2-19-9129/80

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-19-9129 Otsuse kuupäev Tartu, 9. veebruar 2022. a Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Volens, liikmed Peeter Jerofejev, Ants Kull, Kai Kullerkupp, Kaupo Paal, Kalev Saare ja Tambet Tampuu Kohtuasi Mati Maine hagi KM Element OÜ vastu töötasu, päevaraha, töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise ja viivise saamiseks KM Element OÜ hagi Mati Maine vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2021. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Mati Maine kassatsioonkaebus KM Element OÜ vastukassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Mati Maine, esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa KM Element OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Triin Kaurov Asja läbivaatamine kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-9129 ja Tartu Maakohtu 11. augusti 2020. a otsus samas tsiviilasjas osas, millega jäeti rahuldamata Mati Maine hagi KM Element OÜ vastu päevaraha 1207 euro 98 sendi ja sellelt arvutatud viivise saamiseks.

2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2021. a otsus osas, millega tühistati Tartu Maakohtu 11. augusti 2020. a otsus ja jäeti rahuldamata Mati Maine hagi KM Element OÜ vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise ja sellelt viivise saamiseks ning rahuldati KM Element OÜ hagi Mati Maine vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu lõppenuks lugemiseks TLS § 85 lg 4 alusel alates 12. aprillist 2019.

2-19-9129 3. Tühistada Tartu Maakohtu 11. augusti 2020. a otsus osas, millega rahuldati Mati Maine hagi KM Element OÜ vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise saamiseks osaliselt ja mõisteti KM Element OÜ-lt Mati Maine kasuks välja ühe kuu keskmise töötasu suurune hüvitis 1416 eurot 21 senti ning jäeti rahuldamata KM Element OÜ hagi Mati Maine vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks.

4.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2021. a otsus ja Tartu Maakohtu 11. augusti 2020. a otsus menetluskulude jaotuse osas.

5.Saata asi tühistatud osas, s.o Mati Maine hagi päevaraha 1207 euro 98 sendi, ülesütlemishüvitise ja viivise saamiseks ning KM Element OÜ hagi töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas, uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule.

6.Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2021. a otsus osas, millega saadeti Tartu Maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks Mati Maine 25. veebruari 2020. a hagiavalduses esitatud nõuded ulatuses, mida ta ei olnud töövaidluskomisjonile esitanud, sh saamata jäänud töötasu, ületunnitöö tasu, toidukulude hüvitise, puhkusetasu ja puhkusehüvitise nõuded.

7.Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2021. a otsus osas, millega jäeti muutmata Tartu Maakohtu 11. augusti 2020. a otsus, millega jäeti rahuldamata Mati Maine hagi KM Element OÜ vastu 1497 euro 78 sendi suuruse töötasu ja sellelt arvutatud viivise saamiseks.

8.Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2021. a otsus osas, millega tühistati Tartu Maakohtu 11. augusti 2020. a otsus ja mõisteti KM Element OÜ-lt Mati Maine kasuks välja 18. jaanuari 2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud ja alates 19. jaanuarist 2021. a arvutatav viivis töötasult 263 eurot 39 senti.

9.Rahuldada Mati Maine kassatsioonkaebus osaliselt.

10.Jätta KM Element OÜ vastukassatsioonkaebus rahuldamata.

11.Arvata KM Element OÜ vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

12.Rahuldada vandeadvokaat Anti Aasmaa taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks KM Element OÜ vastukassatsioonkaebusega tutvumise ja sellele vastuse koostamise eest ning määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo riigieelarvest makstavaks tasuks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 97 eurot 20 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Mati Maine (töötaja) esitas töövaidluskomisjonile KM Element OÜ (tööandja) vastu avalduse, milles nõudis saamata jäänud töötasu 1651 eurot 78 senti, ületunnitöö tasu 22 eurot 91 senti ning töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitist 5335 eurot 71 senti. Tööandja esitas töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus tuvastada töötaja töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse.

