KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Hannes Olev Otsuse tegemise aeg ja koht 30.juuni 2006. a Tallinn, Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-0

§ 580lg 1).

Seega on seltsinguleping kestusleping ja väide, et ühise tegutsemise lepingu alusel nõuete esitamine on aegunud kinnistu ostmise ja kinnistuskande tegemise tõttu 2000-ndal aastal, ei ole õiguslikult põhjendatud. Ühist tegutsemist alustasid pooled

1. aastal kavandades pereelamu ehitamist T.T.le kuulunud suvilakrundile XX xxxx. Tollel ajal kehtinud tsiviilkoodeks (TsK) sätestas ühise tegutsemise lepingu mõiste, mille kohaselt ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad mitu subjekti ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks (TsK § 438 lg 1). Tsiviilasi nr 2-05-213 9 Ühine majanduslik eesmärk pidi rahuldama lepingust osavõtvate poolte vajadusi. Ühise tegutsemise lepingule on iseloomulik, et eesmärk saavutatakse tulevikus ja lepingu objektiks on tegutsemine (määramata arv tegusid). Eeltoodust tulenevalt ei ole ühise tegutsemise lepingu objektiks kinnistu ostu-müügileping ega omandiõigus kinnistule – need on teiste õigussuhete objektid. Pooled hakkasid elamu ehitamiseks tegutsema
2. aastal ja see tegevus kestab veel praegugi, mistõttu ühise tegutsemise lepingut ei saa lõppenuks või lõpetatuks lugeda. Kinnistu ostmine oli üks tegudest, mida praegu vaidlevad pooled 2000-ndal aastal ühiselt tegutsedes tegid. Kinnistut ostes tasusid hagejad ¾ kinnistu maksumusest ja täitsid sellega oma varalist kohustust ühise tegutsemise lepingu järgi. Kinnistu ostmine soodustas ühise tegutsemise lepingu täitmist. Kinnistuskande tegemise ajaks ei olnud elamu valmis ehitatud, elamut ei ole ettenähtud korras käesoleva ajani vastu võetud ja elamu ehitamiseks võetud laenu ei ole Tiia Vle tagasi makstud – seega ei ole ühise tegutsemise majanduslik eesmärk veel saavutatud ja hagejate nõudeõigus seltsingulepingu tuvastamiseks ei ole aegunud. Seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara lähevad seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara) (

§ 589lg 1).

Seega on seltsingulepingu alusel loodud või omandatud vara kaasomand. Hagejad T.T. ja S.T. paluvad tunnustada nende omandiõigust ½ mõttelisele osale elamust ja kinnistust XX xxx, kuna

§ 581lg 2 kohaselt eeldatakse, et seltsinglaste panused on võrdsed.

Seltsinglase panuseks võib olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine (

§ 581

lg 1).

§ 597

lg 1 kohaselt võib iga seltsinglane tähtajatu seltsingulepingu igal ajal üles öelda, kui selleks on mõjuv põhjus.

§ 596

lg 1 p 2 kohaselt seltsing lõpeb seltsingulepingu ülesütlemisega seltsinglase poolt. Seltsingu lõppemisel toimub seltsingu likvideerimine ja vara jaotamine seltsinglaste vahel vastavalt kaasomandi jaotamise sätetele /…/ (

§ 600). Kuna J.M.

alustas kohtus vaidlust abikaasade ühisvara jagamiseks, nõudes oma panuse kompenseerimist, siis tekkis hagejatel T.T.l ja S.T.l põhjus ja õigus seltsinguvarast oma panuse tagasi nõudmiseks ehk siis vara jaotamiseks vastavalt kaasomandi jaotamise sätetele.

