3-2-1-68-16

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-68-16 Otsuse kuupäev Tartu, 25. jaanuar 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu Kohtuasi Katrin Velleti hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA vastu auto väljanõudmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 4. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Osaühingu EUROPARK ESTONIA kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 3500 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja Katrin Vellet, esindaja vandeadvokaat Alan Biin Kostja Osaühing EUROPARK ESTONIA, esindaja vandeadvokaat Arne Ots Asja läbivaatamise kuupäev 28. november 2016. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2.Kassatsioonkaebus rahuldada.

3.Tagastada Osaühingule EUROPARK ESTONIA kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Katrin Vellet (hageja) esitas 4. märtsil 2015 Harju Maakohtule hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA (kostja) vastu, milles palus kohustada kostjat andma hagejale üle sõiduauto Volvo XC70 (registreerimismärk 832 BJV, auto) valduse. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt välja 350 eurot riigilõivu ja 1345 eurot 50 senti esindajakulude hüvitamiseks.

2.Harju Maakohus tagas 5. märtsi 2015. a määrusega hageja taotlusel hagi ja kohustas kostjat andma auto hagejale üle.

3.Harju Maakohus rahuldas hagi esmalt 31. märtsi 2015. a tagaseljaotsusega ja jättis menetluskulud kostja kanda (mõistes kostjalt hageja kasuks välja 764 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras), kuna kostja ei vastanud hagile kohtu määratud tähtaja jooksul.

Kostja kaja jättis maakohus 13. mai 2015. a määrusega rahuldamata.

Kostja määruskaebuse alusel tühistas Tallinna Ringkonnakohus 26. juuni 2015. a määrusega maakohtu määruse ja taastas tsiviilasja menetluse.

4.Hageja väitel on auto omanik Aktsiaselts SEB Liising ja vastutav kasutaja hageja. 2. märtsil 2015 teisaldas kostja sõiduauto tema hallatavast, Tallinnas Tuukri 56 asuvast eraparklast ja on keeldunud auto valdust hagejale üle andmast. Hagejal on õigus nõuda valduse taastamist kostjalt kui omavoliliselt valdajalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 45 alusel. Hageja ei ole kostjaga sõlminud parkimislepingut, sest leping sõlmitakse autojuhiga ja sellest ei tulene kolmandatele isikutele kohustusi. Hageja ei olnud autojuht ja ta ei ole jätnud tasumata parkimistasu ega leppetrahvi. Kostja ei võinud autot võlgnevuse korral teisaldada ega kinni pidada ja selleks õiguse andvad parkimistingimused on tühised tüüptingimused.

5.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja vaidles vastu ka hageja esindajakulude suurusele.

Kostja arvates on auto teisaldatud õiguspäraselt. Auto parkimisega kostja hallatavates parklates (sh seitsmel korral Tuukri 56 parklas) sõlmiti 3. detsembrist 2013 kuni 2. märtsini 2015 kümnel korral parkla sissesõidu juures avaldatud parkimistingimustel parkimislepingud, kuid parkimistasu ega leppetrahvi ei makstud. Parkimislepingu tingimuste järgi tuleb lepingu rikkumisel tasuda leppetrahvi 30 eurot. Auto vastutav kasutaja on hageja, seega tuleb eeldada, et tema oli parkimislepingu pool kõigil kümnel parkimiskorral, kui kostja nõudis leppetrahvi parkimise eest tasumata jätmise tõttu. Lisaks saab hagejat kui kohtutäiturit lepingu pooleks pidada ka seetõttu, et auto teine kasutaja on kohtutäituri büroo töötaja, kes eelduslikult kasutas autot hageja kutsetegevuses.

Auto teisaldamiseks oli õiguslik alus, kuna parkimistingimustes on kokku lepitud, et kostja võib auto parkimistasu või leppetrahvi maksmata jätmisel õiguskaitsevahendina teisaldada ja panna sellega seotud kulud auto kasutaja kanda. Autole oli jäetud meeldetuletus, mis viitas mh teisaldamise võimalusele. Õigus autot teisaldada ja kinni pidada tuleneb ka üürileandja pandiõigusest. Kostjal ei ole muud tõhusat õiguskaitsevahendit oma õiguste kaitseks. Rataste lukustamine ei oleks olnud piisavalt tõhus, sõiduki kasutajad on korduvalt rattalukud omastanud. Kostja ei ole keeldunud autot valdajale üle andmast ja on nõus valduse taastama, kui tasutakse leppetrahv ja teisaldamisega seotud kulud 105 eurot.

6.Harju Maakohus rahuldas 16. oktoobri 2015. a otsusega hagi ja kohustas kostjat andma auto valduse hagejale üle. Otsuse resolutsiooni järgi loetakse hagi tagamise korras auto üleandmine selles osas otsuse täitmiseks ja hagi tagamine jääb kehtima otsuse jõustumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis temalt hageja kasuks välja riigilõivu 350 eurot ja esindajakulud 1000 eurot 50 senti (kokku 1350 eurot 50 senti).

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõude õiguslik alus AÕS § 44 lg 1. Pooled ei vaidle, et hageja on auto vastutav kasutaja liiklusseaduse (LS) § 2 p 93 tähenduses ja et 2. märtsil 2015 lukustas kostja auto ja seejärel teisaldas selle tema hallatavast parklast nii, et hagejal ega teistel kaasvaldajatel ei olnud enam võimalik teostada selle üle tegelikku võimu. Sõiduki parkimisega tasulisel parkimisalal sõlmib selle juht parkla operaatoriga lepingu tingimustel, mis on piisava selgusega määratud ja mõistlikul viisil nähtavad parkla sissesõidu juures. Parkimisleping vastab üürilepingu tunnustele. Ekslik on kostja väide, et parkimislepingu pooleks tuleb lugeda auto vastutav kasutaja. See ei tulene LS § 72 lg-st 1. Samuti ei saa hageja kui kohtutäituri kasutusse antud sõiduki puhul eeldada, et seda kasutatakse just majandus- ja kutsetegevuses. Siiski saab lugeda tuvastatuks, et üks auto valdajatest sõlmis kostjaga 2. märtsil 2015 parkimislepingu parklasse sissesõidu juures nähtavatel parkimistingimustel. Ei ole tuvastatud, et lepingu oleks parkijana sõlminud hageja. Tulenevalt AÕS § 50 lg-st 1 võib iga kaasvaldaja kaitsta valdust AÕS §-des 40-48 sätestatud korras.

Tehingu tegemist majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku nimel saab eeldada vaid nende isikute puhul, kes tegutsevad tehingu teisele poolele äratuntavalt teise isiku majandus- ja kutsetegevuses.