Töövaidluskomisjon jättis 2. mai 2019. a otsusega töötaja avalduse rahuldamata ja rahuldas tööandja avalduse, tuvastades, et töötaja töölepingu erakorraline ülesütlemine töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel on tühine, ja lugedes töölepingu lõppenuks TLS § 85 lg 4 alusel alates 12. aprillist 2019.

2.Töötaja esitas 15. juunil 2019 Tartu Maakohtule taotluse lahendada asi hagimenetluses, korrates töövaidluskomisjonile esitatud töötasu, ületunnitasu ja hüvitise nõuet. 10. septembril 2019 täpsustas töötaja hagi, paludes mõista tööandjalt välja kokku 8069 eurot 86 senti, sh töötasu, päevaraha ja ülesütlemishüvitis.

2(12) 2-19-9129 Maakohus võttis 11. septembri 2019. a määrusega töötaja töötasu ja hüvitise nõuded menetlusse.

3.Töötaja esitas 13. oktoobril 2019, 31. jaanuaril 2020 ja 25. veebruaril 2020 maakohtule hagiavalduse täienduse, paludes lugeda tema lõplikuks nõudeks viimases hagiavalduses esitatud nõuded ning mõista tööandjalt välja töötasu 14 233 eurot 79 senti, ületunnitasu 26 744 eurot 75 senti, toidukulude hüvitise 22 eurot 37 senti, päevaraha 1207 eurot 98 senti, puhkusetasu 2739 eurot 49 senti, puhkusehüvitise 1261 eurot 47 senti ja viivise nendelt nõuetelt ning ülesütlemishüvitisena kolme kuu keskmise töötasu, kokku 56 088 eurot 82 senti.

4.Tööandja vaidles töötaja hagile vastu ega olnud nõus hagi muutmisega, kuna töötaja on suurendanud rahalisi nõudeid oluliselt ning päevaraha, lõpparve, puhkusetasu ja viivisenõudele tuleb kohaldada aegumist. Tööandja palus hagimenetluses tuvastada töötaja töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse ja lugeda töölepingu lõppenuks korraliselt.

Maakohus võttis 9. detsembri 2019. a määrusega tööandja hagi töötaja vastu tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ja lugeda tööleping korralise ülesütlemisega lõppenuks samasse menetlusse töötaja töötasu ja hüvitise nõuetega.

5.Maakohus tegi 13. aprillil 2020 määruse, milles leidis, et töötaja on muutnud lubamatult hagi alust ja eset (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 1). Maakohus ei nõustunud hagi muutmisega ning luges, et selles tsiviilasjas on kohtu menetluses töötaja hagi tööandja vastu töötasu 1761 euro 17 sendi, päevaraha 1207 euro 98 sendi ja töötaja kolme kuu keskmise töötasu suuruse ülesütlemishüvitise saamiseks ning tööandja hagi töötaja vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu korralise ülesütlemisega lõppenuks lugemiseks. Lisaks võttis maakohus menetlusse töötaja hagi tööandjalt töötasu, päevaraha ja hüvitise nõudelt viivise saamiseks.

6.Töötaja esitas 4. mail 2020 avalduse, milles jäi varem esitatud nõuete juurde ja palus mõista tööandjalt välja töötasu 44 979 eurot 50 senti, päevaraha 1207 eurot 98 senti, toidukulu 22 eurot 37 senti ja ülesütlemishüvitise 56 088 eurot 82 senti ning viivise.

7.Tööandja palus lõplikes seisukohtades kohaldada töötaja päevaraha ja viivise nõuetele aegumist ning jätta ka tema ülejäänud nõuded rahuldamata.

