← Eesti

2-17-1601/21

Obsah (14)§ 376§ 456§ 424§ 423§ 428§ 392§ 436§ 688§ 652§ 367§ 230§ 173§ 174§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2171601 Otsuse kuupäev Tartu, 20. juuni 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve Ko

) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

  1. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset kassatsiooniastmes (I) ning seejärel hageja nõuet, selle aluseks olevaid asjaolusid ja üldiselt õiguslikke võimalusi selle rahuldamiseks ning menetluslikke etteheiteid ringkonnakohtule (II). Edasi analüüsib kolleegium kostja võimalikku vastutust hageja ees käenduslepingu alusel (III), võlatunnistusest tulenevalt (IV) ja kahju hüvitamise nõude alusel (V). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (VI). I
  2. Hageja palus hagis kostjalt välja mõista 2476 eurot 4 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 266 eurot 31 senti ja viivise 8% aastas kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada, kuid vähendas apellatsioonkaebuses viivisenõuet 266 euro 31 sendi võrra ega soovinud kostjalt hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. 4

(10)4 2-17-1601 Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused täies ulatuses ja hagi rahuldada või saata asi alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
  1. Esiteks märgib kolleegium, et ringkonnakohus ei ole korrektselt lahendanud hageja taotlust viivisenõuet hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise võrra vähendada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda teha. Kolleegium lähtub asja lahendades sellest, et see viivisenõue ei ole siiski enam vaidluse all. 11.
  2. Hageja sellisel avaldusel apellatsioonimenetluses võib õiguslikult olla erinev tähendus. Nii võib selline avaldus tähendada haginõude osalist tagasivõtmist või sellest loobumist, aga ka maakohtu otsuse osalist vaidlustamist. Kuigi viivisenõude vähendamine ei ole

§ 376

lg 4 p 2 järgi hagi muutmine, ei tähenda see, et kohus ei peaks selgeks tegema hageja tahet sellise avalduse esitamisel ja sellele adekvaatselt reageerima. 11.2. Esmalt on võimalik, et viivisenõuet vähendades vaidlustas hageja tegelikult maakohtu otsuse üksnes osaliselt, st muus osas kui hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise osas. Sel juhul on maakohtu otsus osalise vaidlustamise tõttu hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude rahuldamata jätmise osas jõustunud (

§ 456lg 4 teine lause).

11.3. Viivisenõude osaliseks tagasivõtmiseks olnuks hagejale

§ 424lg 1 järgi vajalik kostja nõusolek.

Viivisenõude osalise tagasivõtmise tagajärjeks olnuks aga maakohtu otsuse tühistamine ja hagi läbi vaatamata jätmine vastavas osas (

§ 423lg 1 p 2, § 425 lgd 1 ja 3).

11.4. Haginõudest loobumiseks (olgu osaliselt või täielikult) ka kõrgemas kohtuastmes ei ole kostja nõusolek vajalik, kuid loobumine tuleb vastu võtta, vastavas osas maakohtu otsus tühistada ja asja menetlus lõpetada (

§ 428lg 1 p 3, § 429 lg 1, § 431 lg 2, § 645 lg 1).

  1. Ebaselge on ka hageja kassatsioonitaotlus, kus ta palub tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused täies ulatuses ja hagi rahuldada või saata asi alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium tõlgendab seda selliselt, et hageja vaidlustab nii põhitaotluses kui ka alternatiivses taotluses nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsust, kuid ei määra kindlaks, mis kohtusse soovib asja arutamiseks saata. II (A)
  2. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlana 2476 eurot 4 senti ja viivise 8% aastas hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja ei nõua enam hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist 266 eurot 31 senti (vt otsuse p 11). Hagis tugines hageja hagi aluseks olevate põhiliste asjaoludena sellele, et pooled olid sõlminud käenduslepingu, mille alusel käendas kostja põhivõlgniku autoteenindusest tulenevaid kohustusi, mida see hagejale ei ole täitnud (tl 1, 2). Samadele põhilistele asjaoludele tugines hageja ka
  3. veebruaril 2017 esitatud seisukohas kostja hagivastusele (tl 28 pöördel). Kohtu määratud tähtaja jooksul lõppseisukohtade esitamiseks väitis hageja oma
  4. aprilli
  5. a seisukohas lisaks, et kostja on andnud käenduslepingus hageja ees iseseisva võlatunnistuse ja et kostja käitumist eri äriühingute eest tegutsedes võib pidada hagejale kahju tekitamiseks, mis annab aluse rahuldada hageja nõue ka kahju hüvitamise nõudena (tl 36–37). 5