Sõiduauto parkimine ei ole selline tehing. Seega tuleb eeldada, et parkimistingimustel sõlmitud leping on tarbijaleping. Kostja ei tõendanud, et auto teisaldamist ja kinnipidamist võimaldavad parkimistingimused ei kahjusta teist poolt ebamõistlikult. Seega on tegu tühiste tüüptingimustega, mis võimaldavad VÕS § 42 lg 3 p 22 järgi nõuda ebamõistlikult suurt tagatist. Seetõttu ei olnud kostjal õiguslikku alust autot teisaldada ega kinni pidada. Samuti ei või kostja autot teisaldada üürileandjana, sest VÕS § 307 lg 1 võimaldab asja üksnes kinni pidada, mitte aga üüritud kinnisasjalt ära viia. Lisaks on kaheldav, kas kolmandale isikule kuuluva eseme kinnipidamine rahalise nõude täitmise tagatisena vastab VÕS § 305 lg-te 1 ja 2 mõttele, sest kinnipidamise tulemusel ei saa kostja oma rahalist nõuet sõiduki kasutaja vastu maksma panna. Nõuet omaniku vastu ei ole kostja tema enda väitel esitanud. Kostja saab nõuda tasu sõiduki tegelikult parkinud isikult. Kostja rikkus seega hageja valdust õigusliku aluseta ja hagi tuleb rahuldada.

7.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud (riigilõiv apellatsiooniastmes 300 eurot) palus kostja jätta hageja kanda.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt esindajakuludena välja 552 eurot.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. veebruari 2016. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud mõlemas kohtuastmes jättis ringkonnakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja apellatsioonimenetluse kuludena 552 eurot.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et hageja oli auto kaasvaldaja ja võis seega tulenevalt AÕS § 50 lg-st 1 esitada valduse kaitse nõude.

Üürileandja pandiõigus ei kohaldu olukorras, kus üüritakse hoonestamata kinnisasja osa, ja sellele tuginedes ei võinud kostja auto valdust ära võtta ega autot kinni pidada.

Samuti ei anna kostjale õigust autot teisaldada ega kinni pidada parkimistingimuste p 9, mis on VÕS § 42 lg 3 p 22 kohaselt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine. Samuti on see tüüptingimus ebamõistlikult kahjustav ka põhjusel, et sellega välistatakse tingimuse kasutaja seadusest tulenev vastutus (VÕS § 42 lg 3 p 1, majandus- või kutsetegevuses tegutseva parkija puhul koosmõjus §ga 44). Nimelt on tüüptingimuses sätestatud, et auto äravedamine ja hoidmine toimub sõidukijuhi vastutusel. Sellest saab järeldada, et kui sõiduki äravedamisel või hilisemal hoidmisel peaks sõidukiga midagi juhtuma, ei vastuta kostja kahju eest ühelgi juhul ja kõige eest vastutab sõidukijuht.

Oma seadusest tuleneva vastutuse täielik välistamine tüüptingimustega on keelatud. Vaidlusalune tüüptingimus on ebamõistlikult kahjustav ka VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi (majandus- või kutsetegevuses tegutseva parkija puhul koosmõjus §-ga 44), sest tingimusega nähakse parkijale ette kohustus tasuda ebamõistlikult suurt hüvitist, kui parkija viivitab näiteks väiksema kui euro suuruse parkimistasu maksmisega ja peab selle tõttu hüvitama auto äravedamise ja hoiustamise kulud.

Isegi kui vaidlusalune tüüptingimus kehtiks, ei saaks seda lugeda lepingu osaks (VÕS § 37 lg 3), sest autot parkides saab juht mõistlikult eeldada, et parkimise tüüptingimused sisaldavad parklakoha üürilepingu tüüpilisi tingimusi, näiteks tasu suurus ja tasu maksmise kord, mitte aga sõiduki äravedamise ja parkla omaniku vastutuse piiramise tingimusi.

Menetluskulud võis välja mõista käibemaksuga, sest kohtule ei esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja saaks käibemaksu tagasi arvestada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja 1666 euro 67 sendi suuruse esindajakulu (käibemaksuta) ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivise hüvitatavatelt menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt võis kostja auto teisaldada ja seda kinni pidada nii lepingu kui ka seaduse alusel, mistõttu kostja valdus ei ole omavoliline. AÕS § 45 lg-s 1 sätestatud valduse taastamise nõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Kuna kostja valdus oli seaduslik, oleks kohtud pidanud jätma hagi rahuldamata.

VÕS § 42 lg 3 p 22 ei ole asjakohane säte, sest auto ei ole tagatis, selle lepingupunkti alusel ei saa kostja auto arvel oma nõuet rahuldada. Samuti kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 42 lg 3 p 1 ja jättis kohaldamata VÕS § 39 lg 2. Autole ei ole kahju tekitatud ja sellele ei ole ka tuginetud. Seega ei ole asja lahendamisel tähtsust sellel, kas parkimistingimuste p-ga 9 on kostja vastutus välistatud või mitte. Lisaks kehtiks vaidlusalune tüüptingimus VÕS § 39 lg 2 kohaselt ülejäänud osas, sest tingimuse saab jagada mitmeks üksteisest sõltumatuks osaks. Samuti kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 42 lg 3 p 5. Lepingu p 9 sätestab üksnes õiguse autot parkimistasu, leppetrahvi ja sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni kinni pidada. Ringkonnakohus kohaldas valesti ka VÕS § 37 lg-t 3 ja § 7 lg-t 2. Kui auto teisaldamise võimalusele on parkla sissepääsu juures eraldi tähelepanu pööratud, ei saa teisaldamine tulla parkijale üllatusena. Autot pargiti enne teisaldamist kostja hallatavates parklates parkimistasu ja leppetrahvi maksmata kümme korda. Alates viiendast korrast paigaldati autole hoiatus, et parkimistasu ja leppetrahvi maksmata jätmisel võidakse auto teisaldada.

Lisaks kohaldas ringkonnakohus VÕS § 42 lg 3 p 1, § 42 lg-t 1, § 42 lg 3 p 5 ja § 37 lg-t 3 üllatuslikult. Maa- ja ringkonnakohtus arutati üksnes seda, kas lepingu tingimused võiksid olla tühised ebamõistlikult suure tagatise nõudmise tõttu (VÕS § 42 lg 3 p 22). Seda, et mõni tingimus ei pruugi olla muutunud lepingu osaks või et mõni tingimus võib olla tühine vastutuse välistamise, kinnipidamist õigustavate nõuete loetlemata jätmise või ebamõistlikult suurte teisaldamise ja hoidmise kulude tõttu, ei arutatud.

Samuti kohaldas ringkonnakohus valesti üürileandja pandiõigust reguleerivat VÕS § 305 lg-t 1 ja leidis, et kostja ei saanud auto suhtes pandiõigust teostada.

10.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda ja määrata tema kassatsiooniastme menetluskulude suuruseks 207 eurot esindajakuludena. Samuti vaidles hageja vastu kostja esindajakulude suurusele.

