3-2-1-153-06
RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-153-06 Tartu, 22. veebruar 2007. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik A. M hagi G. H vastu hüvitise 160 000 krooni saamiseks või R. H vastu kinnisasja väljaandmiseks.
Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 204-1362 A. M kassatsioonkaebus Hageja A. M (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Mall Saar.
Kostja G. H (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Li Uiga.
Kostja R. H (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Marina Valge.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Hansapank ning A. M (hageja) ja tema isa R. H 5. märtsil 2004. a laenulepingu, mille alusel andis pank hagejale ja tema isale laenu 9593 eurot (s.o ca 150 000 krooni), tagasimakse lõpptähtajaks lepiti kokku 6. veebruar 2014. a. Laen võeti selleks, et osta R. H Räpinas Xxxx x asuv kinnistu. Laenu tagamiseks seati hüpoteek hagejale kuuluvale kinnistule Võrumaal Võru vallas Sika külas. AS Hansapank kandis laenusumma üle R. H arvelduskontole.
Hageja teadmata osteti laenu eest Xxxx x kinnistu R. H abikaasale G. H, kes kanti 12. märtsil 2004. a kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse.
Kuna hageja sellise lahendusega ei nõustunud, siis sõlmisid hageja ja G. H 23. märtsil 2004. a kinkelepingu, millega G. H kinkis Xxxx x kinnistu hagejale, ning seati ka isiklik kasutusõigus kinnistul asuvale elamule G. H ja R. H kasuks, kuna viimased olid selle faktilised valdajad ja kasutajad.
Hageja leppis G. H kokku, et kingib kinnistu viimasele tagasi tingimusel, et viimane võtab temalt üle kinnistu ostuks võetud laenukohustuse ning seab laenu tagatiseks hüpoteegi Xxxx x kinnistule olemasoleva hüpoteegi asemel.
Hageja palus võlaõigusseaduse (VÕS) § 267 p 1, § 268 lg 1, § 270, § 1032 lg 2, § 1033 lg 1 ja § 1036 alusel mõista G. H Räpinas Xxxx x asuva kinnistu eest välja hüvitis 160 000 krooni või juhul, kui G. H ei ole võimalik hüvitist saada, kohustada R. H hagejale kinnistu välja andma, s.o üle andma kinnistu omandiõiguse, kanda hageja kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse ning mõista kinnisasi välja kostja valdusest hageja valdusse. Hageja leidis, et G. H ei ole võimalik hüvitist saada, sest viimasel puudub vara, millele saaks sissenõuet pöörata.
Maakohtu otsuse kohaselt ei ole tõendatud, et kostja näitas nii hageja kui ka R. H vastu üles tänamatust ning jättis õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. Kuna hageja kinkis 3. juunil 2004. a kinnistu G. H ainuomandisse, ei saa lugeda õigeks hageja väidet, et kinnistu ostmise eesmärgiks oli ühise kodu rajamine R. ja G. H. 30. märtsil 2004. a on kantud kinnistusraamatusse R. ja G. H kasuks tasuta isiklik kasutusõigus kinnistul olevale elamule. Kuna see kanne on kehtiv, siis ei ole kinnistu edasikinkimisega R. H rikutud hageja ega tema isa seaduslikke õigusi ja huve. 3. juunil 2004. a kinnistut G. H kinkides ei pannud hageja G. H ühtegi kohustust. Seda kinnitab hüpoteegi seadmata jätmine kinkelepingu sõlmimisel. Hageja 3. juunil 2004. a Hansapangale tehtud ühepoolset avaldust ei saa käsitada hageja ja G. H vahelise lepinguna, millest võiksid tuleneda viimase kohustused laenu ülevõtmiseks ja hüpoteegi seadmiseks. G. H allkiri avaldusel ei kinnita usaldusväärselt sellise tahteavalduse olemasolu. Ka ei sõltunud laenukohustuse ülevõtmine hageja ja G. H vahelisest kokkuleppest, selleks oli vaja sõlmida leping panga ja G. H vahel. Kuna G. H realiseeris kinnistut kaaskostjale kinkides omaniku seaduslikke õigusi, siis ei saanud see väljendada G. H jämedat tänamatust hageja ja tema isa vastu. Maakohus leidis, et hageja taganemine 3. juuni 2004. a kinkelepingust ei olnud õiguspärane, sest puudusid VÕS § 267 p-des 1 ja 3 sätestatud alused.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 5. Tartu Ringkonnakohus muutis 23. oktoobri 2006. a otsusega maakohtu otsust menetluskulude väljamõistmise osas ja tegi selles osas uue otsuse, jättes hagejalt väljamõistetud 10 246 krooni riigi kanda, kuna nimetatud summa võrra ületab hagejalt väljamõistetud õigusabi tasu lubatavat 5% määra.
Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ühtlasi mõistis ringkonnakohus hagejalt välja kostjatele ringkonnakohtus osutatud õigusabi kulud.
Ringkonnakohtu otsuse kohaselt esitas hageja nõude G. H vastu hüvitise saamiseks seoses kinkelepingust taganemisega või R. H vastu kingitud asja väljanõudmiseks. Hageja tugines hagi esitamisel, menetluse käigus ja ka apellatsioonimenetluses asjaoludele, et hageja tahteavaldus oli suunatud tasuta lepingu sõlmimisele ning et tegemist oli kinkelepinguga. Ringkonnakohus kinnitas maakohtu põhjendusi osas, milles maakohus leidis, et apellandi toodud asjaoludel ei ole asjas tõendatud VÕS § 267 p-s 1 nimetatud kinkelepingust taganemise eelduste olemasolu.
