeikini 21.12.2006 (tlk 175) selgitusega, et juba esialgsest kaebusest nähtus, et kaebaja väitis, nagu oleks sõidukit juhtinud Z.M.. Kaebuse 2-l lehel lõigus 6 ei ole märgitud, et sõidukit juhtis Z.M, vaid seal on märgitud, et jääb arusaamatuks, miks viivistasu otsuse koostanud isik tegi järelduse, et tegemist on „invaliidi teenindaja kaardiga“. Z.M. nime ei ole ära toodud, ka ei ole märgitud, kes juhtis sõidukit. Kuna kaebaja esindaja N.Vojeikin avaldas alles 28.11.2006.a. kohtule, et sõidukit juhtis Z.M., siis tekkis kaebuse asjaoludes vastuolu ning kaebajal tuli see vastuolu kõrvaldada. Kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et sõidukit juhtis Z.M. ning kohus põhjendab seda lisaks eeltoodule veel järgnevalt. 6) Kaebuse seisukoht, et vastustajal puudus alus viivistasu otsusele märkida, et parkimiskaart oli väljastatud liikumispuudega inimese teenindamiseks, ei ole õige. Tallinna Transpordiamet lahendas kaebaja vaiet 29.06.2005.a. (tlk 153) ning selleks ajaks oli välja nõutud lisaks viivistasu otsusele kontrollandmed ning selgituses AS Falck Eesti töötaja L.Jürs märgib, et invaliidi teenindava isiku kaardiga ei ole õigust tasuta parkida. A.Metsaviir, kes koostas viivistasu otsuse, käesolevalt enam kontrolörina ei tööta, kuid tema tehtud kanne viivistasu otsusel põhineb tegelikel ja kontrollitavatel andmetel. Tallinna Transpordiameti juhataja A.Harjo tõendi (tlk 150) kohaselt on Z.M.le väljastatud 05.07.2004.a. liikumispuudega inimest teenindava sõiduki parkimiskaart nr

1. Kohtul puudub alus kahelda vastustaja esindaja selgitustes, et viivistasu otsuse vaidlustamisel vaide korras kontrolliti asjaolu, kas kaarti taotleti invaliidi teenindamiseks või taotleti selleks, et invaliid saaks ise juhtida sõidukit. Kuna toimikusse esitatud parkimiskaart väljastatakse ühesuguse vormi alusel nii liikumispuudega juhile kui ka sõidukit mitte juhtivale liikumispuudega inimesele, keda teenindatakse, siis ei tähenda see, et Tallinna Transpordiamet ei saaks eristada, missuguse juhtumiga on tegemist. Isikule õigusi andvate kaartide üle peetakse arvestust ameti siseselt ning vastavalt peetakse isikute arvestust nimekirjade alusel. Et amet teeb ka lisaks kaardi eristamiseks augu kaardile, siis saab ka visuaalselt kaartide alusel eristada, kas parkimiskaarti taotles sõiduki juht põhjusel, et soovib ise juhtida sõidukit ning kasutada soodustusi või soovib ta neid õigusi, mis on ette nähtud tema teenindamise korral teise isiku poolt. Et liikumispuudega juhile tasuta parkimist võimaldava puudega inimese sõiduki parkimiskaardi väljastamisel kontrollitakse ka lisaks isikul juhilubade olemasolu, kui liikumispuudega isik soovib ise sõidukit juhtida, siis ei teki kahtlusi, et kaardi väljastamisel neid asjaolusid selgitatakse ja kontrollitakse. Kaebaja ei ole esitanud kaebust ameti vastu küsimuses, kas selline tegevus ja lisanõude esitamine on seaduslik või mitte; antud juhul on esitatud selgitus, kuidas praktikas asi toimib ja on kontrollitav. Kaardile tehtud augu alusel sai A.Metsaviir täiendavalt kontrollida, missugustel tingimustel kaart on väljastatud. Juhul kui kontrolör oleks eksinud ja isikute üle peetav arvestusnimekiri ei kinnitaks viivistasu otsuse andmeid, siis oleks tulnud loogiliselt otsus tühistada. Kui puhkes kohtuvaidlus, tuli kaebajal esitada tõendid, mis kinnitavad vastupidist. Viivistasu otsusele on tehtud asjaoludele vastavana ka täpne kirjeldus ehk see selgitab kaebuse esitaja küsimusele vastusena, mis asjaoludel kanti kaardile märge, kes saab kasutada soodustust. Kaebajal ei ole esitada tõendit, et Z.M. on Eestis taotlenud sõiduki juhtimiseks juhiluba ja kaebaja esindaja ei väidagi, et Z.M. on selline juhiluba. 