Obsah (7)

§ 101§ 217§ 220§ 149§ 142§ 1028§ 197

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-16916 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. detsember 2006. a, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Gaida Kivinurm, Margo

) §-le 155. Kohus ei nõustunud kostjaga, et tegemist ei ole garantii, vaid käendusega. Garantii andmisel oli kostja D OÜ ainus juhatuse liige ja 2 ainuosanik. Juhatuse liikme ja äriühingu vahel eksisteerib käsundilaadne lepinguline suhe ja juhatuse liikmeks olek tähendab osalemist kutsetegevuses. Andes garantii müügilepingu järgi saadu eest tasumisele, tegutses kostja D OÜ huvides. Seega tegutses kostja garantiid andes oma kutsetegevuses. Garantiilepinguga kohustus kostja garanteerima AS-i T poolt D OÜ-le müüdava kauba eest tasumise ja rahuldama müüja nõude müüja esimesel nõudmisel 10 päeva jooksul müüja poolt vastava nõudekirja väljastamisel. Seega on hagejal õigus

§ 101lg 1 p 1 järgi nõuda kostjalt esitatud arvete tasumist.

8. Kohus leidis, et isegi kui tegemist oleks olnud kostja käendusega, tuleks hagi põhivõla osas rahuldada. Kostja ja AS T vahelisest lepingust ei tulene, et kostja kohustub arved tasuma alles siis, kui AS T ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Ka puudub selles kokkulepe, et saatelehtedele annab allkirja üksnes ostja juhatuse liige. Tootmistegevuses oleks sellise tingimuse seadmine või järgimine praktiliselt võimatu, eriti, kui tegemist on mitmete ehitusobjektidega nagu antud juhul. Kauba üleandmine on täitmistehing. TsÜS § 116 lg 2 sätestab, et kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Seega asjaolu, et mitte kõikidele saatelehtedele ei ole kauba vastuvõtu kohta andnud allkirja kostja kui D OÜ juhatuse liige, ei tõenda, et kaupa ei ole saadud. 9.

§ 217

lg 1 kohaselt on asja lepingutingimustele vastavuse tingimuseks üleantava kauba kogus.

§ 220

lg 3 sätestab, et kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt, kaotab ostja õiguse tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele. Tarbijale müügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast mittevastavusest teadasaamist. Kostja sai kauba koguselisest mittevastavusest teada juulis 2003. Puuduvad igasugused andmed, et D OÜ oleks teatanud või tuginenud kauba koguselisele mittevastavusele enne kui 2005. a. Seega puudub mõistlikult vabandatav põhjus anda kostjale õigus tugineda kauba koguselisele mittevastavavusele

§ 220lg 3 järgi ligi kaks aastat hiljem.