1. Väide, et poolte vahel ei olnud seltsingulepingut, ei ole õige. Poolte ühise tegutsemise eesmärgiks oli elamu ehitamine, milles pooled osalesid varalisi ja mittevaralisi panuseid tehes. Kuigi leping ei olnud kirjalikult sõlmitud, tegutsesid pooled täiesti ühemõtteliselt: T.T. kinkis oma tütrele K.Mle suvila, mis andis sinna juurde maa erastamise õiguse; maa erastamiseks maksid T.T. ja S.T. 23 400.- EVP-d ja J.M. 4170.- EVP-d; pooled müüsid oma endised korterid ja kulutasid sellest saadud raha XX elamu ehitamiseks; T.T. ja K.M juhtisid elamuehitust; K.M sõlmis ehitajate ja ehitusmaterjalide müüjatega lepinguid ja võttis võlga Tiia Vlt; T.T. tegi ehitustööd suures osas ise; pärast K.M ja J.M. abieluliste suhete lõppu on võlga tagasi maksnud K.M ja tema vanemad.
2. J.M. kirjalik selgitus ehitamise kohta ei ole kooskõlas tegeliku olukorraga. Aastakümneid kuulus suvila Viimsis T.T.le ja S.T.le, kus koos tütreperega elati kõik suved maikuust kuni oktoobrikuuni. Koos otsustati maja ehitama hakata, et parandada kõigi elamistingimusi. Elamusse kolisid kõik koos 2000-ndal aastal, kuid siis ei olnud elamu kaugeltki veel valmis – elamu oli väljast soojustamata, teisele korrusele pääses redeliga, saun ei olnud valmis, haljastus ja autode varikatus oli tegemata. Ei ole õige, et
3. aastal ehitamiseks enam raha ei vajatud. Tõnu ja S.T. korteri müügist saadud raha kulus kõik veel ehituse lõpetamiseks. 10 Tsiviilasi nr 2-05-213 Paljasõnaline on väide, et T.T. kasutas korteri müügist saadud raha mujale, kui elamu ehitamiseks. T.T. müüs korteri just sellepärast, et maja jaoks oli vaja veel raha. Vastasel juhul oleks T.T. pidanud korterit edasi kui võimalikku tuluallikat. Oma rahalist panust ühises tegutsemises peaks J.M. tõendama panga-kontokaardi ärakirjaga, sest muidu on väited tema panustamisest ehitusse paljasõnalised. Teiste osapoolte kontokaartide ärakirjad on juba kohtutoimikus olemas. J.M. väide, et kinnistu xxxx oli abikaasade ühisvara, ei ole õige. Nimetatud kinnistu ei ole kunagi olnud Jüri ja K.M ühisvara. Kinnistu vormistati K.M nimele
4. aastal, so 5 aastat enne tema abiellumist, ja oli seega lahusvara, mille K.M kinkis oma vennale Paap Tle. Tõnu ja S.T. ei ole kunagi kavatsenud Läänemaal asuvasse suvilasse elama minna. Nad on eakad inimesed ja elamine eraldatuses ning ilma vajalike mugavusteta maakohas ei tuleks mõttessegi. Korterit Tallinnas ei müüdud selleks maha, et metsa elama minna. Korter müüdi selleks, et elamu Viimsis valmis ehitada. T.T. ei võlgnenud J.M.le midagi, mille eest pidanuks viimase kasuks ehitustöid tegema. T.T. ehitas elamut Viimsis kindla teadmisega, et ta ehitab seda endale koos abikaasaga ja tütreperele. Seda, et T.T. ehitas ja korraldas, võivad kinnitada tunnistajad.
5. Saima ja T.T. ei ole laenanud raha J.M.le ega oma tütrele elamu ehitamiseks. Raha paigutati ühiselt ehitatavasse elamusse kindla kavatsusega, et see on kodu kõigile pereliikmetele.
6. J.M. väide, et T.T. aitas tal maja ehitada, on meelevaldne. Maja ehitamiseks vajalike korraldustöödega tegeles K.M ja maja ehitas tema isa T.T.. Maja ehitamisest võttis J.M. äärmiselt vähe osa. HAGEJA VASTUVÄITED Hageja ei tunnista kolmandate isikute hagi ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Maa erastasid abikaasad 28.02.2000.a. (III köide, tl.159). Maa eest tasus ka J.M. erastamisväärtpaberitega (III köide, tl.119). Asjaolu, et hagejad andsid K.T.le enda EVP-sid maa eest tasumiseks, ei tähenda, et hagejatel ja kostjatel oleks seltsingleping olnud. Eestis oli tavapärane, et vanemad loovutasid enda EVP-d lastele eluruumi või maa erastamiseks, kuna vanematel oli EVP-sid rohkem, sest nad olid kauem töötanud. Pealegi tasusid hagejad EVP-d ettemaksuna ajal, kui T.T. oli veel suvila omanik. Materjalidest nähtub, et teiste hulgas tasus maa eest ka näiteks K.T. vend Paap T. Elamu projekteeriti ühepere elamuna. Juhul, kui hagejad oleksid soovinud osaleda elamu omandamises, ei oleks T.T. võõrandanud K.T.le kogu objekti, vaid mõttelise osa sellest, ning oleks ehitatud kahepere elamu, mitte ühepere elamu. 22.09.1999.a. sõlmitud kinkelepingu p.2 kohaselt andis T.T. XX asuva ehitise omandiõiguse täielikult üle K.T.le. Asjaolu nähtub kinkelepingust. Kui poolte eesmärgiks oleks olnud kaasomandi loomine, siis oleks T.T. kinkinud K.T.le teatud mõttelises osa suvilast. Elamu ehitusloa said kostjad 06.06.2000.a. Asjaolu on tõendatud ehitusloaga nr.
