3-2-1-126-14
RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-126-14 Otsuse kuupäev Tartu, 15. aprill 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu Kohtuasi Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod" hagi Jalmar Kannu vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja 369 euro 34 sendi saamiseks ning Jalmar Kannu hagi Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod" vastu 2226 euro 66 sendi saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 22. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-47163 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod" kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 453 eurot 7 senti Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja Aktsiaselts „Tallinna Toiduveod" (registrikood 10031071), esindaja vandeadvokaat Andres Past Kostja Jalmar Kann Asja läbivaatamise kuupäev 23. veebruar 2015. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-47163 ja Pärnu Maakohtu 23. oktoobri 2013. a otsus samas tsiviilasjas osas, millega Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod" ja Jalmar Kannu tööleping lõpetati alates 16. juulist 2012.
6.1. Rahuldada Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod" hagi osaliselt ja tuvastada, et Jalmar Kannu 13. juuli 2012. a töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine.
6.2. Jätta rahuldamata Jalmar Kannu hagi Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod" vastu 2226 euro 66 sendi saamiseks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Aktsiaselts „Tallinna Toiduveod" (hageja) ja Jalmar Kann (kostja) sõlmisid 12. jaanuaril 2012 tähtajalise töölepingu, mille alusel töötas kostja kuni 11. maini 2012 hageja juures autojuhtekspediitorina. Alates 12. maist 2012 muutus tööleping tähtajatuks. Kostja ütles töölepingu 13. juulil 2012 erakorraliselt üles töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel alates 16. juulist 2012 põhjendusega, et hageja on rikkunud töölepingut.
Hageja esitas 15. augustil 2012 Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjoni avalduse, milles palus tuvastada, et kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, ning mõista kostjalt hageja kasuks TLS § 100 lg 5 alusel välja hüvitis 369 eurot 34 senti. Hageja ei ole töölepingut rikkunud ning kuna ta maksis kostjale kõik töötasud, päevarahad, ületunni- ja puhkusetasud ära, ei olnud kostjal alust töölepingut erakorraliselt üles öelda. Kostja rajas oma ülesütlemise elektroonilise sõidumeeriku näitudele. Kuna kostja oli sõidumeeriku andmeid manipuleerinud, pidi hageja tema tööaja arvestust korrigeerima tegelikult tehtud töö alusel. Töövaidluskomisjon jättis 16. oktoobri 2012 otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-2/1829 hageja avalduse rahuldamata.
Kostja esitas 14. novembril 2012 Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjoni avalduse, milles palus hagejalt välja mõista 2012. a-l vähem makstud töötasu, mh tasu ületunnitöö tegemise ja riigipühal töötamise eest, s.o kokku 454 eurot 65 senti, puhkusehüvitise 139 eurot 1 sent ning TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise 1633 eurot. Töövaidluskomisjon rahuldas 16. jaanuari 2013 otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-2/2666 kostja avalduse osaliselt, mõistes hagejalt kostja kasuks välja töötasu 426 eurot 41 senti ja töölepingu ülesütlemise hüvitise 1633 eurot. Kostja puhkusetasu nõue jäi rahuldamata.
Maakohtu otsuse kohaselt ei rikkunud hageja töötasu maksmise kohustust, mistõttu ei olnud kostjal alust töölepingut erakorraliselt üles öelda. Kuna hageja on esitanud taotluse lugeda tööleping lõppenuks korraliselt, tuleb tööleping TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada korralise ülesütlemisega. Pooled ei vaidle, et hageja sai kostja ülesütlemisavalduse kätte 16. juulil 2012. Kostja ei järginud töölepingu ülesütlemisel 30-päevast etteteatamise tähtaega. Seetõttu on hagejal õigus saada kostjalt TLS § 100 lg 5 ja § 29 lg 8 alusel hüvitist kostja keskmise tööpäevatasu alusel nende tööpäevade eest, mille võrra vähem kostja ülesütlemisest ette teatas, s.o 22 tööpäeva keskmist tasu. Hüvitis 22 päeva eest on 369 eurot 34 senti (neto), st 453 eurot 7 senti (bruto).
Kostja töö- ja puhkusetasu nõue jääb rahuldamata, sest hageja on tasu õigesti arvutanud ja maksnud.
Kuna kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, ei ole tal õigust saada hüvitist TLS § 100 lg 4 alusel.
Kostja nõustus maakohtu järeldusega, et töösuhe lõppes alates 16. juulist 2013. Lõpetades töölepingu TLS § 107 lg-te 1 ja 2 alusel, oleks maakohus pidanud mõistma hagejalt kostja kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise. Maakohus ületas hagi piire, sest vaatamata sellele, et hageja nõudis kostjalt 369 euro 34 sendi suurust hüvitist, mõistis maakohus temalt välja 453 eurot 7 senti.
Maakohus kohaldas valesti TLS § 100 lg-t 5. See säte ei anna alust mõista kostjalt välja hüvitist hageja kasuks tema keskmise töötasu alusel. Lisaks ei saa hüvitist mõista välja brutotasuna.
Maakohus arvutas hüvitise suuruse valesti. Maakohus kohaldas valesti TLS § 39, sest hageja ei esitanud töötasu tagastamise nõuet.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22. aprilli 2014. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja hüvitis 453 eurot 7 senti. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse ja jättis hageja nõude rahuldamata. Ülejäänud osas jäi maakohtu otsus muutmata. Mõlema kohtuastme menetluskulud jäid poolte endi kanda.
Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et kostjal ei olnud õigust töölepingut erakorraliselt üles öelda. Seetõttu jäid tema nõuded põhjendatult rahuldamata.
Maakohus kohaldas hageja nõuet rahuldades valesti TLS § 100 lg-t 5. Maakohus leidis, et töölepingu korralisest ülesütlemisest pidi kostja teatama hagejale 30 päeva ette. Maakohus jättis seejuures tähelepanuta, et kostja ütles töölepingu üles erakorraliselt, mitte korraliselt. Kostja teatas hagejale töölepingu ülesütlemisest alates 16. juulist 2012. Samast kuupäevast lõpetas maakohus töölepingu.
Seega ei saa hageja nõuda vähem ette teatud aja eest hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel. Hageja ei ole nõudnud kostjalt TLS § 109 lg-s 4 sätestatud hüvitist.
Menetluskulud tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel jätta poolte endi kanda, kuna hageja ei pidanud tööajaarvestust piisavalt selgelt ja ta suutis seda põhistada ja tõendada alles maakohtus. Seega oleks ebaõiglane jätta tema menetluskulusid kostja kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse.
Ringkonnakohus kohaldas TLS § 100 lg-t 5 valesti. Kuna hageja palus tuvastada, et kostja erakorraline ülesütlemine on tühine, ja lugeda tööleping lõppenuks korraliselt ning maakohus rahuldas need nõuded, on hagejal õigus saada hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel.
Lisaks on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta ja lahendamata hageja tuvastusnõude lugeda tööleping lõppenuks korralise ülesütlemisega.
Ringkonnakohus jaotas menetluskulud valesti. TsMS § 162 lg-t 4 ei saa kohaldada üksnes põhjendusega, et hageja ei pidanud kostja tööajaarvestust piisavalt selgelt ning tõendas ja põhistas seda alles maakohtus.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu poolte töölepingu lõpetamise aja ja hageja hüvitisenõude ning menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 692 lg 5 alusel tuleb samas osas tühistada ka maakohtu otsus. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 4 kohaselt uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
Kolleegium kontrollib kooskõlas TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust osas, mille peale on kaevatud. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt hüvitist töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatamise eest. Kuna hageja hüvitisenõude lahendamiseks tuleb teha mh kindlaks, millisest ajast tööleping lõppes, selgitab kolleegium esmalt poolte töösuhte lõppemise alust ja aega. Seejärel võtab kolleegium seisukoha hageja hüvitisenõude kohta.
Kolleegium leiab, et kohtud on töölepingut lõpetades kohaldanud valesti TLS § 85 lg-d 3 ja 4 koostoimes TLS § 107 lg-tega 1 ja 2. TLS § 85 lg 3 järgi eeldatakse, et ülesütlemine on korraline, kui töötaja ei tõenda, et ülesütlemine on erakorraline. Kui töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust, loetakse TLS § 85 lg 4 kohaselt ülesütlemine korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga. TLS § 107 lg-te 1 ja 2 järgi, kui töövaidlusorgan tuvastab töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse ning vähemalt üks pool palub töölepingu lõpetada, lõpetatakse tööleping ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.
