KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 22. veebruar 201

) § 123 lg-s 2 sätestatud pärandist loobumise tühistamise eeldused ei ole täidetud, sest pärandaja ei nimetanud hagejat 2. juulil 2001 tehtud notariaalselt tõestatud testamendis pärijaks, vaid määras talle annaku. Testamendis sisaldus annakukorraldus, sest korter ei olnud pärandaja ainus vara: ta sai pensioni, lisaks oli tal vallasasju ja raha. Kuna hageja ei olnud testamendijärgne pärija, vaid üksnes annakusaaja, siis ei saanud ta olla eksimuses selles, kas pärib seaduse või testamendi alusel. Seadusjärgne pärimisõigus ei mõjuta hageja õigusi annakusaajana. 2

§ 28

–34 (

§ 181lg 2), lähtudes testaatori tegelikust tahtest.

Pärimisele kohaldatakse pärandi avanemise ajal ehk 1. veebruaril 2013 kehtinud õigust (

§ 180

). Pärandist loobumise saab kehtetuks tunnistada eksimuse tõttu vaid juhul, kui pärija oli eksimuses selles, kas ta pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi (

§ 123lg 2).

3.3. Maakohus tuvastas, et hagejale ja CC-le oli testamendis määratud annakuna korter ja tegemist ei ole pärija nimetamise korraldusega. Testamendi järgi määras pärandaja annakuna korteri nr 40 koos vastava osaga elamust (ka korteri või korterihoonestusõiguse) asukohaga Tallinnas Rävala pst 7 võrdsetes mõttelistes osades CC-le ja hagejale. Testamenti tuleb tõlgendada nii, et selles tehti hageja kasuks annakukorraldus korterist poole suuruse mõttelise osa saamiseks, sest testamendis tegi pärandaja korraldusi vaid korteri kohta, mitte kogu vara või vara osa kohta. Testamendist ei nähtu muid isikuid. On tõendatud, et pärandajale kuulus testamendi tegemise ajal muud vara, nt raha, sest ta sai pensioni. Vaid annakukorralduse tegemine ei olnud praktikas erandlik. Pärandaja soov teha just annakukorraldus, on eluliselt usutav, et välistada korteri üleminek esimese järjekorra pärijatele ja kaitsta lapselaste huve. Seega oli hageja annakusaaja, mitte testamendijärgne pärija. Kuna ta oli vaid annakusaaja, ei saanud ta olla

§ 123lg 2 mõttes eksimuses selles, kas ta pärib seaduse või testamendi alusel.

Asja lahendamise seisukohalt ei ole olulised asjaolud, mis käivad varasema kinkelepingu tühisusega seotud kohtuvaidluse või pärandajale eestkostja määramise kohta, ega ka see, millal hageja sai testamendist teada. 3.

1. Menetluskulud jaotas kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel. POOLTE SEISUKOHAD
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
3. Esiteks ei arutanud maakohus pooltega piisavalt vaidlusaluseid asjaolusid ja tugines asja lahendamisel üllatuslikult

§-le 56 (annaku mõiste), mille kohaldamise eeldused jäid eelmenetluses nõuetekohaselt tuvastamata. Maakohus ei arutanud pooltega, kuidas tuleks 3

§-s 123 nimetatud eeldused täidetud ja hagi tuli rahuldada.

1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. EDASINE MENETLUS
2. Ringkonnakohus jättis
3. mai 2018 otsusega maakohtu muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja kassatsioonkaebuse alusel tühistas Riigikohus
4. oktoobri 2018 otsusega (edaspidi „Riigikohtu otsus“) ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale kohtule uuesti läbivaatamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse ja kostja kannab kõik senised menetluskulud.
6. Hageja esitas nõude pärandist loobumise avalduse kehtetuks tunnistamiseks. Sisuliselt taotleb ta pärandaja pärandist loobumise kehtetuks tunnistamist

§ 123lg 1 alusel. Viidatud sätte kohaselt võib kohus tunnistada mh pärandist loobumise kehtetuks, kui esineb mõni Ts

ÜS § 92 (eksimus), § 94 (pettus) või § 96 (ähvardus ja vägivald) alustest. Hageja tugineb eksimusele, mis

§ 123lg 2 tõttu saab seisneda üksnes selles, kas ta pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi. 9. Ts

MS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 9.

1. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena testamendi tegemise ja selles sisalduva korralduse („Mina YY, määran annakuna minu omandis oleva korteri nr 40 (nelikümmend) koos vastava muu osaga elamust (ka korteriomandi või korterihoonestusõiguse) asukohaga Tallinnas XXX (X), võrdsetes mõttelistes osades CC’le, sündinud XX.XX.XXXX. a ja XX’le, sündinud XX.XX.XXXX.“ ;I kd tl 17), pärandaja surma, hageja avalduse pärandist loobumiseks (I kd tl 7–8), kostjale pärimisõiguse tunnistuse väljastamise (I kd tl 9–10) ja hageja avalduse pärandist loobumise kehtetuks tunnistamiseks (I kd tl 11–12). Neist saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda. 9.
2. Lisaks ei ole pooltel vaidlust, et testamendiga soodustatud isikud (hageja ja CC) on pärandaja lapselapsed. Pärandaja kohta koostatud ekspertiisiakti järgi oli pärandajal kaks poega, kellest üks oli suundunud Venemaale ja võis seal ka surra. Teine poeg tapeti
3. aastal. CC on Venemaal elanud poja poeg ja hageja teise poja tütar (II kd tl 34–35). Pooled ei toonud esile, et pärandaja oleks testamendi tegemise ajal teadnud oma muudest sugulastest ja võimalikest pärijatest. TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 järgi saab ka need asjaolud võtta vaidluse lahendamisel aluseks. 4

§ 123

lg 2 eeldused, et hageja saaks pärandist loobumise kehtetuks tunnistada, ning selle üle, kas testamendis sisalduv korraldus, millega testaator jättis hagejale ja CC-le korteri võrdsetes mõttelistes osades, on annakukorraldus

§ 56

lg 1 mõttes või pärija nimetamise korraldus

§ 39lg 1 mõttes.

9.

1. Riigikohtu otsuse p-des 25 ja 28 sisalduvate juhiste järgi tuleb ringkonnakohtul esmalt tuvastada testamendi tõlgendamiseks olulised asjaolud ja nende alusel anda pärandaja korraldusele õiguslik hinnang (järgnevas p 10) ning seejärel vajaduse korral kontrollida pärandist loobumise avalduse kehtetuks tunnistamise eeldusi (p 11).
2. Ringkonnakohus leiab erinevalt maakohtust, et pärandaja tegi
3. juuli 2001 testamendis pärijate nimetamise korralduse, ja põhjendab seda järgmiselt. 10.
4. Testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja (testaator) teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi (

§ 19lg 1).

Testamendijärgne pärija on isik, kellele testaator on testamendiga pärandanud kogu oma vara või mõttelise osa (murdosa) sellest (

§ 39lg 1).

Kui testaator ei ole määranud isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise hüve, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks, loetakse hüve annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Annaku määramise korraldus annab annakusaajale õiguse nõuda annakutäitjalt annakuks määratud eseme üleandmist. Annakuks võib olla asi, rahasumma, õigus, nõue, kohustusest vabastamine või muu üleantav hüve (

§ 56lg-d 1 ja 2).

Sarnaselt olid pärija ja annakusaaja mõisted sätestatud ka vaidlusaluse testamendi tegemise ajal kehtinud seaduses (enne 1. jaanuari 2009 kehtinud

§ 37ja § 54 lg 1, vt Riigikohtu otsuse p 12 esimene lõik).

10.2. Tuvastamaks, kas hageja on pärija või annakusaaja, tuleb testamenti tõlgendada.

§ 181lg 2 järgi kohaldatakse enne 1.

jaanuari 2009 tehtud testamendi teksti tõlgendamiseks kehtiva seaduse §-de 28–34 sätteid.

§ 28järgi lähtutakse testamendi tõlgendamisel testaatori tegelikust tahtest.

Kuna testament on ühepoolne tahteavaldus, ei tule lähtuda objektiivse kolmanda isiku vaatepunktist, vaid tõlgendamise teel tuleb välja selgitada testaatori subjektiivne tahe (Riigikohtu otsuse p 14). Testaatori tegeliku tahte väljaselgitamine, selleks korralduste tõlgendamine ja nende õigusliku olemuse hindamine on vajalik ka siis, kui testaator on teinud notariaalselt tõestatud testamendi või kasutanud korralduste sõnastamisel õigusmõisteid. Asjaolu, et korraldused on vormistatud notariaalselt või õigusmõisteid kasutades, ei tähenda, et lähtuda saaks üksnes korralduste tekstist. Korralduse olemusele tuleb anda õiguslik hinnang, milleks tuleb hinnata korralduse sisu, mitte pelgalt testaatori sõnakasutust (ibid p 17 esimene lõik). 10.

