2-15-13527/201

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler Otsuse teatavaks tegemise aeg 30. aprill 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-13527 Tsiviilasi OSAÜHINGU BEST IDEA hagi XX ja aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) vastu solidaarselt võlgnevuse 14 227 164 euro ja viivise saamiseks OSAÜHINGU BEST IDEA hagi aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) vastu 487 547 euro ja viivise saamiseks XX ja aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) tingimuslik vastuhagi OSAÜHINGU BEST IDEA vastu võlatunnistuse tagastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 21. detsembri 2018. a otsus Kaebuse esitaja ja liik OSAÜHINGU BEST IDEA apellatsioonkaebus XX apellatsioonkaebus aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuse hind OSAÜHINGU BEST IDEA apellatsioonkaebuse hind XX nõudes 6 585 001,90 eurot ja aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) nõuetes 6 157 423,08 eurot ja 16 017,87 eurot XX apellatsioonkaebuse hind 9 686 941,43 eurot aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) apellatsioonkaebuse hind 10 811 766,95 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja OSAÜHING BEST IDEA (registrikood 10955220), lepingulised esindajad vandeadvokaat Paul Varul ja vandeadvokaat Kedli Anvelt Kostja I XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Volens Kostja II aktsiaselts Rubla (pankrotis, registrikood 10046724), pankrotihaldur Svetlana Pilden, lepingulised esindajad vandeadvokaat Helmeri Indela ja Reet Raidur Asja läbivaatamise kuupäev 21. veebruar 2020, kohtuistung RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 21. detsembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-13527 osas, milles maakohus:  jättis XX ja aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) vastu solidaarselt esitatud OSAÜHINGU BEST IDEA hagi rahuldamata põhinõuet 5 019 995,59 eurot ja intressi 480 846,12 eurot ületavas osas, mõistis välja viivise enne 10. septembrit 2015 ja edasiulatuva viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni;  jättis aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) vastu esitatud OSAÜHINGU BEST IDEA hagi rahuldamata intressi 2498,63 eurot ületavas osas ja mõistis välja viivise enne 22. juulit 2014 ja edasiulatuva viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni;  jaotas menetluskulud ja määras need kindlaks.

5.1. Rahuldada hagi osaliselt.

5.2. Välja mõista XX-lt ja aktsiaseltsilt Rubla (pankrotis) solidaarselt OSAÜHINGU BEST IDEA kasuks põhinõue 8 513 401 eurot, intress 5 682 115 eurot ja viivis 790 076 eurot.

5.3. Välja mõista aktsiaseltsilt Rubla (pankrotis) OSAÜHINGU BEST IDEA kasuks põhinõue 400 000 eurot, intress 51 025 eurot ja viivis 46 217,40 eurot.

5.4. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.

5.5. Jätta XX ja aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) tingimuslikud vastuhagid läbi vaatamata.

5.6. Rahuldada OSAÜHINGU BEST IDEA, XX ja aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) apellatsioonkaebused osaliselt.

5.7. Jätta kõigi kohtuastmete menetluskulud XX ja aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) kanda selliselt, et 95 % solidaarselt XX ja aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) kanda, 3 % aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) kanda ja 2 % võrdsetes osades XX ja aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) kanda. Hagi tagamisega seotud kulud jätta XX kanda. Ülejäänud osas jätta XX ja aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) menetluskulud nende endi kanda.

5.8. Välja mõista XX-lt ja aktsiaseltsilt Rubla (pankrotis) solidaarselt OSAÜHINGU BEST IDEA kasuks menetluskulud 123 767,90 eurot, XX-lt OSAÜHINGU BEST 2 (39) IDEA kasuks menetluskulud 2192,82 eurot ja aktsiaseltsilt Rubla (pankrotis) OSAÜHINGU BEST IDEA kasuks menetluskulud 5211,28 eurot.

5.9. Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

5.10. Välja mõista aktsiaseltsilt Rubla (pankrotis) riigituludesse hagiavalduselt vähem tasutud riigilõiv 3400 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest (makseinfo on lisatud määrusele). Tasumisega viivitamisel tuleb tasumata summalt maksta viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

5.11. Jätta kohtuotsuse täitmise tagamiseks kehtima Tallinna Ringkonnakohtu 16. novembri 2016. a määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu.

5.12. Jätta aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) 4. märtsil 2020 esitatud vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 1. OSAÜHING BEST IDEA (hageja) esitas 11. septembril 2015. a Harju Maakohtule hagi, milles palus XX-lt (kostja I) ja aktsiaseltsilt Rubla (pankrotis, kostja II) solidaarselt välja mõista 14 227 164 eurot (põhinõue 8 531 305 eurot ja intress 5 695 859 eurot) ning viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud määras alates 10. septembrist 2015 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Samuti palus hageja kostjalt II välja mõista 487 547 eurot (põhinõue 400 000 eurot, intress 51 025 eurot ja viivis 36 523 eurot) ning viivise põhinõudelt VÕS §-s 113 sätestatud määras alates 10. septembrist 2015 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostjad ja OÜ Moonrider (edaspidi Moonrider), First Telecom Trading OÜ (edaspidi FTT), OÜ JAAMA KINNISVARA (edaspidi Jaama Kinnisvara) ja OSAÜHING CIRCLE (edaspidi Circle) (kokkuleppe kreeditorid, võlausaldajad) 30. aprillil 2010 kokkuleppe rahaliste kohustuste tunnustamiseks ja täitmiseks (edaspidi kokkulepe).

Kostjad kohustusid kokkuleppe järgi tagama, et kokkuleppes märgitud võlgnikud täidavad kohaselt selles nimetatud lepingutest ja kokkulepetest tulenevad maksekohustused. Kostjad pidid vastutama kokkuleppes nimetatud võlausaldajate ees võlgnikega solidaarselt. 10. aprillil 2013 sõlmisid pooled kokkuleppe lisa, milles fikseeriti uus seis ning kajastati kokkuleppe sõlmimise järel toimunud laekumisi ja antud laene (edaspidi lisakokkulepe). Kokkuleppe ja lisakokkuleppega on kostjad ühinenud kokkuleppes märgitud kohustustega. Kokkuleppe eesmärk oli koondada võlausaldajate esindaja ja kostjate vahel kokku lepitud võlasuhted, mis olid vormistatud teiste, nende kontrollitavate isikute vahel, ühtsesse dokumenti ja fikseerida selles kostjate solidaarne vastutus kokkuleppes toodud kohustuste eest. 6. juulil 2015 loovutasid 3 (39) Moonrider, FTT ja Circle oma nõuded hagejale. 9. septembri 2015. a seisuga on kostjate kokkuleppest tulenev võlgnevus kokku 14 227 164 eurot.

Lisaks tegi FTT 28. juunil 2013 kostjale II suulise tähtajatu laenulepingu alusel ülekande 400 000 eurot. Laenuleping öeldi 14. mail 2014 üles. 6. juulil 2015 loovutas FTT laenulepingust tuleneva nõude hagejale. 9. septembri 2015. a seisuga on kostja II laenulepingust tulenev võlgnevus kokku 487 547 eurot. Alternatiivselt palub hageja nõude rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Nõuet ei ole loovutatud AS-ile Go Group (edaspidi GoGroup).

Hageja asus edaspidises menetluses seisukohale, et kostjad ühinesid kokkuleppes märgitud kohustustega tagamise eesmärgil ja andsid ühtlasi kohustuste kohta konstitutiivse või alternatiivselt deklaratiivse võlatunnistuse.

Tulenevalt kokkuleppest on täitmata järgmised kohustused:

Nõue ei ole aegunud, sest laenu tagastamise tähtaega pikendati kuni 31. detsembrini 2010 ning pärast seda muutus leping vastavalt lisakokkuleppele tähtajatuks (edaspidi aluskohustus 1).

Nõude suuruseks on 440 918 eurot (edaspidi aluskohustus 7).

Nõuete sissenõutavaks muutumise osas esitas hageja erinevad alternatiivid juhuks kui kokkulepe ja lisakokkulepe on kohtu hinnangul käendused. Juhul kui kostjad ühinesid kohustusega ja andsid võlatunnistuse, siis lisakokkuleppe sõlmimisega muutusid aluskohustustest 1 – 11 tulenevad nõuded tähtajatuks ja sissenõutavaks 9. septembril 2015, s.o kahe kuu möödumisel kostjatele 6. juuli 2015. a nõudekirja kättetoimetamisest.

Kostjate vastuväited 2. Kostjad ei tunnistanud hagi. Kokkuleppe ja lisakokkuleppe poolteks on YY ja kostjad, mistõttu on hagi rahuldamine välistatud.

Kokkuleppe sisuks ei olnud kohustustega ühinemine, tegemist on käendusega. Kostjad ei ole avaldanud tahet asuda põhivõlgnike kõrvale esialgsesse võlasuhtesse. Kostjatel ei olnud ka isiklikku huvi kohustuse täitmise ja võlausaldaja vastusoorituse vastu. Kostja I leidis, et kokkuleppele kohaldub tarbijakäenduse regulatsioon, mida tuleb kohaldada ka lisakokkuleppele. Tegemist on tühise tarbijakäenduslepinguga, sest puudub vastutuse maksimumsumma. Kokkulepe ja lisakokkulepe on heade kommete vastased ning tühised käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Samuti leidsid kostjad, et kokkulepe on heade kommetega vastuolus ja tühine tagatavate nõuete ebapiisava määratletuse tõttu.

Kostjatel ei ole tekkinud kokkuleppest (käenduslepingust) tulenevat täitmiskohustust. Kostjad esitasid vastuväited kokkuleppes märgitud laenulepingutele jm nõuetele, samuti väidetavalt FTT ja kostja II 28. juunil 2013. a suulisele laenulepingule. Kokkuleppes märgitud laenulepingutest tulenevad nõuded on aegunud, mistõttu taotlesid kostjad kohtult aegumise kohaldamist. Kostjad ei ole andnud võlatunnistust.

Kostjatel on järgmised vastuväited:

Tegemist ei ole võlatunnistusega. Ka FTT poolt GKG likvideerimismenetluses 12. juunil 2014. a nõudeavalduse esitamine ei peatanud ega katkestanud aegumist.

Intressikokkulepped on tõendamata.

Laenulepingut ei ole üles öeldud ja nõue ei ole sissenõutav, sest 6. juuli 2015. a nõudeavaldused on adresseeritud kostjatele mitte laenusaajale. Intressikokkulepe on tõendamata ning intressimäär 12 % aastas ei ole harilik intressimäär. GKG võib olla FTT arvel alusetult rikastunud ja selline nõue aegus 15. novembril 2010.

Võlakirjade intressimäärad on tõendamata. Nõuded on aegunud, sest väidetavate võlakirjade lunastustähaeg oli 28. august 2010.

5 (39)

Moonrider kandis kõik Luterma aktsiad Debt Adviser osaühingule üle 2. juunil 2011, seega puudub nõue käendajate vastu. Luterma on äriregistrist kustutatud.

Hagejal ei saa olla põhinõuet suuremas summas kui 186 330,13 eurot. Kostja I ei taga seda kohustust. FTT ei ole nõuet hagejale loovutanud, sest FTT loovutas selle nõude GoGroupile.

Kostja II vastu esitatud nõude osas on laenulepingu sõlmimine ja tingimused tõendamata. Nõuet ei ole märgitud ka 6. juuli 2015. a nõudekirjas. Isegi kui FTT on kostjale II raha üle kandnud, ei ole seda tehtud laenulepingu täitmisena. Isegi kui laenuleping on sõlmitud, siis oli tegemist tähtajalise laenuga. Intressikokkulepe on tõendamata ja 12 % aastas ei ole harilik intressimäär.

FTT ei ole nõuet hagejale loovutanud, sest FTT oli kõik kostja II vastu olemasolevad nõuded loovutanud GoGroupile.

Kostjad taotlesid alternatiivselt viivise vähendamist. Kostjate arvates on põhjendatud vähendada viiviseid 2 %-ni põhinõudest aastas. Alternatiivselt on viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega.

Kostjate vastuhagid 3. Kostjad esitasid 22. juunil 2018 tingimuslikud vastuhagid, paludes need läbi vaadata üksnes juhul, kui kohtu hinnangul on kostjad andnud konstitutiivse võlatunnistuse. Kostjad paluvad kohustada hagejat andma tahteavalduse, millega hageja loovutab kõik talle kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded tasuta kostjatele ja asendada hageja tahteavaldus kohtuotsusega, või alternatiivselt, keelata hagejal edaspidi tugineda kokkuleppele ja lisakokkuleppele.

Hageja vastus vastuhagidele 4. Hageja palus jätta vastuhagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Konstitutiivset võlatunnistust ei saa VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda, kuna alusetut rikastumist ei toimu.

Maakohtu otsus 5. Harju Maakohus tegi 20. juunil 2016. a vaheotsuse, millega tuvastas, et kokkuleppega on kostjad selles märgitud kohustustega ühinenud ning tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Samuti tuvastas maakohus hageja nõudeõiguse kokkuleppes märgitud Moonrideri nõudes GKG vastu (kokkuleppe p 1) ja FTT nõudes GKG vastu (kokkuleppe p 2).

Maakohus ei lahendanud menetluskulude küsimust, kuivõrd tegi vaheotsuse ning menetlus jätkus.

Menetluse edasine käik 6. Mõlemad kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja I palus uue otsusega tuvastada, et kokkulepe oli käendusleping ning hagejal ei ole nõudeõigust kokkuleppe p-s 1 nimetatud 6 (39) nõude osas. Kostja II palus uue otsusega tuvastada, et kokkulepe oli käendusleping või alternatiivselt kohustustega nende tagamise eesmärgil ühinemise kokkulepe, milles kostja II ei ole andnud võlatunnistust, ning et hagejal ei ole nõudeõigust kokkuleppe p-s 1 nimetatud nõude osas.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ilmneb kokkuleppe tekstist piisavalt selgelt, et pooled ei ole soovinud muuta kostjaid VÕS § 178 lg 1 ega ka § 178 lg 3 tähenduses võlgnikeks, vaid kokkuleppe eesmärk on olnud VÕS § 142 jj järgi võlgnike kohustusi tagada. Maakohus leidis valesti, et kostjad on andnud kokkuleppega hagejale konstitutiivse võlatunnistuse. Samuti ei ole kokkuleppel deklaratiivse võlatunnistuse tunnuseid, kuna sellest ei järeldu kostjate tahet kokku leppida võlatunnistuse andmises.