Ringkonnakohus nõustus, et hageja isa on hagejale VÕS § 267 p 1 mõttes lähedane inimene.
Seadusandja ei ole määratlenud mõistet "jäme tänamatus", seega oli maakohus õigustatud andma hinnangu hageja esitatud seisukohale, et jäme tänamatus väljendus keeldumises laen üle võtta ja tagatis asendada (kokkuleppe rikkumine), kinnistu edasikinkimise soovist teavitamises, edasikinkimises pärast seda kui hageja teavitas G. H lepingute ümbervormistamise ajast, 22. augustil 2004. a toimunud intsidendis, kus G. H takistas hageja isal enda tööriistu äraviimast ja R. H tekitas hageja isale kehavigastusi, ning maja ukselukkude vahetamises pärast intsidendi toimumist.
Ringkonnakohus leidis, et hageja poolt tänamatusena käsitatud kokkulepete täitmata jätmine ja kingiks saadud kinnistu edasikinkimine pärast laenulepingu ümbervormistamise aja teadasaamist ei ole kooskõlas hageja seisukohaga, et tegemist on tasuta lepinguga (kinkelepinguga). Ringkonnakohus leidis, et jämeda tänamatusena ei ole alust tõlgendada asjaolu, et hageja isa ja tema abikaasa sobimatuse tõttu oma kooselu lõpetasid. Kinkelepinguga ei saa kohustada kingisaajat abielus olema kinkija lähedasega. Asjas esitatu põhjal on maakohus andnud õige hinnangu, et G. H käitumises puudus jäme tänamatus hageja või tema isa suhtes. Hageja isa kasuks on kinnistusraamatusse kantud märge isikliku kasutusõiguse kohta, nimetatud õiguse rikkumine ei ole piisavalt tõendatud ning selles osas saab hageja isa kasutada teisi õiguskaitsevahendeid, juhul kui pärast kinkelepingust taganemise avalduse tegemist on talle tehtud takistusi kinnistu kasutamisel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti maakohtu otsus muutmata ja hageja menetluskulud jäeti tema enda kanda, ning saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, milles tühistati maakohtu otsus osas, milles mõisteti hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja kostjatele osutatud riigi õigusabi tasu.
Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et kuna hageja sõlmis teadlikult kinkelepingu kui tasuta lepingu, kaotas ta igasuguse õiguse kingisaajalt midagi kinkelepingu esemega seonduvalt nõuda. Kuna kostjaga kokkulepitud laenulepingu ülevõtmise ja hüpoteegi seadmise kohustust ei olnud võimalik kinkelepingusse lisada, on formaalselt tegemist kinkelepingust eraldiseisvate kokkulepetega, mille täitmata jätmist kohus eeldatavasti ei käsita VÕS § 267 p-s 3 sätestatud kinkelepingust taganemise alusena. Kinkelepingust taganemine jämeda tänamatuse tõttu oli hageja jaoks ainus võimalus oma rikutud õigusi kaitsta, kuivõrd ta sai lähtuda ainult eetilisest aspektist kokkulepete täitmata jätmisel. Hageja leiab, et kinnistu edasikinkimine on käsitatav jämeda tänamatusena VÕS § 267 p 1 mõttes nii hageja ja G. H vahelise kinkelepingu kui ka G. H ja R. H vahelise kinkelepingu eesmärkidest lähtuvalt. Jäme tänamatus VÕS § 267 p 1 mõttes on määratlemata õigusmõiste, eetiline kategooria, mistõttu ei saa seda taandada ainult õiguslikult korrektsele käitumisele, mis välistaks eetilise hinnangu tehingutele.
Kostja leiab, et hageja väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks, kuid nõustub hageja taotlusega sisustada VÕS § 267 lg-s 1 sätestatud mõiste "jäme tänamatus" kinkelepingust taganemisel.
Vastuse kohaselt puudus G. H käitumises jäme tänamatus hageja vastu ning kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu järeldused tuginevad tõendite igakülgsel, täielikul ja objektiivsel analüüsil.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud nö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma (seaduslikku) õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. "Jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, pd 26�27 (RT III 2005, 43, 426)). Kolleegium nõustub hagejaga, et käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut.
Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus VÕS § 267 p 1 tõlgendamisel arvestanud piisavalt selle sätte kinkijat kaitsvat eesmärki ning on sisustanud sätte liiga kitsalt.
Sellise lubaduse rikkumine võib kolleegiumi arvates tuua kaasa kinkelepingust taganemise VÕS § 267 p 1 alusel, kui laenu ülevõtmine ja tagatise asendamine oli kinkelepingu tegemise eelduseks.
Sellest tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kohtud on vääralt leidnud, et asjas ei ole oluline, miks hageja kinkis kinnistu G. H.
Vandeadvokaat Li Uiga on taotlenud G. H Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest riigieelarvest 6950 krooni 20 sendi väljamõistmist Advokaadibüroo Valge & Uiga kasuks. Vandeadvokaat Marina Valge on taotlenud R. H Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest riigieelarvest 8962 krooni 10 sendi väljamõistmist Advokaadibüroo Valge & Uiga kasuks. Kolleegium leiab, et esindajate taotlused tuleb rahuldada ning riigi õigusabi tasu tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 1 lg 1 alusel riigieelarvest välja mõista.
Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik