← Eesti

3-06-1143/24

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-1143 Otsuse kuupäev 08.03.2007 Kohtunik Kohus koosseisus Mai Saunanen, Eda Muts ja Roby Koik Kohtuasi Eha Moritza ja Signe Moritza kaebused Kanepi Vallavalitsuse

  1. mai 2001 korralduse nr 278 ja keskkonnaministri
  2. juuni 2001.a käskkirja nr 392 tühistamiseks ja Kanepi Vallavalitsusele ja keskkonnaministrile ettekirjutuse tegemiseks. Asja läbivaatamise kuupäev 15.02.2007 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitajad Eha Moritz ja Signe Moritz, nende esindaja adv Margo Lemetti, vastustajate - Kanepi Vallavalitsuse esindajad Laine Kool ja aare Plato ning Keskkonnaministri volitusel Maa-ameti esindaja Toomas Kutti, Resolutsioon Edasikaebamise kord kolmanda isiku OÜ Sõreste Karjäär esindaja adv Kaimo Räppo.
  3. Jätta Signe Moritza ja Eha Moritza kaebused rahuldamata.
  4. Mõista kaebuse esitajatelt Signe Moritzalt ja Eha Moritzalt Maa-ameti kasuks solidaarselt välja menetluskulud summas 7 760 ( seitse tuhat seitsesada kuuskümmend ) krooni.
  5. Mõista kaebuse esitajatelt Signe Moritzalt ja Eha Moritzalt OÜ Sõreste Karjäär kasuks solidaarselt välja menetluskulud summas 4 130 (neli tuhat ükssada kolmkümmend) krooni . Pooltel ja kolmandal isikul on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Kaebuste asjaolud ja menetluse käik Abikaasad Signe ja Hugo Moritz omandasid 12.septembril 1997.a. elamust, saunast, lautküünist, keldrist ja kuurist koosneva majavalduse xxxxxxxxxxxx külas. Hugo Moritz, ehitiste kui vallasasjade omanikuna esitas
  6. detsembril 1997.a. Kanepi Vallavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise avalduse, milles soovis erastada maad temale kuuluvate hoonete juurde ligikaudse suurusega 50 ha .
  7. veebruaril 2006 on koostatud ja tõestanud ühisvara jagamise kokkuleppe ja ehitiste mõttelise osa kinkeleping, mille kohaselt Hugo Moritz ja Signe Moritz, kui endised abikaasad jagasid nende abielu kestel omandatud ühisvaraks olevad ehitised (elamu, saun, laut-küün, kelder ja kuur, ehitised) võrdsetes (½ ja ½) mõttelistes osades, misjärel Hugo Moritz võõrandab kinke teel tema lahusvaraks oleva ½ mõttelise osa Eha Moritzale. Signe Moritz ja Eha Moritz, esitasid
  8. veebruaril 2006 Kanepi Vallavalitsusele maa ostueesõigusega erastamiseks ühise avalduse, milles soovivad erastada ca 50 ha maad (sihtotstarbega maatulundusmaa) neile kuuluvate hoonete juurde Signe Moritz ja Eha Moritz esitasid
  9. aprillil 2006.a. Maa-ametile avalduse, milles palusid koopiat Sõreste kruusakarjääri maa riigi omandisse jätmise toimikust ja selgitust, kas maa on jäetud riigi omandisse seaduslikul alusel. Maa-ameti vastas
  10. mai 2006.a. kirjaga nr 6.2-2/4122 “Sõreste kruusakarjääri kinnistu moodustamisest”.
  11. mail 2006.a. esitasid Signe Moritz ja Eha Moritz Kanepi Vallavalitsusele avalduse Kanepi Vallavalitsuse 14.05.2001.a. korralduse nr 278 tühistamiseks. Kanepi Vallavalitsus vastas avaldajatele 08.juuni 2006.a. kirjaga, milles teatas, et Kanepi Vallavalitsusel ei ole võimalik tühistada korraldust, kuna see on seotud keskkonnaministri 19.06.2001.a. käskkirjaga nr 392 ning maa on kinnistatud Eesti Vabariigile alates 10.06.
  13. mail 2006.a. esitasid Signe Moritz ja Eha Moritz keskkonnaministrile avalduse Sõreste kruusakarjääri maaüksuse riigi omandisse jätmise tühistamiseks. Keskkonnaminister vastas avaldajatele
  14. juuli 2006.a. kirjaga. Vastuses selgitati avaldajatele, kellel ja millistel alustel ja tingimustel on maareformi seaduse alusel alusel õigus maad ostueesõigusega erastada, käsitleti veelkord maa riigi omandisse jätmise asjaolusid, aluseid ja korda ning leiti, et KK-392 tühistamist ei peeta võimalikuks ega põhjendatuks. Kaebuse esitajad pöördusid halduskohtusse 08.juunil 2006.a.
  15. juuni 2006.a. kohtumäärusega jättis kohus kaebuse käiguta ja andis kaebuse esitajatele tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks, muuhulgas palus kohus täpsustada ka vaidlustatud haldusaktidest teadasaamise asjaolusid. 10.juulil 2006 esitasid Signe Moritz ja Eha Moritz kohtule individuaalse täpsustatud kaebuse.
  16. augustil 2006 võttis kohus kaebused menetlusse, liitis need ühte menetlusse ja nõudis vastustajatelt kirjaliku seletuse kaebuste kohta.
  17. oktoobril 2006 määras kohus korraldada kaebuse esitamise tähtaegsuse kontrollimiseks kohtuistung ning andis asja läbivaatamiseks kolmeliikmelisele kohtu koosseisule.
  18. novembri 2006.a. kohtuistungil täpsustasid kaebuse esitajad esialgse kaebuse nõudeid loobudes nõudest lõpetada Kanepi vallas Põlgaste külas endise kinnistu A-50 maade M-16 ja M72 riigimaaks jätmise toimingud, kuna nende maade osas on maa riigi omandisse jätmise menetlus lõpetatud ja ei ole takistusi selle maa ostueesõigusega erastamiseks. Kohus määras kaasata kolmanda isikuna OÜ Sõreste karjäär ning nõuda kolmanda isiku arvamus kaebuste, sealhulgas kaebetähtaja järgimise kohta. 13.detsembril 2006.a. arutas kohus vastustajate ja kolmanda isiku taotlust menetluse lõpetamiseks HKMS § 12 lg 3 alusel kaebetähtaja rikkumise tõttu.
  19. detsembri 2006.a. kohtumäärusega luges kohus Signe ja Eha Moritza kaebuse tähtaegselt esitatuks ning selgitas menetlusosalistele, et kaebuse tähtaegseks lugemine on võimalik vaidlustada koos asjas tehtud 2 sisulise otsusega protsessinormi rikkumisena, sõltumata sellest, kas tähtaja küsimuses tehakse eraldi määrus või mitte. Signe ja Eha Moritza kaebuste taotlused ja põhjendus Signe Moritza ja Eha Moritza kaebuste kohtuistungil täpsustatud taotlused on :
  20. Tühistada Kanepi Vallavalitsuse 14.05.2001 korraldus nr. 278;
  21. Tühistada keskkonnaministri 19.06.2001 käskkiri nr 392;
  22. Kohustada keskkonnaministrit viima vastavad õigusmuudatused kinnistusraamatusse ja riigivara registrisse;
  23. Teha Kanepi Vallavalitsusele ettekirjutus Signe Moritza ja Eha Moritza maa ostueesõigusega erastamise avalduse seaduslikuks menetlemiseks. Eha Moritza kaebuse põhjendused Kaebuse esitaja märkis, et Eha Moritzal tekkis õigus vastavalt maa ostueesõigusega erastamise korra p 71 lõikele 1 erastada sama palju maad kui oli taotlenud Hugo Moritz 1997.a. avalduses. Pärast
  24. jaanuari 1998 ehitise vallasasjana omandanud isikule toimub maa ostueesõigusega erastamine
  25. jaanuariks 1998 esitatud avalduse alusel.
