KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus: Kohtunik: Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number: Tallinna Halduskohus Sirje Tromp Haldusasi: OÜ Moonsund Eco kaebus keskkonnaministeeriumi 16.12.2005 toimingu – ostueesõiguse teostamise avalduse esitamise –, ja keskkonnaministri 16.12.2005 käskkirja õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes. Kohtuistungi toimumise aeg: 18.mai 2006, Tallinn 3-06-163 27.04.2006 Menetlusosalised: Kaebuse esitaja volitatud esindaja R.Friedrichs, vastustaja volitatud esindaja A.Kruus, kolmanda isiku OÜ Hiiumaa Puhkekeskused juhatuse liige M.Jürgenson RESOLUTSIOON Jätta OÜ Moonsund Eco kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord: Vastavalt HKMS §31 lõigetele 1, 4 ja 5 on kohtuotsuse peale õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb asja otsustanud halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. Asjaolud Kaebuse esitaja OÜ Moonsund Eco ja kolmas isik OÜ Hiiumaa Puhkekeskused sõlmisid 09.11.2005 Kärdla notari Maira Kattel’i büroos notariaalse kinnistu ostu-müügilepingu, mis on registreeritud notari ametitoimingute raamatu registris nr 3077 all. Lepingu kohaselt võõrandas OÜ Moonsund Eco OÜ-le Hiiumaa Puhkekeskused Lääne Maakohtu kinnistusosakonna Hiiu jaoskonna kinnistusraamatu registriosas nr 960833 registreeritud kinnistu nimetusega Pähklimetsa (katastritunnus 63901:001:0336, asukoht Hiiumaal, Pühalepa vallas Sääre külas). Võõrandatud kinnistu paikneb osaliselt Väinamere ranna ehituskeeluvööndis, samuti on selle suhtes kehtestatud keskkonnaministri 22.04.2004 määruse nr 24 „Majandustegevuse ajutiste piirangute rakendamine väljaspool kaitsealasid asuvatel Natura 2000 võrgustiku aladel“ lisa 1 p 437 järgi piirangud majandustegevusele. 2 Keskkonnaministeeriumile saabus kinnistu võõrandamisleping 14.11.
- 23.11.2005 tegi Hiiumaa keskkonnateenistus keskkonnaministeeriumi kantslerile ettepaneku ostueesõiguse teostamiseks kinnistu suhtes. Ettepaneku alusel otsustas keskkonnaminister oma 16.12.2005 käskkirjaga nr 1755 „Pähklimetsa kinnistu suhtes ostueesõiguse teostamine“ kasutada riigi ostueesõigust. Vastavalt võlaõigusseaduse § 250 esitas riigi esindaja kahe kuu jooksul müüjale OÜ-le Moonsund Eco notariaalse ostueesõiguse teostamise avalduse, mille kaebuse esitaja sai notar M.Katteli vahendusel kätte 23.12.
- Avaldus saadeti notariaalkorras teadmiseks ka kinnistu ostjale OÜ-le Hiiumaa Puhkekeskused. Kaebuse motiivid ja nõue Kaebuse esitaja leiab, et keskkonnaministeeriumi toiming – ostueesõiguse teostamise avalduse esitamine, ja keskkonnaministri 16.12.2005 käskkiri nr 1755 on õigusvastased järgmistel põhjustel:
- Keskkonnaministeerium kui riigiorgan ise ei saa ostueesõiguse teostamise avaldust esitada. Tulenevalt põhiseaduse §-st 32 saab omandiõigust piirata vaid seaduses sätestatud korras. Looduskaitseseaduse (LKS) § 16 lg 2 näol on tegemist omandiõiguse piiranguga. Antud juhul asus riik ostueesõiguse teostamisega LKS § 16 lg 2 alusel piirama omandiõigust. Vastavalt LKS § 16 lg 6 teostab ostueesõigust riigi nimel keskkonnaminister või tema volitatud isik, mitte aga keskkonnaministeerium kui asutus. Käesoleval juhul on ostueesõiguse teostamise avalduse esitajaks olnud keskkonnaministeerium. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa täitevvõimu teostada ilma selleks seaduses antud volituseta. LKS ei anna keskkonnaministeeriumile volitusi teostada riigi nimel ostueesõigust. Kuna ostueesõiguse teostamise avaldus ei tugine seadusele, siis ei ole sellisel avaldusel kaebuse esitaja jaoks mingeid juriidilisi tagajärgi.
