) § 62 lg-le 5, mille kohaselt võib anda vastutavale hoiule asitõendi, mida ei saa hoida eeluurimisasutuse juures. Kaebaja leiab, et puudus õiguslik alus anda asitõendina ära võetud asjad vastutavale hoiule.
lg 2 kohaselt kriminaalasja lõpetamise määrusega tuleb lahendada ka asitõendite küsimus. Uurijad jätsid antud küsimuse lahendamata. Asitõendina äravõetud asjad oleks tulnud tagastada H.-K.L.´le, kuna Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 90 lg 1 kohaselt tuleb ta lugeda asjade omanikuks. Esemete väärtust tõendavad kriminaalasja materjalid. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ning palub jätta selle rahuldamata. Kaebaja ei ole tõendanud, et kriminaalasjas äravõetud esemed kingiti talle A.Beloussov´i poolt, seega on tõendamata, et asjad kaebajale kuulusid. Kaebaja ei ole tõendanud ka kahju suurust. Kriminaalasjas koostatud menetlusdokumentidega ei saa esemete väärtust tõendada, kuna need väljendavad vaid A.Beloussov´i subjektiivset hinnangut esemete väärtuse kohta. KOHTU PÕHJENDUSED Kriminaalasja uurimine ja selle raames tehtud menetlustoimingud viidi läbi Tallinna Politseiprefektuuri Ida Politseiosakonna uurijate poolt. Vabariigi Valitsuse 30.10.2003 määruse nr 272 (edaspidi määrus) alusel toimus politseiprefektuuride ümberkorraldamine ning nende asukoha ja tööpiirkonna kehtestamine. Määruse § 1 lg 1 kohaselt korraldati Harju Politseiprefektuur ja Tallinna Politseiprefektuur ümber Põhja Politseiprefektuuriks. 2 Kohtu 04.08.2004 määrusega on käesolevas haldusasjas tunnistatud vastustajaks Põhja Politseiprefektuur. Kohus leiab, et tegemist on õige vastustajaga tulenevalt HKMS § 14 lg 2 p-st 2, mille kohaselt on vastustajaks asutus, kelle haldusakti või toimingu peale kaevatakse ning riigivastustuse seaduse (edaspidi RVS) § 12 lg-st 1, mille kohaselt on kahju kannatanud isikule kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Politseiprefektuur on täidesaatva riigivõimu volitusi omav asutus (avaliku-võimu kandja) ning antud juhul tuleb lugeda Põhja Politseiprefektuurile üle läinuks kõik Tallinna Politseiprefektuuri õigused ja kohustused, sh kohustus hüvitada asutuse teenistuja poolt tekitatud kahju. Ebaõige on vastustaja esindajate seisukoht, et asutuse õiguste ja kohustuste osas ei saa olla õigusjärglust, vastupidist kinnitab ka kohtupraktika (vt nt RKHK 3-3-1-2304). Nõudeõigus varalise kahju hüvitamiseks tekib RVS § 7 lg 1 alusel isikul juhul, kui isiku õigusi on avaliku võimu kandja poolt avalik-õiguslikus suhtes rikutud ning talle on seeläbi tekkinud kahju, mille tekkimist poleks saanud vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimiseks peavad esinema järgmised elemendid: - seadusega kaitstud õigushüve rikkumise tõttu peab olema kannatanul tekkinud kahju; - kahju tekkimine peab olema põhjuslikus seoses kahjutekitaja tegevusega; - kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt. Haldusasja toimikus on prokurör E.Oja 07.09.2001 kiri (tlk 63). Kirjas asutakse seisukohale, et kuivõrd vaidlusalused esemed on A.Beloussov´i omandisse tagastatud ja R.L. süüstavaid tõendeid ei ole võimalik koguda ei ole uurija tegevusele esitatud kaebus põhjendatud. Vastustaja on eeltoodust tulenevalt asunud seisukohale, et kahju tekitaja on prokuratuur. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. Nähtuvalt A.Truss´i 12.08.2004 ettekandest Raivo Küüt´ile (kriminaalasja toimikus), võttis uurija A.Beloussov´ilt ütlused 10.03.2003, milles A.Beloussov kinnitas, et esemed asuvad Venemaal vastutaval hoiul. Seega ei saa olla tõesed või täpsed A.Beloussov´i poolt 05.11.2004 kohtus antud ütlused (tlk 68), mille kohaselt ta müüs vaidlusalused esemed 2001.aastal vahetult peale prokurör E.Oja vastuse saamist. Järgnevalt analüüsib kohus, kas Tallinna Politseiprefektuuri Ida Politseiosakonna uurijate poolt kriminaalasja menetlemisel tehtud toimingud (asitõendite vastutavale hoiule andmine ja nende tagastamata jätmine kriminaalasja lõpetamisel) olid õigusvastased ja kas nende toimingute ja tekkinud tagajärje (esemete tagastamise võimatus) vahel esineb põhjuslik seos. Pooltel puudub vaidlus selles, et uurija oleks kriminaalasja lõpetamisel pidanud asitõendid tagastama isikule, kelle valdusest need ära võeti, so H.-K.L.´le. Kohus nõustub, et uurija jättes nii esimesel kriminaalasja lõpetamisel 26.07.2001 kui teistkordsel lõpetamisel 10.03.2003 asitõendid tagastamata, on toiminud õigusvastaselt.