11.Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 26. septembri 2016. a määrusega asja lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

13.Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõuet, kostja vastuväiteid, olulisi asjaolusid ja vaidluse eset kassatsiooniastmes (I). Seejärel analüüsib kolleegium parkimislepingu õiguslikku olemust ja selle sõlmimist (II) ning kostja võimalikke nõudeid hageja vastu (III). Edasi käsitleb kolleegium auto väljaandmisest keeldumise ja teisaldamise võimalusi üürileandja pandiõiguse (IV), VÕS § 110 lg 1 (V) ja kokkuleppe alusel (VI). Lõpetuseks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (VII).

I (A) 14. Hageja palub hagis kohustada kostjat andma hagejale üle auto valduse.

Hageja tugineb seejuures asjaoludele, et ta on auto valdaja, kostja võttis auto hageja tahte vastaselt oma valdusse ja keeldub alusetult seda hagejale välja andmast.

15.Tuvastatud asjaoludel on hageja auto vastutav kasutaja LS § 2 p 93 tähenduses ja on enne auto valduse äravõtmist olnud koos teise isikuga ka auto kaasvaldaja AÕS § 33 lg 1 ja § 50 lg 1 mõttes.

Auto omanik on hageja väitel Aktsiaselts SEB Liising. Seega on hageja esitanud auto väljanõudmise nõude valdajana.

Sellise nõude õiguslik alus saab olla AÕS § 45 lg 1, mille kohaselt on valdajal valduse äravõtmise korral õigus nõuda valduse taastamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja.

16.Nõude aluseks ei ole maakohtu otsuse põhjendustes viidatud AÕS § 44 lg 1 (vt maakohtu otsuse p 12), kuna hageja esitatud ja kohtute tuvastatud asjaoludel kostja mitte üksnes ei takistanud hagejat autot valdamast (st ei rikkunud valdust AÕS § 40 lg 3 mõttes), vaid võttis valduse temalt ära.

Hagi tagamise alusel hageja valduse taastamise tähenduse kohta vt otsuse p-d 21-23.

17.Nõude aluseks ei saa olla ka AÕS § 80, kuna hageja ei ole auto omanik ega saa seetõttu esitada vindikatsiooninõuet. (B) 18. Kostja on keeldunud autot hagejale tagastamast, kuna kostja väitel on auto korduvalt pargitud kostja hallataval tasulisel parkimisalal ja tasumata on parkimistasud, leppetrahvid ning ka auto teisaldamise kulud.

19.Kostja saab AÕS § 46 alusel hageja nõude rahuldamisest keelduda, kui ta tõendab, et hageja valduse äravõtmine ei olnud omavoliline (st see ei toimunud AÕS § 40 lg 2 esimese lause mõttes valdaja nõusolekuta seadusvastaselt) ja et tal on õigus autot vallata.

20.Kostja vastuväidete järgi on tal õigus autot vallata ja keelduda autot hagejale välja andmast tulenevalt poolte vahel sõlmitud lepingust ja üürileandja pandiõigusest (VÕS § 305 lg 1, § 307 lg 1).

Seega ei keeldu kostja autot hagejale üle andmast mitte seetõttu, et ta soovib autot ise omada või kasutada, vaid üksnes oma rahaliste nõuete tagamiseks (vt kostja võimalike nõuete kohta otsuse III osa). (C) 21. Kolleegiumi arvates ei mõjuta hageja nõude lahendamist asjaolu, et maakohus on hagi tagamise korras kohustanud kostjat auto hagejale üle andma (I kd, tl 14), ega see, et poolte väitel on auto hagejale ka tagastatud (II kd, tl 85, 97 pöördel).

22.Kolleegiumi arvates ei tähenda auto tagastamine hagi tagamise korras seda, et hageja nõue auto valduse väljaandmiseks oleks rahuldatud.

Kohustades kostjat autot tagastama, kohaldas maakohus TsMS § 377 lg 2 esimest lauset ja § 378 lg 1 p 10 ning reguleeris vaidlusalust õigussuhet esialgselt. Praeguses olukorras saab hagejat, kellele auto on hagi tagamise määruse alusel üle antud, pidada üksnes auto hoidjaks, kelle otseses valduses auto on. Kostja on auto kaudne valdaja AÕS § 33 lg 2 mõttes (vt sarnaselt vallasasja kolmandale isikule hoiuleandmise kohta hagi tagamise korras ka Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-165-12, p-d 29, 65).

Hagi tagamise korras auto hagejale üleandmine ei lõpetanud ka kostja võimalikku pandiõigust autole AÕS § 282 lg 11 järgi (vt sarnaselt ka Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1165-12, p 65). Hagi rahuldamisel tuleb kohtul otsuse resolutsioonis näha ette kostja kaudse valduse lõpetamine ja auto jätmine hageja valdusse, mida maakohus oma hagi rahuldava otsuse resolutsioonis sisuliselt ka tegi. Hagi rahuldamata jätmisel tuleks ette näha hagi tagamise tühistamine ja kohustada hagejat andma auto kostja otsesesse valdusse.

23.Kolleegium märgib, et kui vaieldakse sellise asja väljaandmise üle, mida peetakse kinni üksnes rahalise nõude tagamiseks, on mõistlik anda asi hagi tagamise korras hagejale välja, kuid tulenevalt TsMS § 378 lg 4 esimesest lausest ja § 383 lg-st 1 olnuks mõistlik teha seda tagatise seadmise vastu ehk selliselt, et hagejat oleks kohustatud andma kostja nõude ulatuses tagatis kostja kasuks, eelkõige hoiustama raha kostja väidetava nõude ulatuses. Selliselt oleksid poolte huvid olnud tasakaalustatud.

Lisaks võinuks hagi tagamise määruses näha ette tingimused, mida järgides võib hageja autot vallata ja kasutada. Vaidlusaluse asja saab TsMS § 378 lg 1 p 5 alusel anda ka kohtutäiturile hoiule (vt ka nt Riigikohtu 11. märtsi 2008 a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 22).

Samuti oleks praeguses asjas esitatud hagi tagamise avalduse lahendamisel olnud mõistlik kostja TsMS § 384 lg 3 teise lause järgi enne ära kuulata. Kostja ärakuulamine ei oleks saanud praegu ohustada hagi tagamise eesmärki. (D) 24. Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes järgmiste asja lahendamiseks oluliste asjaolude üle: · hageja oli auto kaasvaldaja; · auto pargiti 2. märtsil 2015 kostja hallataval tasulisel parkimisalal Tallinnas Tuukri 56 ja parkimise eest ei makstud; · kostja teisaldas auto 2. märtsil 2015 Tuukri 56 parklast.