  26. novembril jõustunud MRSi muutmise seaduse alates 2001.aasta
  27. juulist kehtiva redaktsiooni § 14 lõikes 22 on sätestatud, et kui ehitis omandatakse pärast 1998.aasta l. jaanuari vallasasjana ja ehitise võõrandaja on hiljemalt 1998.a. l. jaanuariks esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse, jääb ehitise võõrandaja poolt
  28. aasta
  29. jaanuariks esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus kehtima ka ehitise uue omaniku suhtes. Eha Moritz esitas 27.02.2006 Kanepi Vallavalitsusele avalduse erastada sama palju maad kui oli 23.12.1997 avalduses taotlenud Hugo Moritz sellepärast, et Eha Moritz erastab nüüd maad kaasomandisse Signe Moritzaga, kaasomandiga nõustumiseks esitasid nad ühise avalduse. Kanepi Vallavalitsuse 17.05.2001 õiendi nr 65 ja 14.05.2001 korralduse nr 278 alusel jättis keskkonnaminister
  30. juunil 2001 käskkirjaga nr 392 riigi omandisse maareservina Põlva maakonnas Kanepi vallas Sõreste külas asuva Sõreste Kruusakarjääri maaüksuse. Sõreste kruusakarjääri 14,5 ha suurune maaüksus eraldati endise kinnistu A-50 maast, millel asuvad Eha ja Signe Moritza ehitised. Hugo Moritz esitas 23.12.1997.a. Kanepi Vallavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise avalduse kogu endise talu A-50, millel hooned asuvad, 50 ha maa ostmiseks. Sama suure maa erastamise õigus on nüüd Eha ja Signe Moritzal. Seega on vallavalitsuse ja keskkonnaministeeriumi ebaseaduslike aktide ja toimingutega rikutud kaebuse esitajate õigust erastada MRS § 22´ lg 2 ja lg 4 alusel maad endise kinnistu A-50 piires. Keskkonnaministri käskkiri on vastuolus MRS § 20 lg 1-ga. Nimetatud sätte kohaselt, kui maad taotletakse riigi omandisse MRS § 31 1.lõike p 8 alusel ja sellele maale on esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus, on selle maa omandamise eesõigus füüsilisel isikul. Maa riigi omandisse jätmine on toimunud Kanepi Vallavalitsuse 17.05.2001 õiendi nr 65 ja 14.05.2001 korralduse nr 278 alusel. Nimetatud dokumendid sisaldavad ebaõiget informatsiooni, et riigi omandisse taotletavale maale ei ole esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldust. Keskkonnaministeerium ei ole maa riigi omandisse jätmise taotluses põhjendanud, millisteks riiklikeks vajadusteks vajatakse seda maad riigi maareservi ega tutvunud temale esitatud 3 plaanimaterjaliga, kust on selgelt näha, et endise kinnistu A-50 maadel asuvad ehitised, millele ei ole eraldatud ühtegi ruutmeetrit maad. Maa riigi omandisse jätmine kahjustab nüüd juba Eha Moritza õigust erastada maa 50 hektari suuruses ostueesõigusega tema hoonete juurde kaasomandisse Signe Moritzaga. Seadusevastane ja kaebuse esitaja huve kahjustav on olnud vallavalitsuse tegevusetus, kes siiani ei ole teostanud toiminguid tema 27.02.2006.a maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamiseks, rikkudes maa erastamise korra p 13 ja MRS 23 lg 3, mis kohustab maa ostueesõigusega erastamise avalduse kohta otsuse tegema 3 kuu jooksul. Maa riigile jätmine, kruusakarjääri rendile andmine erafirmale halvendab maa kvaliteeti, tekitab Eha Moritzale materiaalset kahju ja takistab tal maa ostueesõigusega erastamist. Signe Moritza kaebuse põhjendused Vastavalt MRS § 22´ lg 4 2 laienevad Hugo Moritza esitatud maa erastamise avaldusest tulenevad õigused ka Signe Moritzale kui abikaasale, kuna õigusliku tagajärje poolest võrdsustub see abikaasadest ükskõik kumma nimel esitatud avaldusega. MRS § 221 lg 42 sätestab: „Kui ehitis on abikaasade ühisvara, on maa erastamise õigus abikaasadel ühiselt nende ühise avalduse alusel. Kui abikaasad ühist avaldust ei esita, erastatakse maa abikaasale, kes on registreeritud ehitise omanikuna. Teine abikaasa kantakse ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel." Kinnistu omanikuks saamine tagab ka Signe Moritzale kaebeõiguse kolmandate isikute ja tegude või tegevusetuse vastu, mis takistavad tema seaduslike õiguste realiseerimist. Ühisvara jagas kaebuse esitaja Hugo Moritzaga 23.02.2006 aastal, mille tulemusena ½ mõttelist osa ehitistest jäi Signe Moritzale. Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse ( 23.10.97) § 14 lg 21 kohaselt on pärast
  31. aasta
  32. jaanuari vallasasjana ehitise omandanud isikul õigus maad ostueesõigusega erastada maareformi seaduses sätestatud alustel. Pärast ühisvara jagamist ja Hugo Moritza mõttelise osa kinkimist Eha Moritzale, esitas Signe Moritz 27.02.2006 Kanepi Vallavalitsusele igaks juhuks koos kaasomanikuga uue avalduse 23.12.1997 Hugo Moritza poolt taotletud 50 ha maa erastamiseks. Nimetatud maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamiseks ei ole Kanepi Vallavalitsus kuni käesoleva ajani andnud ühtegi haldusakti. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määruse nr. 267 Maa ostueesõigusega erastamise korra § 71 p 1 kohaselt pidi toimuma ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamine H. Moritza esitatud avalduses taotletava endise talu A-50 maa suuruse ja piiride alusel. Maa ostueesõigusega erastamise korra III peatükk paneb erastamistoimingute tegemise kohustuse ja tähtajad kohalikule omavalitsusele ning ei jäta enne piiride kulgemise ettepaneku tegemist maa ostjale võimalust edasi tegutseda. Seega ajal, kui Signe Moritz heauskselt ootas maa erastamise toiminguid vallalt, ilmnes tema suhtes valla tegevusetus. Selgub, et vald tegeles seadusi eirates erastatava maa riigi omandisse jätmisega. Alles Maa-ameti 16.05.2006 kirjast nr 6.2-2/4122 sai kaebaja teada, et Kanepi Vallavalitsus on vormistanud juba 17.05.2001 õiendi nr 65 ja 14.05.2001 korralduse nr 278, mille alusel jättis keskkonnaminister 19.06.2001 käskkirjaga nr 392 riigi omandisse 14,5 ha suuruse Sõreste Kruusakarjääri maaüksuse endise kinnistu A-50 maast ja maa on antud erafirmale kruusa kaevandamiseks. 4 Keskkonnaministri käskkiri on ebaseaduslik ja vastuolus MRS § 20 lg 1, mille kohaselt maa taotlemisel riigi omandisse MRS § 31 lg 1 p 8 alusel ja kui sellele maale on esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus, on selle maa omandamise eesõigus füüsilisel isikul. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 3 p 2, 3 ja 6 kohaselt on kohalikul omavalitsusel kohustuslik tagada igaühe seaduslike õiguste ja vabaduste kaitse, seaduste järgimine oma ülesannete ja kohustuste täitmisel ning tegevuse avalikkus. Kooseluajal H. Moritzaga eeldas kaebaja , et abikaasa ajab maa erastamise asju. Samuti ei olnud tal võimalik ka lahutuse perioodil kuni ametliku ühisvara jagamiseni asuda abikaasa asemel erastamise asju ajama. Seadusevastane ja kaebaja huve kahjustav on olnud vallavalitsuse tegevusetus, kuna 8 aasta jooksul ei ole maa ostueesõigusega erastamise avaldust lahendatud, rikkudes seega maa erastamise korra p
  33. Riigi omandisse jäetud maa asukoht kahjustab otseselt kaebajale kuuluvate hoonete kasutamist. Riigi omandisse jäeti maa endise talu maade keskelt. Kruusakarjäär asub hoonete vahetus läheduses ning võib muutuda nii haljastusele kui hoonetele ohtlikuks. Kanepi Vallavalitsuse seisukohad Kanepi Vallavalitsus palus jätta Signe ja Eha Moritza kaebused rahuldamata ning esitas kaebustele järgnevad vastuväited: Kanepi Vallavolikogu, võtnud aluseks maareformi seaduse § 25 lõike 3 ja § 28 lõike 2 taotles 26.06.1997.a otsusega nr 16 Sõreste karjääri maa-ala 14,2 ha ulatuses munitsipaliseerimist. Nimetatud maa-ala asus endise kinnistu A-50 talumaadel. Sõreste karjääri maa-ala taotlemise otsuse vastuvõtmise ajal puudusid nimetatud maa erastamiseks taotlejad, samuti puudus kinnistu tagasi saamiseks õigustatud subjektide taotlus.