7. Põhilised ehitustööd toimusid 2000.a. jooksul, 2000.a. detsembris kolisid K.T. ja J.M. elamusse sisse. K.T. ja J.M. ehitasid elamu abielu jooksul ilusalongi Capricie ruumide rendist kogutud rahaliste säästude (elamu ehitamiseks oli neil kogutud ~200 000 krooni), J.M. ja K.T. ühisvaraks olnud eluruumi asukohaga xxx müügist saadud raha (325 000 krooni) ja Tiia Vlt Tsiviilasi nr 2-05-213 11 saadud laenu (500 000 krooni) arvelt. Asjaolu, et ~200 000 krooni oli kogutud säästusid, nähtub K.T. Hansapanga konto väljavõttelt (III kd. tl.115, 01.06.2000.a. algsaldo 234 504 krooni). Asjaolu, et ühisvaraks oleva korteri müügist saadi 325 000 krooni, nähtub ostumüügi-lepingust (III kd. tl.121). Asjaolu, et Tiia Vlt võeti laenu, nähtub laenulepingust ja K.T. Hansapanga konto väljavõttest (IIIkd. tl.42; III kd. tl.115). Nende vahenditega, s.o. reaalselt ~1 000 000 krooniga, nad elamu ehitasid. 2000.a. suvel arutasid K.T. ja J.M., kellelt elamu ehitamiseks laenu võtta. Kuna hagejad hoidsid enda säästusid pangas tähtajalistel arvetel kõrgema intressi teenimiseks, siis nende käest nad laenu ei saanud. T.T. väitis J.M.le, et ta kogub raha jahi ostmiseks, mis oli plaanis neil soetada siis, kui hagejad Läänemaale Ridala valda elama asuvad. Lõpuks said Md intressiga laenu 500 000 krooni Tiia Vlt tingimusega, et tagasi maksavad 630 000 krooni. Asjaolu on tõendatud laenulepinguga 25.06.2000.a. ja K.M Hansapanga konto väljavõttega 22.06.2000.a. Kui K ja J.M. oleksid hagejatelt raha või laenu saanud, siis nad ei oleks Tiia Vlt pidanud intressiga laenu võtma, mis oli neile tunduvalt ebasoodsam. Kui T.T. 2001.a. märtsis võõrandas eluruumi asukohaga xxxx ja sai 12.03.2001.a. korteri eest 355 000 krooni, ei olnud Mdel elamu ehitamiseks raha enam vaja, sest selleks ajaks olid nad juba võtnud laenu Tiia Vlt, vahendid elamuehituse lõpetamiseks olid neil olemas ja suuremad väljaminekud seoses elamu ehitamisega olid tehtud. T.T. kasutas enda korteri müügist saadud raha muudeks vajadusteks, mitte elamu XX ehitamiseks. J.M.le teadaolevalt paigutasid hagejad raha osaliselt deposiitarvetele intressi teenimiseks, samuti andsid pojale Paap Tle. Asjaolu nähtub T.T. Hansapanga väljavõttest, et 13.03.2001.a. on Tle tehtud ülekanne 100 000 krooni. Isegi kui hagejad oleksid Tammsaare tee 98-5 korteri müügist saadud rahast mingi osa K.T.le laenanud (nagu K.T. Harju Maakohtu ts.asja nr. 271-402/03 vastuses hagiavaldusele väidab), oleks see olnud laen K.T. isiklikeks vajadusteks, sest J.M. sellisest raha saamisest teadlik ei olnud. Ka K.T. on XX kinnistut käsitlenud kuni käesoleva ajani abikaasade ühisomandina, mitte hagejatega kaasomandina. Nii väidab K.T. 05.04.2004.a. Harju maakohtule esitatud vastuses J.M. avaldusele, hagi vastuses p.1, et “peale selle andis meile 2001.a. maja ehituseks veel 350 000 krooni laenu minu isa T.T., kes sai nimetatud summa Tammsaare tee 98-5 asuva korteri müügist.” Kuigi see K.T. väide sellise summa T.T. poolt K.T.le andmise kohta on vale, näitab selline K.T. poolt väidetu, et 05.04.2004.a. ei olnud K.T. ja Tõnu ja S.T. vahel veel kokku lepitud versiooni, et pooltel oleks seltsinguleping elamu kaasomandisse ehitamiseks. Samas hagiavalduse vastuses palub K.T. jätta XX asuv kinnistu tema ainuomandisse. Ka see viitab asjaolule, et K.T.le ei olnud 05.04.2004.a. teada asjaolu, et elamu on ehitatud seltsingulepingu alusel koos hagejatega kaasomandisse. Kuigi T.T. aitas K ja J.M.t elamu ehitamisel, ei tähenda see, et neil oleks olnud seltsingleping kaasomandi tekkimiseks. Eestis on tavapärane, et sugulased aitavad üksteist ehitustöödel. Selline abistamine ei anna seaduslikku alust nõuda asja hiljem enda omandisse. Väär on hagiavalduse väide, et T.T. tegi ehitustööd suures osas ise. Põhilise osa XX elamu ehitustöödest tegid professionaalsed ehitajad. Nagu nähtub asja materjalidest, oli K.T.l sõlmitud töövõtuleping AS-ga Linton Ehitus, milline asjaolu nähtub töövõtulepingust nr. 20/ 22.05.2000.a. (III köide, tl. 163-166). T.T. poolt esitatud tšekid ei tõenda, et tema poolt soetatud ehitusmaterjali kasutati XX elamu ehitamiseks. T.T. ehitab ka xxx xxx kinnistul ja materjal võis olla ostetud ka sinna. Juhul, kui T.T. midagi XX elamu heaks oleks ostnud, siis ei kasutanud ta enda raha, vaid raha andis talle K.T.. Juhul, kui T.T. midagi XX elamu 12 Tsiviilasi nr 2-05-213 ehitamiseks oleks oma rahaliste vahendite eest ostnud, saaks ta esitada nende summade ulatuses alusetu rikastumise sätete järgi hüvitusnõude K ja J.M. vastu. J.M. kinnitab, et