3-2-1-82-16

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-82-16 Otsuse kuupäev Tartu, 26. jaanuar 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu Kohtuasi Rafael Kušniri hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA vastu auto valduse väljanõudmiseks ja 490 euro saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-6578 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Osaühingu EUROPARK ESTONIA kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 3990 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja Rafael Kušnir Kostja Osaühing EUROPARK ESTONIA, esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper Asja läbivaatamise kuupäev 28. november 2016. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-6578 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2.Kassatsioonkaebus rahuldada.

3.Tagastada Kädi Sacik-Kornile Osaühingu EUROPARK ESTONIA eest kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Rafael Kušnir (hageja) esitas 30. aprillil 2015 Harju Maakohtule hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA (kostja) vastu, milles palus kohustada kostjat andma hagejale üle sõiduauto Škoda (registreerimismärk 033 BDY, auto) valdus ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 490 eurot.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt välja 5023 eurot 50 senti, millest esindajatasuna 4648 eurot 50 senti ja riigilõivuna 375 eurot, samuti viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

2.Harju Maakohus tagas 4. mai 2015. a määrusega hageja taotlusel hagi ja kohustas kostjat andma auto hagejale üle. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. juuni 2015. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja kostja määruskaebuse rahuldamata.

3.Hageja väitel on ta auto vastutav kasutaja, kes kasutab autot koos pereliikmete ja tuttavatega, st on selle kaasvaldaja. Kostja teisaldas auto 18. aprillil 2015 lukustatud parklasse (asukoht Rävala pst 5, Tallinn) ja keeldus alusetult auto valdust hagejale üle andmast. Teisaldamist võimaldavaid asjaolusid ei esinenud. Lisaks ei ole kostja tõendanud, kellega ta parkimislepingu sõlmis. Hageja ei ole kostjaga sõlminud parkimislepingut auto parkimiseks. Auto teisaldamist ja kinnipidamist lubav parkimistingimus on tühine tüüptingimus. Auto väärtus on oluliselt suurem kui kostja väidetavad nõuded. Hagejal tekkis kahju, kuna ta pidi 20. aprillist 2015 kuni 3. maini 2015 kasutama asendusautot ja ta maksis selle eest 560 eurot, millest nõuab kostjalt 490 euro hüvitamist.

4.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja vaidles vastu ka hageja esindajakulude suurusele.

Kostja arvates on auto teisaldatud õiguspäraselt. Auto parkimisega kostja hallatavates parklates sõlmiti ajavahemikus 3. maist 2013 kuni 18. aprillini 2015 kokku 16 korda parkimisleping parkla sissepääsu juures välja pandud parkimistingimustel, aga parkimistasu ei makstud. Parkimistingimuste järgi on kostjal õigus nõuda parkimise eest tasumata jätmise korral leppetrahvi 30 eurot ja hageja on seda ka nõudnud, kuid ka leppetrahvid on jäetud tasumata. Kuna hageja on auto vastutav kasutaja, tuleb eeldada, et tema on olnud auto kasutaja ja parkimislepingu pool kõigil neil kordadel, sh kui kostja teisaldas auto Vanalinna parklast (Tallinn, Vana-Viru 15/Inseneri 2). Samuti on parkimistingimustes kokku lepitud, et kostjal on õigus auto teisaldada õiguskaitsevahendina ja panna sellega seotud kulud auto kasutaja kanda. Autole oli jäetud meeldetuletus, mis viitas mh teisaldamise võimalusele. Kostja võis teostada ka üürileandja pandiõigust. Kostjal ei ole muud tõhusat õiguskaitsevahendit. Hageja on ise põhjustanud endale kahju sellega, et jättis süstemaatiliselt parkimise eest maksmata. Hageja oleks auto valduse tagasi saanud, kui ta oleks ära maksnud 135 eurot (105 eurot teisaldamise kuludena ja 30 eurot leppetrahvina). Samuti on hageja põhjendamatult venitanud oma õiguste kaitsega. Kui ta oleks pöördunud kohtu poole ja taotlenud hagi tagamist kohe, kui ta asendusauto üüris, oleks ta vältinud asendusautoga seotud kulusid. Hageja peab ka tõendama, et asendusautot kasutas üksnes tema.

