← Eesti

2-17-12712/24

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-17-12712 Otsuse kuupäev Tartu, 9. oktoober 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Kaupo Paal

§ 146

lg 1 kohasest kolmeaastasest asja lepingutingimustele mittevastavusega seotud tähtajast möödunud kaks aastat üheksa kuud ja kolmteist päeva, jäänud oli veel kaks kuud ja kaheksateist päeva. TsÜS § 166 lg 2 mõttes oli nõude aegumine peatunud kuus kuud alates

  1. maist 2015, mil möödus PärS § 119 lg-s 1 ettenähtud kolmekuuline tähtaeg pärandist loobumiseks. Pärandist loobumise tähtaeg hakkas kulgema hiljemalt
  2. veebruaril 2015, sest siis kinnitas notar pärandaja surmatunnistuse tõlkel oleva tõlgi allkirja õigsust. Hagejate seisukoht, et nad võtsid pärandi vastu, kui väljastati pärimistunnistus, on ekslik. Hagejad loeti pärandi vastu võtnuks pärandist loobumise tähtaja möödumise järel. Nõude aegumistähtaeg hakkas uuesti kulgema
  3. novembril 2015, mil nõude aegumise peatumine TsÜS § 166 lg 2 mõttes lõppes. Nõue aegus
  4. veebruaril
  6. Harju Maakohus rahuldas
  7. märtsi
  8. a vaheotsusega kostja taotluse aegumise kohaldamiseks ning jättis aegumise tõttu hagejate hagi kostja vastu hinna alandamise nõudes rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 168 lg 2 kohaselt hagejate kanda. Maakohus leidis, et hagejad on esitanud kostja vastu asja lepingutingimustele mittevastavuse tõttu müügilepingust tuleneva nõude, mille aegumistähtaeg on VÕS §

§ 146lg 1 kohaselt kolm aastat alates asja üleandmisest ostjale.

Kuna müügilepingu ese anti pärandajale üle

  1. aprillil 2012, hakkas sellest ajast kulgema kolmeaastane aegumistähtaeg. Maakohus selgitas, et ta ei ole seotud seisukohtadega, mida kohus väljendas tsiviilasjas nr 2-15-
  2. Aegumine ei olnud peatunud järgmiste asjaolude tõttu.  Aegumine ei peatunud TsÜS § 167 mõttes pärandaja ja kostja läbirääkimiste tõttu
  3. oktoobrist 2012 ‒
  4. aprillini 2015, sest poolte kirjavahetusest ei nähtunud soovi saavutada kokkuleppeline lahendus. Üksnes arvamuste vahetamisest läbirääkimiste pidamise tuvastamiseks ei piisa.  Aegumine ei peatunud TsÜS § 160 lg 1 kohaselt seetõttu, et hageja esitas kostja vastu hagi, sest Harju Maakohus jättis hagi
  5. juuni
  6. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-6211 menetlusse võtmata. Aegumine peatub aga üksnes menetlusse võetud hagi puhul. Hagejad menetlusse mittevõtmise määrust ei vaidlustanud ning TsÜS § 165 ei kohaldu.  Aegumine ei peatunud TsÜS § 163 kohaselt vääramatu jõu tõttu, sest hagejad ei ole esitanud ega põhistanud vääramatu jõu aluseks olevaid asjaolusid. Aegumine oli TsÜS § 167 lg 2 ja § 166 lg-te 1 ja 2 kohaselt peatunud kokku 364 päeva. 3