temal ei olnud seltsingulepingu kokkulepet hagejatega. Asja tehiolud näitavad, et ka K.T.l ei olnud seltsingulepingu kokkulepet hagejatega. Mitte ükski hagejate tunnistajatest ei tõendanud seltsinglepingu olemasolu hagejate ja kostjate vahel. Hagejad ei ole mitte kunagi varemalt pöördunud J.M. poole seoses väidetava seltsinglepinguga. Hagejad ei ole pöördunud J.M. poole väidetava seltsinglepingu ülesütlemisega. Mitte igasugune ühine tegutsemine uue asja valmistamiseks või selle ostmine ühiste vahenditega ei loo kaasomandiõigust. Kaasomandiõiguse tekkimiseks on tingimata vajalik poolte sellekohane kokkulepe. Kui osavõtt ühisest tegutsemisest rajaneb perekondlikule abistamisele, siis niisugune osavõtt ei ole aluseks kaasomandiõiguse tekkimiseks asjale. Kuna käesoleval juhul oli tegemist ehitisega ja hiljem kinnisasjaga, siis oleks ühise tegutsemise leping tulnud sõlmida notariaalselt. Kaasomand kinnistule saab tekkida notariaalselt sõlmitud võlaõiguslepingu ja asjaõiguslepingu alusel. Riigikohus on lahendis 3-2-1-142-05 asunud seisukohale, et kolleegiumi arvates peab olema vallasasjast ehitise kaasomandisse soetamiseks sõlmitud ühise tegutsemise leping notariaalselt tõestatud. Veel on Riigikohus leidnud, et kui poolte eesmärgiks oli kaasomandi loomine, tuli kinnisasi ka kaasomandisse soetada ja selleks tuli pooltel vastavat tahet väljendada notariaalselt tõestatud vormis. Hageja palub jätta hagi rahuldamata. Kohtukulud tuleb hageja kolmandatelt isikutelt J.M.le välja mõista, S.T.lt 4720 krooni ja T.T.lt 4720 krooni. KOSTJA VASTUVÄITED Kostja tunnistab kolmandate isikute hagi täies ulatuses ja palub see rahuldada. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära pooled, nende poolt esitatud tunnistajad ja tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et põhihagi tuleb rahuldada osaliselt, kolmandate isikute nõuded tuleb rahulda täies ulatuses Arvestades seda, et kolmandate isikute hagis rahuldamisest või rahuldamata jätmisest sõltub põhihagi sisuline rahuldamine olulises osas, siis kohus peab otstarbekaks kontrollida esmalt kolmandate isikute nõuete põhjendatust ja seejärel alles põhihagi. Kolmandate isikute hagi aegumine Hageja on kolmandate isikute nõude vaidlustanud seoses selle aegumisega. Kuna antud vastuväide võib muuta hagi nõude kontrollimise antud juhul mõtetuks, siis kohus kontrollib esmalt aegumise vastuväite põhjendatust. TsÜS § 142 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 145 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Tsiviilasi nr 2-05-213 13 TsÜS § 145 lg 5 alusel on kinnisomandi üleandmise nõude, kinnisasja asjaõigusega koormamise, asjaõiguse üleandmise või lõpetamise või asjaõiguse sisu muutmise nõude aegumistähtaeg on kümme aastat. Kohus leiab, et kolmandate isikute hagi ei ole aegunud. Hageja esitas oma hagi abikaasade ühisvara jagamiseks 15.03.2004.a., milles palus jagada ka kolmandate isikute poolt vaidlustatud Xxxx kinnistu. Oma hagi esitasid kolmandad isikud 24.01.2005.a. Kuni hageja poolt hagi esitamiseni ei olnud kolmandatel isikutel alust kahelda selles, et nende poolt väidetud seltsingulepingut ja seega ka seltsinglaste kaasomandi olemasolu hageja ja kostja ei vaidlusta. Seetõttu kohus leiab, et aegumine alustas kulgemist antud juhul alates hageja poolt seltsingulepingu vaidlustamisest. Poolte ja kolmandate isikute näol on tegemist hõimlaste (kolmandad isikud ja hageja) ning sugulastega (kolmandad isikud ja kostja). Seetõttu kohus leiab, poolte sugulus-/ hõimlussuhteid arvestades, et nendevahelises sisesuhtes võis sisalduda ka suuline kokkulepe väidetava seltsingulepingu alusel omandiõiguse tunnustamise kohta, mille võimalik rikkumine selgus kolmandatele isikutele alles hageja poolt hagi esitamisel. Samuti sisaldub kolmandate isikute nõue omandiõiguse tunnustamise ja kinnistusraamatu kande muutmise nõuet, mis on sisuliselt kinnisomandi üleandmise nõue ning mille aegumise tähtaeg on 10 aastat, mis ei ole aga esitatud asjaolusid arvestades tulenevalt TsÜS § 145 lg 5 kindlasti mitte aegunud. Seltsingulepingu tuvastamine TsK § 438 lg 1 kohaselt ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks, nagu: /…/ elamute jms. ehitamiseks. TsK § 438 lg 3 järgi Kui ühise tegutsemise leping kodanike vahel ei ole sõlmitud kirjalikus vormis, võidakse vaidluse korral lepingu olemasolu tõendada ka tunnistajate ütlustega olenemata lepingu summast. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (edaspidi

RS) § 18 lg 1 kohaselt pärast võlaõigusseaduse jõustumist kohaldatakse enne 01.07.2002.a. sõlmitud ühise tegutsemise lepingutele

-is seltsingu kohta sätestatut.

RS § 18 lg 2 alusel käesoleva paragrahvi lg 1 sätestatu ei välista ega piira ühise tegutsemise lepingu poolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 01.07.2002.a. Ühise tegutsemise lepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002.a. kohaldatakse senikehtinud seadust.

§ 580

lg 1 järgi seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega.

§ 581

lg 1 kohaselt seltsinglase panuseks võib olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine.

§ 581lg 2 alusel eeldatakse, et seltsinglaste panused on võrdsed.

14 Tsiviilasi nr 2-05-213 Kolmandate isikute väidete kohaselt oli neil hageja ja kostjaga kokkulepe, et vaidlusalusele krundile ehitatakse ühiselt elamu, mis jääb kõigi poolte ühisesse kasutusse elukohana. Selleks kinkis kolmas isik kostjale vaidlusalusel krundil asunud suvila, mille alusel kostja selle krundi erastas. Erastamiseks kostja poolt tasusid kolmandad isikud erastamise hinnast 20 400,00 EVP-d ning hageja 7200,00 EVP-d. Samuti osalesid kolmandad isikud elamu ehitamisel omapoolsete rahaliste vahenditega, ostes ehitusmaterjali ja kolmas isik 1 teostas ka ise ehitustöid ning seltsingulise eest ka omaniku järelevalvet. Selle kohta esitas kolmas isik 1 kohtule ja protsessiosalistele tutvumiseks ehituspäeviku, kus kõikide tööde vastuvõtmist allkirjastas tema. Rahalised vahendid said kolmandad isikud oma korteri müügist 05.03.2001.a.. Elamu ehitati tunnistaja Vlt saadud 630 000,00 kr, kolmandate isikute korteri müügist saadud 355 000,00 kr ja poolte (hageja ja kostja) korterist saadud 320 000,00 kr eest. Kostja ja kolmandad isiku on jätkanud seltsingulepingu täitmiseks võetud kohustuste (V laen) tagasimaksmist ka peale hageja ja kostja baielu lõppemist. Hageja antud nõudeid ei tunnista ja vaidleb neile vastu. Poolte vahel ei ole kunagi sõlmitud kolmandate isikute poolt väidetud ühise tegutsemise / seltsingulepingut. See, et kolmandad isikud aitasid pooli elamu aluse maa erastamisel ei tähenda, et oleks sõlmitud nende poolt väidetud lepingut. Samuti ei tõenda seda ka kolmanda isiku 1 osalemine elamu ehitamisel. Hageja väidete kohaselt on tavaline, et vanemad aitavad ka oma täisealisi lapsi ja nende perekondi. Kui poolte vahel oleks olnud kokkulepe, mida kolmandad isikud väidavad, siis oleks olnud nende poolt mõistlik kinkida hagejale ja kostjale vaid ½ osa kinnistust ning siis oleks sellele krundile ehitatud ka kahepereelamu. Antud juhul on aga ehitatud vaid ühepereelamu. Hageja vastuväidete kohaselt kasutati ehituse rahastamiseks hageja ja kostja säästusid ca 200 000,00 kr, ühisvarana olnud korteri müügist saadud 320 000,00 kr ja T.V.lt saadud laenu 500 000,00 kr (mitte 630 000,00 kr, nagu väidab kostja ja kolmandad isikud). Kolmandatelt isikutelt hageja teada ei ole raha saadud, olgugi et seda kavandati, kuid kolmandad isikud keeldusid. Ehitamine toimus 2000.aastal ja aasta lõpuks koliti ka juba sisse. Kui kolmandad isikud müüsid oma korteri 2001.a. märtsis, siis oli ehitus läbi ning nende raha enam ei vajatud. Tunnistaja T.V. ütluste kohaselt on nii kostja kui kolmandad isikud talle avaldanud, et elamut ehitatakse ühiseks koduks. Samuti on kostja tunnistajale selgitanud, et kuna ta on kogu elu elanud koos vanematega, siis ei ole see (vanematega koos elamine) tema arvates probleemiks. Tunnistaja R.K. ütluste kohaselt käisid kõik neli osalist tema juures konsulteerimas enne elamu ehitama asumist. Kolmas isik 1 oli tunnistaja ütluste kohaselt kõige aktiivsem küsitleja ehitamise osas. Samuti on tunnistaja vestelnud kolmanda isiku 2, lapse (kostja) perega kooselamise otstarbekuse ja oma korteri müügi kohta, kuid kolmas isik 2 leidis, et tal on kostjaga alati väga head suhted olnud ning seepärast ei olevat see olnud probleemiks. Tunnistaja M.V.i ütluste kohaselt on ta elamut ehitamas näinud vaidluse osapooltest vaid kolmandat isikut 1, kes ehitas, haljastas soojustas ja värvis elamu juures. Vestlustest temaga sai tunnistaja aru, et elamut ehitati kõigile osapooltele ühiseks koduks. Tunnistaja M.K. ütluste kohaselt oli nii suvila lammutamisel, kui ka elamu ehitamisel tegev just T.T. Suvila lammutamisega tegeles vaid tema. Samuti oli S.T vastanud tunnistaja Tsiviilasi nr 2-05-213 15 küsimusele, kas nad (S. ja T.T) kavatsevad Xxxx lahkuda, vastanud, et neil ei ole kusagile minna, vaid nad ehitavad elamut koos tütrega. Hinnates antud poolte väiteid, vaidlustamata asjaolusid ja esitatud tõendeid kogumis, leiab kohus, et poolte vahel oli seltsinguleping, mille eesmärgiks oli Xxxx krundile ehitada elamu, mida kasutada edaspidises ühise elukohana. Poolte ühine tegutsemine algas juba suvila kinkimise ja hilisema lammutamisega. Suvila omamine andis kostjale õiguse erastada suvila juurde kuuluva maaüksuse ja sealt edasi arendada poolte ühise eesmärgi – elamu ehitamise – saavutamist. Seejuures erastamiseks vajalikust rahast (EVP) maksid jällegi kolmandad isikud. Nagu nähtub kolmandate isikute poolt esitatud maksekorraldustest, toimus küll maksmine enne maa ostu-müügi lepingu sõlmimist

näe ette elamu ehitamise kohta sõlmitavatele lepingutele mingit vormi. Seega on antud juhul ühise tegutsemise leping sõlmitud vorminõudeid arvestades. Võttes aluseks eeltoodu kohus leiab, et T. T, S.T, K.T (end M) ning J.M vahel oli sõlmitud ühise tegutsemise leping, mille eesmärgiks oli Xxxx krundil (hilisemal kinnistul) rajada ühiste panuste tegemisega ühise tegutsemise osapooltele ühine elamu. Pooled tegid sooritusi kokkuleppel ühise eesmärgi saavutamiseks: T. ja S.T tasusid suuremas osas erastamiseks vajalikud maksed, kostja erastas krundi, telliti projekt, saadi ehitusluba, kostja sõlmis tööettevõtu lepingu majakarbi ehitamiseks, T.T teostas tellijapoolset kontrolli ning osales ka ehitustöödel ise. Nii T. ja S.T kui kostja võtsid laenu (R.K.ilt ja T.V.lt) ehituse finantseerimiseks, kui ka müüsid selle finantseerimise tagamiseks nendele kuuluvad korterid. Ühise tegutsemise tulemusena saavutati ka kokkulepitud tulemus – elamu sai valmis. Omandiõiguse tunnustamine AÕS § 68 lg 3 omand tekib ainult seaduses sätestatud juhtudel. TsK § 440 lg 2 kohaselt lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara on nende kaasomandiks. Tsiviilasi nr 2-05-213 17 AÕS § 70 lg 3 kohaselt on kaasomand kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand. AÕS § 71 lg 1 järgi on kaasomanike osad võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Arvestades eelpool kohtu poolt tuvastatut tuleb rahuldada ka kolmandate isikute teine nõue. Tulenevalt sellest, et ühine tegutsemine ja ka selle tulemusel loodu tekkimine toimus suuremas osas TsK kehtimise ajal, siis tuleb kohaldada antud nõude osas TsK regulatsiooni vastavalt