Riigikohtu hinnangul ei vastanud maakohtu vaheotsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg-s 1 sätestatud nõuetele, sest maakohus on põhjendanud vaheotsuse tegemise vajadust nõuete alussuhete tõendamise mahukuse ja menetlemise kulukusega. Nõude alussuhte peab kohus TsMS § 449 lg-te 1 ja 2 järgi tehtava vaheotsuse puhul igal juhul kindlaks tegema (st sõltumata kindlakstegemise kulukusest ja keerukusest). Kuna maakohtu vaheotsus ei vastanud TsMS § 449 lg 1 eeldustele, ei pidanud ringkonnakohus hindama tõendeid ega tuvastama asjaolusid (TsMS § 658 lg 2).

Maakohtu otsus 10. Harju Maakohus rahuldas 21. detsembri 2018. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 7 925 488,52 eurot (põhivõlg 5 019 995,59 eurot, intress 480 846,12 eurot ja viivis 2 424 646,81 eurot) ning põhivõlalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise alates 10. septembrist 2015 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Maakohus mõistis kostjalt II hageja kasuks välja 874 335,88 eurot (põhivõlg 707 016,58 eurot, intress 98 287,80 eurot ja viivis 69 031,50 eurot) ning põhivõlalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise alates 10. septembrist 2015 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Muus osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Maakohus jättis kostjate tingimuslikud vastuhagid läbi vaatamata. Lisaks mõistis maakohus kostjatelt solidaarselt hageja menetluskulude katteks välja 6071,96 eurot ja kostjalt II hageja menetluskulude katteks välja 6859,82 eurot ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise otsuse jõustumisest kuni kulude tasumiseni.

Otsuse põhjenduste järgi on kokkuleppe ja lisakokkuleppe näol tegemist käendusega.

Maakohus lähtus otsuse tõlgendamisel VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest ning leidis, et kokkuleppe teksti järgi ei soovitud kostjaid muuta võlgnikeks, vaid kokkuleppe eesmärk oli VÕS § 142 jj järgi võlgnike kohustusi tagada. Seda tõlgendust toetab ka asjaolu, et kostjatel puudus lepingu järgi vastusoorituse tegemise kohustus, mistõttu ei saanud kostjatel olla kohustusega ühinemiseks mõistetavat huvi (Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p-d 13 ja 14).

Kokkuleppe näol ei ole tegemist konstitutiivse võlatunnistusega ja sellel puuduvad ka deklaratiivse võlatunnistuse tunnused.

7 (39) Maakohus leidis, kokkulepet ja lisakokkulepet tõlgendades, et YY on võlausaldajate Moonrider, FTT, Jaama Kinnisvara ja Circle esindaja. Võlausaldajate nõuded on loovutatud hagejale, kostjaid teavitati nõuete loovutamisest 6. juuli 2015. a nõudekirjadega. Sh on hagejal nõudeõigus aluskohustuste 3 ja 11 osas ning kostja II vastu esitatud nõude osas, sest 21. mai 2014. a e-kirjast FTT poolt nõude loovutamist GoGroupile järeldada ei saa. Samuti on hagejal nõudeõigus aluskohustuse 1 osas, sest käenduskohustus võetakse tavapäraselt seose tõttu võlgnikuga (VÕS § 144 lg 1, § 167 lg 1) ja pooled pidasid kokkuleppe p-s 1 nimetatud nõude all silmas Moonrideri ja GKG vahelisest laenulepingust tulenevat nõuet.

Kokkuleppest tulenev käendusleping on kostja I suhtes kehtiv, sest tegemist ei olnud tarbijakäenduslepinguga (kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 ja § 134 lg 1;

Riigikohtu 1. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-11, p-d 13 ja 14). Kostja I oli seotud kokkuleppes nimetatud võlgnikega, kelle kohustusi ta käendas. Kui tegemist on tarbijakäenduslepinguga, siis kokkuleppes ja lisakokkuleppes märgitud summad on käendaja vastutuse maksimumsumma. Samuti ei ole tarbijakäendusega tegemist lisakokkuleppe puhul.

Tegemist ei ole eraldi lepinguga, vaid kokkulepet täiendati ning täiendavaid kohustusi see ei sisalda. Samuti võib kostja I tuginemine käenduslepingu tühisusele olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui ta teadis vastutuse rahalise maksimumsumma märkimata jätmise tagajärgedest, kuid ei nõudnud lepingusse selle lisamist.

Kokkulepe ei ole vastuolus heade kommetega. Lisakokkulepe ei ole eraldiseisev leping.

Hinnates kokkuleppe vastuolu heade kommetega selle sõlmimise aja seisuga, leidis maakohus, et kostja I majanduslik seisund oli piisavalt hea, et vastutada kokkuleppes nimetatud kohustuste täitmise eest.

Kokkulepe määratleb tagatavaid nõudeid piisavalt täpselt. Kokkuleppes on selgelt välja toodud põhivõlasuhete pooled, võlgnevuste suurused ja andmed arvestuse aluseks olevate intressimäärade kohta.

Aluskohustus 1 on tõendatud 30. novembri 2007. a lepinguga nr 30112007 ja 30. novembri 2007 raha 1 917 349 euro ülekandega. Nõue muutus põhivõlgniku suhtes sissenõutavaks 29. veebruaril 2008, kuid see ei ole aegunud. Aegumist mõjutas 18. juuli 2012. a saldokinnitus, millega tunnistati võlgnevust ja loobuti aegumise vastuväitele tuginemisest (Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p-d 48 ja 49).

Nõue ei ole aegunud ka käendajate suhtes, sest lisakokkulepe katkestas 10. aprillil 2013 tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 1 järgi aegumise.

Põhinõudelt sai arvestada intressi 30. novembrist 2007 kuni 28. veebruarini 2008, s.o raha kasutamise perioodi eest (Riigikohtu 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p

Aluskohustuse 2 osas ei ole suuliste laenulepingute sõlmimine 1 000 000 euro (15. novembri 2007. a ülekanne 1) ja 255 646,59 euro (4. juuni 2008. a ülekanne 2) laenamise kohta tõendatud, kuid need kohustused on kokkuleppe p-ga 2 hõlmatud. Tegemist saaks olla alusetu rikastumise nõudega põhivõlgniku vastu (VÕS § 1028 lg 1). Arvestades tagastatud summasid, nõude sissenõutavaks muutumise aega (VÕS § 82 lg-d 3 ja 7) ja seadusjärgset intressi 4 % aastas alates 1. detsembrist 2007, on ülekandest 1 tagastamata 11 022,85 eurot.

Ülekande 2 tegemine GKG-le on tõendatud. Nimetatud summat ei ole tagastatud. Eeltoodud nõuded ei ole põhivõlgniku suhtes aegunud, sest 18. juuli 2012. a saldokinnitusega loobuti aegumise vastuväitele tuginemisest. Käendajate suhtes katkestas lisakokkulepe TsÜS § 158 lg 1 järgi ülekandest 2 tuleneva nõude aegumise. Ülekandest 1 tulenev nõue aegus 8 (39) 31. detsembril 2013 kell 24.00. Ülekandest 2 tulenev põhinõue 255 646,59 eurot muutus sissenõutavaks 20. juunil 2008 ja seadusjärgne intressinõue seisuga 9. september 2015 on 20 033,24 eurot.

Põhikohustus 3 on tõendatud 3. veebruaril 2010 sõlmitud laenulepinguga ja järgmisel päeval tehtud raha 3 000 000 krooni ülekandega. Kokkuleppega pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 31. detsembrini 2010. Seega aegus nõue nii põhivõlgniku kui ka käendajate suhtes 31. detsembril 2013 kell 24.00.

Aluskohustuste 4–7 osas on hagejal nõudeõigus ja selles õigussuhtes olid põhivõlgnikuks Luterma, võlausaldajateks Circle, Moonrider ja FTT ja kohustuseks võlakirjade lunastamine.

Nõuded muutusid sissenõutavaks lunastuspäeva („kustutuspäev“) järgselt, s.o 29. augustil 2010. Nõuded ei ole põhivõlgniku vastu aegunud, sest aegumine peatus nõude esitamisega Luterma pankrotimenetluses 3. maist 2011 kuni 24. oktoobrini 2017. Nõuded ei ole aegunud ka käendajate suhtes. Lisakokkulepe katkestas 10. aprillil 2013 TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumise.

Põhivõlgnevuste suurus on: aluskohustus 4 – 1 590 000 eurot, aluskohustus 5 – 650 000 eurot, aluskohustus 6 – 360 000 eurot, aluskohustus 7 – 247 000 eurot, kokku 2 847 000 eurot. Intressi perioodi arvestuse aluseks võttis maakohus võlakirjade omandamise kuupäevad kuni kustutuspäevani (28. august 2010) ja intressimääraks 3 kuu EURIBOR + 10 %. Aluskohustuse 4 osas oli intresse tasutud 105 349,40 eurot ja intressinõue on 225 923,53 eurot. Aluskohustuse 5 intressinõue on 96 826,83 eurot, aluskohustuse 6 intressinõue on 40 484,51 eurot, aluskohustuse 7 intressinõue on 40 215,13 eurot. Põhinõudelt arvestatud seadusjärgne viivisenõue 29. augustist 2010 kuni 9. septembrini 2015 on 1 197 885 eurot. Hageja ei ole rikkunud VÕS § 146 lg-st 2 tulenevat käendajate teavitamiskohustust, sest kostjad olid teadlikud Luterma pankrotist.

Aluskohustus 8 tuleneb 15. septembril 2009 tehtud müügilepingulisest võlasuhtest (VÕS § 208 lg 1). Müügilepingust tulenev kohustus (FTT müüs kostjale II võlakirjad ja kostja II tasus nende eest) on täidetud.

Aluskohustusest 9 tulenev nõue (suuline Luterma aktsiate väljaostukohustus) on tõendamata ja seega ei ole ka käenduslepingutest tulenevaid kohustusi.

Aluskohustusest 10 tulenev nõue ei ole kokkuleppes kajastatud (väidetav suuline laenuleping 230 000 euro laenamiseks). Kokkulepe sõlmiti enne ülekande tegemist ning ka lisakokkulepe ei kajasta nimetatud kohustust, sest maksete nimekiri kostjatele kohustusi ei tekita.

Aluskohustusest 11 tulenev nõue ei tekita kostjale I kohustusi. Seda ei ole kajastatud kokkuleppes ja lisakokkulepe ei tekita täiendavaid kohustusi. Kostja II sai 31. detsembri 2012. a laenulepingu alusel laenu 1 500 000 eurot. Arvestades laenulepingu sõlmimise ja laenu ülekandmise aega, osalise laenu tagastamisega, maksete tasumise järjekorra ja intressimääraga, on põhivõla suurus 307 016,58 eurot ja seisuga 9. september 2015 intress 95 789,17 eurot.

FTT ja kostja II vahel on laenulepinguline suhe, mille alusel laenas FTT kostjale II 28. juunil 2013 400 000 eurot. Laenust 200 000 euro tagastamise tähtaeg oli 10. juuli 2013 ja 200 000 euro osas 24. juulil 2013. Kokku lepiti intressimääras 12 % aastas ning intressinõue on 2498,63 eurot. Viivisemääraks on hageja poolt välja toodud 8,05 % (sest see on seadusjärgsest viivisemäärast väiksem) ja viivisenõue on 69 031,50 eurot. See ei ületa hageja poolt nõutud kõrvalnõuete suurust.

Maakohus rahuldas kostjate viivise vähendamise taotluse osaliselt, s.o aluskohustuse 1 viivisenõude osas, mis on arvestatud viivisemääraga 12 % aastas. Vähendatud viivisenõudeks on 1 226 761,91 eurot.

Kostjate tingimusliku vastuhagi jättis maakohus läbi vaatamata, sest kokkulepe ja lisakokkulepe ei ole konstitutiivsed võlatunnistused.

9 (39) Apellatsioonkaebused 11. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata, hagi täies ulatuses rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et kokkuleppe ja lisakokkuleppe näol on tegemist käendusega. Maakohus jättis otsuse tegemisel täielikult arvestamata hageja seisukohad ja tõendid. Hageja leiab, et kostjad ühinesid kokkuleppes nimetatud kohustustega, muutudes VÕS § 178 lg 1 kohaselt võlgnikeks ning seejärel andsid kostjad samas kokkuleppes ka võlatunnistuse. Kokkuleppe ja lisakokkuleppe näol on tegemist kohustustega ühinemisega ja deklaratiivse või alternatiivselt konstitutiivse võlatunnistusega (Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922, p 14). Kokkulepe ja lisakokkulepe moodustavad ühe terviku ning kokkuleppe tingimused kehtivad ka lisakokkuleppes toodud uute kohustuste suhtes, v.a osas, milles lisakokkuleppe tingimusi muudeti. Kohustuste osas, kus tegemist oli kostjate enda kohustustega (kostja I osas kokkuleppe p 9 ja kostja II osas kokkuleppe p-d 8–10) andsid kostjad deklaratiivse võlatunnistuse. Arvestada tuleb kokkuleppe sõlmimise eesmärke – luua selgus ja õiguskindlus. Võlatunnistuse andmist tõendab kokkuleppe sõnastus (p-d 1–13 ja 14.1) ning kokkuleppe ja lisakokkuleppe pealkiri.

Kui tegemist ei ole võlatunnistusega, on kostjad kohustusega ühinenud (vähemalt tagamise eesmärgil). Kui tegemist ei ole kohustustega ühinemisega, võib tegemist olla konstitutiivse võlatunnistuse teise liigiga, s.t lepiti kokku varalise kohustuse tekitamises algset kohustust silmas pidamata poolte ühise eesmärgi saavutamiseks.