- Keskkonnaministri 16.12.2005 käskkirjas nr 1755 on ostueesõiguse teostamise põhjuseks toodud asjaolu, et ranna ja kalda kaitse eesmärke ning elupaikade säilimist on kinnistu omandamisega võimalik paremini tagada. Kaebuse esitajale on jäänud arusaamatuks, millisel alusel LKS § 16 lõikes 2 sätestatud loetelust minister ostueesõigust teostada soovis. Ostueesõiguse kasutamine ei saa olla põhjendamatu, sest vastasel korral oleks tegemist riigivõimu omavoliga. Arusaadav ei ole ka ühegi LKS § 16 lõikes 2 nimetatud aluse kaitsmise vajadus ostueesõiguse teostamise teel. Hiiumaa keskkonnateenistus oma 12.01.2006 kirjas täpsustas, et selleks on ranna ehituskeelu vööndisse kuulumine. Ometi ei ole käskkirjas põhjendatud, kas ja kui, siis millisel moel on kõik ülejäänud LKS-s sätestatud kaitsemeetodid keskkonnaministeeriumi kaitsetegevuses osutunud ebapiisavaks, et tekkis vajadus sekkuda tsiviilõigussuhtesse ostueesõiguse kasutamise teel. LKS § 16 lg 2 sätestatud ostueesõiguse teostamine ei ole riigi piiramatu suvaotsustus, vaid LKS eesmärgist ja põhimõtetest tulenev kaitsevajadus, millist ei ole võimalik rakendada muid LKS-s sätestatud kaitseviise kasutades. Käskkirja põhjendus on äratoodud seaduse sõnastuses, kuid selles ei sisaldu ühtki konkreetset asjaolu, mis tingiks vajaduse loodust kirjeldatud viisil, so ostueesõigust kasutades kaitsta. Käskkirja sõnastusest on väljaloetav rõhuasetus ehituskeelu rikkumise kartusele (punktid 1.
- ja 1.2.). Sellisel juhul on arusaamatu, miks kooskõlastas Hiiumaa keskkonnateenistus 06.10.2005 detailplaneeringu nimetatud kinnistule, kus ei olnud ette nähtud uute hoonete ja rajatiste ehitamist. 3 Haldusmenetluse seaduse § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusaktis ära tuua haldusakti õiguslik ja faktiline põhjendus. Kaebuse esitaja leiab, et keskkonnaministri käskkirja motiveerimiseks ei piisa ainuüksi seaduse sõnastuse kopeerimisest. Kinnistu osaline paiknemine ehituskeeluvööndis ei ole piisav põhjus ostueesõiguse teostamiseks, kui tegelikku ohtu loodusele pole määratletud ning sellele faktiliselt ei järgne mingit täiendavat kaitset. Kaebaja arvates on keskkonnaministri vaidlustatav käskkiri nr 1755 ebaproportsionaalne, kuivõrd vaidlusaluse kinnistu kehtestatud detailplaneeringuga on ette nähtud ranna ehituskeelu vööndi puutumatus ning sellega on ranna ja kalda kaitse LKS mõttes tagatud. Täiendavalt ostueesõiguse teostamine on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Käskkiri on ka kaalutlusvigadega. Ostueesõiguse teostamise õigus LKS § 16 lg 2 mõttes kujutab endast diskretsiooninormi. Keskkonnaminister, teostades LKS § 16 lg 6 sätestatud ostueesõigust, teeb oma otsuse kaalutlusõigusest lähtuvalt. Riigikohtu praktikast tuleneb põhimõte, et juhtudel, kui tuginetakse määratlemata õigusmõistetele, milleks saab lugeda ka ranna ja kalda kaitse eesmärkide paremat tagamist, peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu. Diskretsiooni korras isiku jaoks negatiivse otsuse tegemine peab olema põhjalikult motiveeritud. Kaebuse esitajale on otsus, milles nõutakse kaebajalt ebamääraselt kinnistu omandiõiguse üleandmist (mis on juba ostjale üle läinud), kahtlemata negatiivne. Käskkirja punktis 2 on ebaõigesti märgitud volituse andmise aluseks keskkonnaministeeriumi põhimääruse § 14 p
