) § 97 lg 1 ja lg 2 p 2, 5, 6 ja lg 3 ning § 98 p 1, 3, 4 nõuete mittetäitmist, mis annab tunnistust kaebaja õiguste piiramisest, kui juhinduda HMS § 1, samuti ka HMS § 14 lg 1, § 18 lg 1 p 3 ja 4, § 18 lg 2 p 5 ning HMS § 11 lg 1 p 1 ja 2 ja lg
Antud juhtumi kohta on koostatud 09.01.2006.a. ettekanne nr 1977, mis on allkirjastatud vanemvalvur V. Petrovi poolt. Oma seletuskirjas kinnitab ka A.S., et ta tõepoolest keeldus võtmast oma isiklikke asju ja sellest seletuskirjast ei tule kuidagi välja, et keegi ametnikest lubas tal jätta asjad kambrisse
lg 5 kohaselt, kui kinnipeetav lahkub vanglast ajutiselt, jäetakse asjad vangla hoiule. Kinnipeetava soovil võib asjad talle kaasa anda, kui see on võimalik. Tallinna Vangla Kodukorra p. 3.10 kohaselt vanglast ajutisel lahkumisel (kohtusse, uurimistoimingutele), välja arvatud kinnipeetava lahkumisel lühiajalisele väljasõidule või väljaviimisele, on kinni peetav isik kohustatud tema käsutuses olevad ja temale lahkumisega seonduvalt mittevajalikud asjad kambrist kaasa võtma ning jätma need ajutiselt lahkunud kinni peetavate isikute ajutisse lattu. Vanemvalvur V. Petrov andis 09.01.2006.a. kell 06.30 korralduse võtta kaasa isiklikud asjad ja vangla vara ja viia need ajutisse hoiulattu. Tallinna Vangla kodukorra p 3.10 kohta anti talle selgitus nõudest eelmisel õhtul, s.o 08.01.2006.a., kuna sisemise praktika kohaselt juba eelmisel õhtul teavitatakse kinnipeetavat sellest, et ta on kohustatud viima oma isiklikud asjad ja vangla vara vanglast ajutisel lahkumisel ajutisse hoiulattu, et ta jõuaks oma asjad õigeaegselt kokku panna. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja sai aru V.Petrovi nõudest ja Tallinna Vangla ei pea vajalikuks ära kuulata kambrikaaslasi - nende ütlustega ei saa arvestada, kuna praktika näitab, et nende ütlused ei ole usaldatavad, samas ei tekkinud vaidlust, et viimase korralduse andis V. Petrov nii, et kaebaja mõistis nõude sisu ja sai aru, et see tuleb täita. Kaebaja pidas aga nõude täitmist ebamugavaks, kuid see ei olnud tema otsustada, kas nõude täitmine on ebamugav või tuleb täita, kuniks korda ei muudeta. A.S.ile ei tehtud mingeid takistusi asjade äraandmisel ja asjad jäid andmata selle tõttu, et A.S. keeldus oma isiklikke asju ja vangla poolt talle kasutada antud asju kaasa võtmast ja ajutisse hoiulattu paigutamast. Kohtuistungil vastustaja jäi seisukohale, et karistus oli määratud õigesti, samas A.S.i kartserisse ei paigutatud, kuna oli möödunud 8 kuud. Kaebaja väide, et ta sai menetlusest teada alles 08.02.2006.a., ei ole õige, kuna seletuskirja kirjutas ta juba 19.01.2006.a. Väide, et mingi ametnik ütles, et teda ei karistata, ei saa olla õige, kuna distsiplinaarkaristuse määrab vangla direktor ja kellelgi teisel ei ole õigust sellest, kas karistatakse või mitte kinnipeetavat teavitada. Väide, et tal lubati asjad kambrisse jätta, ei leidnud samuti kinnitust. 6 Vangla Julgeoleku osakond tegeleb ümberpaigutustega ja et Tallinna Vangla on pidevalt ülerahvastatud, võib tekkida vajadus kiireks ja koheseks kinnipeetavate ümberpaigutusteks. Kirjeldus, et kinnipeetav peab asjad asetama kergesti purunevatesse ja väikestesse kilekottidesse, ei vasta tõele. Tallinna Vanglas asjade pakkimiseks väikesi, purunevaid kotte ei anta, vaid antakse suured prügikotid ja madratsid, mis on poroloonist; viimased on kerged ja ei tekita ebamugavust nende äraandmisel. Kotid on tüüpilised kõigile kasutamiseks mõeldud musta värvi prügikotid, need ei purune kergesti ja võimaldavad kõik asjad ära mahutada, kuna on ka mahult sobivad ja ruumi jääb veel üle.