Hagi on aga võimalik rahuldada vaatamata erinevatele võimalikele õiguslikele kvalifikatsioonidele, sest hageja on tõendanud kõigi alussuhete olemasolu ning tingimused.

Kokkuleppe ja lisakokkuleppe poolteks on YY ja kostjad. Maakohus on kokkuleppe ja lisakokkuleppe osapoolte tuvastamisel jätnud tähelepanuta kostja I esitatud asjaolud, tõendid ja põhjendused. Hagi oleks tulnud jätta tervikuna rahuldamata.

Käenduslepingu sõlmimiseks on vajalik käenduskokkulepe väidetava põhivõlgniku võlausaldaja ja käendaja vahel (VÕS § 142 lg 1). Maakohus ei ole arvestanud kokkuleppe ja lisakokkuleppe tõlgendamisel VÕS § 29 lg-tes 4 ja 5 sätestatud oluliste asjaoludega (nt kokkuleppe ja lisakokkuleppe preambula ja selles märgitud osapooled, allkirjastajad ja lepingute eksemplaride arv).

Kokkuleppele ja lisakokkuleppele (kui on iseseisev tehing) kohaldub tarbijakäenduse regulatsioon (VÕS § 143). Kostja I ei saanud kuidagi allkirjastada kokkulepet oma majandusja kutsetegevuse raames, kuna ta vaidlusalusel ajal ei olnud enamike põhivõlgnike juhatuse liige ega osanik. Maakohtu arusaam, et tarbijakäenduse sätted kokkuleppele ei laiene, on vastuolus kohtupraktikaga (eelpool viidatud Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-8-06 ja 3-2-1-148-11).

Lisakokkulepe ei peatanud ega katkestanud põhivõlasuhetest tulenevate nõuete aegumist. Selle kokkuleppe poolteks ei ole põhivõlgnikud (TsÜS § 158 lg 1) ning sellest ei nähtu alussuhteid.

Kõik väidetavad põhinõuded koos kõrvalnõuetega on aegunud. Arvtabel ei ole lisakokkuleppe lisaks. Seda ei ole allkirjastanud alussuhete põhivõlgnikud ega võlausaldajad ning selles on käsitletud võlgnevusi 2. juuni 2010 seisuga. Sellele ei saa omistada mingit õiguslikku tähendust.

Kokkulepe ja lisakokkulepe on vastutuse maksimumsumma puudumise tõttu tühised (VÕS § 143 lg 2). Käendatava kohustuse ulatus ja maksimumsumma ei ole selged, sest nõue ajas suureneb. Tegemist ei olnud fikseeritud kohustustega. Kokkulepe ja lisakokkulepe on heade 10 (39) kommete vastased ja tühised käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu (TsÜS § 86, Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 49). Hageja nõuab kostjalt I üle 17 000 000 euro tasumist. Kostja I hea majanduslik olukord käenduslepingu sõlmimise aja seisuga on tõendamata. Samuti on kokkulepe tühine tagatavate nõuete ebapiisava määratletuse tõttu.

Hageja ei saa esitada kostja I vastu nõudeid, kuna ta ei ole põhinõuete omanik (VÕS § 164 lg 1 ja § 167 lg 1; Riigikohtu 22. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-16, p 14).

Käendusnõuded on aktsessoorsed ja neist tulenevaid nõudeid saab maksma panna üksnes põhinõuete omanik ning üksnes koos põhinõuetega. Käendusnõuded ei ole põhinõuetest lahus loovutatavad ja selline loovutus on kehtetu.

Väidetavate põhinõuete võlausaldajad ei ole väljastanud põhivõlgnikele dokumente nõuete loovutamise kohta ega neile nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et VÕS § 172 alusel koosmõjus §-ga 149 võib kostja I keelduda hagejale kohustuse täitmisest.

Maakohus pole arvesse võtnud, et nõuded on aegunud ja jätnud kohaldamata VÕS § 149 lg 1 ja TsÜS § 146 lg 1 või VÕS § 6 lg 2. Kostja I saab tugineda väidetavate põhinõuete aegumisele.

Mh on maakohus jätnud arvestamata, et pankrotimenetlus peatab nõude aegumise juhul, kui nõue on pankrotimenetluses esitatud ja seda on tunnustatud. 18. juuli 2012. a saldokinnituse esindusõiguse osas on maakohus ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 116 lg-t 2 ja seda tõendit ebaõigesti hinnanud.

Kokkuleppe sõlmimise ajal puudus Moonrideril 30. novembri 2007. a laenulepingust tulenev nõue GKG vastu (aluskohustus 1). Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 142 lg-t 1, § 144 lg-t 1 ja § 167 lg-t 1 ja jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 145 lg 1. Laenu väljamakse tuvastamisel rikkus maakohus VÕS § 91 lg-t 3 ja hindas tõendeid ebaõigesti.

Aluskohustuse 2 osas on maakohus alusetu rikastumise ja sellelt arvutatud intressi nõude rahuldamisel väljunud hagi piiridest, kuna sellist nõuet ei ole esitatud (TsMS § 439). Samuti on kohus nõude kvalifitseerimisel seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud. Maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg 4 esimest lauset ja on otsust tehes tuginenud asjaolule, mida pooled ei ole menetluses esitanud. Kostja I ei ole alusetu rikastumise nõudeid käendanud ning laenulepingute tühisusest tulenevaid nõudeid ei ole loovutatud. Maakohus on ebaõigesti tõendeid hinnates leidnud, et alusetult üle kantud raha ei ole tagastatud. Nõue on ka aegunud ning aegumise vastuväitele tuginemisest ei ole loobutud.

Seoses võlakirjade lunastamiskohustusega on maakohus jätnud kostja I vastuväited käsitlemata: kas võlakirjade emitent on saanud võlakirjade väljastamise vastu raha; kas võlausaldajad olid võlakirjade omanikuks; võlakirjadest tulenev võlasuhe lõppes seoses võlakirjade kustutamisega (VÕS § 153 lg 1 p 1); kostja I võib keelduda lunastamiskohustuse täitmisest (VÕS § 111 ja § 110 alusel koosmõjus § 149 lg-ga 1). Samuti on nõuded aegunud.

Hageja nõudis intresside mitte viiviste väljamõistmist. Hageja esitas esmakordselt viivise nõude 31. juuli 2018. a menetlusdokumendis. Hagi muutmine on lubamatu (TsMS § 329 lg 1) ja maakohus sellele ei reageerinud. Selleks ajaks olid viivisenõuded aegunud. Maakohus on alusetult välja mõistnud võlakirjadega seotud viivised 1 197 885 eurot (kohtuotsuse tegemise seisuga on nõue 1 951 710,16 eurot, s.o 82 % põhinõudest). Kohus ei saa ise asuda ümber arvestama intresside ja viiviste arvestamise vahemikke.

Viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Ebaõigesti on maakohus jätnud rahuldamata kostja I viivise vähendamise taotluse, kohaldades ebaõigesti VÕS § 113 lg-t 8 ja § 162 lg-t 1.

Maakohus määras kostja I menetluskulud rahaliselt kindlaks põhjendamatult väikeses ulatuses.

Alusetult on vähendatud tunnihinda. Kostja I vaidlustab ka hageja kindlaksmääratud menetluskulude suurust, sest puudus vajadus kasutada menetluses kahte esindajat.

11 (39) 13. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi kostja II vastu rahuldati, jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kui ringkonnakohus leiab, et hageja nõue tuleneb võlatunnistusest, palub kostja II lahendada ka kostja II vastuhagi.

Maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnates leidnud, et kokkuleppe ja lisakokkuleppe osapooleks ei ole YY eraisikuna vaid ta on võlausaldajate esindaja. Selles osas ühtivad kostja II väited kostja I väidetega.

Maakohus on jätnud arvestamata, et kokkulepe on heade kommetega vastuolus ja tühine tagatavate nõuete ebapiisava määratletuse tõttu. Samuti ei ole maakohus arvestanud, et hageja ei ole omandanud väidetavatest alussuhetest tulenevaid põhinõudeid (VÕS § 164 lg 1). Selles osas ühtivad kostja II väited kostja I väidetega.

Ka ülejäänud konkreetsete põhikohustuste ja viivisenõuete osas esitatud kostja II väited ühtivad kostja I väidetega.

Aluskohustuse 11 osas leiab kostja II, et hagejal puudub nõudeõigus, sest nõue on loovutatud GoGroupile. Maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnates ja tuvastatud asjaoludele materiaalõigust ebaõigesti kohaldades leidnud, et põhinõue on suurem kui 186 330,13 eurot.

Ebaõige on ka intressi ja viivise väljamõistmine.

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja ja kostja II vahel on 28. juunil 2013 sõlmitud suuline laenuleping (VÕS § 9 lg 1) intressimääraga 12 % aastas. Samuti on maakohus ebaõigesti leidnud, et nimetatud nõue ei ole loovutatud GoGroupile. Muul juhul nõustub kostja II maakohtu seisukohaga laenu sissenõutavaks muutumise kohta ja intressi suurusega.

Viivise 69 031,50 euro väljamõistmisel on maakohus väljunud hagi piiridest (TsMS § 439, § 5 lg 1) ning jätnud tähelepanuta nõude aegumise (TsÜS § 146 lg 1).

Maakohus on ebaõigesti jätnud viivised vähendamata. Maakohus jättis otsuses viivised välja arvutamata. Kõrvalnõuded on 78 % põhinõudest. Ka seadusjärgset viivist saab vähendada, kui see on objektiivselt võetuna väga suur summa (Riigikohtu 19. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-17, p 12). Viivisenõude õigeaegne esitamata jätmine on käsitletav võlausaldaja kohustuste ja hea usu põhimõtte rikkumisena, mis on aluseks viivise vähendamisele. Kostja II on likvideerimisel ning tema majanduslik seisund ei võimalda niivõrd suurt viivist maksta.

Samas nähtub hageja 2016. a majandusaasta aruandest, et viivise vähendamine ei halvendaks oluliselt hageja majanduslikku seisundit. Viivist on põhjendatud vähendada 2 %-ni põhinõudest aastas.

Maakohus määras kostja II menetluskulud summaliselt kindlaks põhjendamatult väikeses ulatuses. Alusetult on vähendatud ajakulu. Kostja II vaidlustab ka hageja kindlaksmääratud menetluskulude suurust, kahe lepingulise esindaja kasutamine ei ole vajalik.

Vastused apellatsioonkaebustele 14. Hageja palub jätta kostjate apellatsioonkaebused rahuldamata ja kõik menetluskulud kostjate kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmise osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse.

12 (39) Osas, milles maakohus põhinõude ja intressi osas hagid rahuldas, tuleb muuta kohtuotsuse õiguslikku põhjendust. Osas, milles maakohus jättis kostjate vastuhagid läbi vaatamata, jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

TsMS § 654 lg 2² järgi esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

Ringkonnakohus on kostja II lepinguliste esindaja esindusõiguse olemasolu kontrollinud ja see on neil olemas (TsMS § 226 lg 1).

Riigikohus ei ole avaldanud seisukohta ega andnud alama astme kohtutele juhist pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimiseks. Riigikohus tuvastas oma otsuses, et maakohtu vaheotsus ei vastanud TsMS § 449 lg-s 1 sätestatud nõuetele ning selle tegemisel rikuti oluliselt TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Pärast Riigikohtu otsuse tegemist jätkus asja menetlus maakohtus, kus pooled said esitada seisukohti ja tõendeid vaidlusaluse õigussuhte kohta.

Vaidluse all on 30. aprillil 2010 sõlmitud kokkulepe rahaliste kohustuste tunnustamiseks ja täitmiseks (kokkulepe) ning 10. aprillil 2013 sõlmitud täiendav kokkulepe nr 1 rahaliste kohustuste tunnustamise ja täitmise kokkuleppele (lisakokkulepe; I kd, tl-d 12-14, 15-17).

Moonrider, FTT ja Circle loovutasid oma nõuded kostjate vastu hagejale ning sellest teavitas hageja kostjaid 6. juuli 2015. a nõudekirjadega (I kd, tl-d 67-72, 73-79). Puudub vaidlus, et kostjaid on nõuete loovutamisest teavitatud (I kd, tl-d 80 ja 81).

I 21. Pooled vaidlevad hageja nõudeõiguse olemasolu üle, sest kostjad on seisukohal, et kokkuleppe ja lisakokkuleppe poolteks on YY (füüsilise isikuna) ja kostjad.

21.1. Puudub vaidlus, et YY ja kostjate vahel võlasuhted puudusid. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et YY on sõlminud kokkuleppe ja lisakokkuleppe võlausaldajate (kreeditorid) esindajana. Maakohus on hinnanud kostjate väiteid ning põhjendatult leidnud, et nende väited ei anna alust teistsuguseks lepingu tõlgendamiseks. Apellatsioonkaebustes on kostjad välja toonud mitmeid asjaolusid, mis nende arvates omavad olulist tähtsust, kuid on maakohtu poolt jäetud arvestamata. Kolleegiumi hinnangul on kostjad keskendunud üksnes kokkuleppe ja lisakokkuleppe preambulale ning lepingus märgitud sõnale „osapooled“, jättes põhjendamatult kõrvale VÕS §-s 29 sätestatud objektiivsed tõlgendamise reeglid.

Lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, 13 (39) mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (VÕS § 29 lg 6). Kostjad ei võtnud vastutust YY ees. Kokkuleppe p 14.3 sõnastusest tuleneb, et kokkuleppe osapoolteks on võlausaldajad, kelle ees kostjad solidaarselt võlgnikega vastutavad. Kostjate arusaam, et lepingu pooleks on YY, ei ole ka loogiline, sest poolte eesmärgiks ei saanud olla õiguslikult sisutühja lepingu sõlmimine, mille täitmist keegi nõuda ei saa.

21.2. VÕS § 29 lg-le 4 tuginedes ei saa teha järeldust, et kokkuleppe ja lisakokkuleppe pooleks on YY kui füüsiline isik. Seda seisukohta ei muuda ka Harju Maakohtule 25. juuni 2014. a kuupäevaga esitatud pankrotiavaldus (tsiviilasi nr 2-14-56643), sest ka nimetatud dokumenti tuleb hinnata koosmõjus teiste tõenditega ning sellel ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2). Kolleegiumi hinnangul ei saa nimetatud dokumendist teha kostjate poolt soovitud järeldust, sest selles on avaldajaks märgitud Moonrider ning see ei sisalda YY kinnitust, et just tema on kokkuleppe osapool.