  34. detsembril 1997.a esitas Hugo Moritz avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks kuni 50 ha ulatuses, kuna oli ostu-müügilepinguga omandanud 12.09.1997.a elamu koos kõrvalhoonetega, mis asusid endise kinnistu A-50 maadel. Avalduse esitamisel Kanepi valla maanõunik Aare Plato selgitas Hugo Moritsale, et kinnistut ei ole võimalik täies ulatuses erastada, kuna vald taotleb karjääri alust maad munitsipaalomandisse. Hugo Moritzale näidati vallas munitsipaalomandisse taotletava maa asendiplaani, mille kohta tal ei olnud mingeid pretensioone. Samuti soovis valla maanõunik teada, millal võib alustada erastamistoimingutega. Hugo Moritz ei soovinud kohe erastamise toimingutega alustada, kuna tal puudusid rahalised vahendid ning lubas ise vallavalitsusele teada anda, millal soovib alustada maa erastamisega. Alles 2006.a. pöördus ta vallavalitsuse poole, kuna soovis hooned võõrandada ning selleks oli tal vaja vallavalitsuse õiendit. 13.06.1998.a edastas Põlva Maavalitsus Sõreste karjääri aluse maa munitsipaliseerimise taotluse Maa-ametile ning toetas valla taotlust, et taotlus on põhjendatud ning vastab maa munitsipaalomandisse jätmise nõuetele. 18.11.1998.a tagastas Maa-amet Kanepi Vallavolikogu taotluse maa munitsipaliseerimise kohta mõningate puuduste kõrvaldamiseks. 1999.a kõrvaldas vallavalitsus puudused taotluses ja edastas taotluse kekskonnaministrile, nagu nägi ette "Maa munitsipaalomandisse andmise korra" punkt
  35. Kuna vallale ei saadetud maa munitsipaalomandisse jätmise otsust, siis pöördus maanõunik telefoni teel järelpärimisega 2001 aasta alguses Maa-ameti nõuniku kt. Meelis Peetrise poole informatsiooni saamiseks. Hr Peetris vastas järelpärimisele, et karjääre enam ei 5 munitsipaliseerita, vaid jäetakse riigi omandisse, ning palus vallal valmistada ette materjalid maa riigiomandisse jätmise kohta. 18.
  36. 2001 kirjaga nr 545 saatis Kanepi Vallavalitsus telefoni teel nõutud dokumendid Maa-ametile, mille juures olid ka kaebajate poolt tühistamist nõutud vallavalitsuse 14.05.2001 korraldus nr 545 ja õiend nr
  37. Kaebajad väidavad, nagu oleks Kanepi Vallavalitsus Maa-ametile saadetud kirjas märkinud, et õiend nr 65 on ekslikult antud. Kanepi Vallavalitsuse 01.
  38. 2006 kirjas Maa-ametile nr 5-1/352 saadetud taotluses on märgitud, et ekslikult on saadetud õiend, et maatükkidel M-72 ja M-16 puuduvad taotlejad. (Maa-ameti 16.12.2005 kiri nr 6.3-5/545, millega taotleti nimetatud maaüksusi riigi maareservi jätmiseks). Õiend nr 65 on antud täie teadmisega, et Hugo Moritz karjääri erastada ei saa, sama kehtib ka korralduse 14.05.2001 nr 278 kohta. Kaebajad Signe ja Eha Moritz esitasid maa ostueesõigusega erastamise avaldused vallavalitsusse 27.02.2006.a, kus nad soovisid erastada maad Kanepi vallas Sõreste külas ligikaudse suurusega 50 ha. Avalduse esitamisel selgitas maanõunik kaebajatele ja näitas vastavaid dokumente, et nad ei saa erastada maad samadel tingimustel nagu Hugo Moritza poolt oli avaldus esitatud, kuna Sõreste karjääri alune maa 14,2 ha on jäetud riigi omandisse ja ekslikult on jäetud riigi reservmaaks maatükk M-16 suurusega 13,29 ha, mis asub endisel kinnistul A-
  39. Kõrvalasuval kinnistul asuv maatükk M-72 suurusega 14,3 ha on samuti jäetud riigi reservmaaks. Maanõunik selgitas avalduse esitajatele, et kuna on tegemist riigi reservmaaga, siis on võimalik Maa-ametiga ehk kokkuleppele jõuda, et nad loobuvad nimetatud maatükkidest M-16 ja M-
  40. Kaebajate väide, et vallavalitsus on rikkunud maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 13 ja maareformi seaduse § 23 lõiget 3, mis kohustab maa ostueesõigusega erastamise avalduse läbi vaatama kolme kuu jooksul, ei vasta tõele. Nimelt saatis Kanepi Vallavalitsus Maa-ametile 01.03.2006 kirjaga nr 5-1/352 taotluse, kus ta märgib, et on ekslikult välja andnud tõendi, et maatükkidele M-16 ja M-72 ei ole taotlejaid ja palub mitte jätta nimetatud maatükke riigi omandisse maareservina. 07.04.2006 kirjaga nr 6.3-2/2630 teatab Maaamet, et jätkab nimetatud maaüksuste riigi omandisse jätmise menetlust, kuna maatükil M-72 on lagunenud hooned, mis ei anna õigust maa erastamiseks. Maa-amet teatas kirjaga 25.07.2006 nr 6.3-2/2630, et Signe ja Eha Moritzale kuuluv elamu vastab MRS § 6 lõigetes 3 ja 32 ehitisele esitatavate nõuetega ja neil on õigus erastada maad ostueesõigusega MRS-is sätestatud alustel ja ulatuses ning Maa-amet lõpetab Kanepi vallas Sõreste külas asuva maaüksuse M-72 (riigi reservmaa piiriettepanek AT0512070039) ja Põlgaste külas asuva maaüksuse M16 (riigi reservmaa piiriettepanek AT030711070) maa riigi omandisse jätmise menetluse. Seega on kaebajatel võimalik ostueesõigusega erastada maaüksused M16, mis asub endisel kinnistul A-50 ja M-72, mis piirneb kinnistu A-50-ga. Kanepi Vallavalitsus on esitanud kaebajatele maa erastamise piiride kulgemise ettepaneku 18.09.2006.a. Kanepi Vallavalitsuse 14.05.2001 korralduse nr 278 ja keskkonnaministri 19.06.2001 käskkirja nr 392 kehtetuks tunnistamisel peaks kohus arvestama tagajärgi isikule, põhjuste olulisust, akti andmisest möödunud aega jm tähtsust omavaid asjaolusid, samuti vallavalitsuse ja keskkonnaministeeriumi usaldust, et haldusakt jääb kehtima. Haldusmenetluse seaduse § 67 lõige 2 keelab haldusakti kehtetuks tunnistamise isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtimajäämist usaldades teinud tehingu oma vara käsutamiseks (Maa-ameti rendileping OÜ-ga Sõreste Karjäär kuni 20.06.2015 ning Keskkonnateenistus on väljastanud maavara kaevandamise loa LMK.PÕ-36847). Samuti kaaluvad avalikud huvid haldusaktide kehtimajäämiseks üles kaebajate huvid. Kanepi valda läbivad enamuses kruusateed, seega on vallal põhjendatud huvi kruusa kaevandamiseks Sõreste Karjääris. 6 Keskkonnaministri vastuväited Keskkonnaministri
  41. augusti 2006 käskkirja nr 995 “Volituse andmine” alusel esindas keskkonnaministrit antud asjas Maa-amet. Maa-amet palus jätta kaebused täies ulatuses rahuldamata. Vastuväidetes kaebustele märkis Maa-amet: Kanepi Vallavalitsuse
  42. mai 2001 korraldus nr 278 “Maa riigi omandisse jätmise kohta” ega keskkonnaministri
  43. juuni 2001 käskkiri nr 392 “Maa riigi omandisse jätmine” ei saa rikkuda kaebajate subjektiivseid õigusi, kuna kumbki neist ei olnud nimetatud haldusaktide andmise ajal maa ostueesõigusega erastamise õigust omavaks isikuks, sest Signe Moritz ehitiste kaasomanikuna ei olnud esitanud maa ostueesõigusega erastamise avaldust ja Eha Moritz ei olnud sel ajal ehitiste kaasomanikuks. Kuivõrd maareformi läbiviimisel eelistatakse avalikku huvi erahuvile ja kuivõrd riigi omandisse jäetud maal ei asu ehitisi, mis kuuluksid kaebajatele, millest tulenevalt puudub kaebajatel riigi omandisse jäetud maa ostueesõigusega erastamise õigus, siis ei saa maa riigi omandisse jätmine rikkuda kaebajate subjektiivseid õigusi. Kogutud materjalidest nähtub, et vaid Hugo Moritz esitas avalduse seaduses sätestatud tähtajaks. Käesolevas haldusasjas kogutud materjalidest ei nähtu, et (endised) abikaasad Hugo Moritz ja Signe Moritz oleksid
  44. jaanuariks 1998 esitanud maa ostueesõigusega erastamiseks ühise avalduse või et Signe Moritz ise oleks esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse eelnimetatud tähtajaks. Alates
  45. juulist 2000 andsid MRSi § 22¹ lõige 4² ja MRSMSi § 14 lõige 2³ (nende koostoimes) ka Signe Moritzale täiendava võimaluse maa ostueesõigusega avalduse esitamiseks.