(8)2-17-12712  Nõude aegumine oli TsÜS § 167 lg 2 kohaselt peatunud
  1. oktoobrist 2012 ‒
  2. detsembrini 2012 (65 päeva), sest pärandaja oli andnud kostjale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.  Aegumine oli samuti TsÜS § 166 lg-te 1 ja 2 kohaselt peatunud
  3. veebruarist 2015 ‒
  4. novembrini 2015 (299 päeva). Hagejad saab lugeda pärandi vastu võtnuks
  5. mail
  6. Nimetatud kuupäeval möödus hagejate jaoks kolmekuuline tähtaeg pärandi vastuvõtmiseks, mis hakkas kulgema hiljemalt
  7. veebruaril 2015, kui hagejad said PärS § 119 lg 1 mõttes teada enda pärimisõigusest, sest nad esitasid notarile pärimismenetluse algatamise avalduse.
  8. mail 2015 hakkas kulgema TsÜS § 166 lg 2 kohane kuuekuuline tähtaeg, mis lõppes
  9. novembril
  10. Hagejate nõue on aegunud ning kostja taotlus TsMS § 449 lg 3 kohaselt aegumise kohaldamiseks tuleb rahuldada, sest hagejate nõue aegus
  11. aprillil 2016, kuid hagejad esitasid hagi
  12. augustil
  13. Maakohtu otsus on lõppotsus ning asja edasi ei menetleta.
  14. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta aegumine kohaldamata ning saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks.
  15. Kostja palus jätta hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  16. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  17. märtsi
  18. a otsusega maakohtu vaheotsuse resolutsiooni muutmata ja hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäid TsMS § 162 lg 1, § 165 lg 1 ja § 168 lg 2 kohaselt solidaarselt hagejate kanda. Ringkonnakohus täpsustas, et hagejate asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg VÕS §

§ 146lg 1 mõttes hakkas kulgema 21.

aprillil 2012, kuid nõustus maakohtuga, et aegumistähtaeg lõppes

  1. aprillil
  2. Aegumine oli TsÜS § 166 lg 1 kohaselt peatunud kuni pärandi vastuvõtmiseni. Hagejad saab lugeda pärandi vastu võtnuks
  3. mail 2015, sest selleks ajaks oli möödunud PärS § 119 lg 1 kohane kolmekuuline tähtaeg pärandist loobumiseks ning hagejad loeti pärandi vastu võtnuks. Pärandist loobumise tähtaeg hakkas kulgema
  4. veebruaril 2015, kui hagejad esitasid pärimismenetluse algatamise avalduse. Võib eeldada, et selleks ajaks olid hagejad teada saanud pärandaja surmast. Maakohus leidis ekslikult, et pärast kuue kuu möödumist
  5. maist 2015, mil aegumistähtaeg pikenes TsÜS § 166 lg 2 kohaselt veel kuueks kuuks, jätkus aegumistähtaja kulgemine osas, mis oli pärandajal jäänud aegumistähtaja lõpuni. Aegumistähtaeg lõppes TsÜS § 166 lg 2 kohaselt
  6. novembril
  7. Eelnev ei muuda maakohtu otsust lõppjäreldustes siiski ebaõigeks. Samuti ei mõjuta lõppjäreldust asjaolu, et aegumine oli TsÜS § 167 lg 2 kohaselt peatunud 65 päevaks pärandaja eluajal. Ringkonnakohus märkis lisaks, et ei nõustu hagejate käsitlusega, et aegumistähtaeg oli TsÜS § 166 lg 1 kohaselt peatunud kuni hagejatele pärimistunnistuse väljastamiseni
  8. mail 2017, sest pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust. Samuti on ebaõige hagejate lähenemine, et aegumisele oleks pidanud kohaldama TsÜS § 165 lg-st 1 või § 163, sest pärandaja pärimismenetlus oli küll keeruline, kuid hagejad oleksid saanud taotleda pärandi hoiumeetmete rakendamist, mil pärandi hooldaja oleks saanud kostja vastu vajaduse korral nõude esitada. Maakohus keeldus 4