Pooled ei vaidle selle üle, et kokkuleppe ja lisakokkuleppe sõlmimise ajal oli YY Moonrideri, FTT ja Circle juhatuse liige ning tal oli seadusest tulenev esindusõigus. Kuna lepingut tuleb tõlgendada tervikuna, siis tõusetub küsimus Jaama Kinnisvara esindusõiguse osas. Nimetatud äriühingu osas saab jaatada, et YY oli äriühingu tehinguline esindaja, sest TsÜS § 118 lg-tes 1 ja 2 sätestatud volituse andmise eeldused olid täidetud. Seega ei mõjuta ka see asjaolu kokkuleppe ja lisakokkuleppe osapoolte suhtes antud tõlgendust. Asjaolu, et volituste osas vaidlus puudub, tõendab ka asjaolu, et kokkuleppe p-des 6 ja 7 võetud kohustused on kostja I korraldamisel täidetud (vt otsuse p 22.6).

Kokkuleppe ja lisakokkuleppe osapoolte tuvastamisel ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme ning on asjaolule õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kostjate etteheide, et maakohus ei ole nende väiteid piisavalt analüüsinud, on kolleegiumi hinnangul põhjendamatu. Kolleegium leiab, et maakohus on nõuetekohaselt asjaolu tuvastamisel arvestanud poolte poolt esitatud asjaolude ja tõenditega.

22.1. Kolleegiumi hinnangul, arvestades kokkuleppe sisu ja eesmärki ning selle sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms, ei saa kokkuleppe ega lisakokkuleppe näol olla tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Arvestades kõiki hageja poolt esitatud asjaolusid ja tõendeid, nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et hageja ei ole tõendanud, et kostjate tahe oli konstitutiivse võlatunnistusega luua iseseisev kohustus.

Kokkuleppe tekstis ei ole väljendatud tahet luua algsest kohustusest sõltumatu kohustus kõrvuti algse kohustusega ega viidatud sellele, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Sellele ei viita ka muud VÕS § 29 järgi võlatunnistuse tõlgendamisel tähtsust omavad asjaolud.

22.2. Maakohus tuvastas, et kokkuleppe näol on tegemist käenduslepinguga, mida muudeti lisakokkuleppega (s.t lisakokkulepe ei ole eraldi käendusleping). Kolleegium leiab, et maakohus on küll lähtunud VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest, kuid on põhjendamatult lähtunud üksnes kokkuleppe ja lisakokkuleppe tekstist, mis viis ebaõige järelduseni. Kolleegium saab eeltoodud rikkumise kõrvaldada, hinnates kokkuleppe ja lisakokkuleppe tõlgendamisel nende sõlmimise asjaolusid, kokkulepete olemust ja eesmärki, lepingupoolte käitumist enne ja pärast nende sõlmimist ning pooltevahelist praktikat (VÕS § 29 lg 5 p-d 1, 3, 4 ja 6). Kolleegiumi hinnangul saab tõusetuda praeguses vaidluses küsimus, kas tegemist on kohustusega ühinemisega VÕS § 178 lg 1 mõttes või tagamise eesmärgil kohustusega ühinemisega VÕS § 178 lg 3 mõttes. Esitatud asjaoludel ei saa nõustuda maakohtu õigusliku hinnanguga, et kokkuleppe näol on tegemist käendusega.

22.3. Kohustusega ühinemisel omandab võlgniku kõrval kohustused ka võlasuhtesse astunud kolmas isik, kes vastutab võlausaldaja ees kohustuse täitmise eest solidaarselt.

14 (39) Õiguskirjanduses on selgitatud, et kohustusega ühinemisega on tegemist siis, kui kohustusega ühinenud isikul on isiklik (õiguslik või majanduslik) huvi kohutuse täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu. Seda saab jaatada juhul, kui kohustuse nõuetekohasest täitmisest sõltub kohustusega ühineda sooviva isiku poolt teatava hüve omandamine või temapoolne võime oluliselt mõjutada omandatud hüve kasutamist (vt Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, § 178 komm 2). Kohustusega ühinemist ja käendust eristab see, et kohustusega ühinedes muutub isik (iseseisvaks) võlgnikuks. Käendaja roll on passiivsem, tagades võlgniku kohustust reeglina isikliku sideme mitte õigusliku või majandusliku huvi tõttu.

22.4. Hageja, tuginedes kohustusega ühinemisele, pidi tõendama kohustusega ühineja poolt vastava hüve omandamist või olulist mõju hüve edasise kasutamise osas. Kolleegiumi hinnangul on hageja eeltoodud asjaolusid tõendanud.

Hageja on tõendanud, et kokkuleppe eesmärk oli koondada kokku võlasuhted, mis olid vormistatud võlausaldajaid ja võlgnike kontrollivate isikute vahel (YY ja kostja I), ühtsesse dokumenti ja fikseerida selles kostjate solidaarne vastutus kokkuleppes toodud kohustuste eest.

Asjas on tuvastamist leidnud, et YY andis läbi temaga seotud äriühingute laenu kostjaga I seotud äriühingutele ning kostja I korraldas läbi temaga seotud äriühingute laenude tagasi maksmist. Selliseid asjaolusid on piisavalt detailselt kirjeldanud tunnistaja UU, kes koostas nii kokkuleppe kui ka lisakokkuleppe teksti. Praktikas oli välja kujunenud, et laenu võis saada üks äriühing, kuid tagasi maksis teine äriühing, sh loovutati nõudeid ja võeti üle kohustusi. Enne kokkuleppe sõlmimist 2010. a oli YY-ga seotud äriühingute ja kostjaga I seotud äriühingute vahel, sh kostjaga II, mitmeid erinevaid võlasuhteid ning kokkuleppe eesmärgiks oli need koondada ühtsesse dokumenti, sh kajastada suuliselt sõlmitud kokkulepped või muudatused lepingutingimuste osas. Samuti võtsid kostjad solidaarse vastutuse kokkuleppes toodud kohustuste eest. Tunnistaja UU ütluste kohaselt vastutas kohustuste eest kostja II seetõttu, et tal oli vastutuse võtmiseks vara.

Eeltoodud asjaolud on tõendatud kostja I, YY, UU ja OO e-kirjadega ja tunnistaja UU ütlustega (23. oktoobri 2018. a maakohtu istungi protokoll; X kd tl 164; nt e-kirjad; II kd, tl-d 45-58, IX kd, tl-d 37-38, 47). Tulenevalt e-kirjade sisust nõustas OO kostjat I ja UU võlausaldajate esindajat kokkuleppe koostamisel ning muudes kokkuleppes nimetatud kohustustega seotud küsimustes. Enne kokkuleppe sõlmimist saadeti selle projekt kostjale I tutvumiseks ja kostja I tegi omapoolsed parandused. Eeltoodu on tõendatud 30. aprilli 2010. a e-kirjadega (IX kd, tl-d 36-42).

22.5. Kolleegiumi hinnangul on tuvastatud, et kostjate vastusoorituse huviks oli kostjate tahe võlgnikeks olnud äriühinguid ja nende tegevust säilitada. Kokkuleppega võtsid kostjad aktiivse rolli korraldada kohustuste täitmist ning nende poolt võetud vastutus oli midagi enamat, kui seda saaks olla käenduslepingu alusel (vt nt kostja I 1. juuli 2013. a e-kiri; II kd, tl-d 49-50).

Kokkuleppe tõlgendamisel ei saa lähtuda üksnes kokkuleppe p 14.2 sõnastusest („Rubla ja XX kohustuvad tagama, et Kokkuleppes nimetatud võlgnikud täidavad kohaselt Kokkuleppes nimetatud vastavates lepingutest ja kokkulepetest tulenevad maksekohustused“), vaid kostjate rolli hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki võlasuhtega seonduvaid asjaolusid, sh YY ja kostja I vahelisi aastatepikkuseid ärisuhteid. Kokkuleppes on kostja I kinnitanud, et tal on oluline mõju kõigis võlgnikeks olevates äriühingutes. Eeltoodud asjaolu on kolleegiumi hinnangul tõendatud. Tegemist ei olnud pelgalt isikliku sidemega, vaid kostjal I oli isiklik huvi lepingu täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu. Kostja I seosed kokkuleppes nimetatud võlgnikega kokkuleppe ja lisakokkuleppe sõlmimise ajal olid järgmised:  GKG ainuaktsionäriks oli osaühing Linderin Grupp, mille ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks oli kostja I (II kd, tl 35, I kd, tl 101). Kostja I oli GKG juhatuse liige (II kd, tl

15 (39)  Luterma ainuaktsionär oli kostja II, mille ainuaktsionäriks oli osaühing Linderin Grupp, osaühingu Linderin Grupp ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks oli kostja I (II kd, tl 41).

Kostja I oli Luterma ainus juhatuse liige;  Kostja I oli kostja II juhatuse liige (I kd, tl 93).

Kuigi hageja ei nõua kokkuleppe p-des 3–7 märgitud võlgnike OÜ Sillen Konsultatsioonid, OÜ Kivimäe Puhkekodu ja Fedata Invest OÜ kohustuste täitmist, ei saa neid aluskohustusi jätta kõrvale, sest kokkulepet tuleb selle õigusliku tähenduse kindlaks tegemisel tõlgendada tervikuna. Ka nimetatud võlgnike puhul on tõendatud nende seotus kostjaga I ja tema äritegevusega. Fedata Invest OÜ oli OÜ Sillen Konsultatsioonid ja OÜ Kivimäe Puhkekodu osanikuks (III kd, tl-d 121, 125). Fedata Invest OÜ osanikuks oli omakorda MM, kes on olnud juhatuse ja nõukogu liige, aktsionär kostjaga I seotud äriühingutes ja kostjas II (I kd, tl-d 96, 172, 175, 179; II kd, tl-d 62-64; III kd, tl 128).

22.6. Kostjate seotust võlgnikega ja kokkuleppes märgitud kohustustega tõendab ka Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-18110 (XIII kd, tl-d 12-19).

Nimetatud kohtuotsusega on tõendatud, et: i) KCF Valdus OÜ (likvideerimisel) kandis 1. juunil 2010 FTT arvelduskontole 94 000 000 krooni; ii) 94 000 000 krooni näol ei olnud tegemist KCF Valdus OÜ (likvideerimisel) laenuga FTT-le; iii) 94 000 000 krooni laekumine oli seotud kokkuleppega ning selle võrra on kokkuleppes kajastatud kostjate kohustused vähenenud.

Nimetatud ülekande ajal oli KCF Valdus OÜ (likvideerimisel) juhatuse liige kostja I (II kd, tl

22.7. Oluline on kokkuleppe tõlgendamisel arvesse võtta, et kokkuleppe p-s 14.1 on kostjad kinnitanud kohustuste olemasolu („Rubla ja XX tõendavad ja kinnitavad, et Kokkuleppes nimetatud kohustatud isikute (võlgnikud) võlgnevuste suurused Kokkuleppes nimetatud kreeditoridele ning nimetatud kõrvalkohustused on õiged ja vastavad võlgnike ja kreeditoride poolt kokkulepitule“). Kohtupraktikas on sarnaste asjaolude hindamisel leitud, et kui isikul endal ei ole algselt võlasuhteid hagejaga, kuid ta annab kolmandast isikust äriühingu tegevuse jätkamise huvides nn lisagarantiina võlakirja äriühingul tekkinud kohustuse täitmiseks, võib olla tegemist kostja poolt kohustusega ühinemisega hageja nõude tagamiseks VÕS § 178 mõttes või selle kohustuse ülevõtmisega VÕS § 175 mõttes (vt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922, p 14). Seega on VÕS § 178 tõlgendamisel leitud, et kohustusega ühinemine selle tagamise eesmärgil võib toimuda ka selle dokumendi sõlmimisega, millega kostja kolmandast isikust äriühingu kohustuse täitmise eest vastutuse võttis. Kolleegium asub seisukohale, et nende kokkuleppes nimetatud kohustuste osas, milles kostjad ei olnud ise algselt võlgnikud kokkuleppes nimetatud võlausaldajate ees, kuid võtsid isiklikult vastutuse, kinnitades, et kõik kokkuleppes nimetatud võlasuhted on kokkuleppes toodud tingimustel olemas ning kõikide kohustuste suurused ja kõrvalkohustused on õiged, ühinesid kostjad kohustustega nende tagamise eesmärgil ning andsid deklaratiivse võlatunnistuse. Tegemist ei saa olla konstitutiivse võlatunnistusega (vt eespool viidatud Riigikohtu otsus asjas nr 2-1334922, p 14.2). Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest. Kohustuste osas, kus kostjad olid ise algsed võlgnikud, on kokkuleppega antud võlatunnistus.

Kuna tegemist ei ole konstitutiivse võlatunnistusega, on maakohus õigesti jätnud kostjate vastuhagid TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

16 (39) 22.8. Kokkuleppe p-s 14.1 antud kinnitus ei ole iseloomulik käendusele. Põhivõlgniku kohustust käendatakse põhivõlgnikuga samadel tingimustel, kuid kohustusega ühinemise korral võib kohustusega ühineja vastutada teistsugustel tingimustel võrreldes algse võlgnikuga.

Kohustusega ühinemise tulemusena muutub kohustus kohustusega ühineja isiklikuks kohustuseks ning kohustusega ühinenud isik võib oma vastutuse tingimusi kokkuleppel võlausaldajaga muuta ja ümber kujundada. Käenduse puhul ei oleks kostjad saanud kokkuleppes võlausaldajatega kokku leppida, millistel tingimustel kokkuleppe p-des 1–13 nimetatud äriühingud kokkuleppega hõlmatud kohustuste täitmise eest vastutavad ega neid tingimusi muuta. Kuna kostjad on kokkuleppes ja lisakokkuleppes kokku leppinud vastutuse tingimustes, siis see viitab selgelt, et poolte tahe ei olnud sõlmida käenduslepingut, sest käenduslepingu puhul toimub kohustuse täitmine põhivõlgnikuga samadel tingimustel (käenduse aktsessoorsus) ning sellisel juhul ei oleks olnud vajadust neid tingimusi kostjatega eraldi kokku leppida.