- Antud juhul tulnuks, viidates LKS § 16 lõikele 6, volitada isikut esindama notariaalsetes toimingutes ministrit, mitte ministeeriumi. Kaebuse esitaja palub teha kindlaks vaidlustatava toimingu ja käskkirja õigusvastasus. Oma põhjendatud huvina nimetatud toimingu ja haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks on kaebaja nimetanud järgmisi asjaolusid: - Tulenevalt VÕS § 244 lg 1 on kaebuse esitaja see isik, kes ostueesõiguse teostamise korral astub ostueesõigust teostava isikuga lepingulisse suhtesse. Seega sõltub ostueesõiguse teostamise otsusest (käskkiri) ja ostueesõiguse teostamise avaldusest, kas kaebuse esitaja on lepingulises suhtes riigiga või mitte. Nimetatud küsimus puudutab kaebuse esitajat ja on seotud tema isikuga; - Tulenevalt VÕS § 244 lg 2 teostab ostueesõigust omav isik oma ostueesõigust avalduse tegemisega müüjale. Kaebuse esitaja ei saa aru, kas sellisest ebaseaduslikust käskkirjast ja toimingust kaasneb kaebuse esitajale mingeid kohustusi; - Kuna kõnealuse kinnistu suhtes on tehtud nii võlaõiguslik leping kui ka asjaõigusleping kolmanda isikuga, siis on omand kaebajalt läinud üle kolmandale isikule. Sellises situatsioonis on ostueesõiguse teostamise seaduslikkuse korral võimalik kahjunõude esitamine riigi poolt, kuivõrd riik ei saanud teostada oma ostueesõigust. Sellise nõude aluseks saavad olla vaid seadusele vastav ostueesõiguse teostamise otsus ja avaldus. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Vastustaja leiab, et ostueesõiguse teostamise avaldus on ühepoolne ostueesõigust teostava isiku (näit. kaasomaniku) tehtav sisu ja vorminõudeid järgiv tehing ning sellel puudub avalikõiguslik iseloom. Seetõttu on tegemist tsiviilkohtu pädevusse kuuluva küsimusega, kuid kaebus tervikuna on siiski avalik-õigusliku iseloomuga ja kuulub halduskohtu pädevusse. 4 Kaebaja seisukoht, et keskkonnaministeerium ei saa esitada ostueesõiguse teostamise avaldust, on eksitav ja väär. Riigivõimule on LKS § 16 lõikega 2 antud pädevus sekkuda tsiviilõiguslikesse tehingutesse ja rakendada loetletud juhtudel riigi ostueesõigust kinnisasjade võõrandamise korral. LKS § 16 lg 6 sätestab, et ostueesõigust teostab riigi nimel keskkonnaminister või tema poolt volitatud isik. Antud juhul on otsus ostueesõiguse teostamiseks langetatud keskkonnaministri poolt, selleks ei ole antud edasivolitust. Ministri pädevus otsustada ostueesõiguse teostamist tuleneb muuhulgas ka Vabariigi Valitsuse seaduse § 49 lg 1 punktist 3, mille kohaselt otsustab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluivad küsimused minister, kui nende otsustamine ei ole seaduse või Vabariigi Valitsuse määrusega pandud alluvatele ametiasutustele või ametnikele. Sama seaduse § 61 lg 1 piiritleb keskkonnaministeeriumi valitsemisala, mis hõlmab endas muuhulgas looduskaitse ja loodusvarade kaitse korraldamist. Seega on keskkonnaministril Vabariigi Valitsuse seadusest tulenevalt otsustuspädevus selle üle, kas ostueesõigust rakendada või mitte, mistõttu on alusetu kaebaja väide, et riigivõimu on antud juhul teostatud ilma õigusliku aluseta. Käskkiri nr 1755 on üheselt mõistetav selles osas, millisel LKS § 16 lg 2 loetletud alusel riik ostueesõigust teostab. Käskkirja punkti 1.
- järgi paikneb kinnistu osaliselt Väinamere ranna ehituskeeluvööndis. Käskkirja punktis 1.
