← Eesti

1-21-3082/28

Obsah (12)§ 381§ 233§ 63§ 371§ 37§ 175§ 182§ 337§ 185§ 362§ 361§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 233 lg-t 1, kui arvestasid süüdistatava ja tsiviilkostja seisukohaga, mille nad esitasid tsiviilhagi kohta alles kohtuistungil.

  1. Sõltumata eeltoodust tulnuks tsiviilhagi rahuldada. M. L-il tekkis süüdistatava vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõue, sest ta oli pärast õnnetust veel elus ja piinles enam kui neli minutit. See nõue läks pärimise teel üle K. L-ile ja A. L-ile. Samuti sisustasid kohtud vääralt VÕS § 134 lg-s 3 sätestatud erandlikke asjaolusid. Kannatanud, kes olid M. L-iga väga lähedastes suhetes, peavad elama teadmisega, et M. L. suri piinarikkalt. K. V. ja A. L. said ootamatu ning sügava hingelise trauma, nähes sündmuskohal M. L-i vigastatud surnukeha. M. L-i keha oli katmata ja tema jalg oli kehast eemal. Samuti on K. L-il tekkinud pärast ema surma stressihäired ja ta on käinud psühholoogi nõustamisel. Kassatsioonivastused
  2. Nii R. Toomsalu kaitsja, tsiviilkostja kui ka prokuratuur paluvad jätta kassatsiooni rahuldamata. Tsiviilkostja on samas seisukohal, et kohtud oleksid pidanud jätma tsiviilhagi läbi vaatamata osas, milles nõuti M. L-il väidetavalt tekkinud ja pärijatele üle läinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamist. 4

(8)1-21-3082 KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  1. Kolleegium nõustub kassaatoritega selles, et kohtud tõlgendasid VÕS § 134 lg-s 3 nimetatud erandlike asjaolude mõistet liiga kitsalt, jättes seetõttu ekslikult K. L-ile, A. L-ile ning K. V-le välja mõistmata hüvitise selle mittevaralise kahju eest, mis kannatanutel tekkis M. L-i surma tõttu. Ülejäänud osas lahendasid kohtud tsiviilhagi õigesti.
  2. Väär on kassaatorite seisukoht, et kohtud pidanuksid tegema tsiviilhagi õigeksvõtul (

§ 381lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 440) põhineva otsuse. See, et süüdistatav ega tsiviilkostja ei vaielnud enne kriminaalasja lühimenetluse korras kohtusse saatmist tsiviilhagile vastu (ei esitanud tsiviilhagile vastust), ei tähenda seda, et nad võtsid haginõude õigeks. Hagi õigeksvõtt peab olema selgesõnaline ning sellest peab nähtuma selgelt tahe hagi õigeks võtta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-2-1-100-16, p 12 ja
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-2-1-35-09, p 12). Pelgalt tsiviilhagile vastamata jätmine ei ole käsitatav hagi õigeksvõtuna. Menetletavas kriminaalasjas ei ole süüdistatav ega tsiviilkostja hagiavalduse kättesaamisest arvates kordagi avaldanud, et nad peavad kannatanute mittevaralise kahju hüvitamise nõuet põhjendatuks ja on valmis seda täitma. Seega ei ole nad tsiviilhagi õigeks võtnud.
  5. Sõltumata eelmises punktis märgitust, osutab kolleegium vastuseks kassaatoritele sellelegi, et

§ 233

lg 1 ei võta süüdistatavalt ega tsiviilkostjalt õigust avaldada lühimenetluses enda seisukoht tsiviilhagi kohta alles kohtuistungil.

§ 233

lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt lahendatakse kriminaalasi lühimenetluses tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata kriminaaltoimiku materjali põhjal, tähendab, et kohtumenetluses ei ole enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid, välja arvatud

§ 63

lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-105-10, p 7.5.6). Kõnesolev säte ei piira aga kohtumenetluse poolte õigust esitada kohtuistungil avaldusi ja taotlusi ning neid kinnitavaid argumente, kui viimased ei tugine kriminaaltoimiku-välistele tõenditele. Muu hulgas võivad süüdistatav ja tsiviilkostja lühimenetluses kohtuistungil avaldada, kas nad võtavad tsiviilhagi õigeks või mitte. Selline avaldus on kohtule TsMS §-s 440 ette nähtud erandeid arvestades siduv (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. jaanuari
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 19).
  5. Kohtud toimisid õigesti, kui nad vaatasid läbi, kuid jätsid rahuldamata K. L-i ja A. L-i taotluse mõista nende kasuks välja 40 000 eurot M. L-il enne surma tekkinud ning pärimise teel kannatanutele üle läinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude katteks.
  6. Erinevalt tsiviilkostjast on kolleegium seisukohal, et kohtutel polnuks alust jätta eelmises punktis märgitud haginõuet läbi vaatamata. Asjakohane ei ole tsiviilkostja väide, et kuna hukkunud M. L. ise tsiviilhagi ei esitanud, ei saa K. L-i ega A. L-i

§ 371lg 1 kohaselt käsitada tema menetlusõigusjärglastena.