Töölepingu seaduses ei ole sätestatud, kas ja/või kuidas kohaldatakse töölepingu töötajapoolset ülesütlemist reguleerivaid TLS § 85 lg-d 3 ja 4 koos TLS § 107 lg-tega 1 ja 2. Kolleegium järeldab nendest raskesti mõistetavatest sätetest, et olukorras, kus tööandja vaidlustab töötaja tähtajatu töölepingu erakorralise ülesütlemise ja töövaidluskomisjon või kohus tuvastab ülesütlemise tühisuse (TLS § 104 lg 1 ja § 105 lg 1), loeb töövaidlusorgan töölepingu lõppenuks korraliselt TLS § 85 lg 4 alusel. Seega kui töötaja tähtajatu töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, ei jätku töösuhe TLS § 107 lg 1 järgi, vaid lõpeb ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja järgimisel. Kuna TLS § 98 lg 1 järgi peab töötaja teatama töölepingu korralisest ülesütlemisest tööandjale ette vähemalt 30 kalendripäeva, loetakse ülesütlemine TLS § 85 lg 4 järgi korraliseks pärast 30 kalendripäeva möödumist ülesütlemisest. Kolleegium rõhutab, et kirjeldatud olukorras ei kohaldu TLS § 107 lg-d 1 ja 2.
Lugedes poolte töölepingu lõppenuks kostja ülesütlemisavalduses märgitud ajast, on kohtud jätnud tähelepanuta, et TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Lisaks ei ole ringkonnakohus TsMS § 652 lg 8 järgi seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Kuna kohus kohaldab seadust ise, oleks maakohus pidanud TLS § 85 lg-t 4 kohaldades lugema töölepingu lõppenuks korraliselt TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtajaga.
Ringkonnakohus, jättes maakohtu otsuse selles osas muutmata, on ekslikult juhindunud kostja apellatsioonkaebuses märgitust, et tööleping lõppes tema ülesütlemisavalduses märgitud kuupäevast.
Kolleegium on töölepingu ülesütlemise üle peetavas vaidluses avaldanud varem seisukohta, et kohus peab märkima kohtuotsuse resolutsioonis mh töölepingu lõppemise aja (Riigikohtu 19. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-196-13, p 15). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Poolte töölepingu lõppemise aja kindlakstegemiseks TLS § 85 lg 4 ja § 98 lg 1 järgi on oluline teada, millal hageja sai kätte kostja ülesütlemisavalduse. Kuna alama astme kohtute otsustest ei nähtu selgelt, millal hageja sai kostja ülesütlemisavalduse kätte, ning kooskõlas TsMS § 688 lg-tes 3–5 sätestatuga kolleegium asjaolusid ei tuvasta ja tõendeid ei hinda, tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.
Maakohtul tuleb töölepingu lõppemise aja väljaselgitamiseks pidada lisaks kolleegiumi eeltoodud seisukohtadele silmas ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 69 lg-tes 1 ja 2 ning §-s 135 ja § 136 lgs 6 sätestatut.
Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega, et kostjal ei ole õigust saada hagejalt hüvitist TLS § 100 lg 5 ja § 109 lg 4 järgi. Samas leiab kolleegium, et ringkonnakohus on jätnud hindamata, kas hageja esitatud asjaolud võivad anda talle õiguse nõuda rahalist hüvitist muul õiguslikul alusel.
Töölepingu seadus ei näe ette, et tööandjal on õigus saada töötajalt hüvitist, kui töötaja on järginud töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaega. Olukorras, kus töötaja teatab tööandjale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette, teeb ta kuni etteteatamistähtaja möödumiseni tööandjale tööd ja tööandja maksab töötajale selle eest tasu (TLS § 1 lg 1).