  46. juulist 2000 kuni
  47. veebruarini 2006 Signe Moritz avaldust ei esitanud. Seega oli kuni
  48. veebruarini 2006, mil sõlmiti ühisvara jagamise kokkulepe ja ehitiste mõttelise osa kinkeleping, maa ostueesõigusega erastamise õigus üksnes Hugo Moritzal. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka kaebajate, kellest Signe Moritz oli ehitise endine ühisomanik (kaasomanik) ning Eha Moritz, kes on ehitise uus kaasomanik, poolt uue maa ostueesõigusega erastamise ühisavalduse esitamine vajalik ega ka kooskõlas seadusega, sest MRSMSi § 14 lõike 2² kohaselt võis ehitise uus omanik avalduse esitada kolme kuu jooksul ehitise omandamise päevast arvates üksnes juhul, kui ta ei soovinud maad erastada. MRSMSi § 14 lõikest 2³ tulenevalt võis avalduse esitada üksnes Signe Moritz, kui ehitise kaasomanik, sest tema ehitise kaasomanikuna polnud oma maa erastamise sooviavaldust varasemalt esitanud. Hugo Moritza poolt
  49. detsembril 1997 maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal, kehtis MRS § 20 lõige 1 sõnastuses, mille kohaselt kuulub erastamisele maa, mida maareformi seaduse alusel ei tagastata ning mida ei jäeta riigi omandisse vastavalt MRS §-le 31 ega anta munitsipaalomandisse vastavalt MRSi §-le
  50. Alles
  51. juulil 2000 jõustunud muudatusega täiendati MRS § 20 lõiget 1 lausega, mille kohaselt juhul, kui maad taotletakse riigi omandisse MRS § 31 lõike 1 punkti 8 alusel või munitsipaalomandisse MRS § 28 lõike 2 alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist MRS §-s 22¹ sätestatud ulatuses. Käesolevas haldusasjas kogutud materjalidest nähtub, et Kanepi Vallavolikogu esitas juba
  52. juunil 1997, so ligi 3 kuud enne Hugo Moritza poolt ehitise omandamist ja ligi 6 kuud enne Hugo Moritza poolt maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist, Sõreste kruusakarjääri maa munitsipaalomandisse andmise taotluse MRS § 28 lõike 2 alusel, saamaks maad munitsipaalomandisse valla arenguks vajaliku maana KOKS § 6 lõikes 1 sätestatud ülesande korraldada antud vallas valla teede korrashoidu - täitmiseks. Seega esitas kohalik omavalitsus 7 maa munitsipaliseerimise taotluse selgelt avalikke huve silmas pidades. Kanepi Vallavalitsus ei saanud ega pidanudki maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamisel ega menetlemisel arvestama Hugo Moritza poolt esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduses märgitud maa erastamise ulatusega, sest sel ajal kuulus erastamisele vaid see maa, mida ei jäeta riigi omandisse, ei anta munitsipaalomandisse ega tagastata. Asjaolu, et maa munitsipaliseerimismenetlus muutus maa riigi omandisse jätmise menetluseks, teisisõnu, et Vabariigi Valitsus Kanepi Vallavolikogu taotlust ei menetlenud, leides, et otstarbekam oleks nimetatud maa jätta riigi omandisse ja loovutada kinnisasi maavara kaevandamise eesmärgil tähtajaliste rendilepingute alusel eraõiguslikule juriidilisele isikule, ei tähenda mitte avaliku huvi puudumist, vaid riigi soovi korraldada kohaliku tähtsusega maardla kasutamist ja riigile kuuluva maavara kaevandamist maapõueseaduses sätestatud alustel ja korras, mis tagaks riigi vara otstarbekama ja säästlikuma kasutamise ning annaks riigile võimaluse saada ka omanikutulu, mis vastab avalikele huvidele, ei anna kaebajatele alust nõuda maa ostueesõigusega erastamist Hugo Moritza maa ostueesõigusega erastamise avalduses märgitud ulatuses. Seega, Kanepi Vallavolikogu algatas Sõreste kruusakarjääri munitsipaliseerimismenetluse ajal, mil Hugo Moritz ei olnud veel eelnimetatud ehitiste omanik ega saanud ka esitada maa ostueesõigusega erastamise avaldust. Kanepi VV maanõunik Aare Plato on Maa-ametile selgitanud ja kinnitanud, et ehitiste tolleaegne omanik Tiiu Toss ei ole kirjalikku maa erastamise avaldust esitanud, vaid teatas suuliselt, et ta soovib erastada ehitiste juurde 2 ha maad ja sellest Kanepi Vallavalitsus ka lähtus. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 67 lõige 1 sätestab, et isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades arvestab haldusorgan peale HMSi § 64 lõikes 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. HMS § 68 lõike 1 järgi on isikul õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta võib taotleda HMSi § 44 alusel haldusmenetluse uuendamist. Maa-ameti hinnangul käesoleval juhul haldusmenetluse uuendamist võimaldavad asjaolud puuduvad. Keskkonnaministri volitatud asutuse juhina on Maa-ameti peadirektor
  53. mai 2005 käskkirjaga nr 184 “Riigile kuuluva kinnisasja loovutamine OÜ-le Sõreste Karjäär” otsustanud sõlmida kinnisasja loovutamiseks maarendilepingu OÜga Sõreste Karjäär riigi omandis olevale Sõreste kruusakarjääri kinnistule tähtajaga 10 aastat. Maarendileping sõlmiti
  54. juunil
  55. Maaametile teadaolevalt on OÜ Sõreste Karjäär teinud rendileantud kinnistu kasutussevõtuks märkimisväärseid kulutusi. On selge, et antud juhul on kolmandad isikud teinud olulisi kulutusi just seetõttu, et neil oli õigus ja alus eeldada, et antud haldusakt jääb kehtima. Maa ostueesõigusega erastamine on isiku õigus, mitte aga kohustus. Hugo Moritz ei teinud alates avalduse esitamisest
  56. detsembril 1997 kuni ehitise võõrandamiseni
  57. veebruaril 2006, so enam kui 8 aasta jooksul omalt poolt ühtegi õigusaktides sätestatud maa ostueesõigusega erastamiseks vajalikku toimingut. Valla maanõuniku sõnul pöördus ta mitmel korral Hugo Moritza poole ettepanekuga alustada maa erastamisega, kuid Hugo Moritz ei soovinud erastamise toimingutega alustada, paludes veel oodata, kuna tal puuduvad rahalised vahendid maamõõtmise eest tasumiseks ning lubades ise vallavalitsusele teada anda, millal maa erastamisega alustada. Ajaks, kui kaebajad said nende ehitiste kaasomanikeks, oli kruusakarjääri aluse maa osas maareform juba ammu lõpule viidud. Asjaolu, et kaebajad said ehitiste omanikuks 4 ja pool aastat pärast kruusakarjääri maa-ala riigi omandisse jätmist, ei saa olla argumendiks maa riigile jätmise otsuse tühistamiseks ning see ei saa üles kaaluda kolmandate isikute usaldust enam kui 5 8 aastat kehtinud ja praegugi kehtivate haldusaktide, mis on alusteks, millele tuginedes on riik nendega sooritanud tehingu, püsimajäämisele. Eeltoodule tuginedes oli Maa-amet seisukohal, et nii maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamine, selle taotluse menetlemine kui ka maa riigi omandisse jätmise otsustamine on toimunud vastavuses maareformi seaduse ja maa riigi omandisse jätmise korra sätetele. Kaebajad on kaebustes leidnud, et Kanepi Vallavalitsus on nii Hugo Moritza
  58. detsembri 1997 maa erastamise avalduse kui ka kaebajate
