3-2-1-143-15

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-143-15 Otsuse kuupäev Tartu, 16. detsember 2015. a Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Peeter Jerofejev Kohtuasi Raigo Leinbergi hagi Eesti Vabariigi vastu ületunnitöö eest tasu 201 euro 60 sendi ja viivise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-50195 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 226 eurot 19 senti Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja Raigo Leinberg, esindaja vandeadvokaat Kersti Sild Kostja Eesti Vabariik (Päästeameti kaudu), esindaja vandeadvokaat Allar Jõks Asja läbivaatamise kuupäev 16. november 2015. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-50195 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Raigo Leinberg (hageja) esitas 13. jaanuaril 2014 Tööinspektsiooni Lääne Inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus mõista Eesti Vabariigilt (kostja) välja ületunnitöö tegemise eest töötasu 165 eurot 25 senti. Töövaidluskomisjon rahuldas 13. veebruari 2014. a otsusega avalduse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 201 eurot 60 senti. Kostja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja esitas 7. märtsil 2014 Harju Maakohtule avalduse töövaidluse lahendamiseks hagimenetluses.

2.Hageja esitas 14. aprillil 2014 Pärnu Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt välja töötasu 201 eurot 60 senti, viivise 9. oktoobri 2014. a seisuga 12 eurot 81 senti ja alates sellest kuupäevast tasumata põhinõudelt kuni selle täieliku tasumiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) §s 94 sätestatud ulatuses.

Hagiavalduse kohaselt töötab hageja Päästeametis päästetöötajana täistööajaga. Tööaja kohta peetakse summeeritud tööaja arvestust ning arvestusperiood on kuus kuud. Hageja on nõustunud tegema ületunnitööd, mis hüvitatakse poolte kokkuleppe kohaselt rahas. Ajavahemikus 1. juuli 2013 kuni 31. detsember 2013 tegi hageja 32 ületundi, mida kostja ei ole hagejale hüvitanud. Sel ajavahemikul sai hageja töötasu 92 tööpäeva eest kokku 3101 eurot 2 senti. Hüvitamata ületundide eest on hagejal õigus saada kostjalt töölepingu seaduse (TLS) § 44 lg 7 alusel kokku töötasu 201 eurot 60 senti.

3.Kostja vaidles hagile vastu.

Töövaidluskomisjon on ületanud hageja nõude piire ja mõistnud kostjalt välja hüvitise, mida hageja ei nõudnud. Kohus saab lahendada üksnes töövaidluskomisjonile esitatud avaldust, milles hageja palus välja mõista 165 eurot 25 senti. Hageja ei nõudnud töövaidluskomisjonile esitatud avalduses viivist.

Hagejal ei tekkinud summeeritud tööaja arvestusperioodi lõpuks ületunde. Hageja tööaja ja töötasu arvestus ei ole õiged. Summeeritud tööaja arvestuse korral makstakse töötajale töötasu töötatud tundide alusel. Kui arvestusperioodi lõpuks on ületunde, hüvitatakse need 0,5-kordselt, sest ühekordselt on need juba hüvitatud. Töötaja haiguse korral arvatakse n-ö normtundidest välja need haiguspäevad, mis sattusid töötaja graafikujärgsetele tööpäevadele. Kuna hageja oli haige ajal, mil ta ei pidanudki graafiku järgi töötama, siis ei olnud vaja tema normtunde vähendada. Hagejal ei saanud olla õigustatud ootust, et haigestumise tõttu säilib kuupalk täies ulatuses ja haiguspäevade eest lisandub haigusraha.

4.Pärnu Maakohus rahuldas 18. novembri 2014. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 201 eurot 60 senti ning sissenõutavaks muutunud viivise 12 eurot 81 senti ja alates 10. oktoobrist 2014 viivise põhinõudelt VÕS §-s 94 sätestatud ulatuses kuni põhinõude tasumiseni.

Menetluskulud jäid kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole hageja muutnud töövaidluskomisjonile esitatud nõude alust, mistõttu on tegemist sama töövaidlusega. Viivisenõude lisandumine ei ole esialgse nõude muutmine.