(10)5 2-17-1601
  1. Põhimõtteliselt ei olnud hagejal takistust esitada täiendavad väited hiljemalt seisukohas kostja vastusele, millest järeldus, miks kostja käenduslepingu alusel vastutusega ei nõustu. Samas lahendas maakohus asja kirjalikus menetluses ja andis pooltele erinevaid tähtaegu seisukohtade esitamiseks. Seejuures ei toonud maakohus selgelt esile, millal lõpeb eelmenetlus ning kas ja milliseid asjaolusid ja tõendeid saavad pooled esitada veel lõppseisukohtades, mille esitamiseks andis maakohus pooltele
  2. märtsil 2017 tähtaja (tl 33). Võlatunnistusega seotud asjaoludele juhtis maakohus poolte tähelepanu esmalt ise oma
  3. märtsi
  4. a kirjas (tl 30), seejärel muutis aga oma seisukohta
  5. märtsi
  6. a kirjas. Neil asjaoludel ei saa pidada põhjendatuks maakohtu otsuse tegemist hageja viimaseid seisukohti pooltega arutamata ega isegi kostjal neile vastamist võimaldamata. Menetluse oleks pidanud uuendama ja eelmenetluse korrektselt lõpuni viima. Praegu jäid eelmenetluse ülesanded vastuolus

§ 392lg 1 pdega 1–3 osaliselt täitmata.

Kirjalikus menetluses peab kohus hoolikalt selgeks tegema, mis tähendusega tähtaegu ta pooltele annab ning millal saab eelmenetluse lugeda lõppenuks (vt ka nt Riigikohtu

  1. septembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3216714, p 38). Jättes hagi rahuldamata käenduslepingu tühisusele tuginedes, ei võtnud maakohus otsuses nõude rahuldamise kohta ei võlatunnistuse ega kahju hüvitamise alusel mingit seisukohta.
  3. Kuigi ringkonnakohus käsitles oma otsuses nii võlatunnistust kui ka kahju hüvitamist (vt ringkonnakohtu otsuse pd 27 ja 28), saab seda käsitlust pidada nii ebapiisavalt põhjendatuks kui ka üllatavaks, seega vastuolus olevaks

§ 436lgga 4.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kolleegium ei pea põhjendatuks tühistada maakohtu otsus, nagu soovib hageja, ega saa ka asja ise lahendada (

§ 688lgd 3–5).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb hageja kõiki seisukohti pooltega arutada ja otsuses analüüsida. 15.

  1. Hageja tugines apellatsioonkaebuses esmajoones maakohtu seisukoha ekslikkusele käenduslepingu tühisuse kohta, kuid samas ka hagi alternatiivsel õiguslikul alusel kontrollimata jätmisele (tl 42–44). 15.
  2. Ringkonnakohus lahendas asja kirjalikus menetluses, ei selgitanud pooltele midagi ega arutanud nendega ühtki asjas kerkinud küsimust. Nõustudes hagejaga, et käendusleping ei ole tühine (st et maakohtu otsus on selle ainsa põhjenduse osas ebaõige), oleks ringkonnakohus pidanud poolte muid väiteid arutama, määrates selleks kohtuistungi või täites selgitamiskohustust kirjalikult. Seda eriti olukorras, kus maakohus oli eelmenetluse ekslikult korrektselt lõpule viimata jätnud, ei olnud hageja nõuet kõigil õiguslikel alustel kontrollinud ega hageja olulisi väiteid menetluses varem arutanud. Seega saab ringkonnakohtu otsuse seisukohti pidada pooltele osaliselt üllatavaks. 15.
  3. Ringkonnakohus käsitles küll kostja vastutust võlatunnistuse alusel, kuid piirdus üldise (ja eksliku) konstateeringuga, et võlatunnistust ei saa olla põhjusel, et kostja ei olnud põhivõlgnik (ringkonnakohtu otsuse p 27). Kahju hüvitamise nõude kohta märkis ringkonnakohus aga üksnes, et hageja ei ole esitanud asjaolusid ega tõendeid, mis võimaldaksid kvalifitseerida hageja nõude lepinguvälise kahju hüvitamise nõudena (ringkonnakohtu otsuse p 28). Seejuures on otsuses viidatud ekslikult VÕS § 1045 lg 1 ple 1 ega ole hageja väiteid sisuliselt analüüsitud. 15.
  4. Ringkonnakohtu otsuses ei ole samas ka märgitud, et hageja oleks asjaolusid esitanud hilinenult, mistõttu neile