- põhjendatakse kinnistu omandamise vajalikkust riigile sellega, et selliselt on võimalik paremini tagada ranna ja kalda kaitse-eesmärke. Vastavalt LKS § 34 kuulub ranna ja kalda kaitse-eesmärkide hulka ka looduskoosluste säilitamine. Kõnealune kinnistu paikneb muuhulgas ka Natura 2000 võrgustiku alal. Samuti on sealsete väärtuslike looduskoosluste suhtes rakendatud ajutised majandustegevuse piirangud kuni lõplike piirangute kehtestamise menetluse lõppemiseni. Planeerimisseaduse (PlanS) § 17 lg 2 p 3 järgi on keskkonnateenistuse poolt kooskõlastatud Pähklimetsa kinnistu detailplaneering, mis on kehtestatud Pühalepa Vallavolikogu poolt 20.12.2005 korraldusega nr
- Detailplaneeringuga kavandati kinnistule kokku 4 hoone rajamine 200 m kaugusele merepiirist (väljapoole ehituskeeluvööndit). Vastavalt PlanS §17 lg 4 saab detailplaneeringut kooskõlastav haldusorgan viidata vastuoludele üksnes seadusega või seaduse alusel kehtestatud õigusaktiga või kehtestatud planeeringuga, kui ta soovib detailplaneeringut mitte kooskõlastada. Antud juhul sellised mittekooskõlastamise alused puudusid. Detailplaneeringu kooskõlastamine keskkonnateenistuse poolt ei anna alust järeldada, et kinnistu riigile omandamisel ei ole võrreldes planeeringuga keskkonnatingimuste tagamisele paremat mõju. Kinnistu omandamisega riigile jääb planeering realiseerimata ja kinnistul väljaspool ehituskeelu vööndit paiknevad elupaigad säilivad endisel kujul. Ehituskeeluvööndi piires paikneb küll ainult 35% kõnealusest kinnistust, kuid ostueesõigust ei ole võimalik kasutada osaliselt. Käskkirjas on põhjendatud pikemalt, miks ja kuidas aitab väljaspool ehituskeeluvööndit paikneva kinnisasja omandamine kaasa ranna ja kalda kaitse-eesmärkide saavutamisele. Kaitset väärivaid looduskooslusi paikneb kinnistul ka väljaspool ehituskeeluvööndit. Väär on kaebuse esitaja väide, et vaidlustatav haldusakt ei ole proportsionaalne. Ostueesõiguse rakendamise sobivuse hindamisel tuleb vaadelda, kas see soodustab looduskaitseseaduse eesmärkide laiemas ning ranna ja kalda kaitse-eesmärkide kitsamas mõttes saavutamist. Riigi ostueesõiguse kasutamine hõlbustab maastike ja elupaikade säilitamist sellisena, nagu need on säilinud käesoleval hetkel, ning aitab sellega otseselt kaasa bioloogilise mitmekesisuse ja maastike säilitamisele pikemas perspektiivis. Samade eesmärkide saavutamiseks puuduvad teised, sobivamad abinõud. Riigil on omanikuna suuremad avalike keskkonnakaitseliste huvide realiseerimise võimalused rannaaladel. Seega tuleb ostueesõiguse teostamist pidada vajalikuks meetmeks. Kuna ostueesõiguse teostamisel eeldatakse, et tehingu käigus avaldatud asja hind kajastab võõrandaja ja ostja vahel vabalt 5 kujundatud hinda, siis ei too ostueesõiguse rakendamine kaasa kahju tekkimist tehingu pooltele. Käskkiri on motiveeritud ja arusaadav ning kaalutlusvigadeta. Ostueesõigust ei oleks pidanud jätma teostamata sel põhjusel, et ostja on kinnistusraamatusse omanikuna sisse kantud. Poolte vahel sõlmitud ostu-müügilepingu punktis 3.
