← Eesti

2-15-13527/201

Obsah (27)§ 1028§ 178§ 142§ 113§ 144§ 34§ 82§ 146§ 208§ 29§ 143§ 164§ 172§ 149§ 6§ 145§ 91§ 153§ 111§ 9§ 175§ 169§ 170§ 396§ 398§ 88§ 924

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler Otsuse teatavaks tegemise aeg 30. aprill 2020, Tal

) §-s 113 sätestatud määras alates 10. septembrist 2015 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Samuti palus hageja kostjalt II välja mõista 487 547 eurot (põhinõue 400 000 eurot, intress 51 025 eurot ja viivis 36 523 eurot) ning viivise põhinõudelt

§-s 113 sätestatud määras alates

  1. septembrist 2015 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostjad ja OÜ Moonrider (edaspidi Moonrider), First Telecom Trading OÜ (edaspidi FTT), OÜ JAAMA KINNISVARA (edaspidi Jaama Kinnisvara) ja OSAÜHING CIRCLE (edaspidi Circle) (kokkuleppe kreeditorid, võlausaldajad)
  2. aprillil 2010 kokkuleppe rahaliste kohustuste tunnustamiseks ja täitmiseks (edaspidi kokkulepe). Kostjad kohustusid kokkuleppe järgi tagama, et kokkuleppes märgitud võlgnikud täidavad kohaselt selles nimetatud lepingutest ja kokkulepetest tulenevad maksekohustused. Kostjad pidid vastutama kokkuleppes nimetatud võlausaldajate ees võlgnikega solidaarselt.
  3. aprillil 2013 sõlmisid pooled kokkuleppe lisa, milles fikseeriti uus seis ning kajastati kokkuleppe sõlmimise järel toimunud laekumisi ja antud laene (edaspidi lisakokkulepe). Kokkuleppe ja lisakokkuleppega on kostjad ühinenud kokkuleppes märgitud kohustustega. Kokkuleppe eesmärk oli koondada võlausaldajate esindaja ja kostjate vahel kokku lepitud võlasuhted, mis olid vormistatud teiste, nende kontrollitavate isikute vahel, ühtsesse dokumenti ja fikseerida selles kostjate solidaarne vastutus kokkuleppes toodud kohustuste eest.
  4. juulil 2015 loovutasid 3

(39)Moonrider, FTT ja Circle oma nõuded hagejale.
  1. septembri
  2. a seisuga on kostjate kokkuleppest tulenev võlgnevus kokku 14 227 164 eurot. Lisaks tegi FTT
  3. juunil 2013 kostjale II suulise tähtajatu laenulepingu alusel ülekande 400 000 eurot. Laenuleping öeldi
  4. mail 2014 üles.
  5. juulil 2015 loovutas FTT laenulepingust tuleneva nõude hagejale.
  6. septembri
  7. a seisuga on kostja II laenulepingust tulenev võlgnevus kokku 487 547 eurot. Alternatiivselt palub hageja nõude rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Nõuet ei ole loovutatud AS-ile Go Group (edaspidi GoGroup). Hageja asus edaspidises menetluses seisukohale, et kostjad ühinesid kokkuleppes märgitud kohustustega tagamise eesmärgil ja andsid ühtlasi kohustuste kohta konstitutiivse või alternatiivselt deklaratiivse võlatunnistuse. Tulenevalt kokkuleppest on täitmata järgmised kohustused: 1) Moonrider ja GKG Investeeringute AS-i (edaspidi GKG)
  8. novembri 2007 laenulepingust nr 30112007 tulenev kohustus. Nõude suuruseks on 4 185 641 eurot. Nõue ei ole aegunud, sest laenu tagastamise tähtaega pikendati kuni
  9. detsembrini 2010 ning pärast seda muutus leping vastavalt lisakokkuleppele tähtajatuks (edaspidi aluskohustus 1). 2) FTT andis GKG-le tähtajatute suuliste laenulepingute alusel
  10. novembril 2007 laenu 1 000 000 eurot ja
  11. juunil 2008 4 000 000 krooni. Esimese laenu tagastas GKG osaliselt
  12. aprillil 2008 ja
  13. aprillil
  14. Nõude suurus kokku on 624 967 eurot. Kui laenulepingulist suhet ei ole, on tegemist alusetu rikastumisega (edaspidi aluskohustus 2). 3) FTT ja kostja II sõlmisid
  15. veebruaril 2010 laenulepingu, mille alusel andis FTT
  16. veebruaril 2010 kostjale II laenu summas 3 000 000 krooni (191 735 eurot). Nõude suuruseks on 322 586 eurot. Nõuet ei ole loovutatud GoGroupile (edaspidi aluskohustus 3). 4) Circle poolt omandatud Kalev FRN võlakirjade lunastamiskohustus. Nõude suuruseks on 2 862 592 eurot (edaspidi aluskohustus 4). 5) Moonrider poolt omandatud Kalev FRN võlakirjade lunastamiskohustus. Nõude suuruseks on 1 288 870 eurot (edaspidi aluskohustus 5). 6) Moonrider poolt omandatud Kalev FRN võlakirjade lunastamiskohustus. Nõude suuruseks on 677 236 eurot (edaspidi aluskohustus 6). 7) FTT ja Circle poolt omandatud Kalev FRN võlakirjade lunastamiskohustus. Nõude suuruseks on 440 918 eurot (edaspidi aluskohustus 7). 8) FTT andis kostjale II laenu summas 1 615 000 krooni, mille tagatiseks olid kostjalt II
  17. septembril 2009 saadud 515 080 Alta Foods võlakirja. Seoses tagatisvaraga toimus
  18. veebruaril 2015 laekumine summas 2171,95 eurot, mille arvelt vähenes arvestatud intress. Nõude suuruseks on 188 647 eurot (edaspidi aluskohustus 8). 9) Moonrider omandas AS-i Luterma (kustutatud
  19. mail 2017, edaspidi Luterma) aktsiad, mille suhtes kehtis väljaostukohustus.
  20. mail 2011 laekus Moonrideri kontole 3 000 000 eurot Debt Adviser osaühingult (kustutatud
  21. detsembril 2011). Laekumise arvelt loeti tasutuks intressid ja ülejäänud osa arvelt vähendati põhikohustuse suurust. Nõude suuruseks on 2 892 176 eurot (edaspidi aluskohustus 9). 10)
  22. septembril 2011 tegi FTT suulise tähtajatu laenulepingu alusel GKG-le ülekande summas 230 000 eurot. Nõude suuruseks on 339 644 eurot (edaspidi aluskohustus 10). 11) Kostja II ja FTT vahel
  23. detsembril 2012 sõlmitud laenulepingu alusel andis FTT kostjale II laenu summas 1 500 000 eurot, millest kostja II tagastas
  24. jaanuaril 2013 500 000 eurot,
  25. jaanuaril 2013 250 000 eurot,
  26. jaanuaril 2013 250 000 eurot ja 4
(39)
  1. veebruaril 2013 200 000 eurot. Nõude suuruseks on 403 887 eurot. Nõuet ei ole loovutatud GoGroupile (edaspidi aluskohustus 11). Nõuete sissenõutavaks muutumise osas esitas hageja erinevad alternatiivid juhuks kui kokkulepe ja lisakokkulepe on kohtu hinnangul käendused. Juhul kui kostjad ühinesid kohustusega ja andsid võlatunnistuse, siis lisakokkuleppe sõlmimisega muutusid aluskohustustest 1 – 11 tulenevad nõuded tähtajatuks ja sissenõutavaks
  2. septembril 2015, s.o kahe kuu möödumisel kostjatele
  3. juuli
  4. a nõudekirja kättetoimetamisest. Kostjate vastuväited
  5. Kostjad ei tunnistanud hagi. Kokkuleppe ja lisakokkuleppe poolteks on YY ja kostjad, mistõttu on hagi rahuldamine välistatud. Kokkuleppe sisuks ei olnud kohustustega ühinemine, tegemist on käendusega. Kostjad ei ole avaldanud tahet asuda põhivõlgnike kõrvale esialgsesse võlasuhtesse. Kostjatel ei olnud ka isiklikku huvi kohustuse täitmise ja võlausaldaja vastusoorituse vastu. Kostja I leidis, et kokkuleppele kohaldub tarbijakäenduse regulatsioon, mida tuleb kohaldada ka lisakokkuleppele. Tegemist on tühise tarbijakäenduslepinguga, sest puudub vastutuse maksimumsumma. Kokkulepe ja lisakokkulepe on heade kommete vastased ning tühised käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Samuti leidsid kostjad, et kokkulepe on heade kommetega vastuolus ja tühine tagatavate nõuete ebapiisava määratletuse tõttu. Kostjatel ei ole tekkinud kokkuleppest (käenduslepingust) tulenevat täitmiskohustust. Kostjad esitasid vastuväited kokkuleppes märgitud laenulepingutele jm nõuetele, samuti väidetavalt FTT ja kostja II
  6. juunil
  7. a suulisele laenulepingule. Kokkuleppes märgitud laenulepingutest tulenevad nõuded on aegunud, mistõttu taotlesid kostjad kohtult aegumise kohaldamist. Kostjad ei ole andnud võlatunnistust. Kostjatel on järgmised vastuväited: 1) Aluskohustuse 1 osas ei võinud Moonrider pärast
  8. jaanuari 2009 sõlmida GKG-ga kokkuleppeid, sest Moonrider oli nõude enne seda loovutanud FTT-le. Laenulepingu sõlmimine ja raha ülekandmine on tõendamata. Isegi kui selline kohustus tekkis, siis muutus laenu tagastamise nõue sissenõutavaks
  9. veebruaril 2008, leping ei muutunud tähtajatuks lisakokkuleppe sõlmimisega. Aegumine pole peatunud ega katkenud
  10. juuli
  11. a saldokinnitusega (saldokinnitust pole allkirjastanud esindusõigusega isik, kinnitus ei muuda ega lõpeta õigussuhteid, kinnitusest ei nähtu õigussuhe). Tegemist ei ole võlatunnistusega. Ka FTT poolt GKG likvideerimismenetluses
  12. juunil
  13. a nõudeavalduse esitamine ei peatanud ega katkestanud aegumist. Intressikokkulepped on tõendamata. 2) Aluskohustuse 2 osas ei ole hageja tõendanud suuliste laenulepingute sõlmimist ega nende tingimusi. Isegi kui leping on sõlmitud, on GKG laenu tagastanud
  14. a aprillis. Laenulepingut ei ole üles öeldud ja nõue ei ole sissenõutav, sest
  15. juuli
  16. a nõudeavaldused on adresseeritud kostjatele mitte laenusaajale. Intressikokkulepe on tõendamata ning intressimäär 12 % aastas ei ole harilik intressimäär. GKG võib olla FTT arvel alusetult rikastunud ja selline nõue aegus
  17. novembril
  18. 3) Aluskohustuste 4–7 osas on kostjate kohustus ebaselge. Hageja on jätnud kostjad teavitamata põhivõlgniku pankrotist. Aktsiaseltsi Kalev võlakirjad ja Kalev REC võlakirjad on registrist kustutatud ja seega ei saaks hageja täita vastusoorituskohustust, s.o anda võlakirjade lunastamisel need üle lunastajale. Hageja ei saa nõuda käendajatelt kohustuste täitmist, kui käendusega tagatud põhinõuded puuduvad. Kalev FRN võlakirju ei ole EVK-s registreeritud ja nendest ei saa tekkida lunastamiskohustust. Võlakirjade intressimäärad on tõendamata. Nõuded on aegunud, sest väidetavate võlakirjade lunastustähaeg oli
  19. august
  20. 5
(39)4) Aluskohustuse 8 osas ei ole hageja tõendanud laenusuhte tekkimist, olemasolu ega tingimusi. Kuna FTT sai vastusooritusena raha maksmise eest võlakirju, ei saa rääkida ka alusetust rikastumisest. Põhikohustuse täitmine oleks ka võimatu. Kostjad ei saa tagada olematu põhinõude täitmist. Isegi kui tegemist on tähtajatu laenuga, ei ole laenulepingut üles öeldud ja nõue ei ole sissenõutav. Tähtajalise laenulepingu ja alusetu rikastumise puhul võib nõue olla aegunud. 5) Aluskohustuse 9 osas vaidlevad kostjad vastu väidetavale väljaostukohustusega kokkuleppele, et kostjad peavad Luterma aktsiad tagasi ostma. Intressi nõuda ei saa. Moonrider kandis kõik Luterma aktsiad Debt Adviser osaühingule üle
  1. juunil 2011, seega puudub nõue käendajate vastu. Luterma on äriregistrist kustutatud. 6) Kostjad ei taga aluskohustuse 10 kohustusi. Suulise laenulepingu sõlmimine ja selle tingimused on tõendamata. Intressikokkulepped puuduvad ja intressimäär 12 % aastas ei ole harilik intressimäär. Nõue on nii lepingulisel kui ka lepinguvälisel alusel aegunud. 7) Kostja II on aluskohustuse 11 pooleks ja on saanud FTT-lt laenu 1 500 000 eurot. Hagejal ei saa olla põhinõuet suuremas summas kui 186 330,13 eurot. Kostja I ei taga seda kohustust. FTT ei ole nõuet hagejale loovutanud, sest FTT loovutas selle nõude GoGroupile. Kostja II vastu esitatud nõude osas on laenulepingu sõlmimine ja tingimused tõendamata. Nõuet ei ole märgitud ka
  2. juuli
  3. a nõudekirjas. Isegi kui FTT on kostjale II raha üle kandnud, ei ole seda tehtud laenulepingu täitmisena. Isegi kui laenuleping on sõlmitud, siis oli tegemist tähtajalise laenuga. Intressikokkulepe on tõendamata ja 12 % aastas ei ole harilik intressimäär. FTT ei ole nõuet hagejale loovutanud, sest FTT oli kõik kostja II vastu olemasolevad nõuded loovutanud GoGroupile. Kostjad taotlesid alternatiivselt viivise vähendamist. Kostjate arvates on põhjendatud vähendada viiviseid 2 %-ni põhinõudest aastas. Alternatiivselt on viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega. Kostjate vastuhagid
  4. Kostjad esitasid
  5. juunil 2018 tingimuslikud vastuhagid, paludes need läbi vaadata üksnes juhul, kui kohtu hinnangul on kostjad andnud konstitutiivse võlatunnistuse. Kostjad paluvad kohustada hagejat andma tahteavalduse, millega hageja loovutab kõik talle kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded tasuta kostjatele ja asendada hageja tahteavaldus kohtuotsusega, või alternatiivselt, keelata hagejal edaspidi tugineda kokkuleppele ja lisakokkuleppele. Hageja vastus vastuhagidele
  6. Hageja palus jätta vastuhagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Konstitutiivset võlatunnistust ei saa

§ 1028lg 1 alusel tagasi nõuda, kuna alusetut rikastumist ei toimu.

Maakohtu otsus

  1. Harju Maakohus tegi
  2. juunil
  3. a vaheotsuse, millega tuvastas, et kokkuleppega on kostjad selles märgitud kohustustega ühinenud ning tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Samuti tuvastas maakohus hageja nõudeõiguse kokkuleppes märgitud Moonrideri nõudes GKG vastu (kokkuleppe p 1) ja FTT nõudes GKG vastu (kokkuleppe p 2). Maakohus ei lahendanud menetluskulude küsimust, kuivõrd tegi vaheotsuse ning menetlus jätkus. Menetluse edasine käik
  4. Mõlemad kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja I palus uue otsusega tuvastada, et kokkulepe oli käendusleping ning hagejal ei ole nõudeõigust kokkuleppe p-s 1 nimetatud 6

(39)nõude osas. Kostja II palus uue otsusega tuvastada, et kokkulepe oli käendusleping või alternatiivselt kohustustega nende tagamise eesmärgil ühinemise kokkulepe, milles kostja II ei ole andnud võlatunnistust, ning et hagejal ei ole nõudeõigust kokkuleppe p-s 1 nimetatud nõude osas.
  1. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas jõustunud
  2. novembri
  3. a määrusega hageja hagi tagamise taotluse osaliselt ja arestis kostjale I kuuluva Town Centre OÜ (praeguseks äriregistrist kustutatud) osa ning seadis sellele äriregistris käsutamist keelava keelumärke kuni asjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
  4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  5. juuni
  6. a otsusega kostjate apellatsioonkaebused ja saatis asja maakohtule tagasi menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ilmneb kokkuleppe tekstist piisavalt selgelt, et pooled ei ole soovinud muuta kostjaid

§ 178

lg 1 ega ka § 178 lg 3 tähenduses võlgnikeks, vaid kokkuleppe eesmärk on olnud

§ 142jj järgi võlgnike kohustusi tagada.

