3-2-1-29-11

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-29-11 Tartu, 4. mai 2011. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve Osaühingu HBL hagi If P&C Insurance AS-i vastu kindlustushüvitise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 9. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-1835 Osaühingu HBL kassatsioonkaebus 12 609 eurot 76 senti Hageja osaühing HBL (registrikood 10416374), esindaja vandeadvokaat Aadu Luberg Kostja If P&C Insurance AS (registrikood 10100168) 11. aprill 2011. a, kirjalik menetlus 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-1835 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2.Kassatsioonkaebus rahuldada.

3.Tagastada OÜ-le HBL kassatsioonkaebuselt 7. jaanuaril 2011 tasutud kautsjon 126 (ükssada kakskümmend kuus) eurot 10 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. OÜ HBL (hageja) esitas 18. jaanuaril 2008 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus If P&C Insurance AS-ilt (varasem nimi AS If Eesti Kindlustus) (kostjalt) hageja kasuks välja mõista kindlustushüvitise 197 399 krooni.

21.septembril 2005 toimus Tallinn-Rapla-Viljandi maantee 11. kilomeetriposti juures liiklusõnnetus.

Õnnetuses osales kallur SISU SR 260, mida juhtis hageja juhatuse liige Harry-Sven Tsober. Teine osalenu oli Renee Reinu, kes juhtis Volkswagen Passatit ja kelle vastutus oli kindlustatud kindlustusfirmas Sparkassen-Versicherung Sachsen, mida esindab Eestis kostja If P&C Insurance AS. Kallur kuulus õnnetuse ajal Auto Eesti AS-ile. Hageja ostis kalluri 20. mail 2005 ja omand läks talle üle pärast ostuhinna täielikku tasumist 2006. aasta juunis.

Hageja palus kostjal talle tekkinud kahju hüvitada. Kostja sellega ei nõustunud, kuna leidis, et kahju tekitas hageja juhatuse liige Harry-Sven Tsober, kes rikkus Vabariigi Valitsuse 2. veebruari 2001. a määrusega nr 48 kinnitatud liikluseeskirja (LE) §-dest 91 ja § 100 tulenevaid nõudeid. Kuna hageja vaidlustas talle väärteoasjas tehtud otsuse ning maakohus selle tühistas, ei ole H-S. Tsober vastutav liiklusõnnetuse tekkimise eest. Liiklusõnnetuse eest on vastutav R. Reinu, kes rikkus LE § 126 p 3, kuna ületas selleks ettenähtud sõidukiirust. Suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli liiklusõnnetuse toimumise kohal 70 km/h. Kahju suurus on 197 300 krooni, mis koosneb 90 000 krooni suurusest taastusremondist ja 107 300 krooni suurusest varuosade maksumusest.

2.Kostja vaidles hagile vastu. Kalluri juht rikkus LE § 91 ja § 100 ning tema vale käitumise tõttu oli Volkswageni juht sunnitud muutma liikumissuunda ja -kiirust. Väidetav kiiruseületamine ning juhitavuse kaotamine ei ole põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse tekkimisega. H-S. Tsoberil oli teeandmise kohustus, kuid ta sooritas olemuselt ohtliku manöövri.

Hageja kahjunõue on tõendamata. Kalluri turuväärtus oli liiklusõnnetuse hetkel 140 000 krooni.

Sõiduki jäänuki turuväärtuseks hindas ekspert 50 000 krooni. Ekspert tõi välja, et sõiduki taastamiseks võis kuluda maksimaalselt 60 000 krooni. Isegi kui remont oleks maksnud ca 190 000 krooni, siis oleks selle taastamine majanduslikult põhjendamatu. Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 34 lg 1 järgi saaks maksimaalselt hüvitamisele kuuluda vaid turuväärtuse ja jäänuki väärtuse 90 000 krooni suurune vahe. Kuna hageja nõuab taastamiskulude hüvitamist, on selle väärtus maksimaalselt 60 000 krooni.

3.Harju Maakohus jättis 31. jaanuari 2010. a otsusega hagi rahuldamata.