25.Nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid, et kostjal ei ole õigust autot vallata. Maakohus rahuldas hagi AÕS § 44 lg 1 alusel kui valduse rikkumisest tuleneva nõude. Ringkonnakohus muutis (seda küll otsuses selgelt väljendamata) õiguslikku kvalifikatsiooni ja rahuldas hagi AÕS § 45 lg 1 alusel kui valduse äravõtmisest tuleneva nõude. Ringkonnakohtu otsuse järgi rahuldati hagi, kuna: · parkimislepingu tingimus auto kinnipidamise ja teisaldamise kohta on tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-de 1, 5 ja 22 järgi ning seda ei saa VÕS § 37 lg 3 järgi lugeda ka lepingu osaks; · üürileandja pandiõigust ei saa avatud parkimisalal kohaldada.

26.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal on õigus keelduda autot hagejale välja andmast, kuna auto tagab kostja väidetavaid nõudeid hageja vastu.

II 27. Pooled ei vaidle selle üle, et autojuht ja parklapidaja sõlmisid auto parkimisega 2. märtsil 2015 parkimislepingu kostja hallatavas parklas asuva parkimiskoha kasutamiseks tingimustel, mis olid nähtavad parkla sissesõidu juures.

28.Kohtute tuvastatud asjaoludel sõlmis lepingu keegi auto kaasvaldajatest. Kes see isik konkreetselt oli, kohtud ei tuvastanud.

29.Kolleegium nõustub kohtutega, et parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala.

30.Pooled vaidlevad selle üle, kes auto parklasse parkis ja kes oli seega lepingupool.

Auto teisaldamist ja kinnipidamist võimaldavale õiguskaitsevahendile saab kostja nii lepingu kui ka VÕS § 110 lg 1 alusel tugineda üksnes isiku suhtes, kes on lepingupool. Seega tuleb lepingupool asja uuel läbivaatamisel kindlaks teha. Kolleegium ei saa tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 ise tõendeid hinnata ega asjaolusid tuvastada.

31.Kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) ja lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema kostja, on auto juhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine hageja kui auto vastutava kasutaja kontrolli all ja kostjal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada.

Seetõttu leiab kolleegium, et tõendamiskoormist tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda hagejat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik.

Hagejal kui auto vastutaval kasutajal on kohustus järgida liiklusseaduses sõidukiomanikule sätestatud kohustusi. LS § 72 lg 1 järgi peavad sõiduki omanik ja vastutav kasutaja tagama talle kuuluva või tema valduses oleva sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise.

LS § 72 lg-te 2 ja 3 järgi peab mootorsõiduki teisele isikule kasutada andnud vastutav kasutaja mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama mh andmed mootorsõidukit kasutanud isiku kohta.

III 32. Kostja on menetluses püsivalt väitnud, et ta keeldub autot välja andmast ja teisaldas selle parklast, kuna tasumata on autoga seotud parkimistasud, leppetrahvid ja teisaldamise kulud.

Samas ei ole kostja esitanud selget nõuet hageja vastu ega isegi öelnud, kui palju hageja kostja arvates talle millegi eest võlgneb.

33.Vastuses hagiavaldusele märkis kostja, et parkimise eest kümnel korral tasumata jättes on hagejal tema ees võlgnevus. Kostja väitel on autoga pargitud (parkimise eest tasumata) vaidlusaluses Tuukri 56 parklas seitse korda, kaks korda lisaks Lembitu 2/4 parklas ja üks kord Olümpia parklas (I kd, tl 25-26).

Samas vastuses on kostja märkinud, et „võimaldab alati taastada sõiduki valduse, kui tasutakse leppetrahv 30 eurot ja teisaldamisega seotud kulud 105 eurot" (vastuse p 4) ning et hagejal on tasumata parkimistasu ja leppetrahv (vastuse p 4) (I kd, tl 25). Ringkonnakohtu istungil on kostja esindaja märkinud, et on kohtuväliselt nõudnud hagejalt kümne leppetrahvi, s.o 300 euro hüvitamist (II kd, tl 75).

34.Eelnevast nähtub, et kuigi kostja on keeldunud autot hagejale välja andmast hageja väidetava võla tõttu, ei ole ta kohtule selgelt öelnud, kui suur see võlg on ja millest see tuleneb. Kohtud ei ole kostja vastunõuet kindlaks teinud ega selgitanud kostjale ka selle nõude suuruse väljatoomise vajadust.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb kostja nõue selgeks teha, sest täitmisest keeldumise vastuväite esitamisel kohustuse täitmise nõudele tuleb selleks, et kohustada kostjat auto välja andma, teha kindlaks, kas ja kui palju on hageja kostjale võlgu.

35.Kostja vastuväidetest järeldub esmalt, et tal võib olla parkimislepingust tulenev parkimistasu nõue (üürinõue) teise lepingupoole (üürniku) vastu.

Üüri maksmine on VÕS § 271 järgi üürniku põhikohustus ning VÕS § 108 lg 1 alusel saab üürileandja seda temalt nõuda. Üüri suurust saab järeldada parkimistingimusi sisaldavast tahvlist.

Kostja on esitanud fotod tahvlitest kolmes erinevas parkimistsoonis (I kd, tl 44-46), täpsustamata, milline tahvel millise parkimisala kohta käib. Samuti ei ole kostja selgitanud, millise aja eest ta parkimistasu maksmist nõuab, mh kas ja millisel alusel arvestab ja nõuab ta seda aja eest pärast auto oma valdusse võtmist.

Kolleegium märgib, et kostjal ei ole seadusest tulenevat alust nõuda parkimistasu aja eest, mil ta keeldus auto valdust välja andmast. Kui tegemist on auto valdusega pandiõiguse alusel, võib kostja pandipidajana nõuda hagejalt siiski auto säilitamise ja korrashoiu kulutuste hüvitamist (AÕS § 281 lg 2, § 287 lg 2).

Kui auto parkimiseks ei oleks lepingut sõlmitud, tuleks kolleegiumi arvates auto võõral maal omaniku tahte vastaselt parkimise korral kõne alla nõue parkija vastu tulenevalt VÕS § 1037 lg-st 1 õigustatud isiku nõusolekuta tema omandi või valduse rikkumisest rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamiseks.

36.Kostja esitatud fotodelt, millel on kujutatud parkimistingimusi kajastavad tahvlid (I kd, tl 44-46), saab järeldada, et tingimuste p 7 järgi oli ette nähtud parkija kohustus parkimistingimuste rikkumise korral tasuda leppetrahvi kuni 30 eurot, samuti parkimise korraldaja õigus rikkumise jätkudes esitada 24 tunni möödudes eelmisest leppetrahvinõudest uus leppetrahvinõue. Lisaks nähtub tingimustest, et leppetrahv ei asenda parkimistasu maksmise ega kahju hüvitamise nõuet.