5.Harju Maakohus rahuldas 31. augusti 2015. a otsusega hagi ning kohustas kostjat andma auto valduse hagejale üle ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 490 eurot. Otsuse resolutsiooni järgi loetakse hagi tagamise korras auto üleandmine selles osas otsuse täitmiseks ja hagi tagamine jääb kehtima otsuse jõustumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 3262 eurot 50 senti (sh riigilõivu 375 eurot ja esindajakulud 2887 eurot 50 senti) ning kohtuotsuse jõustumisest menetluskulude tasumiseni viivise sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled, et hageja on auto vastutav kasutaja, liiklusseaduse (LS) § 2 p 93 tähenduses, 18. aprillil 2015 teisaldas kostja auto Vanalinna parklast Rävala pst 5 asuvasse lukustatud parklasse, 23. aprillil 2015 nõudis hageja kostjalt auto väljaandmist ning 20. aprillil 2015 sõlmis üürilepingu asendusauto kasutamiseks hinnaga 35 eurot päevas, tagastas selle 5. mail 2015 ja tasus selle eest kokku 560 eurot.

Hageja auto valduse üleandmise nõude õiguslik alus on asjaõigusseaduse (AÕS) § 44 lg 1. Hageja oli auto otsene valdaja AÕS § 33 lg 2, seaduslik valdaja AÕS § 34 lg 1 ja üks kaasvaldajatest AÕS § 50 lg 1 järgi. Kostja rikkus hageja valdust AÕS § 40 lg 3 mõttes.

Sõiduki parkimisega tasulisel parkimisalal sõlmib selle juht parkla operaatoriga lepingu tingimustel, mis on piisava selgusega määratud ja mõistlikul viisil nähtavad parkla sissesõidu juures.

Parkimisleping vastab üürilepingu tunnustele. Ekslik on kostja väide, et parkimislepingu pooleks tuleb lugeda auto vastutav kasutaja. See ei tulene LS § 72 lg-st 1. Siiski saab lugeda tuvastatuks, et üks auto valdajatest sõlmis kostjaga 18. aprillil 2015 parkimislepingu parklasse sissesõidu juures nähtavatel parkimistingimustel. Ei ole tuvastatud, et lepingu oleks parkijana sõlminud hageja.

18.aprillil 2015 sõlmitud parkimislepingu tingimused on tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 tähenduses.

Tuleb eeldada, et tegu oli tarbijalepinguga, sest pooled ei ole esile toonud, et juht oleks autot parkides tegutsenud majandus- või kutsetegevuses. Kostja ei tõendanud, et auto teisaldamist ja kinnipidamist võimaldavad parkimistingimused ei kahjusta teist poolt ebamõistlikult. Seega on tegu tühiste tüüptingimustega, mis võimaldavad VÕS § 42 lg 3 p 22 järgi nõuda ebamõistlikult suurt tagatist.

Seetõttu ei olnud kostjal õiguslikku alust autot teisaldada ega kinni pidada. Auto teisaldamist või kinnipidamist ei õigusta ka tõhusa õiguskaitsevahendi puudumine ega üürileandja pandiõigus.

VÕS § 307 lg 1 järgi on üürileandja pandiõigus piiratud asjadele ulatuses, mis on vajalik üürileandja nõuete täitmise tagamiseks. Kuna kostja nõutav parkimistasu või leppetrahv on auto väärtusest palju väiksemad, ei ole auto valduse rikkumine põhjendatud ja auto valduse üleandmise nõue tuleb rahuldada.

Kuna ei ole tuvastatud, et pooled oleksid sõlminud lepingu, on hageja kahju hüvitamise nõude alus VÕS § 1043 koostoimes § 1045 lg 1 p-ga 5. Kostja rikkus hageja auto teisaldamisega hageja valdust (VÕS § 1045 lg 1 p 5). Hagejal kulus asendusauto üürile 560 eurot, mis on hageja kahju. Hageja kahju ja kostja tegevuse vahel on põhjuslik seos, sest hageja pidi asendusauto üürima auto valduse rikkumise tõttu. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi oli kahju tekitamine õigusvastane. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole rikkumises süüdi, seega on kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused täidetud ja hageja nõutud raha tuleb kostjalt välja mõista. VÕS § 139 lg 1 kohaldamise aluseid ei esine. Hagi tagamise taotlemisega hageja ei viivitanud ja ei ole tähtis, kas asendusautot kasutasid teised isikud.

6.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda, kuid apellatsiooniastme menetluskulude nimekirja kostja ei esitanud, riigilõivuna on ta tasunud 325 eurot (II kd, tl 64, 67).