8.Tartu Maakohus rahuldas 11. augusti 2020. a otsusega töötaja hagi osaliselt ning mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja töötasu 263 eurot 39 senti ja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise 1416 eurot 21 senti, jättes rahuldamata töötaja suuremas ulatuses esitatud töötasu ja hüvitise nõuded ning päevaraha ja viivise nõuded. Maakohus jättis tööandja hagi rahuldamata. Menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled jätmiste asjaolude üle:

•29. augustil 2018 sõlmisid pooled tähtajatu töölepingu, mille alusel asus töötaja tööandja juures tööle puusepana;

•27. novembril 2018 sõlmisid pooled töölepingu lisa töötaja töötamiseks Rootsi Kuningriigis välislähetuses;

•1. detsembrist kuni 20. detsembrini 2018 ja 4. jaanuarist kuni 6. veebruarini 2019 oli töötaja välislähetuses;

•13. märtsil 2019 ütles töötaja töölepingu tööandja rikkumise tõttu erakorraliselt üles.

Selle tsiviilasja menetluses on töötaja saamata jäänud töötasu nõue, kokku 1761 eurot 17 senti, päevaraha nõue 1207 eurot 98 senti, töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise nõue 5335 eurot 3(12) 2-19-9129 71 senti ja viivisenõue ning tööandja nõue tuvastada töötaja töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ja lõpetada tööleping.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt töötas töötaja välislähetuses olles ehitusplatsil ja täitis vajaduse korral bussijuhi ülesandeid. Töötajal on õigus saada tööandjalt välislähetuses vähem makstud töötasu 9. detsembri 2018 ja 21. jaanuari 2019 töötundide, samuti jaanuaris 2019 bussijuhi ülesannete täitmise eest, lähtudes töötaja välislähetuses töötamisel kohalduvas kollektiivlepingus märgitud töötasust 159,5 Rootsi krooni ühe tunni eest, s.o kokku 263 eurot 39 senti. Töötajal ei ole õigust nõuda töötasu 1497 eurot 78 senti välislähetusse siirdumise ja sealt naasmise aja ning lõunapauside eest, kuna TLS § 28 lg 2 p 2 järgi makstakse töötasu töö eest. Seadus ei kohusta tööandjat maksma töötasu välislähetusse mineku ja sealt tuleku ega lõunapauside aja eest ning töötaja ei ole tõendanud poolte selliseid kokkuleppeid. Töötaja päevaraha nõue ning töötasult ja ülesütlemishüvitiselt arvutatud viivise nõue on aegunud, sest need esitati rohkem kui neli kuud pärast töölepingu ülesütlemist (TLS § 31 ja § 84 lg 1).

Töötajal oli õigus öelda tööleping erakorraliselt üles TLS § 91 lg 1 alusel, kuna temalt ei võinud mõistlikult nõuda töölepingu jätkamist. Töötaja nõudis jaanuaris ja veebruaris 2019 korduvalt tööandjalt selgitusi välislähetuses tööaja ja töötasu ning päevaraha vale arvutamise ja maksmata jätmise kohta. Tööandja ei parandanud töötaja tööaja arvestust. Pärast viimase lähetuse lõppemist oli töötaja kuni 11. märtsini 2019 puhkusel ning pärast puhkuse lõppemist ta enam tööle ei tulnud.

Tööandja hoiatas 13. märtsil 2019 töötajat, et töökohustuste täitmata jätmise korral öeldakse tööleping üles. Samal päeval ütles töötaja töölepingu erakorraliselt üles tööandja rikkumise tõttu.

Ülesütlemisavalduse kohaselt arvestas tööandja valesti töötaja tööaega, mistõttu jäi ta ilma suurest osast tasust. Tööandja oli rikkunud TLS § 28 lg-s 2 sätestatud kohustusi kindlustada töötaja kokkulepitud tööga, anda selgeid ja õigeaegseid korraldusi, maksta töö eest kokkulepitud tingimustel ja ajal töötasu ning välislähetuses oldud aja eest päevaraha. Arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid, mõlema poole huve ja tööandja rikkumisi, on põhjendatud mõista temalt TLS § 100 lg 4 alusel töötaja kasuks välja töötaja ühe kuu keskmise töötasu suurune hüvitis, s.o 1416 eurot 21 senti.

Kuna töötaja on töölepingu TLS § 91 lg 1 alusel kehtivalt üles öelnud, ei ole tööandja hagi põhjendatud.