Selline kokkulepe võib vastata leppetrahvi kokkuleppele VÕS § 158 lg 1 mõttes ja selle nõude alus saaks olla VÕS § 108 lg 1. Iseenesest ei keela seadus ka rahalise kohustuse rikkumise puhuks leppetrahvi kokku leppida. Samuti eeldatakse VÕS § 159 lg 1 järgi, et leppetrahv on lepitud kokku selliselt, et see ei välista leppetrahviga tagatud kohustuse täitmise nõuet, st praegusel juhul parkimistasu maksmise nõuet. Küll peavad leppetrahvi nõudmiseks olema täidetud seaduses sätestatud eeldused, mh ei või tagatud kohustuse rikkumine olla vabandatav (VÕS § 160), samuti tuleb leppetrahvinõudest teatada mõistliku aja jooksul (VÕS § 159 lg 2). Kui leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib VÕS § 162 lg 1 alusel taotleda selle vähendamist. Ebamõistlikult kõrge leppetrahvi kokkulepe võib lisaks olla tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi.

37.Lisaks on kostja väitnud, et auto teisaldamisest tekkisid talle kulud, mille hageja peab hüvitama.

Kulude suuruseks on kostja väitnud 105 eurot (I kd, tl 25).

Selle nõude õiguslikku alust ei ole kostja selgitanud ega nõuet ka muul viisil põhjendanud. Kuigi parkimistingimuste p-dest 8 ja 9 saab järeldada teisaldamiskulude panemist parkimislepingu teisele poolele (üürnikule), ei ole konkreetset summat ette nähtud. Seega tuleb kostjal vähemasti kulutuste tekkimist tõendada.

IV 38. Kostja on muu hulgas tuginenud sellele, et tal oli õigus auto parklast teisaldada ja seda kuni võla tasumiseni kinni pidada seetõttu, et ta teostas auto suhtes parklakoha üürileandja pandiõigust.

39.VÕS § 305 lg-s 1 sätestatud üürileandja pandiõigus on seadusjärgne pandiõigus, millele kohaldatakse VÕS § 305 lg 4 ja AÕS § 281 lg 2 järgi mh asjaõigusseaduses vallaspandi (käsipandi) kohta sätestatut. Seadusjärgne pandiõigus vallasasjale annab pandipidajale mh õiguse asja vallata ja seega ka õiguse keelduda pandieseme väljaandmisest omanikule AÕS § 83 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008 a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 18; 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-165-12, p-d 34, 55, 64). Sama kohaldub kolleegiumi arvates ka juhul, kui varasem valdaja on esitanud valduse taastamise nõude (AÕS § 45 lg 1).

Seega annaks üürileandja pandiõigus kostjale põhimõtteliselt õiguse AÕS § 46 järgi auto väljaandmisest keelduda ja seda ükskõik millise isiku suhtes (vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-11, p 12; 23. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 13). Seda siiski vaid eeldusel, et see pant ka mingeid kostja nõudeid tagab. Nimelt on seadusjärgne pandiõigus rangelt aktsessoorne ja lõpeb AÕS § 281 lg 2 ja § 284 koostoimes tagatud nõude lõppemisega (vt ka Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 55). Valduse väljaandmisest võib kostja AÕS §-st 46 tulenevalt keelduda siiski vaid juhul, kui ta ei võtnud autot oma valdusse omavoliliselt, st valdaja nõusolekuta seadusvastaselt (AÕS § 40 lg 2).

40.Kolleegiumi arvates on eraparkla pidajal parkimislepingust tulenevate rahaliste nõuete tagamiseks põhimõtteliselt üürileandja pandiõigus parklasse pargitud autodele. Seega laieneb pandiõigus eelduslikult ka kostja parklas pargitud vaidlusalusele autole.

40.1. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et parklakoha üürilepingu järgsel üürileandjal ei teki parklasse pargitud auto suhtes pandiõigust põhjusel, et pandiõigust võib teostada vaid ruumide üürimisel selle sisustusse või kasutusse kuuluvate vallasasjade suhtes (ringkonnakohtu otsuse p 9).

Üürileandja pandiõigus tekib VÕS § 305 lg 1 alusel seaduse jõul nii seoses üürilepingu sõlmimisega üüritud ruumidesse kui ka üüritud kinnisasjale või selle osale toodud vallasasjadele. Parklakoha majanduslik eesmärk on võimaldada autodel seal parkida ja auto, mis sel eesmärgil parklasse pargitakse, asub kinnisasja osal (parklakohas) VÕS § 305 lg 1 mõttes ning sellele laieneb üürileandja pandiõigus. Samasugusele seisukohale on Riigikohus jõudnud ka varem (vt Riigikohtu 23. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 13) ja jääb selle seisukoha juurde.

40.2. Üürileandja pandiõigus võib ulatuda pargitud autole vaatamata sellele, et auto ei kuulu parkijale (st parkimislepingu poolele ehk üürnikule).

VÕS § 305 lg 1 esimesest lausest tulenevalt laieneb üürileandja pandiõigus ka üüripinnal asuvatele kolmandate isikute vallasasjadele. Üürileandja pandiõigusele võivad eelneda vaid sellised kolmanda isiku õigused asjadele, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need ei kuulu üürnikule, või mis olid omaniku või eelmise valdaja valdusest tahtevastaselt välja läinud (VÕS § 305 lg 3).

VÕS § 305 lg 3 ei kohaldu juhul, kui üürileandja sai alles pärast üürilepingu lõppemist teada, et asjad ei kuulu üürnikule (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 12;

20.detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-11, p 12). AÕS § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Sellest järeldub, et üürileandja võib eeldada, et kõik üürniku valduses olevad vallasasjad kuuluvad üürnikule (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 12). Eelnev kehtib olenemata sellest, kes on teine lepingupool.

Seega on kostja valdus autole üürileandja pandiõiguse kui asjaõiguse alusel selle teostamise muude eelduste täidetuse korral hageja suhtes seaduslik isegi juhul, kui hageja ei olnud parkimislepingu pool (st üürnik).

41.Kolleegiumi arvates võib pandiõigus tagada põhimõtteliselt kostja väidetud parkimistasu, leppetrahvi ja teisaldamistasu maksmise nõudeid (vt ka otsuse III osa).

41.1. Esmalt märgib kolleegium, et üürileandja pandiõigus tekib iga parkimislepingu (üürilepingu) alusel eraldi, st igast parkimisest tasulisel parkimisalal. Vaidlusalusest viimasest parkimisest tulenev pandiõigus ei taga varasemast parkimisest, st varasematest üürilepingutest tulenevaid nõudeid. Küll võib sama auto olla tulenevalt varem sõlmitud parkimislepingutest koormatud ka mitme pandiõigusega, sh mitme parkimise korraldaja kasuks. Kui vallasasi on koormatud mitme pandiõigusega, määratakse pandiõiguse järjekoht AÕS § 281 lg 3 järgi pandiõiguse tekkimise ajaga.

41.2. VÕS § 305 lg 1 teise lause järgi on üürileandja pandiõigusega tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded. Üürileandja pandiõigus lõpeb aga VÕS § 306 lg 1 järgi asja eemaldamisega üüritud kinnisasjalt, välja arvatud juhul, kui eemaldamine toimus üürileandja teadmata või kui üürileandja vaidles asja eemaldamisele vastu. Viimasel juhul lõpeb pandiõigus VÕS § 307 lg 3 järgi ühe kuu möödumisel asja eemaldamisest teada saamisest üürileandja poolt, kui üürileandja ei ole enne seda esitanud asja väljanõudmiseks hagi kohtusse.