Maakohus leidis valesti, et kostjad on andnud kokkuleppega hagejale konstitutiivse võlatunnistuse. Samuti ei ole kokkuleppel deklaratiivse võlatunnistuse tunnuseid, kuna sellest ei järeldu kostjate tahet kokku leppida võlatunnistuse andmises.

  1. Riigikohus jättis
  2. jaanuari
  3. a otsusega (edaspidi Riigikohtu otsus) ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse õiguslikke põhjendusi. Menetluskulude kindlaksmääramine jäi asja lõplikult lahendava kohtu otsustada. Riigikohtu hinnangul ei vastanud maakohtu vaheotsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg-s 1 sätestatud nõuetele, sest maakohus on põhjendanud vaheotsuse tegemise vajadust nõuete alussuhete tõendamise mahukuse ja menetlemise kulukusega. Nõude alussuhte peab kohus TsMS § 449 lg-te 1 ja 2 järgi tehtava vaheotsuse puhul igal juhul kindlaks tegema (st sõltumata kindlakstegemise kulukusest ja keerukusest). Kuna maakohtu vaheotsus ei vastanud TsMS § 449 lg 1 eeldustele, ei pidanud ringkonnakohus hindama tõendeid ega tuvastama asjaolusid (TsMS § 658 lg 2). Maakohtu otsus
  4. Harju Maakohus rahuldas
  5. detsembri
  6. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 7 925 488,52 eurot (põhivõlg 5 019 995,59 eurot, intress 480 846,12 eurot ja viivis 2 424 646,81 eurot) ning põhivõlalt

§ 113lg-s 1 sätestatud määras viivise alates 10.

septembrist 2015 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Maakohus mõistis kostjalt II hageja kasuks välja 874 335,88 eurot (põhivõlg 707 016,58 eurot, intress 98 287,80 eurot ja viivis 69 031,50 eurot) ning põhivõlalt

§ 113lg-s 1 sätestatud määras viivise alates 10.

septembrist 2015 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Muus osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Maakohus jättis kostjate tingimuslikud vastuhagid läbi vaatamata. Lisaks mõistis maakohus kostjatelt solidaarselt hageja menetluskulude katteks välja 6071,96 eurot ja kostjalt II hageja menetluskulude katteks välja 6859,82 eurot ning

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise otsuse jõustumisest kuni kulude tasumiseni. Otsuse põhjenduste järgi on kokkuleppe ja lisakokkuleppe näol tegemist käendusega. Maakohus lähtus otsuse tõlgendamisel

§-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest ning leidis, et kokkuleppe teksti järgi ei soovitud kostjaid muuta võlgnikeks, vaid kokkuleppe eesmärk oli

§ 142jj järgi võlgnike kohustusi tagada.

Seda tõlgendust toetab ka asjaolu, et kostjatel puudus lepingu järgi vastusoorituse tegemise kohustus, mistõttu ei saanud kostjatel olla kohustusega ühinemiseks mõistetavat huvi (Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p-d 13 ja 14). Kokkuleppe näol ei ole tegemist konstitutiivse võlatunnistusega ja sellel puuduvad ka deklaratiivse võlatunnistuse tunnused. 7

(39)Maakohus leidis, kokkulepet ja lisakokkulepet tõlgendades, et YY on võlausaldajate Moonrider, FTT, Jaama Kinnisvara ja Circle esindaja. Võlausaldajate nõuded on loovutatud hagejale, kostjaid teavitati nõuete loovutamisest
  1. juuli
  2. a nõudekirjadega. Sh on hagejal nõudeõigus aluskohustuste 3 ja 11 osas ning kostja II vastu esitatud nõude osas, sest
  3. mai
  4. a e-kirjast FTT poolt nõude loovutamist GoGroupile järeldada ei saa. Samuti on hagejal nõudeõigus aluskohustuse 1 osas, sest käenduskohustus võetakse tavapäraselt seose tõttu võlgnikuga (

§ 144

lg 1, § 167 lg 1) ja pooled pidasid kokkuleppe p-s 1 nimetatud nõude all silmas Moonrideri ja GKG vahelisest laenulepingust tulenevat nõuet. Kokkuleppest tulenev käendusleping on kostja I suhtes kehtiv, sest tegemist ei olnud tarbijakäenduslepinguga (kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud

§ 34ja § 134 lg 1; Riigikohtu 1.

veebruari

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-11, p-d 13 ja 14). Kostja I oli seotud kokkuleppes nimetatud võlgnikega, kelle kohustusi ta käendas. Kui tegemist on tarbijakäenduslepinguga, siis kokkuleppes ja lisakokkuleppes märgitud summad on käendaja vastutuse maksimumsumma. Samuti ei ole tarbijakäendusega tegemist lisakokkuleppe puhul. Tegemist ei ole eraldi lepinguga, vaid kokkulepet täiendati ning täiendavaid kohustusi see ei sisalda. Samuti võib kostja I tuginemine käenduslepingu tühisusele olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui ta teadis vastutuse rahalise maksimumsumma märkimata jätmise tagajärgedest, kuid ei nõudnud lepingusse selle lisamist. Kokkulepe ei ole vastuolus heade kommetega. Lisakokkulepe ei ole eraldiseisev leping. Hinnates kokkuleppe vastuolu heade kommetega selle sõlmimise aja seisuga, leidis maakohus, et kostja I majanduslik seisund oli piisavalt hea, et vastutada kokkuleppes nimetatud kohustuste täitmise eest. Kokkulepe määratleb tagatavaid nõudeid piisavalt täpselt. Kokkuleppes on selgelt välja toodud põhivõlasuhete pooled, võlgnevuste suurused ja andmed arvestuse aluseks olevate intressimäärade kohta. Aluskohustus 1 on tõendatud
  2. novembri
  3. a lepinguga nr 30112007 ja
  4. novembri 2007 raha 1 917 349 euro ülekandega. Nõue muutus põhivõlgniku suhtes sissenõutavaks
  5. veebruaril 2008, kuid see ei ole aegunud. Aegumist mõjutas
  6. juuli
  7. a saldokinnitus, millega tunnistati võlgnevust ja loobuti aegumise vastuväitele tuginemisest (Riigikohtu
  8. detsembri
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p-d 48 ja 49). Nõue ei ole aegunud ka käendajate suhtes, sest lisakokkulepe katkestas
  10. aprillil 2013 tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 1 järgi aegumise. Põhinõudelt sai arvestada intressi
  11. novembrist 2007 kuni
  12. veebruarini 2008, s.o raha kasutamise perioodi eest (Riigikohtu
  13. jaanuari
  14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 17). Täiendavad intressikokkulepped on tõendamata. Põhivõla suuruseks on 1 917 349 eurot ja intress (91 päeva x 12 % aastas) 57 362,88 eurot. Viivise arvestamisel on aluseks

§ 113lg 1 kolmas lause ja viivisemääraks on 12 % aastas.

Viivise suuruseks

  1. veebruarist 2008 kuni
  2. septembrini 2015 (2750 päeva) on 1 733 493,62 eurot. Lähtudes TsMS §-st 439 ja hageja esitatud nõudest on põhjendatud intressinõue 57 362,88 eurot ja viivisenõue 1 564 924,12 eurot. Aluskohustuse 2 osas ei ole suuliste laenulepingute sõlmimine 1 000 000 euro (
  3. novembri
  4. a ülekanne 1) ja 255 646,59 euro (
  5. juuni
  6. a ülekanne 2) laenamise kohta tõendatud, kuid need kohustused on kokkuleppe p-ga 2 hõlmatud. Tegemist saaks olla alusetu rikastumise nõudega põhivõlgniku vastu (

§ 1028lg 1).

Arvestades tagastatud summasid, nõude sissenõutavaks muutumise aega (

§ 82lg-d 3 ja 7) ja seadusjärgset intressi 4 % aastas alates 1.

detsembrist 2007, on ülekandest 1 tagastamata 11 022,85 eurot. Ülekande 2 tegemine GKG-le on tõendatud. Nimetatud summat ei ole tagastatud. Eeltoodud nõuded ei ole põhivõlgniku suhtes aegunud, sest

  1. juuli
  2. a saldokinnitusega loobuti aegumise vastuväitele tuginemisest. Käendajate suhtes katkestas lisakokkulepe TsÜS § 158 lg 1 järgi ülekandest 2 tuleneva nõude aegumise. Ülekandest 1 tulenev nõue aegus 8

(39)
  1. detsembril 2013 kell 24.
  2. Ülekandest 2 tulenev põhinõue 255 646,59 eurot muutus sissenõutavaks
  3. juunil 2008 ja seadusjärgne intressinõue seisuga
  4. september 2015 on 20 033,24 eurot. Põhikohustus 3 on tõendatud
  5. veebruaril 2010 sõlmitud laenulepinguga ja järgmisel päeval tehtud raha 3 000 000 krooni ülekandega. Kokkuleppega pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni
  6. detsembrini
  7. Seega aegus nõue nii põhivõlgniku kui ka käendajate suhtes
  8. detsembril 2013 kell 24.
  9. Aluskohustuste 4–7 osas on hagejal nõudeõigus ja selles õigussuhtes olid põhivõlgnikuks Luterma, võlausaldajateks Circle, Moonrider ja FTT ja kohustuseks võlakirjade lunastamine. Nõuded muutusid sissenõutavaks lunastuspäeva („kustutuspäev“) järgselt, s.o
  10. augustil
  11. Nõuded ei ole põhivõlgniku vastu aegunud, sest aegumine peatus nõude esitamisega Luterma pankrotimenetluses
  12. maist 2011 kuni
  13. oktoobrini
  14. Nõuded ei ole aegunud ka käendajate suhtes. Lisakokkulepe katkestas
  15. aprillil 2013 TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumise. Põhivõlgnevuste suurus on: aluskohustus 4 – 1 590 000 eurot, aluskohustus 5 – 650 000 eurot, aluskohustus 6 – 360 000 eurot, aluskohustus 7 – 247 000 eurot, kokku 2 847 000 eurot. Intressi perioodi arvestuse aluseks võttis maakohus võlakirjade omandamise kuupäevad kuni kustutuspäevani (
  16. august 2010) ja intressimääraks 3 kuu EURIBOR + 10 %. Aluskohustuse 4 osas oli intresse tasutud 105 349,40 eurot ja intressinõue on 225 923,53 eurot. Aluskohustuse 5 intressinõue on 96 826,83 eurot, aluskohustuse 6 intressinõue on 40 484,51 eurot, aluskohustuse 7 intressinõue on 40 215,13 eurot. Põhinõudelt arvestatud seadusjärgne viivisenõue
  17. augustist 2010 kuni
  18. septembrini 2015 on 1 197 885 eurot. Hageja ei ole rikkunud

§ 146

lg-st 2 tulenevat käendajate teavitamiskohustust, sest kostjad olid teadlikud Luterma pankrotist. Aluskohustus 8 tuleneb 15. septembril 2009 tehtud müügilepingulisest võlasuhtest (

§ 208lg 1).

Müügilepingust tulenev kohustus (FTT müüs kostjale II võlakirjad ja kostja II tasus nende eest) on täidetud. Aluskohustusest 9 tulenev nõue (suuline Luterma aktsiate väljaostukohustus) on tõendamata ja seega ei ole ka käenduslepingutest tulenevaid kohustusi. Aluskohustusest 10 tulenev nõue ei ole kokkuleppes kajastatud (väidetav suuline laenuleping 230 000 euro laenamiseks). Kokkulepe sõlmiti enne ülekande tegemist ning ka lisakokkulepe ei kajasta nimetatud kohustust, sest maksete nimekiri kostjatele kohustusi ei tekita. Aluskohustusest 11 tulenev nõue ei tekita kostjale I kohustusi. Seda ei ole kajastatud kokkuleppes ja lisakokkulepe ei tekita täiendavaid kohustusi. Kostja II sai

  1. detsembri
  2. a laenulepingu alusel laenu 1 500 000 eurot. Arvestades laenulepingu sõlmimise ja laenu ülekandmise aega, osalise laenu tagastamisega, maksete tasumise järjekorra ja intressimääraga, on põhivõla suurus 307 016,58 eurot ja seisuga
  3. september 2015 intress 95 789,17 eurot. FTT ja kostja II vahel on laenulepinguline suhe, mille alusel laenas FTT kostjale II
  4. juunil 2013 400 000 eurot. Laenust 200 000 euro tagastamise tähtaeg oli
  5. juuli 2013 ja 200 000 euro osas
  6. juulil
  7. Kokku lepiti intressimääras 12 % aastas ning intressinõue on 2498,63 eurot. Viivisemääraks on hageja poolt välja toodud 8,05 % (sest see on seadusjärgsest viivisemäärast väiksem) ja viivisenõue on 69 031,50 eurot. See ei ületa hageja poolt nõutud kõrvalnõuete suurust. Maakohus rahuldas kostjate viivise vähendamise taotluse osaliselt, s.o aluskohustuse 1 viivisenõude osas, mis on arvestatud viivisemääraga 12 % aastas. Vähendatud viivisenõudeks on 1 226 761,91 eurot. Kostjate tingimusliku vastuhagi jättis maakohus läbi vaatamata, sest kokkulepe ja lisakokkulepe ei ole konstitutiivsed võlatunnistused. 9

(39)Apellatsioonkaebused 11. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata, hagi täies ulatuses rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et kokkuleppe ja lisakokkuleppe näol on tegemist käendusega. Maakohus jättis otsuse tegemisel täielikult arvestamata hageja seisukohad ja tõendid. Hageja leiab, et kostjad ühinesid kokkuleppes nimetatud kohustustega, muutudes

§ 178

lg 1 kohaselt võlgnikeks ning seejärel andsid kostjad samas kokkuleppes ka võlatunnistuse. Kokkuleppe ja lisakokkuleppe näol on tegemist kohustustega ühinemisega ja deklaratiivse või alternatiivselt konstitutiivse võlatunnistusega (Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922, p 14). Kokkulepe ja lisakokkulepe moodustavad ühe terviku ning kokkuleppe tingimused kehtivad ka lisakokkuleppes toodud uute kohustuste suhtes, v.a osas, milles lisakokkuleppe tingimusi muudeti. Kohustuste osas, kus tegemist oli kostjate enda kohustustega (kostja I osas kokkuleppe p 9 ja kostja II osas kokkuleppe p-d 8–10) andsid kostjad deklaratiivse võlatunnistuse. Arvestada tuleb kokkuleppe sõlmimise eesmärke – luua selgus ja õiguskindlus. Võlatunnistuse andmist tõendab kokkuleppe sõnastus (p-d 1–13 ja 14.1) ning kokkuleppe ja lisakokkuleppe pealkiri. Kui tegemist ei ole võlatunnistusega, on kostjad kohustusega ühinenud (vähemalt tagamise eesmärgil). Kui tegemist ei ole kohustustega ühinemisega, võib tegemist olla konstitutiivse võlatunnistuse teise liigiga, s.t lepiti kokku varalise kohustuse tekitamises algset kohustust silmas pidamata poolte ühise eesmärgi saavutamiseks. Hagi on aga võimalik rahuldada vaatamata erinevatele võimalikele õiguslikele kvalifikatsioonidele, sest hageja on tõendanud kõigi alussuhete olemasolu ning tingimused.
  3. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi kostja I vastu rahuldati, jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kui ringkonnakohus leiab, et hageja nõue tuleneb võlatunnistusest, palub kostja I lahendada ka kostja I vastuhagi. Kokkuleppe ja lisakokkuleppe poolteks on YY ja kostjad. Maakohus on kokkuleppe ja lisakokkuleppe osapoolte tuvastamisel jätnud tähelepanuta kostja I esitatud asjaolud, tõendid ja põhjendused. Hagi oleks tulnud jätta tervikuna rahuldamata. Käenduslepingu sõlmimiseks on vajalik käenduskokkulepe väidetava põhivõlgniku võlausaldaja ja käendaja vahel (

§ 142lg 1).

Maakohus ei ole arvestanud kokkuleppe ja lisakokkuleppe tõlgendamisel

§ 29

lg-tes 4 ja 5 sätestatud oluliste asjaoludega (nt kokkuleppe ja lisakokkuleppe preambula ja selles märgitud osapooled, allkirjastajad ja lepingute eksemplaride arv). Kokkuleppele ja lisakokkuleppele (kui on iseseisev tehing) kohaldub tarbijakäenduse regulatsioon (

§ 143

). Kostja I ei saanud kuidagi allkirjastada kokkulepet oma majandusja kutsetegevuse raames, kuna ta vaidlusalusel ajal ei olnud enamike põhivõlgnike juhatuse liige ega osanik. Maakohtu arusaam, et tarbijakäenduse sätted kokkuleppele ei laiene, on vastuolus kohtupraktikaga (eelpool viidatud Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-8-06 ja 3-2-1-148-11). Lisakokkulepe ei peatanud ega katkestanud põhivõlasuhetest tulenevate nõuete aegumist. Selle kokkuleppe poolteks ei ole põhivõlgnikud (TsÜS § 158 lg 1) ning sellest ei nähtu alussuhteid. Kõik väidetavad põhinõuded koos kõrvalnõuetega on aegunud. Arvtabel ei ole lisakokkuleppe lisaks. Seda ei ole allkirjastanud alussuhete põhivõlgnikud ega võlausaldajad ning selles on käsitletud võlgnevusi 2. juuni 2010 seisuga. Sellele ei saa omistada mingit õiguslikku tähendust. Kokkulepe ja lisakokkulepe on vastutuse maksimumsumma puudumise tõttu tühised (

§ 143lg 2).

Käendatava kohustuse ulatus ja maksimumsumma ei ole selged, sest nõue ajas suureneb. Tegemist ei olnud fikseeritud kohustustega. Kokkulepe ja lisakokkulepe on heade 10

(39)kommete vastased ja tühised käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu (TsÜS § 86, Riigikohtu
  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 49). Hageja nõuab kostjalt I üle 17 000 000 euro tasumist. Kostja I hea majanduslik olukord käenduslepingu sõlmimise aja seisuga on tõendamata. Samuti on kokkulepe tühine tagatavate nõuete ebapiisava määratletuse tõttu. Hageja ei saa esitada kostja I vastu nõudeid, kuna ta ei ole põhinõuete omanik (

§ 164lg 1 ja § 167 lg 1; Riigikohtu 22.

novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-16, p 14). Käendusnõuded on aktsessoorsed ja neist tulenevaid nõudeid saab maksma panna üksnes põhinõuete omanik ning üksnes koos põhinõuetega. Käendusnõuded ei ole põhinõuetest lahus loovutatavad ja selline loovutus on kehtetu. Väidetavate põhinõuete võlausaldajad ei ole väljastanud põhivõlgnikele dokumente nõuete loovutamise kohta ega neile nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et

§ 172alusel koosmõjus §-ga 149 võib kostja I keelduda hagejale kohustuse täitmisest.

Maakohus pole arvesse võtnud, et nõuded on aegunud ja jätnud kohaldamata

§ 149lg 1 ja Ts

ÜS § 146 lg 1 või

§ 6lg 2.

Kostja I saab tugineda väidetavate põhinõuete aegumisele. Mh on maakohus jätnud arvestamata, et pankrotimenetlus peatab nõude aegumise juhul, kui nõue on pankrotimenetluses esitatud ja seda on tunnustatud.

  1. juuli
  2. a saldokinnituse esindusõiguse osas on maakohus ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 116 lg-t 2 ja seda tõendit ebaõigesti hinnanud. Kokkuleppe sõlmimise ajal puudus Moonrideril
  3. novembri
  4. a laenulepingust tulenev nõue GKG vastu (aluskohustus 1). Maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 142

lg-t 1, § 144 lg-t 1 ja § 167 lg-t 1 ja jätnud ebaõigesti kohaldamata

§ 145lg 1.

Laenu väljamakse tuvastamisel rikkus maakohus

§ 91lg-t 3 ja hindas tõendeid ebaõigesti.

  1. veebruarist 2008 kuni
  2. septembrini 2015 arvestatud viivisenõude osas on maakohus ületanud hagi piire. Aluskohustuse 2 osas on maakohus alusetu rikastumise ja sellelt arvutatud intressi nõude rahuldamisel väljunud hagi piiridest, kuna sellist nõuet ei ole esitatud (TsMS § 439). Samuti on kohus nõude kvalifitseerimisel seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud. Maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg 4 esimest lauset ja on otsust tehes tuginenud asjaolule, mida pooled ei ole menetluses esitanud. Kostja I ei ole alusetu rikastumise nõudeid käendanud ning laenulepingute tühisusest tulenevaid nõudeid ei ole loovutatud. Maakohus on ebaõigesti tõendeid hinnates leidnud, et alusetult üle kantud raha ei ole tagastatud. Nõue on ka aegunud ning aegumise vastuväitele tuginemisest ei ole loobutud. Seoses võlakirjade lunastamiskohustusega on maakohus jätnud kostja I vastuväited käsitlemata: kas võlakirjade emitent on saanud võlakirjade väljastamise vastu raha; kas võlausaldajad olid võlakirjade omanikuks; võlakirjadest tulenev võlasuhe lõppes seoses võlakirjade kustutamisega (

§ 153

lg 1 p 1); kostja I võib keelduda lunastamiskohustuse täitmisest (

§ 111ja § 110 alusel koosmõjus § 149 lg-ga 1).

Samuti on nõuded aegunud. Hageja nõudis intresside mitte viiviste väljamõistmist. Hageja esitas esmakordselt viivise nõude

  1. juuli
  2. a menetlusdokumendis. Hagi muutmine on lubamatu (TsMS § 329 lg 1) ja maakohus sellele ei reageerinud. Selleks ajaks olid viivisenõuded aegunud. Maakohus on alusetult välja mõistnud võlakirjadega seotud viivised 1 197 885 eurot (kohtuotsuse tegemise seisuga on nõue 1 951 710,16 eurot, s.o 82 % põhinõudest). Kohus ei saa ise asuda ümber arvestama intresside ja viiviste arvestamise vahemikke. Viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Ebaõigesti on maakohus jätnud rahuldamata kostja I viivise vähendamise taotluse, kohaldades ebaõigesti

§ 113lg-t 8 ja § 162 lg-t 1.

Maakohus määras kostja I menetluskulud rahaliselt kindlaks põhjendamatult väikeses ulatuses. Alusetult on vähendatud tunnihinda. Kostja I vaidlustab ka hageja kindlaksmääratud menetluskulude suurust, sest puudus vajadus kasutada menetluses kahte esindajat. 11

(39)13. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi kostja II vastu rahuldati, jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kui ringkonnakohus leiab, et hageja nõue tuleneb võlatunnistusest, palub kostja II lahendada ka kostja II vastuhagi. Maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnates leidnud, et kokkuleppe ja lisakokkuleppe osapooleks ei ole YY eraisikuna vaid ta on võlausaldajate esindaja. Selles osas ühtivad kostja II väited kostja I väidetega. Maakohus on jätnud arvestamata, et kokkulepe on heade kommetega vastuolus ja tühine tagatavate nõuete ebapiisava määratletuse tõttu. Samuti ei ole maakohus arvestanud, et hageja ei ole omandanud väidetavatest alussuhetest tulenevaid põhinõudeid (

§ 164lg 1).

Selles osas ühtivad kostja II väited kostja I väidetega. Ka ülejäänud konkreetsete põhikohustuste ja viivisenõuete osas esitatud kostja II väited ühtivad kostja I väidetega. Aluskohustuse 11 osas leiab kostja II, et hagejal puudub nõudeõigus, sest nõue on loovutatud GoGroupile. Maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnates ja tuvastatud asjaoludele materiaalõigust ebaõigesti kohaldades leidnud, et põhinõue on suurem kui 186 330,13 eurot. Ebaõige on ka intressi ja viivise väljamõistmine. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja ja kostja II vahel on 28. juunil 2013 sõlmitud suuline laenuleping (

§ 9lg 1) intressimääraga 12 % aastas. Samuti on maakohus ebaõigesti leidnud, et nimetatud nõue ei ole loovutatud Go

Groupile. Muul juhul nõustub kostja II maakohtu seisukohaga laenu sissenõutavaks muutumise kohta ja intressi suurusega. Viivise 69 031,50 euro väljamõistmisel on maakohus väljunud hagi piiridest (TsMS § 439, § 5 lg 1) ning jätnud tähelepanuta nõude aegumise (TsÜS § 146 lg 1). Maakohus on ebaõigesti jätnud viivised vähendamata. Maakohus jättis otsuses viivised välja arvutamata. Kõrvalnõuded on 78 % põhinõudest. Ka seadusjärgset viivist saab vähendada, kui see on objektiivselt võetuna väga suur summa (Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-17, p 12). Viivisenõude õigeaegne esitamata jätmine on käsitletav võlausaldaja kohustuste ja hea usu põhimõtte rikkumisena, mis on aluseks viivise vähendamisele. Kostja II on likvideerimisel ning tema majanduslik seisund ei võimalda niivõrd suurt viivist maksta. Samas nähtub hageja
  3. a majandusaasta aruandest, et viivise vähendamine ei halvendaks oluliselt hageja majanduslikku seisundit. Viivist on põhjendatud vähendada 2 %-ni põhinõudest aastas. Maakohus määras kostja II menetluskulud summaliselt kindlaks põhjendamatult väikeses ulatuses. Alusetult on vähendatud ajakulu. Kostja II vaidlustab ka hageja kindlaksmääratud menetluskulude suurust, kahe lepingulise esindaja kasutamine ei ole vajalik. Vastused apellatsioonkaebustele
  4. Hageja palub jätta kostjate apellatsioonkaebused rahuldamata ja kõik menetluskulud kostjate kanda.
  5. Kostjad paluvad jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmise osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse. 12

(39)Osas, milles maakohus põhinõude ja intressi osas hagid rahuldas, tuleb muuta kohtuotsuse õiguslikku põhjendust. Osas, milles maakohus jättis kostjate vastuhagid läbi vaatamata, jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.
  1. Kostja I vastu esitatud hagi on tagatud (vt Tallinna Ringkonnakohtu
  2. novembri
  3. a määrus; IV kd, tl-d 200-201 pöördel). Maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb täiendada hagi tagamise abinõu kehtima jäämise osas, sest hageja ei olnud nõus hagi tagamise tühistamisega (TsMS § 442 lg 5; vt
  4. novembri
  5. a ringkonnakohtu istungi protokoll; XII kd, tl 146 pöördel). TsMS § 654 lg 2² järgi esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
  6. Seoses kostja II pankroti välja kuulutamisega
  7. detsembril 2019 märgib kolleegium järgmist. Kostja II pankrotihaldur on kinnitanud, et ta on teadlik praegusest menetlusest (XIII kd, tl 108). Kuna maakohus on asjas lahendi teinud enne kostja II pankroti väljakuulutamist, ei ole alust jätta pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lg 2 alusel kostja II vastu esitatud hagi läbi vaatamata (vt Riigikohtu
  8. veebruari
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-11, p 17). Ringkonnakohus on kostja II lepinguliste esindaja esindusõiguse olemasolu kontrollinud ja see on neil olemas (TsMS § 226 lg 1).
  10. Praeguses asjas on Riigikohus teinud
  11. jaanuaril 2018 otsuse (V kd, tl-d 114-117 pöördel). TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohus ei ole avaldanud seisukohta ega andnud alama astme kohtutele juhist pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimiseks. Riigikohus tuvastas oma otsuses, et maakohtu vaheotsus ei vastanud TsMS § 449 lg-s 1 sätestatud nõuetele ning selle tegemisel rikuti oluliselt TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Pärast Riigikohtu otsuse tegemist jätkus asja menetlus maakohtus, kus pooled said esitada seisukohti ja tõendeid vaidlusaluse õigussuhte kohta. Vaidluse all on
  12. aprillil 2010 sõlmitud kokkulepe rahaliste kohustuste tunnustamiseks ja täitmiseks (kokkulepe) ning
  13. aprillil 2013 sõlmitud täiendav kokkulepe nr 1 rahaliste kohustuste tunnustamise ja täitmise kokkuleppele (lisakokkulepe; I kd, tl-d 12-14, 15-17). Moonrider, FTT ja Circle loovutasid oma nõuded kostjate vastu hagejale ning sellest teavitas hageja kostjaid
  14. juuli
  15. a nõudekirjadega (I kd, tl-d 67-72, 73-79). Puudub vaidlus, et kostjaid on nõuete loovutamisest teavitatud (I kd, tl-d 80 ja 81).
  16. Kolleegium käsitleb esmalt õigussuhte pooli ja määrab nõuete õigusliku aluse (I), teiseks selgitab nõuetega seonduvat (II), siis tuvastab kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu (III), hindab hagi kostja II vastu (IV) ning seejärel otsustab viivise vähendamise (V). Lõpetuseks lahendab kolleegium menetluskuludega seotud küsimused ja teeb menetluslikud otsustused (VI). I
  17. Pooled vaidlevad hageja nõudeõiguse olemasolu üle, sest kostjad on seisukohal, et kokkuleppe ja lisakokkuleppe poolteks on YY (füüsilise isikuna) ja kostjad. 21.
  18. Puudub vaidlus, et YY ja kostjate vahel võlasuhted puudusid. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et YY on sõlminud kokkuleppe ja lisakokkuleppe võlausaldajate (kreeditorid) esindajana. Maakohus on hinnanud kostjate väiteid ning põhjendatult leidnud, et nende väited ei anna alust teistsuguseks lepingu tõlgendamiseks. Apellatsioonkaebustes on kostjad välja toonud mitmeid asjaolusid, mis nende arvates omavad olulist tähtsust, kuid on maakohtu poolt jäetud arvestamata. Kolleegiumi hinnangul on kostjad keskendunud üksnes kokkuleppe ja lisakokkuleppe preambulale ning lepingus märgitud sõnale „osapooled“, jättes põhjendamatult kõrvale

§-s 29 sätestatud objektiivsed tõlgendamise reeglid. Lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, 13

(39)mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (

§ 29lg 6).

Kostjad ei võtnud vastutust YY ees. Kokkuleppe p 14.3 sõnastusest tuleneb, et kokkuleppe osapoolteks on võlausaldajad, kelle ees kostjad solidaarselt võlgnikega vastutavad. Kostjate arusaam, et lepingu pooleks on YY, ei ole ka loogiline, sest poolte eesmärgiks ei saanud olla õiguslikult sisutühja lepingu sõlmimine, mille täitmist keegi nõuda ei saa. 21.2.

§ 29

lg-le 4 tuginedes ei saa teha järeldust, et kokkuleppe ja lisakokkuleppe pooleks on YY kui füüsiline isik. Seda seisukohta ei muuda ka Harju Maakohtule

  1. juuni
  2. a kuupäevaga esitatud pankrotiavaldus (tsiviilasi nr 2-14-56643), sest ka nimetatud dokumenti tuleb hinnata koosmõjus teiste tõenditega ning sellel ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2). Kolleegiumi hinnangul ei saa nimetatud dokumendist teha kostjate poolt soovitud järeldust, sest selles on avaldajaks märgitud Moonrider ning see ei sisalda YY kinnitust, et just tema on kokkuleppe osapool. Pooled ei vaidle selle üle, et kokkuleppe ja lisakokkuleppe sõlmimise ajal oli YY Moonrideri, FTT ja Circle juhatuse liige ning tal oli seadusest tulenev esindusõigus. Kuna lepingut tuleb tõlgendada tervikuna, siis tõusetub küsimus Jaama Kinnisvara esindusõiguse osas. Nimetatud äriühingu osas saab jaatada, et YY oli äriühingu tehinguline esindaja, sest TsÜS § 118 lg-tes 1 ja 2 sätestatud volituse andmise eeldused olid täidetud. Seega ei mõjuta ka see asjaolu kokkuleppe ja lisakokkuleppe osapoolte suhtes antud tõlgendust. Asjaolu, et volituste osas vaidlus puudub, tõendab ka asjaolu, et kokkuleppe p-des 6 ja 7 võetud kohustused on kostja I korraldamisel täidetud (vt otsuse p 22.6). Kokkuleppe ja lisakokkuleppe osapoolte tuvastamisel ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme ning on asjaolule õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kostjate etteheide, et maakohus ei ole nende väiteid piisavalt analüüsinud, on kolleegiumi hinnangul põhjendamatu. Kolleegium leiab, et maakohus on nõuetekohaselt asjaolu tuvastamisel arvestanud poolte poolt esitatud asjaolude ja tõenditega.
  3. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes eelkõige selle üle, kas maakohus kvalifitseeris kokkuleppe ja lisakokkuleppe õigesti käenduslepinguks ja kohaldas õigesti käenduse õiguslikke tagajärgi. Küsimus on selles, kas tegemist on kohustusega ühinemisega ja konstitutiivse (alternatiivselt deklaratiivse) võlatunnistuse andmisega või käendusega. 22.
  4. Kolleegiumi hinnangul, arvestades kokkuleppe sisu ja eesmärki ning selle sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms, ei saa kokkuleppe ega lisakokkuleppe näol olla tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Arvestades kõiki hageja poolt esitatud asjaolusid ja tõendeid, nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et hageja ei ole tõendanud, et kostjate tahe oli konstitutiivse võlatunnistusega luua iseseisev kohustus. Kokkuleppe tekstis ei ole väljendatud tahet luua algsest kohustusest sõltumatu kohustus kõrvuti algse kohustusega ega viidatud sellele, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Sellele ei viita ka muud

§ 29järgi võlatunnistuse tõlgendamisel tähtsust omavad asjaolud.

22.2. Maakohus tuvastas, et kokkuleppe näol on tegemist käenduslepinguga, mida muudeti lisakokkuleppega (s.t lisakokkulepe ei ole eraldi käendusleping). Kolleegium leiab, et maakohus on küll lähtunud

§-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest, kuid on põhjendamatult lähtunud üksnes kokkuleppe ja lisakokkuleppe tekstist, mis viis ebaõige järelduseni. Kolleegium saab eeltoodud rikkumise kõrvaldada, hinnates kokkuleppe ja lisakokkuleppe tõlgendamisel nende sõlmimise asjaolusid, kokkulepete olemust ja eesmärki, lepingupoolte käitumist enne ja pärast nende sõlmimist ning pooltevahelist praktikat (

§ 29lg 5 p-d 1, 3, 4 ja 6).

Kolleegiumi hinnangul saab tõusetuda praeguses vaidluses küsimus, kas tegemist on kohustusega ühinemisega

§ 178

lg 1 mõttes või tagamise eesmärgil kohustusega ühinemisega

§ 178lg 3 mõttes.

Esitatud asjaoludel ei saa nõustuda maakohtu õigusliku hinnanguga, et kokkuleppe näol on tegemist käendusega. 22.3. Kohustusega ühinemisel omandab võlgniku kõrval kohustused ka võlasuhtesse astunud kolmas isik, kes vastutab võlausaldaja ees kohustuse täitmise eest solidaarselt. 14

(39)Õiguskirjanduses on selgitatud, et kohustusega ühinemisega on tegemist siis, kui kohustusega ühinenud isikul on isiklik (õiguslik või majanduslik) huvi kohutuse täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu. Seda saab jaatada juhul, kui kohustuse nõuetekohasest täitmisest sõltub kohustusega ühineda sooviva isiku poolt teatava hüve omandamine või temapoolne võime oluliselt mõjutada omandatud hüve kasutamist (vt Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, § 178 komm 2). Kohustusega ühinemist ja käendust eristab see, et kohustusega ühinedes muutub isik (iseseisvaks) võlgnikuks. Käendaja roll on passiivsem, tagades võlgniku kohustust reeglina isikliku sideme mitte õigusliku või majandusliku huvi tõttu. 22.
  1. Hageja, tuginedes kohustusega ühinemisele, pidi tõendama kohustusega ühineja poolt vastava hüve omandamist või olulist mõju hüve edasise kasutamise osas. Kolleegiumi hinnangul on hageja eeltoodud asjaolusid tõendanud. Hageja on tõendanud, et kokkuleppe eesmärk oli koondada kokku võlasuhted, mis olid vormistatud võlausaldajaid ja võlgnike kontrollivate isikute vahel (YY ja kostja I), ühtsesse dokumenti ja fikseerida selles kostjate solidaarne vastutus kokkuleppes toodud kohustuste eest. Asjas on tuvastamist leidnud, et YY andis läbi temaga seotud äriühingute laenu kostjaga I seotud äriühingutele ning kostja I korraldas läbi temaga seotud äriühingute laenude tagasi maksmist. Selliseid asjaolusid on piisavalt detailselt kirjeldanud tunnistaja UU, kes koostas nii kokkuleppe kui ka lisakokkuleppe teksti. Praktikas oli välja kujunenud, et laenu võis saada üks äriühing, kuid tagasi maksis teine äriühing, sh loovutati nõudeid ja võeti üle kohustusi. Enne kokkuleppe sõlmimist
  2. a oli YY-ga seotud äriühingute ja kostjaga I seotud äriühingute vahel, sh kostjaga II, mitmeid erinevaid võlasuhteid ning kokkuleppe eesmärgiks oli need koondada ühtsesse dokumenti, sh kajastada suuliselt sõlmitud kokkulepped või muudatused lepingutingimuste osas. Samuti võtsid kostjad solidaarse vastutuse kokkuleppes toodud kohustuste eest. Tunnistaja UU ütluste kohaselt vastutas kohustuste eest kostja II seetõttu, et tal oli vastutuse võtmiseks vara. Eeltoodud asjaolud on tõendatud kostja I, YY, UU ja OO e-kirjadega ja tunnistaja UU ütlustega (
  3. oktoobri
  4. a maakohtu istungi protokoll; X kd tl 164; nt e-kirjad; II kd, tl-d 45-58, IX kd, tl-d 37-38, 47). Tulenevalt e-kirjade sisust nõustas OO kostjat I ja UU võlausaldajate esindajat kokkuleppe koostamisel ning muudes kokkuleppes nimetatud kohustustega seotud küsimustes. Enne kokkuleppe sõlmimist saadeti selle projekt kostjale I tutvumiseks ja kostja I tegi omapoolsed parandused. Eeltoodu on tõendatud
  5. aprilli
  6. a e-kirjadega (IX kd, tl-d 36-42). 22.
  7. Kolleegiumi hinnangul on tuvastatud, et kostjate vastusoorituse huviks oli kostjate tahe võlgnikeks olnud äriühinguid ja nende tegevust säilitada. Kokkuleppega võtsid kostjad aktiivse rolli korraldada kohustuste täitmist ning nende poolt võetud vastutus oli midagi enamat, kui seda saaks olla käenduslepingu alusel (vt nt kostja I
  8. juuli
  9. a e-kiri; II kd, tl-d 49-50). Kokkuleppe tõlgendamisel ei saa lähtuda üksnes kokkuleppe p 14.2 sõnastusest („Rubla ja XX kohustuvad tagama, et Kokkuleppes nimetatud võlgnikud täidavad kohaselt Kokkuleppes nimetatud vastavates lepingutest ja kokkulepetest tulenevad maksekohustused“), vaid kostjate rolli hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki võlasuhtega seonduvaid asjaolusid, sh YY ja kostja I vahelisi aastatepikkuseid ärisuhteid. Kokkuleppes on kostja I kinnitanud, et tal on oluline mõju kõigis võlgnikeks olevates äriühingutes. Eeltoodud asjaolu on kolleegiumi hinnangul tõendatud. Tegemist ei olnud pelgalt isikliku sidemega, vaid kostjal I oli isiklik huvi lepingu täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu. Kostja I seosed kokkuleppes nimetatud võlgnikega kokkuleppe ja lisakokkuleppe sõlmimise ajal olid järgmised:  GKG ainuaktsionäriks oli osaühing Linderin Grupp, mille ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks oli kostja I (II kd, tl 35, I kd, tl 101). Kostja I oli GKG juhatuse liige (II kd, tl 35);  kostja II aktsionäriks oli osaühing Linderin Grupp, mille ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks oli kostja I (I kd, tl-d 94, 101). Kostja I oli kostja II juhatuse liige; 15
(39) Luterma ainuaktsionär oli kostja II, mille ainuaktsionäriks oli osaühing Linderin Grupp, osaühingu Linderin Grupp ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks oli kostja I (II kd, tl 41). Kostja I oli Luterma ainus juhatuse liige;  Kostja I oli kostja II juhatuse liige (I kd, tl 93). Kuigi hageja ei nõua kokkuleppe p-des 3–7 märgitud võlgnike OÜ Sillen Konsultatsioonid, OÜ Kivimäe Puhkekodu ja Fedata Invest OÜ kohustuste täitmist, ei saa neid aluskohustusi jätta kõrvale, sest kokkulepet tuleb selle õigusliku tähenduse kindlaks tegemisel tõlgendada tervikuna. Ka nimetatud võlgnike puhul on tõendatud nende seotus kostjaga I ja tema äritegevusega. Fedata Invest OÜ oli OÜ Sillen Konsultatsioonid ja OÜ Kivimäe Puhkekodu osanikuks (III kd, tl-d 121, 125). Fedata Invest OÜ osanikuks oli omakorda MM, kes on olnud juhatuse ja nõukogu liige, aktsionär kostjaga I seotud äriühingutes ja kostjas II (I kd, tl-d 96, 172, 175, 179; II kd, tl-d 62-64; III kd, tl 128). 22.6. Kostjate seotust võlgnikega ja kokkuleppes märgitud kohustustega tõendab ka Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-18110 (XIII kd, tl-d 12-19). Nimetatud kohtuotsusega on tõendatud, et:
  1. i)KCF Valdus OÜ (likvideerimisel) kandis 1. juunil 2010 FTT arvelduskontole 94 000 000 krooni;
  2. ii)94 000 000 krooni näol ei olnud tegemist KCF Valdus OÜ (likvideerimisel) laenuga FTT-le; iii) 94 000 000 krooni laekumine oli seotud kokkuleppega ning selle võrra on kokkuleppes kajastatud kostjate kohustused vähenenud. Nimetatud ülekande ajal oli KCF Valdus OÜ (likvideerimisel) juhatuse liige kostja I (II kd, tl 60). Eeltoodu tõendab hageja väidet, et kostja I asus kokkulepet temaga seotud äriühingute kaudu täitma ning korraldas kokkuleppes kajastatud võlgnevuste tagasi maksmist. Kokkuleppe p 14.4 järgi võtsid kostjad kohustuse täita nendega seotud äriühingute kohustusi YY-ga seotud äriühingute ees kohe, kui nad võõrandavad enne 31. detsembrit 2010 tervikuna või olulise osaluse mistahes nende omandis olevast ettevõttest. Kuna kostja I võõrandas Kalevi aktsiaid, siis 1. juuni 2010. a ülekandega asus kostja I täitma temaga seotud äriühingute kohustusi. Selle asjaoluga haakub lisakokkulepe, mis kajastab 1. juunil 2010 94 000 000 krooni laekumist ja selle võrra kostjate kohustuse vähenemist. 22.7. Oluline on kokkuleppe tõlgendamisel arvesse võtta, et kokkuleppe p-s 14.1 on kostjad kinnitanud kohustuste olemasolu („Rubla ja XX tõendavad ja kinnitavad, et Kokkuleppes nimetatud kohustatud isikute (võlgnikud) võlgnevuste suurused Kokkuleppes nimetatud kreeditoridele ning nimetatud kõrvalkohustused on õiged ja vastavad võlgnike ja kreeditoride poolt kokkulepitule“). Kohtupraktikas on sarnaste asjaolude hindamisel leitud, et kui isikul endal ei ole algselt võlasuhteid hagejaga, kuid ta annab kolmandast isikust äriühingu tegevuse jätkamise huvides nn lisagarantiina võlakirja äriühingul tekkinud kohustuse täitmiseks, võib olla tegemist kostja poolt kohustusega ühinemisega hageja nõude tagamiseks

§ 178

mõttes või selle kohustuse ülevõtmisega

§ 175mõttes (vt Riigikohtu 2.

mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922, p 14). Seega on

§ 178

tõlgendamisel leitud, et kohustusega ühinemine selle tagamise eesmärgil võib toimuda ka selle dokumendi sõlmimisega, millega kostja kolmandast isikust äriühingu kohustuse täitmise eest vastutuse võttis. Kolleegium asub seisukohale, et nende kokkuleppes nimetatud kohustuste osas, milles kostjad ei olnud ise algselt võlgnikud kokkuleppes nimetatud võlausaldajate ees, kuid võtsid isiklikult vastutuse, kinnitades, et kõik kokkuleppes nimetatud võlasuhted on kokkuleppes toodud tingimustel olemas ning kõikide kohustuste suurused ja kõrvalkohustused on õiged, ühinesid kostjad kohustustega nende tagamise eesmärgil ning andsid deklaratiivse võlatunnistuse. Tegemist ei saa olla konstitutiivse võlatunnistusega (vt eespool viidatud Riigikohtu otsus asjas nr 2-1334922, p 14.2). Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest. Kohustuste osas, kus kostjad olid ise algsed võlgnikud, on kokkuleppega antud võlatunnistus. Kuna tegemist ei ole konstitutiivse võlatunnistusega, on maakohus õigesti jätnud kostjate vastuhagid TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. 16