Hageja palus vastuapellatsioonkaebuses muuta maakohtu otsust väljamõistetud menetluskulude osas ja mõista kostjalt välja kõik taotletud menetluskulud. Hageja palus mõista kostjalt välja 915 euro 50 sendi suurused esindajakulud ringkonnakohtus ja viivise neilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

Pooled palusid jätta üksteise apellatsioonkaebused rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. veebruari 2016. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 791 eurot ja viivise neilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Analoogia korras ei saa tugineda LS §-dele 187-190, sest kostja ei täitnud parkimise korraldamisel avalikõiguslikke ülesandeid. Maakohus leidis õigesti, et parkimistingimuste p-d 10 ja 11 on tühised tüüptingimused, kuna nendega antakse kostjale võimalus nõuda parkijalt ebamõistlikult suurt tagatist (VÕS § 42 lg 3 p 22). Viidatud tüüptingimused on tühised ka seepärast, et nendega välistatakse tingimuse kasutaja seadusest tulenev vastutus (VÕS § 42 lg 3 p 1). Nimelt on parkimistingimuste p-s 10 sätestatud, et auto teisaldatakse sõidukijuhi vastutusel, millest saab järeldada, et juhul, kui auto teisaldamisel või ka hilisemal hoidmisel peaks autoga midagi juhtuma, ei vastuta selle eest tingimuse kasutaja, vaid autojuht. Parkimistingimuste p-d 10 ja 11 on nende koosmõjus ebamõistlikult kahjustavad ja tühised ka põhjusel, et nendes ei ole ammendavalt loetletud kõiki võimalikke nõudeid, mille täitmata jätmise korral võib tingimuste kasutaja auto parkija kulul ja vastutusel ära vedada ja kinni pidada. Lisaks on vaidlusalused tüüptingimused tarbijast parkijale ebamõistlikult kahjustavad VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi, sest tingimusega nähakse ette parkija kohustus tasuda ebamõistlikult suurt hüvitist isegi juhul, kui parkija viivitab väiksema kui euro suuruse parkimistasu maksmisega. Üürileandja pandiõigus ei kehti olukorras, kus üüritakse hoonestamata kinnisasja osa.

Ka hageja kahju hüvitamise nõude on maakohus õigesti lahendanud. Maakohus tuvastas õigesti, et auto teisaldamise tõttu on hagejal tekkinud kahju vähemalt 490 eurot. Kostja väidete kohaselt oleks ta auto valduse hagejale tagastanud, kui viimane oleks tasunud auto teisaldamise kulu 105 eurot ja leppetrahvi 30 eurot, kuid hagejalt ei saanud VÕS § 139 lg 2 järgi mõistlikult eeldada, et ta selle summa tasuks. Kostjal ei olnud õiguslikku alust autot teisaldada ja nõuda sellega seotud kulude hüvitamist. Tähtsust ei ole sellel, et hageja oleks hiljem saanud makstud raha kohtu kaudu tagasi nõuda. Maakohus hindas tõendeid nõuetekohaselt.

Maakohus ei ole menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ületanud. Hageja vastuapellatsioonkaebuses esile toodud poolte esitatud menetlusdokumentide maht on vaid üks esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse kaalumisel arvestatav asjaolu ja see ei ole hüvitatavate kulude suuruse puhul määrava tähtsusega. Maakohus ei rikkunud ka poolte võrdsuse põhimõtet.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja 100 eurot kassatsioonikautsjoni (taotluses ekslikult nimetatud riigilõivuks) ja 2550 eurot esindajakulude katteks ning lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kostja arvates kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 305 lg-t 1, kui leidis, et seadusest tulenev üürileandja pandiõigus ei kehti, kui üürilepingu esemeks on kinnisasja hoonestamata osa. Samuti kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 42 lg-d 1 ja 3, kui leidis, et parkimistingimuste rikkumise korral auto kinnipidamist võimaldav lepingutingimus on ebamõistlikult kahjustav ja tühine.

Ringkonnakohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 39 lg 2, kui pidas tühiseks ka seda osa parkimistingimuste rikkumise korral sõiduki kinnipidamist võimaldavast lepingutingimusest, mida ringkonnakohtu viidatud normid ei puuduta. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti ka VÕS § 37 lg-t 3 ja § 7 lg-t 2, kui pidas sõiduki kinnipidamist võimaldava lepingutingimuse sisaldumist parkimislepingus üllatuslikuks. Ringkonnakohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 139 lg-d 1 ja 2, kuigi hageja ei tõendanud, millal ta asendussõidukit ise kasutas ja millal seda tegid väidetavad kaasvaldajad. Kui hageja oleks autole kohe järele tulnud, oleks tema kulu piirdunud auto teisaldamise kuluga.

Ringkonnakohus tugines otsuses õigusnormidele, mille kohaldamist pooltega ei arutatud ja mille kohta pooled ei saanud arvamust avaldada, mistõttu oli kohtulahend pooltele üllatuslik. Maa- ja ringkonnakohtus arutati vaid vaidlusaluse tüüptingimuse võimalikku vastuolu VÕS § 42 lg 3 p-ga 22.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse olulist põhimõtet, mis kohustab kohut lahendama asja siseveendumuse kohaselt - otsuse on koostanud kohtunik, kes ei kuulunud asja arutanud kohtukoosseisu. See nähtub otsuse faili metaandmetest ning sellest, et otsuses on kostjale omistatud väited, mida viimane ei ole praeguses asjas esitanud.

9.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Samuti leiab hageja, et kostja kassatsiooniastme menetluskulud, mis ületavad 1500 eurot (käibemaksuga), on põhjendamatud. Hageja ise ei ole kassatsiooniastme menetluskulude nimekirja esitanud.

10.Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 26. septembri 2016. a määrusega asja lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

12.Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja olulisi asjaolusid (I). Seejärel analüüsib kolleegium parkimislepingu õiguslikku olemust ja selle sõlmimist (II), edasi aga kostja võimalikke nõudeid hageja vastu ning auto väljaandmisest keeldumise ja teisaldamise võimalusi (III) ning hageja kahju hüvitamise nõuet (IV). Lõpetuseks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (V).

I 13. Hageja palub hagis esmalt kohustada kostjat andma hagejale üle auto valduse.

Hageja tugineb seejuures põhiliselt asjaoludele, et ta on auto valdaja, kostja võttis auto hageja tahte vastaselt oma valdusse ja keeldub alusetult seda hagejale välja andmast.

14.Tuvastatud asjaoludel on hageja auto vastutav kasutaja LS § 2 p 93 tähenduses ja on enne auto valduse äravõtmist olnud koos teise isikuga ka auto kaasvaldaja AÕS § 33 lg 1 ja § 50 lg 1 mõttes.

Hageja ei ole auto omanik. Seega on hageja esitanud auto väljanõudmise nõude valdajana.

Sellise nõude õiguslik alus saab olla esmajoones AÕS § 45 lg 1, mille kohaselt on valdajal valduse äravõtmise korral õigus nõuda valduse taastamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja.

15.Auto väljaandmise nõude aluseks ei ole maakohtu otsuse põhjendustes viidatud AÕS § 44 lg 1 (vt maakohtu otsuse p 13), kuna hageja esitatud ja kohtute tuvastatud asjaoludel kostja mitte üksnes ei takistanud hagejat autot valdamast (st ei rikkunud valdust AÕS § 40 lg 3 mõttes), vaid võttis valduse temalt ära.

Nõude aluseks ei saa olla ka AÕS § 80, kuna hageja ei ole auto omanik ega saa seetõttu esitada vindikatsiooninõuet.

16.Kolleegiumi arvates ei mõjuta auto väljaandmise nõude lahendamist asjaolu, et maakohus on hagi tagamise korras kohustanud kostjat auto hagejale üle andma ja hageja väitel on ta auto oma valdusse tagasi saanud (vt nt I kd, tl 158).

Vt selle kohta lähemalt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p-d 22 ja 23.

17.Kostja on keeldunud autot hagejale tagastamast, kuna autoga on korduvalt pargitud kostja hallataval tasulisel parkimisalal ja tasumata on parkimistasud, leppetrahvid ning ka auto teisaldamise kulud.

Kostja saab AÕS § 46 alusel hageja nõude rahuldamisest keelduda, kui ta tõendab, et hageja valduse äravõtmine ei olnud omavoliline (st see ei toimunud AÕS § 40 lg 2 esimese lause mõttes valdaja nõusolekuta seadusvastaselt) ja et tal on õigus autot vallata.

