← Eesti

3-2-1-59-16

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-59-16 Otsuse kuupäev Tartu, 21. september 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja A

§ 475lg-s 3 ettenähtud tähtaeg oli peatunud ja katkenud.

Lisaks tuleb VÕS § 475 lg-s 3 sätestatu jätta VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata, sest üheaastase tähtaja kohaldamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega.

  1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  3. detsembri
  4. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuvastas maakohus, et hageja sai kostja
  5. aprilli
  6. a otsuse, millega kostja keeldus hagejale kindlustushüvitist maksmast, kätte
  7. septembril
  8. Maakohus leidis õigesti,

§ 475lg-s 3 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mitte aegumistähtaeg.

Maakohus jättis aga tähelepanuta hageja väited tähtaja peatumise ja katkemise kohta. Hageja väitis,

§ 475lg-s 3 sätestatud tähtaeg oli peatunud, sest ta esitas 24.

aprillil 2014 ja

  1. septembril 2014 avalduse lepitusorganile ning pooled pidasid läbirääkimisi. Samuti tugines hageja sellele, et tähtaeg katkes, kuna kostja teatas
  2. augustil 2014, et ta on nõus maksma hüvitise kompromissina. Kuna õigust lõpetavale tähtajale on analoogia korras võimalik kohaldada aegumise peatumise ja katkemise aluseid, oleks maakohus pidanud hageja nendele väidetele vastama. Maakohtul oli õigus teha vaheotsus analoogia korras ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 8 lg-st 2 juhindudes ka õigust lõpetava tähtaja korral. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  3. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus või saata asja uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda, kellelt mõista välja kostja kassatsiooniastmes kantud menetluskulu 698 eurot 40 senti. Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus põhjendamatult,

§ 475

lg-s 3 sätestatud õigust lõpetavale tähtajale võib analoogia korras kohaldada aegumise peatumise ja katkemise aluseid. VÕS § 475 lg-s 3 ettenähtud tähtajale ei kohaldu aegumistähtaja katkemise ja peatumise sätted. Kuna maakohtu tuvastatu järgi sai hageja kostja

  1. aprilli
  2. a otsuse kätte
  3. septembril 2013, hakkas VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaeg kulgema
  4. oktoobril 2013 ning tähtaeg lõppes TsÜS § 136 lg 2 järgi
  5. septembril
  6. Aegumise peatumise ja katkemise regulatsioon ei kohaldu õigustlõpetavale tähtajale analoogia korras, sest tegemist ei ole seaduse lüngaga. Ka Riigikohtu varasemast praktikast saab järeldada,

§ 475lg-s 3 sätestatud õigust lõpetav tähtaeg ei ole seotud aegumise regulatsiooniga.

  1. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
  3. Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes selle üle, et hageja esitas
  4. novembril 2012 kostjale liiklusõnnetusega tekkinud kahju hüvitamise avalduse ning kostja keeldus kahju hüvitamast
  5. aprilli
  6. a otsusega. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagi esitamise ajaks
  7. oktoobril 2014 oli möödunud VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaeg. Hageja leiab,

§ 475

lgs 3 ettenähtud tähtaeg ei olnud hagi esitamise ajaks möödunud, sest ta sai hageja

  1. aprilli
  2. a otsuse kätte alles
  3. septembril 2013, pooled pidasid kuni hagi esitamiseni läbirääkimisi, hageja oli pöördunud lepitusorganisse ning pärast kahju hüvitamisest keeldumise otsuse tegemist ja hagejale edastamist oli kostja teinud hagejale
  4. augustil 2014 ettepaneku hüvitada osa liiklusõnnetusega tekkinud kahjust. Kostja leiab,

§ 475lg-s 3 sätestatud üheaastane tähtaeg hakkas kulgema 24.

aprillist 2013, kuid isegi kui hageja sai kostja selle kuupäeva otsuse kätte alles 30. septembril 2013, oli kohustust täitma sundimise hagi esitamise tähtaeg möödunud, sest hageja esitatud asjaolud ei toonud kaasa VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaja peatumist või katkemist. Maakohus leidis,

§ 475

lg 3 näeb ette õigustlõpetava tähtaja ning see oli hagi esitamise ajaks möödunud, kuna õigustlõpetavale tähtajale ei kohaldu TsÜS-is sätestatud nõude aegumistähtaja peatumise ja katkemise regulatsioon. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga,

§ 475lg 3 sätestab õigustlõpetava tähtaja.

Samas leidis ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et analoogia korras kohalduvad TsÜS-is ettenähtud aegumistähtaja peatumise ja katkemise sätted ka õigustlõpetavatele tähtaegadele. 11. Põhjendatud on kohtute järeldus,