Ekslik on kostja väide, et juhul, kui töötaja on graafikujärgsetel vabadel päevadel haige, ei maksta talle selles kuus töötasu normtundide alusel, vaid töötatud aja eest. Kostja kehtestatud summeeritud tööaja arvestus ei võimalda maksta hagejale töötasu tegelikult töötatud aja eest ning kostja ei ole seda ka teinud. Kui kostja oleks novembris 2013 maksnud hagejale tegelikult töötatud aja eest, pidanuks hageja saama tasu 144 töötunni eest, mitte 136 tunni eest, nagu kostja maksis. Seega vähendas kostja hageja haiguspäevade võrra (32 tundi) tema novembrikuu normtunde (168) ja maksis töötasu õigesti 136 normtunni eest.

Summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb töötajal, kes haiguse või puhkuse tõttu mõnes kalendrikuus osaliselt ei tööta, vähendada põhjusega töölt puudutud aja võrra kuu normtundide arvu. Ei ole oluline, kas töötaja haigus langeb graafikujärgsetele tööpäevadele või vabadele päevadele, normtundide arvu peab tööandja vähendama mõlemal juhul.

Kostja vähendas novembris 2013 hageja normtundide arvu haiguspäevade võrra, mistõttu jäi tööaja arvestusperioodi lõpuks, s.o 31. detsembriks 2013 hagejale 32 ületundi. Kuna hageja ei ole nende ületundide eest tasu saanud, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 201 eurot 60 senti. Kostja sisekorraeeskirjade p 38 järgi arvutatakse ja makstakse lisatasu ületunnitöö eest summeeritud tööaja arvestusperioodi lõpus. Seega on kostja olnud tasu maksmisega viivituses alates 1. jaanuarist 2014.

5.Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. aprilli 2015. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäid kostja kanda.

Maakohus ei ületanud hagi piire, sest lahendas kostja taotlusel hageja selle nõude, mille hageja oli esitanud töövaidluskomisjonile. Hageja viivisenõue, mida ta ei esitanud töövaidluskomisjonile, on esitatud kohtule tähtaegselt.

Maakohtu otsus ei ole vastuoluline. Pooled ei vaidle hageja kuutöötasu suuruse üle ega selle üle, et töötasu suurus ei sõltunud hageja töötundide arvust. Samas arvestati hageja töötunde summeeritult.

Seega olid pooled leppinud kokku töötasu suuruse normtundide eest. Sõltuvalt tegelikult töötatud ajast arvestati ületunde. Novembris 2013 oli normtunde 168, millest hageja töötas 144. Kuna hageja oli neli päeva haige, siis maksti talle töötasu 136 tunni eest, arvates normtundidest maha nelja haiguspäeva töötunnid, s.o kokku 32 tundi (8 × 4). Kostja ei ole mõistlikult põhjendanud, miks lähtuti palga arvutamisel normtundidest, millest oli arvatud maha haiguspäevade arvestuslikud töötunnid, kuid summeeritud tööaja arvestamisel seda võimalikuks ei peetud ning haiguspäevade võrra normtunde ei vähendatud.

Haiguse korral normtundide arvu vähendamine sõltuvalt sellest, kas töötaja pidi graafiku järgi töötama või mitte, ei ole kooskõlas töölepingu seaduse mõttega. Kuna ajutise töövõimetuse ajal on isik töö tegemise kohustusest vabastatud, ei saa seda aega arvestada kalendrikuu tööaja normi hulka.

Eeltoodust tulenevalt pidi kostja vähendama hageja normtundide arvu haiguspäevade võrra. Seega ei töötanud hageja novembris 2013 normtundidest vähem, vaid tegi kaheksa ületundi. Kuna novembri 2013 lõpuks oli hagejal seitse n-ö alatundi ja detsembris 2013 töötas hageja 39 ületundi, oli hagejal summeerimisperioodi lõpuks 32 ületundi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.

Kostja arvates leidsid kohtud valesti, et haiguse korral tuleb normtundide arvu vähendada ka graafikujärgsete vabade päevade võrra. Kohtute seisukoht ei põhine seadusel. Ükski õigusakt ei reguleeri summeeritud tööaja tööajanormi vähendamist aja võrra, mil töötaja on ajutiselt töövõimetu.