Kostja vastuväidete järgi on tal õigus autot vallata ja keelduda autot hagejale välja andmast tulenevalt poolte vahel sõlmitud lepingust ja üürileandja pandiõigusest (VÕS § 305 lg 1, § 307 lg 1). Seega ei keeldu kostja autot hagejale üle andmast mitte seetõttu, et soovib autot ise omada või kasutada, vaid üksnes oma rahaliste nõuete tagamiseks (vt kostja võimalike nõuete kohta otsuse III osa).

18.Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja 490 eurot.

Seda peab hageja oma kahjuks, mis tekkis auto kostja valduses oleku aja eest asendusauto üürimisest.

Sellise nõude aluseks saab olla VÕS § 1043 koostoimes VÕS § 1045 lg 1 p-ga 5, mille järgi on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati mh valduse rikkumisega. Kui hageja ja kostja vahel oli leping, mida kostja on rikkunud, võib nõude aluseks olla VÕS § 115 lg 1.

19.Kahju hüvitamise nõudele on kostja lisaks esitanud vastuväite, et hüvitist tuleks vähendada, kuna hageja on ise põhjustanud endale kahju sellega, et jättis süstemaatiliselt parkimise eest maksmata ja oleks auto valduse tagasi saanud, kui ta oleks ära maksnud 135 eurot, samuti on hageja venitanud oma õiguste kaitsega ega ole tõendanud, et asendusautot kasutas üksnes tema.

20.Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamiseks oluliste asjaolude üle: · hageja oli auto kaasvaldaja; · auto pargiti 18. aprillil 2015 kostja hallataval Vanalinna tasulisel parkimisalal ja parkimise eest ei makstud; · kostja teisaldas auto 18. aprillil 2015 Vanalinna parkimisalalt Rävala pst 5 asuvasse lukustatud parklasse; · 23. aprillil 2015 nõudis hageja kostjalt auto väljaandmist, millest kostja keeldus; · 20. aprillil 2015 sõlmis hageja üürilepingu asendusauto kasutamiseks hinnaga 35 eurot päevas, tagastas selle 5. mail 2015 ja tasus selle eest kokku 560 eurot.

II 21. Pooled ei vaidle, et autojuht ja parklapidaja sõlmisid auto parkimisega parkimisalal parkimislepingu tingimustel, mis olid nähtavad parkla sissesõidu juures.

Kohtute tuvastatud asjaoludel juhtis autot ja sõlmis seega lepingu keegi auto kaasvaldajatest. Kes see isik konkreetselt oli, kohtud ei tuvastanud.

22.Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala.

23.Pooled vaidlevad selle üle, kes auto parklasse parkis ja kes oli seega lepingupool.

Auto teisaldamist ja kinnipidamist võimaldavale õiguskaitsevahendile saab kostja nii lepingu kui ka VÕS § 110 lg 1 alusel tugineda üksnes isiku suhtes, kes on lepingupool. Seega tuleb lepingupool asja uuel läbivaatamisel kindlaks teha. Kolleegium ei saa tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 ise tõendeid hinnata ega asjaolusid tuvastada.

24.Kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), ja lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema kostja, on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine hageja kui auto vastutava kasutaja kontrolli all ja kostjal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada.

Seetõttu leiab kolleegium, et tõendamiskoormis tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda hagejat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik (vt selle kohta lähemalt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 31).

III 25. Kostja on menetluses püsivalt väitnud, et ta keeldub autot hagejale välja andmast ja teisaldas selle parklast, kuna tasumata on autoga seotud parkimistasud, leppetrahvid ja teisaldamise kulud.

Samas ei ole kostja kohtule selgelt öelnud, kui suur see võlg on ja millest see tuleneb. Kohtud ei ole kostja vastunõuet kindlaks teinud ega selgitanud kostjale ka selle nõude suuruse väljatoomise vajadust.

26.Asja uuel läbivaatamisel tuleb kostja nõue selgeks teha, sest täitmisest keeldumise vastuväite esitamisel kohustuse täitmise nõudele lepingu või VÕS § 110 lg 1 alusel tuleb selleks, et kohustada kostjat auto välja andma, teha kindlaks, kas ja kui palju on hageja kostjale võlgu (vt selle kohta ka Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p-d 35-37).

Muu hulgas tuleb kostja väite alusel kindlaks teha, milliste parkimistingimuste alusel kostja nõuded võisid tekkida. Kostja on esitanud erinevaid fotosid parkimistingimustest, millest osa on loetamatud ja osa tingimusi erinevad (vt nt I kd, tl 69-76).