9.Töötaja esitas apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale osas, millega jäeti hagi rahuldamata, ja palus teha uue otsuse, millega mõista tööandjalt töötaja kasuks välja saamata jäänud töötasu, kokku 44 716 eurot 11 senti, töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitis 335 116 eurot 65 senti, päevaraha 1207 eurot 98 senti ja viivise töötasu sissenõutavaks muutumise ajast kuni täitmiseni.

10.Tööandja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada töötaja hagi rahuldamise osas ja jätta hagi rahuldamata ning tööandja töötaja vastu esitatud hagi menetlus lõpetada või hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 11. Tartu Ringkonnakohus tühistas 18. jaanuari 2021. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega mõisteti tööandjalt töötaja kasuks välja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitis 1416 eurot 21 senti ning jäeti rahuldamata töötaja viivisenõue ja tööandja töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu korralise ülesütlemisega lõppenuks lugemise nõuded.

Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, jättes rahuldamata töötaja ülesütlemishüvitise nõude ning rahuldades tööandjalt väljamõistetud töötaja töötasult arvutatud viivise nõude ja tööandja hagi töötaja vastu, tuvastades tema töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse ja lugedes töölepingu 4(12) 2-19-9129 lõppenuks korralise ülesütlemisega alates 12. aprillist 2019. Ülejäänud osas jäi maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus saatis maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks töötaja 25. veebruari 2020. a hagiavalduses tööandja vastu esitatud nõuded, mida ta ei olnud töövaidluskomisjonile esitanud, sh töötasu ja ületunnitöö tasu, toidukulude hüvitamise nõude ning puhkusetasu ja puhkusehüvitise nõude. Töötaja kanda jäid kõik tema enda menetluskulud ning 50% tööandja kõigist menetluskuludest.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt rahuldas maakohus põhjendatult töötaja saamata jäänud töötasu nõude 263 euro 39 sendi ulatuses, hinnates asjas esitatud tõendeid õigesti. Poolte väited ei anna alust rahuldada töötaja hagi suuremas või väiksemas ulatuses.

Maakohus jättis TLS § 31 alusel õigesti aegumise tõttu rahuldamata töötaja 1207 euro 98 sendi suuruse päevaraha nõude, kuna töötaja esitas selle nõude alles 10. septembril 2019, s.o rohkem kui neli kuud pärast aegumistähtaja möödumist.

Maakohus leidis valesti, et TLS § 31 kohaselt on aegunud ka 263 euro 39 sendi suuruselt töötasult arvutatud viivise nõue. Õige ei ole kohaldada töötasu viivise nõudele TLS §-s 31 sätestatud neljakuulist aegumistähtaega, kui töötasunõude esitamise tähtaeg on TLS § 29 lg 9 järgi kolm aastat (VÕS § 113 lg 1). Kuna tööandja viivitas töötajale 2018. a detsembri töötasu 101 euro 47 sendi maksmisega alates 11. jaanuarist 2019 ning 2019. a jaanuari töötasu 161 euro 92 sendi maksmisega alates 11. veebruarist 2019, on töötaja viivisenõue 18. jaanuari 2021. a seisuga kokku 41 eurot 50 senti. Alates 19. jaanuarist 2021 kuni võla tasumiseni tuleb tööandjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

Keeldudes 13. aprilli 2020. a määruses nõustumast töötaja hagi muutmisega, jättis maakohus ekslikult kindlaks tegemata, kas tema 25. veebruari 2020. a hagiavalduse terviktekstis esitatud nõuded, mis ei olnud hõlmatud töövaidluskomisjonile esitatud nõuetega, on käsitatavad iseseisva hagina. Kui need nõuded on käsitatavad haginõuetena, oleks maakohus pidanud otsustama hagi menetlusse võtmise (TsMS § 372).

Töötaja töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 2 alusel on tühine. Töötaja ütles töölepingu erakorraliselt üles, kuna tööandja väidetavalt viivitas oluliselt töötasu maksmisega.