- on notar selgitanud võimalust sätestada lepingus taganemisõigus koos kahjude hüvitamise kohustusega puhuks, kui ostueesõigust omav isik peaks ostueesõigust teostama. Kaebaja ei pidanud selgitusest hoolimata vajalikuks kindlustada ennast sellise olukorra vastu. Kui lähtuda eeldusest, et riik peaks sellistel juhtudel, kui omand on juba üle läinud ja kus pooled ei ole ette näinud taganemisõigust, alati loobuma ostueesõiguse teostamisest, siis kaotaks võlaõiguses sätestatud ostueesõiguse teostamise kahekuuline tähtaeg oma eesmärgi. Vastustaja ei nõustu kaebuses toodud väitega, et käskkirja p 2 õiguslik alus peaks olema LKS § 16 lg
- Keskkonnateenistuse ametnikku Maie Jeeser’it on volitatud tegutsema ministeeriumi nimel, kuna vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse § 1 lg 2 teostatakse riigivõimu valitsusasutuste kaudu. Samuti saab vastavalt riigivaraseadusele riik omandada vara asutuste kaudu, mistõttu volituse andmine just nimelt ministeeriumi esindamiseks ja riigi ostueesõiguse avalduse esitamiseks oli ainuõige lahendus. Vastustaja palub jätta OÜ Moonsund Eco kaebus rahuldamata. Kolmanda isiku seisukoht Kolmas isik toetab kaebuses esitatud seisukohti ja väiteid ning leiab, et ostueesõiguse kasutamise oluliseks eeltingimuseks peaks olema asjaolu, et ranna- ja kaldakaitsealal on olukord selline, et seda on võimalik kaitsta vaid omanikuks saamisega ostueesõiguse teostamise läbi. Antud juhul see nii ei ole. Seda tõendab Hiiumaa keskkonnateenistuse poolt kooskõlastatud detailplaneering, millelt on näha, et ranna ja kaldakaitseala jääb puutumata. Seega puudub vajadus seda täiendavalt kaitsta. Vastustaja on viidanud seaduses antud õigusele kasutada ostueesõigust seoses vajadusega kaitsta ranna ja kaldakaitsealasid, kuid kaitsevajaduse osas kirjeldatakse väidetavalt neid kaitsmist vajavaid asjaolusid, mis oma asukohalt ranna ja kaldakaitsealasse ei kuulu. Kolmas isik leiab, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused ja otsus Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §7 lõikele 1 võib kaebusega halduskohtusse pöörduda vaid isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või vabadusi. Kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kaebuse esitaja väitel seisneb tema põhjendatud huvi vaidlustatava toimingu – ostueesõiguse teostamise avalduse esitamise ja haldusakti - keskkonnaministri 16.12.2005 käskkirja nr 1755 õigusvastasuse tuvastamiseks selles, et kaebaja ei saa aru, kas temale tuleneb tema arvates ebaseaduslikust toimingust ja käskkirjast mingeid kohustusi või mitte. Keskkonnaminister on oma 16.12.2005 käskkirjaga nr 1755 otsustanud looduskaitseseaduse § 16 lõike 2 alusel kasutada riigi ostueesõigust Hiiu maakonnas Pühalepa vallas Sääre külas asuva Pähklimetsa kinnistu suhtes, mille kaebuse esitaja oli 09.11.2005 sõlmitud kinnistu 6 müügilepingu ja asjaõiguslepingu alusel võõrandanud kolmandale isikule – OÜ-le Hiiumaa Puhkekeskused. Lepingu eseme müügihinnaks oli 472 000 krooni. Vastavalt lepingu punktis 3.
- sätestatule on notariaalakti tõestaja - Kärdla notar M.Kattel lepingu pooltele, st kaebuse esitajale ja kolmandale isikule, selgitanud, et vastavalt LKS § 16 ranna või kalda ehituskeeluvööndi, I kaitsekategooria liigi püsielupaiga, kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvööndi, kaitseala või hoiuala piires oleva kinnisasja võõrandamisel on riigil ostueesõigus, välja arvatud seaduses ettenähtud juhtudel. Notar on kohustatud kolme päeva jooksul pärast kinnisasja või selle osa võõrandamistehingu tõestamist esitama tehingudokumendi tõestatud ärakirja keskkonnaministeeriumile. Lepingu punktist 1.
- nähtuvalt on notar lepingu esemega seonduvate asjaolude väljaselgitamiseks teinud järelepärimise Eesti Looduse Infosüsteemile. Saadud vastuses on, tuginedes Keskkonnaregistri andmetele, teatatud, et Pähklimetsa maaüksus jääb osaliselt Väinamere ranna ehituskeelu vööndisse, samuti on kinnistu suhtes tervikuna kehtestatud majandustegevuse piirangud keskkonnaministri 22.04.2004 määruse nr 24 „Majandustegevuse ajutiste piirangute rakendamine väljaspool kaitsealasid asuvatel Natura 2000 võrgustiku aladel“ alusel (lisa 1 p 437). Seega olid nii kaebuse esitaja müüjana kui ka kolmas isik ostjana lepingu sõlmimisel teadlikud sellest, et lepingu esemeks olev kinnistu kuulub alade hulka, mille suhtes riik võib vastavalt LKS § 16 lg 2 kasutada ostueesõigust. Riik ongi antud juhul seda õigust kasutanud. Faktilised asjaolud, millest lähtuvalt riik otsustas kasutada oma ostueesõigust Pähklimetsa kinnistu suhtes, on ära toodud keskkonnaministri 16.12.2005 käskkirja nr 1755 punktides 1.1.-1.