Kodukorra tutvustuste kohta Tallinna Vanglal tõepoolest kaebaja allkirja esitada ei ole. Tallinna Vanglas on aga selline praktika, et öeldakse õhtul ette, et hommikul tuleb asjad kokku panna. VangS § 67 p 1 järgi peab kinnipeetav koheselt täitma valvuri korraldust, hiljem saab ta selle vaidlustada.
lg 5 näeb ette, et asjad tuleb viia lattu ka põhjusel, et asjad säiliksid, säte on ka kinnipeetava enda huvides vajalik. Menetluses räägiti V. Petrovi ja Mironoviga. Mironov kontrollis kaebaja väiteid peksmise kohta. Mironov ei suutnud seda peksmist tõestada. Vanglas on pikk koridor, kus on klaasuksed ja keegi pealtnägijatest ei näinud väidetavat peksmist Menetluse ajal vaadati kaamerate lindistused läbi ja midagi ei tuvastatud. Liikumine toimus hea vaatenägevusega koridoris ja läbi klaasi oleks näha olnud, et töötaja peksab kinnipeetavat. Ei olegi usutav, et ametnik riskib sellise käitumisega, mis tooks kaasa tema karistamise. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 1) VangS § 67 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele (p 1), mitte takistama vanglaametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid (p 2) ja suhtuma heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse (p 4). VangS § 15 lg 1 kohaselt võetakse vanglasse vastuvõtmisel kinnipeetavaga kaasas olevad isiklikud asjad vangla juhtkonna poolt hoiule.
lg 1 kohaselt vanglasse vastuvõtmisel paigutatakse kinnipeetavaga kaasas olevad asjad lattu hoiule või antakse kinnipeetava soovil tema juurde kambrisse või tuppa (lg 1). Kinnipeetava juurde kambrisse või tuppa ja lattu hoiule antavatest asjadest koostatakse ühtne nimekiri, millest peab nähtuma, kas asi on kinnipeetava käes või laos (lg 2). Lattu hoiule antud asjad pakitakse viisil, mis tagab nende säilimise (lg 3). Asjad antakse lattu hoiule ja väljastatakse kinnipeetavale laos oleva nimekirja alusel. Asjade hoiuleandmist ja laost väljastamist kinnitavad lao eest vastutav ametnik ja kinnipeetav allkirjadega nimekirja mõlemal eksemplaril (lg 4).
lg 5 kohaselt kui kinnipeetav lahkub vanglast ajutiselt, jäetakse kinnipeetava isiklikud asjad vangla hoiule. Kinnipeetava soovil võib asjad talle kaasa anda, kui see on võimalik. 2) Vastustaja esindaja selgituste kohaselt on Tallinna Vanglas kinnipeetava vanglast ajutisel lahkumisel tema asjade vanglas hoiu tagamiseks kujunenud praktika, et kambris asuvad kinnipeetava asjad paigutatakse kinnipeetava ajutise lahkumise ajaks vangla hoiuruumi. Hoiuruumis töötab valvur, kes võtab kinnipeetava ajutisel lahkumisel asjad kinnipeetavalt vastu ja annab need asjad kinnipeetavale tagasi, kui kinnipeetav vanglasse tagasi saabub. 7 Alates 05.06.2005.a. on selline kord kehtestatud ka Kodukorras. Kohtupraktikas on leidnud korduvalt kinnitust, et Tallinna vangla tõepoolest teatab asjade ära andmise vajadusest nii vanglast lahkumisel kui ka eelmisel õhtul. Vastustaja esindaja selgituste kohaselt on selline asjade hoidmise kord vajalik selleks, et kindlustada kinnipeetava asjade allesolek kinnipeetava huvides. Kohus nõustub, et selline kord on kinnipeetavate huvides, kuivõrd ei saa välistada, et teised kambrikaaslased soovivad kasutada teise kinnipeetava asju, võivad neid tahtmatult või tahtlikult rikkuda. Kuna kinnipeetav ise pakib oma asjad, viib asjad hoiuruumi ja võtab hiljem oma asjad sealt välja, siis on välistatud ka võimalus, et kambrikaaslased omastavad ajutiselt vanglast lahkunud kinnipeetava asju. Vastustaja esindaja selgituste kohaselt on hoiuruumis asjade hoidmise kord põhjendatud ka sellega, et kinnipeetavat ei paigutata alati tagasi samasse kambrisse. Tallinna Vangla on pidevalt ülerahvastatud ja kohus nõustub, et vanglas võib tekkida vajadus isiku ümberpaigutamiseks uurimise huvides ja julgeolekukaalutlustel, kiirest vajadusest leida kambrikohad uutele kinnipeetavatele jms juhtudeks. Asjade paigutamiseks on leitud hoiukoht ja loodud võimalused asjade pakkimiseks ning eeldatavalt ei saa kambris olla kinnipeetaval ülemäära palju asju, mida ta ei jaksaks ära kanda. Kasutusel on kerged poroloonmadratsid, mis rulli keerates ei ole