Seega puudus D OÜ-l tasaarvestatav nõue

1. a tasaarvestuse avalduse tegemisel. Kostja vastuväited põhivõla väljamõistmise kohta käenduslepingule tuginedes on alusetud.
2. Kohus jättis hagi 25 457,23 krooni suuruse kahju ja õigusabikulu 2124 krooni väljamõistmiseks rahuldamata, kuna loovutuslepingujärgne teenustasu saamise õigus ei kujuta hageja kahju, AS T ei ole talle loovutanud lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõuet. Lepingulist õigusabi hagi esitamisel hageja ei ole kasutanud. Apellatsioonkaebuse põhjendused
3. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati, ning jätta hagi täielikult rahuldamata. Kostja leiab jätkuvalt, et 12.11.2004 nõudeõiguse loovutamise lepingu kehtivus lõppes lepingu p 5.2 alusel 12.11.2005, lepingu tähtaja pikenemist pole tõendatud ja selles puudub säte automaatse pikenemise kohta. Kohus jättis tähelepanuta, et leping ei sätesta, et hageja oleks nõude omanik ka pärast lepingu tähtaja lõppemist ega selgitanud, kas hagejal oli kohtuotsuse tegemise ajal nõudeõigus või mitte. Isegi kui AS T pole taotlenud nõude tagasi loovutamist, ei saa sellest järeldada, et leping on endiselt kehtiv.
4. Kohus ei ole põhjendanud järeldust, et tegemist on garantiilepinguga. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja tegevuseks on ehituse valdkonnas tegutseva ettevõtte juhtimine, mitte finantstehingute tegemine ja garantiide väljastamine. Vaidlusalune leping on sisuliselt seotud 3 tagatava kohustusega, mis on käenduslepingu olemuslik tunnus. Selles lepingus puuduvad garantiilepingu olulised tingimused nagu summa suurus ja tähtaeg, kuna need on otseselt seotud põhikohustusega. Kostja ei ole andnud põhikohustusest sõltumatut garantiid, vaid käendanud D OÜ kohustust. Kui lepingut tõlgendada garantiilepinguna, ei oleks võimalik tuvastada, millise summa tasumiseks on kostja kohustatud ja millise aja jooksul tema kohustus kehtib. Kostja ei sõlminud vaidlusalust lepingut majandustegevuse raames, vaid tavalise füüsilise isikuna. Selles puuduvad mistahes viited kostja tegutsemisele oma majandus- või kutsetegevuses. Kuna antud juhul on tegemist käenduslepinguga ja kostja kohustus on otseselt seotud põhikohustusega, oli kostjal

§ 149

lg 1 järgi õigus esitada nõudele vastuväiteid, mida oleks saanud esitada D OÜ ise.

1. Kohus ei tuvastanud, millised isikud on allkirjastanud hageja poolt esitatud saatelehed ja kas või milline on nende isikute seos D OÜ-ga. Kostjale ei ole teada, kes on saatelehed allkirjastanud. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja on ise mitmetel objektidel allkirjastanud hulgaliselt saatelehti ja seesugune töökorraldus oli võimalik. Ka hageja kinnitas, et talle on teadmata, kes saatelehed tegelikult allkirjastas. Samuti on hageja esitanud saatelehti (nr 031920, 031918, 031916, 032637, 033271), mis pole kajastatud arvetel, millised on D OÜ poolt väidetavalt tasumata. Kostja esitas arvestuse, mille kohaselt on D OÜ kohustatud tasuma AS-ile T veel 81 018,80 krooni ning millele hageja vastu ei vaielnud. Kohus sellega ei arvestanud ega põhjendanud, miks on põhjendatud nende arvete tasumine, mis põhinevad osaliselt või täielikult allkirjastamata saatelehtedel. Apellant on seisukohal, et tasaarvestuse tagajärjena on D OÜ kohustused AS T ees lõppenud, mistõttu on lõppenud kostja kohustused AS T või hageja ees. Pärast tasaarvestuse esitamist on AS T kohustatud tasuma D OÜ-le 138 096 krooni. Kohus jättis tähelepanuta, et tasaarvestuse aluseks polnud kauba koguselised või kvalitatiivsed puudused, vaid asjaolu, et D OÜ ei ole aluseta arvete puhul kaupa üldse saanud või tellinud, mistõttu puudus AS-il T õigus nõuda nende arvete tasumist.
2. Õigusabikulude osas on kohtuotsus vastuoluline, kuna kohus on otsustanud jätta õigusabikulu 2124 krooni välja mõistmata, samas aga selle menetluskuludena välja mõistnud. AS T poolt kantud kulud või talle esitatud arved ei kujuta endast hageja õigusabikulu. Hagejal endal puudusid asja menetlemisel esimese astme kohtus õigusabikulud. Apellatsioonkaebuse vastus
3. Hageja ei pea apellatsioonkaebust õigeks ning palub jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Tsiviilkolleegium, ära kuulanud apellandi esindaja seisukoha kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et kaevatav kohtuotsus tuleb tühistada osaliselt põhjenduste ja menetluskulude osas. Hagi osalisel rahuldamisel arvestada põhjenduste osas ka käesolevas otsuses sisalduvaid põhjendusi. Kuigi kolleegium nõustub kohtuotsuse lõppjäreldustega põhivõla väljamõistmise osas, ei pea ta õigeks maakohtu hinnangut kostja ja AS T vahel 10.04.2003 sõlmitud lepingu olemusele. Selles osas tuleb otsuse põhjendusi muuta.
5. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et kuigi 10.04.2003 sõlmitud leping pealkirjastati garantiilepinguna, on sisuliselt tegemist käenduslepinguga. Õige ei ole siinkohal aga apellandi väide, et kohus jättis lepingu sisu analüüsimata. Kuigi kohus tegi lepingu sisust ebaõige järelduse, seda väita ei saa. Küll aga vajavad kohtuotsuse vastavad põhjendused muutmist. Eelnimetatud leping on oma sisult seotud tagatava kohustusega, mis on käenduslepingu olemuslik tunnus.

