3-23-453/12
KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske Otsuse tegemise aeg ja koht 17. oktoober 2025, Tallinn Haldusasja number 3-23-453 Haldusasi U.W kaebus Vabariigi Valitsuse 26.01.2023 korraldusele nr 40 tühistamiseks ja Vabariigi Valitsuse kohustamiseks kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja – U.W, esindaja Andreas Lunden Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindaja Kertu Nurmsalu Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 16.02.2024 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus U.W apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON 1. Jätta U.W apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-23-453 tehtud Tallinna Halduskohtu 16.02.2024 otsus muutmata.
SELGITUSED Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). hiljemalt 17.11.2025 Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata 3-23-453 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS 1. Vabariigi Valitsus (VV) andis 26.01.2023 korralduse nr 40 (vaidlustatud korraldus) millega keeldus kaebajale Eesti kodakondsuse andmisest. Korralduse kohaselt on kaebajat kahel korral karistatud tahtlikult toimepandud kuritegude eest – 1994. aastal avaliku varguse eest ning 1996. aastal üliraske kehavigastuse tekitamise eest, mistõttu esineb kodakondsuse seaduse (KodS) § 21 lg 1 punktis 4 sätestatud kodakondsuse andmist välistav asjaolu. Samas leiti vaidlustatud korralduses, et erandina Eesti kodakondsuse andmine KodS § 21 lg 1 1 alusel ei ole põhjendatud, sest kuigi esimene kuritegu on nüüdseks dekriminaliseeritud ja kaebaja oli selle toimepanemise ajal alaealine, pani kaebaja täiskasvanuks saanuna toime uue, varasemast raskema ja vägivaldsema kuriteo, mille tagajärjel kannatanu suri. Vaidlustatud korralduses sedastati, et kaebaja on aastatel 2012–2016 toime pannud kolm liiklusväärtegu, ent sestpeale pole õigusrikkumisi toime pannud ning on seega näidanud, et võib ka õiguskuulekalt elada.
Sellegipoolest leidis VV kokkuvõttes, et võttes arvesse kaebaja teise kuriteo laadi ja asjaolusid, ei ole õigusrikkumiste toimepanemise lõppemisest möödunud piisavalt pikk aeg, et anda kaebajale erandina Eesti kodakondsus. Asjaolu, et kaebaja on Eestis sündinud ja siin kogu elu elanud, nagu ka see, et kõik kaebaja pereliikmed on saanud Eesti kodakondsuse, ei ole vastustaja hinnangul asjaolu, mis õigustaks Eesti kodakondsuse erandina andmist.
Asjaolu, et teise kuriteo toimepanemisel oli kaebaja äsja täisealiseks saanud, ei ole eraldivõetuna oluline, sest selle teo eest nägi seadus kriminaalvastutuse ette juba 13-aastasele. Inimese surmaga lõppenud raske kuriteo toimepanemise korral on kodakondsuse erandina andmisest keeldumine proportsionaalne. Raskemate kuritegude toimepanijad peavad oma käitumise ja panusega ühiskonna heaolusse pikema aja jooksul tõestama, et nad on erandina kodakondsuse saamise välja teeninud. Välismaalastel ei ole subjektiivset õigust kodakondsusele, kodakondsus on privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil avar otsustusruum. Kodakondsuse andmisest keeldumine ei riiva kaebaja õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele, kuna kaebajal on õigus Eestis elada ja töötada elamisloa alusel.
Halduskohus nõustus vaidlustatud korralduse põhjendustega ning leidis, et KodS § 21 lg 1 1 alusel kodakondsuse andmise otsustamisel on VV-l avar kaalutlusõigus ning sellise otsuse kohtulik kontroll on piiratud, samas kui siinsel juhul on VV kõiki olulisi asjaolusid kaalumisel arvesse võtnud ega ole teinud kaalumisvigu. Õige on, et mida raskemaid kuritegusid on erandina kodakondsust taotlev isik varem toime pannud, seda kauem tuleb tal pärast karistuse kandmist oma õiguskuulekust näidata. Kaebaja teine kuritegu, mis lõppes kannatanu surmaga, oli sedavõrd ühiskonnaohtlik, et vastustajal on õigus pika aja jooksul veenduda, kas kaebaja on 2(7) 3-23-453 pööranud minevikule lõplikult selja ja asunud õiguskuulekalt elama. Asjaolu, et kaebaja on aastatel 2012–2016 toime pannud kolm liiklusalast väärtegu, õigustab samuti VV ettevaatlikkust kaebaja suhtes.