Tööandja vastuväite kohaselt ei rikkunud ta töötasu maksmise kohustust, sest arvutas töötasu töötaja tegelikult tehtud töö järgi. Töölepingu erakorralise ülesütlemise materiaalsed eeldused ei ole täidetud, sest tööandja ei rikkunud oluliselt töölepingust tulenevat kohustust ega viivitanud oluliselt töötasu maksmisega TLS § 91 lg 2 p 2 järgi. Maakohus tuvastas õigesti, et töölepingu erakorralise ülesütlemise ajal oli töötajal saamata töötasu kokku 263 eurot 39 senti. Arvestades saamata jäänud töötasu suurust ning töötajale makstud töötasu suurust (1827 eurot 54 senti detsembris 2018, 2965 eurot 84 senti jaanuaris 2019 ja 1177 eurot 37 senti veebruaris 2019), ei viivitanud tööandja olulises osas töötasu maksmisega. Kuigi tööandja on rikkunud töölepingus kokkulepitud kohustust, ei ole rikkumine nii oluline, et andis töötajale aluse öelda tööleping erakorraliselt üles. Samuti ei ole see mõjuvaks põhjuseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 1 järgi. Kuna välislähetuse päevaraha ei ole töötasu, ei saa selle maksmata jätmine anda alust öelda tööleping erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 p 2 alusel. Kuna töötajal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, tuleb TLS § 85 lg 4 järgi lugeda tööleping lõppenuks töötaja korralise ülesütlemisega pärast seaduses sätestatud etteteatamistähtaja möödumist, s.o alates 12. aprillist 2019.

Töölepingu ülesütlemise tühisuse tõttu ei ole töötajal õigust saada tööandjalt TLS § 100 lg-s 4 sätestatud hüvitist.

5(12) 2-19-9129 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 12. Töötaja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti tema apellatsioonkaebus osaliselt rahuldamata ja rahuldati tööandja apellatsioonkaebus, ning saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus saatis valesti töötaja osa nõudeid maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Töötaja oli hagi täpsustanud, suurendanud ja parandanud, mitte ei esitanud uusi nõudeid. Kohtud jätsid valesti aegumise tõttu rahuldamata päevaraha- ja viivisenõude, eksides TLS § 31 kohaldamisel.

Nii päevaraha- kui ka viivisenõue aeguvad koos töötasunõudega TLS § 29 lg 9 järgi.

Kohtud jätsid valesti rahuldamata ka osa töötasunõudest, kui leidsid, et lõunapauside ja lähetusse sõidu aega ei pea tööandja töötajale hüvitama. Välislähetusse sõidu aja eest töötasu nõude rahuldamata jätmise kohtupraktika on ekslik ja seda tuleb edasi arendada, sest kui töötaja saadetakse tööle välisriiki, tuleb hüvitada teeloleku aeg põhjusel, et sel ajal ei saa tööd teha ja sissetulek jääb saamata. Töölepingu lisas olid pooled leppinud kokku välislähetuse tunnitasu.

Ekslik on kohtute seisukoht, et töötaja töötasu sõltus tehtud töö mahust, efektiivsusest ja kvaliteedist ning ühiku hinnast. Kohtud hindasid seejuures valesti esitatud tõendeid. Samuti jättis ringkonnakohus valesti rahuldamata töötaja ülesütlemishüvitise nõude ja rahuldas tööandja ülesütlemise tühisuse tuvastamise hagi.

Töötaja töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv, kuna töötasu maksmisega viivitamine ja päevaraha maksmata jätmine on töölepingu oluline rikkumine TLS § 91 lg 1 tähenduses. Päevaraha on võrdsustatud töötasuga, mistõttu on selle maksmisega viivitamine töölepingu ülesütlemise alus sõltumata võimalikust aegumisest. Erakorralise ülesütlemise kehtivuse kontrollimisel tuleb arvestada kogu rahalise kohustusega, mille tööandja oli töötajale võlgu, st mh nõuetega, mis saadeti maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks, samuti sellega, et tööandja oli ühepoolselt muutnud töölepingus kokkulepitud tööd ja tasu.

13.Tööandja palub vastukassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse töötaja viivisenõude rahuldamise osas.