(8)2-17-12712 tsiviilasjas nr 2-15-6211 kostja vastu esitatud nõuet küll menetlusse võtmast, kuid hagejad ei vaidlustanud menetlusse võtmisest keeldumise määrust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  1. Hagejad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles paluvad maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. Hagejad leiavad, et maa- ja ringkonnakohus kohaldasid vääralt materiaalõigust, mis tõi kaasa ebaõige otsuse, menetlemine on vajalik ka ühtse kohtupraktika kujundamiseks. Hagejad on ebaõigesti jäetud ilma õiguskaitsest seetõttu, et maakohtud on nõudeõiguse hagejatele ülemineku eelduste osas olnud eriarvamusel. Tsiviilasjas nr 2-15-6211 oli maakohus seisukohal, et hagejad saavad kostja vastu nõude esitada alles pärast nõudeõiguse ametlikult pärimist. Aegumise peatumisele oleks pidanud analoogia korras kohaldama ka TsÜS § 165, sest hagejad ei saanud enda õigusi kostja vastu maksma panna enne pärimistunnistuse väljastamist
  2. mail
  3. Varem ei olnud hagejatel dokumenti, millega tõendada, et neile on nõudeõigus üle läinud. Kohtud leidsid eelnevale tsiviilasjale vastuoluliselt, et hagejad omandasid kostja vastu nõudeõiguse juba kolm kuud pärast pärandaja surmast teada saamist. Maakohtute eriarvamused on käsitatavad vääramatu jõuna, mistõttu kohaldub aegumise peatumisele ka TsÜS §
  4. Ringkonnakohtu seisukoht on vastuoluline, sest ühest küljest leiti, et hagejad oleksid pidanud taotlema pärandi hoiumeetmete rakendamist, samas leiti aga, et hagejad võtsid pärandi vastu
  5. mail 2015, mil nad poleks saanud enam hoiumeetmete rakendamist taotleda. Kohtupraktika ühtlustamiseks on vajalik selgitada, kas ning mil viisil on pärijatel teovõime teha pärandvaraga tehinguid ja esitada pärandvarasse kuuluvaid nõudeid enne pärimistunnistuse väljastamist ning kuidas vältida pärandvarasse kuuluvate nõuete aegumist olukorras, kus pärimistunnistuse väljastamine viibib pärijatest sõltumatute asjaolude tõttu.
  6. Kostja vaidleb hagejate kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 1 p 1 kohaselt tühistada ja teha asjas uus otsus.
  8. Kohtute tuvastatud asjaoludel esitasid hagejad nõude kostja vastu, tuginedes pärandaja ja kostja vahel
  9. aprillil 2012 sõlmitud müügilepingule. Müügilepingu esemeks olid korter ja kaks parkimiskohta, mis anti pärandajale üle müügilepingu sõlmimise päeval. Pärandaja esitas kostja vastu
  10. augustil 2014 asja lepingutingimustele mittevastavuse tõttu VÕS § 217 mõttes hinna alandamise avalduse, et saada 13 000 eurot. Pärandaja nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Aegumistähtaeg hakkas VÕS § 227 kohaselt kulgema alates asja üleandmisest pärandajale. Pärandaja suri
  11. veebruaril
  12. Nõudega pöördusid kohtusse hagejad, kes on pärandaja esimese järjekorra seadusjärgsed pärijad.
  13. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejatele pärandajalt üle läinud asja lepingutingimustele mittevastavusest tulenev nõue on aegunud, kas aegumine oli peatunud, kuidas 5
(8)2-17-12712 tõlgendada TsÜS § 166 lg-d 1 ja 2, mis reguleerivad aegumise peatumist pärimise korral ning kuidas arvestada PärS § 119 lg-s 1 sätestatud pärandist loobumise tähtaega. 12. Kohtud leidsid, et pärandaja nõude aegumistähtaeg lõppes VÕS §

§ 146lg 1 kohaselt 20. aprillil 2015 ning hagejate nõue on aegunud vaatamata sellele, et Ts