5.2. Halduskohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendaud, kuna pole võimalik mõista, kuidas jõudis kohus otsusele, mis on vastupidine sellele, mis tehti haldusasjas nr 3-21-508, samas kui vaidlustatud korralduse andmisel on VV korranud samu vigu, mis tingisid haldusasjas nr 3-21508 käsitletud korralduse tühistamise. Halduskohus ei ole ka analüüsinud kaebaja esitatud argumente ega tõendeid.
5.3. Halduskohus leidis vääralt, et vaidlustatud korraldus on nõuetekohaselt põhjendatud.
Kuivõrd ainsa teo, mis ka praegu on käsitatav kuriteona, pani kaebaja toime 29 aastat tagasi, siis pidanuks VV esitama oluliselt kaalukamad põhjendused, miks ei ole kaebaja oma õiguskuuleka käitumisega kodakondsuse saamist õigustanud. Halduskohus on eiranud ka varasemat haldus- ja kohtupraktikat, mille kohaselt on Eesti kodakondsus võimalik anda isikule, kes on korduvalt toime pannud raskeid kuritegusid ja kelle karistatuse kustumisest on möödunud vähem aega kui kaebaja puhul. Halduskohus ei ole arvesse võtnud kaebaja selgitust, et 1995. aastal toime pandud teo näol oli tegemist rumalusest toime pandud teoga, mille puhul ei olnud kaebaja tahe suunatud kannatanu surma põhjustamisele, kusjuures seda võeti arvesse ka kaebajale karistuse mõistmisel. Samuti ei ole halduskohus arvesse võtnud seda, et nimetatud teo toimepanemise ajal oli kaebaja äsja täisealiseks saanud.
5.4. Halduskohus ja VV on omistanud põhjendamatult suure tähtsuse kaebaja kolmele liiklusalasele väärteole, olemata seejuures arvesse võtnud nende väärtegude tehiolusid ega hinnanud nende ohtlikkust – tegemist oli harilike ja väheohtlike liiklusrikkumistega, millesarnaseid on toime pannud väga paljud tavalised inimesed, kusjuures kaebaja ei pannud ühtki uut rikkumist toime varasema väärteokaristuse kehtivusajal.
5.5. Halduskohus ei ole arvesse võtnud kaebajat positiivselt iseloomustavate asjaoludena seda, et kaebajal on pere, laps, töökoht ega ka seda, et kaebajal ei ole mistahes seost ühegi teise riigiga – ta on Eestis sündinud ja kogu elu siin elanud. Olukorras, kus kaebaja on pöördunud õiguskuulekale teele, on tema pikaks ajaks teadmatusse jätmine probleemne ka õiguskindluse ja õiguspärase ootuse seisukohast.
6.1. Halduskohtu otsus on piisavalt põhjendatud. Halduskohus võis HKMS § 165 lg 2 kohaselt viidata vaidlustatud korralduse põhjendustele, neid kordamata. Kaebaja ei esitanud halduskohtule selliseid argumente või asjaolusid, mida ei ole vaidlustatud korralduses käsitletud. Kaebaja suhtes KodS § 21 lg-s 1 1 sätestatud erandi kohaldamisest keeldumine oli põhjendatud, kuna kaebaja on toime pannud mitu kuritegu, sealhulgas ühe väga suure ühiskonnaohtlikkusega teo, mille mõju ei ole ka aastakümneid hiljem vähenenud.
6.2. VV võttis kaalutlusõiguse teostamisel arvesse negatiivsete asjaolude kõrval ka kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud. See, millal võiks kaebaja Eesti kodakondsuse saada, ei pea vaidlustatud korraldusest nähtuma, kuna vastustaja ei saa anda etteulatuvalt lubadusi kaalutlusõiguse teostamiseks tulevikus.
3(7) 3-23-453 6.3. Haldusasjas nr 3-21-508 tehtud kohtuotsuses ei võtnud kohtud seisukohta, et kaebajale tuleb Eesti kodakondsus anda. Võrreldes eelviidatud haldusasja esemeks olnud korraldusega on vaidlustatud korralduses kaalutlused esile toodud oluliselt põhjalikumalt. Vastustaja on vaidlustatud korralduses ära näidatud, millist kaalu omab apellandi 29 aastat tagasi toime pandud kuritegu võrreldes tema õiguskuuleka käitumisega aastast 2016, mil ta pani toime viimase väärteo. VV on hinnanud apellanti iseloomustavaid ja teo toimepanemise asjaolusid: vanust, rolli toimepandud kuriteos, käitumist pärast teo toimepanemist ka pikema aja jooksul.
VV on arvestanud ka apellandi pikaajalist sidet Eestiga ja seda, et ta ei ole pärast 2016. aastat süütegusid toime pannud. VV on põhjendanud, miks kaalub sooritatud kuritegu jätkuvalt üles kõik kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud.