Tööinspektsioon ja sotsiaalministeerium on avaldanud arvamust, et normtunde ei vähendata graafikujärgsete vabade päevade võrra. Kohtupraktika on vastukäiv ja ebaühtlane, kuna halduskohus on analoogsetes asjades leidnud, et haiguse korral vähendatakse tööajanormi üksnes graafikujärgsete tööpäevade võrra. Ringkonnakohus kohaldas valesti ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 50 lg-t 1 ja jättis arvestamata § 60 lg 1 p-ga 5. Ajutise töövõimetuse hüvitise eesmärk on hüvitada töötajale kahju, mitte teda alusetult rikastada.

9.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

11.Kuigi kostja ei väida kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on ületanud hagi piire, lahendades suurema nõude, kui hageja oli töövaidluskomisjonile esitanud, märgib kolleegium, et nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et maakohus ei ole hagi piire ületanud. Kolleegium järgib selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 689 lg 5).

12.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötab täistööajaga, mis jaguneb kuuekuulise arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt (summeeritud tööaeg) ning vaidlusaluse arvestusperioodi jooksul oli hageja ajutiselt töövõimetu. Samuti ei vaidle pooled, et olid leppinud kokku ületunnitöö tegemises ja selle hüvitamises rahas. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja tegi tööaja arvestusperioodi lõpuks ületunde. Hageja arvates tuleb ületundide kindlakstegemiseks vähendada poolte kokkulepitud tööaega kogu hageja töövõimetuse aja võrra, s.o nii tööajakavasse märgitud tööpäevade kui ka puhkepäevade võrra. Kostja arvates tuleb kokkulepitud tööaega vähendada üksnes tööajakavas ettenähtud tööpäevade võrra. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohus põhjendatult leidnud, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb töötaja ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada poolte kokkulepitud tööaega töötaja ajutise töövõimetuse korral nii tööajakavasse märgitud töö- kui ka puhkepäevade võrra.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega. Maakohus ei ole kooskõlas TsMS § 436 lg-s 1, § 438 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatuga põhjendanud oma seisukohta, et ületundide kindlakstegemiseks tuleb vähendada kokkulepitud tööaega mh aja võrra, mil töötaja ei pidanud tööajakava järgi tööülesandeid täitma. Ringkonnakohus on jätnud maakohtu rikkumise tähelepanuta, rikkudes sellega ka ise oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 esimene lause).

Kolleegiumi arvates ei tulene töölepingu seadusest, et summeeritud tööaja arvestuse korral vähendatakse kokkulepitud tööaega puhkeajale langeva töötaja ajutise töövõimetuse aja võrra.

13.Töölepingu seadus defineerib mh nii summeeritud tööaja kui ka ületunnitöö mõisted ning näeb ette summeeritud tööaja ning ületunnitöö arvestamise ja hüvitamise üldised põhimõtted (vt nt TLS § 6 lg 6, § 43 lg 3, § 44 lg-d 1 ja 7). Samas ei sätesta töölepingu seadus ega muu õigusakt summeeritud tööaja arvestamise ega ületunnitöö kindlakstegemise ja hüvitamise täpsemat korda.

Üldjuhul täidab töötaja tööülesandeid kokkulepitud tööajal, kuid TLS § 44 lg 1 võimaldab pooltel leppida kokku, et töötaja kohustub tegema ületunnitööd, st töötama üle kokkulepitud tööaja.

Summeeritud tööaja arvestuse korral on ületunnitöö kokkulepitud tööaega ületav töö arvestusperioodi lõpul. Kui pooled on leppinud kokku, et ületunnitöö hüvitatakse rahas, maksab tööandja TLS § 44 lg 7 alusel töötajale 1,5-kordset töötasu. Sellisel juhul kompenseeritakse ületunnitöö tegemise tõttu kaotatud puhkeaeg rahas ilma täiendava vaba aja andmise kohustuseta. TLS § 19 p 2 järgi on töötajal õigus keelduda töö tegemisest nt juhul, kui ta on ajutiselt töövõimetu ravikindlustuse seaduse tähenduses. Kuna töötaja ajutise töövõimetuse aega arvestatakse kalendri-, mitte tööpäevades, võivad töövõimetuse aja sisse jääda ka töötaja vabad päevad (puhkeaeg).