§ 475

lg-s 3 sätestatud kohustust täitma sundimise hagi esitamise üheaastane tähtaeg on õigustlõpetav, mitte aegumistähtaeg. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaega reguleerib sõnaselgelt VÕS § 475 lg 1 esimene lause. VÕS § 475 lg 3 käsitleb olukorda, kus kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi ühe aasta jooksul pärast seda, kui ta on saanud vastuse, millega tema taotlus jäeti rahuldamata. Kohustuse täitmise nõudeõiguse piiramine tuleneb asjaolust, et mida kauem kindlustusvõtja nõude esitamisega ootab, seda raskem on välja selgitada juhtumiga seotud asjaolusid. Samas kaitseb norm ka kindlustusandja põhjendatud ootust oma vara kasutamisel, kui kindlustusandja on hüvitise maksmisest keeldunud ja kindlustusvõtja ei ole ühe aasta jooksul kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks midagi ette võtnud. Seega võimaldab VÕS § 475 lg 3 kindlustusandjal mõistliku aja jooksul arvestada sellega, kas kindlustusvõtja esitab nõude või mitte (Riigikohtu 23. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-14, p 9). Kolleegium jääb sellele seisukohale ka praeguses asjas. 12. Ringkonnakohus leidis,

§ 475lg-s 3 sisalduvale õigustlõpetavale tähtajale saab analoogia alusel kohaldada Ts

ÜS-is sätestatud aegumistähtaja peatumise ja katkemise regulatsiooni. TsÜS § 4 järgi kohaldatakse õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Sellise sätte puudumisel lähtutakse seaduse või õiguse üldisest mõttest. Seega on seaduse või õiguse analoogia kohaldamine võimalik üksnes juhul, kui vajalikku õigusnormi ei leidu ja sellise normi puudumine ei ole seaduse mõtte ja eesmärgiga kooskõlas. Ringkonnakohus ei ole otsuses analoogia kohaldamist põhjendanud, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-s 1 ja § 654 lg-s 4 sätestatud kohustust. Kolleegium leiab, et analoogia kohaldamise tingimused ei ole praegusel juhul täidetud. Kolleegiumi arvates on seadusandja teadlikult soovinud välistada VÕS § 475 lg-s 3 ettenähtud õigustlõpetava tähtaja peatumise ja katkemise, et eristada õigustlõpetavaid ja aegumistähtaegu ning tagada õigustlõpetavate tähtaegade sätestamise eesmärgi saavutamine, s.o lõpetada nõue või muu õigus või välistada selle maksmapanek mõistliku aja jooksul aegumistähtaja kestel.

  1. Kolleegium leiab, et kohtud on jätnud tähelepanuta, et TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 sätestab, et otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seega ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud (vt nt Riigikohtu
  2. juuni
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-09, p 13;
  4. veebruari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-08, p 11). See nõue kehtib ka ringkonnakohtu kohta, kes TsMS § 652 lg 8 järgi ei ole seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega (vt ka Riigikohtu
  6. mai
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-08, p 15). Hageja väitis,

§ 475lg-s 3 ettenähtud tähtaeg oli peatunud Ts

ÜS § 160 lg 2 p 4 või § 167 alusel või katkenud TsÜS § 158 järgi. Seejuures tugines ta mh asjaolule, et pärast

  1. aprilli
  2. a kahju hüvitamisest keeldumise otsuse tegemist ja selle kättesaamist pidasid pooled läbirääkimisi ning kostja teatas
  3. augustil 2014 hagejale valmisolekust tasuda kompromissina 11 513 eurot 81 senti. Toimikust nähtuvalt ei ole kostja hageja sellele väitele vastu vaielnud.
  4. Kooskõlas TsMS § 688 lg-tes 3-5 sätestatuga juhindub kolleegium kohtute tuvastatust, et hageja sai kostja
  5. aprilli
  6. a otsuse kätte
  7. septembril
  8. Kohtud ei ole pööranud tähelepanu hageja väitele, et pärast kahju hüvitamisest keeldumise otsuse tegemist teatas kostja hagejale valmisolekust maksta talle rahalist hüvitist. TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Ka VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kui seadusest, tavast või tehingust tulenev oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu, jäetakse see võlasuhtele VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata. Kolleegiumi hinnangul ei ole välistatud, et hageja esitatud asjaoludel võib olla VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud õigustlõpetavale tähtajale tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega ning anda seetõttu aluse jätta nimetatud tähtaeg VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata. Kui kostja pidas hagejaga pärast kahju hüvitamisest keeldumise otsuse tegemist ja hagejale kättetoimetamist läbirääkimisi, mööndes mh võimalust hüvitada osa kahjust, võib kostja olla käitunud vastuoluliselt. Vastuoluline käitumine, mis takistab nõude maksmapanemist ja toob kaasa selle tähtaja möödumise, võib olla vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka nt Riigikohtu
  9. veebruari
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11). Kuna hageja esitas VÕS § 6 lg 2 kohaldamise aluseks olevad asjaolud, oleks kohtud pidanud võtma kooskõlas TsMS § 436 lg-s 7 ja § 438 lg-s 1 sätestatuga põhjendatud seisukoha, kas need annavad aluse jätta VÕS § 475 lg-s 3 nimetatud tähtaja kohaldamata vähemalt osas, milles kostja oli väljendanud valmisolekut maksta hagejale hüvitist.
  11. Kuna Riigikohus on seotud alama astme kohtute tuvastatud asjaoludega ning ise asjaolusid ei tuvasta ega tõendeid ei hinda (TsMS § 688 lg-d 3-5), on põhjendatud saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule, nagu leidis ringkonnakohus. Asja uuel lahendamisel peab maakohus võtma hageja nõude kohta põhjendatud seisukoha.
  12. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
  13. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Ants Kull

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.