(kriminaalasjas menetlustoimingute tegemise ajal kehtinud redaktsioon) kohaselt uurija ja kohtuniku määruses või kohtuotsuses näidatakse asitõendite ja erikonfiskeeritud vara suhtes kohaldatavad abinõud, esemed ja ained, mille kuuluvus ei ole vaieldav, antakse välja nende seaduslikele valdajatele.
lg 3 sätestab, et asitõendit hoitakse võimaluse korral kriminaalasja juures eeluurimisasutuses või kohtus, kelle menetluses kriminaalasi on. Sama paragrahvi lõige 5 kohaselt, asitõend, mida ei saa hoida eeluurimisasutuse juures või kohtus ning mille suhtes ei saa kohaldada enne kohtuotsuse jõustumist või kriminaalasja menetluse lõpetamist käesoleva koodeksi §-s 63 ettenähtud abinõusid, antakse vastutavale hoiule.
lg 2 sätestab, et kriminaalasja lõpetamise määruses tuleb lahendada asitõendite küsimus. Käesoleval ajal kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 124 lg 3 kohaselt asitõendi võib tagastada omanikule või senisele õiguspärasele valdajale, kui see ei takista kriminaalmenetlust. KrMS § 125 lg 3 asitõendi hoidja tagab asitõendi puutumatuse ja säilimise. 3 Antud juhul ei nähtu asja materjalidest üheselt, miks ei olnud võimalik hoida asitõendeid uurimisasutuses. Asitõendiks tunnistamise määruses on uurija asunud seisukohale, et esemete omanik on A.Beloussov. Võib järeldada, et ilmselt oli märgitud seisukoht asitõendite A.Beloussov´ile vastutavale hoiule andmise põhjuseks. Uurija nimetatud toiming ei ole aga otseses põhjuslikus seoses väidetava kahju tekkimisega. Kuigi uurija on asitõendiks tunnistamise määruses võtnud ennatlikult seisukoha esemete omaniku osas ja pidanud A.Beloussov´it seaduslikuks valdajaks, ei võtnud see A.Beloussov´ilt kohustust vastutada talle hoiule antud esemete säilimise eest.
lg 7 (kehtis kuni 01.07.2004) kohaselt asitõendina hoiule antud vara raiskamise, võõrandamise ja varjamise eest vastutab vara hoidja. Vara hoidjaks oli viidatud normi mõttes A.Beloussov. Asitõendiks tunnistamise määrusest nähtub, et A.Beloussov´ile on selgitatud vastutava hoidja kohustusi ja antud asitõendiks tunnistatud esemed talle vastutavale hoiule allkirja vastu. Käesolevas asjas tunnistajana ülekuulatud A.Beloussov kinnitas (tlk 67-68), et on vaidlusalused esemed müünud. Pooled märgitud asjaolu ei vaidlustanud. Seega ei ole uurimisasutusel võimalik esemeid tagastada H.-K.L.le, kellele need oleks tulnud tagastada tulenevalt AÕS § 90 lg-st 1, mille kohaselt vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Puudub vaidlus, et kõnealused esemed võeti ära H.-K.L. valdusest. Kohus on seisukohal, et otsene kausaalne seos on antud juhul A.Beloussov´i poolt kriminaalasjas asitõendina äravõetud esemete (Rolex käekell ja kullavärvi portsigaritoos) ja kaebajale väidetavalt tekkinud kahju vahel. Kui A.Beloussov ei oleks esemeid ära viinud Venemaale ja neid müünud, oleks kaebajale uurimisasutuse poolt esemed tagastatud, seega ei oleks kahju tekkinud. A.Beloussov rikkus temale seaduse alusel pandud kohustust, tekitades sellega väidetavalt H.-K.L.´le kahju. Eelviidatud kriminaalprotsessi seadustikes ettenähtud normid (varasemalt kehtinud ja käesoleval ajal kehtiv) kaitsevad ka esemete omaniku subjektiivseid õigusi. Seega tuleb kaebajal oma väidetavat omandiõigust või seaduslikku valdust kaitsta või esitada omandiõiguse rikkumisega tekitatud kahjunõue üldkohtus. Kohus möönab, et uurija oleks pidanud asitõendiks tunnistatud esemete tagastamise küsimuse lahendama kriminaalasja lõpetamisel 26.01.2001, kuid selle õigusvastase tegevusetuse tagajärjel ei tekkinud veel kahju. Uurijale anti kriminaalmenetluse üle järelevalvet teostava prokuröri poolt menetluse uuendamise määruses juhised asitõendite küsimuse lahendamiseks. Asjaolu, et uurija teistkordsel kriminaalasja lõpetamisel ei pannud määruses A.Beloussov´ile kohustust tagastada asitõendid kas uurimisasutusele või H.-K.L.´le, ei võtnud A.Beloussov´ilt seadusest tulenevat vastutust esemete säilitamise eest. Määrusest ei nähtu, et uurija oleks andnud loa esemete müügiks, mis oleks olnud ka õigusvastane. Uurija õigusvastast tegevust saab pidada kahju tekkimist soodustavaks, kuid kahju tekkimisega otseses põhjuslikus seoses mitteolevaks. Kuna kohus ei tuvastanud kahjunõude rahuldamiseks vajaliku ühe eelduse (põhjusliku seose) olemasolu, siis tuleb kaebus jätta rahuldamata ning puudub vajadus analüüsida, kas kaebuse esitaja on vaidlusaluste esemete omanik või heauskne valdaja. Küll peab kohus vajalikuks kaebajale selgitada, et kahjunõude suurust ei saa tõendada kriminaalasjas tehtud määrustega, kuna uurijal ei ole seadusest tulenevat kohustust määrata kindlaks kriminaalasjas asitõendina äravõetud esemete tegelikku väärtust ning dokumentide koostamisel on antud juhul lähtutud A.Beloussov´i kui kriminaalasjas kannatanuks tunnistatud isiku ütlustest. Tuginedes HKMS § 26 lg 1 p-le 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata. Pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti kannab kohtukulud (HKMS § 92 lg 1), seega jäävad kaebaja kohtukulud tema enda kanda. 4 Kristina Maimann kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.