(39)22.
  1. Kokkuleppe p-s 14.1 antud kinnitus ei ole iseloomulik käendusele. Põhivõlgniku kohustust käendatakse põhivõlgnikuga samadel tingimustel, kuid kohustusega ühinemise korral võib kohustusega ühineja vastutada teistsugustel tingimustel võrreldes algse võlgnikuga. Kohustusega ühinemise tulemusena muutub kohustus kohustusega ühineja isiklikuks kohustuseks ning kohustusega ühinenud isik võib oma vastutuse tingimusi kokkuleppel võlausaldajaga muuta ja ümber kujundada. Käenduse puhul ei oleks kostjad saanud kokkuleppes võlausaldajatega kokku leppida, millistel tingimustel kokkuleppe p-des 1–13 nimetatud äriühingud kokkuleppega hõlmatud kohustuste täitmise eest vastutavad ega neid tingimusi muuta. Kuna kostjad on kokkuleppes ja lisakokkuleppes kokku leppinud vastutuse tingimustes, siis see viitab selgelt, et poolte tahe ei olnud sõlmida käenduslepingut, sest käenduslepingu puhul toimub kohustuse täitmine põhivõlgnikuga samadel tingimustel (käenduse aktsessoorsus) ning sellisel juhul ei oleks olnud vajadust neid tingimusi kostjatega eraldi kokku leppida. 22.
  2. Kokkuleppe tõlgendamisel tuleb arvestada, et kokkuleppe sõlmimise ajal oli tegemist kohustustega, mille laekumine ei olnud enam tõenäoline, mis kinnitab, et selle eesmärgiks oli kokku leppida kostjate isiklik vastutus kokkuleppes nimetatud kohustuste täitmise eest. Eeltoodud asjaolule on kostjad ise tuginenud maakohtu menetluses, selgitades, et kokkuleppes ja lisakokkuleppes nimetatud kohustuste puhul oli tegemist sisuliselt mahakandmisele kuuluvate kohustustega (vt kostjate
  3. novembri
  4. a menetlusdokumendi p 1.4; I kd, tl 146). Puudub vaidlus, et vähem kui aasta pärast kokkuleppe sõlmimist, s.o
  5. aprill 2011, kuulutati välja Luterma pankrot ja GKG majandustegevus oli lisakokkuleppe sõlmimise ajaks sisuliselt lõppemas (eespool viidatud menetlusdokumendi p 1.4.2; I kd, tl 180). See asjaolu kinnitab hageja versiooni, et kokkuleppe sõlmimise tõttu, millega kostjad võtsid isikliku vastutuse kohustuste täitmise eest, ei esitanud kokkuleppe kreeditorid Luterma vastu pankrotiavaldust.
  6. Lisakokkulepe viitab samuti kohustusega ühinemisele, sest selles käsitletakse kostjate kohustusi iseseisvate ning algsete võlgnikega kokkulepitust sõltumatute kohustustena. Lisakokkuleppega muudeti kostjate suhtes veelkord kohustuste tingimusi, mis selgelt viitab poolte tahtele, et kostjad vastutavad kokkuleppes nimetatud kohustuste täitmise eest teistsugustel tingimustel kui algsed võlgnikud. Lisakokkulepe (koos arvtabeliga) on kokkuleppe lisa. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda, et arvtabel on lisakokkuleppe osa. Isegi kui arvtabelit ei allkirjastatud koos lisakokkuleppega, on see allkirjastatud samal päeval ja samade isikute poolt. Arvtabeli lõpus märgitud võlgnevuse kokkuvõte seisuga
  7. aprill
  8. a on sama, mis on kajastatud lisakokkuleppe p-s 1, st arvtabel kajastab, kuidas lisakokkuleppe p-s 1 märgitud summad kujunesid. Selles on kajastatud nõuete suurused
  9. juuni
  10. a seisuga (s.o pärast osalist kohustuse täitmist) ja lisakokkuleppe sõlmimise aja seisuga (s.o
  11. aprill 2013). Nii nagu selle sõnastusest tuleneb, on see kokkuleppe muutmiseks ja täiendamiseks. Selle eesmärgiks oli fikseerida kohustuste täitmise seis pärast
  12. aprilli
  13. Tegemist ei ole iseseisva kokkuleppega, mida kinnitab preambula ja p 6 („/---/ leppisid kokku muuta ja täiendada nende vahel
  14. aprillil
  15. a sõlmitud rahaliste kohustuste tunnistamise ja täitmise kokkulepet /---/“; „Kokkuleppe tingimused, mida käesoleva täiendava kokkuleppega ei muudeta jäävad kehtima ning on Osapooltele täitmiseks kohustuslikud“). Lisakokkuleppe sõnastus annab lünkadeta edasi selle sisu. Nõustuda ei saa kostjate väidetega, et tegemist on üksnes nõuete seisu kohta informeerimisega. Hageja möönab, et lisakokkulepe sisaldab mõningaid ebatäpsusi, kuid kolleegium nõustub, et need ei ole sellised, mis mõjutaksid selle kehtivust või välistaksid nõuete maksmapaneku. Kõik hagi p-des 3.1–3.11 nimetatud nõuded on lisakokkuleppes piisavalt selgelt kajastatud. Kui kostjad leidsid, et tehing on tehtud eksimuse või pettuse mõjul, siis tulnuks seaduses sätestatud korras see tühistada (TsÜS § 90 lg 1).
  16. Kokkuleppe sõlmimisega tekkis poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatu kohustus (tagamise eesmärgil kohustusega ühinemise ja käenduse erisuste kohta vt Riigikohtu 17
(39)
  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p-d 13-14). Kohustusega ühinemisel tekib

§ 178

lg 4 järgi solidaarkohustus ja kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks

§-des 145, 149 ja 152 sätestatut. Kuna kolleegium on poolte väiteid ja tõendeid hinnates asunud seisukohale, et poolte ühine tahe oli suunatud kohustusega ühinemisele nõude tagamise eesmärgil, siis on selles sisalduva kohustuste tunnistamise näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Kohtule esitatud asjaoludel on kokkuleppe kreeditorid esitanud esialgsete võlgnike vastu nõudeavaldusi, kus on kajastatud ka vaidlusalused kohustused erinevates summades (FTT nõudeavaldus GKG likvideerimismenetluses; II kd, tl-d 74-76, X kd, tl-d 28-33; Moonrideri, Circle ja FTT nõudeavaldused Luterma pankrotimenetluses; IX kd, tl-d 99-114, 115-130, 131147; FTT nõudeavaldus kostja II likvideerimismenetluses; I kd, tl-d 86-87). Kolleegiumi hinnangul ei välista kokkuleppe kreeditoride nõudeavaldused hageja nõude maksmapanekut kostjate vastu. Praegusel juhul ei ole esitatud menetluse kestel mitte ühtegi asjaolu, millest võiks järeldada, et nende avalduste alusel on kohustusi täidetud. Samuti hindab kohus hageja nõude olemasolu ja suurust hagis toodud asjaoludel (nt millal muutus nõue sissenõutavaks) ning ei pea kontrollima nõudeavaldustes märgitud nõuete õigsust. 25. Kolleegium leiab, et kokkulepe ja lisakokkulepe on kehtivad. Kostjate väited kokkulepete tühisuse kohta tulenevad TsÜS §-st 86 ja

§-st 143, et käendatav summa on väga suur, ja kostja I puhul on tegemist tarbijakäendusega. Praegusel juhul on ringkonnakohus tuvastanud, et kostjad on kohustusega ühinenud, mistõttu ei ole kostjate vastuväited, mis tulenevad käenduslepingust, asjakohased. Kuna kostjad on ühinenud nõude tagamise eesmärgil, siis hindab kolleegium kostjate väidet, kas ka sellisel juhul saab kokkulepe ja lisakokkulepe olla tühised tagatavate nõuete ebapiisava määratletuse ja objektiivselt võetuna väga suure summa tõttu. Kohtupraktikas on leitud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil ning neid asjaolusid tuleb hinnata kogumis (vt Riigikohtu

  1. septembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-80-05, p 23). Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kohustused ei ole esitatud niivõrd ebamääraselt või arusaamatult, et see tooks kaasa tehingute vastuolu heade kommetega. Nendega ei tagata kõikvõimalikke nõudeid. Juba hea usu põhimõttest lähtudes ei oleks õiglane, kui kohustusega ühineja, kes on kinnitanud esmalt kohustuste olemasolu ja nende suurust, võiks hiljem tugineda sellele, et talle on arusaamatu põhivõlgnevuste sisu ja suurus ning kuidas ja kes on suuliselt lepingud ja nende muudatused sõlminud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjad esile toonud asjaolusid, mida saaks pidada TsÜS § 86 mõtte kohaselt ebamoraalseks või taunitavaks ja tooksid endaga kaasa tehingute tühisuse. Asjas ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kokkulepe ja lisakokkulepe võiksid olla tühised mõnel muul alusel või et need on tühistatud.
  3. Kuna toimunud on kohustusega ühinemine, siis ei oma õiguslikku tähendust kostjate

§ 149

lg 1 ja § 172 alusel esitatud väide, et alussuhete võlausaldajaid ei ole nõuete loovutamisest teavitatud. Samuti ei hinda ringkonnakohus käendusnõude eeldustega seotud asjaolusid, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust.

  1. Deklaratiivse võlatunnistuse andmisel on kaks peamist tagajärge (vt Riigikohtu
  2. märtsi
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 20 ja selles viidatud kohtupraktika). Deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Praeguses asjas ei ole kostjad 18

(39)menetluses esitanud selliseid erandlikke asjaolusid, millega saaks põhjendada tõendamiskoormise ümberpööramist hageja kahjuks. Deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Kolleegium peab välja selgitama, kas ja millistest vastuväidetest kostjad võlatunnistuse andmisega loobusid. Sellega on kostjad kitsendanud

§-le 149 tuginemist (

§ 178lg 4 teine lause koosmõjus §-ga 149).

Vastuväidetest loobumist hinnates tuleb lähtuda

§-st

  1. Kolleegiumi hinnangul, arvestades kokkuleppe sõlmimise põhjust ja eesmärki, lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms, on kostjad loobunud kohustuse täitmisest keeldumist võimaldavatest vastuväidetest, mida kostjad võlatunnistuse andmise ajal teadsid või pidid teadma. Samuti on võimalik pärast nõude aegumist loobuda õigusest tugineda aegumise vastuväitele. Kolleegium leiab, et kostjad on loobunud sellistele asjaoludele põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks – kostjate suhtes kohustuse maksmapanekuks ei ole võlausaldajal vaja alussuhete juurde tagasi minna, vaid ühes dokumendis on selgelt fikseeritud kostjate vastutus kokkuleppes nimetatud kohustuste eest ning kohustuste täitmise tingimused. Kokkuleppes kajastatud kohustused ja tähtajad on kostjate poolt üle vaadatud ja kinnitatud, mida tõendavad kostja I poolt
  2. aprillil 2010 saadetud e-kirjad UU-le (IX kd, tl-d 37-42). Eeltoodud asjaolusid hindab kolleegium iga aluskohustuse suhtes veel eraldi.
  3. Kuigi ringkonnakohus kvalifitseerib kokkuleppe ja lisakokkuleppe maakohtust erinevalt, saab ringkonnakohus asja ise lahendada, sest pooled on esimese astme menetluses saanud esitada õigussuhte õiguslike aluste osas seisukohti ja tõendeid (vt maakohtu selgitus
  4. märtsi
  5. a istungi protokollis; V kd, tl-d 154 ja pöördel). II
  6. Hageja esitas hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt 14 227 164 euro väljamõistmist (põhinõue 8 531 305 eurot ja seisuga
  7. september 2015 intress 5 695 859 eurot). Hageja nõuab viivist põhinõudelt

§-s 113 sätestatud määras alates

  1. septembrist 2015 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Maakohus on nõude lahendamisel lähtunud hagiavalduse p-des 3.1–3.11 toodud nõuetest. Apellatsioonkaebuses märgib hageja, et lähtuda tuleb
  2. juuli
  3. a menetlusdokumendi lisas 39 toodud nõudearvestusest (IX kd, tl-d 172-173 pöördel). Hageja on nõude suuruseid muutnud tulenevalt sellest, et intressiarvestuse periood lõppeb
  4. septembril
  5. Hageja on nimetatud menetlusdokumendi tekstis märkinud, et kui kohus leiab, et nõue muutus sissenõutavaks varem kui
  6. septembril 2015, siis palub hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista viivise alates nõude sissenõutavaks muutumise päevale järgnevast päevast. Alternatiivseid viivisenõudeid ei ole viidatud menetlusdokumendis eraldi arvutuste ega summadena välja toodud. Kui võtta aluseks
  7. juuli
  8. a nõudearvestused, siis nõuded on kokku 14 196 642 eurot (hagiavalduses 14 227 164 eurot). Nagu kolleegium märkis, siis maakohus on lahendanud nõuded, mis on esitatud esialgses hagis. Apellatsioonimenetluses on ringkonnakohus palunud hagejal välja tuua apellatsioonkaebuse hind ning selle kujunemise aluseks olevad asjaolud. Hageja on
  9. jaanuari
  10. a menetlusdokumendis tuginenud esialgses hagis toodud summale, so 14 227 164 eurot (XI kd, tl-d 157-158 pöördel). Sellest lähtub ka ringkonnakohus.
  11. Kolleegium leiab, et maakohus on aluskohustuste 1, 4–7 ja kostja II vastu esitatud hagi osas ületanud hagi piire ja arvestanud nõuetelt viivist varasemast kuupäevast, kui on seda hagis märgitud kuupäev. Ringkonnakohus on eeltoodud maakohtu menetluslikku viga pooltega arutanud
  12. novembri
  13. a istungil (XII kd, tl 147). Hageja leidis, et juhul kui maakohus mõistis ebaõigesti kostjatelt intressi asemel välja viivise, rikkus maakohus oluliselt TsMS § 351 ja § 392 sätteid, sest ei selgitanud hagejale vajadust nõuete täiendamiseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud TsMS §-s 439 sätestatud reeglit, kuid ei ole rikkunud selgitamiskohustust. Kolleegium nõustub kostjatega, et hageja ei ole viivisenõudeid, 19

(39)mis said maakohtu poolt rahuldatud, hagis ega ka mõnes muus dokumendis esitanud. Haginõudele esitatakse samad kriteeriumid, mis kohtuotsuse resolutsioonile (TsMS § 442 lg 5). Kolleegium ei nõustu hageja käsitlusega, et maakohus võis vastavalt nõude sissenõutavaks muutumisest arvestada põhivõlgnevuselt viivist. Praegusel juhul oli maakohtu menetluses üksnes TsMS § 367 alusel esitatud tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõue. Sellisel viisil viivisenõuete menetlemisel ja rahuldamisel tegi maakohus pooltele üllatusliku otsuse. Kolleegium märgib, et hageja ei saa tugineda sellele, et viivisenõue sõltub sellest, millal kohtu arvates muutus nõue sissenõutavaks. Kohus ei saa hinnata väiteid teisiti, kui pooled seda tegid ega tugineda nõude sissenõutavaks muutumise tuvastamisel uutele asjaoludele. Seega sai maakohus lähtuda üksnes poolte poolt välja toodud väidetest nõude sissenõutavaks muutumise kohta. Hagejal tulnuks erinevate sissenõutavaks muutumise tähtaegade kohta esitada kõrvalnõuete osas alternatiivsed nõuded. Tulenevalt kostjate vastuväidetest oli hagejale teada, et nõude sissenõutavaks muutumise aeg on vaieldav asjaolu, eriti olukorras, kus kostjad tuginesid nõude aegumisele. Kui hageja ei esita alternatiivset nõuet lootuses, et kohus nõustub tema käsitlusega nõude sissenõutavaks muutumise aja suhtes, on see hageja risk. 31. Samuti nõustub kolleegium kostjate etteheidetega maakohtule, et maakohus on viivise välja arvutanud kuni 9. septembrini 2015 ning edasi

§ 113lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni (Ts

MS § 367), kuigi otsus on tehtud

  1. detsembril
  2. Kohus peab otsuse täidetavuse huvides üldjuhul mõistma otsuse tegemiseni arvestatud viivise välja kindla summana, edasi aga protsendina põhinõudest, nagu on ette nähtud ka TsMS § 367 teises lauses (vt Riigikohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08, p 29). Eeltoodud vea saab ringkonnakohus parandada ning arvestab otsuse tegemiseni viivise välja kindla summana. Maakohtu otsuse resolutsioon tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas on ebatäpne. Maakohus on viidanud resolutsiooni p-des 3 ja 5

§ 113lg-le 1, mis sisaldab kahte erinevat viivisemäära.

Hagiavalduse p-s 14 on hageja märkinud, et nõuab viivist (see käib kõikide nõuete suhtes)

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 5 vajavad viivisemäära osas täpsustamist. III

  1. Hageja esitas esimese aluskohustuse osas nõude summas 4 185 641 eurot, millest põhinõue on 2 563 354 eurot, intress 1 622 287 eurot ning palus välja mõista sissenõutavaks muutuva viivise alates
  2. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esitanud uue nõudearvestuse, kuid ei ole nõuet muutnud. Uue nõudearvestuse järgi on põhinõue 2 551 408 eurot ja seisuga
  3. september 2015 intress 1 614 727 eurot (vt nõude arvestus hageja
  4. juuli
  5. menetlusdokumendi lisa 39; IX kd, tl 172). Maakohus rahuldas nõude osaliselt, leides, et kokkuleppes ja lisakokkuleppes märgitud intressi kokkulepe ei kehti põhivõlgniku osas ja seetõttu ka kostjate kui käendajate osas. Maakohus tegi võlgnevuse osas ümberarvestuse ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja põhinõude 1 917 349 eurot, perioodi
  6. november 2007 kuni
  7. veebruar 2008 eest intressi 57 362,88 eurot ning perioodi
  8. veebruar 2008 kuni
  9. september 2015 eest viivise 1 564 924,12 eurot. Edasi mõistis maakohus välja viivise

§ 113lg-s 1 sätestatud määras alates 10.

septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni. 32.1. Pooled vaidlevad selle üle, kas laenu ülekandmine on tõendatud ja kas hagejal on nõudeõigus. Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on iseseisvate võlgnikena andnud deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse andmise õiguslikest tagajärgedest. Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki, lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel laenu väljamaksmata jätmise vastuväitest loobunud. Kostja I oli GKG juhatuse liige ning ta teadis või pidi teadma kokkuleppe allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende aluseks olevaid asjaolusid), kas GKG-le oli laen välja makstud, milline oli kohustuse suurus ja täitmise tingimused. Samuti oli kostja I samal ajal kostja II juhatuse liige. Lähtuda 20

(39)tuleb esindaja, mitte esindatava isikust (TsÜS § 123 lg 1). GKG-le raamatupidamisteenust osutanud OO kinnitas kohtuistungil tunnistajana, et enne kokkuleppe allkirjastamist kontrollis ta kokkuleppes olevaid summasid raamatupidamise andmetega, numbrid edastas ta kostjale I. Tunnistaja OO ütluste kohaselt olid GKG ja kostja II puhul võlgnevuse põhiosa kohustuse tekkimise hetkel tema poolt kontrollitud ja õige, teiste võlgnevuste osas vaatas ta kostja I palvel üle intressi arvestuse (vt maakohtu
  1. oktoobri
  2. a istungi protokoll; X kd, tl 166). Kohustuste olemasolu ja summade kontrollimist kinnitavad tunnistaja UU ütlused ning kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (X kd, tl 164; IX kd, tl-d 36-42). Kolleegium märgib, et isegi kui vastuväidetest loobumist eeldada ei saa, siis on maakohus nõuetekohaselt tuvastanud, et laenulepinguline suhe ja laenu ülekandmine on tõendatud. Maakohus hindas kostjate väiteid, et laenusaajale ei ole laenu üle kantud, ning leidis põhjendatult, et need väited on tõendamata. Maakohus tuvastas, et Moonrider ja GKG on
  3. novembril 2007 sõlminud laenulepingu, laenulepingu p 4 alusel on laenu tagastamise tähtaeg
  4. veebruar 2008, laenu ülekandmist tõendab maksekorraldus ja Moonrideri pangakonto väljavõte. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Vastates kostjate apellatsioonkaebuste väitele, siis laenu ülekandmist tõendab maksekorraldus koosmõjus GKG pangakonto väljavõttega. Kuigi sealt ei nähtu EUR maksed, kajastub sellel Moonrideri poolt ülekantud laenu konverteerimine eurodest kroonidesse (29 993 657,08 krooni) (X kd, tl-d 23 ja pöördel). Vastupidiselt kostjate arvamusele tõendab vaidlusaluse laenu andmist ka Moonrideri
  5. a ja
  6. a majandusaasta aruanded ning
  7. a ja
  8. a majandusaasta aruannetes ei pidanudki olema laen kajastatud, sest see oli loovutatud FTT-le. Kostjate apellatsioonimenetluses esitatud väited ja tõendid ei anna alust asjaoludele teistsuguse hinnangu andmiseks, ennekõike veel olukorras, kus kostjad pidid tõendama võlatunnistuses märgitud kohustuse puudumist. 32.
  9. Asjas ei vaielda selle üle, et enne kokkuleppe sõlmimist, s.o
  10. jaanuaril 2009, loovutas Moonrider laenulepingust tuleneva nõude GKG vastu FTT-le. Maakohus on seda asjaolu hinnanud ja leidnud, et asja lahendamisel ei ole oluline, et nõue oli loovutatud ning kokkuleppes kajastati nõue esialgsel kujul. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, jättes välja käendusega seotud põhjendused. Kostjate väide ei välista kostjate vastu nõude maksmapanemist ka kohustusega ühinemisel ja võlatunnistuse andmisel. FTT ja Moonrider olid mõlemad kokkuleppe pooled (kreeditorid) ning kokkuleppes on võlakohustus kajastatud selle esialgsel kujul. Kostja I oli sellest asjaolust teadlik (vt eelmine punkt). Seega on

§ 178lg 2 eeldus täidetud.

Isegi kui eeldada, et kostjad ei olnud teadlikud Moonrideri poolt nõude loovutamisesest, siis sellise asjaolu õiguslikku tagajärge reguleerib

§ 169

lg 2, s.t loovutatud nõue loetakse kuni võlgnikule loovutamisest teatamiseni uue ja vana võlausaldaja suhtes võlgnikuga kuuluvaks vanale võlausaldajale. Kostjate vastuväited ei välista vaidlusaluse aluskohustuse osas hageja nõudeõigust. 32.3. Kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale ning sellest on kostjaid

§ 170järgi nõuetekohaselt teavitatud (6.

juuli

  1. a nõudeavaldused; I kd, tl-d 67-72, 73-79, 80-81; X kd, tl-d 47-48). 32.
  2. Kuna tegemist on kohustusega ühinemisega ja võlatunnistusega, siis mõjutasid kokkulepe ja lisakokkulepe kohustuse täitmise tähtaega. Kolleegium võtab aluseks maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, mille kohaselt muutus laen sissenõutavaks
  3. veebruaril 2008 ja oleks aegunud põhivõlgniku suhtes
  4. veebruar 2011 kell 24.
  5. Kokkulepe sõlmiti enne nimetatud kuupäeva. Seega ei ole vaja hinnata aegumise katkemise ega peatumise asjaolusid (sh
  6. juuli
  7. a saldokinnituse õiguslik tähendus) ning need maakohtu põhjendused tuleb otsusest välja jätta. Sõltumata sellest, millal laenu tagastamise nõue muutus põhivõlgniku suhtes sissenõutavaks, on kostjad kohustusega ühinemisel nõuet tunnustanud TsÜS § 158 lg 1 tähenduses. 21

(39)32.
  1. Kostjad leppisid kokkuleppe p-s 1 kokku laenu tagastamise tähtajas, s.o
  2. detsember
  3. Lisakokkulepe katkestas aegumise TsÜS § 158 lg 1 järgi. Kolleegium nõustub hageja poolt asjaoludele antud õigusliku hinnanguga, et pärast
  4. detsembrit 2010 muutus kohustus tähtajatuks, mida tõendab lisakokkulepe. Võlatunnistuse andmisel said pooled aluskohustuse osas, millega kostjad olid ühinenud, kokku leppida, et kostjad võlgnevad rahasumma laenuna, sest

§ 396

lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule (vt Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 37 ja selles viidatud kohtupraktika). Laenukohustust saab kokkuleppel muuta tähtajatuks. Lisakokkuleppes ei ole kohustuse täitmise tähtaega määratud ning kohustuselt on pärast
  3. detsembrit 2010 edasi arvestatud intressi. Tunnistaja UU ütlused tõendavad lisakokkuleppe sõlmimise eesmärki – lisakokkulepe sõlmiti, sest aegumistähtaeg lähenes; kokkuleppe p-de 1, 2 ja 8 tähtajad olid kostja I distsiplineerimiseks; kokkulepe ja lisakokkulepe olid tähtajatud (maakohtu
  4. oktoobri
  5. a istungi protokoll; X kd, tl-d 164-165). Seega muudeti lisakokkuleppega kohustuse täitmise tähtaega selliselt, et kohustus muutus tähtajatuks. Seega ei nõustu kolleegium maakohtu seisukohaga, et lisakokkuleppega ei muudetud kohustuste täitmise tähtaega (lisakokkuleppe p 6). Lisakokkuleppe p 1 ja arvtabel, koosmõjus tunnistaja UUi ütlustega, tõendavad tähtaja osas tingimuse muutmist. Kostjad pidid nõude täitma
  6. septembril 2015, s.o kahe kuu möödumisel
  7. juuli
  8. a nõudekirjade kättesaamisest (

§ 398lg 1).

Nõue muutus sissenõutavaks

  1. septembril
  2. 32.
  3. Kostjad on seotud intressimääradega, mis on kokkuleppes ja lisakokkuleppes kokku lepitud – alates kohustuse tekkimisest liitintress 12 % aastas ja alates
  4. juunist 2010 intress 12 % aastas. Tunnistaja UU ütlustega on tõendatud, et pooltel oli kindel tahe kokku leppida liitintressis ja lisakokkuleppega muudeti intressiarvestuse korda lihtsamaks (vt maakohtu
  5. oktoobri
  6. a istungi protokoll; X kd, tl-d 164-165). Sama tõendab OO, UU ja kostja I kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (IX kd, tl-d 36-42). Hageja on põhinõudelt kuni
  7. juunini 2010 arvestanud liitintressi 12 % aastas, seejärel intressi 12 % aastas kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni ning alates
  8. septembrist 2015 nõuab hageja viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kolleegiumi hinnangul ei kohaldu

§ 113

lg 6, sest pooled on kokku leppinud, et kogu seniselt võlgnevuselt, sh liitintress, arvestatakse intressi alates

  1. juunist 2010 (Riigikohtu
  2. juuni
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p-d 16 ja 17). 32.
  4. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhinõue 2 551 408 eurot ja seisuga
  5. september 2015 intress 1 614 727 eurot. Kolleegium käsitleb väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistmata põhinõude (2 551 408 – 1 917 349) 634 059 eurot, intressi (1 614 727 – 57 362,88) 1 557 364,12 eurot ja mõistis välja perioodi
  6. veebruar 2008 kuni
  7. september 2015 eest viivise (vähendatud summas) 1 226 761,91 eurot.
  8. Hageja esitas teise aluskohustuse osas nõude summas 624 967 eurot, millest põhinõue on 382 740 eurot, intress 242 227 eurot ning palus välja mõista sissenõutavaks muutuva viivise alates
  9. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esitanud uue nõudearvestuse, kuid ei ole nõuet muutnud. Uue nõudearvestuse järgi on põhinõue 376 783 eurot ja seisuga
  10. september 2015 intress 240 974 eurot (vt nõude arvestus; IX kd, tl 172). Maakohus rahuldas nõude osaliselt, sest leidis, et laenusuhe FTT ja GKG vahel on tõendamata, kohaldas võlasuhtele alusetu rikastumise sätteid ning
  11. novembri
  12. a maksest tuleneva nõude osas aegumist. Maakohus tegi võlgnevuse osas ümberarvestuse ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja põhinõude 255 646,59 eurot ja seisuga
  13. september 2015 intressi 20 033,24 eurot. Edasi mõistis maakohus välja viivise

§ 113lg-s 1 sätestatud määras alates 10. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni. 22

(39)33.
  1. Pooled vaidlevad selle üle, kas suuliste laenulepingute sõlmimine FTT ja GKG vahel on tõendatud ja kas väidetavalt
  2. novembril 2007 antud laen on lisakokkuleppega hõlmatud. Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on iseseisvate võlgnikena andnud deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse andmise õiguslikest tagajärgedest. Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki, lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel laenusuhte puudumise ja laenusumma väljamaksmata jätmise vastuväidetest loobunud. Kostja I oli GKG juhatuse liige ning ta teadis või pidi teadma kokkuleppe allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende aluseks olevaid asjaolusid), kas FTT ja GKG vahel oli laenulepinguline suhe, milline oli kohustuse suurus ja täitmise tingimused. Samuti oli kostja I samal ajal kostja II juhatuse liige (TsÜS § 123 lg 1). Kohustuse olemasolu on kostjad taaskord kinnitanud lisakokkuleppe sõlmimisel. Eeltoodud asjaolusid tõendavad tunnistajate OO ja UUi ütlused ning kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (X kd, tl-d 166, 164, IX kd, tl-d 36-42). Kolleegium märgib, et isegi kui vastuväidetest loobumist eeldada ei saa, siis on laenulepinguline suhe FTT ja GKG vahel

§ 396mõttes tõendatud.

Samas ei sõltu asja lahendus sellest, kas laenulepingud on sõlmitud või mitte, sest võlatunnistusega saab kokkuleppel tunnistada nii lepingust kui ka lepinguvälisest võlasuhtest tulenevat kohustust ning nõuet esitades võis hageja tugineda võlatunnistuse kokkuleppele (vt Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 40). Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et raha on GKG-le üle kantud kahe maksega: 15 november 2007 summas 1 000 000 krooni ja
  3. juuni 2008 summas 4 000 000 krooni ehk 255 647 eurot. Maakohus on hinnanud kostjate väiteid kohustuse puudumise osas (
  4. juuni
  5. a makset pole tehtud, raha on tagasi makstud) ja leidnud nõuetekohaselt, et need väited on tõendamata. Maakohus ei ole eeltoodud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et nende kahe ülekande osas on laenulepingute sõlmimine tõendamata. Lisaks raha ülekandmisele on GKG teinud tagasimakseid, viidates laenusuhte olemasolule (nt „laenu põhiosa tagastamine“). Maakohtu otsuse põhjendusest ei selgu, kas maakohus on GKG likvideerija AA kinnitusega arvestanud või mitte. Kolleegiumi hinnangul ei tõenda nimetatud tõend laenusuhte puudumist. See tõend läheb vastuollu tunnistajate OO ja UU ütlustega ning AA ei olnud suuliselt sõlmitud lepingutega seotud ega saanud nendega seotud asjaolusid teada (VI kd, tl-d 108-111). Eeltoodud kahte laenulepingut on käsitletud kokkuleppe p-s 2 ühtse kohustusena põhiosa summaga 4 671 683,96 krooni. Selles osas on maakohtu järeldus õige, kuigi maakohtu hinnangul on need maksed kajastatud lepinguvälise kohustusena. Kostjad on kokkuleppes kohustuse suurust kinnitanud ning selles osas vastuväitest loobunud. Isegi kui vastuväitest loobumist eeldada ei saa, on hageja
  6. juuli
  7. a menetlusdokumendi p-s 139 selgitanud, kuidas p-s 2 sätestatud summad on kujunenud, sest osaliselt on laenu tagasi makstud (I kd, tl-d 24 ja 25; IX kd, tl 14). Arvutuskäik on jälgitav ja selge ning kooskõlas

§-s 88 sätestatud täitmise korraga. Kui võlgnik pidi lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks (

§ 88lg 8).

33.

  1. Kolleegium nõustub hageja väitega, et
  2. novembril 2007 antud laen on lisakokkuleppega hõlmatud. Hageja selgitas, et eksitud on kuupäevaga – kohustus on lisakokkuleppe arvtabelis märgitud ebaõige kuupäevaga
  3. detsember 2008 ja
  4. juuni 2010 seisuga. Ainuüksi see asjaolu ei välista poolte tahet, et vaidlusalune kohustus oleks lisakokkuleppega hõlmatud.

§ 29

lg 2 järgi ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet.

§ 29

lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel esmajoones poolte ühisest tegelikust tahtest. FTT ja GKG vahel muid kohustusi sellises summas (817 484 krooni) ei olnud ning FTT ei ole 31. detsembril 2008 GKG-le laenu andnud. Kolleegium leiab, 23

(39)et poolte ühine tegelik tahe oli lisakokkuleppes kokkuleppe p-s 2 sätestatud kohustuse hõlmamine. 33.3. Kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale ning sellest on kostjaid

§ 170järgi nõuetekohaselt teavitatud (6.

juuli

  1. a nõudeavaldused; I kd, tl-d 67-72, 73-79, 80-81; X kd, tl-d 47-48). 33.
  2. Kuna tegemist on kohustusega ühinemisega ja võlatunnistusega, siis mõjutasid kokkulepe ja lisakokkulepe kohustuse täitmise tähtaega. Kokkuleppe sõlmimise ajaks ei saanud tuvastatud asjaoludel olla nõude aegumistähtaeg möödunud (tegemist oli tähtajatute laenulepingutega). Seega ei ole vaja hinnata aegumise katkemise ega peatumise asjaolusid ning need maakohtu põhjendused tuleb otsusest välja jätta. Sõltumata sellest, millal laenu tagastamise nõue muutus põhivõlgniku suhtes sissenõutavaks, on kostjad kohustusega ühinemisel nõuet tunnustanud TsÜS § 158 lg 1 tähenduses. 33.
  3. Kostjad leppisid kokkuleppe p-s 2 kokku laenu tagastamise tähtajas, s.o
  4. detsember 2010, ning pärast seda muutus kohustus tähtajatuks, mida tõendab lisakokkulepe. Muus osas ei korda kolleegium otsuse p-s 32.5 toodud põhjendusi. Nõue muutus sissenõutavaks
  5. septembril
  6. 33.
  7. Kostjad on seotud intressimääradega, mis on kokkuleppes ja lisakokkuleppes kokku lepitud – alates kohustuse tekkimisest liitintress 12 % aastas ja alates
  8. juunist 2010 intress 12 % aastas. Sellist poolte tahet tõendavad tunnistaja UU ütlused ning OO, UU ja kostja I kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (IX kd, tl-d 36-42). Hageja on põhinõudelt kuni
  9. juunini 2010 arvestanud liitintressi 12 % aastas, seejärel intressi 12 % aastas kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni ning alates
  10. septembrist 2015 nõuab hageja viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Ka selle nõude osas ei kohaldu kolleegiumi hinnangul

§ 113lg 6 (vt otsuse põhjendused p 32.6).