Kolleegium leiab, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada kokkulepitud tööaega üksnes töötaja tööajale langeva ajutise töövõimetuse aja võrra.

Tööajakavasse märgitud puhkepäevadele sattuva ajutise töövõimetuse aja võrra ei ole alust kokkulepitud tööaega vähendada. Vastasel korral vähendatakse tööaega aja võrra, mille jooksul ei oleks töötaja pidanud kokkuleppe kohaselt nagunii tööülesandeid täitma. Sellega tekiks olukord, kus tööandja peaks TLS § 44 lg 7 alusel maksma 1,5-kordset töötasu aja eest, kui töötaja ei pidanud tööajakava järgi tööd tegema ja töötasu saama. Kolleegiumi arvates ei oleks selline järeldus kooskõlas TLS § 1 teises lauses ja § 28 lg 2 p-s 2 sätestatuga, mille kohaselt maksab tööandja töötajale töötasu töö eest. Erandina peab tööandja maksma töötajale töötasu juhul, kui töötaja tööd ei tee, üksnes TLS §-des 35, 36 ja 38 ettenähtud juhtudel.

Eeltoodud seisukohta toetab ka asjaolu, et töökohustustest ajutise vabastuse korral võib töötajal olla õigus saada muud sissetulekut. Näiteks TLS § 19 p 2 alusel töö tegemisest keeldumise korral ajutise töövõimetuse tõttu võib töötajal olla õigus saada RaKS § 50 lg 3 p-des 1-4 nimetatud ajutise töövõimetuse hüvitist (sh nt haigushüvitist või hooldushüvitist). Ajutise töövõimetuse hüvitis on RaKS § 50 lg 1 järgi rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel mh töötajale, kellel jääb töökohustustest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. RaKS § 60 lg 1 p 5 kohaselt ei ole töötajal õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist mh juhul, kui ta saab ajutise töövõimetuse aja eest tööandjalt töötasu ja muud tasu. Seega on ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise eesmärk asendada töötajale mh tema haiguse või lapse või perekonnaliikme põetamise või lapse hooldamise tõttu saamata jääv töötasu. Kui tööandja maksaks sama aja eest töötajale töötasu ületunnitöö tegemise eest, ei oleks töötajal õigust ajutise töövõimetuse hüvitist saada.

Ainuüksi asjaoludest, et ajutise töövõimetuse aega arvestatakse kalendripäevades ning töötajale makstava ajutise töövõimetuse hüvitise suurus võib erineda saamata jäänud töötasu suurusest, ei saa järeldada, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada kokkulepitud tööaega kõikide ajutise töövõimetuse päevade võrra.

Eeltoodule tuginedes leiab kolleegium, et kuna hageja oli summeeritud tööaja arvestusperioodil ajutiselt töövõimetu, tuleb tema arvestusperioodi kokkulepitud tööaega vähendada üksnes nende päevade võrra, mil ta ei saanud töövõimetuse tõttu tööd teha. Kokkulepitud tööaega ei ole alust vähendada päevade võrra, mil hagejal ei olnud tööajakava järgi kohustust tööd teha.

14.Kolleegium selgitab lisaks, et kui tööandja ei ole töötaja ajutise töövõimetuse ajaks jõudnud tööajakava koostada, lähtutakse täistööajaga töötamise korral tööaja kindlakstegemisel TLS § 43 lgtes 1 ja 2 sätestatud eeldusest, et töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul ja 8 tundi päevas. Sellisel juhul arvatakse arvestusperioodiks kokkulepitud tööajast välja üksnes tööpäevad, mil töötaja oli ajutiselt töövõimetu.

15.Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha, kas hagejal on õigus saada kostjalt töötasu ületunnitöö eest. Selleks peab ringkonnakohus tegema kindlaks, kas hageja tegi arvestusperioodi lõpuks ületunnitööd. Kui ringkonnakohus jõuab järeldusele, et hageja ei ole ületunnitööd teinud, jääb hagi rahuldamata.

16.Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

Tambet Tampuu, Ants Kull, Peeter Jerofejev

Õigusnõustaja

Ületunnitöö tasu: 1,5-kordne tasu või vaba aeg

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.