27.Kostja vastuväited auto väljaandmisest keeldumisel saavad tugineda kas pandiõigusele, kohustuse täitmisest keeldumise õigusele või lepingule.

28.Auto väljaandmise nõude rahuldamise välistab kostja kehtiv tuginemine üürileandja pandiõigusele ja pandiõigusest tulenevale igaühe suhtes kehtivale auto valdamise õigusele (vt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p-d 38-43).

29.Hagi rahuldamise kostjale raha maksmise vastu võib tuua kaasa kostja kohustuse täitmisest keeldumise õigus VÕS § 110 lg 1 alusel, kui tal on hageja vastu parkimisest tulenevaid rahalisi nõudeid (vt lähemalt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p-d 44-47).

30.Auto väljaandmisest keeldumise õigus võib kostjal olla ka lepingu alusel, lähtudes parkimistingimustest kui tüüptingimustest. Selle eeldusena tuleb aga esmalt tuvastada, et tüüptingimused on saanud lepingu osaks ega ole tühised (vt ka Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p-d 49-53) ning et hageja oli lepingu pool.

Kolleegium märgib, et ei nõustu ringkonnakohtuga, et auto kinnipidamist ja teisaldamist võimaldav tüüptingimus võiks olla tühine ainuüksi põhjusel, et see sisaldab selle õiguse kasutamise eelduseks olevate võlgnevuste lahtise loetelu. Seda eriti juhul, kui väidetud kulu hüvitamise nõue on mahutatav mõne loetelus toodud konkreetse kulu alla.

Kolleegium märgib lisaks, et ringkonnakohus ei pidanud tüüptingimusi üllatuslikuks ega viidanud VÕS §-le 37 nagu väidab kostja.

IV 31. Kuna hageja kahju hüvitamise nõude eelduseks on kostjal auto valdamise või selle väljaandmisest keeldumise õiguse puudumise tuvastamine, mida tuleb uuesti hinnata, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka kostjalt 490 euro väljamõistmise osas. Ka see nõue tuleb uuesti lahendada.

32.Asendusauto üürimise kulude hüvitamiseks tuleb mh kindlaks teha VÕS § 132 lg 4 esimese lause eelduste täidetus, mh see, kas asendusauto kasutamine oli hagejale vajalik või kasulik (vt ka Riigikohtu 27. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-14, p 14).

33.Kui kostja oli kohustatud auto hagejale välja andma, ei andnuks alust kahjuhüvitise vähendamiseks asjaolu, et kostja oli nõus seda tegema, kuid raha maksmise vastu. Sel juhul oleks hageja pidanud alusetult makstud raha nõudmiseks pöörduma hiljem kohtusse ja mh kandma sellega seoses kulusid, mida võib VÕS § 139 kontekstis pidada hagejale ebamõistlikult koormavaks.

34.Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud ka kostja etteheide hagejale, et see viivitas hagi tagamise taotlemisega. Kostja ei saa hagejale ette heita viivitamist auto tagasinõudmisega hagi tagamise abinõuna, kui ta oleks saanud auto ise tagasi anda.

Samuti ei ole hüvitise määramisel iseseisvat tähendust asjaolul, kas asendusautot kasutas lisaks hagejale veel keegi. Selleks tuleks tõendada, et ainuüksi oma tarbeks poleks hagejal autot vaja läinud, või et ta oleks saanud seda kasutada odavamalt.

V 35. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu, ei ole menetlusökonoomiast lähtudes vaja vastata kostja väidetele menetlusõiguse normi rikkumise kohta.

Kolleegium märgib siiski, et ainuüksi kohtuniku, kohtuametniku vm isiku (nt advokaadi) nime esinemine dokumendi metaandmetes ei anna alust väita, et see inimene on tegelikult koostanud kohtulahendi. Dokument võib olla koostatud varasemale dokumendipõhjale, mis iseäranis sarnaste asjade puhul on ka mõistlik. Kohtulahendi sisu eest vastutavad selle allkirjastanud kohtunikud.

36.Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtusse, jätab kolleegium menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

37.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Vastaspoolelt kautsjonit välja mõista ei saa, nagu soovib kostja.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu

Õigusnõustaja

Parkimistrahv, viivistasu ja eraparkla leppetrahv

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.