mahukad ega rasked. Kohus leiab, et selline kinnipeetavatele pandud kohustus ei ole ülemääraselt koormav. Kaebaja kirjeldas, et asju „tuleb„ viia mitmel korral, kuna tekib palju kotte ja nad lagunevad. Kohus sellega ei nõustu, kuna teistes kohtuasjades ei ole ilmnenud, et Tallinna vangla jätaks kinnipeetavatele väljastamata suured tavakasutuses tuntud nn mustad prügikotid, mis niisama lihtsalt ei purune. Tõendamata on kaebaja väide, et tema peab asju pakkima teistmoodi kui teised kinnipeetavad ehk väide, et vanglas on kasutusel väikesed ja purunevad kilekotid. Kui kaebaja saab asju viia mitmes jaos, siis ei ole madratsi ja isiklike asjade viimine suures kilekotis füüsiliselt koormav, seejuures on usutav, et soovi korral saab need asjad panna ühte kotti korraga, kuna kinnipeetaval enamasti ei ole kambris ülemääraselt palju asju. A.S. ei olegi kirjeldanud, et see tegevus põhjustaks erilisi kannatusi, näiteks kujutaks kinnipeetavale suurt füüsilist kannatust või piina, mis võiks viidata meetme ebaproportsionaalsusele. Ta peab seda lihtsalt ebamugavaks tegevuseks, mis ei anna alust väita, et korraldus pole täidetav. Kohus leiab, et tulenevalt VangS § 15 lg- st 1 ja
lg-st 5 on Tallinna Vanglas kinnipeetava vanglast ajutisel lahkumisel tema asjade vangla hoiule jätmiseks varasemalt kujunenud praktika ja Kodukorra p 3.10 kehtestatud kord ning kinnipeetava vanglast ajutise lahkumise ajaks kinnipeetava juurde kambrisse antud asjade hoiuruumi paigutamiseks ettenähtud kord on kooskõlas seadusega ja põhjendatud. Kui ametnik vastavalt korrale annab käskluse viia asjad hoiuruumi, siis on ametniku korraldus seaduslik. Kuna sellise korralduse andis vanglaametnik V. Petrov kinnipeetav A.S.ile, siis antud korraldus tulenes kehtivast õigusest ning ei ole vastuolus VangS –ga ega kehtiva Kodukorraga. Seejuures kohus nõustub vastustajaga, et selle normi eesmärgiks on soov tagada asjade vangla hoiule jätmisega kinnipeetava eemalviibimisel vanglast tema asjade säilimine. Tallinna Vangla on selgitanud õigesti, et seda kohustust ei suudaks vangla täita siis, kui asjad jäävad kambrisse ja kui sinna on juurdepääs ka teistel kinnipeetavatel. Kui asju isegi ei varastata, siis on suur oht, et asju võidakse teiste kinnipeetavate poolt kasutada ja rikkuda. Seega on
3) Kaebuse esitaja kinnitas kohtuistungil, et ta ei võtnud kaasa 09.01.2006.a. kambrist oma isiklikke asju. Seejuures selgitas kaebaja oma teguviisi sellega, et eelmisel õhtul oli talle antud 8 luba naisvalvuri poolt jätta asjad kambrisse ning seetõttu ta ei täitnud sellega vastuolus olevat V. Petrovi korraldust, mille viimane andis kaebajale hommikul. Kohus leiab, et kaebaja väide nagu oleks talle õhtul antud luba jätta asjad kambrisse, ei ole leidnud kinnitust. Kaebaja ei osanud nimetada selle ametniku nime. Miks kaebaja jätab ametniku nime mainimata, ei ole teada, kuigi kaebaja sai ametniku nime tuvastada nimesildi või dokumentide alusel. Kohus eeldab, et A.S. ei ole selle avalduse juures siiras ning teab, et ametnik ei andnud talle sellist luba, samas ei soovi ka otseselt konkreetse ametniku peale alusetult kaevata, mistõttu esitabki umbmäärase vihje ning üksnes püüab kahjustada vangla positsioone. Selline kaebaja väide ei olegi usutav, kuna juhul, kui konkreetne kohustusi kandev vanglaametnik oleks jätnud selle nõude esitamata, siis saanuks ta ise karistada. Kaebaja ei ole ka märkinud, missugustel ametnikel oli juurdepääs kambrile, kes võisid sellise korralduse anda. Kohus usaldab vastustaja seisukohta, et kaebaja huvides ei olnud ühelgi ametnikul mingit põhjust teha mööndusi kõigile kinnipeetavatele ja ametnikele võrdselt kehtivast korrast, see ei ole lubatav ning ametnikud ei soovi saada karistusi. Samuti leiab kohus, et kinnitust on leidnud, et Kodukorra p 3.10 tulenev nõue anti kaebajale eelmisel õhtul, s.o 08.01.2006.a., kuna juba eelmisel õhtul teavitatakse kinni peetud isikut sellest, et ta on kohustatud viima oma isiklikud asjad ja vangla vara vanglast ajutisel lahkumisel ajutisse hoiulattu ning et ta jõuaks oma asjad õigeaegselt kokku panna. Sellele ei vaielnud vastu ka kaebaja, kes samuti märkis, et õhtul oli juttu asjade ära andmise kohustusest, ta sai aru, et asjad tuleb pakkida ja ära anda hommikul. Seega on kaebaja enda ütlustega tõendatud, et ta oli juba eelmisel õhtul teadlik asjade äraandmise korrast Tallinna Vanglas ning sai sellest aru. Puuduvad tõendid, et ta sai korralduse jätta asjad ära andmata. Samas märgib kohus, et sõltumata sellest, kas kaebaja sai õhtusest korraldusest aru või mitte, ei ole kahtlusi, et kaebaja ei tunne