§ 652järgi enam tugineda ei saa. Asjaolud on menetlusse vastu 6

(10)6 2-17-1601 võetud, kuigi ringkonnakohus on oma otsuse ps 25 viidanud hagejat esindanud vandeadvokaadile ja ebaselgelt rääkinud tõendamiskoormise jaotuse selgitamisest maakohtus. Arusaamatu on ka samas väljendatud seisukoht, nagu ei võimaldaks hageja esitatud asjaolud käesoleval juhul lahendada asja erinevatel õiguslikel asjaoludel. Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel, mis on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes (

§ 436lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 652 lg 8).

(B) 16. Kolleegiumi arvates saab hagi rahuldamine esitatud asjaoludel tulla õiguslikult kõne alla nii käenduslepingule kui ka selles sisalduvale võimalikule võlatunnistusele tuginedes. Õiguslikult ei ole välistatud selle rahuldamine ka deliktilise kahju hüvitamise nõudena. Asja uuel läbivaatamisel tuleb erinevaid võimalusi analüüsida. Kolleegium ei saa

§ 688lgtest 3–5 tulenevalt ise asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata.

  1. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: •
  2. august 2015 kuni
  3. september 2015 esitas hageja põhivõlgnikule neli arvet, kokku 2476 eurot 4 senti, mis on tasumata; • pooled sõlmisid
  4. mail 2016 tasumise tagatisena pealkirjastatud käenduslepingu, mille alusel käendas kostja hageja ees põhivõlgniku kohustusi, mis tulenesid tasumata arvetest; • põhivõlgniku ärinimi oli
  5. veebruarini 2016 OÜ Filtrimeister (registrikood 10642627; käenduslepingus vääralt märgitud 12642627), käenduslepingu sõlmimise ajal ei olnud kostja selle juhatuse liige; •
  6. veebruarist 2016 kannab Osaühingu Filtrimeister nime äriühing registrikoodiga 12601070, kus kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal juhatuse liige.
  7. Kolleegium märgib hageja viivisenõude kohta, et see saab tulla kõne alla põhinõude rahuldamise korral kõigil õiguslikel alusel. Viivisenõude aluseks saab olla VÕS § 113 lg 1 esimene ja teine lause ja

§ 367

. Siiski ei ole korrektne hageja nõue viivise saamiseks 8%-lises aastamääras, mis (vaatamata sellele, et on olnud pikemat aega seadusjärgne viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi) ei arvesta, et seadusjärgne viivis võib edaspidi muutuda (vt nt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 321713, p 38). III (A)
  3. Hageja nõude esmaseks õiguslikuks aluseks on käendusleping ning VÕS § 108 lg 1 ja § 145 lg
  5. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid käendusleping ja et selle alusel käendas kostja põhivõlgniku neljast arvest tulenevaid kohustusi hageja ees.
  6. Kostja põhilisteks vastuväideteks olid, et käendusleping on tühine, kuna tegu on tarbijakäendusega ja tema vastutuse maksimumsummat ei ole kokku lepitud ning hageja ei ole tõendanud oma nõuet põhivõlgniku vastu. 7