Sellest järeldub, et kuigi iga kord, kui autot kostja tasulises parklas pargiti, tekkis kostjal autole eeldatavasti pandiõigus, on see varasematest üürilepingutest tulenevate nõuete tagamise osas lõppenud, sest hageja väidetud varasematest parkimistest on möödunud üle ühe kuu (vt I kd, tl 25,

26)ja kostja ei ole esitanud nõuet hageja vastu ega nõudnud autot pandiõiguse alusel välja. Seega saab pandiõigus autole tagada üksnes 2. märtsil 2015 sõlmitud parkimislepingust tulenevaid nõudeid.

41.3. Üürileandja pandiõigusega on VÕS § 305 lg 1 teise lause järgi tagatud ka hüvitisnõuded.

Kolleegiumi arvates hõlmab see ka parkimislepingust tuleneda võivaid leppetrahvinõudeid, mida kinnitab otsesõnu ka AÕS § 279 lg 4 (vt ka Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-808, p 16). Siiski kehtib siingi VÕS § 306 lg 1 ja § 307 lg 3 järgi põhimõte, et kui üürileandja ei ole pärast auto eemaldamisest teadasaamist hagenud pandiõigusele tuginedes auto väljaandmist, on varem tekkinud ja leppetrahvide maksmist tagavad võimalikud pandiõigused lõppenud.

41.4. VÕS § 305 lg 1 teise lause kohaselt võib üürileandja pandiõigusega olla tagatud ka auto teisaldamiskulude hüvitamise nõue tulenevalt 2. märtsil 2015 sõlmitud parkimislepingust, kui kulud tekkisid pärast seda, kui kostja pandiõiguse teostamiseks auto oma valdusse võttis. Teisaldamiskulude hüvitamise nõuet saab viidatud sätte mõttes hüvitisnõudeks lugeda kolleegiumi arvates esmajoones juhul, kui tegu on pandieseme müügiga seotud või selle säilitamiseks tehtud vajalike kulutustega AÕS § 279 lg 6 mõttes. VÕS § 305 lg 4 ja AÕS § 281 lg 2 järgi kohaldatakse üürileandja pandiõigusele asjaõigusseaduses vallaspandi (käsipandi) kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti. AÕS § 287 lg 1 p 1 kohaselt on pandipidaja mh kohustatud panditud asja säilitama ja korras hoidma ning AÕS § 287 lg 2 järgi kannab asja säilitamise ja korrashoiu kulutused eelduslikult pantija.

Lisaks tagab pandiõigus VÕS § 307 lg 1 järgse kinnipidamise kulude hüvitamise nõuet, kui kinnipidamine on õigustatud (vt otsuse p 42.5).

42.Pandiõigus on realiseerimisõigus, mis annab pandipidajale õiguse rahuldada oma nõue pandieseme arvel (VÕS § 305 lg 4, AÕS § 276 lg 1, § 281 lg 2, § 292) (vt ka Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 63). Lisaks annab pandiõigus asjaõigusena pandipidajale kõigi isikute suhtes kehtiva valdusõiguse (vt otsuse p 39) ja selle teostamiseks VÕS § 307 alusel ka piiratud omaabi õiguse.

42.1. VÕS § 307 lg 1 võimaldab kolleegiumi arvates üürileandjal kinnisasjal asuvaid vallasasju üürilepingust tulenevate nõuete rahuldamise tagamiseks kinni pidada ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. See tähendab, et üürileandja saab üürnikult nõuda, et panditud asjad jääksid üüritud kinnisasjale (asjade äraviimise keeld), ja vajaduse korral võib üürileandja asjade kinnipidamiseks kasutada omaabi (VÕS § 307 lg 1 teine lause, AÕS § 41) ehk takistada nende äraviimist (vt ka Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p-d 15 ja 16;

20.detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-11, p 11).

42.2. Kolleegium selgitab, et üürileandja võib VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud õigust kasutada üksnes selliste nõuete tagamiseks, mis on pandiesemeks olevate asjade valdusse võtmise ajaks muutunud sissenõutavaks, lisaks neile ka võimalikud edasised kulud pandiõiguse esemeks olevate asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-808, p 16). Seega tuleb pandiõiguse teostamise lubatavuse ühe eeldusena hinnata üürileandjal üürniku suhtes olevate nõuete sissenõutavust.

42.3. Kolleegium ei ole varem välistanud pandiõiguse teostamisel omaabi rakendamisena üürnikult tema kasutuses olevate ruumide ja nendes asuvate asjade valduse äravõtmist, kui see on pandiesemeks olevate vallasasjade äraviimise takistamiseks vajalik, st kui üürnik on rikkunud asjade äraviimise keeldu pandiõigusega koormatud asjade ruumidest eemaldamisele asumise või mõne asja äraviimisega või asjade äraviimist on ilmne põhjus karta (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p-d 15 ja 16; Riigikohtu 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1127-11, p 11). Kolleegiumi arvates saab samu põhimõtteid kohaldada parkimislepingujärgse üürileandja pandiõiguse teostamisel, st põhimõtteliselt on üürileandjal omaabi korras õigus takistada pandiõigusega koormatud pargitud auto äraviimist, mh rataste lukustamisega või auto teisaldamisega.

42.4. Pandiõiguse teostamine peab olema proportsionaalne ja üürileandja ei tohi oma pandiõigust kuritarvitada ega rikkuda panditud asjade omanike õigusi, st võtta oma valdusse rohkem asju, kui on vajalik tema nõuete rahuldamiseks, ega pidada asju kinni nt ainuüksi võimalike tulevaste nõuete tagamiseks (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 16). Auto parkimiseks sõlmitava parklakoha üürilepingu puhul tuleb pandiõiguse proportsionaalsuse hindamisel aga mh arvestada sellega, et auto ei ole osadeks jagatav (erinevalt näiteks üüritud ruumi sisustusest või laos olevatest kaupadest kui asjade kogumist).

Seetõttu tuleb auto teisaldamist ja selle kinnipidamist üürileandja pandiõiguse teostamiseks pidada lubatavaks ka olukorras, kus üürileandja nõue on märkimisväärselt väiksem kui auto väärtus (vt ka Riigikohtu 23. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 13).

42.5. Auto teisaldamine pandiõiguse teostamiseks on lubatud vaid juhul, kui muud vahendid on auto äraviimise takistamiseks ilmselgelt ebapiisavad või auto valvamine ja säilitamine parkimisalal oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-808, p 15; 23. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 13). Kolleegiumi arvates võib seda eeldada, kui sama auto on varem viidud tasu maksmata üürileandja parkimisalalt ära, iseäranis kui seda on tehtud üürileandja tahte vastaselt, mh lukustust või tõket kõrvaldades vms viisil. Selline oht tuleneb kolleegiumi arvates otseselt tasulise parkimise teenuse olemusest ja eelkõige just sellistes parklates, mis ei ole tõkkepuuga vms viisil suletud.