Pooled vaidlevad selle üle, kas avariis osalenud R. Reinu vastutab avarii toimumise eest, mis juhul tekib kostjal kohustus LKindlS § 7 lg 1 alusel hagejale kahju hüvitada. LE § 91 kohaselt peab juht enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid. LE § 100 sätestab, et pöörates ristmikevahelisel teel vasakule või tagasi, peab juht andma teed vastusõitvale ja temast möödasõidul olevale juhile. LE § 2 p 1 sätestab, et teed tuleb anda selliselt, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks mingeid manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat muutma liikumissuunda või -kiirust. Liikleja, kellel on kohustus anda teed, peab sellest selgelt märku andma kiiruse vähendamisega või sujuva peatumisega. Maakohus leidis, et HS. Tsober pidi andma teed R. Reinu juhitud Volkswagenile selliselt, et mitte sundida viimast muutma sõiduki liikumissuunda või -kiirust.

R. Reinu seletuskirja kohaselt nägi ta, kuidas mikrobuss tegi vastassuunas tulevast kallurist möödasõitu ja kui buss oli omakorda tagasi jõudnud oma suunavööndisse, siis nägi, kuidas kallur keeras mikrobussi tagant Volkswageni sõidusuunavööndisse ning liikus selles diagonaalselt. Selleks, et vältida kokkupõrget kalluriga, keeras R. Reinu enda seletuse kohaselt oma sõiduki paremale. HS. Tsoberi seletuskirjast nähtub, et enne vasakpööret sooritama asumist, vähendas ta kiirust 2030 km/h peale ja kui ta hakkas vasakule pöörama, sõitis temast vasakult mööda valge mikrobuss, mis keeras tagasi bussitasku kaudu vastassuunarajale, kus liikus Volkswagen, mis pidurdas äkki, sõitis bussitaskusse ning põrkas kokku kalluriga.

R. Reinu ja tunnistaja A. Elmi seletuskirjaga on tõendatud, et H-S. Tsober sooritas manöövrit ehk vasakpööret sisuliselt vastassuunavööndis, millega lõi temale vastassuunas vastutulevale teisele liiklejale ohu. Kostja tõendas, et Volkswagenit juhtinud R. Reinu oli sunnitud sõitma oma sõidusuunas paremale selleks, et vältida kokkupõrget diagonaalis läbi vastassuunavööndi vasakpööret tegeva kalluriga. Veenvad ei ole hageja väited, et Volkswagen oli sunnitud mikrobussi manöövri tõttu järsult paremale sõitma ning kaotas seetõttu juhitavuse ja põrkus kokku kalluriga.

Ekspertiisiaktist nähtub, et R. Reinu juhitud Volkswageni vähim sõidukiirus maanteel enne pidurdamist oli ca 112 km/h ja kokkupõrkel kalluriga 63 km/h ja kui ta oleks sõitnud kiirusega 70 km/h, oleks tal ohule reageerimise hetkest olnud võimalus oma sõiduk peatada enne kokkupõrke kohta veoautoga. Seega on hageja tõendanud märgitud ekspertiisiaktiga, et teise sõiduki juht sõitis vaidlusalusel teel lubatud kiirusest kiiremini ning saanuks lubatud kiirusega sõitmisel kokkupõrget kalluriga vältida vaid pidurdades. Maakohus leidis, et see ei välista H-S. Tsoberi vastutust. Asjaolu, et kokkupõrge oleks olnud välditav, kui R. Reinu oleks sõitnud lubatud piirkiirusega, tähendab HS. Tsoberi tehtud manöövri ohtlikkust ning liikluseeskirja sätetest tulenevate kohustuste rikkumist mitteõiguspärast käitumist. H-S. Tsober põhjustas teo, millega kaasnes kahju, mis on otseses põhjuslikus seoses talle endale tekkinud varakahjuga. Liiklusõnnetuse põhjusteks on H-S. Tsoberi ohtlik manööver, mis on vastuolus LE §-st 91 tuleneva nõudega ja LE §-st 100 ja § 2 lg-st 1 tuleneva kohustava "anna teed" nõude rikkumine.

See, et H-S. Tsoberi väärteo asjas tehtud karistus on tühistatud, ei tähenda, et ta poleks vastutav liiklusavariis, millel on tsiviilõiguslikud tagajärjed.