RS § 18 lg

1. TsK § 440 lg 2 kohaselt tekkis ühise tegutsemise pooltel kaasomand ühise tegutsemise tulemusena loodud ja omandatud varale. Kuna selle tegutsemise tulemusena omandati kinnistu ja loodi vaidlusalune elamu, siis tekkis pooltel sellele kaasomandiõigus. AÕS § 71 lg 1 kohaselt on eelduslikult kaasomanike osad võrdsed. Samuti TsK § 440 lg 1 kohaselt eeldatakse, et osamaksud ja see kaudu ka nende kaasomandi osad on võrdsed. Kohtul puuduvad alused määrata pooltevahelisi kaasomandi osade suurust muul viisil kui AÕS § 71 lg 1 määrab. Seega, kuna antud juhul olid ühise tegutsemise lepingu poolteks kõik neli protsessiosalist, siis on nende kaasomandi osad järelikult igal ühel ¼ mõttelist osa vaidlusalusest kinnistust. Järelikult tuleb rahuldada kolmandate isikute nõue tunnistada nende omandiõigust 1/2 mõttelisele osale vaidlusalusest kinnistust. Nõue tuvastada hageja ja kostja kohustus anda oma nõusolek T. ja S. T kandmiseks ½ mõttelise osa omanikena kinnistusraamatusse AÕS § 65 lg 1 järgi võib isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, näiteks ei ole tema õigust kinnistusraamatusse kantud või on kantud ebaõigesti või on kahjustatud mõne olematu koormatise või kitsenduse sissekandmise läbi, nõuda ebaõige kande muutmist või kustutamist. Kande muutmiseks on vajalik selle isiku nõusolek, kelle õigusi parandamine puudutab. Kui nimetatud isik nõusolekut ühe kuu jooksul ei anna, on isikul, kes soovib kannet muuta, õigus esitada hagi. TsÜS § 68 lg 5 alusel kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. Lähtuvalt eelpool toodust, on S. ja T.Tl omandiõigus ½ mõttelisele osale vaidlusalusest kinnitust. Antud omandiõigus ei ole aga sissekantud kinnistusraamatusse. Vastavalt kinnistusraamatule on vaidlusaluse kinnistu omanikuna sissekantud kostja. Kuna vormiliselt on vaidlusalune kinnistu tulnud kostja omandisse hageja ja kostja vahelise abielu ajal, siis on ka hageja selle kinnistu ühisomanik. Seega on kinnistusraamatu kanne antud ajal ebaõige, kuna ei kajasta tegelikku õiguslikku olukorda ja see rikub kolmandate isikute õigusi. AÕS § 65 lg 1 kohaselt on selle kande muutmiseks vajalik hageja ja kostja nõusolek. Kuna kohtu arvates on kanne praegusel ajal ebaõige, siis on hagejal ja kostjal, kellele kuulub vaid ½ mõttelise osa osas omandiõigus, kohustus anda nõusolek T. ja S.T sissekandmiseks ½ mõttelise osa omanikena. Seega kuulub kolmandate isikute hagi rahuldamisele täies ulatuses. PÕHIHAGI 18 Tsiviilasi nr 2-05-213 Abieluliste suhete lõppemine Hinnates poolte esitatud väiteid ja põhjendusi abieluliste suhete lõppemise kohta, leiab kohus, et poolte abieluliste suhete lõppemise ajaks tuleb lugeda detsembrit 2002.a., kui kostja poolt teatati nende vahelise abielu lõppemisest ja kostja soovist lahutada abielu. Samast ajast asusid pooled ka lahus elama. Hageja põhjendusi, et abielulised suhted lõppesid aprillis 2003.a., kui hageja mõistis, et abielu on lõppenud, olgugi et seda kostja talle ütles juba novembris-detsembris 2002.a., ei pea kohus põhjendatuks. Abielulised suhted, kui kahepoolsed suhted lõppevad kohtu arvates sealt maalt, kus üks pooltest seda selgesõnaliselt deklareerib ja sellele vastavalt ka tegutseb, mitte siis, kui teine pool seda lõpuks uskuma jääb. Abikaasade ühisvara jagamine Perekonnaseaduse (edaspidi PkS) § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. PkS § 18 lg 1 järgi võidakse abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või peale seda. PkS § 19 lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel. PkS § 19 lg 3 järgi abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Kinnistu Xxxx Pooltel ei ole vaidlust selles, et kinnistu Xxxx on abikaasade ühisvaraks ja et see tuleb jätta kostjale. Samuti ei ole vaidlust selles, et antud kinnistu väärtuseks on 3 400 000,00 kr. Vastavalt sellele, mis kohus tuvastas kolmandate isikute nõuete osas, on abikaasade ühisvaraks aga ½ mõttelist osa. Seega kohus leiab, et abikaasade ühisvaraks on ½ mõttelist osa kinnistust Xxxx, mille turuväärtuseks on 1 700 000,00 kr. Vastavalt poolte seisukohtadele tuleb antud kinnistu osa jätta kostja omandisse. Koduse sisustuse esemed Koduse sisustuse jagamise osas ei ole pooltel asjade hindades vaidlust. Samuti ei ole vaidlust nende asjade jagamise osas välja arvatud köögimööbli kuulumine eraldi ühisvarasse või selle arvestamine elamu lahutamatu osana