6.4. Tahtlikult üliraske kehavigastuse tekitamine, mille tagajärjel kannatanu suri, on tegu, mille puhul ei esine üldjuhul asjaolusid, mis võimaldaksid erandina Eesti kodakondsuse andmist. Teise isiku elu ja tervise vastu suunatud kuriteo toime pannud isik peab erandina kodakondsuse saamiseks oma hilisema käitumisega näitama, et ta soovib ühiskonnale tekitatud kahju võimalikult palju korvata. Tavapärane õiguskuulekas käitumine on normaalne käitumisviis, mis on omane kõikidele inimestele ega ole süüdlase käitumise hindamisel kuidagi eriliselt positiivne.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).
Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
Samuti ei ole VV meelevaldselt ületähtsustanud kaebaja toime pandud teise kuriteo ühiskonnaohtlikkust ega mööda vaadanud mingisugustest selle kuriteo toimepanemisega seotud olulistest asjaoludest, mis võiksid KodS § 21 lg 1 1 kohaldamisel rääkida kaebaja kasuks. See, et kaebaja ei nõustu hinnanguga, mille VV neile asjaoludele andis, ei tähenda, et VV ei ole neid asjaolusid arvesse võtnud.
Tegemist on ilmse ebatäpsusega, mis ei mõjuta kohtuotsuse sisu ega selle mõistmist.
Halduskohtu otsuse kirjeldav ja põhjendav osa tervikuna ei jäta kahtlust, et halduskohus on hinnanud siiski vaidlustatud korralduse õiguspärasust, mitte ei ole käsitlenud seda korraldust, millele on ekslikult osundatud kohtuotsuse kirjeldava osa punktis 1.
4(7) 3-23-453 11. Põhjendamatu on kaebaja väide, et halduskohus ei ole käsitlenud kaebaja argumente ega tõendeid. Halduskohus võis HKMS § 165 lõikele 2 tuginedes viidata vaidlustatud korralduse põhjendustele neid kordamata. Kaebaja ei ole esile toonud, millised on need konkreetsed kaebaja argumendid ja tõendid, mida halduskohus ei ole käsitletud vaidlustatud korralduses ning millest on kaebaja väitel lubamatult mööda vaadanud ka halduskohus. Kõiki olulisi asjaolusid, mis puudutavad kaebaja toime pandud kuritegusid, tema hilisemat käitumist, sh pika aja jooksul mistahes õigusrikkumiste puudumist, on vaidlustatud korralduses käsitletud.
Ka see, et kaebajal on pere, et ta on Eestis sündinud ja siin elab ega ole kuidagi seotud ühegi teise riigiga maailmas, ei ole sellised kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud, mis pidanuks vastustajat kallutama kaebajale erandina kodakondsuse andmise kasuks. Need asjaolud olid vaidlustatud korralduse põhjendustest nähtuvalt vastustajale otsuse tegemisel teada ja ta võttis neid arvasse. Vastustaja ei ole neile kaebajat positiivselt iseloomustavatele asjaolude omistanud meelevaldselt väikest kaalu ja seega õigest leidnud, et need ei kaalu üles toime pandud kuriteoga ühiskonnale põhjustatud negatiivset mõju. Raske isikuvastase süüteo toime pannud isiku puhul ei pruugi piisata KodS § 211 lg 1 alusel erandina Eesti kodakondsuse andmiseks pelgalt sellest, et ta on pikka aega käitunud sel määral õiguskuulekalt, nagu n-ö keskmine inimene.
Varasemates kohtulahendites võetud seisukohast, et ka korduvalt raskeid kuritegusid toime pannud isikutele erandina Eesti kodakondsuse andmine on põhimõtteliselt võimalik, ei saa teha järeldust, et VV peab iseäranis üksikasjalikult põhjendama, miks konkreetsel juhul Eesti kodakondsust mitte anda. Kui VV on õigesti ja piisava põhjalikkusega tuvastanud taotleja isikut ja tema toime pandud kuritegu(sid) iseloomustavad asjaolud ning muud seda isikut ühiskonna liikmena positiivselt iseloomistavad asjaolud, võib ta neid kaaludes asuda seisukohale, et erandi tegemise lävend ei ole ületanud ning isik ei ole erandina Eesti kodakondsuse andmist välja teeninud.
Vastustaja selline hinnang ei ole meelevaldne ning vastustaja ei jätnud sellise hinnangu andmisel ühtki olulist asjaolu arvesse võtmata. Sellise hinnangu andmine ongi KodS § 21 lõikega 11 VV-le antud kaalutlusõiguse põhisisuks.