Töötaja kasuks väljamõistetud töötasu viivise nõue on aegunud, sest ta ei esitanud seda TLS §-s 31 sätestatud tähtaja jooksul. Viivisenõue aegub põhinõudest sõltumatult.

14.Pooled vaidlevad teineteise kaebusele vastu. Töötaja palub jätta tööandja vastukassatsioonkaebuse läbi vaatamata, kuna see on esitatud pärast TsMS § 673 lg-s 4 sätestatud tähtaega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 15. Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb TsMS § 692 lg 5 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu töötaja päevaraha, töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise ja nendelt arvutatava viivise nõuete ning tööandja töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas tuleb asi saata TsMS § 691 p 4 järgi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Kohtute otsused jäävad muutmata osas, milles jäeti rahuldamata töötaja 1497 euro 78 sendi suuruse töötasu ja sellelt arvutatud viivise nõue. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ka osas, milles 6(12) 2-19-9129 rahuldati tööandjalt töötaja kasuks väljamõistetud 263 euro 39 sendi suuruselt töötasult arvutatud viivise nõue ning saadeti maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks töötaja 25. veebruari 2020. a hagiavalduses esitatud nõuded.

Töötaja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tööandja vastukassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

16.Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja kaebuste ulatust (I), seejärel töötaja rahalisi nõudeid tööandja vastu (II) ja tööandja töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõuet töötaja vastu (III) ning lõpuks lahendab menetluslikud küsimused (IV).

I 17. Praeguses asjas nõudis töötaja tööandjalt töötasu 1761 euro 17 sendi, päevaraha 1207 euro 98 sendi, kolme kuu keskmise töötasu suuruse ülesütlemishüvitise ja viivise väljamõistmist ning tööandja nõudis oma hagis töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamist. Lisaks on töötaja esitanud maakohtule tööandja vastu toidukulude, puhkusetasu ja puhkusehüvitise nõuded, mida ta ei olnud töövaidluskomisjonis tööandja vastu esitanud, ning töötasu ja ületunnitöö tasu nõuded, mida oli töövaidluskomisjonis nõudnud väiksemas ulatuses. Maakohus leidis, et töötaja on lisanõudeid esitades hagi muutnud, ega nõustunud sellega.

18.Maakohus mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja töötasu 263 eurot 39 senti. Ringkonnakohus jättis selles osas maakohtu otsuse muutmata. Kuna pooled ei ole märgitud osas ringkonnakohtu otsust vaidlustanud, on ringkonnakohtu otsus TsMS § 655 lg 2 p 1 järgi selles osas jõustunud.

19.Maakohus mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitisena töötaja ühe kuu keskmise töötasu, kuid jättis rahuldamata tema suuremas ulatuses esitatud töötasu ja hüvitise nõuded ning päevaraha ja viivise nõuded. Samuti jättis maakohus rahuldamata tööandja töölepingu erakorralise ülesütlemise vaidlustamise hagi. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega tuvastas, et töötaja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, luges töölepingu lõppenuks tema korralise ülesütlemisega, jättis töötaja ülesütlemishüvitise nõude rahuldamata ning mõistis tööandjalt välja töötaja töötasult arvutatud viivise. Lisaks saatis ringkonnakohus maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks töötaja nõuded, mida ta ei olnud töövaidluskomisjonis tööandja vastu esitanud või oli esitanud väiksemas ulatuses.

Töötaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles tema hagi jäi rahuldamata ja osa nõudeid saadeti maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Tööandja vaidlustab vastukassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse töötasult väljamõistetud viivise osas.

Eeltoodu kohaselt vaidlevad pooled kassatsiooniastmes töötaja rahaliste nõuete, sh 1497 euro 78 sendi suuruse töötasu, 1207 euro 98 sendi suuruse päevaraha, ülesütlemishüvitise ja viivise, samuti töövaidluskomisjonile esitamata või teistsuguses suuruses esitatud rahaliste nõuete maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks saatmise ning töötaja erakorralise ülesütlemise kehtivuse üle.