K. L. ja A. L. ei osalegi selles kriminaalmenetluses M. L-i menetlusõigusjärglastena, vaid nad on

§ 37lg 1 neljanda lause järgi ise kannatanud.

Samuti vastab kannatanute kõnesolev nõue

§ 381lg-s 1 sätestatud tingimustele (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25.

mai 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-22-17, p-d 37–44). M. L-i surmaeelsed vigastused ja nendega hagiavalduse kohaselt kaasnenud mittevaraline kahju (VÕS § 134 lg 2) on tekitatud sellesama teoga, mis põhjustas ka M. L-i surma kui menetletava kuriteo koosseisulise tagajärje. Seega saab haginõude alusfaktide ja menetletava kuriteo tehiolude ühisosa pidada piisavaks, lugemaks sellise nõudega tsiviilhagi kriminaalmenetluses lubatavaks. Osutatud järeldust ei muuda asjaolu, et tsiviilhagi esemeks olev nõue on läinud pärast selle tekkimist pärimise teel üle

§ 37lg 1 neljandas lauses nimetatud isikutele. 5

(8)1-21-3082
  1. Samas leiab kolleegium kohtutega nõustuvalt sedagi, et praeguse juhtumi asjaoludel pole võimalik järeldada, et M. L-il tekkis enne surma kannatanute väidetud mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Seega ei saanud see ka pärimise teel K. L-ile ja A. L-ile üle minna. Nimelt on kohtud tuvastanud, et M. L. elas pärast tervisekahjustuste saamist väga lühikest aega (mõned minutid), kusjuures vigastuste raskuse tõttu ei saanud ta sel ajal tajuda endaga toimuvat ega tunda olulist füüsilist või hingelist valu ega kannatusi. Sellistel asjaoludel on kohtud põhjendatult eitanud M. L-il VÕS § 134 lg 3 järgse mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimist.
  2. Samuti on kohtud piisavalt põhjendanud, miks ei ole tõendatud K. L-i tervisekahjustus ja seega ka temal VÕS § 134 lg-s 2 nimetatud mittevaralise kahju tekkimine.
  3. Erinevalt maa- ja ringkonnakohtust asub Riigikohus aga seisukohale, et tuvastatud asjaoludel on nii K. L-il, A. L-il kui ka K. V-l õigus nõuda süüdistatavalt VÕS § 1056 lg 1 ja § 1057 (või alternatiivselt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 või p 7) alusel VÕS § 134 lg-s 3 nimetatud mittevaralise kahju hüvitamist. Liikluskindlustuse seaduse § 23 lg 1 p 1 või p 2 ja VÕS § 521 lg-te 1 ja 2 järgi vastutab selle kahju eest ka süüdistatava liikluskindlustuse andjast tsiviilkostja.
  4. Kohtud jätsid kannatanute kõnesoleva nõude rahuldamata, kuna nad leidsid, et praegusel juhul ei ole VÕS § 134 lg 3 järgi nõutavaid erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid hukkunu lähedastele mittevaralise kahju hüvitise maksmist. Nimelt sätestab VÕS § 134 lg 3, et isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud.
  5. Kolleegiumi hinnangul kohaldasid kohtud aga VÕS § 134 lg-t 3 vääralt, tõlgendades erandlike asjaolude mõistet liiga kitsalt. Nimelt järeldasid kohtud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  6. aprilli
  7. a otsusest asjas nr 3-2-1-19-08 ekslikult, et erandlikeks asjaoludeks VÕS § 134 lg 3 tähenduses on üksnes lähedase isiku hukkumise ja sellega seotud kannatuste pealtnägemine ning pealtnägijal niisuguste asjaolude kogemise tõttu tekkinud kohesed või hilisemad üleelamised. Kohtud leidsid, et kuna ükski kannatanu ei olnud sündmuskohal liiklusõnnetuse toimumise hetkel ega ka mitte siis, kui M. L. pärast vigasaamist veel elas, ei saa rääkida erandlikest asjaoludest VÕS § 134 lg 3 mõttes. Samuti viitasid kohtud sellele, et pole tõendatud, mil määral nägid pärast avariid sündmuskohale jõudnud K. V. ja A. L. M. L-i seisundit.
  8. Asjas nr 3-2-1-19-08 selgitas Riigikohus, et lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 järgi võib esmajoones õigustada näiteks ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis olemine). Samas kohtuotsuses nimetati võimalike erandlike asjaolude hulgas ka hukkunud lähedase inimese vigastuste nägemisest saadud hilisemaid üleelamisi või kahju tekitamise asjaolusid (vt viidatud otsuse p 17). Kõnesolevas otsuses – ega ka üheski teises Riigikohtu otsuses – ei ole aga toodud VÕS § 134 lg-s 3 nimetatud erandlike asjaolude ammendavat loetelu. Kolleegium jagab õiguskirjanduses väljendatud seisukohta, et kindlasti ei tähenda Riigikohtu osutatud seisukoht seda, et lähedase kaotanud inimene võib hüvitist saada vaid juhul, kui ta surma pealt näeb (M. Vutt. Lähedase isiku surma põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kohtupraktika. – Juridica 2012, nr 6, lk 471). Niisamuti ei ole mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise seisukohalt ainumäärav, kas ja kui ruttu satub või tuleb inimene sündmuskohale, kus tema lähedane hukkus.
  9. Surma saabumise asjaolude erandlikkusele peab andma hinnangu kohus. Kolleegiumi hinnangul saab käsilolevas asjas rääkida sellistest erandlikest asjaoludest, mis eristavad M. L-i surma paljudest teistest lähedase kaotamise juhtudest ja õigustavad K. L-ile, A. L-ile ning 6
(8)1-21-3082 K. V-le mittevaralise kahju hüvitise maksmist. M. L-i surm oli kannatanute jaoks – ka kõrvalseisjale äratuntavalt – eriliselt ränk kogemus. Järelduse hukkunu lähedaste iseäranis traumaatiliste üleelamiste kohta saab teha ainuüksi M. L-i surma saabumise ebatavaliselt rängast viisist. Nähtuvalt kohtute tuvastatust (maakohtu otsuse punktis 2 ja ringkonnakohtu otsuse
  1. lehekülje allosas) ületavad surma saabumise asjaolud konkreetsel juhul selle piiri, mille puhul saab väita, et juhtunu mõju hukkunu lähedastele on tavapärasest raskem. Elu kaotamine nii traagilisel viisil, nagu ilmneb kohtute tuvastatud faktikogumist, ei ole isegi surmaga lõppenud avariide puhul tavapärane. Sellel, kas ja mil määral keegi lähedastest surnukeha pärast avariid nägi, ei ole määravat tähendust olukorras, kus elu kaotamise asjaolud on niivõrd traagilised, et nendest teadasaamine mistahes viisil on hukkunu lähedastele äärmiselt raske mõjuga. Ei ole alust kahelda, et kannatanuid jääb vaevama teadmine ema ja abikaasa hukkumisest tavatult kohutaval viisil. Kolleegium leiab, et see äärmiselt häiriv teadmine lisandub kannatanute leinakogemusele ja võimaldab praeguses asjas jaatada VÕS § 134 lg-s 3 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu.
  2. Seega on mittevaralise kahju hüvitise maksmine K. L-ile, K. V-le ja A. L-ile põhjendatud. Hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja § 134 lg 5 ning