4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse. Hageja leidis, et maakohus tuvastas valesti asjaolu, et HS. Tsober põhjustas kahju põhjustava teo, mis on otseses põhjuslikus seoses talle endale tekkinud varakahjuga. Kohtuekspert leidis, et juhul kui Volkswagen oleks liikunud lubatud piirkiirusega (70 km/h), oleks tal olnud võimalus oma sõiduk peatada enne kokkupõrget kalluriga. H-S. Tsober eeldas, et teised liiklejad täidavad liikluseeskirja nõudeid, sh ei ületa lubatud kiirust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. detsembri 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt ei pidanud vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus märkis vaid, et Harju Maakohtu 10. mai 2006. a otsus väärteoasjas nr 4-06-947 on esitatud üksnes resolutsiooni kujul, mistõttu tal ei ole mingit tõenduslikku väärtust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kohtud lugesid tõendatuks, et R. Reinu sõitis lubatud kiirusest kiiremini, kuid ei andnud sellele asjaolule õiguslikku kvalifikatsiooni ega arutlenud üldse, kas lubatud sõidukiiruse ületamine võis olla põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Selliselt on kohtud vääralt kohaldanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-t 4 ja jätnud tuvastamata põhjusliku seose R. Reinu liiklusnõuete rikkumise ja liiklusõnnetuse toimumise vahel.

Ringkonnakohus on jätnud hindamata apellatsioonkaebuse väite, mille järgi H-S. Tsoberil oli õigus eeldada, et teised liiklejad täidavad liikluseeskirja nõudeid. Hageja leidis, et R. Reinu ületas suurimat lubatud kiirust väga palju, s.o 42 km/h.

7.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Kostja leidis, et kui kohaldada deliktivastutuse sätteid, siis vastutab H-S. Tsober täies ulatuses liikluseeskirja nõuete rikkumise tõttu tekkinud kahju eest.

Samuti vastutab H-S. Tsober R. Reinule tekitatud kahju eest ka riskivastutuse alusel. Kostja leiab, et riskivastutuse sätete kohaldamise korral on tal õigus kahjuhüvitist vähendada VÕS § 139 alusel ja põhjendatud on hageja hüvitis vähendada nullini.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja kui liiklusõnnetuses osalenud Volkswageni omaniku kindlustusandja peab hüvitama hagejale kui liiklusõnnetuses osalenud kalluri omanikule 21. septembril 2005 toimunud liiklusõnnetuse tõttu tekkinud 197 399 krooni suuruse kahju.

9.Kannatanu, kellel oli liiklusõnnetuse tõttu tekkinud isiku- või varakahju, võis LKindlS § 40 lg-te 1 ja 2 järgi esitada kahju hüvitamise nõude kas liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku või tema kindlustusandja vastu. LKindlS § 7 lg 1 ja § 44 lg-te 1 ja 2 järgi oli kindlustusandjal kohustus hüvitada kannatanule kindlustatu tekitatud liikluskahju. Seejuures tuli LKindlS § 26 lg 4 järgi hüvitada liikluskahju vastavalt kindlustatu vastutuse ulatusele ning sõltumata kannatanu osalemisest liiklusõnnetuses LKindlS § 44 lg 2 järgi hüvitatakse liikluskahju kannatanule ning LKindlS §-s 27 ja § 32 lg-s 1 nimetatud isikutele. Kui isik on liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutav, hüvitatakse temale tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega.

LKindlS § 2 järgi on liikluskindlustus üldjuhul suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus.

Vastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest on sätestatud võlaõigusseaduse 53. peatüki teises jaos, mille § 1056 lg 1 esimese lause järgi vastutab eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel tekkinud kahju eest ohu allikat valitsenud isik sõltumata oma süüst (riskivastutus).

VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Mootorsõiduki otsene valdaja vastutab riskivastutuse alusel VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest.

Kolleegium juhib tähelepanu, et kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus ei ole suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutuse tekkimise eelduseks (vt ka Riigikohtu 10. veebruari 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-97; 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11). Seega vastutab mootorsõiduki käitaja suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Seda ei muuda asjaolu, et liiklusõnnetuses osaleb kaks moorsõidukit kui suurema ohu allikat. Seega tekib VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutus ka juhul, kui kahju põhjustatakse mootorsõiduki kui suurema ohu allikaga isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja.

VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 17). Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (vt Riigikohtu 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11; 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1161-10, p 11). Seega vastutab mootorsõiduki valdaja sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel.