Tööandja õiguse nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest nägi ette enne 1. juulit 2009 kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 84 lg 2. Nimetatud säte nägi selgelt ette töötaja kohustuse maksta tööandjale hüvitist töötasu ulatuses, mida ta oleks tööandjalt saanud, kui ei oleks enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkunud. Alates 1. juulist 2009 kehtiva töölepingu seaduse ühestki sättest ega ka selle seaduse eelnõu seletuskirjast (seaduseelnõu 299 SE) ei ole võimalik järeldada seadusandja tahet kohustada töötajat maksma tööandjale töötasu suurust hüvitist aja eest, mille võrra varem ta enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkus. Kolleegiumi arvates kaasneks vastupidise tõlgendusega töötaja karistamine ainuüksi selle eest, et ta ei järginud töölepingu ülesütlemisel seaduses sätestatud etteteatamistähtaega. Selline lahendus ei oleks aga kooskõlas kohustuse rikkumise üldpõhimõtete ja töötaja vastutuse piirangutega (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 ja § 100 jj ning TLS § 72 jj). Seda eelkõige olukorras, kus töövaidlusorgan tuvastab, et töötajal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, ning loeb töölepingu lõppenuks TLS § 85 lg 4 alusel TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtajaga. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et TLS § 100 lg 5 ei anna tööandjale õigust nõuda töötajalt hüvitisena töötasu ulatuses hüvitist, kui töötaja on lahkunud töölt enne etteteatamistähtaega. Eeltooduga muudab kolleegium oma 29. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-116-12 tehtud otsuse p-s 12 TLS § 100 lg 5 kohaldamise kohta väljendatud seisukohta.
Kuigi poolte töölepingu lõppemise aeg ei ole selge (otsuse p 11), ei vaidle pooled selle üle, et kostja lahkus töölt enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtaja möödumist. Kolleegium leiab, et olukorras, kus töölepingu lõppemine tuleb lugeda TLS § 85 lg 4 alusel korraliseks, võib tööandjal olla õigus nõuda töölepingut süüliselt rikkunud töötajalt hüvitist TLS § 74 lg-te 1 või 2 järgi nt juhul, kui töötaja on lahkunud töölt enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist ja põhjustanud sellega tööandjale kahju.
TLS § 1 lg 1 ning § 15 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt on töötaja peamiseks kohustuseks teha tööd. Kui töötajal ei ole alust töö tegemisest keelduda, nt ei esine TLS §-s 19 sätestatud tööst keeldumist õigustavaid asjaolusid, võib töö tegemata jätmist, sh tööandja loata töölt lahkumist pidada töölepingu rikkumiseks. Kolleegium selgitab, et töölepingu rikkumiseks võib mh olla ka töölt lahkumine enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist.
Lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on sätestatud VÕS §-s 115 ja 7. ptk-s.
Töötaja vastutuse piirangud on sätestatud TLS 4. ptk-s. Võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid saab tööandja TLS § 72 järgi kasutada üksnes juhul, kui töötaja on töölepingust tuleneva kohustuse rikkumises süüdi. Töötaja kahju hüvitamist reguleeriv TLS § 74 ei sätesta sõnaselgelt tööandja õigust nõuda kahju hüvitamist, kui töötaja ütleb töölepingu üles ette teatamata või seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud etteteatamistähtajast varem. Küll aga tuleneb TLS § 74 lg-test 1 ja 2, et töötaja vastutab töölepingu süülise rikkumise tagajärjel tööandjale tekitatud kahju eest. Seega juhul, kui töötaja on lahkunud töölt enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtaja möödumist ja selline rikkumine on toime pandud tahtlikult või hooletusest, peab ta hüvitama tööandjale tekitatud kahju TLS § 72, § 74 lg-te 1 või 2 järgi. Tulenevalt VÕS § 127 lg- tes 1 ja 4 sätestatust peab tööandja sellisel juhul tõendama, et töötaja süüline enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkumine põhjustas talle kahju. Hüvitatava kahju kindlakstegemiseks peab kohus mh kohaldama VÕS § 127 lg-d 2 ja 3. Kahjuhüvitise suuruse määramisel kohalduvad mh ka VÕS §-d 139 ja 140.
Eeltoodust tulenevalt peab maakohus asja uuel lahendamisel tegema kindlaks, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt hüvitist seetõttu, et kostja lahkus töölt enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist. Selleks tuleb maakohtul kooskõlas TsMS § 230 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga anda vajadusel pooltele võimalus oma seisukohti täpsustada ning väiteid ja vastuväiteid tõendada.
Menetluskulud jaotatakse ja määratakse kindlaks TsMS § 173 lg 3 ja § 174 lg 6 alusel asja uuel läbivaatamisel maakohtus. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu.
Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu