KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Ruth Virkus ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 5. märts 2007, Tallinn Haldusasja number

) § 30 lõigetele 2 - 4 , § 44 lg 2, § 53 lg 3 p 5 ja §

1. 30.
2. ja 06.12.2005 esitas AS * VTA-le omapoolsed selgitused ja vastuväited viidatud aktile ja ettekirjutusele ning 21.12.2005 esitas kaebuse halduskohtule akti nr 399-05/31 ja sellega tehtud ettekirjutuse tühistamiseks. 21.12.2005 otsusega nr 19-1/2533-5 lubas VTA kinni peetud kauba impordi Eestisse, kui muude järelevalvetoimingute käigus ei tuvastata täiendavaid nõuetele mittevastavusi. Otsuse kohaselt tuvastati täiendava juurdluse käigus, et ettevõte SIF 3962 asub Brasiilia piirkonnas, kust veiseliha eksport Euroopa Liitu on lubatud. Samas otsuses märgiti, et veterinaarsertifikaadis kajastatud loomatervishoiu tõendus on kauba ohutuse aspektist piisav; sertifikaadi üldandmete osas, mis on puudu või puudulikult täidetud, teostatakse täiendav analüüs ja väärteo koosseisu tuvastamisel viiakse läbi väärteomenetlus. AS * kaebusest ei loobunud, vaid palus tuvastada vaidlustatud haldusakti õigusvastasus, nimetades põhjendatud huvina kahjunõude esitamist tulevikus. Kaebaja väitel ei halvenenud kinnipeetud liha kvaliteet, kuid ettevõte, mille põhitegevuseks on liha töötlemine, oli sunnitud hankima toorainet mujalt, samuti vallandama osa töötajaid ja saatma osa puhkusele. Kaebajale on väljastatud importlitsents sooduskvootidega veiseliha ostmiseks. Sügisel 2005 telliti külmutatud veiseliha Brasiilias asuvast ettevõttest euronumbriga 3962, mis on kantud Euroopa Komisjoni poolt tunnustatud ettevõtete nimekirja (Euroopa Komisjoni otsus 81/713/EEC 14.11.2005 redaktsioonis) ning mis asub Brasiilia osariigi Mato Grosso haldusüksuses Pontes Lacerda, so piirkonnas, kust vastavalt EL nõukogu otsusele nr 79/542/EEC (24.10.2005 redaktsioonis) on värske liha import Euroopa Liitu lubatud. Seda kinnitas ka Helsingis asuv Brasiilia saatkond kaebaja järelepärimisele 08.12.2005 saadetud vastuses. Seega ei vasta tõele vaidlusaluses haldusaktis märgitu, mida tunnistas hiljem ka vastustaja ise oma 21.12.2005 otsusega. VTA ametnikud peavad olema piisavalt pädevad ja kogenud, et Euroopa Liidu õigusakte õigesti tõlgendada ja kohaldada. Kontrolli teostamiseks kulunud aeg oli ebamõistlikult pikk. Ka ei nähtu vaidlusalusest haldusaktist, kas see on koostatud kaubasaadetise dokumentide või kaubasaadetise identsuse või füüsilise kontrolli käigus. Veterinaar- ja Toiduamet palus jätta kaebus rahuldamata. Kõnealuse kauba päritoluettevõtte asukohaks oli dokumentides märgitud Pontes Lacerda. Vastustaja järeldas esialgselt, et sellest piirkonnast pärinevat liha EL nõukogu 21.12.1976 otsuse nr 79/542/EEC lisa II (kinnitatud Euroopa Komisjoni 24.10.2005 otsusega) importida ei luba. Kaebuses märgitud Barra do Bugres piirkonnast on liha import tõepoolest lubatud, kuid vaidlustatud haldusakti andmise ajal vastustajale teadaoleva informatsiooni kohaselt ei asunud ettevõte F (nr 3962) selles piirkonnas. Seetõttu oli vaja pidada konsultatsioone Euroopa Komisjoni vastutavate ametiisikutega. 20.detsembriks 2005 jõudis kaebaja veendumusele, et saatedokumentides märgitud regioonis asuvast ettevõttest pärineva liha import Euroopa Liitu on lubatud ning sellest tulenevalt tegi 21.12.2005 otsuse nr 19-1/2533-5, millega lõpetati kauba impordi keeld ja anti luba liha Eestisse importimiseks tingimusel, et järelevalvetoimingute käigus ei tuvastata täiendavaid kauba nõuetele mittevastavusi. Kaup läbis veterinaar- ja tollikontrolli Muuga piiripunktis 23.12.2005 ning on sellest päevast kaebaja valduses. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata järgmistel motiividel: 2