§ 381lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt kaalutlusõiguse alusel. Seejuures peab järgima põhimõtet, et mõistliku rahasumma väljamõistmisel, ja seda ka sõltumata poolte taotlusest, tuleb arvestada rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsus nr 1-20-3535/66, p 18 ja tsiviilkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a otsus asjas nr 3-2-1-159-14, p 16). K. L., K. V. ja A. L. paluvad mõista igaühele 15 000 eurot. Kahjuhüvitise ulatuse määramisel ei saa arvestada kõiki hagiavalduses esitatud argumente, millega nõuet ja selle suurust põhjendati. Samuti tuleb silmas pidada, et R. Toomsalu rikkus liiklusnõudeid ettevaatamatusest ja ta on enda süüd – kohtute hinnangul puhtsüdamlikult ning siiralt – kahetsenud. Samuti vabandas süüdistatav kannatanute ees kohtuistungil ja täitis vabatahtlikult nende varalise kahju hüvitamise nõude. Arvestada tuleb ka kohtupraktikas väljakujunenud hüvitismääradega sarnastes olukordades. Kolleegium peab võimalikuks määrata igale kannatanule hüvitise 3000 eurot.
  5. Põhinõude osalise rahuldamise tõttu tuleb rahuldada ka kannatanute nõue mõista süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt VÕS § 113 lg 2 alusel välja viivis mittevaralise kahju hüvitiselt (3000 eurot igale kannatanule) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni nõude täitmiseni. Kuna süüdistatav ja tsiviilkostja said mittevaralise kahju nõudest teada alles pärast tsiviilhagi esitamist, ei ole VÕS § 113 lg 2 kohaselt põhjendatud kannatanute taotlus arvestada viivisenõuet
  6. detsembrist
  7. Viivisearvestuse algusajaks tuleb lugeda hagi esitamine
  8. juunil
  10. Tsiviilhagi osalise rahuldamise tõttu tuleb osaliselt muuta ka menetluskulu hüvitamise otsustust.
  11. Kannatanud taotlesid maakohtus enda lepingulisele esindajale makstud 1507 euro hüvitamist. Kolleegiumi hinnangul on see summa

§ 175lg 1 p 1 tähenduses mõistlik.