1. Testamendi tõlgendamisel tuleb testaatori tegelik tahe välja selgitada testamendi tegemise aja seisuga, lähtudes eelkõige asjaoludest, mis said testamendi tegemise ajal olla testaatori subjektiivse tahte kujunemise aluseks. Seega ei oma asja lahendamisel tähtsust korteri hilisem kinkimine ega sellest tingitud kohtuvaidlus. Eelistada tuleb tõlgendust, mis võimaldab testaatori korraldusi võimalikult suurel määral ellu viia ning saavutada neid õiguslikke tagajärgi, millele testaatori tegelik tahe oli suunatud. Ainuüksi asjaolu, et testamendis on kasutatud õiguslikku mõistet, ei välista võimalust kvalifitseerida korraldus õiguslikult ümber. Testaatori sõnakasutusest ei saa lähtuda juhul, kui selle tulemusena saabuksid õiguslikud tagajärjed, mis testaatori tegelikule tahtele ei vasta, või tagajärjed oleksid soovitust ebasoodsamad (Riigikohtu otsuse p 18 ja p 19 esimene lõik). 10.
2. Seaduse tekst toob annaku ja pärija erisusena peamiselt välja selle, et pärija nimetamise korraldusega jätab testaator isikule kogu oma vara või mõttelise osa sellest, samas kui annakukorraldusega saab soodustatud isik üksnes teatud varalise hüve. See aga ei tähenda, et korraldusele õigusliku hinnangu andmisel saaks piirduda vaid selle analüüsimisega, kas testaator on jätnud varaesemed kindlaks määramata või need korralduses nimetanud. Seda eriti juhtudel, mil pärandajale kuulubki peamiselt vaid üks väärtuslikum varaese. Korraldusele tuleb 5

§ 123lg 2 on erinorm Ts

ÜS § 92 suhtes, mis käsitleb eksimuse tõttu tehingu tühistamise üldreegleid.

§ 123

lg 2 eesmärk on kitsendada ja täpsustada asjaolusid, millele tuginedes saab isiku pärandist loobumise või pärandi vastuvõtmise avalduse eksimuse tõttu kehtetuks tunnistada. Säte täpsustab, et avalduse kehtetuks tunnistamise alusena saab eksimusele tugineda üksnes siis, kui eksimus seisneb selles, kas isik pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi. Asjaolu, et isik ei olnud teadlik pärandvara koosseisust, ei anna alust avalduse kehtetuks tunnistamiseks.

§ 121

kohaselt on õigustatud isikul võimalus enne loobumist või vastuvõtmist muu hulgas saada andmeid pärandvara koosseisu ning testamendi sisu kohta (Riigikohtu otsuse p 27). 11.

1. Pärandist loobumise avalduse (I kd tl 7–8) kohaselt loobus hageja
2. mail 2013 pärandist esimese järjekorra seadusjärgse pärijana ja tal puudusid sel ajal andmed nii pärandvara koosseisu kui ka võimalike testamentide kohta. Tunnistaja SS ütlustest (I kd tl 165) nähtub, et veel ka
3. aastal ei teadnud hageja vanaema testamendist, sama kinnitas hageja ise vande all antud seletuses (I kd tl 165–166). Kuigi pärandaja pärimisasja menetlev notar avaldas
4. mail 2013 teate AT-s, milles viidati ka testamendile (I kd tl 67), siis ei saa sellest järeldada, et hageja oli teate sisust teadlik. Puuduvad andmed ja tõendid selle kohta, et notar oleks hagejat pärimisest või testamendist teavitanud. Loobumisavalduses märkis hageja, et ta sai pärandaja 6

§ 123

lg 2 eeldused on niisiis täidetud ja hageja võib taotleda loobumise kehtetuks tunnistamist. 11.

1. Hageja avaldas pärandist loobumise tühistamise tähtaegselt. Tunnistaja SS ütluste (I kd tl 165), tema ja hageja vestluse väljavõtte (I kd tl 92, 100) ning hageja vande all antud seletuse (I kd tl 165–166) järgi sai hageja testamendist teada
2. aasta lõpus. Varasemat teadasaamist pole kostja tõendanud (vt ka eespool p 11.2). Pärandist loobumise avalduse tühistamise avalduse tegi hageja
3. detsembril 2015, st TsÜS § 99 lg 1 p-s 2 ette nähtud kuuekuulise tähtaja jooksul. 11.
4. Kokkuvõtvalt oli hageja pärandist loobudes eksimuses pärimise aluse osas (

§ 123lg 2), see eksimus oli oluline (Ts

ÜS § 92 lg 2) ja ta avaldas tähtaegselt pärast eksimusest teadasaamist, et soovib loobumise tühistada (TsÜS § 99 lg 1 p 2). Seega tuleb hagi rahuldada. 12. Ringkonnakohus selgitab, et hagejal on õigus pärandaja pärandist loobuda või see vastu võtta kolme kuu jooksul alates päevast, mil jõustus kohtuotsus, millega tunnistati tema pärandist loobumine kehtetuks (

§ 123lg 3, § 119 lg 1, vt ka Riigikohtu otsuse p 29). 13. Kõik senised menetluskulud jäävad Ts

MS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude jaotus ei sõltu sellest, kas hagejal on tekkinud kohustus need kulud kanda, seda väidet saab käsitleda kulude rahalise kindlaksmääramise käigus. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. TsMS § 174 lg 4 järgi määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks maakohus. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 7