22.9. Kokkuleppe tõlgendamisel tuleb arvestada, et kokkuleppe sõlmimise ajal oli tegemist kohustustega, mille laekumine ei olnud enam tõenäoline, mis kinnitab, et selle eesmärgiks oli kokku leppida kostjate isiklik vastutus kokkuleppes nimetatud kohustuste täitmise eest.

Eeltoodud asjaolule on kostjad ise tuginenud maakohtu menetluses, selgitades, et kokkuleppes ja lisakokkuleppes nimetatud kohustuste puhul oli tegemist sisuliselt mahakandmisele kuuluvate kohustustega (vt kostjate 10. novembri 2015. a menetlusdokumendi p 1.4; I kd, tl

Lisakokkuleppega muudeti kostjate suhtes veelkord kohustuste tingimusi, mis selgelt viitab poolte tahtele, et kostjad vastutavad kokkuleppes nimetatud kohustuste täitmise eest teistsugustel tingimustel kui algsed võlgnikud.

Lisakokkulepe (koos arvtabeliga) on kokkuleppe lisa. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda, et arvtabel on lisakokkuleppe osa. Isegi kui arvtabelit ei allkirjastatud koos lisakokkuleppega, on see allkirjastatud samal päeval ja samade isikute poolt. Arvtabeli lõpus märgitud võlgnevuse kokkuvõte seisuga 10. aprill 2013. a on sama, mis on kajastatud lisakokkuleppe p-s 1, st arvtabel kajastab, kuidas lisakokkuleppe p-s 1 märgitud summad kujunesid. Selles on kajastatud nõuete suurused 2. juuni 2010. a seisuga (s.o pärast osalist kohustuse täitmist) ja lisakokkuleppe sõlmimise aja seisuga (s.o 10. aprill 2013). Nii nagu selle sõnastusest tuleneb, on see kokkuleppe muutmiseks ja täiendamiseks. Selle eesmärgiks oli fikseerida kohustuste täitmise seis pärast 30. aprilli 2010. Tegemist ei ole iseseisva kokkuleppega, mida kinnitab preambula ja p 6 („/---/ leppisid kokku muuta ja täiendada nende vahel 30. aprillil 2010. a sõlmitud rahaliste kohustuste tunnistamise ja täitmise kokkulepet /---/“; „Kokkuleppe tingimused, mida käesoleva täiendava kokkuleppega ei muudeta jäävad kehtima ning on Osapooltele täitmiseks kohustuslikud“). Lisakokkuleppe sõnastus annab lünkadeta edasi selle sisu. Nõustuda ei saa kostjate väidetega, et tegemist on üksnes nõuete seisu kohta informeerimisega. Hageja möönab, et lisakokkulepe sisaldab mõningaid ebatäpsusi, kuid kolleegium nõustub, et need ei ole sellised, mis mõjutaksid selle kehtivust või välistaksid nõuete maksmapaneku. Kõik hagi p-des 3.1–3.11 nimetatud nõuded on lisakokkuleppes piisavalt selgelt kajastatud. Kui kostjad leidsid, et tehing on tehtud eksimuse või pettuse mõjul, siis tulnuks seaduses sätestatud korras see tühistada (TsÜS § 90 lg 1).

Kuna kolleegium on poolte väiteid ja tõendeid hinnates asunud seisukohale, et poolte ühine tahe oli suunatud kohustusega ühinemisele nõude tagamise eesmärgil, siis on selles sisalduva kohustuste tunnistamise näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

Kohtule esitatud asjaoludel on kokkuleppe kreeditorid esitanud esialgsete võlgnike vastu nõudeavaldusi, kus on kajastatud ka vaidlusalused kohustused erinevates summades (FTT nõudeavaldus GKG likvideerimismenetluses; II kd, tl-d 74-76, X kd, tl-d 28-33; Moonrideri, Circle ja FTT nõudeavaldused Luterma pankrotimenetluses; IX kd, tl-d 99-114, 115-130, 131147; FTT nõudeavaldus kostja II likvideerimismenetluses; I kd, tl-d 86-87). Kolleegiumi hinnangul ei välista kokkuleppe kreeditoride nõudeavaldused hageja nõude maksmapanekut kostjate vastu. Praegusel juhul ei ole esitatud menetluse kestel mitte ühtegi asjaolu, millest võiks järeldada, et nende avalduste alusel on kohustusi täidetud. Samuti hindab kohus hageja nõude olemasolu ja suurust hagis toodud asjaoludel (nt millal muutus nõue sissenõutavaks) ning ei pea kontrollima nõudeavaldustes märgitud nõuete õigsust.

Kuna kostjad on ühinenud nõude tagamise eesmärgil, siis hindab kolleegium kostjate väidet, kas ka sellisel juhul saab kokkulepe ja lisakokkulepe olla tühised tagatavate nõuete ebapiisava määratletuse ja objektiivselt võetuna väga suure summa tõttu. Kohtupraktikas on leitud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal.

Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil ning neid asjaolusid tuleb hinnata kogumis (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-80-05, p 23).

Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kohustused ei ole esitatud niivõrd ebamääraselt või arusaamatult, et see tooks kaasa tehingute vastuolu heade kommetega. Nendega ei tagata kõikvõimalikke nõudeid. Juba hea usu põhimõttest lähtudes ei oleks õiglane, kui kohustusega ühineja, kes on kinnitanud esmalt kohustuste olemasolu ja nende suurust, võiks hiljem tugineda sellele, et talle on arusaamatu põhivõlgnevuste sisu ja suurus ning kuidas ja kes on suuliselt lepingud ja nende muudatused sõlminud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjad esile toonud asjaolusid, mida saaks pidada TsÜS § 86 mõtte kohaselt ebamoraalseks või taunitavaks ja tooksid endaga kaasa tehingute tühisuse. Asjas ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kokkulepe ja lisakokkulepe võiksid olla tühised mõnel muul alusel või et need on tühistatud.

Kolleegium peab välja selgitama, kas ja millistest vastuväidetest kostjad võlatunnistuse andmisega loobusid. Sellega on kostjad kitsendanud VÕS §-le 149 tuginemist (VÕS § 178 lg 4 teine lause koosmõjus §-ga 149). Vastuväidetest loobumist hinnates tuleb lähtuda VÕS §-st 29.

Kolleegiumi hinnangul, arvestades kokkuleppe sõlmimise põhjust ja eesmärki, lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms, on kostjad loobunud kohustuse täitmisest keeldumist võimaldavatest vastuväidetest, mida kostjad võlatunnistuse andmise ajal teadsid või pidid teadma. Samuti on võimalik pärast nõude aegumist loobuda õigusest tugineda aegumise vastuväitele.

Kolleegium leiab, et kostjad on loobunud sellistele asjaoludele põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks – kostjate suhtes kohustuse maksmapanekuks ei ole võlausaldajal vaja alussuhete juurde tagasi minna, vaid ühes dokumendis on selgelt fikseeritud kostjate vastutus kokkuleppes nimetatud kohustuste eest ning kohustuste täitmise tingimused.

Kokkuleppes kajastatud kohustused ja tähtajad on kostjate poolt üle vaadatud ja kinnitatud, mida tõendavad kostja I poolt 30. aprillil 2010 saadetud e-kirjad UU-le (IX kd, tl-d 37-42).

Eeltoodud asjaolusid hindab kolleegium iga aluskohustuse suhtes veel eraldi.

II 29. Hageja esitas hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt 14 227 164 euro väljamõistmist (põhinõue 8 531 305 eurot ja seisuga 9. september 2015 intress 5 695 859 eurot). Hageja nõuab viivist põhinõudelt VÕS §-s 113 sätestatud määras alates 10. septembrist 2015 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Maakohus on nõude lahendamisel lähtunud hagiavalduse p-des 3.1–3.11 toodud nõuetest. Apellatsioonkaebuses märgib hageja, et lähtuda tuleb 31. juuli 2018. a menetlusdokumendi lisas 39 toodud nõudearvestusest (IX kd, tl-d 172-173 pöördel).

Hageja on nõude suuruseid muutnud tulenevalt sellest, et intressiarvestuse periood lõppeb 8. septembril 2015. Hageja on nimetatud menetlusdokumendi tekstis märkinud, et kui kohus leiab, et nõue muutus sissenõutavaks varem kui 8. septembril 2015, siis palub hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista viivise alates nõude sissenõutavaks muutumise päevale järgnevast päevast. Alternatiivseid viivisenõudeid ei ole viidatud menetlusdokumendis eraldi arvutuste ega summadena välja toodud.

Kui võtta aluseks 31. juuli 2018. a nõudearvestused, siis nõuded on kokku 14 196 642 eurot (hagiavalduses 14 227 164 eurot). Nagu kolleegium märkis, siis maakohus on lahendanud nõuded, mis on esitatud esialgses hagis. Apellatsioonimenetluses on ringkonnakohus palunud hagejal välja tuua apellatsioonkaebuse hind ning selle kujunemise aluseks olevad asjaolud.

Hageja on 31. jaanuari 2019. a menetlusdokumendis tuginenud esialgses hagis toodud summale, so 14 227 164 eurot (XI kd, tl-d 157-158 pöördel). Sellest lähtub ka ringkonnakohus.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud TsMS §-s 439 sätestatud reeglit, kuid ei ole rikkunud selgitamiskohustust. Kolleegium nõustub kostjatega, et hageja ei ole viivisenõudeid, 19 (39) mis said maakohtu poolt rahuldatud, hagis ega ka mõnes muus dokumendis esitanud.

Haginõudele esitatakse samad kriteeriumid, mis kohtuotsuse resolutsioonile (TsMS § 442 lg 5).

Kolleegium ei nõustu hageja käsitlusega, et maakohus võis vastavalt nõude sissenõutavaks muutumisest arvestada põhivõlgnevuselt viivist. Praegusel juhul oli maakohtu menetluses üksnes TsMS § 367 alusel esitatud tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõue.

Sellisel viisil viivisenõuete menetlemisel ja rahuldamisel tegi maakohus pooltele üllatusliku otsuse. Kolleegium märgib, et hageja ei saa tugineda sellele, et viivisenõue sõltub sellest, millal kohtu arvates muutus nõue sissenõutavaks. Kohus ei saa hinnata väiteid teisiti, kui pooled seda tegid ega tugineda nõude sissenõutavaks muutumise tuvastamisel uutele asjaoludele. Seega sai maakohus lähtuda üksnes poolte poolt välja toodud väidetest nõude sissenõutavaks muutumise kohta. Hagejal tulnuks erinevate sissenõutavaks muutumise tähtaegade kohta esitada kõrvalnõuete osas alternatiivsed nõuded. Tulenevalt kostjate vastuväidetest oli hagejale teada, et nõude sissenõutavaks muutumise aeg on vaieldav asjaolu, eriti olukorras, kus kostjad tuginesid nõude aegumisele. Kui hageja ei esita alternatiivset nõuet lootuses, et kohus nõustub tema käsitlusega nõude sissenõutavaks muutumise aja suhtes, on see hageja risk.

Maakohtu otsuse resolutsioon tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas on ebatäpne.

Maakohus on viidanud resolutsiooni p-des 3 ja 5 VÕS § 113 lg-le 1, mis sisaldab kahte erinevat viivisemäära. Hagiavalduse p-s 14 on hageja märkinud, et nõuab viivist (see käib kõikide nõuete suhtes) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 5 vajavad viivisemäära osas täpsustamist.

III 32. Hageja esitas esimese aluskohustuse osas nõude summas 4 185 641 eurot, millest põhinõue on 2 563 354 eurot, intress 1 622 287 eurot ning palus välja mõista sissenõutavaks muutuva viivise alates 10. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esitanud uue nõudearvestuse, kuid ei ole nõuet muutnud. Uue nõudearvestuse järgi on põhinõue 2 551 408 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 1 614 727 eurot (vt nõude arvestus hageja 31. juuli 2018. menetlusdokumendi lisa 39; IX kd, tl 172). Maakohus rahuldas nõude osaliselt, leides, et kokkuleppes ja lisakokkuleppes märgitud intressi kokkulepe ei kehti põhivõlgniku osas ja seetõttu ka kostjate kui käendajate osas. Maakohus tegi võlgnevuse osas ümberarvestuse ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja põhinõude 1 917 349 eurot, perioodi 30. november 2007 kuni 28. veebruar 2008 eest intressi 57 362,88 eurot ning perioodi 29. veebruar 2008 kuni 9. september 2015 eest viivise 1 564 924,12 eurot. Edasi mõistis maakohus välja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 10. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni.

32.1. Pooled vaidlevad selle üle, kas laenu ülekandmine on tõendatud ja kas hagejal on nõudeõigus. Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on iseseisvate võlgnikena andnud deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse andmise õiguslikest tagajärgedest.

Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki, lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel laenu väljamaksmata jätmise vastuväitest loobunud. Kostja I oli GKG juhatuse liige ning ta teadis või pidi teadma kokkuleppe allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende aluseks olevaid asjaolusid), kas GKG-le oli laen välja makstud, milline oli kohustuse suurus ja täitmise tingimused. Samuti oli kostja I samal ajal kostja II juhatuse liige. Lähtuda 20 (39) tuleb esindaja, mitte esindatava isikust (TsÜS § 123 lg 1). GKG-le raamatupidamisteenust osutanud OO kinnitas kohtuistungil tunnistajana, et enne kokkuleppe allkirjastamist kontrollis ta kokkuleppes olevaid summasid raamatupidamise andmetega, numbrid edastas ta kostjale I.

Tunnistaja OO ütluste kohaselt olid GKG ja kostja II puhul võlgnevuse põhiosa kohustuse tekkimise hetkel tema poolt kontrollitud ja õige, teiste võlgnevuste osas vaatas ta kostja I palvel üle intressi arvestuse (vt maakohtu 23. oktoobri 2018. a istungi protokoll; X kd, tl 166).