Temale on ja oli teada
lg 5 tulenev kohustus vanglast lahkumisel asjad ära anda; sellise korralduse andis hommikul korralduse täitmise ajaks V. Petrov ja see oli ka viimasena antud korraldus, millele allumise või mitteallumise üle ei saanud esitada oma kaalutlusi A.S.. Isegi kui kaebaja sai aru, et ta õhtul oli saanud muu korralduse ja nüüd esitas pädev ametnik V. Petrov teistsuguse korralduse, mis oli kaebajale mõistetav, tuli tal asuda korraldust täitma ja ära anda kõik asjad. Kuna kaebaja ei olnud õhtul asju valmis seadnud, siis oli ikkagi kaebajal korralduse täitmiseks vajalik aeg olemas, kuna ta kinnitas, et tema etapeerimiseni jäi mitu tundi. Kaebaja väide, et talle ei antud kilekotti, ei ole tõendatud ja sellist põhjust ei ole kaebaja distsiplinaarmenetluses ka korralduse täitmata jätmise põhjusena ära märkinud. Kaebaja ei ole samas ka nõudnud kilekotti, kui see oleks jäänud temale andmata. Kilekoti puudumine ei takistanud näiteks madratsi äraandmist, kuid kaebaja ei viinud ka seda vangla vara hoiuruumi, kuigi sellist tegevust kilekoti puudumine ei takista. Kohtuistungil antud seletusest saab järeldada, et kaebaja oli teadlik, et kui vanglast sõidetakse välja, siis tema ja teised kinnipeetavad annavad asjad ära lattu. Kuigi kaebaja tõlgendab normi nii, et siis kui tuleb sõita kohtusse ja sealt tagasi, puudub vajadus anda asjad ära, on see tema subjektiivne soov, et normil oleks teistsugune tähendus, kuid tegelikkuses see nii ei ole. Reguleeritud on kinnipeetava käitumise erinevad juhud ning ka siis, kui isik lahkub näiteks üksnes haldusasjas toimuvale kaebuse arutamisele, mis ei ole seotud isiku edasise kinnipidamise üle otsuse langetamisega näiteks tema karistuse kandmisele määramisega, ka siis tuleb asjad ära anda. Selleks, et kinnipeetav oskaks õigesti käituda, annab pädev isik vastava käskluse, mille alusel kinnipeetav käsku täites käitub kooskõlas vanglas kehtiva korraga. Kui aga käsk jääb täitmata, siis on ta rikkunud kehtivat korda. Juhul, kui valvur annab vale käsu ja kinnipeetav selle ka täidab, siis ei vastuta kinnipeetav tagajärgede eest, mis tulenes valvuri korraldusest. A.S. viibib kinnipidamisasutustes pikka aega ning need kehtivad reeglid ei ole temale võõrad. 9
lg 5 selgesõnaliselt märgib, et kinnipeetava lahkumisel vanglast jäetakse asjad hoiule ehk kaebaja on teadlik, et asjad jäävad vangla lattu ning selle korralduse jättis ta täitmata temast endast tulenevatel põhjustel. 4) Teisena toob kaebaja välja asjaolu, et ta ei pidanud korraldust täitma, kuna talle ei tutvustatud Tallinna Vangla Kodukorda ning millest tulenevalt Tallinna Vangla ei täitnud oma ametialaseid kohustusi kinnipeetavate ees, mis on reguleeritud VangS § 14 lg 2, ning mis on kohustuslikud täitmiseks ka vastavalt PS §
, vastupidiselt oleks ta ammu esitanud kaebused, millest nähtuks, et ta ei oskagi vanglas käituda. Vastupidiselt on aga kaebaja enamuse korraldustest täitnud. Seejuures ei kohusta nimetatud säte tutvustama iga kord vanglasse saabumisel peale ajutist eemalviibimist neid õigusnorme, ka ei kohusta seadus neid norme uuesti allkirja vastu tutvustamast ühest vanglast teise viimisel, sh ajutisel teises vanglas viibimisel. Seaduse mõte on selles, et peale kohtuotsusega vanglasse paigutamist hiljemalt järgmisel päeval tutvustatakse kinnipeetavale vastavaid seadusi. Kaebaja ei ole kohtule väitnud, et talle ei ole kordagi tutvustatud VangS-st või