  59. veebruari 2006 avalduse menetlemisel rikkunud oluliselt seadust, sest vastavaid otsuseid pole tehtud tänaseni. Maa-amet oli seisukohal, et kaebajate eeltoodud väide on ekslik. Kui vallavalitsuse poolt avatud maa ostueesõigusega erastamise toimikus ei sisaldu ühtegi muud dokumenti peale avalduse, siis vallavalitsus ei saanud ega tohtinudki maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute teostamisele asuda. Hugo Moritz, alates avalduse esitamisest
  60. detsembril 1997 kuni ehitise võõrandamiseni
  61. veebruaril 2006, so enam kui 8 aasta jooksul, ei esitanud ühtegi asja menetlemise seisukohalt olulist dokumenti ega teinud omalt poolt ühtegi õigusaktides sätestatud maa ostueesõigusega erastamiseks vajalikku toimingut. On alust arvata, et Hugo Moritzal puudus maa ostueesõigusega erastamiseks tegelik tahe ja ka huvi. Nõustuda ei saa kaebajate väitega, et ka nende
  62. veebruari 2006 avalduse menetlemisel on rikutud MRSi § 23 lõikes 3 sätestatud kolmekuulist tähtaega. Käesoleva haldusasjas kogutud materjalidest nähtub, et kaebajad on tõstatanud mitmeid küsimusi ja pöördunud nii keskkonnaministri, Maa-ameti kui ka Kanepi Vallavalitsuse poole asjaolude selgitamiseks. HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Kuna kaebajate algatusel on vaidlustatud asjas tähtsust omavad asjaolud, ei ole Kanepi Vallavalitsusel olnud võimalik kolme kuu jooksul arvates avalduse esitamisest, so
  63. maiks 2006 võtta vastu otsust maa ostueesõigusega erastamise avalduse kohta. Maa-amet oli seisukohal, et Kanepi Vallavalitsus ei ole Hugo Moritza avalduse ega ka kaebajate avalduse menetlemisel rikkunud MRSi § 23 lõikes 3 sätestatud tähtaega, sest Hugo Moritz oma tegevusetusega ja kaebajad oma tegevusega pole andnud Kanepi VVle võimalust võtta vastu otsust maa ostueesõigusega erastamise avaldus(t)e kohta. Kolmanda isiku seisukohad OÜ Sõreste Karjäär ühines Kanepi Vallavalitsuse ja Maa-ameti seisukohtadega ning palus jätta Signe ja Eha Moritza kaebused rahuldamata. Kolmas isik motiveeris oma seisukohti järgmiselt: Kolmandale isikule väljastati Põlva Keskkonnateenistuse 31.03.2005 otsusega nr 37-1-4/36 Sõreste liivakarjääri kaevandamise luba. 16.06.2005 Maa-ameti käskkirjaga nr 184 „Riigile kuuluva kinnisasja loovutamine OÜ-le Sõreste Karjäär” otsustas Maa-amet sõlmida kinnisasja loovutamiseks maarendileping Eesti Vabariigi omandis olevale Põlva maakonnas Kanepi vallas Sõreste külas asuvale Sõreste kruusakarjääri kinnistule 10-aastase tähtajaga. Alates kaevandamisõiguste tekkimisest on OÜ Sõreste Karjäär karjääris teostanud kaevandamistöid ja teinud sellega seonduvaid kulutusi ning planeerinud saada tulu. OÜ Sõreste Karjäär leidis, et käesoleva haldusasja lahendamisel tuleb kohtul muu hulgas kaaluda ja hinnata protsessiosaliste huve ja õiguspärast ootust vaidlustatud haldusaktide kehtima jäämise suhtes. 9 Arvestades seda, et Kanepi Vallavalitsuse 14.05.2001 korraldus nr 278 ja keskkonnaministri 19.06.2001 käskkiri nr 392 on käesoleva kohtuvaidluse ajaks kehtinud kauem kui viis aastat, oli kolmas isik seisukohal, et vaidlustatud haldusaktidega seotud isikutel, sealhulgas OÜ-l Sõreste Karjäär tekkinud õiguspärane ootus nende kehtivuse suhtes, samuti on OÜ-l Sõreste Karjäär õiguspärane ootus, et temaga sõlmitud leping jääb kehtima. OÜ Sõreste Karjäär juhtis tähelepanu Riigikohtu 29.03.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-81-05 toodud seisukohale, et isegi erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna reeglina erastamise õigustatud subjektile õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse maa ostumüügilepingud. Seega ei looks kaebuse esitajate jaoks ka vaidlustatud haldusaktide puudumine õiguspärast ootust, et neile erastatakse ostueesõigusega maad Hugo Moritza ja hiljem kaebuse esitajate poolt korduva maa ostueesõigusega erastamise avalduses taotletud ulatuses. Maa ostueesõigusega erastamise lõplik otsustaja on maavanem ning erastatava maa lõplik suurus määratakse maavanema haldusaktiga. Juhul kui Kanepi Vallavalitsus ja Põlva Maavalitsus oleks Hugo Moritza poolt 23.12.1997 esitatud kogu endise kinnistu A-50 talu maade ostueesõigusega erastamise taotluse alusel algatatud menetluse saanud lõpule viia, oleks Sõreste karjääri alune maa jäänud Hugo Moritzale ostueesõigusega erastatava maa hulgast välja. Nimelt sai kuni 16.07.2000 kehtinud maareformi seaduse redaktsioonist lähtudes ostueesõigusega erastada vaid seda maad, mida ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Hugo Moritza poolt taotletava maa osas oli aga alates Kanepi Vallavalitsuse 26.06.1997 otsusest nr 16 käimas Kanepi vallas asuva endise kinnistu A-50 maa-alal asuvat kruusakarjääri munitsipaalomandisse jätmise menetlus. Seevastu on nii Keskkonnaministeerium kui Maa-amet andnud haldusakte, mille alusel on OÜ-le Sõreste Karjäär väljastatud kaevandamisluba ja sõlmitud kinnisasja loovutamiseks maarendileping Sõreste kruusakarjääri kinnistule kehtivusega
  64. aastani. Nimetatud asjaolude pinnal on OÜ-l Sõreste Karjäär põhjendatum õiguspärane ootus ka vaidlustatud haldusaktide kehtivuse suhtes kui kaebuse esitajatel kogu endise kinnistu A-50 ostueesõigusega neile erastamise suhtes. Kohtu otsus ja põhjendused Kohus jätab Signe Moritza ja Eha Moritza kaebused rahuldamata. I Käesolevas haldusasjas on kohus teinud kindlaks järgnevad asjaolud:
  65. Kanepi Vallavolikogu taotles 26.juuni 1997.a. otsusega nr 16 maareformi seaduse § 25 lõike 3 ja § 28 lõike 2 alusel Sõreste karjääri maa-ala munitsipaliseerimist 14,2 ha ulatuses. Otsuse põhjenduses märgitakse, et vald vajab Sõreste karjäärist kaevandatavat maa-ainest valla teede korrashoiuks, remondiks ja uute ehituseks. Maa-ainest vajavad ka erateede omanikud ja üldehitus. Nimetatud maa-ala asus endise kinnistu A-50 talumaadel. Sõreste karjääri maa-ala taotlemise otsuse vastuvõtmise ajal puudusid nimetatud maa erastamiseks taotlejad, samuti puudus kinnistu tagastamiseks õigustatud subjektide taotlus. Munitsipaliseerimise taotlust toetas Põlva maavalitsus (tl 63-64).
  67. septembril 1997 müüs Tiiu Toss Hugo Moritzale xxxxxxxx külas asuvad ehitised, mille koosseisus on elamu, saun, laut-küün, kelder ja kuur, ehitised paiknevad 2000 m² suurusel maatükil (tl 5-6).
  68. detsembril 1997.a esitas Hugo Moritz avalduse maa ostueesõigusega 10 erastamiseks talle kuuluvate hoonete juurde kuni 50 ha ulatuses. Avalduses märgitakse, et hooned asuvad endise kinnistu A-50 maadel (tl 7).
  69. Abikaasad Hugo Moritz ja Signe Moritz ei esitanud
  70. jaanuariks 1998 maa erastamiseks ühist avaldust ning Signe Moritz ise ei esitanud maa erastamise avaldust eelnimetatud tähtajaks.