Lisaks võib auto teisaldamine olla põhjendatud ka siis, kui see on vajalik auto säilitamiseks pärast selle valdusse võtmist pandiõiguse teostamiseks (vt otsuse p 41.4).

43.Eeltoodust tuleneb, et kohtud kohaldasid valesti üürileandja pandiõigust reguleerivaid sätteid, millel on asja lahendamisel tähendus. Ka sel põhjusel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.

Kolleegium leiab, et asi on võimalik uuesti lahendada ringkonnakohtus ja ei ole vajadust saata seda lahendamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul Riigikohtu otsuse juhiseid arvestades hinnata, kas on täidetud kostja kui üürileandja pandiõiguse teostamise eeldused, mis võimaldavad kostjal tugineda sellele, et ta keeldub õigustatult autot välja andmast.

Ringkonnakohtul tuleb asja lahendades anda pooltele vajadusel võimalus esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (vt ka nt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11;

29.aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18).

V 44. Kolleegiumi arvates võib kostjal olla õigus keelduda auto valduse üleandmisest ka VÕS § 110 lg 1 alusel. Kostja väitel on tal hageja vastu rahalisi nõudeid, mille täitmise tagamiseks ta auto valduse väljaandmisest keeldub. Auto väljaandmisest keeldumise õigus võib kostjal olla tulenevalt kohustusest anda auto hagejale välja pärast valdamist õigustava pandiõiguse lõppemist (vt otsuse p 39).

Kui hagi ei jäeta rahuldamata kostja pandiõigusest tuleneva valdusõiguse tõttu, tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas kostjal on õigus keelduda auto valdust üle andmast VÕS § 110 alusel.

45.Kohustuse täitmisest keeldumise õigus VÕS § 110 lg 1 mõttes ei anna erinevalt pandiõigusest asja valdajale omaniku suhtes vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust, vaid lähtudes VÕS § 110 lg-st 5 üksnes täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude tunnustamisel valdaja kohustamine asja väljaandmiseks vastunõude täitmise vastu (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-13, p 26). Sama põhimõte kohaldub ka valduse äravõtmisest tuleneva nõude ja sellele vastuväite esitamisel AÕS § 46 mõttes.

45.1. VÕS § 110 lg-st 1 tulenev täitmisest keeldumise õigus erineb pandiõigusest tulenevast õigusest keelduda asja väljaandmisest ka selle poolest, et pandiõigusele saab tugineda igaühe suhtes, kuid VÕS § 110 lg 1 alusel saab täitmisest keelduda vaid juhul, kui valdajal on nõue just selle isiku (omaniku või varasema valdaja) vastu, kes esitab auto valduse väljaandmise nõude. Auto väljaandmisest keeldumise õigus VÕS § 110 lg 1 alusel on kostjal hageja suhtes seega üksnes juhul, kui hageja on parklakoha üürilepingu teine pool (üürnik).

45.2. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtul VÕS § 110 lg-t 1 kohaldades tavapärast valikut, kas hagi rahuldada või jätta rahuldamata. Hagi tuleb rahuldada, kuid kohus peab otsuses võtma seisukoha, kas hagi rahuldatakse tasumise vastu (VÕS § 110 lg 5) või selleta (vt ka Riigikohtu 23. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 13). Kui kostja tuginb kohustuse täitmisest keeldumise õigusele, saab kohus VÕS § 110 lg 5 alusel otsuses ette näha vastastikuse täitmise. Kohus peab pooltele eelnevat ja erinevust võrreldes nõude pandiõiguse sätete alusel lahendamisega selgitama.

46.VÕS § 110 lg 1 esimese lause järgi võib võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti.

Seega on valduse väljaandmise kohustuse täitmisest keeldumise esmaseks tingimuseks kostja kui üürileandja sissenõutav nõue üürniku vastu (vt selle kohta otsuse III osa). Olukorras, kus kostja rahalist nõuet hageja vastu ei tagata teisiti, saab kolleegiumi arvates eeldada, et nõue ei ole piisavalt tagatud. Asjaolusid, millest saaks järeldada, et kohustuse täitmisest keeldumise õigus oleks VÕS § 110 lg 2 järgi välistatud, ei ole praeguses asjas esitatud.

47.VÕS § 110 lg 1 teise lause järgi on nõude ja kohustuse vahel piisav seos eelkõige juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest.

Kolleegiumi arvates saab üürileandja VÕS § 110 lg-le 1 tuginedes keelduda asja väljaandmisest, kuni on täidetud üürilepingust tulenevad üürniku kohustused, mis on tagatud ka üürileandja pandiõigusega (vt otsuse p 41). Nende kohustuste vahel on piisav seos, kuna mõlemad nõuded on seotud auto parkimisega kostja hallatavas tasulises parklas. Lisaks võib üürileandja keelduda autot välja andmast nende parkimisega seotud võlgnevuste tagamiseks, mis on üürnikul tekkinud varem, tingimusel et need nõuded ei olnud kohustuse täitmisest keeldumise õiguse tekkimise ajaks aegunud (VÕS § 110 lg 4). Kolleegium rõhutab, et üürileandja ei või keelduda autot VÕS § 110 lg 1 alusel välja andmast ainuüksi varasemate võlgnevuste tagamiseks, st olukorras, kus viimase parkimislepingu eest on parkimistasu õigeaegselt makstud.

48.Kolleegium märgib, et esitatud asjaoludel ei saa kostja keelduda autot välja andmast VÕS § 111 alusel, kuna hageja nõue ei põhine lepingul ja kostja väidetud lepingulised rahalised nõuded hageja vastu ei ole vastastikku seotud hageja nõudega anda välja auto valdus.

VI 49. Kostja on keeldunud auto valdust hagejale välja andmast ka parkimislepingule tuginedes. Kostja on esitanud kolme parkimistsooni parkimistingimuste tahvlite fotod (I kd, tl 44-46), täpsustamata, millise järgi neist millisel parkimisalal pargiti. Ka kohtud ei ole korrektselt kindlaks teinud, millised tüüptingimused millisel parkimisalal kehtisid.

Vaidlusalused parkimistingimused on neil siiski sama sisuga. Pooled ei vaidle, et tegu on kostja tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 mõttes. Asja uuel läbivaatamisel tuleb vajadusel täpsustada, millistele tüüptingimustele tuginedes kostja auto väljaandmisest keeldub ja millisele tüüptingimusele tugineb ta teisaldamisõiguse põhjendamisel.