, kust tulenevad samuti nõuded anda vanglast ajutisel lahkumisel isiklikud asjad ära vangla hoiule ning kohustus alluda ametniku antud korraldustele. Nimetatud sätted kehtivad ühtemoodi kõigis kinnipidamisasutustes. Kaebaja leiab, et talle jäeti seadused ja Kodukord esitamata, kuigi ta neid nõudis. Kohus märgituga ei nõustu, kuna keegi ei saa sundida kaebajat lugema Kodukorda vastu tema tahtmist ja kaebaja ei ole esitanud enne vaidlusaluseid sündmusi ühtegi kirjalikku palvet raamatukogule või juhtkonnale, et ta sooviks lugeda Kodukorda ja et see eraldatakse tema kätte. Kaebaja nõudis Kodukorda vahetult peale seda, kui sündmus oli juba toimunud ning põhjusel, et soovis kontrollida, kas antud korraldus oli seaduslik. Isegi kui ta nõudis V. Petrovil koheselt Kodukorda, ei anna see alust väita, et ta keeldus korralduse täitmisest õiguspäraselt. Kohus on seda eelnevalt põhistanud ega korda oma seisukohti. Ametnik ei saagi sageli muuta oma töökohustuste järjestust, mis toimub vastavalt töögraafikule ja selle päeva ülesannetele; oma plaanitud ja ettenähtud tegevusi ei saa muuta nii, et ta koheselt jätab kõik sinnapaika ning toob Kodukorra, et kaebaja saaks veenduda tema korralduse õiguspärasuses. Vanglas on ametnik seotud kindlate käitumisreeglitega, sh ei saa ta lahkuda oma tööpostilt suvalisel ajal ning põhjusel. V. Petrov ei pidanudki andma kaebajale seadusi põhjusel, et ta enne korralduse andmist tõendaks, et antav korraldus on õiguspärane või et kaebaja kontrolliks korralduse saamisel selle täitmiseks, kas korraldus on õiguspärane. Ametniku töö vangla tingimustes ei olekski mõeldav viisil, et ta hakkab enne või peale korralduse andmist ootama, mil kaebaja uurib, mida seadused ütlevad. Korraldused vangla tingimustes antakse sõltuvalt olukorrast, rajanevad olemasolevatel regulatsioonidele ning on vajalikud täita kiirelt ja koheselt. Kaebaja tundis Vangistusseadust ning teadis, et vanglast lahkumisel antakse asjad hoiule; A.S. on ennegi viibinud Tallinna vanglas ning teab, et selles vanglas antakse asjad hoiule ka siis, kui tuleb minna mistahes kohtusse ning kui ta naaseb 10 kohtust samal õhtul. Seega ei ole tal põhjust eeldada, et ametnik V. Petrov annab tahtlikult korralduse, mis ei ole seaduslik ning ei kuulunud täitmisele. Kaebaja leiab, et sellega rikuti seaduste avaldamise kohustust, millest tulenevalt ei pidanud kaebaja korraldust täitma. Kaebaja nimetab siinjuures ka vangla tegevuse vastuolu PS § 14, mis sätestab, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Kohus on seisukohal, et vangla ei ole nimetatud sätet rikkunud sellega, et kaebajale ei võimaldatud koheselt tutvuda Kodukorraga, kui kaebaja seda nõudis. Kaebajale tutvustati Kodukorda 14.03.2006.a. ehk esimesel võimalusel peale vastava nõudmise esitamist. Õigused ja vabadused olid sätestatud ning ka tagatud, kuivõrd korraldus tulenes õigusnormidest ehk oli seaduslik ja see oli kohustuslik täita. Kohus jääb seisukohale, et isegi kui kaebajale ei tutvustatud Kodukorda enne vaidlusalust sündmust, oleks kaebaja pidanud alluma vanglaametniku korraldusele vastavalt VangS § 67 lg 1 p 1. Seega sõltumata sellest, kas kaebaja on teadlik Kodukorra p 3.10 olemasolust või selle sisust, pidi ta aru saama, et on Tallinna Vanglast lahkudes nõutakse isiklike asjade ära andmist vangla hoiule. Reeglina peaks kinnipeetav ilma erikorralduseta hea seisma, et tema asjad oleksid ära antud, et ka omapoolselt aidata kaasa korra tagamisele ning asjade säilimisele. Kuna aga kaebaja kinnitab, et V. Petrov andis korralduse, siis jääb arusaamatuks, miks ta ei täitnud korraldust, kui tal oli teadmine seaduse ja praktika kaudu, et asjad antakse ära. Seega on alusetu kaebaja väide, et ta ei pidanud vaidlustatud korraldust täitma, kuna vastavaid sätteid ei tehtud kaebajale kirjalikult ja allkirja vastu teatavaks. Kohus jääb seisukohale, et kui kinnipeetav sai aru, mida vanglaametnik nõudis, siis tal tuli see täita. Kuigi kaebaja kahtles korralduste seaduslikkuses, ei olnud tal õigust jätta vanglaametnike korraldusi täitmata. VangS § 67 p 1 kohustab kaebajat alluma vanglaametniku seaduslikule korraldusele. Kaebaja teadis, et