33.

  1. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhinõue 376 783 eurot ja seisuga
  2. september 2015 intress 240 974 eurot. Kolleegium käsitleb väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistmata põhinõude (376 783 – 255 646,59) 121 136,41 eurot ja intressi (240 974 – 20 033,24) 220 940,76 eurot.
  3. Hageja esitas kolmanda aluskohustuse osas nõude summas 322 586 eurot, millest põhinõue on 191 735 eurot ja intress 130 851 eurot ning palus välja mõista sissenõutavaks muutuva viivise alates
  4. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esitanud uue nõudearvestuse, kuid ei ole nõuet muutnud. Uue nõudearvestuse järgi on põhinõue 191 735 eurot ja seisuga
  5. september 2015 intress 130 564 eurot (vt nõude arvestus; IX kd, tl 172 pöördel). Maakohus jättis kolmandast aluskohustusest tuleneva nõude rahuldamata aegumise tõttu. 34.
  6. Pooled vaidlevad selle üle, kas suulise laenulepingu sõlmimine FTT ja kostja II vahel on tõendatud, kas laenusumma väljamaksmine on tõendatud ning kas väidetavalt
  7. veebruaril 2010 antud laen on lisakokkuleppega hõlmatud. Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on iseseisvate võlgnikena andnud deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse andmise õiguslikest tagajärgedest. Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki, lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel laenusuhte puudumise ja laenusumma väljamaksmata jätmise vastuväidetest loobunud (kokkuleppe p 8). Kostja I oli kostja II juhatuse liige ning ta teadis või pidi teadma kokkuleppe allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende aluseks olevaid asjaolusid), kas FTT ja kostja II vahel oli laenulepinguline suhe, milline oli kohustuse suurus ja täitmise tingimused (TsÜS § 123 lg 1). Kohustuse olemasolu on kostjad taaskord kinnitanud 24

(39)lisakokkuleppe sõlmimisel. Eeltoodud asjaolusid tõendavad tunnistajate OO ja UU ütlused ning kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (X kd, tl-d 166, 164; IX kd, tl-d 36-42). Kolleegium märgib, et isegi kui vastuväidetest loobumist eeldada ei saa, siis on maakohus tõendeid hinnates jõudnud õigele järeldusele, et FTT ja kostja II vahel on 3. veebruaril 2010 sõlmitud laenuleping

§ 396mõttes, mille alusel on kostjale II laenusumma üle kantud (I kd, tl-d 27-30).

Samas ei sõltu asja lahendus sellest, kas laenuleping on sõlmitud või mitte, sest võlatunnistusega saab kokkuleppel tunnistada nii lepingust kui ka lepinguvälisest võlasuhtest tulenevat kohustust ning nõuet esitades võis hageja tugineda võlatunnistuse kokkuleppele (vt Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 40). Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et raha on kostjale II üle kantud
  3. veebruaril 2010 summas 3 000 000 krooni. Maakohus on hinnanud kostjate väiteid kohustuse puudumise osas (makset pole tehtud) ja leidnud nõuetekohaselt, et need väited on tõendamata. Maakohus ei ole eeltoodud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. 34.
  4. Kolleegium nõustub hageja väitega, et
  5. veebruari
  6. a laenulepingu alusel antud laen on lisakokkuleppega hõlmatud. Hageja selgitas, et eksitud on kuupäevaga ning kohustus on lisakokkuleppe arvtabelis märgitud ebaõige kuupäevaga
  7. november
  8. Ainuüksi see asjaolu ei välista poolte tahet, et vaidlusalune kohustus oleks lisakokkuleppega hõlmatud.

§ 29

lg 2 järgi ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet.

§ 29

lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel esmajoones poolte ühisest tegelikust tahtest. FTT ja kostja II vahel muid kohustusi sellises summas (3 000 000 krooni) ei olnud ning FTT ei ole

  1. novembril 2009 kostjale II laenu andnud. Kolleegium leiab, et poolte ühine tegelik tahe oli lisakokkuleppes kokkuleppe p-s 8 sätestatud kohustuse hõlmamine. 34.
  2. Kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale ning sellest on kostjaid

§ 170järgi nõuetekohaselt teavitatud (6.

juuli

  1. a nõudeavaldused; I kd, tl-d 67-72, 73-79, 80-81; X kd, tl-d 47-48). Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on vaidlusaluse nõude osas kostjate vastu nõudeõigus. Vaidluse tekitas YY
  2. mai
  3. a e-kiri: „FTT nõude Rubla vastu andsin tagasi GO-le, kelle raha see tegelikult on“ (III kd, tl 34). Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud, et FTT ei ole vaidlusalust nõuet GoGroupile loovutanud. Nimetatud e-kiri, kus viidatakse ühele konkretiseerimata nõudele, nõude loovutamist ei tõenda. Kostjad ei ole oma nõude loovutamise väite tõendamiseks esitanud ühtegi muud tõendit (

§ 170). Hageja esitas oma väite tõendamiseks Go

Groupi esindaja kinnituse, et FTT ei ole GoGroupile kostjate vastu hagiavalduse p-des 3.3, 3.11 ja 6 esitatud nõudeid loovutanud (

  1. oktoobri
  2. a GoGroupi juhatuse liikme TT kinnitus; X kd, tl 59). Kolleegiumil puudub alus eeltoodud kinnituse usaldusväärsuses kahelda. 34.
  3. Kuna kostja I ühines kostja II kohustusega ja nad andsid kokkuleppega võlatunnistuse, siis mõjutasid kokkulepe ja lisakokkulepe kohustuse täitmise tähtaega. Ringkonnakohus võtab aluseks maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, mille kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg laenulepingu p 2.1 järgi
  4. märts 2010, mida muudeti kokkuleppe p-ga
  5. Kokkuleppe sõlmimise ajaks ei olnud nõude aegumistähtaeg möödunud. 34.
  6. Kostjad leppisid kokkuleppe p-s 8 kokku laenu tagastamise tähtajas, s.o
  7. detsember 2010, ning pärast seda muutus kohustus tähtajatuks, mida tõendab lisakokkulepe. Muus osas ei korda kolleegium otsuse p-s 32.5 toodud põhjendusi. Nõue muutus sissenõutavaks
  8. septembril
  9. 34.
  10. Kostjad on seotud intressimääradega, mis on kokkuleppes ja lisakokkuleppes kokku lepitud – alates kohustuse tekkimisest intress 15 % aastas ja alates
  11. juunist 2010 intress 12 % aastas. Sellist poolte tahet tõendavad tunnistaja UU ütlused ning OO, UU ja kostja I kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (IX kd, tl-d 36-42). 25

(39)Hageja on põhinõudelt kuni
  1. juunini 2010 arvestanud intressi 15 % aastas, seejärel intressi 12 % aastas kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni ning alates
  2. septembrist 2015 nõuab hageja viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

34.

  1. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhinõue 191 735 eurot ja seisuga
  2. september 2015 intress 130 564 eurot. Kolleegium käsitleb väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistmata põhinõude 191 735 eurot ja intressi 130 564 eurot ning alates
  3. septembrist 2015 põhinõudelt seadusjärgses määras viivise.
  4. Hageja esitas neljanda kuni seitsmenda aluskohustuse osas järgmised nõuded:  2 862 592 eurot, millest põhinõue on 1 590 000 eurot ja intress 1 272 592 eurot (Circle poolt omandatud võlakirjad)  1 288 870 eurot, millest põhinõue on 650 000 eurot ja intress 638 870 eurot (Moonrideri poolt omandatud võlakirjad)  677 236 eurot, millest põhinõue on 360 000 eurot ja intress 317 236 eurot (Moonrideri poolt omandatud võlakirjad)  440 918 eurot, millest põhinõue on 247 000 eurot ja intress 193 918 eurot (FTT ja Circle poolt omandatud võlakirjad) Hageja palus välja mõista põhinõuetelt sissenõutavaks muutuva viivise alates
  5. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni. Kuna maakohus on neid nõudeid käsitlenud koos, siis seda teeb selguse huvides ka ringkonnakohus. Hageja on esitanud uue nõudearvestuse, kuid ei ole nõuet muutnud (vt nõude arvestus; IX kd, tl-d 172 pöördel-173). Maakohus rahuldas nõuded osaliselt, leides, et põhinõuetelt sai intressi arvestada kuni
  6. augustini 2010 ning emissiooni tingimustes toodud intressimääraga. Maakohus tegi kõrvalnõuete osas ümberarvestused ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja:  põhinõue 1 590 000 eurot, intress 225 923,53 eurot, viivis 668 997,90 eurot  põhinõue 650 000 eurot, intress 96 826,83 eurot, viivis 273 489,70 eurot  põhinõue 360 000 eurot, intress 40 484,51 eurot, viivis 151 471,20 eurot  põhinõue 247 000 eurot, intress 40 215,13 eurot, viivis 103 926,10 eurot 35.
  7. Pooled vaidlevad nõuete olemasolu üle. Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on iseseisvate võlgnikena andnud deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse andmise õiguslikest tagajärgedest. Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki, lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel kohustuse puudumise (võlakirjade lunastamiskohustuse puudumine) ja aegumise vastuväidetest loobunud. Kostjad võtsid eeltoodud nõuete osas iseseisva kohustuse laenuna ja andsid kokkuleppega võlatunnistuse (

§ 396lg 2).

Hageja on tõendanud, et kostja I teadis või pidi teadma kokkuleppe allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende aluseks olevaid asjaolusid) kohustuse olemasolust, suurusest ja täitmise tingimustest, sest asjas on tuvastatud, et korraldusi võlakirjade ostmiseks andis kostja I ja põhivõlgnikuks oli Luterma. Kohustuse olemasolu on kostjad taaskord kinnitanud lisakokkuleppe sõlmimisel. Eeltoodud asjaolusid tõendavad tunnistaja OO ja UU ütlused ning kokkuleppe sõlmimisele eelnenud ekirjavahetus. Tunnistaja UU on oma ütlustega kinnitanud hageja väiteid võlakirjade omandamise eesmärkide kohta – valmistuda ette võimalikuks Luterma pankrotimenetluseks (X kd, tl 166 pöördel). Kolleegium märgib, et isegi kui vastuväidetest loobumist eeldada ei saa, siis maakohus on tõendeid hinnates jõudnud õigele järeldusele, et kokkuleppe p-des 11–13 sätestatud kohustused olid olemas ning kostjate vastuväited nende kohustuste olemasolu ei välista. Kuigi maakohus on sellele järeldusele jõudnud ebaõiget tõendamiskoormist rakendades ei muuda see 26

(39)lõppjäreldust ebaõigeks. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et Kalev FRN võlakirjad on olemas ning need on samad, mis kostjate nimetatud AS Kalev võlakirjad, sest võlakirjadel on sama kood (ISIN EE3300099142). Hageja on käsitlenud Kalev REC võlakirjadega seonduvaid asjaolusid, et selgitada nõude tekkimist (Kalev REC võlakirjad asendati). Samuti tuvastas maakohus, et algseks võlgnikuks oli emitent Luterma (endine ärinimi Aktsiaselts Kalev), kelle võlakirju kokkuleppe kreeditorid (Circle, Moonrider, FTT) kostja I palvel ja korraldamisel kokku ostsid. Hageja sellekohased väited on tõendatud e-kirjavahetuse ja tunnistaja UU ütlustega (II kd, tl-d 46-47, 52-55). Kostjad pole tõendanud, et kokkuleppe aluseks olid teistsugused asjaolud. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et Circle, Moonrider ja FTT poolt on võlakirjad omandatud. Kokkuleppe kreeditorid olid võlakirjade omanikena väärtpaberite registrisse kantud. Eeltoodud asjaolu tuvastamisel ei ole maakohus menetlusõiguse norme rikkunud. Hageja tugineb kokkuleppele ja lisakokkuleppele ja ta ei pea nõude maksmapanekul olema märgitud väärtpaberite registrisse võlakirjade omanikuna. Luterma äriregistrist kustutamine 25. mail 2017 ja võlakirjade 26. mail 2017 kustutamine ei lõpetanud võlatunnistusest tulenevat kostjate kohustust. Kostjad ei ole tõendanud, et võlakirjad kustutati nende lunastamise tõttu. Praegusel juhul on esitatud asjaoludel põhjust järeldada, et võlakirjade kustutamise põhjuseks oli Luterma pankrotimenetluse lõppemine raugemisega. Kostjate muud vastuväited ei ole edukad, sest hageja ei nõua kostjatelt võlakirjade lunastamist. Hageja nõuab kostjate poolt kokkuleppega ja lisakokkuleppega võetud rahaliste kohustuste täitmist. 35.2. Kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale ning sellest on kostjaid

§ 170järgi nõuetekohaselt teavitatud (6.

juuli

  1. a nõudeavaldused; I kd, tl-d 67-72, 73-79, 80-81; X kd, tl-d 47-48). 35.
  2. Kuna tegemist on kohustusega ühinemisega ja võlatunnistusega, siis mõjutasid kokkulepe ja lisakokkulepe kohustuse täitmise tähtaega. Arvestades poolte poolt esitatud erinevaid lunastamise kuupäevasid (
  3. september 2009,
  4. märts 2010,
  5. august 2010) ei olnud kokkuleppe sõlmimise ajaks nõuete aegumistähtaeg möödunud (

§ 924lg 1 alusel kolm aastat kohustuse täitmise tähtpäevast).

Asjas ei oma tähtsust Luterma pankrotimenetlus ning kolleegium sellega seotud väiteid ja tõendeid ei hinda. 35.4. Kokkuleppes ja lisakokkuleppes ei ole kohustuse täitmise tähtaegasid kindlaks määratud. Võlatunnistuse andmisel said pooled kokku leppida, et kostjad võlgnevad rahasumma laenuna (

§ 396lg 2).

Laenukohustust saab kokkuleppel muuta tähtajatuks. Poolte tahet sellise kokkuleppe sõlmimiseks tõendavad tunnistaja UU ütlused. Kostjad pidid nõude täitma 8. septembril 2015, s.o kahe kuu möödumisel 6. juuli 2015. a nõudekirjade kättetoimetamisest (

§ 398lg 1).