Kohtuistungi protokollist ja kohtule esitatud menetluskulu spetsifikatsioonidest järelduvalt on esindaja tasu tervikuna seotud tsiviilhagi menetlemisega. Süüdistatav maakohtus menetluskulu hüvitamist ei taotlenud. Seega piirdub tsiviilhagi menetlemisega seotud kulu kannatanute valitud esindajale makstud tasuga. Tsiviilhagi osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel (

§ 182lg 3).

Kolleegium peab menetletavas asjas õigeks lähtuda

§ 381lg 6 ja Ts

MS § 163 lg 1 alusel põhimõttest, mille kohaselt jaotatakse menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi rahuldamise määra leidmisel võtab kolleegium arvesse kannatanute põhinõuet ja praeguse lahendi tegemise seisuga (7. oktoober 2022) sissenõutavaks muutunud viivist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2021. a otsus nr 1-18-5732/226, p 113). 7

(8)1-21-3082 Kannatanute nõude täieliku rahuldamise korral tulnuks nende kasuks (tänase päeva seisuga) välja mõista 85 000 eurot põhivõla katteks ja 19 393 eurot 97 senti viiviseid ehk kokku 104 393 eurot 97 senti. Tsiviilhagi rahuldatakse kokku summas 10 679 eurot 54 senti (sh 1679 eurot 54 senti tänaseks kogunenud viiviseid) ehk 10,2% ulatuses. Seega jääb tsiviilhagi lahendamisega seotud menetluskulust 10,2% süüdistatava ja 89,8% kannatanute kanda. Kannatanute lepingulisele esindajale makstud 1507 eurost tuleb süüdistatavalt kannatanute kasuks niisiis välja mõista 153 eurot 71 senti, ülejäänud summa jätta aga kannatanute kanda. 35. Apellatsioonimenetluses taotlesid kannatanud, et neile hüvitataks lepingulisele esindajale makstud tasu 528 eurot. Kaitsja palus süüdistatavale hüvitada 547 eurot 50 senti valitud kaitsjale makstud tasu. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et mõlemad summad on

§ 175lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega.

Kuna ülaltoodud põhjustel pidanuks ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt tühistama ehk tegema

§ 337

lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb nii kannatanute kui ka süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu

§ 185lg 1 kohaselt hüvitada riigil, mitte kannatanutel.

36. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 362

p-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 7, tühistab kriminaalkolleegium nii Tartu Ringkonnakohtu

  1. veebruari
  2. a kui ka Tartu Maakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsuse osas, millega kohtud jätsid tsiviilhagi täielikult rahuldamata ja kannatanute kassatsioonimenetluse-eelse menetluskulu täielikult nende endi kanda. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, rahuldades tsiviilhagi osaliselt ja mõistes süüdistatavalt välja menetluskulu hüvitise, mis katab osa kannatanute apellatsioonimenetluse-eelsest menetluskulust, samuti mõistab kolleegium riigilt välja kannatanute ja süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu.

§ 361

lg 1 p-s 7 sätestatud süüdimõistetu olukorra raskendamise keeld sellise otsuse tegemist ei välista, kuna kõnesolev piirang ei laiene tsiviilhagi lahendamisele.

§ 381lg 6 ja Ts

MS § 691 p 5 järgi on Riigikohus pädev rahuldama kannatanu kassatsiooni alusel ka sellise tsiviilhagi, mille maa- ja ringkonnakohus on jätnud rahuldamata. 37. Kassatsioonimenetluse kuluna – lepingulisele esindajale või kaitsjale makstud tasuna – paluvad kannatanud hüvitada 594 eurot; tsiviilkostja 999 eurot 60 senti ja kaitsja taotleb süüdistatavale 607 euro 50 sendi hüvitamist. Kolleegium loeb märgitud summad mõistliku suurusega tasuks ja mõistab need

§ 186lg 1 alusel riigilt menetlusosaliste kasuks välja.

38. Kõik käesoleva otsusega rahuldatud kannatanute menetluskulu hüvitamise nõuded jagunevad nende vahel võrdselt, kuid lähtudes kannatanute taotlusest tuleb need täita K. L-i pangakontole. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.