Lühidalt
See määrus sätestab korra, kuidas määratakse kindlaks kohanimede eestikeelsus, tuginedes kehtivale nimekujule ja keelelistele kriteeriumidele.
Mida see reguleerib
- Kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemise aluseid ja põhimõtteid.
- Pädevust kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemisel.
- Eestikeelsuse kriteeriumeid kohanimedele.
- Erandjuhtumeid eestikeelsete kohanimede puhul.
Keda see puudutab
- Kohanimemäärajaid (kohalik omavalitsus, minister või Vabariigi Valitsus).
- Kohanimenõukogu või nimeteaduslikke usaldusasutusi keelelise eksperdihinnangu andmisel.
Peamised punktid
- Kohanime eestikeelsuse kindlakstegemisel võetakse aluseks nüüdne käibiv nimekuju.
- Kohanimi on eestikeelne, kui nimetuum on äratuntavalt eestikeelse sõna vorm, kooskõlas eesti omasõnade häälikusüsteemi ja kirjaviisiga või füüsilise isiku nimi.
- Kahtluse korral pöördub kohanimemääraja keelelise eksperdihinnangu saamiseks kas kohanimenõukogu või nimeteadusliku usaldusasutuse poole.
- Aja- ja kultuurilooliselt põhjendatud juhtudel võivad nimetuumaks olla ka võõrsõnad, millel on teatud tunnused (nt tähed f, š, z, ž).
📄 Seaduse tekst
Väljaandja: Vabariigi Valitsus
Akti liik: määrus
Teksti liik: algtekst-terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp: 01.07.2004
Redaktsiooni kehtivuse lõpp: Hetkel kehtiv
Avaldamismärge: RT I 2004, 51, 360
Kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemise kord
Vastu võetud 22.06.2004 nr 226
Määrus kehtestatakse «Kohanimeseaduse» (RT I 2003, 73, 485; 2004, 22, 148) § 9 lõike 2 alusel.
§ 1. Kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemise alused ja põhimõtted
(1) Kohanime eestikeelsuse kindlakstegemisel võetakse aluseks nüüdne käibiv nimekuju.
(2) Kohanimi on eestikeelne, kui tema tuum vastab käesoleva määruse §-des 3 ja 4 sätestatud nõuetele.
(3) Kohanimesse kuuluvale võimalikule hargtäiendile rakendatakse käesolevas määruses nimetuuma kohta sätestatut.
(4) Eesti murded, olgu oma õigekirjaga või ilma selleta, kuuluvad käesoleva määruse tähenduses eesti keele tervikusse.
§ 2. Kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemise pädevus
(1) Olemasoleva või määratava kohanime eestikeelsuse teeb käesolevas määruses ettenähtud korras kindlaks kohanimemääraja, kelleks on kohalik omavalitsus, minister või Vabariigi Valitsus.
(2) Kahtluse korral olemasoleva või määratava kohanime eestikeelsuses pöördub kohanimemääraja kas kohanimenõukogu või nimeteadusliku usaldusasutuse poole keelelise eksperdihinnangu saamiseks. Nimeteaduslik usaldusasutus teeb oma eksperdihinnangu teatavaks ka kohanimenõukogule.
§ 3. Eestikeelsuse kriteeriumid
(1) Kohanimi on eestikeelne, kui on täidetud üks käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1–3 nimetatud tingimustest ning vajaduse korral ka käesoleva paragrahvi lõikes 3 toodud tingimus.
(2) Kohanimi on eestikeelne, kui nimetuum on:
1) äratuntavalt mõne eestikeelse sõna vorm;
2) kooskõlas eesti omasõnade häälikusüsteemi ja kirjaviisiga ega ole äratuntav muganemata võõrkeelne sõna;
3) füüsilise isiku nimi.
(3) Kui nimetuum on liigisõnast lahku kirjutatud ega ühildu sellega käändes, siis peab nimetuum lõppema vokaaliga nii, et tal on tegeliku või mõeldava eesti omasõna omastava käände kuju.
§ 4. Eestikeelsete kohanimede erisused
(1) Aja- ja kultuurilooliselt põhjendatud juhtudel võivad nimetuumaks olla ka võõrsõnad, mille tunnused on:
1) tähtede f, š, z ja ž (võõrsõnatähtede) esinemine;
2) tähed b, d, g sõnavormi algul;
3) rõhk järgsilbil, juhul kui on tegemist ilmse laensõnaga.
(2) Võõrnimedes kasutatavad võõrtähed tulevad arvesse ainult käesoleva määruse § 3 lõike 2 punktis 3 märgitud juhtudel.
§ 5. Määruse jõustumine
() Määrus jõustub 1. juulil 2004. a.
Juhan PARTS
Peaminister
Jaan ÕUNAPUU
Regionaalminister
Heiki LOOT
Riigisekretär
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.