(10)7 2-17-1601 (B)
  1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et käendusleping ei ole VÕS § 143 lg 2 järgi tühine, kuna käenduslepingus ei ole fikseeritud kostja rahalise vastutuse piirmäära.
  2. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist on VÕS § 143 lg 1 mõttes tarbijakäenduslepinguga, kuna kostja kui käendaja on füüsiline isik. VÕS § 143 lg 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Tuvastatud asjaoludel oli VÕS § 143 lg 2 mõttes käenduslepingus kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Kolleegiumi arvates on VÕS § 143 lg 2 nõuded täidetud, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus. Praegusel juhul olid käenduslepingus fikseeritud nii konkreetsed arved kui ka nendest tuleneva võlgnevuse suurus. Asjaolu, et käenduslepingus lepiti kokku, millises järjekorras võlgniku võlgnevust käendussumma arvel täidetuks loetakse, ei mõjuta iseenesest käendaja maksimaalset vastutust.
  3. Kolleegium märgib, et käendaja vastutuse piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt ka Riigikohtu
  4. novembri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 32113612, p 15).
  6. Asjas ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et käendusleping võiks olla tühine mõnel muul alusel või et see oleks tühistatud. (C)
  7. Jättes hagi rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud põhivõlgniku võlgnevust (s.o tagatavat kohustust), jagas ringkonnakohus kolleegiumi arvates vääralt tõendamiskoormise ja jättis tähelepanuta VÕS § 149 lg
  8. Ka seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.
  9. Lähtudes

§ 230

lgst 1, peab hageja tõendama hagi aluseks olevaid asjaolusid, kui kostja vaidleb neile vastu. Seega peab hageja tõendama ka põhivõlgniku kohustuse olemasolu, kui käendaja seda vaidlustab. Siiski ei ole see tõendamiskoormis absoluutne. Ka kostja peab oma vastuväited esitama arusaadavalt ja konkreetselt (et hagejale oleks arusaadav, mida ta peab tõendama) ning vajadusel neid ka tõendama. Praegusel juhul on kostja vaid üldsõnaliselt märkinud, et põhivõlgnik temale teadaolevalt teenuse saamist ei kinnita ega nõuet ei tunnusta, esitamata selle kohta mingeid tõendeid. Minimaalselt peaks kostja selgitama, kas tema arvates ei ole arvetel märgitud autohooldustöid üldse tehtud, on tehtud vähem või puudustega või on teenuseid osutatud muule isikule.

  1. Hageja on esitanud nõude tõendamiseks arved ja lisaks kostja enda kinnituse käenduslepingu ps 4 kaupade ja/või teenuste vastuvõtmise kohta. Teenuse osutamist ei tõenda vaid põhivõlgniku kirjalik heakskiit teenuste osutamise ja materjalide kasutamise kohta, nagu saab järeldada ringkonnakohtu otsuse pst
  2. Kostja enda allkirjastatud kinnitus, et põhivõlgnik on kaubad või teenused kätte saanud, muudab kolleegiumi arvates ka tõendamiskoormist. Juba hea usu põhimõttest lähtudes ei oleks õiglane, kui käendaja, kes on kinnitanud esmalt põhivõlgniku vastuväidete puudumist nõudele, võiks hiljem lükata 8