§ 142

lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub 4 käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. P.T ja AS T vahel 10.04.2003 sõlmitud leping on suunatud D OÜ kohustuste täitmise tagamisele. Lepingu p 4 kohaselt kehtis garantii seni, kuni ostja poolt on müüjale maksmisele kuulunud summad täielikult tasutud. Ka hageja ise on tõlgendanud kõnealust lepingut sisuliselt käenduslepinguna, s.o seotuna tagatava nõudega (kohustuse täitmisega). Kostja sõlmis lepingu füüsilise isikuna, keda ei saa käsitada maakohtu otsuses märgitud viisil. Garantii andmisel ei tegutsenud kostja majandus- või kutsetegevuses (ka leping ei sisalda sellekohast viidet). Asjaolu, et kostja oli samal ajal ka äriühingu juhatuse liige, sellist järeldust teha ei võimalda. Käenduse puhul on tegemist lepinguga, millega üks isik kohustub vastutama teise isiku kohustuste eest võlausaldaja ees, kui põhivõlgnik ei täida kohustust. Õigusteoorias on tunnustatud seisukoht, et kui garantii on andnud isik, kes tegutseb garantiid andes väljaspool oma kutsetegevust, võib lubadust täita kohustus võlgniku asemel tõlgendada kui käendust. 18. Tulenevalt

§ 149

lg-st 1 võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga.

§ 149

lg 3 kohaselt võib käendaja keelduda võlausaldaja nõude rahuldamisest ka siis, kui põhivõlgnik võib tema kohustuse aluseks olevast tehingust tuleneva nõude tasaarvestada. Sellest tulenevalt oli kostjal õigus esitada neid vastuväiteid, mida oleks saanud esitada põhivõlgnik D OÜ ise. Kuigi kohtu arvates tulenes nõude rahuldamise alus juba üksnes sellest, et kostja ja AS T vaheline leping ei andnud kostjale võimalust esitada nõude osas vastuväiteid, on ta ühtlasi märkinud, et ka juhul, kui tegemist oleks käenduslepinguga, ei oleks võimalik jätta hagi rahuldamata. Kolleegium nõustub selles osas maakohtuga. Kohtule esitatud tõenditest ei saanud teha järeldust tasaarvestatava nõude olemasolu kohta. 19. Õige ei ole apellandi väide selle kohta, et maakohus jättis tähelepanuta, et antud asjas ei ole tuvastatud kohtule esitatud saatelehtede järgsed kauba vastuvõtjate isikud. Asjaolu, et osa saatelehti ei ole allkirjastatud D OÜ seadusliku esindaja poolt, ei võimalda teha apellandi soovitud järeldust. Ka ei ole õige apellandi väide selle kohta, et hageja ei vaielnud vastu kostja arvestusele, mille kohaselt on D OÜ seadusliku esindaja poolt allkirjastatud saatelehtede alusel kohustatud tasuma AS-le T veel 81 018, 80 krooni. Hageja ei nõustunud tasaarvestusega. Kohus on otsuses põhjendanud, miks ta ei pea võimalikus arvestada kostja väiteid põhivõlgniku vastunõude olemasolu kohta, mistõttu ei pidanud ta analüüsima, milline on tegelikult tõendatud põhivõlgnevus. Kohus jättis, tuginedes

§ 217lg-le 1 ja § 220 lg-le 3, tasaarvestuse avalduse arvesse võtmata õigesti.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et D OÜ oleks pidanud tuginema kauba koguselisele mittevastavusele oluliselt varem. Nõustuda ei saa apellandi käsitlusega, et nimetatud sätteid ei ole alust kohaldada, sest tegemist ei ole kauba koguselise mittevastavusega, vaid kaubaga, mida ei ole tellitud ega vastu võetud, mistõttu oleks kohus pidanud arvestama, et D OÜ esitas tasaarvestuse avalduse AS-le T alusetu rikastumise sätte ehk

§ 1028alusel.

Maakohus on tasaarvestatava nõude kohta oma seisukoha öelnud. Ringkonnakohtul ei ole alust teha teistsugust järeldust. Kohtul ei olnud alust jätta hagi

§ 197

lg 2 alusel rahuldamata, sest sellist nõuet, mida oleks võinud hagetava nõudega tasaarvestada ning mille alusel oleks hageja nõue lõppenud, D OÜ-l ei olnud. Kohus, tuginedes TsÜS § 116 lg-le 2, on märkinud õigesti, et asjaolu, et saatelehtedele ei ole kauba saajana alla kirjutanud D OÜ seaduslik esindaja, ei tähenda, et kaupa ei ole ostja saanud (et seda ei ole tema poolt vastu võetud). Kohus märkis õigesti, et enam kui kaks aastat hiljem rääkida nõudest, mille olemasolust ei olnud AS T selle ajani teadlik, on põhjendamatu. Ühtegi esitatud arvet ei ole D OÜ selle ajani vaidlustanud. 5

1. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et antud juhul ei ole kohtule esitatud tõendeid, et hageja oleks 12.11.2004 lepingu järgse nõudeõiguse loovutanud tagasi AS-le T. Kohus ei jätnud tähelepanuta nõude loovutamise lepingu p 5.1, mis määratles lepingu tähtaja. Kohus lähtus lepingu p 5 kui terviku sõnastusest ning leidis õigesti, et ei ole alust teha järeldust nõudeõiguse puudumise kohta hagejal. Õige ei ole apellandi seisukoht, et nõue läks loovutajale tagasi sõltumata sellest, kas ta oli vastava nõude esitanud või mitte. Lepingu kohaselt kuulus lepingu tähtaja saabumisel võlgniku poolt täitmata nõue AS-le T tagasi loovutamisele viimase kirjalikul nõudmisel (p 5.2). Sellist nõudmist antud juhul hagejale ei ole esitatud. Kui kostja leidis, et nõue on tagasi loovutatud, pidi ta seda tõendama. Pealegi nähtub AS T vastusest D OÜ tasaarvestuse avaldusele, et sellist tagasinõuet ei ole esitatud (AS T, olles kohtuvaidlusest teadlik, ei väitnud nõudeõiguse puudumist hagejal).
2. Kohtukulude väljamõistmisel ei arvestanud kohus protsessinorme. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne 01.01.2006 kehtiva TsMS jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse, hagi osalisel rahuldamisel mõistetakse välja kohtukulud võrdeliselt hagi rahuldatud osale. Õigusabi kulude väljamõistmisel arvestatakse ka TsMS § 61 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt mõistetakse välja vajalikud ja põhjendatud kulud esindaja osutatud õigusabi eest. Antud juhul rahuldati hagi osaliselt, mistõttu tuli kostjalt välja mõista riigilõivu vastavalt rahuldatud osa suurusele. Hagi esitamisel tasus hageja riigilõivu 16 000 krooni, hagi rahuldati 91,37 % ulatuses, seega peab kostja hüvitama riigilõivust 14 619 krooni. Õigusabi kulude väljamõistmine oli põhjendamatu, sest hageja vastavaid kulutusi käesolevas menetluses ei kandnud ega taotlenud nende hüvitamist. Ü.Jänes G.Kivinurm M.Klaar 6