ÜS § 166 lg 1 kohaselt oli aegumine pärandaja surma tõttu peatunud

  1. maini 2015, mil lõppes PärS § 119 lg-s 1 sätestatud kolmekuuline tähtaeg pärandist loobumiseks ning hagejad sai lugeda pärandi vastu võtnuks. Ringkonnakohus leidis, et TsÜS § 166 lg-st 2 tulenev kuuekuuline täiendav tähtaeg kulges
  2. novembrini
  3. Kuna hagejad pöördusid kohtusse
  4. augustil 2017, on nõue aegunud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigust PärS § 119 lg 1 ja TsÜS § 166 lg 1 tõlgendamisel.
  5. TsÜS § 166 lg 1 kohaselt peatub pärandvarasse kuuluva nõude aegumine ajani, mil pärija võtab pärandvara vastu. Loobumissüsteemi kontekstis saab pärija pärandi vastu võtta kahel viisil. Pärija saab pärandi vastu võtta, tehes pärimisasja lahendavale notarile PärS § 118 lg 2 kohase notariaalselt tõestatud avalduse enne pärandist loobumise tähtaja möödumist PärS § 119 lg 1 mõttes. PärS § 118 lg 1 kohaselt loetakse pärija pärandi vastu võtnuks, kui ta PärS §-s 119 sätestatud kolmekuulise pärandist loobumise tähtaja jooksul pärandist ei loobu.
  6. Hagejad ei ole väitnud, et nad oleksid teinud PärS § 118 lg 2 kohase pärandi vastuvõtmise avalduse. Hagejad on varasemas menetluses väitnud, et nad saab lugeda pärandi vastu võtnuks
  7. aprillil 2017, mil möödus pärimismenetluse algatamise teate avaldamisest (tl 72) PärS § 119 lg-s 1 sätestatud kolmekuuline tähtaeg. Samuti on nad kassatsioonkaebuses välja toonud, et neil ei olnud võimalust enda õigusi realiseerida enne
  8. maid 2017, mil neile väljastati pärimistunnistus.
  9. Kolleegium märgib esmalt, et nõustub ringkonnakohtuga, et pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust. Sõltumata sellest, kas pärijad selgitatakse välja viimse tahte või seadusjärgse pärimise reeglite alusel, läheb pärand pärijale üldõigusjärgluse põhimõtte kohaselt üle seaduse jõul pärandi avanemisel ehk pärandaja surmaga (PärS § 1 lg 1, § 3 lg 1, § 4 lg 1, § 130 lg 1). Pärand läheb pärijale üle seaduse jõul vahetult. Pärandi üleminek pärijale ei eelda täiendavate formaalsuste täitmist, sh pärimistunnistuse väljastamist. Nii lähevad pärandaja õigused ja kohustused, mis ei olnud pärandajaga lahutamatult seotud, pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandaja surmast, sõltumata sellest, millal ja millisel viisil on pärija pärandi vastu võtnud või loetakse ta pärandi vastu võtnuks.
  10. Kolleegium leiab, et eelnevast lähtudes ei ole TsÜS § 166 lg-s 1 sätestatud pärandi vastuvõtmise ja pärimistunnistuse väljastamise aeg samastatavad. TsÜS § 166 lg-t 1 saab tõlgendada loobumissüsteemi arvestades selliselt, et pärandvarasse kuuluva nõude aegumine on peatunud ajani, mil pärija on pärandi PärS § 118 lg 2 kohaselt vastu võtnud, või ajani, mil ta loetakse PärS § 118 lg 1 kohaselt pärandi vastu võtnuks.
  11. Kuna hagejad ei ole väitnud, et nad oleksid PärS § 118 lg 2 kohaselt pärandi vastu võtnud, tuleb praeguses asjas TsÜS § 166 lg 1 sisustamiseks hinnata, millal sai pärijad lugeda pärandi vastu võtnuks PärS § 118 lg 1 mõttes. Selleks on vaja teada, millal lõppes hagejate jaoks PärS § 119 lg-s 1 sätestatud tähtaeg pärandist loobumiseks. 6