Isegi kui kaebaja kahtles korralduse seaduslikkuses, ei olnud tal alust eeldada, et vangla ametniku antud korraldus ei ole seaduslik. Alati on võimalus kontrollida tagantjärgi, kas antud korraldus vastas seadusele või mitte, kuid korralduse andmise ajal pidi kinnipeetav eeldama, et korraldus on seaduslik ja kuulub täitmisele. Kui kaebaja oleks korralduse täitnud ja hiljem oleks selgunud, et nõue ei ole seaduslik, siis ei saaks järgneda ka tagajärgi. Kaebaja nõudeid ei täitnud ja kuulus karistamisele. 5) Kaebaja seisukoht, et distsiplinaarasja menetluses esines vigu, ei ole leidnud kinnitust. Kaebaja väitis, et ükski distsiplinaarmenetlusega seotud ametnikest ei teinud kaebajale seadusesätte nõuet teatavaks ning sellega on rikutud PS § 102; § 107 ja § 108 ja VangS § 14 lg 2. Kohus on seisukohal, et nimetatud kaebaja väide ei ole põhjendatud, kuna esiteks PS § 102 sätestab nõude, mille kohaselt võetakse seadusi vastu kooskõlas põhiseadusega. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi põhjendust, kuidas on rikutud nimetatud sätet. Teiseks nimetas kaebaja PS § 107 rikkumist, mis sätestab seaduste väljakuulutamise korra. Ka siinkohal jääb kohtule selgusetuks nimetatud sätte seos kaebaja kaebusega ja kuidas on seda rikutud. Kaebaja ei toonudki välja asjaolu, milles seisnes tema õiguste rikkumine. Lõpuks nimetab kaebaja PS § 108 rikkumist, mis sätestab, et seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega. Kuid antud juhul kõik asjasse puutuvad seadused on avaldatud ning jõustunud. Kaebaja suhtes ei 11 ole kohaldatud ühtegi seaduse sätet, mida ei ole avaldatud ja mis ei ole jõustunud. Seega on ka kaebaja sellekohane avaldus asjasse puutumatu. Seejuures, kuna puudub selgitus, millega seotult vangla tegevus nimetatud nõuetele ei vasta, siis leiab kohus, et need nõuded on täidetud, kuna kohus vastupidist ei tuvastanud. VangS § 14 lg 2 rikkumise osas võttis kohus seisukoha juba eelpool (vt p 4). Kaebaja väitis, et rikuti HMS § 6, kuna isik, kes menetles juhtunut, ei viinud läbi sisulist, täielikku ja igakülgset arutelu, ei selgitanud välja ega kuulanud üle tunnistajaid. HMS § 6 sätestab, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Kohus on seisukohal, et asjas on läbi viidud uurimine vastavalt seadustele. Distsiplinaarsüüasja menetletakse vastavalt distsiplinaarmenetluse reeglitele. Kaebajale on antud võimalus omapoolsete selgituste andmiseks, seletuskirja on kirjutanud intsidendis osalenud valvur ning koostatud on distsiplinaarmenetluse protokoll. Seega kohus leiab, et asjas on kogutud piisavalt tõendeid ning vastustaja ei ole rikkunud uurimispõhimõtet. Vaidlust ei tekkinud küsimuses, et kaebaja sai V. Petrovilt korralduse, mis tuli täita, see korraldus oli vahetult antud enne kaebaja lahkumist vanglast, kaebaja ei täitnud seda korraldust ega esitanud seadusele tuginevaid argumente, mis kinnitanuks, et teda ei saa karistada. Kaebaja märkis, et menetluse käigus rikuti
lg 1 ja lg 2 p 2, 5, 6 ja lg 3 ning § 98 p 1, 3, 4 nõudeid, mis annab tunnistust kaebaja õiguste piiramisest, kui juhinduda HMS § 1, samuti ka HMS § 14 lg 1, § 18 lg 1 p 3 ja 4, § 18 lg 2 p 5 ning HMS § 11 lg 1 p 1 ja 2 ja lg 2. Kohus leiab, et ei ole rikutud
lg 1, kuna sündmuse kohta on koostatud distsiplinaarmenetluse protokoll (tlk 37) vastupidiselt kaebaja väitele. Samuti ei ole tõendamist leidnud
lg 2 p 2, 5 ja 6 rikkumine, kuna distsiplinaarmenetluse materjalide juures on kaebaja seletus, samuti on olemas ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta. Tunnistajaid ei ole märgitud, kuna vangla luges sündmuse tõendatuks kaebaja enda kinnitusega, et ta ei võtnud oma isiklikke asju kambrist kaasa ning muude kogutud andmetega, mis olid samasisulised. Ka käesoleval ajal kinnitab kaebaja, et ta ei täitnud käsku. Motiivid, miks ta jättis käsu täitmata, ei ole aga asjakohased ega õiged ning ei anna alust lugeda distsiplinaarsüütegu alusetuks. Kaebaja käitumise motiive korralduse andmise ajal ei saaks esitada tunnistajad. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja väide
lg 2 p 6 rikkumise kohta ei ole põhjendatud.
lg 3 ei ole samuti rikutud, kuna protokoll on allkirjastatud selle koostanud ametniku poolt ehk käesoleval juhul Ljudmilla Murza poolt.