Nõue muutus sissenõutavaks

  1. septembril
  2. 35.
  3. Kostjad on seotud intressimääradega, mis on kokkuleppes ja lisakokkuleppes kokku lepitud – kokkuleppe p-de 12 ja 13 osas alates kohustuse tekkimisest 12 % aastas ja kokkuleppe p 11 osas 30 % aastas, seejärel alates
  4. juunist 2010 lisakokkuleppe alusel 12 % aastas. Hageja võib nõude esitamisel tugineda võlatunnistusele, mistõttu ei saa kostjad väita, et võlakirjadega seotud arvestus on neile arusaamatu ja tõendamata. Kolleegiumi hinnangul on hageja nõudearvestus selge. Kostjad on kokkuleppe p-s 14.1 kinnitanud, et võlgnevuste ja kõrvalkohustuste suurused on õiged ja vastavad aluskokkulepetele. 35.
  5. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista:  põhinõue 1 590 000 eurot ja seisuga
  6. september 2015 intress 1 272 592 eurot (kolleegium märgib, et ei saa mõista välja rohkem, kui on hagis esitatud nõue)  põhinõue 650 000 eurot ja seisuga
  7. september 2015 intress 635 753 eurot  põhinõue 360 000 eurot ja seisuga
  8. september 2015 intress 316 011 eurot  põhinõue 247 000 eurot ja seisuga
  9. september 2015 intress 193 837 eurot 27

(39)Kolleegium käsitleb väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjatelt hageja kasuks välja mõistmata intressid: (1 272 592 – 225 923,53) 1 046 668,47 eurot, (635 753 – 96 826,83) 538 926,17 eurot, (316 011 – 40 484,51) 275 526,49 eurot, (193 837 – 40 215,13) 153 621,87 eurot. Samuti osas, milles mõisteti välja seadusjärgne viivis perioodi
  1. august 2010 kuni
  2. septembri 2015 eest 1 197 885 eurot.
  3. Hageja esitas kaheksanda aluskohustuse osas nõude summas 188 647 eurot, millest põhinõue on 103 217 eurot, intress 85 430 eurot ning palus välja mõista sissenõutavaks muutuva viivise alates
  4. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni (vt nõude arvestus; IX kd, tl 173). Maakohus jättis nõude rahuldamata, sest leidis, et põhikohustuse näol on tegemist müügilepinguga, millest tulenev kohustus on täidetud. 36.
  5. Pooled vaidlevad selle üle, kas tegemist on laenu- või müügilepinguga ning kas kohustus on täidetud. Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on iseseisvate võlgnikena andnud deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse andmise õiguslikest tagajärgedest. Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki, lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel laenusuhte puudumise vastuväitest loobunud. Kui kostjal II ei oleks seoses FTT poolt võlakirjade ostmisega mingeid rahalisi kohustusi tekkinud, siis ei oleks kostjad pärast FTT poolt raha ja kostja II poolt võlakirjade ülekandmist sellise kohustuse olemasolu ega suurust kokkuleppega tunnistanud. Kostja I oli kostja II juhatuse liige ning ta teadis või pidi teadma kokkuleppe allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende aluseks olevaid asjaolusid), kas FTT ja kostja II vahel on laenulepingust tulenev täitmata kohustus. Kohustuse olemasolu on kostjad taaskord kinnitanud lisakokkuleppe sõlmimisel. Eeltoodud asjaolusid tõendavad tunnistajate OO ja UU ütlused ning kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (X kd, tl-d 166, 164, IX kd, tl-d 36-42). Kolleegium märgib, et isegi kui vastuväitest loobumist eeldada ei saa, siis kostjad ei ole tõendanud kohustuse puudumist. Kolleegium võtab aluseks poolte poolt vaidlustamata asjaolud, mille kohaselt FTT kandis kostjale II
  6. septembril 2009 üle 1 615 000 krooni selgitusega „võlakirjade ost“ ja FTT-le kanti üle 515 080 Alta Foods võlakirja, kus tehingutüübiks oli „ost“. Kolleegium leiab, et üksnes väärtpaberikorralduse ja raha ülekandmise maksekorralduse selgitus „võlakirjade ost“ ei välista kokkuleppe p-s 10 märgitud kohustuse olemasolu. Samuti ei ole need asjaolud piisavad, et tõendada müügilepingu sõlmimist. Teised asjas esitatud ja kogutud tõendid tõendavad hageja väiteid, mille kohaselt FTT ostis Alta Foods võlakirju kostja I ettepanekul selleks, et kostja I saaks mõne temaga seotud äriühingu kaudu osaleda Alta Foods pankrotimenetluses võlausaldajana. Asjaolule, et laenusuhe ei sõltunud laenu tagatiseks olnud võlakirjadest, viitab see, et Alta Foods võlakirjad kanti kostja I palvel ja juhiste alusel üle Osaühingule KENTEX FINANCE EESTI tasuta ning nende soetushinnale vastava laenusumma pidi FTT-le tagastama kostja II. Hageja väited on tõendatud MM ekirjadega ja tunnistaja UU ütlustega (X kd, tl-d 53-55; X kd, tl 164 pöördel). 36.
  7. Kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale ning sellest on kostjaid

§ 170järgi nõuetekohaselt teavitatud (6.

juuli

  1. a nõudeavaldused; I kd, tl-d 67-72, 73-79, 80-81; X kd, tl-d 47-48). 36.
  2. Kuna tegemist on võlatunnistusega, siis mõjutasid kokkulepe ja lisakokkulepe kohustuse täitmise tähtaega. Kokkuleppe sõlmimise ajaks ei saanud tuvastatud asjaoludel olla nõude aegumistähtaeg möödunud (tegemist oli tähtajatu laenulepinguga). Kuna kokkuleppes ega lisakokkuleppes ei ole laenu tagastamise tähtaega märgitud, siis on tegemist tähtajatu laenukohustusega (

§ 398lg 1). Muus osas ei korda kolleegium otsuse p-s 32.5 toodud põhjendusi. Nõue muutus sissenõutavaks 9. septembril 2015. 28

(39)36.
  1. Kostjad on seotud intressimääradega, mis on kokkuleppes ja lisakokkuleppes kokku lepitud – alates kohustuse tekkimisest intress 30 % aastas ja alates
  2. juunist 2010 intress 12 % aastas. Sellist poolte tahet tõendavad UU ütlused ning OO, UU ja kostja I kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (IX kd, tl-d 36-42). Hageja on põhinõudelt kuni
  3. juunini 2010 arvestanud intressi 30 % aastas, seejärel intressi 12 % aastas kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni ning alates
  4. septembrist 2015 nõuab hageja viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

36.

  1. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhinõue 103 217 eurot ja seisuga
  2. september 2015 intress 85 430 eurot. Kolleegium käsitleb väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistmata põhinõude 103 217 eurot ja intressi 85 430 eurot ning alates
  3. septembrist 2015 põhinõudelt seadusjärgses määras viivise.
  4. Hageja esitas üheksanda aluskohustuse osas nõude summas 2 892 176 eurot, millest põhinõue on 1 905 495 eurot, intress 986 681 eurot ning palus välja mõista sissenõutavaks muutuva viivise alates
  5. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esitanud uue nõudearvestuse, kuid ei ole nõuet muutnud. Uue nõudearvestuse järgi on põhinõue 1 906 620 eurot ja seisuga
  6. september 2015 intress 986 637 eurot (vt nõude arvestus; IX kd, tl 173). Maakohus jättis nõude rahuldamata, sest leidis, et hageja ei ole suulist kokkulepet aktsiate väljaostukohustuse kohta tõendanud ning kostjatelt ei saa enam aktsiate väljaostukohustuse täitmist nõuda. 37.
  7. Pooled vaidlevad Luterma aktsiate väljaostukohustuse tekkimise üle. Hageja hinnangul on tegemist kostjate isiklike kohustustega, kinnitades seda seisukohta
  8. novembri
  9. a ringkonnakohtu istungil (XII kd, tl 146 pöördel). Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on iseseisvate võlgnikena andnud deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse andmise õiguslikest tagajärgedest. 37.
  10. Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki, lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel kohustuse puudumise vastuväitest (Luterma aktsiate väljaostukohustuse puudumine, kohustus on täidetud) loobunud. Kostjad teadsid või pidid teadma kokkuleppe allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende aluseks olevaid asjaolusid). Kohustuse olemasolu on kostjad taaskord kinnitanud lisakokkuleppe sõlmimisel. Eeltoodud asjaolusid tõendavad tunnistajate OO ja UU ütlused ning kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (X kd, tld 166, 164, IX kd, tl-d 36-42). Kolleegium märgib, et isegi kui vastuväitest loobumist eeldada ei saa, siis maakohus on ebaõiget tõendamiskoormist kohaldades jõudnud ebaõigele järeldusele, et kohustuse olemasolu kohta puuduvad tõendid. Hagejal ei olnud vaja esitada muid tõendeid peale kokkuleppe ning kostjad pidid kohustusest vabanemiseks ja nõude rahuldamata jätmiseks tõendama, et neil ei ole kokkuleppega tunnistatud võlga. Kolleegium võtab aluseks vaidlustamata asjaolud, mille kohaselt Moonriderile kuulusid Luterma aktsiad ning Moonrider kandis aktsiad
  11. juunil 2011 üle Debt Adviser osaühingule, kes oli sellele eelnevalt
  12. mail 2011 kandnud Moonriderile üle 3 000 000 eurot selgitusega „AS Luterma aktsiate eest“. Kolleegiumi hinnangul on hageja oma väiteid tehingu eesmärgi kohta tõendanud ning kostjad ei ole vastupidist tõendanud. Kostja I soovis tema kontrolli all olevad Luterma aktsiad maha müüa ning täiendava tulu teenimiseks tegi ta YY-le ettepaneku osta turult aktsiad selliselt, et kostja I saab need hiljem endale. Eeltoodud asjaolusid tõendavad kogumis e-kirjavahetus ja tunnistaja UU ütlused (X kd, tl-d 5658, tl 164 pöördel). E-kirjades on kajastatud kostja I poolsed tehingu tingimused ning koosmõjus tunnistaja UU ütlustega on tõendatud, et need käivad kokkuleppe p-s 9 sätestatud kohustuse kohta. Asjaolu, et tõenditest saab teha järelduse, et tegemist on kostja I algse kohustusega, ei muuda lõppjäreldust, sest kokkuleppega on kohustusega ühinenud ka kostja II. 29

(39)Kokku lepiti väljaostukohustuse kuupäevas ja hinnas, mis on kirjalikult fikseeritud kokkuleppe p-s
  2. septembri
  3. a e-kirja lisas kajastatud aktsiate hind (ostuhind koos hoidmise kuluga 30,12 krooni/aktsia) ja
  4. septembri
  5. a e-kirjas kajastatud intressimäär on sama, mis on kajastatud kokkuleppe p-s
  6. Eeltoodud kirjavahetust pidas kostja I seoses oma majandustegevusega ja puudutab kostjaga I seotud äriühinguid (mitte ainult Aktsiaseltsi Kalev). Asjaolu, et
  7. septembri
  8. a e-kirjas on Luterma aktsiate arv ebatäpne (1 777 581 asemel 1 771 000), ei välista kohustuse olemasolu, sest teised asjas esitatud ja kogutud tõendid kinnitavad hageja väiteid (sh aktsiate hinna arvutus). Aktsiate õige arv on tõendatud Nasdaq CSD väljavõttega (IX kd, tl-d 158-162). Hageja on tõendanud, et kostjad asusid kokkuleppe p-s 9 sätestatud kohustust täitma. Lisakokkulepe tõendab, et kostjate eest on eeltoodud kohustuse osaliselt täitnud kostjatega seotud Debt Adviser osaühing, tasudes Moonriderile aktsiate eest 3 000 000 eurot. Lisakokkulepe kajastab 3 000 000 euro suurust laekumist ja selle võrra kohustuse vähenemist. Nõustuda saab hageja väitega, et Debt Adviser osaühing oli kostjatega seotud äriühing, sest selle juhatuse liige oli kostjaga I seotud isik MM ja osanik kostja II (II kd, tl 63), kostja II aktsionäriks oli osaühing Linderin Grupp (I kd, tl 94), mille ainuosanikuks oli kostja I (I kd, tl 101). Lisakokkulepe lükkab ümber kostjate väite, et Moonrider müüs Luterma aktsiad 3 000 000 euro eest Debt Adviser osaühingule. Ka sellekohane maakohtu järeldus on ebaõige. Asjaolu, et kohustus jäi täies ulatuses täitmata tõendavad tunnistaja UU ütlused. Kui kohustus oleks lõppenud
  9. juuni
  10. a Debt Advisor osaühingu poolt Moonriderile tehtud ülekandega 3 000 000 eurot, siis ei oleks pooled sellist kohustust lisakokkuleppes enam kajastanud. Vastuseks kostjate väitele märgib kolleegium, et kokkuleppe p 14.2 ei välista, et mõne kokkuleppes nimetatud võlasuhte algseks võlgnikuks on kostja I või kostja II. 37.
  11. Kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale ning sellest on kostjaid

§ 170järgi nõuetekohaselt teavitatud (6.

juuli

  1. a nõudeavaldused; I kd, tl-d 67-72, 73-79, 80-81; X kd, tl-d 47-48). 37.
  2. Kuna tegemist on võlatunnistusega, siis mõjutasid kokkulepe ja lisakokkulepe kohustuse täitmise tähtaega. Kokkuleppe sõlmimise ajaks ei saanud tuvastatud asjaoludel olla nõude aegumistähtaeg möödunud (kostja I pidi Luterma aktsiad välja ostma
  3. jaanuaril 2008). Kostjad on kokkuleppe sõlmimisel nõuet tunnustanud TsÜS § 158 lg 1 tähenduses. 37.
  4. Kokkuleppes leppisid pooled kokku, et kostjad võlgnevad rahasumma laenuna (

§ 396lg 2).

Kuna kokkuleppes ega lisakokkuleppes ei ole laenu tagastamise tähtaega märgitud, siis on tegemist tähtajatu laenukohustusega (

§ 398lg 1).

Muus osas ei korda kolleegium otsuse p-s 32.5 toodud põhjendusi. Nõue muutus sissenõutavaks

  1. septembril
  2. 37.
  3. Kostjad on seotud intressimääradega, mis on kokkuleppes ja lisakokkuleppes kokku lepitud – alates kohustuse tekkimisest intress 13 % aastas ja alates
  4. juunist 2010 intress 12 % aastas. Sellist poolte tahet tõendavad tunnistaja UU ütlused ning OO, UU ja kostja I kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (IX kd, tl-d 36-42). Hageja on põhinõudelt kuni
  5. juunini 2010 arvestanud intressi 13 % aastas, seejärel intressi 12 % aastas kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni ning alates
  6. septembrist 2015 nõuab hageja viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

37.

  1. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhinõue 1 905 495 eurot ja seisuga
  2. september 2015 intress 986 637 eurot. Ringkonnakohus ei saa hagis esitatud põhinõudest suuremat summat välja mõista. Kolleegium käsitleb väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistmata põhinõude 1 905 495 eurot ja intressi 986 637 eurot ning alates
  3. septembrist 2015 põhinõudelt seadusjärgses määras viivise.
  4. Hageja esitas kümnenda aluskohustuse osas nõude summas 339 644 eurot, millest põhinõue on 230 000 eurot, intress 109 644 eurot ning palus välja mõista sissenõutavaks muutuva viivise 30

(39)alates
  1. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esitanud uue intressiarvestuse, kuid ei ole nõuet muutnud. Uue nõudearvestuse järgi on põhinõue 230 000 eurot ja seisuga
  2. september 2015 intress 109 568 eurot (vt nõude arvestus; IX kd, tl 173). Maakohus jättis nõude rahuldamata, sest leidis, et kokkuleppest ei nähtu kostjate vastutus tulevikus tekkivate kohustuste eest ning isegi kui lisakokkuleppe arvtabel seda kohustust kajastab, ei ole see piisavalt konkreetne käendajatele kohustuse tekkimiseks. 38.
  3. Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on iseseisvate võlgnikena andnud deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse andmise õiguslikest tagajärgedest. Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki, lepingueelsete läbirääkimise asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel laenusuhte puudumise vastuväitest loobunud. Kostja I oli GKG juhatuse liige ning ta teadis või pidi teadma lisakokkuleppe allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende aluseks olevaid asjaolusid), kas FTT ja GKG vahel oli laenulepinguline suhe, milline oli kohustuse suurus ja täitmise tingimused. Samuti oli kostja I samal ajal kostja II juhatuse liige (TsÜS § 123 lg 1). 38.
  4. Puudub vaidlus, et FTT tegi GKG-le
  5. septembril 2011 ülekande summas 230 000 eurot (I kd, tl 62). Maakohtu hinnangul, kui eeldada lisakokkuleppes nõude kajastamist, ei olnud arvtabel piisav, et tekitada käendajatele kohustusi. Kolleegium leiab, et asjaolu, et nõuet ei ole kajastatud kokkuleppes, ei vabasta kostjaid selle kohustuse täitmisest. Lisakokkuleppe puhul ei ole tegemist eraldi tehinguga, vaid see on kokkuleppe osa, kajastades pärast kokkuleppe sõlmimist tekkinud uusi kohustusi kui ka vah

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.