50.Ringkonnakohus on analüüsinud kostja parkimistingimuste p 9, mis näeb ette, et parkimistingimuste rikkumisel on parkimise korraldajal õigus kuni parkimistasu, leppetrahvi või muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni sõidukit sõidukijuhi vastutusel ja kulul kinni pidada (sh lukustada sõiduki ratas). Sellega seostub ka parkimistingimuste p 8, mis näeb ette, et parkimise korraldajal on õigus teisaldada sõiduk sõidukijuhi vastutusel ja kulul juhul, kui sõiduki parkimisel on rikutud parkimistingimusi, kui sõiduk on pargitud selliselt, et tekib või võib tekkida oluline kahju, sõiduk takistab teisi parkla kasutajaid või liiklust, õigusaktides sätestatud juhtudel või kui selleks esineb avalik huvi. Lisaks näeb parkimistingimuste p 7 parkijale ette leppetrahvi maksmise kohustuse (vt selle kohta otsuse p 36).

Maakohus pidas parkimistingimusi (neid täpsustamata) tühiseks vastuolu tõttu VÕS § 42 lg 3 p-ga 22 (maakohtu otsuse p 16). Ringkonnakohus pidas parkimistingimuste p 9 lisaks tühiseks vastuolu tõttu VÕS § 42 lg 3 p-dega 1 ja 5, samuti ei lugenud ringkonnakohus seda lepingu osaks VÕS § 37 lg 3 järgi (ringkonnakohtu otsuse p-d 10-15).

51.Iseenesest võimaldab seadus leppida kohustuste rikkumise puhuks kokku õiguskaitsevahendeid, mida seadus ette ei näe, samuti muuta seaduses sätestatud õiguskaitsevahendite kohaldamise eeldusi ning seda ka tüüptingimustes (VÕS § 5, § 101 lg 2 esimene lause).

Tulenevalt lepinguõiguse relatiivsest olemusest saab lepingupool lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid kasutada üksnes teise lepingupoole suhtes. Seetõttu tuleb selle hindamiseks, kas kostja saab hageja auto valduse seaduslikkust põhjendada kehtiva lepinguga, tuvastada, kes oli lepingu teine pool.

52.Pooled ei ole tuginenud sellele, et parkimistingimused tervikuna ei saanud lepingu osaks põhjusel, et need ei olnud parkijale arusaadavalt välja toodud, vms põhjusel (st VÕS § 37 lg 1 järgi).

Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et parkimistingimuste p 9 ei saaks lugeda lepingu osaks (VÕS § 37 lg 3) selle ebatavalisuse tõttu, sest autot parkides ei saa autojuht mõistlikult eeldada sõiduki äravedamise ja parkla omaniku vastutuse piiramise tingimusi (ringkonnakohtu otsuse p 15).

Kolleegiumi arvates ei ole sanktsioonide ettenägemine tüüptingimustes parkimistasu maksmata jätmisel ega ka sanktsioonid ise nii ebaharilikud, et see võiks õigustada VÕS § 37 lg 3 kohaldamist.

Seda kinnitab asjaolu, et kostjal võib ka seadusest tulenevalt olla õigus autot parkimistasu maksmise nõude tagatiseks kinni pidada, kas siis üürileandja pandiõiguse või VÕS § 110 lg 1 alusel (vt otsuse IV ja V osa).

Lisaks märgib kolleegium, et tüüptingimuste kohaldatavuse ja kehtivuse hindamist ei alustata mitte sellest, kas tingimus on ebamõistlikult kahjustav, vaid esmalt kontrollitakse seda, kas tegu on tüüptingimusega, ja seejärel seda, kas see on muutunud lepingu osaks (vt nt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-14, p 14).

53.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga ka selles nagu võiks parkimistingimuste p 9 (aga sama põhjendus võiks käia ka p 8 kohta) olla ringkonnakohtu otsuses toodud põhjustel tervikuna tühine.

53.1. Kolleegium selgitas eespool, et kostjal võib ka üürileandja pandiõiguse alusel olla õigus autot vallata või VÕS § 110 lg 1 (st seaduse) alusel keelduda seda välja andmast ning vähemasti pandiõiguse alusel võib tal olla ka õigus auto teisaldada (vt otsuse IV ja V osa). Parkimistingimuste p-d 8 ja 9 ei erine oluliselt seadusest tulenevatest üürileandja õigustest. Küsimus on vaid selles, kas kinnipidamisõigust on seadusega võrreldes ebamõistlikult laiendatud, nähes nii kinnipidamis- kui ka teisaldamisõiguse ette sõltumata parkimislepingu rikkumise asjaoludest (vt otsuse p-d 41, 47), samuti riskide ja kulude jaotamise osas.

Kolleegiumi arvates on kõrvalekalded seadusest lubamatud, kui lepingu teine pool on tarbija ning sellised tüüptingimused on tühised. Kõrvalekalded võivad aga olla lubatud, kui teine pool parkis autot oma majandus- või kutsetegevuses (VÕS § 44).

53.2. Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus kohaldas põhjendamatult VÕS § 42 lg 3 p 1, kuna auto väljaandmise asjas ei ole vaidluse all kostja vastutuse piiramine oma kohustuste rikkumise eest.

53.3. Asja uuel läbivaatamisel tuleb tüüptingimuste tühisust uuesti hinnata, lähtudes Riigikohtu juhisest seaduse kohaldamise kohta. Samuti tuleb hinnata, kas leping sõlmiti tarbijaga või mitte. Kui kohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et hageja sõlmis lepingu oma kutsetegevuses, on kostjal võimalus tõendada, et tingimus ei ole hagejat ebamõistlikult kahjustav (VÕS § 44). Kui tüüptingimus on tühine, tuleb see kohaldamata jätta ja kohaldada seadust (VÕS § 41).

54.Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus tegi osas, milles ta põhjendas oma otsust sellega, et vaidlusalune tüüptingimus on tühine ka VÕS § 42 lg 3 p 1 või p 5 alusel, poolte jaoks üllatusliku otsuse. Toimikust nähtuvalt arutasid kohtud pooltega üksnes seda, kas lepingutingimused võiksid olla tühised ebamõistlikult suure tagatise nõudmise tõttu (VÕS § 42 lg 3 p 22).

Kohtu ülesanne on anda poolte esitatud asjaolude kogumile õiguslik hinnang (kvalifitseerida õigussuhe) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27). Küll aga peab kohus menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka nt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-41-15, p 18). Seega hindas ringkonnakohus praeguses asjas vastuolus TsMS § 436 lg-ga 4 asjaolusid mõlemast poolest erinevalt, kuid ei arutanud seda enne pooltega. See on samuti menetlusõiguse normi oluline rikkumine.

VII 55. Kolleegium nõustub kohtutega, et kuna tegu on valduse kaitse nõudega, saab seda lugeda mittevaraliseks nõudeks, mistõttu asja hinnaks on TsMS § 132 lg 4 p 1 järgi 3500 eurot.

56.Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtusse, jätab kolleegium menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

57.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu

Õigusnõustaja

Parkimistrahv, viivistasu ja eraparkla leppetrahv

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.