7 Kuigi vastustaja ei ole kohtule esitanud täiendavalt ametis sätestatud sisekorda, kuidas selline kord ametis toimib, ei ole kahtlust, et Tallinna Transpordiamet peab arvestust ning selle tõttu ongi antud tõend A.Harjo poolt. Kohus eelnevalt märkis, et kaardi väljastamiseks arvestuse pidamise kohustus tulenes õigusnormist. 7) Kaebaja esindaja väide, et sõidukit juhtis tegelikult Z.M. ise, ei ole tõendatud. Kui Z.M. ei ole ameti arvestuse andmetel taotlenud parkimiskaarti kui liikumispuudega sõiduki juht ning vastavalt nimekirja kandmise tingimustele eraldas temale kaardi taotlemiseks asjakohase tõendi ka selleks pädev arst, siis arvestades lisaks isiku kohta esitatud terviseandmeid, on kaebuse väide alusetu. Sotsiaalministri määruse nr 15 § 3 lg 1 kohaselt parkimiskaart antakse välja liikumis-või nägemispuudega füüsilisele isikule arsti teatise alusel kohaliku omavalitsuse poolt. Arst viitas teatise vormistamisel määrusele nr
2. Määruse nr 15 § 1 lg 1 arvestades, reguleerib see liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaardi väljaandmist. Kohtule on esitatud andmed, et Z.M. oli kaardi väljastamisel taotluse esitamise ajal 21.06.2004.a. liikumispuudega (tlk 139), mistõttu on vastustajal põhjendatult tekkinud ka küsimus, kas isik üldse oli suuteline juhtima sõidukit sündmuse ajal nii nagu seda on asunud väitma kaebaja esindaja. Kaebaja esindaja ei teadnud, kas sõiduk on kohandatud selle juhtimiseks vajalike lisaseadmetega, et puudega isik saaks sõidukit hõlpsamini juhtida. Sündmus toimus 04.05.2005.a. ning selle aja seisuga puuduvad kohtul andmed, missugune oli Z.M tervislik seisund. Arsti poolt kaardi väljastamise taotluse ajast oli möödunud ligi aasta. 11.12.2006.a. seisuga on kohtule väljastatud Lasnamäe PAK tõend ja tervisekaardi andmed (tlk 156-172), millest nähtuvalt oli 21.06.2004.a. väljastatud valvearsti poolt 21.06.2004.a. parkimiskaardi taotlemiseks terviseseisundi tõend koduvisiidi käigus. See viitab kaudselt, et kuna Z.M. ei käinud ise arsti vastuvõtul, võis tal olla juba liikumistakistus, mis ei kinnita kaebaja esindaja väidet, et Z.M on olnud oma ea kohta sellise tervise juures, mis võimaldas tal iseseisvalt toime tulla ja ajada kõiki oma asju, seejuures juhtida sõidukit. Teatisele, mis esitati parkimiskaardi saamiseks, kantud diagnoosid viitavad isiku rasketele haigustele. V.Samarüütel (peaarsti asetäitja) märgib, et teatisele eelnenud sissekanded kinnitavad temale kui spetsialistile, et ta ei pea võimalikuks, et Z.M. oma puudega saaks üldse sõidukit juhtida. Tervisekaardi andmetest nähtub, et 2003.a. Z.M. vererõhk kõigub, on seljavalu, ta ei saa kaua seista ega käia, esineb tasakaalutus jne; 2004.a. märtsis on vastuvõtul olnud Z.M. sugulane, kes kinnitab, et Mäelaht ei saa enam väljas käia ja soovib puude tuvastamist, märgitakse ära ka halba kuulmist. 