  71. Maa-amet algatas Sõreste kruusakarjääri maa riigi omandisse jätmise menetluse ja palus Kanepi Vallavalitsusel teostada maa riigi omandisse jätmise menetluses vajalikud toimingud. Kanepi Vallavalitsus edastas
  72. mail 2001 Maa-ametile asjakohased dokumendid, mille hulgas olid Kanepi Vallavalitsuse
  73. mai 2001 korraldus nr 278 “Maa riigi omandisse jätmise kohta”, milles otsustati “nõustuda Sõreste kruusakarjääri maaüksuse jätmisega riigi omandisse. […] maaüksuse suurus on 14,2 ha, sihtotstarbega mäetööstusmaa. […] Taotletaval maal hooneid ja rajatisi ei ole. Käesoleval ajal puudub maal teiste isikute maakasutus ning ei ole esitatud maa tagastamise, rentimise ja erastamise avaldusi” (tl 15) ja
  74. mai 2001 õiend nr 65 (tl 16), mille kohaselt “riigi omandisse jäetaval maal senised maakasutajad puuduvad, ei ole esitatud teiste isikute maa tagastamise ja ostueesõigusega erastamise taotluse avaldusi. Hooned ja rajatised taotletaval maal puuduvad”, väljavõte ruutskeemidelt nr XXXV-52 ja XXXV-53 ning Sõreste karjääri katastriüksuse asendiplaan ( tl 79-85).
  75. Keskkonnaministri
  76. juuni 2001 käskkirjaga nr 392 “Maa riigi omandisse jätmine” MRSi § 29 ja § 31 lõike 1 punkti 8 alusel ning lähtudes Vabariigi Valitsuse
  77. septembri 1996 määrusega nr 226 kinnitatud “Maa riigi omandisse jätmise korra” (Kord) punkti 5 alapunktist 3 on jäetud riigi omandisse riigi maareservina Põlva maakonnas Kanepi vallas Sõreste külas asuv Sõreste kruusakarjääri maaüksus, pindalaga 14,2 ha, sihtotstarbega 004.Mäetööstusmaa (K), vastavalt maaüksuse asendiplaanile (tl 17-18) Sõreste kruusakarjääri katastriüksuse kinnistamisavalduse esitas Maa-amet
  78. aprillil 2002 ning kinnistusraamatu kanne tehti
  79. juunil 2002 ( tl 20 ).
  80. Keskkonnaministeeriumi Põlvamaa Keskkonnateenistuse
  81. märtsi 2005 otsusega nr 37-14/36 “Sõreste liiva-karjääri kaevandamise loa väljastamise kohta” väljastati OÜle Sõreste Karjäär maavara kaevandamise luba L.MK.PÕ-
  82. Maa-ameti peadirektori
  83. juuni 2005 käskkirjaga nr 184 “Riigile kuuluva kinnisasja loovutamine OÜ-le Sõreste Karjäär” otsustati sõlmida kinnisasja loovutamiseks maarendileping riigi omandis olevale Sõreste kruusakarjääri kinnistule tähtajaga 10 aastat. Maarendileping nr 248/2005 sõlmiti
  84. juunil 2005 (tl 121-126 ).
  86. veebruaril 2006 on koostatud ja tõestanud ühisvara jagamise kokkulepe ja ehitiste mõttelise osa kinkeleping, mille kohaselt Hugo Moritz ja Signe Moritz, kui endised abikaasad jagavad nende abielu kestel omandatud ühisvaraks olevad ehitised (elamu, saun, laut-küün, kelder ja kuur, ehitised) võrdsetes (½ ja ½) mõttelistes osades, misjärel Hugo Moritz võõrandab kinke teel tema lahusvaraks oleva ½ mõttelise osa Eha Moritzale. Signe Moritz ja Eha Moritz esitasid
  87. veebruaril 2006 Kanepi Vallavalitsusele maa ostueesõigusega erastamiseks ühise avalduse, milles soovivad erastada ca 50 ha maad (sihtotstarbega maatulundusmaa) neile kuuluvate hoonete juurde (tl 7-10; 12 ).
  88. Kanepi Vallavalitsus esitas
  89. aprillil 2006.a. Maa-ametile taotluse, milles palus, seoses Hugo Moritza poolt
  90. detsembril 1997 esitatud maa erastamise avalduse menetlemisega, mitte jätta riigi omandisse Põlgaste külas asuvat maaüksust M-16 (pindala 13,29 ha, sihtotstarve maatulundusmaa) ja Sõreste külas asuvat maaüksust M-72 (pindala 14,13 ha, sihtotstarve maatulundus-maa). Maa-ameti
  91. juuli 2006 kirjaga nr 6.3-2/2630 “Maa riigi omandisse jätmine” teatati Kanepi VVle, et Maa-amet lõpetab Kanepi vallas Sõreste külas asuva maaüksuse M-72 ja Põlgaste külas asuva maaüksuse M-16 jätmise menetluse ning et takistusi nimetatud maaüksuste erastamiseks ei ole (tl 49 ja 127). 11 II
  92. novembri 2006.a. kohtuistungil täpsustasid kaebuse esitajad esialgse kaebuse nõudeid (tl 151). Signe Moritz ja Eha Moritz kaebuste kohtuistungil täpsustatud taotlused on :
  93. Tühistada Kanepi Vallavalitsuse 14.05.2001 korraldus nr. 278;
  94. Tühistada keskkonnaministri 19.06.2001 käskkiri nr 392;
  95. Kohustada keskkonnaministrit viima vastavad õigusmuudatused kinnistusraamatusse ja riigivara registrisse;
  96. Teha Kanepi Vallavalitsusele ettekirjutus Signe Moritza ja Eha Moritza maa ostueesõigusega erastamise avalduse seaduslikuks menetlemiseks. Kaebused on esitatud põhjusel, et eelnimetatud haldusaktid rikuvad kaebuse esitajate õigust erastada nende kaasomandis olevate hoonete juurde maad ulatuses, mida taotles Hugo Moritz 23.12.1997.a. esitatud avaldusega. Hugo Moritz ja Signe Moritz ei esitanud
  97. jaanuariks 1998 maa ostueesõigusega erastamiseks ühist avaldust. Alates
  98. juulist 2000 andsid MRSi § 22¹ lõige 4² ja MRSMSi § 14 lõige 2³ (nende koostoimes) ka Signe Moritzale täiendava võimaluse maa ostueesõigusega avalduse esitamiseks.
  99. juulist 2000 kuni
  100. veebruarini 2006 Signe Moritz avaldust ei esitanud. Seega oli kuni
  101. veebruarini 2006, mil sõlmiti ühisvara jagamise kokkulepe ja ehitiste mõttelise osa kinkeleping, maa ostueesõigusega erastamisel õigustatud isikuks Hugo Moritz.
  102. juulil 2000 jõustunud MRSMSi § 14 lõikes 2² sätestas, et juhul, kui ehitis omandatakse pärast
  103. aasta
  104. jaanuari vallasasjana ja ehitise võõrandaja oli hiljemalt
  105. aasta
  106. jaanuariks esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse, jääb ehitise võõrandaja poolt
  107. aasta
  108. jaanuariks esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus kehtima ka ehitise uue omaniku suhtes. Ehitise uus omanik esitab avalduse kolme kuu jooksul ehitise omandamise päevast arvates üksnes juhul, kui ta ei soovi maad erastada. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kaebajate poolt uue maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamine tegelikult vajalik. Maareformi seaduse muutmise seaduse (MRSMS) § 14 lõike 2² kohaselt ehitise uus omanik esitab avalduse kolme kuu jooksul ehitise omandamise päevast arvates üksnes juhul, kui ta ei soovi maad erastada. MRSMS § 14 lõikest 2³ tulenevalt võis avalduse esitada üksnes Signe Moritz, kui ehitise kaasomanik, sest tema ehitise kaasomanikuna polnud oma maa erastamise sooviavaldust varasemalt esitanud. Kohus on seisukohal, et Kanepi Vallavalitsuse
  109. mai 2001 korraldus nr 278 “Maa riigi omandisse jätmise kohta” ega keskkonnaministri
  110. juuni 2001 käskkiri nr 392 “Maa riigi omandisse jätmine” ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi - esiteks seetõttu, et kumbki neist ei olnud nimetatud haldusaktide andmise ajal maa ostueesõigusega erastamise õigust omavaks isikuks, sest Signe Moritz ehitiste kaasomanikuna ei olnud esitanud maa ostueesõigusega erastamise avaldust ja Eha Moritz ei olnud sel ajal ehitiste kaasomanikuks ja - teiseks seetõttu, et eelnimetatud haldusaktid ei ole takistuseks Signe ja Eha Moritzale nendele kuuluvate hoonete juurde maa erastamisel ulatuses nagu taotles seda Hugo Moritz
  111. detsembril 1997 esitatud avaldusega.