(10)8 2-17-1601 tõendamiskoormise võlausaldajale lihtsalt väitega, et tema ei ole põhivõlgnik ega selle esindaja. Sarnaselt eeldatakse VÕS § 76 lg 4 järgi kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud võlausaldaja suhtes, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Kui käendaja väidab, et tegu oli tühise tüüptingimusega, peab ta ka vastavad asjaolud esile tooma.
  1. Ringkonnakohus on käenduslepingu ps 4 antud kostja kinnitust hinnates jätnud tähelepanuta VÕS § 149 lg
  2. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ka nimetatud sätte kohaldamist hinnata. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. VÕS § 149 lg 2 järgi ei või käendaja siiski esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks. Seega ei saa käendaja kasutada vastuväidet, millele tuginemise vältimiseks käendusleping sõlmiti. Seejuures on pooled sõnaselgelt viidanud käenduslepingu ps 4 VÕS § 149 lgle
  3. Seega pidid kohtud kontrollima, kas põhivõlgnevuse puudumise vastuväidet sai kostja käendajana VÕS § 149 lg 2 järgi praegusel juhul üldse esitada. Kui sellele vastuväitele tuginemine on välistatud, ei saanud ringkonnakohus samuti jätta hagi rahuldamata seetõttu, et hageja ei ole tõendanud põhivõlgnikule teenuse osutamist.
  4. Kolleegium märgib, et käenduslepingu täitmise nõude seisukohast ei ole tähendust, kas kostja oli põhivõlgniku juhatuse liige käenduslepingu sõlmimise ajal või mitte. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on esitanud arved põhivõlgnikule ja et käendusleping on sõlmitud kostjaga. Samuti ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja on käenduslepingu ps 4 andnud põhivõlgniku poolse täitmise vastuvõtmise kohta kinnituse põhivõlgniku esindajana, mitte omal nimel. Kostja ei ole ka väitnud, et hageja osutas teenuseid kellelegi kolmandale, mitte põhivõlgnikule. Seega ei olnud kohtutel ka esitatud asjaoludel põhjust analüüsida käenduslepingu alusel esitatud nõude lahendamiseks TsÜS § 116 lgt 2 ja § 118 lgt 2 kostja esindusõigusse uskumise kohta. Neil sätetel võiks olla tähendus küsimuse lahendamisel, kas kostja võis esindada põhivõlgnikku hagejalt hooldusteenuse tellimisel. IV
  5. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et käenduslepingu ps 4 antud kostja kinnitus ei või olla kostja võlatunnistus.
  6. Ringkonnakohus on oma otsuse ps 27 jõudnud seisukohale, et nimetatud kinnitus ei saa olla kostja deklaratiivne võlatunnistus, kuna ei ole tõendeid, et kostjal olnuks hageja vastu kohustus. Seejuures on ringkonnakohus jätnud aga tähelepanuta, et võlatunnistus võib olla ka konstitutiivne VÕS § 30 lg 1 mõttes. Selle sisuks võib omakorda aga olla lubadus luua iseseisev kohustus (võlalubadus), mitte üksnes olemasoleva võla tunnistamine (vt ka Riigikohtu
  7. veebruari
  8. a otsus tsiviilasjas nr 32114715, pd 12–15).
  9. Kui asja uuel läbivaatamisel ei rahulda kohus hageja nõuet käenduslepingu alusel, tuleb hinnata, kas kostja võis anda iseseisvalt võlatunnistuse. Selleks tuleb käenduslepingut VÕS § 29 reeglitest lähtudes tõlgendada. 9
(10)9 2-17-1601 V
  1. Kui hageja nõuet ei saa rahuldada käenduslepingu alusel ega võlatunnistusest lähtudes, tuleb hinnata ka selle rahuldamise võimalikkust deliktilise kahju hüvitamise nõudena VÕS § 1043 alusel.
  2. Hageja esile toodud asjaoludest saab järeldada etteheidet kostjale, et see jättis hagejale hoolduslepinguid põhivõlgniku nimel sõlmides ja käenduslepingus täitmise vastuvõtmist kinnitades tahtlikult eksliku mulje, et ta on põhivõlgniku juhatuse liige ja seega seaduslik esindaja. Oma väite kinnitamiseks on hageja esitanud
  3. mai
  4. a seisuga äriregistri väljavõtte Osaühingu Filtrimeister (registrikood 12601070) (tl 5) kohta, mille kostja väidetavalt esitas hagejale käenduslepingu sõlmimisel. Sisuliselt heidab hageja kostjale ette pettuslikku käitumist sarnaste nimedega äriühingute erinevat esindusõigust ära kasutades.
  5. Esitatud asjaoludel ei ole välistatud kostja käitumist hinnata tahtliku heade kommete vastase käitumisena VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes, mille eesmärk võis olla jätta hagejale teenuste eest tasumata. Hageja kahjuks võiks olla käenduslepingu alusel kostjalt saamata jääv raha, kui täidetud on kahju hüvitamise nõude üldised eeldused. Muu hulgas peaks kostja käitumine (eksitava mulje jätmine) olema tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4). Välistatud ei ole esitatud asjaoludel ka kostja vastutus TsÜS § 130 alusel esindusõiguseta isikuna hooldusteenuste tellimisel. Hageja peaks oma nõuet asja uuel läbivaatamisel selgitama ja vajadusel täpsustama. VI
  6. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb nii menetluskulude jaotus

§ 173

lg 3 teise lause järgi kui ka nende kindlaksmääramine (

§ 174lg 6) ringkonnakohtu otsustada.

38. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Ants Kull 10

(10)Peeter Jerofejev Villu Kõve 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.