2004.a. märtsis kurdab Mäelaht, et jalad „ei taha käia“ jms. Kuni 11.12.2006.a. terviseandmed puuduvad, kuid arvates sellest ajast on arstile kurdetud, et M. on tasakaaluhäired, nõrkus, pearinglus, kogu keha väriseb, seisund on muutusteta ja stabiilne. Seega on põhjendatud vastustaja seisukoht, et puuduvad andmed, mis võimaldaksid tõeseks pidada väidet, et sündmuse ajal ja kohas juhtis sõidukit Z.M. ning tema terviseseisund oli üldiselt muutunud heaks. Z.M.i tervist hindas kaardi väljastamiseks arst ning tõi esile, et isik vajas abi, sh et teda saaks keegi vajadusel sõidutada, tema tervise selline seisund on stabiilne ehk ei ole paranenud. Samuti nõustub kohus vastustajaga selles, et puudub alus arvata, et kõrges eas proua otsustas hakata rikkuma Liikluseeskirja (LE) sätteid, sh juhtima sõidukit ilma juhtimisõigust omamata. Vastustaja esitas kohtule Austraalias dr Peter H.Lindsey 21.05.2002.a. välja antud arvamuse, mille kohaselt pr M. on hea tervisliku seisundiga oma ea kohta ja vastab tervislikele nõuetele juhilubade uuendamisel. Kas Z.M. oli omanud juhiluba või mitte, aga tõend ei kinnita, et ta oleks saanud õiguse juhtida sõidukit 2002 a Austraalias ning et tervisest takistusi ei tekkinud. Kuigi esindaja ei tea, miks võidi niisugune tõend välja anda ja kas M. on olnud juhiluba välisriigis, tuleb nõustuda 8 vastustajaga, et 2002.a. terviseseisund ei vasta siiski nendele andmetele, mis on fikseeritud Eesti arstide poolt ja kinnitavad nii puude olemasolu kui halba tervislikku seisundit sündmuse ajaks. Pealegi on Z.M. ise kurtnud halba tervist, mille alusel spetsialistid-arstid tegid vastavad järeldused. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaks, et Z.M. oli suuteline iseseisvalt kasutama autot, et ta oli üldse märgitud sõiduki kasutajaks. Kui ta oli suuteline juhtima autot igapäevatoimetuste teostamiseks, seda eriti veel intensiivse liiklusega Tallinna kesklinnas, siis jääb arusaamatuks, miks ta taotles seda tõendit, mille saab väljastada arst ja mis on mõeldud väljastamiseks vaid raskelt haigestunud isikule. Puuduvad andmed, kus hoitakse J.J.u autot ja kes seda tegelikult saavad kasutada ning käsutada peale sõiduki omaniku J.J.u. Kaebuses ei väidetagi, et Z.M. on sõiduki kasutajaks ning et tema andmed on kantud kasutajana liiklusregistrisse. Kaebaja esindaja kinnitusel oli J.J. sündmuse ajal ka ise Eestis (07.02.
3. istungi protokoll lk 4), et ta lahkus Austraaliasse 2005.a. sügisel ka lennupileti andmetel, siis jääb arusaamatuks, miks kaebaja ei abistanud kõrges eas tervisehäiretega (liikumispuudega) ema, kui N.V. andmetel on J.J.ul olemas sõiduk ning juhiluba Eestis sõitmiseks. Kohus märgib siinkohal, et ei ole usutav esindaja väide, et sõiduki kasutajateks Eestis teisi isikuid ei ole või et sõidukit teised isikud ei saa kasuta, kuivõrd puudub mõistlik põhjus hoida sõidukit kasutamata ajal, mil siin elab kaebaja poeg ning vanaema Z.M. vajab samal ajal abistamist. Kaebaja viide, et juba 06.08.2004.a. oli Tallinna Kommunaalamet vastanud kirjaga liiklusjuristile I. Sirkile, et M. on väljastatud parkimiskaart vastavuses kehtivale korrale ja kaardil olevatel lisamärgistustel ei ole tähtsust ning kehtivusaeg ei ole möödunud, ei anna see teavet konkreetses 2005.a. sündmuses. Esindaja märkis, et põhjuseta ei oleks esitatud vabandust, millega kohus nõustub, kuid ei nõustu, et see vastus kinnitab, et Z.M. juhtis sõidukit ka mingi eelmise sündmuse ajal ning selle tõttu esitati vabandus. Missugune vahejuhtum tegelikult toimus, selle selgitamine ei oma käesolevas asjas ka iseseisvat tähendust, kuivõrd toimus ajaliselt varem. Tõendid