-s sätestatakse veterinaarnõuded loomsete saaduste importimisel väljaspool Euroopa Liidu tolliterritooriumi asuvast riigist (ühenduseväline riik), määratakse veterinaarjärelevalve käigus tehtava loomsete saaduste nõuetekohasuse kontrolli põhimõtted, kontrolli alla kuuluvad loomsed saadused, nende nõuetekohasuse tõendamise alused, seaduse täitmise üle teostatava riikliku järelevalve korraldus, alused ja ulatus ning vastutus seaduse rikkumise eest (§ 1 lg 1). Veterinaarjärelevalvet teostab Veterinaar- ja Toiduamet (§ 2 lg 1). Loomseid saadusi võib importida Euroopa Liidu õigusaktidega lubatud ühendusevälisest riigist või selle piirkonnast ning juhtudel, kui seda näeb ette Euroopa Liidu õigusakt, Euroopa Komisjoni poolt tunnustatud ettevõttest (§ 18 lg 1). Nimetatud sätetest nähtuvalt peab ühendusevälisest riigist veiseliha Eestisse importimise lubamiseks olema täidetud kaks tingimust: 1) piirkonnast, kus asub ettevõte, kust liha pärineb, peab Euroopa Liidu õigusaktidega olema lubatud veiseliha import; 2) kui Euroopa Liidu õigusakt näeb ette, et veiseliha võib importida ainult Euroopa Komisjoni poolt tunnustatud ettevõttest, siis peab veiseliha pärinema sellisest ettevõttest. Eeltoodust järeldub, et impordiloa andmiseks ei piisa üksnes sellest, et ettevõte, kust vaidlusalune liha pärines, oli Euroopa Komisjoni poolt tunnustatud ettevõtete nimekirjas. Ekslik on kaebaja seisukoht, mille kohaselt viidatud nimekirjas olemine tähendab ühtlasi ka seda, et ettevõte asub piirkonnas, kust veiseliha import on lubatud. Vastustaja märkis õigesti, et ettevõtte lülitamine tunnustatud ettevõtete nimekirja tähendab üksnes seda, et toidu käitlemine selles ettevõttes vastab Euroopa Liidu nõuetele. Kõnealuses nimekirjas on Brasiilia ettevõtte nr 3962 F asukohaks märgitud Pontes Lacerda Mato Grosso. VTA keelab loomade või loomsete saaduste impordi, kui piiripunktis tehtud veterinaarkontrolli tulemusena on kindlaks tehtud, et Euroopa Liidu õigusaktide kohaselt ei ole kaubasaadetise päritoluriigist lubatud loomi või loomseid saadusi importida (

§ 34p 3).

Imporditavad loomsed saadused tunnistatakse mittenõuetekohaseks ning nende edasine käitlemine peatatakse, kui imporditav kaubasaadetis on piiripunktis tehtud veterinaarkontrolli tulemusena tunnistatud mittenõuetekohaseks (

§ 44lg 2).

Järelevalveametnikul on õigus teha ettekirjutus rikkumise lõpetamiseks, edasiste rikkumiste ärahoidmiseks ja rikkumisega tekitatud tagajärgede kõrvaldamiseks (

§ 53lg 3 p 5, § 56).

Kuna Euroopa Komisjoni 24.10.2005 otsuses, millega muudetakse EL nõukogu 21.12.1976 otsuse nr 79/542/EMÜ II lisa, ei ole Mato Grosso osariigi piirkondade hulgas, kust värske liha import on lubatud, nimetatud Pontes Lacerdat, siis oli vastustaja kooskõlas