(8)2-17-12712
  1. PärS § 119 lg 1 kohaselt on pärandist loobumise tähtaeg kolm kuud. Tähtaeg hakkab kulgema hetkest, kui pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest. Pärandist loobumise tähtaeg ei hakka seega kulgema enne, kui täidetud on kaks kumulatiivset eeldust: pärija saab teada või pidi teada saama nii pärandaja surmast kui ka enda subjektiivsest pärimisõigusest. Eelnevast tulenevalt on ebatäpne ringkonnakohtu otsuse p 31, kus ringkonnakohus leidis, et hagejate jaoks hakkas loobumistähtaeg kulgema
  2. veebruaril 2015, sest vähemalt selleks ajaks olid nad teada saanud pärandaja surmast. Loobumistähtaeg ei saanud hagejate jaoks hakata kulgema enne, kui nad said lisaks teada ka enda subjektiivsest pärimisõigusest või oleks pidanud sellest teada saama.
  3. Kolleegium leiab, et pärimisõigusest teada saamine eeldab üldjuhul vaid seda, et pärija teab või peab teadma elulisi asjaolusid, millest tema subjektiivne pärimisõigus tuleneb. Pärijal ei pea olema õiguslikku arusaama pärimissüsteemi või pärimise õigusliku aluse kohta. Praegune asi on aga erandlik selle poolest, et enda pärimisõigusest ja selle aluseks olevatest elulistest asjaoludest teada saamist on takistanud pärimismenetluse õiguslik keerukus. Kohtud leidsid, et hagejad said enda pärimisõigusest teada hiljemalt
  4. veebruaril 2015, kui nad esitasid notarile pärimismenetluse algatamise avalduse. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.
  5. Kohtute tuvastatud asjaoludest nähtuvalt esitasid hagejad küll
  6. veebruaril 2015 pärandaja pärimismenetluse algatamiseks notarile avalduse, kuid notar keeldus pärimismenetlust algatamast. Notar algatas pärimismenetluse Eestis alles pärast seda, kui hagejad olid pöördunud kohtusse notarit ametitoimingut tegema kohustamise avaldusega, mida lahendati tsiviilasjas nr 2-16-
  8. Eeltoodule lisaks tuleb kogumis arvestada ka kohtute tuvastatud asjaoluga, et hagejad esitasid kostja vastu ka käesolevaga samasisulise nõude, mida menetleti tsiviilasjas nr 2-15-
  9. Kohus jättis hagiavalduse aga menetlusse võtmata, leides, et kohaldub Hispaania õigus ning seetõttu on ebaselge, kas nõue on hagejatele üle läinud.
  10. Kohtute tuvastatud asjaolusid arvestades leiab kolleegium, et käesoleva pärimisasja kohtualluvuse ja kohaldatava õiguse küsimuste keerulisust arvestades ei saanud ega pidanud hagejad teada saama enda pärimisõigusest enne
  11. jaanuarit 2017, mil notar nõustus pärimismenetluse läbi viimisega Eestis ning avaldas pärimismenetluse algatamise teate. Seega möödus hagejate jaoks pärandist loobumise tähtaeg PärS § 119 lg 1 mõttes
  12. aprillil 2017, mida saab ühtlasi lugeda pärandi vastuvõtmise ajaks TsÜS § 166 lg 1 mõttes.
  13. Kolleegium leiab, et hagejate nõude aegumine oli seega TsÜS § 166 lg 1 kohaselt peatunud
  14. aprillini
  15. Kuna TsÜS § 166 lg 2 kohaselt ei aegu nõuded enne kuue kuu möödumist ajast, mil pärija pärandvara vastu võttis, oli hagejatel võimalus esitada kostja vastu nõue kuni
  16. oktoobrini
  17. Kuivõrd hagejad esitasid kostja vastu nõude
  18. augustil 2017, ei ole nende nõue aegunud.
  19. Kolleegium saab TsMS § 449 lg 3 alusel teha vaheotsuse, millega jätab hagejate nõudele aegumise kohaldamata, seega jätkub asjas menetlus maakohtus.
  20. TsMS § 173 lg 5 kohaselt ei märgi kohus menetluskulude jaotust vaheotsuses. 7
(8)2-17-12712 26. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause kohaselt tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. (allkirjastatud digitaalselt) Tambet Tampuu, Ants Kull, Kaupo Paal 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.