  112. detsembril 1997 esitatud avaldusega taotles Hugo Moritz maa ostueesõigusega erastamist talle kuuluvate hoonete juurde, mis asuvad endise kinnistu A-50 maadel, kuni 50 ha ulatuses (tl 7). MRS § 221 lõike 1 kohaselt võib ostueesõigusega maad erastada käesoleva seaduse §-des 7, 8, 9, 10, § 20
  113. ja
  114. lõikes ning §-s 21 sätestatud ulatuses, kui käesolevast paragrahvist ei tulene 12 teisiti. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu omanikul, kes on Eesti kodanik, on õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi. Kinnistu võib koosneda elamualuse katastriüksusega vahetult külgnevatest katastriüksustest, kui nende vahel asub halduspiir või teisele isikule kuuluv tee, oja või jõgi, maaparandussüsteemi magistraalkraav või muude tehnovõrkude ja -rajatiste alune maa. Ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piirid määrab kindlaks kohalik omavalitsus. Eelosundatud maareformi seaduse sättest ei tulene, et maa ostueesõigusega erastamisel tuleb valla- või linnavalitsusel lähtuda endise kinnistu piiridest, nendest piiridest tuleb kohalikul omavalitsusel lähtuda õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel. Hugo Moritza poolt
  115. detsembril 1997 maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal kehtis MRS § 20 lõige 1 sõnastuses, mille kohaselt kuulub erastamisele maa, mida maareformi seaduse alusel ei tagastata ning mida ei jäeta riigi omandisse vastavalt MRS §-le 31 ega anta munitsipaalomandisse vastavalt MRS §-le
  116. Seega avalduse esitamise ajal ei olnud Hugo Moritzal võimalik taotleda ja Kanepi vallavalitsusel võimalik erastada Hugo Moritzale maad endise kinnistu A-50 piirides, sest Kanepi Vallavolikogu oli 26.juuni 1997.a. otsusega nr 16 taotlenud Sõreste karjääri maa-ala munitsipaliseerimist 14,2 ha ulatuses maareformi seaduse § 25 lõike 3 ja § 28 lõike 2 alusel. Ajal, mil algas munitsipaliseerimise menetlus, ei olnud Hugo Moritz endisel Lohuaru A-50 kinnistul asuvate hoonete omanik.
  117. juulil 2000 jõustunud maareformi seaduse muudatusega täiendati MRS § 20 lõiget 1 lausega, mille kohaselt juhul, kui maad taotletakse riigi omandisse MRS § 31 lõike 1 punkti 8 alusel (riigi reservmaana) või munitsipaalomandisse MRS § 28 lõike 2 alusel (mis on vajalik kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks ja arenguks), on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist MRS §-s 221 sätestatud ulatuses. Kaebuse esitajate arvates oli Hugo Moritzal sellest seadusemuudatusest tulenevalt ja on ka kaebajatel õigus erastada Sõreste karjääri alune maa. Kohus ei nõustu selle arvamusega. MRS § 20 lg 1 täiendus kuulub kohaldamisele siis, kui maa riigi omandisse taotlemise tõttu MRS § 31 lõike 1 punkti 8 alusel või munitsipaalomandisse taotlemise tõttu MRS § 28 lõike 2 alusel ei ole võimalik erastada MRS §-s 221 sätestatud ulatuses. Hugo Moritz ei asunud oma õigust maa erastamiseks realiseerima enam kui 8 aasta jooksul. Vallavalitsus ei saanud maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute teostamisele asuda, kuna alates avalduse esitamisest
  118. detsembril 1997 kuni ehitise võõrandamiseni
  119. veebruaril 2006 ei tundnud Hugo Moritz huvi tema avalduse menetlemise vastu, ei esitanud ühtegi asja menetlemise seisukohalt olulist dokumenti ega teinud omalt poolt ühtegi õigusaktides sätestatud maa ostueesõigusega erastamiseks vajalikku toimingut. Vallavalitsuse poolt avatud maa ostueesõigusega erastamise toimikus ei sisaldu ühtegi muud dokumenti peale Hugo Moritza avalduse. Kohtul ei ole alust arvata, et Sõreste karjääri aluse 14,2 ha maa munitsipaliseerimise või riigi omandisse jätmise tõttu ei oleks olnud vallal võimalik erastada Hugo Moritzale maad tema poolt taotletud ulatuses. Sõreste karjääri aluse maa riigi omandisse jätmine ei takista antud juhul kaebajatele Hugo Moritza poolt taotletud ulatuses maa erastamist. Kanepi Vallavalitsusel on võimalik erastada Signe ja Eha Moritzale neile kuuluvate hoonete juurde maad ca 45 ha ulatuses. Kanepi Vallavalitsus esitas
  120. aprillil 2006.a. Maa-ametile taotluse, milles palus, seoses Hugo Moritza poolt
  121. detsembril 1997 esitatud maa erastamise avalduse menetlemisega, mitte jätta riigi omandisse Põlgaste külas asuvat maaüksust M-16 (pindala 13,29 ha, sihtotstarve maatulundusmaa) ja Sõreste külas asuvat maaüksust M-72 (pindala 14,13 ha, sihtotstarve 13 maatulundusmaa). Maa-ameti
  122. juuli 2006 kirjaga nr 6.3-2/2630 “Maa riigi omandisse jätmine” teatati Kanepi Vallavalitsusele, et Maa-amet lõpetab Kanepi vallas Sõreste külas asuva maaüksuse M-72 ja Põlgaste külas asuva maaüksuse M-16 jätmise menetluse ning et takistusi nimetatud maaüksuste erastamiseks ei ole (tl 49 ja 127). Vallavalitsus on esitanud kaebajatele piiride kulgemise ettepaneku 18.septembril 2006.a. (tl 86-87). Kanepi Vallavalitsuse seletuse kohaselt informeeriti valda Sõreste karjääri all oleva maa munitsipaliseerimise menetluse lõpetamisest 2001.a. algul ning paluti ette valmistada materjalid maa riigi omandisse jätmiseks ( tl 60). Munitsipaliseerimise menetlus lõpetati ning algatati selle sama maa riigi omandisse jätmise menetlus seetõttu, et oli otsustatud ka kohaliku tähtsusega maardlad võtta riigi omandisse. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 3.septembri 1996.a. määrusega nr 226 kinnitatud „Maa riigi omandisse jätmise korra” (01.01.2000- 28.062001 kehtinud redaktsioonis) punkt 6 kohaselt koostab taotleja või tema poolt volitatud isik toimiku. Korra p 7 kohaselt kogutakse toimikusse: 1) maa riigi omandisse jätmise taotlus, milles näidatakse maa riigi omandisse jätmise alus, riigi omandisse jäetava maa ligikaudne pindala, taotletav sihtotstarve ning asjaolud, mis võivad olla käesoleva punkti alapunktis 4 loetletud taotluste rahuldamata jätmise põhjuseks, ning põhjendatakse maa riigi omandisse jätmise vajadust; 2) dokumendid riigi omandisse jäetaval maal asuvate ehitiste omandi kohta; 3) dokumendid riigi omandisse jäetava maa senise kasutusõiguse kohta; 4) õiend teiste isikute taotluste kohta riigi omandisse jäetava maa omandamiseks tagastamise või ostueesõigusega erastamise korras, välja arvatud juhul, kui maad taotletakse riigi omandisse maareformi seaduse paragrahvi 31 lõike 1 punkti 1 alusel; 5) maa asendiplaan või katastriüksuse plaan linnades ja väljaspool linnu tihehoonestusega aladel mõõtkavas 1:500 kuni 1:2000, hajahoonestusega aladel mõõtkavas 1:5000 kuni 1:10
  123. Korra punktis 7 sätestatu kohaselt koostatud toimik esitatakse maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele tutvumiseks. Vastavalt korra p 9 alapunktile 3 annab valla- või linnavalitsus 15 päeva jooksul arvamuse maa riigi omandisse jätmise kohta. Korra p 11 sätestab, et kui kohaliku omavalitsuse arvamus maa riigi omandisse jätmise kohta ei ole esitatud kehtestatud tähtaja jooksul, ei takista see maa riigi omandisse jätmise otsustamist.