§-dega 34 p 3 ja 44 lg 2, 53 lg 3 p 5 ja 56 kohustatud tunnistama vaidlusaluse liha mittenõuetekohaseks ja tegema ettekirjutuse selle edasise käitlemise peatamise kohta. Vastustaja väidab õigesti, et impordiloa andmiseks ei piisanud Brasiilia saatkonna kinnitusest, et Pontes Lacerda munitsipaliteet on osa Barra do Burges haldusüksusest, kust värske liha import on lubatud, vaid et vastustajal oli vaja ka Euroopa Liidu kompetentse asutuse kinnitust. Kui vastustaja sellise kinnituse sai, andis ta ka loa liha Eestisse importida. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et vastustaja oleks probleemi lahendamisega põhjendamatult venitanud. Vaidlustatud akt ja vastustaja edasine tegevus probleemi lahendamisel on õiguspärased. Aktis on märkimata kontrolli liik ja puudub viide paragrahvile, mille alusel kontrolli teostati, kuid see ei muuda haldusakti õigusvastaseks HMS § 58 mõttes, sest need rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist ega takistanud ka kaebeõiguse realiseerimist. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 3

§ 34

p 3, kuna võimalikud rikkumised võivad aset leida üksnes siis, kui teatud kontroll on läbi viidud nõuetekohaselt. Brasiilia ettevõte SIF 3962 oli kantud Euroopa Komisjoni poolt tunnustatud ettevõtete nimekirja ning VTA ametnikud pidid teadma, et nimetatud ettevõttest on veiseliha import Euroopa Liitu (st ka Eestisse) lubatud. Ettevõtte asumist piirkonnas, kust on veiseliha import Euroopa Liitu lubatud, kinnitas Brasiilia Saatkonna pädev ametnik, kes esindab Brasiiliat Euroopa Liidus. Kohus põhjendamatult nõustus vastustajaga, et saatkonna kinnitus ei olnud piisav ja et vaja oli Euroopa Liidu kompetentse asutuse kinnitust. Pealegi pole vastustaja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta vastava järelepärimisega EL kompetentsete organite poole üldse pöördus. Veterinaar- ja Toiduamet apellatsioonkaebusega ei nõustunud ja palus selle rahuldamata jätta, jäädes esimese astme kohtule esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apelleeritud kohtuotsus on lõppjäreldustes õige, kuid põhjendusi tuleb osaliselt muuta. Vaidluse esemeks on VTA 30.11.2005 akt „Kauba mittenõuetekohaseks tunnistamine koos ettekirjutusega selle kauba edasise käitlemise peatamiseks“, millega tunnistati apellandi poolt Brasiiliast imporditud 25010,9 kg külmutatud veiseliha mittenõuetekohaseks ja tehti ettekirjutus kauba käitlemise peatamise kohta. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu seisukohaga vaidlusaluse haldusakti ja sellega tehtud ettekirjutuse sisulise õiguspärasuse kohta ega pea vajalikuks selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi korrata. Ekslik on apellandi väide, et VTA-l polnud õiguslikku alust kaubasaadetise kontrolli teostada. Selliseks õiguslikuks aluseks on

, mis sätestas (vaidlusaluse akti tegemise ajal kehtinud redaktsioonis), et importida on lubatud üksnes samas seaduses ettenähtud korras veterinaarkontrolli läbinud loomi ja loomseid saadusi (§ 29 lg 1), sõltumata looma või loomse saaduse impordi eesmärgist teeb piiripunkti veterinaarjärelevalve ametnik piiripunktis veterinaarkontrolli käigus kaubasaadetise dokumentide, identsuse ja füüsilist kontrolli käesolevas seaduses sätestatud nõudeid arvestades (§ 30 lg 1).

§ 30

lg-d 2-4 selgitavad, mis on kaubasaadetise dokumentide (lg 2), identsuse (lg 3) ja füüsiline (lg 4) kontroll sama seaduse tähenduses. Vaidlusaluses haldusaktis viite puudumine konkreetsele kontrolli liigile (akt on koostatud blanketil ning märgitud on kõik kolm kontrolli liiki) on vormipuudus, mis ei muuda haldusakti kontrollimatuks ja sisuliselt õigusvastaseks. Akti tekstilisest osast ilmneb selgelt, et tegemist on

§ 30lg-s 2 sätestatud kontrolli liigiga, so kaubasaadetise dokumentide kontroll.

Vastavalt

§-le 44 tuleb mittenõuetekohane kaubasaadetis saata tagasi päritoluriiki või hävitada. Kuivõrd saatedokumentide põhjal polnud võimalik koheselt kindlaks teha, kas Euroopa Liidu õigusaktide kohaselt pärineb kõnealune kaup Brasiilia sellest piirkonnast, kust on lubatud loomsete saaduste import Euroopa Liitu, ning puudused olid ka kaubaga kaasas olevas veterinaarsertifikaadis, siis oli kauba 4