ning arvuti ML Cosmix jätmine kas hagejale või kostjale. Köögimööbli osas kohus leiab, et seda tuleb käsitleda kui vaidlusaluse elamu olulist osa. AÕS § 55 lg 1 kohaselt on ehitise olulised osad asjad, millest see on ehitatud või mis on sellega püsivalt ühendatud ja mida ei saa eraldada ehitist või eraldatavat asja oluliselt kahjustamata. Nagu nähtub kohtule eksperthinnangutega esitatud piltidelt (III kd tl 67, VI kd tl 85) on tegemist sisseehitatud mööbliga ja selle eraldamine ehitisest ilma seda mööblit ja ehitist Tsiviilasi nr 2-05-213 19 oluliselt kahjustamata, ei ole võimalik. Seega on tegemist ehitise olulise osaga ja see on arvestatud ehitise hinna sees. Arvuti vastu vaidleb kostja sel põhjusel, et see arvuti on ostetud poolte lapsele ja kostja on lapsele ostnud uue arvuti. Hageja leiab, et arvuti, kui lapsele mõeldud vara tuleb jätta lapsega st kostjale. Kohus leiab, et kuna ei ole vaidlust selles, et arvuti oli soetatud lapsele, siis on tegemist lapse isikliku tarbeesemega ja sellele jagamine poolte vahel ei ole asjakohane. Seega tuleb hagejale jätta tema poolt endale taotletav kodune sisustus summas 71 500,00 kr ja kostjale koduse sisustuse esemed summas 128 440,00 kr (vastavalt hageja poolt loetletule). Korteri Xxxx, Keila linnas kuulumine abikaasade ühisvara hulka ja poolte osad selles Hageja leiab, et tegemist on varaga, mille ta on soetanud oma venna Helmut M vahenditega (EVP-d) ning tema jaoks ja tal on selle osas erihuvid, mille tõttu tuleb selles osas kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Kostja seisukoha kohaselt on täies ulatuses tegemist abikaasade ühisvaraga ja see kuulub arvestamisele kogu ulatuses vara jagamisel. PkS § 19 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest arvestades /…/ teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi. Kohus leiab, et antud kinnistu osas tuleb kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest hageja kasuks. Ei ole vaidlust selles, et antud korter oli ja on hageja venna kasutuses, kes asja arutamise ajal viibis hooldekodus. Ei ole vaidlustatud ka hageja väide, et hageja venna näol on tegemist raske puudega inimesega ning selle korteri erastamisel ei ole kasutatud poolte ühiseid vahendeid. Kohtu arvates on tegemist hageja erihuviga antud korteri osas, kuna selle korteri soetamine (erastamine) oli seotud hageja vennale eluruumi soetamisega ja talle eluaseme kindlustamisega. Asjaolu, et H.M ei viibi asja arutamise ajal selles korteris, vaid on hooldekodus seoses tervise probleemidega, ei oma seejuures tähtsust. Vaidlust ei ole selles, et antud korter on siiani mõeldud H.Mle kasutamiseks. Abikaasadel selle korteri osas ühised huvid puuduvad, nad ei ole antud eluruumi kunagi kasutanud, ega ka sellist kasutamist kavandanud. Lähtudes sellest, kohus leiab, et hagejal on tähelepanu vääriv huvi selle vara osas, mis seisneb selle korteri osas oma raske puudega vennale elukoha tagamises, mistõttu tuleb tema osaks selle korteri osas lugeda 100% ning selle arvelt tuleb hageja osa abikaasade ühisvaras suurendada. Antud kinnistu väärtuseks loeb kohus 170 000,00 kr vastavalt kohtu poolt määratud eksperdi arvamisele (IV kd tl 10 jj). Sõiduautod Kuna pooltel ei ole vaidlus selles, kuidas ja mis hinnaga jagada autod, siis J.M.le jääb sõiduauto Toyota Previa, registreerimismärk 997 ALP, väärtusega 104 000 krooni ja K.T.le jääb sõiduauto Toyota Corolla, registreerimismärk 611 AKK väärtusega 54 000 krooni. 20 Tsiviilasi nr 2-05-213 Osakud ja ettevõtted Poolte ühisvarasse kuuluvad ka OÜ J.M. Autorent osa väärtusega 40 000,00 kr ja kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja ettevõte ilusalong Capricie. Pooltel ei ole vaidlust selles, et hagejale kuuluv osaku väärtus on 40 000,00 kr. Seega loeb kohus selle hinna poolte poolt kokkulepituks. Vaidlustatud on aga poolte poolt ilusalongi Capricie väärtus. Hageja leiab, et selle väärtuseks on 258 000,00 kr, lähtudes kostja enda poolt selle salongi kindlustamiseks 07.11.1997.a. esitatud väärtusest (III kd tl 96). Kostja leiab, et ilusalongi vara väärtus on 33 200,00 kr, tuginedes audiitorbüroo Kipper & Maailm audiitori U.Kipperi poolt 07.02.2005.a. antud arvamusele. Kohtu poolt määratud ekspert T.Metsalu ei suutnud selle ettevõtte väärtust nimetada. Vastavalt eksperdile esitatud tuludeklaratsioonile sai kostja 2004.a. tulu FIE-na tegutsedes läbi ilusalongi 