- See, et kaebuse esitaja ei pea käskkirjas äratoodud ostueesõiguse teostamise asjaolusid enda jaoks arusaadavaks ega piisavalt põhjendatuks, ei tähenda, et käskkiri on seetõttu õigusvastane. Vaidlusalune käskkiri ei ole kaebuse esitajale adresseeritud haldusakt ja sellest ei tulene kaebuse esitaja jaoks ühtegi õigust ega kohustust. LKS ega ka VÕS ostueesõiguse teostamist reguleerivad sätted ei näe ette ostueesõigust omava isiku kohustust esitada müüjale oma kaalutlused ostueesõiguse kasutamiseks. Kui kaebuse esitaja oma väite kohaselt ei saanud aru, millistel põhjustel otsustas keskkonnaminister antud juhul ostueesõigust kasutada, oli tal võimalus pöörduda haldusorgani poole vajalike selgituste saamiseks. Kaebuse esitaja ei ole seda võimalust kasutanud. VÕS § 244 lg 1 kohaselt ostueesõigus on õigus, mille teostamise korral loetakse ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis. Ostueesõiguse teostamine ei muuda kehtetuks ostjaga sõlmitud müügilepingut ega sellest tulenevaid kohustusi. Kaebuse esitaja on antud juhul selgelt väljendanud oma tahet tema omandis olnud kinnistu võõrandada ning on selleks sõlminud kinnistu müügilepingu ostjaga – OÜ-ga Hiiumaa Puhkekeskused. Vastavalt VÕS § 244 lõikele 4 toimub ostueesõiguse teostamine ostueesõigust omava isiku avalduse tegemisega müüjale. Ostueesõiguse teostamisega on müügilepingus ostja asemele astunud riik, kellega loetakse müügileping sõlmituks samadel tingimustel. Kaebuse esitaja ei ole põhjendanud, milliseid oma õigusi loeb ta sellega rikutuks. Asjaolu, et antud juhul on ostja (kolmas isik) kinnistu omanikuna juba kantud kinnistusraamatusse, ei välista ostueesõiguse teostamist riigi poolt. Lepingu punkti 3.
- kohaselt on notariaalakti tõestaja juhtinud lepingus osalejate tähelepanu sellele, et lepingus võiks ette näha müüja või ostja õiguse taganeda lepingust juhul, kui ostueesõigust omav isik kasutab ostueesõigust, ning leppida kokku kahjuhüvitised, mis müüja 7 ostjale sellisel juhul maksab. See annaks müüjale ostueesõiguse teostamisel võimaluse täita ostueesõiguse kasutajaga jõustunud müügileping ja anda lepingu eseme omand üle ostueesõiguse kasutajale ning samas lõpetada käesoleva lepingu kehtivus, et ei tekiks kohustust vastutada ostja ees käesoleva lepingu mittetäitmise eest. Selgitusest hoolimata ei ole kaebuse esitaja soovinud seda võimalust kasutada. Kohus leiab, et kaebus esitajal puudub antud juhul põhjendatud huvi vaidlustatava käskkirja õigusvastasuse kindlakstegemiseks, kuna isegi juhul, kui kohus tuvastaks käskkirja õigusvastasuse, ei tooks see kaasa haldusorgani kohustust õigusvastane haldusakt tühistada, seda muuta või anda välja uus haldusakt. Seega ei oleks käskkirja õigusvastasuse tuvastamisel kaebuse esitaja jaoks mingeid õiguslikke tagajärgi, kuna pädeva haldusorgani poolt antud haldusakt kehtib seni, kuni see on kas tunnistatud kehtetuks haldusorgani poolt või tühistatud kohtu poolt. Haldusakti tühistamist ei kaebuse esitaja taotlenud. Kaebuse esitajal põhjendatud huvi puudumise korral vaidlustatava haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise vastu jätab kohus kaebuse rahuldamata, andmata seejuures sisulist õiguslikku hinnangut haldusaktile. Kohus nõustub vastustajaga selles osas, et ostueesõiguse teostamise avalduse esitamine ei ole toiming haldusmenetluse seaduse § 106 lg 1 tähenduses, vaid haldusorgani tegevus, mis on sooritatud tsiviilõigussuhtes ning sellel puudub avalik-õiguslik iseloom. Seetõttu ei ole tegemist halduskohtus vaidlustatava toiminguga ja kaebuse lahendamine nimetatud nõude osas ei kuulu halduskohtu pädevusse. Eeltoodu alusel kohus leiab, et OÜ Moonsund Eco kaebus tuleb jätta rahuldamata. Sirje Tromp kohtunik