ja asjaolud kogumis ei kinnita, et Z.M. juhtis sõidukit 04.05.2005.a. 8) Kohus leiab, et puuduvad ka muud usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid, et Z.M.le saaks omistada tegevusi, mille kohaselt kaebaja väidab, et Mäelaht kasutas sõidukit, juhtis seda ilma juhtimisõigust omamata. Kohtul on alus väita, et Z.M. ei ole teadlik, et kohtus kulgeb menetlus ning et talle omistatakse tegevusi, mis viitavad õigusnormide rikkumistele. Z.M. ei saa enda maine kaitseks midagi antud olukorras ette võtta, kuna esindaja selgitustel käesoleval hetkel on tema terviseseisund oluliselt halvem, ta ei suudaks asja kohta anda selgitusi. Kuna kaebaja ei ole taotlenud teda ka tunnistajaks, ei pea kohus õigeks kõrges eas isiku rahu häirida käesoleva kaebuse tõttu, kuivõrd usaldab esindaja väidet, et Z.M. ei ole võimeline andma sündmuste kohta omapoolseid selgitusi. Kohus on korduvalt helistanud kaebuse saabumisel kontakttelefonil Z.M.le, kuid korterist ei ole vastatud, mis kaudselt viitab, et tegelikult Z.M. ei ole suuteline igapäevaasju ajama ning tema tervislik seisund võib olla väga halb. Samas ei pea kohus võimalikuks omistada isikule neid tegevusi, mille toimepanemine ei ole leidnud tõendamist. 9) Kaebuse esitaja esindaja väide, et jääb arusaamatuks, mille alusel on Z.M. õigusi kitsendatud, kuna isik oli kogu aeg teadlik, et ta tohib sõidukit juhtida, tasuta parkida. Kohus selgitab, et kui Z.M. ei oma juhiluba, siis ei saanud tal olla teadmist, et ta võib sõidukit juhtida. Kui Z.M. sai arstilt tõendi eelnevalt nimetatud Sotsiaalministri määruse § 1 lg 1 tingimustel, siis ei saanud tal olla teadmist, et ta tohib juhtida sõidukit, teha seda ilma vastava õiguseta korduvalt. Esindaja väide, et Z.M. kasutas seda õigust pika aja jooksul ning teda kaitseb õiguskindluse põhimõte, kuivõrd kui isik on hakanud kasutama tema õigusi, siis ei saa hiljem riigi poolt antud õigusi ära võtta, 9 on asjakohatu. Kohus märgib, et keegi ei ole tühistanud kaarti, mis temale väljastati, ehk kaardist tulenevaid õigusi ei ole senimaani piiratud. Kaardi väljastamise aluseks olnud määrus nr 15 § 3 lg 6 kohaselt tunnistatakse parkimiskaart kehtetuks mittesihipärasel kasutamisel. Kaebaja esindaja viitab veel, et Z.M. on õiguspärane ootus, et temale laienevad

§ 55liikumispuudega juhile antud õigused.

Kohus märgib, et kaebaja esindaja unustab, et kaebus on esitatud J.J.u poolt ning tema õiguste ja huvide kaitseks, mitte Z.M. poolt ning tema õiguste ja huvide kaitseks. Kohut huvitavaks küsimuseks oli, missugusi J.J.u õigusi piiratakse, mitte aga Z.M. õigused ja kohustused. Kaebuse lahendamisel ei ole leidnud tuvastamist, et rikutakse J.J.u õigusi. N.Vojeikin esindab volikirja alusel J.J.ut, mitte Z.M.. Isik, kes juhib EV-is sõidukit ilma juhtimisõigust omamata, ei saa ka nõuda tasuta parkimist. Kohtu poolt viidatud õigusaktide mõtteks on, et liikumispuudega isik kasutab maksuvabastust siis, kui tema kasutuses on sõiduk õiguspärasel alusel, kui tal on õigus juhtida sõidukit seaduse kohaselt, kuna alles sellele järgnevalt on tal õigus kasutada sõiduki juhina maksuvabastust. Antud juhul ei ole leidnud tõendamist, et sündmus on seotud juhtumiga, mil kehtib Tallinna Linnavolikogu määruse nr 9 p 7, sh ka p 7.1 märgitud maksuvabastus või kaebaja kaebuses õigusliku alusena märgitud

§ 53lg 2, mille alusel on juht vabastatud parkimistasu maksmisest.