70 312,00 kr (IV kd tl 41). Kohus, hinnates esitatud asjaolusid, leiab, et ilusalongi Capricie turuväärtuseks tuleb määrata 103 512,00 kr, lähtudes sellest, et selle vara väärtus on vastavalt audiitori arvamusele 33 200,00 kr ning sellelt varalt on võimalik teenida vastavalt esitatud andmetele 70 312,00 kr tulu aastas. Hageja pakutud hinda kohus peab tõendamatuks, kuna hageja tugineb üle 8 aasta vanusele vara nimekirjale ja väärtusele. Võlad Pooltel ei ole vaidlust selles, et T.V.le on saadud laenu jääk 336 566,00 kr ja et see laen jääb kostja kanda. Seega loeb kohus selle asjaolu poolte poolt omaksvõetuks. Hageja väidetel on tal laenukohustusi Seppo Rikkiläle 198 634,00 kr. Antud laenud on võetud abikaasade huvides aastatel 1994-1997 st abielu jooksul. Vastavalt hageja selgitustele ja tunnistaja S.Rikkilä ütlustele on antud laenude eest soetatud kolm sõiduautot, millest üks läks kostja isiklikku kasutusse ja kaks sõiduautot hageja kasutusse eesmärgiga kasutada neid rendiautodena. Samuti on S.Rikkilä laenanud kokku 41 000,00 soome marka kostja ja Tunnistaja S.Rikkilä seletuste kohaselt seoses kostja poolt ilusalongi rajamisega. Hageja ja laenuandja S.Rikkilä on 11.05.2004 allkirjastanud laenujäägi kinnituse (III kd tl 158), mille kohaselt on selleks kuupäevaks kõigi eelloetletud laenude jääk 12 695 eurot (75 535,00 soome marka). Kostja vaidleb sellele võlale vastu, kuna leiab, et need laenud ei ole tema poolt kinnitatud, hageja poolt ei ole neid kasutatud perekonna huvides ja 2002.a. on hageja talle kinnitanud, et need laenud on tagasimakstud. Kohus leiab, et hageja võlg S.Rikkiläle tuleb lugeda abikaasade ühisvara hulka, kuna tegemist on perekonna huvides võetud kohustustega. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja S.Rikkilä ütlustes seoses hageja poolt laenude võtmisega ja nende laenude võtmise eesmärkidega. Tunnistaja oli poolte perekonnatuttav ning oli teadlik nende laenude kasutamise eesmärkide osas. Kostja väited, et ta ei tea laenudest midagi on vastuolus ta enda väitega, et 2002.a. on hageja talle teatanud, et laenud on tasutud. Kui kostja ei olnud teadlik laenudest, siis on ei olnud hagejal talle ka midagi teatada. Seda, et laenude jääkide määramisega oli S.Rikkiläl ja hagejal arusaamatusi, kinnitas aga ka tunnistaja. Tsiviilasi nr 2-05-213 21 Samuti ilmneb võlakirjadele lisatud arvetest (III kd tl 149), et sõiduauto Toyota Corolla on müüdud kostjale, kuid selle eest on tasunud S.Rikkilä (III kd tl 150) 49 500,00 soome marka. Samuti ei ole kohtul alust kahelda hageja ja tunnistaja S.Rikkilä väidetes, et 41 000 soome marka (15 000 + 26 000) on võetud hageja poolt kostja ilusalongi sisustamiseks. Kostja vastuväited, et ta ei tea sellest midagi, on kohtu arvates otsitud. Ei ole mingit alust arvata, et ajal, kui poolte suhted olid head ning nad ühiselt tegutsesid perekonna toimetuleku nimel, oleks hageja eksitanud tunnistajat ning kandnud võlakirjale laenu eesmärgina mingi alusetu põhjuse. Seega on kohtu arvates tõendatud, et S.Rikkilält on hageja poolt võetud laenu kokku 90 500,00 soome marka. Vastavalt esitatud võlakinnitusele oli laenude jääk 2004.a. 75 535,00 soome marka ehk läbi euro arvestuse 198 634,00 kr. Hüvitis abikaasade ühisvara arvelt enamsaadu eest PkS § 19 lg 4 kohaselt kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Seega on vastavalt eelpool kohtu poolt tuvastatule jääb pooltele vara: Hagejale: koduse sisustuse esemeid 71 500,00 + sõiduauto 104 000 + OÜ J.M. autorent osak 40 000,00 ning korteriomand Xxxx 170 000,00 kr, kokku 385 500,00 kr. ja tema kanda võlakohustusi summas 198 634,00 kr. Seega vara kokku 186 866,00 kr Kostjale: kinnistu Xxxx 1 700 000,00 + koduse sisustuse esemeid 128 440,00 + sõiduauto 54 000 + ilusalong Capricie 103 512,00, kokku 1 985 952,00 kr ja tema kanda võlakohustusi 336 566,
2. Seega vara kokku 1 649 386,00 kr Poolte ühisvara väärtuseks on 1 836 252,00 (vara 2 371 452,00 kr – võlad 535 200,00), millest: Kostja osa suuruseks on 833 126,00 (1 836 252,00– 170 000,00) / 2) hageja osa suuruseks on (arvestades hageja erihuvi Xxxx korteriomandi osas) 1 033 126,00 (833 126,00 +170 000,00). Kuna hageja sai oma osast (1 033 126,00) vähem, siis kuulub kostjalt väljamõistmisele 816 260,00 kr (1 033 126,00 - 186 866,00 kr). KOHTUKULUD Kohtukulude osas tuleb vastavalt TsMSRS § 3 lähtuda kuni 31.12.2005.a. kehtinud TsMS