Kohus leiab, et antud asjas ei olnud vaja vastustajal koguda veel tunnistajate ütlusi, kuna kaebaja kinnitas, et ta ei andnud asju ära, kuigi sai hommikul sellise korralduse. Kohus on seisukohal, et vastustaja võis arvestada kaebaja kinnitust ning selle kinnituse tõendamiseks omakorda ei olnud vaja teiste tunnistajate kohta andmete kogumine või lisatunnistajate ülekuulamine. Kaebajal tuli usaldada ja alluda V. Petrovi korraldustele.
p 3 ei ole rikutud, kuna distsiplinaarmaterjalide hulgas on kaebaja seletus ning kaebaja on andnud allkirja, et on tutvunud distsiplinaarmenetluse protokolliga. Järelikult sai kaebaja esitada veelkord ka oma seisukoha protokolli kohta, kui tal oligi selline soov. Kaebaja on saanud ka käesolevalt esitada mitmeid seisukohti, kuid need ei muuda asjaolusid, mida hinnati ja mille alusel otsustati süüküsimus. Kaebaja antud seletus ei muutuks teistsuguseks, kui kuulata veel üle teisi väidetavaid tunnistajaid. 12 Kaebaja märkis kaebuses, et talle selgitati, et talle esitati dokument distsiplinaarasja lõpetamise kohta ja et dokument oli eesti keeles, mida kaebaja ei mõistnud; ta uskus ametniku antud selgitust, et see käsitleb mittekaristamist ja ta andis dokumendile ka allkirja. Kohus peab tõenäoliseks, et kaebaja poolt distsiplinaarmenetluse lõpetamise dokumendiks peetud dokument oli just nimelt distsiplinaarmenetluse protokoll, millega tutvumise kohta andis kaebaja allkirja 09.01.2006.a. Samas ei pea kohus usutavaks kaebaja väidet, et talle selgitati, et tegemist on distsiplinaarasja lõpetamise dokumendiga. Vangistusosakonna inspektorkontaktisik Reino Roosil, kes tutvustas kaebajale distsiplinaarmenetluse protokolli puudub põhjus kaebajale valeinformatsiooni edastamiseks. Pealegi on kaebajalt palutud selgitusi, asjas koguti tõendid, mis kinnitab, et tegelikkuses asja uuriti enne, kui otsustati süüküsimus. Selline väidetav arusaamatus ei tähenda, et menetlust ei teostatud seaduse kohaselt. Kaebaja ei ole kohtule esitanud ka ühtegi tõendit selle asjaolu tuvastamiseks. Seega ei pea kohus antud väidet põhjendatuks ning leiab, et rikutud ei ole
Tagantjärgi võib kaebaja reastada ja meenutada sündmusi ebaõigesti. Kaebajale võidi teatada, et tema suhtes ei pöörata karistust täitmisele ja selle kohta on ametnik andnud allkirja, ta võis kaebajale tutvustada toimiku materjale ning selgitada, et kaebajat ei paigutata kartserisse. Samas võidi kaebajat teavitada, et tema kaebuse alusel, mis puudutas väidetavat peksmist, ei tuvastatud rikkumist ning seda edasi ei menetleta. Suure tõenäosusega võib kaebaja ajada segamini asjaolud viimase teatega seotult, kuna tema avalduse alusel kontrolliti, kas ametnik võis tarvitada vägivalda; kaebaja kinnitas kohtule, et ta oli sellise küsimuse juhtkonna ees püstitanud, kuid kaebaja eksitavalt leiab, et see pöördumine jäeti tähelepanuta. Õige on kaebaja tähelepanek
p 4 nõude osas, kuna materjalide loendis ei ole õiendit kinnipeetava kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta, kuid iseenesest ei tähenda see, et sellist õiendit ei ole näinud karistust määrav ja otsustav isik. Kinnipeetavate käitumise osas on direktoril arvestus olemas elektroonilisel kujul, mille väljatrüki puudumine kaebajale näidatud materjalides ei tähenda, et see puudus asja otsustamisel pädeval isikul, so direktoril. Et seda ei esitatud kaebajale, on formaalne rikkumine, mis ei muuda asja sisuliselt ning ei ole haldusakti tühistamise aluseks, kuna seaduse eesmärk on, et asja otsustav isik oleks otsuse langetamise ajaks informeeritud kõigest õigesti. Kaebaja väitis, et eelpool nimetatud seaduste nõuete rikkumine on samuti haldusmenetluse printsiipide rikkumine vastavalt HMS § 3 lg 1 ja 2, § 4 lg 2. HMS § 3 lg 1 kohaselt võib haldusmenetluses piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas on rikutud nõuet piirata õigusi ja vabadusi seaduse alusel. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on antud VangS ja