10.Pooled ei vaidle selle üle, et H-S. Tsoberi juhitud kallur ja R. Reinu juhitud Volkswagen osalesid mootorsõidukite liiklusõnnetuses, mille tagajärjel tekkis hagejale kahju. Asja materjalidest nähtub, et hagejale ei oleks kahju tekkinud, kui Volkswagen ei oleks hageja juhitud kallurile ette sõitnud.

Hagejale kuuluv kallur sai kahjustada ja see kahju tekkis sõiduauto käitamisele iseloomuliku riski realiseerumise tagajärjel VÕS § 1056 lg 1 esimese lause mõttes, sest sõiduautot kui mootorsõidukit saab pidada suurema ohu allikaks VÕS § 1056 lg 2 esimese lause mõttes eelkõige seetõttu, et seda juhtides ei ole juhil võimalik kõikidel juhtudel vältida kokkupõrget teise esemega, sh teise mootorsõidukiga. Seega oli praeguses asjas hageja kahju tekkimise üheks põhjuseks sõiduauto kui suurema ohu allika käitamisel realiseerunud risk.

11.Kolleegium leiab, et kohtud on põhjendamatult jätnud kohaldamata riskivastutuse sätted olukorras, kus liiklusõnnetuses osalesid kaks suurema ohu allikat. Maakohtu põhjenduste järgi leidis ekspertiisiaktiga tõendamist, et R. Reinu juhitud Volkswagen sõitis lubatud kiirusest kiiremini ning saanuks lubatud kiirusega sõites kokkupõrget kalluriga vältida. Samas leidis maakohus, et liiklusõnnetuse põhjuseks oli kalluri ohtlik manööver, millega kaasnes kahju, mis on otseses põhjuslikus seoses hagejale endale tekkinud varakahjuga. Kuna maakohus jättis tähelepanuta, et praeguses vaidluses tuleb kohaldada riskivastutuse sätteid (vt otsuse p 9), on ta asjasse mittepuutuvalt tuvastanud, et hageja on endale tekkinud kahju tekitamises süüdi.

12.Kuna kolleegium on seisukohal, et praegune vaidlus tuleb lahendada riskivastutuse aluseks olevate sätete alusel, saadab kolleegium asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. TsMS § 348 lg 1, § 351 ja § 392 lg 1 p 3 järgi ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikuna, st kohus peab juhtima tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40;

9.märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). Kuna kohtud tuginesid praeguse tsiviilvaidluse lahendamisel deliktivastutuse sätetele, siis ei juhtinud nad poolte tähelepanu riskivastutuse sätete kohaldamisele. Sellest tulenevalt saavad pooled võimaluse apellatsioonimenetluses esitada oma väited ja arvamuse asja lahendamise kohta riskivastutuse sätete alusel. Kostja on vastuses kassatsioonkaebusele tuginenud sellele, et soovib VÕS § 139 alusel kahjuhüvitist vähendada. R. Reinu kui teise suurema ohu allika valitseja enda võimalikku osa kahju tekkimises tuleb kostja riskivastutuse korral hinnata kahjuhüvitise võimaliku vähendamise alusena VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi.

13.Kolleegium jääb oma varasemas praktikas toodud seisukoha juurde, et ka liikluskindlustusandjalt nõutavat kahjuhüvitist saab VÕS § 139 järgi vähendada, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab (vt Riigikohtu 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13; 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12). Ka LKindlS § 44 lg 2 teine lause näeb ette, et kui isik vastutab osaliselt liikluskahju tekitamise eest, hüvitatakse talle tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. Kuna kostja ei ole hagejale üldse hüvitist maksnud ega ole taotlenud kohtult kahjuhüvitise vähendamist VÕS § 139 järgi selle tõttu, et hageja rikkus liikluseeskirja nõudeid, ei olnud kohtutel iseenesest asjakohane hinnata seda, kas hageja järgis liikluseeskirja nõudeid või mitte.

14.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

15.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Hageja eest on kautsjoni tasunud OÜ Advokaadibüroo Luberg ja Päts. Hageja on TsMS § 149 lg 8 kolmanda lause alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamise korral tagastada hagejale.

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve

Õigusnõustaja

Liiklusõnnetus: mida teha ja kuidas saada hüvitist

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.