  124. mail 2001.a. on Kanepi Vallavalitsus edastanud Maa-ametile Kanepi Vallavalitsuse poolt ettevalmistatud dokumendid, sealhulgas ka Kanepi Vallavalitsuse
  125. mai korralduse nr 278 ja 17.05.2001 koostatud õiendi nr 65 (tl 80-81 ja 84). Kaebajad on vaidlustanud nii Kanepi Vallavalitsuse
  126. mai 2005.a. korralduse nr 278 kui ka väidetavat vääriformatsiooni sisaldava õiendi nr
  127. Kaebajate veendumuse kohaselt on just selles haldusaktis ja õiendis sisalduva ebaõige informatsiooni tõttu saanud võimalikuks Sõreste kruusakarjääri maa riigi omandisse jätmine. Nagu eelnevalt märgitud, ajal, mil Hugo Moritz esitas maa ostueesõigusega erastamise avalduse (27.12.1997), oli MRS § 20 lg 1 kohaselt maa jätmine riigi omandisse ja munitsipaliseerimine prioriteetne maa erastamise ees. Kanepi Vallavolikogu esitas juba
  128. juunil 1997, so ligi 3 kuud enne Hugo Moritza poolt ehitise omandamist ja ligi 6 kuud enne Hugo Moritza poolt maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist, Sõreste kruusakarjääri maa munitsipaalomandisse andmise taotluse MRS § 28 lõike 2 alusel, saamaks maad munitsipaalomandisse valla arenguks vajaliku maana. Seega ei saanud Hugo Moritz selle maa ostueesõigusega erastamist taotleda. Kanepi Vallavalitsuse väitel selgitas maanõunik Aare Plato ka Hugo Moritzale, et karjäärialust maad erastada ei saa ja koos vaadati võimaliku erastatava maa paiknemist kaardil. Maatükkide vaatamist kaardil, kui ta avalduse maa erastamiseks esitas, ei eita ka Hugo Moritz (tl 211). Lähtudes sellest, et Hugo Moritz ei saanud taotleda 14
  129. detsembril 1997 esitatud avaldusega Sõreste kruusakarjääri aluse maa ostueesõigusega erastamist, on kaebajate seisukoht, et Kanepi Vallavalitsuse 14.mai 2001.a. korralduse nr 278 p 3 ja 17.05.2001.a. õiend nr 65 sisaldavad väärinformatsiooni, ekslik. H. Moritzale kuulunud hooned ei asu riigi omandisse taotletud maal (14,2 ha endise Lohusalu A-50 kinnistust), sellel maal puudusid senised maakasutajad ning sellele maatükile ei olnud esitatud maa tagastamise ja ostueesõigusega erastamise avaldusi. Lisaks sellele peab kohus vajalikuks märkida, et Kanepi Vallavalitsuse 14.mai 2001.a. korraldus nr 278 ei ole haldusakt, mis tekitab kellelegi õigusi või kohustusi. Nimetatud korraldus on maa riigi omandisse jätmise korra punkt 9 ap 3 kohaselt arvamus maa riigi omandisse jätmise kohta. Vallavalitsuse arvamus (nõusolek või nõusolekust keeldumine) ei ole maa riigi omandisse jätmise otsustajale korra p-st 11 lähtudes siduv. Seetõttu ei saa eelnimetatud akt kuidagi kaebajate õigusi rikkuda. Lähtudes eeltoodud põhjendustest on kohus seisukohal, et Kanepi Vallavalitsuse
  130. mai 2005.a. korraldus nr 278 ning keskkonnaministri
  131. juuni 2001.a. käskkiri nr 392 ei riku Signe Moritza ja Eha Moritza õigust maa ostueesõigusega erastamiseks ning seetõttu ei ole kohtul alust vallavalitsuse eelnimetatud korralduse ja keskkonnaministri käskkirja tühistamiseks . Kuna kohus jätab kaebused rahuldamata põhjusel, et kaevatud aktid ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi, ei pea kohus analüüsima kaebajate väiteid nende aktide õigusvastasuse kohta. Samal põhjusel ei analüüsi kohus ka vastustajate ning kolmanda isiku väiteid usalduse kaitse ja õiguskindluse põhimõtte võimaliku rikkumise kohta. Kuna kohus jätab kaebajate taotluse keskkonnaministri
  132. juuni 2001.a. käskkirja nr 392 tühistamiseks rahuldamata, ei ole kohtul võimalik rahuldada ka taotlust kohustada keskkonnaministrit viima vastavad õigusmuudatused kinnistusraamatusse ja riigivara registrisse. Samuti puudub kohtul alus rahuldada kaebajate nõuet - teha Kanepi Vallavalitsusele ettekirjutus Signe Moritza ja Eha Motritza maa ostueesõigusega erastamise avalduse seaduslikuks menetlemiseks. Kanepi Vallavalitsus on teinud kaebajatele maa ostueesõigusega erastamiseks piiride kulgemise ettepaneku
  133. septembril 2006.a. (tl 86-87). See on esimene etapp maa ostueesõigusega erastamise menetluses. Kohus ei saa sekkuda maa ostueesõigusega erastamise menetlusse Kanepi Vallavalitsusele kaebajate poolt taotletava preventiivse ettekirjutuse tegemisega. Eeltoodust lähtudes jäävad Signe Moritza ja Eha Moritza kaebused tervikuna rahuldamata. Menetluskulude jaotus HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude väljamõistmist kaebuse esitajatelt taotlevad Maa-amet ja kolmas isik OÜ Sõreste Karjäär. Vastustajat esindas keskkonnaministri 21.augusti 2006.a. käskkirjaga nr 995 ja Maa-ameti peadirektori 25.augusti 2006.a. käskkirja nr 317 ning Maa-ametiga sõlmitud õigusabilepingu alusel lepinguline juriidiline konsultant Toomas Kutti (tl 106, 107 ja 244-245). Maa-ameti poolt kantud menetluskuludeks on lepingulisele esindajale makstud tasu summas 15 519 krooni (tl 243). 15 HKMS § 83 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi lõike 4 p 1 järgi on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. HKMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. OÜ Sõreste Karjäär poolt kantud menetluskuludeks on MAQS Law Firm Advokaadibüroole vastavalt 07.12.2006 arvele nr 6021 õigusabi osutamise eest tasutud summa 8 260 krooni ( tl 258-260). Riigikohtu halduskolleegium on juhtinud halduskohtute tähelepanu korduvalt sellele, et kohtukulude jaotamisel tuleb arvestada Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud kaebeõigusega. See säte ei välista kohtukulude väljamõistmist kaebuse esitajalt haldusorgani kasuks täielikult. Riigikohtu halduskolleegium on märkinud, et kohtukulude kandmise risk ei tohi olla nii suur, et see sunniks oma õigustes või vabadustes kahjustatud isikut loobuma kohtusse pöördumisest. Kohtukulude kaebajalt väljamõistmisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega Haldusorgani poolt kantud õigusabikulude hindamisel peab kohus muuhulgas otsustama, kas haldusorgani ametnike või töötajate kvalifikatsiooni, asja keerukust, kaebaja toiminguid ja muid asjaolusid arvestades tekkis haldusorganil üleüldse põhjendatud vajadus välise õigusabiteenuse tellimise järele. Riigikohtu halduskolleegium märgib kohtukulude väljamõistmise osas ka seda, et kaebuse esitajalt kohtukulude väljamõistmise proportsionaalsus sõltub muuhulgas ka sellest, kas kaebuse esitaja nägi ette või pidi ette nägema, et kaebus on põhjendamatu, aga ka kaebuse esitaja majanduslikust olukorrast ( RK Hko lahendid 3-3-1-11-01, 3-3-1-78-03) Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine on tagatud HKMS § 92 lg 10 sätestatud võimalusega jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Arvestades asja keerukust ja tehtud töö mahtu, ei ole kohtul alust asuda seisukohale, et Maaametil puudus põhjendatud vajadus välise õigusabiteenuse tellimise järele. Samas leiab kohus, et kulude terves ulatuses väljamõistmine kaebajatelt oleks antud juhul ebaõiglane. Kohus jätab Maa-ameti poolt kantud kohtukulud pooles ulatuses vastustaja enda kanda. Lähtudes HKMS § 92 lg-st 1 ja lg-st 10 mõistab kohus kaebuse esitajatelt Signe Moritzalt ja Eha Moritzalt Maa-ameti kasuks solidaarselt välja menetluskulud summas 7 760 krooni. Kohus on seisukohal, et menetluskulude terves ulatuses väljamõistmine kaebajatelt kolmanda isiku kasuks on kaebajate suhtes samuti ebaõiglane. Lähtudes HKMS § 92 lg-st 7 ja lg-st 10 mõistab kohus kaebuse esitajatelt Signe Moritzalt ja Eha Moritzalt OÜ Sõreste Karjäär kasuks solidaarselt välja menetluskulud summas 4 130 krooni. Mai Saunanen Eda Muts Roby Koik 16

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.