Kohustuste olemasolu ja summade kontrollimist kinnitavad tunnistaja UU ütlused ning kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (X kd, tl 164; IX kd, tl-d 36-42).

Kolleegium märgib, et isegi kui vastuväidetest loobumist eeldada ei saa, siis on maakohus nõuetekohaselt tuvastanud, et laenulepinguline suhe ja laenu ülekandmine on tõendatud.

Maakohus hindas kostjate väiteid, et laenusaajale ei ole laenu üle kantud, ning leidis põhjendatult, et need väited on tõendamata. Maakohus tuvastas, et Moonrider ja GKG on 30. novembril 2007 sõlminud laenulepingu, laenulepingu p 4 alusel on laenu tagastamise tähtaeg 28. veebruar 2008, laenu ülekandmist tõendab maksekorraldus ja Moonrideri pangakonto väljavõte. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Vastates kostjate apellatsioonkaebuste väitele, siis laenu ülekandmist tõendab maksekorraldus koosmõjus GKG pangakonto väljavõttega. Kuigi sealt ei nähtu EUR maksed, kajastub sellel Moonrideri poolt ülekantud laenu konverteerimine eurodest kroonidesse (29 993 657,08 krooni) (X kd, tl-d 23 ja pöördel). Vastupidiselt kostjate arvamusele tõendab vaidlusaluse laenu andmist ka Moonrideri 2007. a ja 2008. a majandusaasta aruanded ning 2009. a ja 2010. a majandusaasta aruannetes ei pidanudki olema laen kajastatud, sest see oli loovutatud FTT-le. Kostjate apellatsioonimenetluses esitatud väited ja tõendid ei anna alust asjaoludele teistsuguse hinnangu andmiseks, ennekõike veel olukorras, kus kostjad pidid tõendama võlatunnistuses märgitud kohustuse puudumist.

32.2. Asjas ei vaielda selle üle, et enne kokkuleppe sõlmimist, s.o 1. jaanuaril 2009, loovutas Moonrider laenulepingust tuleneva nõude GKG vastu FTT-le. Maakohus on seda asjaolu hinnanud ja leidnud, et asja lahendamisel ei ole oluline, et nõue oli loovutatud ning kokkuleppes kajastati nõue esialgsel kujul. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, jättes välja käendusega seotud põhjendused. Kostjate väide ei välista kostjate vastu nõude maksmapanemist ka kohustusega ühinemisel ja võlatunnistuse andmisel. FTT ja Moonrider olid mõlemad kokkuleppe pooled (kreeditorid) ning kokkuleppes on võlakohustus kajastatud selle esialgsel kujul. Kostja I oli sellest asjaolust teadlik (vt eelmine punkt). Seega on VÕS § 178 lg 2 eeldus täidetud. Isegi kui eeldada, et kostjad ei olnud teadlikud Moonrideri poolt nõude loovutamisesest, siis sellise asjaolu õiguslikku tagajärge reguleerib VÕS § 169 lg 2, s.t loovutatud nõue loetakse kuni võlgnikule loovutamisest teatamiseni uue ja vana võlausaldaja suhtes võlgnikuga kuuluvaks vanale võlausaldajale. Kostjate vastuväited ei välista vaidlusaluse aluskohustuse osas hageja nõudeõigust.

32.3. Kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale ning sellest on kostjaid VÕS § 170 järgi nõuetekohaselt teavitatud (6. juuli 2015. a nõudeavaldused; I kd, tl-d 67-72, 73-79, 80-81; X kd, tl-d 47-48).

32.4. Kuna tegemist on kohustusega ühinemisega ja võlatunnistusega, siis mõjutasid kokkulepe ja lisakokkulepe kohustuse täitmise tähtaega. Kolleegium võtab aluseks maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, mille kohaselt muutus laen sissenõutavaks 29. veebruaril 2008 ja oleks aegunud põhivõlgniku suhtes 28. veebruar 2011 kell 24.00. Kokkulepe sõlmiti enne nimetatud kuupäeva. Seega ei ole vaja hinnata aegumise katkemise ega peatumise asjaolusid (sh 18. juuli 2012. a saldokinnituse õiguslik tähendus) ning need maakohtu põhjendused tuleb otsusest välja jätta. Sõltumata sellest, millal laenu tagastamise nõue muutus põhivõlgniku suhtes sissenõutavaks, on kostjad kohustusega ühinemisel nõuet tunnustanud TsÜS § 158 lg 1 tähenduses.

21 (39) 32.5. Kostjad leppisid kokkuleppe p-s 1 kokku laenu tagastamise tähtajas, s.o 31. detsember 2010. Lisakokkulepe katkestas aegumise TsÜS § 158 lg 1 järgi. Kolleegium nõustub hageja poolt asjaoludele antud õigusliku hinnanguga, et pärast 31. detsembrit 2010 muutus kohustus tähtajatuks, mida tõendab lisakokkulepe. Võlatunnistuse andmisel said pooled aluskohustuse osas, millega kostjad olid ühinenud, kokku leppida, et kostjad võlgnevad rahasumma laenuna, sest VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 37 ja selles viidatud kohtupraktika). Laenukohustust saab kokkuleppel muuta tähtajatuks.

Lisakokkuleppes ei ole kohustuse täitmise tähtaega määratud ning kohustuselt on pärast 31. detsembrit 2010 edasi arvestatud intressi. Tunnistaja UU ütlused tõendavad lisakokkuleppe sõlmimise eesmärki – lisakokkulepe sõlmiti, sest aegumistähtaeg lähenes; kokkuleppe p-de 1, 2 ja 8 tähtajad olid kostja I distsiplineerimiseks; kokkulepe ja lisakokkulepe olid tähtajatud (maakohtu 23. oktoobri 2018. a istungi protokoll; X kd, tl-d 164-165). Seega muudeti lisakokkuleppega kohustuse täitmise tähtaega selliselt, et kohustus muutus tähtajatuks. Seega ei nõustu kolleegium maakohtu seisukohaga, et lisakokkuleppega ei muudetud kohustuste täitmise tähtaega (lisakokkuleppe p 6). Lisakokkuleppe p 1 ja arvtabel, koosmõjus tunnistaja UUi ütlustega, tõendavad tähtaja osas tingimuse muutmist. Kostjad pidid nõude täitma 8. septembril 2015, s.o kahe kuu möödumisel 6. juuli 2015. a nõudekirjade kättesaamisest (VÕS § 398 lg 1). Nõue muutus sissenõutavaks 9. septembril 2015.

32.6. Kostjad on seotud intressimääradega, mis on kokkuleppes ja lisakokkuleppes kokku lepitud – alates kohustuse tekkimisest liitintress 12 % aastas ja alates 2. juunist 2010 intress 12 % aastas. Tunnistaja UU ütlustega on tõendatud, et pooltel oli kindel tahe kokku leppida liitintressis ja lisakokkuleppega muudeti intressiarvestuse korda lihtsamaks (vt maakohtu 23. oktoobri 2018. a istungi protokoll; X kd, tl-d 164-165). Sama tõendab OO, UU ja kostja I kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (IX kd, tl-d 36-42).

Hageja on põhinõudelt kuni 1. juunini 2010 arvestanud liitintressi 12 % aastas, seejärel intressi 12 % aastas kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni ning alates 10. septembrist 2015 nõuab hageja viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kolleegiumi hinnangul ei kohaldu VÕS § 113 lg 6, sest pooled on kokku leppinud, et kogu seniselt võlgnevuselt, sh liitintress, arvestatakse intressi alates 2. juunist 2010 (Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p-d 16 ja 17).

32.7. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhinõue 2 551 408 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 1 614 727 eurot. Kolleegium käsitleb väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel.

Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistmata põhinõude (2 551 408 – 1 917 349) 634 059 eurot, intressi (1 614 727 – 57 362,88) 1 557 364,12 eurot ja mõistis välja perioodi 29. veebruar 2008 kuni 9. september 2015 eest viivise (vähendatud summas) 1 226 761,91 eurot.

22 (39) 33.1. Pooled vaidlevad selle üle, kas suuliste laenulepingute sõlmimine FTT ja GKG vahel on tõendatud ja kas väidetavalt 15. novembril 2007 antud laen on lisakokkuleppega hõlmatud.

Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on iseseisvate võlgnikena andnud deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse andmise õiguslikest tagajärgedest.

Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki, lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel laenusuhte puudumise ja laenusumma väljamaksmata jätmise vastuväidetest loobunud. Kostja I oli GKG juhatuse liige ning ta teadis või pidi teadma kokkuleppe allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende aluseks olevaid asjaolusid), kas FTT ja GKG vahel oli laenulepinguline suhe, milline oli kohustuse suurus ja täitmise tingimused. Samuti oli kostja I samal ajal kostja II juhatuse liige (TsÜS § 123 lg 1). Kohustuse olemasolu on kostjad taaskord kinnitanud lisakokkuleppe sõlmimisel. Eeltoodud asjaolusid tõendavad tunnistajate OO ja UUi ütlused ning kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (X kd, tl-d 166, 164, IX kd, tl-d 36-42).

Kolleegium märgib, et isegi kui vastuväidetest loobumist eeldada ei saa, siis on laenulepinguline suhe FTT ja GKG vahel VÕS § 396 mõttes tõendatud. Samas ei sõltu asja lahendus sellest, kas laenulepingud on sõlmitud või mitte, sest võlatunnistusega saab kokkuleppel tunnistada nii lepingust kui ka lepinguvälisest võlasuhtest tulenevat kohustust ning nõuet esitades võis hageja tugineda võlatunnistuse kokkuleppele (vt Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 40).

Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et raha on GKG-le üle kantud kahe maksega: 15 november 2007 summas 1 000 000 krooni ja 4. juuni 2008 summas 4 000 000 krooni ehk 255 647 eurot.

Maakohus on hinnanud kostjate väiteid kohustuse puudumise osas (4. juuni 2008. a makset pole tehtud, raha on tagasi makstud) ja leidnud nõuetekohaselt, et need väited on tõendamata.

Maakohus ei ole eeltoodud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et nende kahe ülekande osas on laenulepingute sõlmimine tõendamata. Lisaks raha ülekandmisele on GKG teinud tagasimakseid, viidates laenusuhte olemasolule (nt „laenu põhiosa tagastamine“). Maakohtu otsuse põhjendusest ei selgu, kas maakohus on GKG likvideerija AA kinnitusega arvestanud või mitte. Kolleegiumi hinnangul ei tõenda nimetatud tõend laenusuhte puudumist. See tõend läheb vastuollu tunnistajate OO ja UU ütlustega ning AA ei olnud suuliselt sõlmitud lepingutega seotud ega saanud nendega seotud asjaolusid teada (VI kd, tl-d 108-111).

Eeltoodud kahte laenulepingut on käsitletud kokkuleppe p-s 2 ühtse kohustusena põhiosa summaga 4 671 683,96 krooni. Selles osas on maakohtu järeldus õige, kuigi maakohtu hinnangul on need maksed kajastatud lepinguvälise kohustusena. Kostjad on kokkuleppes kohustuse suurust kinnitanud ning selles osas vastuväitest loobunud. Isegi kui vastuväitest loobumist eeldada ei saa, on hageja 31. juuli 2018. a menetlusdokumendi p-s 139 selgitanud, kuidas p-s 2 sätestatud summad on kujunenud, sest osaliselt on laenu tagasi makstud (I kd, tl-d 24 ja 25; IX kd, tl 14). Arvutuskäik on jälgitav ja selge ning kooskõlas VÕS §-s 88 sätestatud täitmise korraga. Kui võlgnik pidi lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks (VÕS § 88 lg 8).

33.2. Kolleegium nõustub hageja väitega, et 15. novembril 2007 antud laen on lisakokkuleppega hõlmatud. Hageja selgitas, et eksitud on kuupäevaga – kohustus on lisakokkuleppe arvtabelis märgitud ebaõige kuupäevaga 31. detsember 2008 ja 1. juuni 2010 seisuga. Ainuüksi see asjaolu ei välista poolte tahet, et vaidlusalune kohustus oleks lisakokkuleppega hõlmatud. VÕS § 29 lg 2 järgi ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel esmajoones poolte ühisest tegelikust tahtest. FTT ja GKG vahel muid kohustusi sellises summas (817 484 krooni) ei olnud ning FTT ei ole 31. detsembril 2008 GKG-le laenu andnud. Kolleegium leiab, 23 (39) et poolte ühine tegelik tahe oli lisakokkuleppes kokkuleppe p-s 2 sätestatud kohustuse hõlmamine.

33.3. Kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale ning sellest on kostjaid VÕS § 170 järgi nõuetekohaselt teavitatud (6. juuli 2015. a nõudeavaldused; I kd, tl-d 67-72, 73-79, 80-81; X kd, tl-d 47-48).

33.4. Kuna tegemist on kohustusega ühinemisega ja võlatunnistusega, siis mõjutasid kokkulepe ja lisakokkulepe kohustuse täitmise tähtaega. Kokkuleppe sõlmimise ajaks ei saanud tuvastatud asjaoludel olla nõude aegumistähtaeg möödunud (tegemist oli tähtajatute laenulepingutega).

Seega ei ole vaja hinnata aegumise katkemise ega peatumise asjaolusid ning need maakohtu põhjendused tuleb otsusest välja jätta. Sõltumata sellest, millal laenu tagastamise nõue muutus põhivõlgniku suhtes sissenõutavaks, on kostjad kohustusega ühinemisel nõuet tunnustanud TsÜS § 158 lg 1 tähenduses.

33.5. Kostjad leppisid kokkuleppe p-s 2 kokku laenu tagastamise tähtajas, s.o 31. detsember 2010, ning pärast seda muutus kohustus tähtajatuks, mida tõendab lisakokkulepe. Muus osas ei korda kolleegium otsuse p-s 32.5 toodud põhjendusi. Nõue muutus sissenõutavaks 9. septembril 2015.

33.6. Kostjad on seotud intressimääradega, mis on kokkuleppes ja lisakokkuleppes kokku lepitud – alates kohustuse tekkimisest liitintress 12 % aastas ja alates 2. juunist 2010 intress 12 % aastas. Sellist poolte tahet tõendavad tunnistaja UU ütlused ning OO, UU ja kostja I kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (IX kd, tl-d 36-42).