ja Kodukorra alusel, mistõttu ei ole rikutud seaduslikkuse nõuet. Samuti ei ole kaebaja välja toonud, milles seisneb vaidlustatud haldusakti mittevajalikkus või ebaproportsionaalsus. Kohus on seisukohal, et haldusakt vastab seaduse nõuetele, on kohane ning määratud karistus on proportsionaalne, kuna kaebaja ei soovinud täita korraldust ehk ei allunud korrale, seejuures väidetav ebamugavus sellise korralduse täitmisel ei ole põhjuseks, et jätta korraldus täitmata. Korraldus oli arusaadav ning vastuolusid korraldustes ei tuvastanud vangla ega ka kohus. Kaebaja seletuskiri kinnitas, et ta oli süüdi, kuid kaebaja ei tunnistanud, et ta saab aru ja kahetseb tegu. Samuti on kaebaja leidnud, et rikutud on HMS § 4 lg 2 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohus 13 selgitab, et distsiplinaarkaristuse määramine ja valik on vangladirektori kaalutlusõiguse (diskretsiooni) teostamine, milles ta peab arvesse võtma teo toimepanija süüd ning muid olulisi asjaolusid ning see nõue tuleneb distsiplinaarmenetluse reeglitest, neid reegleid täideti. Vastavalt VangS § 63 võib käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Need on: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Kaebaja ei ole täpsustanud, milles seisneb Tallinna Vangla direktori rikkumine nimetatud sätte osas. Kohus leiab, et käesoleval juhul on Tallinna Vangla direktor järginud seaduse nõudeid ning on teostanud oma kaalutlusõigust vastavalt volitustele. Distsiplinaarmenetluse nõuded kattuvad ja ühtivad haldusmenetluse nende printsiipide ja nõuetega, kuid seejuures ei ole rikutud HMS § 4 lg 2 nõudeid. 6) Kohus leiab, et ka muud kaebaja toodud asjaolud ei anna alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks ning väited, et V. Petrov lõi kaebajat ning et kaebajat ei viidud arsti juurde, ei ole käesoleva vaidluse esemeks, mistõttu kohus ei analüüsi ka nimetatud väiteid haldusakti tühistamise alusena. Enne korralduse andmist ei ole V. Petrov kaebaja seletustest nähtuvalt toime pannud ühtegi vägivallaakti kaebaja suhtes, mis võinuks kaebajat ärritada korralduse andmise või täitmise ajaks ning tuua reaktsioonina kaasa allumatuse akti. Kui kaebaja soovib vaidlustada nimetatud Tallinna Vangla toiminguid, tuleb selleks esitada eraldi kaebus kohtule, milles kohus saab võtta seisukoha Tallinna Vangla toimingute õigsuspärasuse kohta. 7) Kaebaja ei eita seda, et ta keeldus antud korraldusi täitmast. Kaebaja on selle põhjenduseks nimetanud eelpool analüüsitud asjaolud, mille kohta kohus on juba seisukoha võtnud ja üle neid ei korda, nimetab vaid järgnevalt ära tõendid, millele tugineb kohtu seisukoht. Käesoleval juhul nähtub Tallinna Vangla vanemvalvur V. Petrovi 09.01.2006.a. ettekandest nr 1977 et 09.01.2006.a. hommikul kell 06.30 anti A.S.ile korraldus võtta kaasa kambrist isiklikud asjad ja vangla vara ning minna etapiboksi (tlk 36). Distsiplinaarmenetluse protokoll on koostatud Ljudmilla Murza poolt (tlk 37). Samuti on lisatud kaebaja 19.01.2006.a. seletuskiri (tlk 38), milles kaebaja selgitab V. Petrovi ettekande kohta, et talle lubati jätta kambrisse madrats ja isiklikud asjad, kuna kaebajal ei olnud kriminaalmenetlus ning kohtusaalist kaebaja vabaneda ei saanud, mis tähendab, et kaebaja tuli konvoiautoga tagasi vanglasse. Hommikul kohustas töötaja V. Petrov aga teda vastupidiseks asjade võtmise käsklusega, kuid seadusesätet kaebajale ei esitanud. Töötaja tarvitas kaebaja suhtes füüsilist vägivalda ning avaldas ähvardusi. Kaebaja selgitab, et V. Petrov viis ta teist korda välja juba ilma asjadeta. Seletuskirjas palub kaebaja võtta tunnistused isikutelt, kes asusid kambris nr 130 ja V. Petrovilt, samuti palus kaebaja algatada distsiplinaarmenetlus V. Petrovi suhtes ja teavitada kaebajat selle tulemustest kirjalikult. Seega kaebaja seletuskirjast tuleb välja selgelt asjaolu, et kaebaja keeldus oma isiklikke asju kaasa võtmast, kuigi sai selleks käskluse ametnik V. Petrovilt. Sellest nähtuvalt sai kaebaja käsklusest aru, kuid ei täitnud seda. Kaebaja pidas kohustust ebamugavaks, mis aga ei ole põhjuseks, et jätta korraldus täitmata. Kaebaja eksliku arusaamaga olukorrast ning kehtivast õigusest, ei saadud arvestada, ning käskkirjas toodigi esile, missuguse seaduse vastu kaebaja eksis. Kaebaja seletus sellest, et kambrikaaslased saaksid anda vajalikke tunnistusi, on alusetu. Kaebaja selgitus, et videokaamera lindistuse uurimine toonuks kaasa õiglase menetluse, on samuti alusetu, kuna kaamera teksti ei salvesta (ei õhtusi ega hommikusi 14 korraldusi), ka ei ole suunatud kaamera kambri sisemusse. Väidetavat peksmist muuhulgas ka kontrolliti, ning kui rikkumist ei tuvastatud, siis oli kaebajal õigus selle kohta esitada kaebus, kuid käesolevasse asja see vahetult ei puutu. Kaebaja ei väidagi, et korraldust andes oli V. Petrov teda eelnevalt kuidagi ähvardanud. Kohus on eelnevalt ära märkinud, missugustel põhjustel tuli kaebajal korraldus täita. 8) HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti kannab menetluskulud. Kuivõrd vastustaja ei ole käesolevas asjas kohtukulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, siis kohtukulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu. Karin Kalmiste Kohtunik 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.