10) Viivistasu määratakse parkimisjärelevalve ametiisiku poolt, kui parkimistasu on maksmata. Kuna kontrolöri andmetel oli antud juhul kohustuslik tasuda parkimistasu, siis ta märkis otsusesse õigesti, et viivistasu on tasumata. Vastavalt Tallinna Linnavolikogu määruse p 9.2 on viivistasu maksjaks mootorsõiduki omanik. Kuna kaebaja J.J. kinnitab, et ta on sõiduki omanik, siis viivistasu otsus on väljastatud temale õigesti ning ta on ka tasunud maksud. Seega enam viivistasu tasuda ei tule. 11) Kuna viivistasu määras vaidlust ei ole, viivistasu otsus on seaduslik, siis ei ole põhjendatud nõudeks ka tagasitäitmise nõue. Kohus jätab kaebuse rahuldamata ning kaebaja kantud kohtkulud tema kanda. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb lahendada küsimus, kas vastustaja kandis menetluskulusid ning kas need kuuluvad hüvitamisele. 12) Paal esitas OÜ Aksum Konsult õigusteenuse kinnituse õigusabikulude tasumise kohta. Vastustaja esindamiseks vajalik volikiri oli väljastatud 31.05.2004.a. Paavo Paali nimele ja arve 44-06 alusel tasus AS Falck Eesti 20.03.2006.a. 708 kr. Esindaja esitas arve nr 44-06 (tasu 600 kr ja käibemaks 108 kr, kokku 708 kr). Tlk 20 on kirjalik seletus 1 lehel, mille esitas vastustaja teine esindaja A.Räpp. A.Räpp on saanud esindamiseks vajaliku volikirja. 16.03.2006.a. kohtuistungil viibis P.Paal ja volikiri on väljastatud 31.05.2004.a. Istung kestis kella 10.30-12.15. A.Räpp esitas (tlk 143) 05.12.2006.a. dokumendid, kuid eraldi seletust mitte. A.Räpp esitas (tlk 178) täiendava seletuse 09.01.2007.a. Kirjalikku seletust esindaja P.Paal ei ole vormistanud. Kaebaja esindaja leiab, et AS Falck Eesti esindaja A.Räpp teatas kohtule seisuga 13.10.2006.a., et kohtukulusid ei tekkinud, seega ei tuleks esindaja menetluskulusid arvestada. Kohus märgituga ei nõustu, kuna vastustajal on olnud kaks esindajat ning ilmselgelt ei ole A.Räpp nõusoleku andmisel menetluse taastamiseks olnud täpne või vähemalt teadlik, kas AS Falck Eesti teine esindaja on esitanud vastustajale töö aruande ja saanud tasu, samas jääb arusaamatuks, miks esindaja antud hetkel sellise teatise esitas. Kaebuse arutamine on osutunud vastustajale planeerimatult ja vältimatult kulukamaks, kuivõrd kaebaja ei valinud piisavalt hoolikalt omale esindajat või vähemalt ei kontrollinud esindaja tegevust ning ta vahetas esindaja välja suure hilinemisega, mis omakorda tekitas menetluse pikenemise; ka ei ole kaebus olnud järjepidev ning täpne küsimuses, kes sõidukit juhtis ning kelle ja missuguseid õigusi rikutakse, mistõttu tuli asjas teha korduvaid päringuid kaebajale ning seejärel 10 anda võimalus esitada selgitusi vastustajale. Kuna P.Paal esitas vastustaja kinnituse, et AS Falck Eesti ja OÜ Aksum Konsult vahel on sõlmitud õigusteenuse osutamise leping ning sellest tulenevalt oli üheks esindajaks P.Paal haldusasja nr 3-05-652 kaebuses, väljastatud oli ka volikiri juba 31.05.2004.a. siis tasuti 10.03.2006.a. arve nr 44-06 alusel 17.03.2006.a. OÜ-le Aksum Konsult 708 krooni. Arve ja tõend kinnitavad, et A.Räppi avaldatud seisukoha ajaks oli arve järelikult juba tasutud. Arve alusel oli osutatud tööks vastustaja esindamine kaebuse arutamisel. Kohtuistung kestis 1 tund ja 45 minutit, viimase istungi kohta arvet ei ole esitatud, kirjalikud seisukohad esitas A.Räpp, kes tema tehtud töö osas kulunõuet ei ole esitanud. Seega tuleb võtta seisukoht, kas P.Paal istungil viibimise aeg tuleb hüvitada summas 708 krooni. 13) HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et esitatud menetluskulud on põhjendatud olenemata sellest, et kirjalikud seisukohad kaebusele esitas A.Räpp ning vastustaja lepingulise esindaja tööks oli ainult istungil esindamine. OÜ Aksum Konsult tunnitasuks on 1600 krooni tund. AS-ga Falck Eesti on neil sõlmitud püsiv õigusabiteenuse leping, mille kohaselt osutatakse teenust kokkulepitud hinna järgi sõltuvalt töö mahust. Käesoleval juhul on kogu teostatud esinduse eest esitatud arve summas 708 krooni (ettevalmistus istungiks ja istungil osalemine 1 tund ja 45 minutit). Kohus leiab, et vajalikud ja põhjendatud kulutused on arvestades asja materjalide ulatust, asja sisu, tehtud tööd ning eelpool nimetatud asjaolusid AS Falck Eesti puhul P.Paali esindusest kokku 500 krooni ning see tuleb kaebajalt välja mõista. Karin Kalmiste Kohtunik 11