Hageja on põhinõudelt kuni 1. juunini 2010 arvestanud liitintressi 12 % aastas, seejärel intressi 12 % aastas kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni ning alates 10. septembrist 2015 nõuab hageja viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ka selle nõude osas ei kohaldu kolleegiumi hinnangul VÕS § 113 lg 6 (vt otsuse põhjendused p 32.6).

33.7. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhinõue 376 783 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 240 974 eurot. Kolleegium käsitleb väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel.

Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistmata põhinõude (376 783 – 255 646,59) 121 136,41 eurot ja intressi (240 974 – 20 033,24) 220 940,76 eurot.

34.1. Pooled vaidlevad selle üle, kas suulise laenulepingu sõlmimine FTT ja kostja II vahel on tõendatud, kas laenusumma väljamaksmine on tõendatud ning kas väidetavalt 3. veebruaril 2010 antud laen on lisakokkuleppega hõlmatud. Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on iseseisvate võlgnikena andnud deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse andmise õiguslikest tagajärgedest.

Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki, lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel laenusuhte puudumise ja laenusumma väljamaksmata jätmise vastuväidetest loobunud (kokkuleppe p 8). Kostja I oli kostja II juhatuse liige ning ta teadis või pidi teadma kokkuleppe allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende aluseks olevaid asjaolusid), kas FTT ja kostja II vahel oli laenulepinguline suhe, milline oli kohustuse suurus ja täitmise tingimused (TsÜS § 123 lg 1). Kohustuse olemasolu on kostjad taaskord kinnitanud 24 (39) lisakokkuleppe sõlmimisel. Eeltoodud asjaolusid tõendavad tunnistajate OO ja UU ütlused ning kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (X kd, tl-d 166, 164; IX kd, tl-d 36-42).

Kolleegium märgib, et isegi kui vastuväidetest loobumist eeldada ei saa, siis on maakohus tõendeid hinnates jõudnud õigele järeldusele, et FTT ja kostja II vahel on 3. veebruaril 2010 sõlmitud laenuleping VÕS § 396 mõttes, mille alusel on kostjale II laenusumma üle kantud (I kd, tl-d 27-30). Samas ei sõltu asja lahendus sellest, kas laenuleping on sõlmitud või mitte, sest võlatunnistusega saab kokkuleppel tunnistada nii lepingust kui ka lepinguvälisest võlasuhtest tulenevat kohustust ning nõuet esitades võis hageja tugineda võlatunnistuse kokkuleppele (vt Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 40).

Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et raha on kostjale II üle kantud 4. veebruaril 2010 summas 3 000 000 krooni. Maakohus on hinnanud kostjate väiteid kohustuse puudumise osas (makset pole tehtud) ja leidnud nõuetekohaselt, et need väited on tõendamata. Maakohus ei ole eeltoodud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

34.2. Kolleegium nõustub hageja väitega, et 3. veebruari 2010. a laenulepingu alusel antud laen on lisakokkuleppega hõlmatud. Hageja selgitas, et eksitud on kuupäevaga ning kohustus on lisakokkuleppe arvtabelis märgitud ebaõige kuupäevaga 19. november 2009. Ainuüksi see asjaolu ei välista poolte tahet, et vaidlusalune kohustus oleks lisakokkuleppega hõlmatud. VÕS § 29 lg 2 järgi ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel esmajoones poolte ühisest tegelikust tahtest. FTT ja kostja II vahel muid kohustusi sellises summas (3 000 000 krooni) ei olnud ning FTT ei ole 19. novembril 2009 kostjale II laenu andnud. Kolleegium leiab, et poolte ühine tegelik tahe oli lisakokkuleppes kokkuleppe p-s 8 sätestatud kohustuse hõlmamine.

34.3. Kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale ning sellest on kostjaid VÕS § 170 järgi nõuetekohaselt teavitatud (6. juuli 2015. a nõudeavaldused; I kd, tl-d 67-72, 73-79, 80-81; X kd, tl-d 47-48).

Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on vaidlusaluse nõude osas kostjate vastu nõudeõigus.

Vaidluse tekitas YY 21. mai 2014. a e-kiri: „FTT nõude Rubla vastu andsin tagasi GO-le, kelle raha see tegelikult on“ (III kd, tl 34). Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud, et FTT ei ole vaidlusalust nõuet GoGroupile loovutanud. Nimetatud e-kiri, kus viidatakse ühele konkretiseerimata nõudele, nõude loovutamist ei tõenda. Kostjad ei ole oma nõude loovutamise väite tõendamiseks esitanud ühtegi muud tõendit (VÕS § 170). Hageja esitas oma väite tõendamiseks GoGroupi esindaja kinnituse, et FTT ei ole GoGroupile kostjate vastu hagiavalduse p-des 3.3, 3.11 ja 6 esitatud nõudeid loovutanud (10. oktoobri 2018. a GoGroupi juhatuse liikme TT kinnitus; X kd, tl 59). Kolleegiumil puudub alus eeltoodud kinnituse usaldusväärsuses kahelda.

34.4. Kuna kostja I ühines kostja II kohustusega ja nad andsid kokkuleppega võlatunnistuse, siis mõjutasid kokkulepe ja lisakokkulepe kohustuse täitmise tähtaega. Ringkonnakohus võtab aluseks maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, mille kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg laenulepingu p 2.1 järgi 5. märts 2010, mida muudeti kokkuleppe p-ga 8. Kokkuleppe sõlmimise ajaks ei olnud nõude aegumistähtaeg möödunud.

34.5. Kostjad leppisid kokkuleppe p-s 8 kokku laenu tagastamise tähtajas, s.o 31. detsember 2010, ning pärast seda muutus kohustus tähtajatuks, mida tõendab lisakokkulepe. Muus osas ei korda kolleegium otsuse p-s 32.5 toodud põhjendusi. Nõue muutus sissenõutavaks 9. septembril 2015.

34.6. Kostjad on seotud intressimääradega, mis on kokkuleppes ja lisakokkuleppes kokku lepitud – alates kohustuse tekkimisest intress 15 % aastas ja alates 2. juunist 2010 intress 12 % aastas. Sellist poolte tahet tõendavad tunnistaja UU ütlused ning OO, UU ja kostja I kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (IX kd, tl-d 36-42).

25 (39) Hageja on põhinõudelt kuni 1. juunini 2010 arvestanud intressi 15 % aastas, seejärel intressi 12 % aastas kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni ning alates 10. septembrist 2015 nõuab hageja viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

34.7. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhinõue 191 735 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 130 564 eurot. Kolleegium käsitleb väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel.

Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistmata põhinõude 191 735 eurot ja intressi 130 564 eurot ning alates 10. septembrist 2015 põhinõudelt seadusjärgses määras viivise.

Hageja on esitanud uue nõudearvestuse, kuid ei ole nõuet muutnud (vt nõude arvestus; IX kd, tl-d 172 pöördel-173). Maakohus rahuldas nõuded osaliselt, leides, et põhinõuetelt sai intressi arvestada kuni 28. augustini 2010 ning emissiooni tingimustes toodud intressimääraga.

Maakohus tegi kõrvalnõuete osas ümberarvestused ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja:  põhinõue 1 590 000 eurot, intress 225 923,53 eurot, viivis 668 997,90 eurot  põhinõue 650 000 eurot, intress 96 826,83 eurot, viivis 273 489,70 eurot  põhinõue 360 000 eurot, intress 40 484,51 eurot, viivis 151 471,20 eurot  põhinõue 247 000 eurot, intress 40 215,13 eurot, viivis 103 926,10 eurot 35.1. Pooled vaidlevad nõuete olemasolu üle. Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on iseseisvate võlgnikena andnud deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse andmise õiguslikest tagajärgedest.

Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki, lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel kohustuse puudumise (võlakirjade lunastamiskohustuse puudumine) ja aegumise vastuväidetest loobunud. Kostjad võtsid eeltoodud nõuete osas iseseisva kohustuse laenuna ja andsid kokkuleppega võlatunnistuse (VÕS § 396 lg 2). Hageja on tõendanud, et kostja I teadis või pidi teadma kokkuleppe allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende aluseks olevaid asjaolusid) kohustuse olemasolust, suurusest ja täitmise tingimustest, sest asjas on tuvastatud, et korraldusi võlakirjade ostmiseks andis kostja I ja põhivõlgnikuks oli Luterma.

Kohustuse olemasolu on kostjad taaskord kinnitanud lisakokkuleppe sõlmimisel. Eeltoodud asjaolusid tõendavad tunnistaja OO ja UU ütlused ning kokkuleppe sõlmimisele eelnenud ekirjavahetus. Tunnistaja UU on oma ütlustega kinnitanud hageja väiteid võlakirjade omandamise eesmärkide kohta – valmistuda ette võimalikuks Luterma pankrotimenetluseks (X kd, tl 166 pöördel).

Kolleegium märgib, et isegi kui vastuväidetest loobumist eeldada ei saa, siis maakohus on tõendeid hinnates jõudnud õigele järeldusele, et kokkuleppe p-des 11–13 sätestatud kohustused olid olemas ning kostjate vastuväited nende kohustuste olemasolu ei välista. Kuigi maakohus on sellele järeldusele jõudnud ebaõiget tõendamiskoormist rakendades ei muuda see 26 (39) lõppjäreldust ebaõigeks. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et Kalev FRN võlakirjad on olemas ning need on samad, mis kostjate nimetatud AS Kalev võlakirjad, sest võlakirjadel on sama kood (ISIN EE3300099142). Hageja on käsitlenud Kalev REC võlakirjadega seonduvaid asjaolusid, et selgitada nõude tekkimist (Kalev REC võlakirjad asendati). Samuti tuvastas maakohus, et algseks võlgnikuks oli emitent Luterma (endine ärinimi Aktsiaselts Kalev), kelle võlakirju kokkuleppe kreeditorid (Circle, Moonrider, FTT) kostja I palvel ja korraldamisel kokku ostsid. Hageja sellekohased väited on tõendatud e-kirjavahetuse ja tunnistaja UU ütlustega (II kd, tl-d 46-47, 52-55). Kostjad pole tõendanud, et kokkuleppe aluseks olid teistsugused asjaolud.

Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et Circle, Moonrider ja FTT poolt on võlakirjad omandatud.

Kokkuleppe kreeditorid olid võlakirjade omanikena väärtpaberite registrisse kantud. Eeltoodud asjaolu tuvastamisel ei ole maakohus menetlusõiguse norme rikkunud. Hageja tugineb kokkuleppele ja lisakokkuleppele ja ta ei pea nõude maksmapanekul olema märgitud väärtpaberite registrisse võlakirjade omanikuna. Luterma äriregistrist kustutamine 25. mail 2017 ja võlakirjade 26. mail 2017 kustutamine ei lõpetanud võlatunnistusest tulenevat kostjate kohustust. Kostjad ei ole tõendanud, et võlakirjad kustutati nende lunastamise tõttu. Praegusel juhul on esitatud asjaoludel põhjust järeldada, et võlakirjade kustutamise põhjuseks oli Luterma pankrotimenetluse lõppemine raugemisega.

Kostjate muud vastuväited ei ole edukad, sest hageja ei nõua kostjatelt võlakirjade lunastamist.

Hageja nõuab kostjate poolt kokkuleppega ja lisakokkuleppega võetud rahaliste kohustuste täitmist.

35.2. Kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale ning sellest on kostjaid VÕS § 170 järgi nõuetekohaselt teavitatud (6. juuli 2015. a nõudeavaldused; I kd, tl-d 67-72, 73-79, 80-81; X kd, tl-d 47-48).

35.3. Kuna tegemist on kohustusega ühinemisega ja võlatunnistusega, siis mõjutasid kokkulepe ja lisakokkulepe kohustuse täitmise tähtaega. Arvestades poolte poolt esitatud erinevaid lunastamise kuupäevasid (1. september 2009, 1. märts 2010, 28. august 2010) ei olnud kokkuleppe sõlmimise ajaks nõuete aegumistähtaeg möödunud (VÕS § 924 lg 1 alusel kolm aastat kohustuse täitmise tähtpäevast). Asjas ei oma tähtsust Luterma pankrotimenetlus ning kolleegium sellega seotud väiteid ja tõendeid ei hinda.

35.4. Kokkuleppes ja lisakokkuleppes ei ole kohustuse täitmise tähtaegasid kindlaks määratud.

Võlatunnistuse andmisel said pooled kokku leppida, et kostjad võlgnevad rahasumma laenuna (VÕS § 396 lg 2). Laenukohustust saab kokkuleppel muuta tähtajatuks. Poolte tahet sellise kokkuleppe sõlmimiseks tõendavad tunnistaja UU ütlused. Kostjad pidid nõude täitma 8. septembril 2015, s.o kahe kuu möödumisel 6. juuli 2015. a nõudekirjade kättetoimetamisest (VÕS § 398 lg 1). Nõue muutus sissenõutavaks 9. septembril 2015.

35.5. Kostjad on seotud intressimääradega, mis on kokkuleppes ja lisakokkuleppes kokku lepitud – kokkuleppe p-de 12 ja 13 osas alates kohustuse tekkimisest 12 % aastas ja kokkuleppe p 11 osas 30 % aastas, seejärel alates 2. juunist 2010 lisakokkuleppe alusel 12 % aastas. Hageja võib nõude esitamisel tugineda võlatunnistusele, mistõttu ei saa kostjad väita, et võlakirjadega seotud arvestus on neile arusaamatu ja tõendamata. Kolleegiumi hinnangul on hageja nõudearvestus selge. Kostjad on kokkuleppe p-s 14.1 kinnitanud, et võlgnevuste ja kõrvalkohustuste suurused on õiged ja vastavad aluskokkulepetele.

35.6. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista:  põhinõue 1 590 000 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 1 272 592 eurot (kolleegium märgib, et ei saa mõista välja rohkem, kui on hagis esitatud nõue)  põhinõue 650 000 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 635 753 eurot  põhinõue 360 000 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 316 011 eurot  põhinõue 247 000 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 193 837 eurot 27 (39) Kolleegium käsitleb väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel.

Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjatelt hageja kasuks välja mõistmata intressid: (1 272 592 – 225 923,53) 1 046 668,47 eurot, (635 753 – 96 826,83) 538 926,17 eurot, (316 011 – 40 484,51) 275 526,49 eurot, (193 837 – 40 215,13) 153 621,87 eurot. Samuti osas, milles mõisteti välja seadusjärgne viivis perioodi 29. august 2010 kuni 9. septembri 2015 eest 1 197 885 eurot.

36.1. Pooled vaidlevad selle üle, kas tegemist on laenu- või müügilepinguga ning kas kohustus on täidetud. Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on iseseisvate võlgnikena andnud deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse andmise õiguslikest tagajärgedest.

Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki, lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel laenusuhte puudumise vastuväitest loobunud. Kui kostjal II ei oleks seoses FTT poolt võlakirjade ostmisega mingeid rahalisi kohustusi tekkinud, siis ei oleks kostjad pärast FTT poolt raha ja kostja II poolt võlakirjade ülekandmist sellise kohustuse olemasolu ega suurust kokkuleppega tunnistanud. Kostja I oli kostja II juhatuse liige ning ta teadis või pidi teadma kokkuleppe allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende aluseks olevaid asjaolusid), kas FTT ja kostja II vahel on laenulepingust tulenev täitmata kohustus. Kohustuse olemasolu on kostjad taaskord kinnitanud lisakokkuleppe sõlmimisel. Eeltoodud asjaolusid tõendavad tunnistajate OO ja UU ütlused ning kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (X kd, tl-d 166, 164, IX kd, tl-d 36-42).

Kolleegium märgib, et isegi kui vastuväitest loobumist eeldada ei saa, siis kostjad ei ole tõendanud kohustuse puudumist. Kolleegium võtab aluseks poolte poolt vaidlustamata asjaolud, mille kohaselt FTT kandis kostjale II 15. septembril 2009 üle 1 615 000 krooni selgitusega „võlakirjade ost“ ja FTT-le kanti üle 515 080 Alta Foods võlakirja, kus tehingutüübiks oli „ost“. Kolleegium leiab, et üksnes väärtpaberikorralduse ja raha ülekandmise maksekorralduse selgitus „võlakirjade ost“ ei välista kokkuleppe p-s 10 märgitud kohustuse olemasolu. Samuti ei ole need asjaolud piisavad, et tõendada müügilepingu sõlmimist. Teised asjas esitatud ja kogutud tõendid tõendavad hageja väiteid, mille kohaselt FTT ostis Alta Foods võlakirju kostja I ettepanekul selleks, et kostja I saaks mõne temaga seotud äriühingu kaudu osaleda Alta Foods pankrotimenetluses võlausaldajana. Asjaolule, et laenusuhe ei sõltunud laenu tagatiseks olnud võlakirjadest, viitab see, et Alta Foods võlakirjad kanti kostja I palvel ja juhiste alusel üle Osaühingule KENTEX FINANCE EESTI tasuta ning nende soetushinnale vastava laenusumma pidi FTT-le tagastama kostja II. Hageja väited on tõendatud MM ekirjadega ja tunnistaja UU ütlustega (X kd, tl-d 53-55; X kd, tl 164 pöördel).

36.2. Kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale ning sellest on kostjaid VÕS § 170 järgi nõuetekohaselt teavitatud (6. juuli 2015. a nõudeavaldused; I kd, tl-d 67-72, 73-79, 80-81; X kd, tl-d 47-48).

36.3. Kuna tegemist on võlatunnistusega, siis mõjutasid kokkulepe ja lisakokkulepe kohustuse täitmise tähtaega. Kokkuleppe sõlmimise ajaks ei saanud tuvastatud asjaoludel olla nõude aegumistähtaeg möödunud (tegemist oli tähtajatu laenulepinguga). Kuna kokkuleppes ega lisakokkuleppes ei ole laenu tagastamise tähtaega märgitud, siis on tegemist tähtajatu laenukohustusega (VÕS § 398 lg 1). Muus osas ei korda kolleegium otsuse p-s 32.5 toodud põhjendusi. Nõue muutus sissenõutavaks 9. septembril 2015.

28 (39) 36.4. Kostjad on seotud intressimääradega, mis on kokkuleppes ja lisakokkuleppes kokku lepitud – alates kohustuse tekkimisest intress 30 % aastas ja alates 2. juunist 2010 intress 12 % aastas. Sellist poolte tahet tõendavad UU ütlused ning OO, UU ja kostja I kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (IX kd, tl-d 36-42).

Hageja on põhinõudelt kuni 1. juunini 2010 arvestanud intressi 30 % aastas, seejärel intressi 12 % aastas kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni ning alates 10. septembrist 2015 nõuab hageja viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

36.5. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhinõue 103 217 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 85 430 eurot. Kolleegium käsitleb väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel.

Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistmata põhinõude 103 217 eurot ja intressi 85 430 eurot ning alates 10. septembrist 2015 põhinõudelt seadusjärgses määras viivise.

Maakohus jättis nõude rahuldamata, sest leidis, et hageja ei ole suulist kokkulepet aktsiate väljaostukohustuse kohta tõendanud ning kostjatelt ei saa enam aktsiate väljaostukohustuse täitmist nõuda.

37.1. Pooled vaidlevad Luterma aktsiate väljaostukohustuse tekkimise üle. Hageja hinnangul on tegemist kostjate isiklike kohustustega, kinnitades seda seisukohta 15. novembri 2019. a ringkonnakohtu istungil (XII kd, tl 146 pöördel). Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on iseseisvate võlgnikena andnud deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse andmise õiguslikest tagajärgedest.

37.2. Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki, lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel kohustuse puudumise vastuväitest (Luterma aktsiate väljaostukohustuse puudumine, kohustus on täidetud) loobunud. Kostjad teadsid või pidid teadma kokkuleppe allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende aluseks olevaid asjaolusid). Kohustuse olemasolu on kostjad taaskord kinnitanud lisakokkuleppe sõlmimisel. Eeltoodud asjaolusid tõendavad tunnistajate OO ja UU ütlused ning kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (X kd, tld 166, 164, IX kd, tl-d 36-42).

Kolleegium märgib, et isegi kui vastuväitest loobumist eeldada ei saa, siis maakohus on ebaõiget tõendamiskoormist kohaldades jõudnud ebaõigele järeldusele, et kohustuse olemasolu kohta puuduvad tõendid. Hagejal ei olnud vaja esitada muid tõendeid peale kokkuleppe ning kostjad pidid kohustusest vabanemiseks ja nõude rahuldamata jätmiseks tõendama, et neil ei ole kokkuleppega tunnistatud võlga. Kolleegium võtab aluseks vaidlustamata asjaolud, mille kohaselt Moonriderile kuulusid Luterma aktsiad ning Moonrider kandis aktsiad 2. juunil 2011 üle Debt Adviser osaühingule, kes oli sellele eelnevalt 18. mail 2011 kandnud Moonriderile üle 3 000 000 eurot selgitusega „AS Luterma aktsiate eest“. Kolleegiumi hinnangul on hageja oma väiteid tehingu eesmärgi kohta tõendanud ning kostjad ei ole vastupidist tõendanud. Kostja I soovis tema kontrolli all olevad Luterma aktsiad maha müüa ning täiendava tulu teenimiseks tegi ta YY-le ettepaneku osta turult aktsiad selliselt, et kostja I saab need hiljem endale.

Eeltoodud asjaolusid tõendavad kogumis e-kirjavahetus ja tunnistaja UU ütlused (X kd, tl-d 5658, tl 164 pöördel). E-kirjades on kajastatud kostja I poolsed tehingu tingimused ning koosmõjus tunnistaja UU ütlustega on tõendatud, et need käivad kokkuleppe p-s 9 sätestatud kohustuse kohta. Asjaolu, et tõenditest saab teha järelduse, et tegemist on kostja I algse kohustusega, ei muuda lõppjäreldust, sest kokkuleppega on kohustusega ühinenud ka kostja II.

29 (39) Kokku lepiti väljaostukohustuse kuupäevas ja hinnas, mis on kirjalikult fikseeritud kokkuleppe p-s 9. 1. septembri 2008. a e-kirja lisas kajastatud aktsiate hind (ostuhind koos hoidmise kuluga 30,12 krooni/aktsia) ja 8. septembri 2008. a e-kirjas kajastatud intressimäär on sama, mis on kajastatud kokkuleppe p-s 9. Eeltoodud kirjavahetust pidas kostja I seoses oma majandustegevusega ja puudutab kostjaga I seotud äriühinguid (mitte ainult Aktsiaseltsi Kalev).

Asjaolu, et 8. septembri 2008. a e-kirjas on Luterma aktsiate arv ebatäpne (1 777 581 asemel 1 771 000), ei välista kohustuse olemasolu, sest teised asjas esitatud ja kogutud tõendid kinnitavad hageja väiteid (sh aktsiate hinna arvutus). Aktsiate õige arv on tõendatud Nasdaq CSD väljavõttega (IX kd, tl-d 158-162).

Hageja on tõendanud, et kostjad asusid kokkuleppe p-s 9 sätestatud kohustust täitma.

Lisakokkulepe tõendab, et kostjate eest on eeltoodud kohustuse osaliselt täitnud kostjatega seotud Debt Adviser osaühing, tasudes Moonriderile aktsiate eest 3 000 000 eurot.

Lisakokkulepe kajastab 3 000 000 euro suurust laekumist ja selle võrra kohustuse vähenemist.

Nõustuda saab hageja väitega, et Debt Adviser osaühing oli kostjatega seotud äriühing, sest selle juhatuse liige oli kostjaga I seotud isik MM ja osanik kostja II (II kd, tl 63), kostja II aktsionäriks oli osaühing Linderin Grupp (I kd, tl 94), mille ainuosanikuks oli kostja I (I kd, tl

Asjaolu, et kohustus jäi täies ulatuses täitmata tõendavad tunnistaja UU ütlused. Kui kohustus oleks lõppenud 2. juuni 2011. a Debt Advisor osaühingu poolt Moonriderile tehtud ülekandega 3 000 000 eurot, siis ei oleks pooled sellist kohustust lisakokkuleppes enam kajastanud.

Vastuseks kostjate väitele märgib kolleegium, et kokkuleppe p 14.2 ei välista, et mõne kokkuleppes nimetatud võlasuhte algseks võlgnikuks on kostja I või kostja II.

37.3. Kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale ning sellest on kostjaid VÕS § 170 järgi nõuetekohaselt teavitatud (6. juuli 2015. a nõudeavaldused; I kd, tl-d 67-72, 73-79, 80-81; X kd, tl-d 47-48).

37.4. Kuna tegemist on võlatunnistusega, siis mõjutasid kokkulepe ja lisakokkulepe kohustuse täitmise tähtaega. Kokkuleppe sõlmimise ajaks ei saanud tuvastatud asjaoludel olla nõude aegumistähtaeg möödunud (kostja I pidi Luterma aktsiad välja ostma 1. jaanuaril 2008).

Kostjad on kokkuleppe sõlmimisel nõuet tunnustanud TsÜS § 158 lg 1 tähenduses.

37.5. Kokkuleppes leppisid pooled kokku, et kostjad võlgnevad rahasumma laenuna (VÕS § 396 lg 2). Kuna kokkuleppes ega lisakokkuleppes ei ole laenu tagastamise tähtaega märgitud, siis on tegemist tähtajatu laenukohustusega (VÕS § 398 lg 1). Muus osas ei korda kolleegium otsuse p-s 32.5 toodud põhjendusi. Nõue muutus sissenõutavaks 9. septembril 2015.

37.6. Kostjad on seotud intressimääradega, mis on kokkuleppes ja lisakokkuleppes kokku lepitud – alates kohustuse tekkimisest intress 13 % aastas ja alates 2. juunist 2010 intress 12 % aastas. Sellist poolte tahet tõendavad tunnistaja UU ütlused ning OO, UU ja kostja I kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (IX kd, tl-d 36-42).

Hageja on põhinõudelt kuni 1. juunini 2010 arvestanud intressi 13 % aastas, seejärel intressi 12 % aastas kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni ning alates 10. septembrist 2015 nõuab hageja viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

37.7. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhinõue 1 905 495 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 986 637 eurot. Ringkonnakohus ei saa hagis esitatud põhinõudest suuremat summat välja mõista. Kolleegium käsitleb väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel.

Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistmata põhinõude 1 905 495 eurot ja intressi 986 637 eurot ning alates 10. septembrist 2015 põhinõudelt seadusjärgses määras viivise.

Maakohus jättis nõude rahuldamata, sest leidis, et kokkuleppest ei nähtu kostjate vastutus tulevikus tekkivate kohustuste eest ning isegi kui lisakokkuleppe arvtabel seda kohustust kajastab, ei ole see piisavalt konkreetne käendajatele kohustuse tekkimiseks.

38.1. Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on iseseisvate võlgnikena andnud deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse andmise õiguslikest tagajärgedest.

Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki, lepingueelsete läbirääkimise asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel laenusuhte puudumise vastuväitest loobunud. Kostja I oli GKG juhatuse liige ning ta teadis või pidi teadma lisakokkuleppe allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende aluseks olevaid asjaolusid), kas FTT ja GKG vahel oli laenulepinguline suhe, milline oli kohustuse suurus ja täitmise tingimused. Samuti oli kostja I samal ajal kostja II juhatuse liige (TsÜS § 123 lg 1).

38.2. Puudub vaidlus, et FTT tegi GKG-le 19. septembril 2011 ülekande summas 230 000 eurot (I kd, tl 62). Maakohtu hinnangul, kui eeldada lisakokkuleppes nõude kajastamist, ei olnud arvtabel piisav, et tekitada käendajatele kohustusi. Kolleegium leiab, et asjaolu, et nõuet ei ole kajastatud kokkuleppes, ei vabasta kostjaid selle kohustuse täitmisest. Lisakokkuleppe puhul ei ole tegemist eraldi tehinguga, vaid see on kokkuleppe osa, kajastades pärast kokkuleppe