20.Töötaja leiab, et tööandja vastukassatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata, kuna kaebust ei esitatud TsMS § 673 lg-s 4 sätestatud tähtaja jooksul. Kolleegium selgitab, et vastukassatsioonkaebuse esitamise 14-päevane tähtaeg hakkab kulgema kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruse vastustajale kättetoimetamisest (Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 25). Riigikohus toimetas töötaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruse tööandjale kätte 28. juunil 2021. Kuna tööandja esitas vastukassatsioonkaebuse Riigikohtule 12. juulil 2021, s.o tähtaja viimasel päeval, on see kaebus tähtaegne.

7(12) 2-19-9129 II 21. Maakohus, rahuldades selles tsiviilasjas lahendatud töötasunõude 263 euro 39 sendi ulatuses, jättis ülejäänud töötasu ja sellelt arvutatud viivise nõude rahuldamata. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata.

Kooskõlas TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatuga kohtute tuvastatud asjaoludest lähtudes leiab kolleegium, et 1497 euro 78 sendi suurune töötasu, mida töötaja nõudis tööandjalt välislähetusse ja tagasi sõidu ning lõunapauside aja eest, jäeti tööandjalt põhjendatult välja mõistmata. Kohtute tuvastatu kohaselt ei olnud pooled leppinud kokku, et tööandja maksab töötajale teeloleku ja lõunapauside eest töötasu. Töötasu makstakse töö eest (TLS § 5 lg 1 p 5 ja § 28 lg 2 p 2).

Kassatsioonkaebus ei anna alust asuda seisukohale, et kohtud on materiaalõiguse norme valesti kohaldanud või menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Selles osas järgib kolleegium ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid (TsMS § 689 lg 5).

22.Maakohus jättis rahuldamata töötaja 1207 euro 98 sendi suuruse päevaraha nõude ning 263 euro 39 sendi suuruselt töötasult arvutatud viivise nõude, leides, et need nõuded on TLS § 31 järgi aegunud.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et töötaja päevarahanõue on viidatud sätte kohaselt aegunud, kuid leidis erinevalt maakohtust, et töötasult arvutatud viivise nõue ei ole aegunud, sest sellele kohaldub TLS § 29 lg 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ei ole põhjendatud päevarahanõude aegumise osas, kuid on põhjendatud töötasult arvutatud viivise nõude osas.

22.1. Enne 1. jaanuari 2018 kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 järgi oli töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidlusorganisse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud sama paragrahvi teises ja kolmandas lõikes ettenähtud juhul. ITVS § 6 teine lõige sätestas töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõude 30-kalendripäevase aegumistähtaja ning kolmas lõige töötasunõude kolmeaastase aegumistähtaja. Kolleegium on eeltoodud sätteid tõlgendades avaldanud seisukohta, et seadusandja sätestas erandid üldisest neljakuulisest tähtajast numerus clausus'e põhimõttel ning kõigi muude töösuhtest tulenevate võimalike nõuete esitamise tähtaeg on neli kuud (Riigikohtu 19. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-04, p 44). Samuti on kolleegium leidnud, et ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud erandlik kolmeaastane aegumistähtaeg kohaldub üksnes töötasunõudele (vt nt Riigikohtu 2. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-05, p 18; 13. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09, p 13; 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-11, p 15). Seejuures on kolleegium selgitanud, et kuna töötasu makstakse töö eest ning päevaraha töötaja teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest, ei ole päevaraha samastatav töötasuga (Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 20). Viivisenõudele neljakuulise aegumistähtaja kohaldamist on kolleegium põhjendanud eelkõige sellega, et üksnes seose kaudu, et töötasu maksmisega viitamine toob tööandjale kaasa viivise maksmise kohustuse, ei saa töötasunõude esitamise kolmeaastast tähtaega laiendada viivisenõudele (3-2-1-112-04, p 44). Seega kohaldus enne 1. jaanuari 2018 kehtinud ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg üksnes töötasunõudele.

22.2. Alates 1. jaanuarist 2018 kehtiva TLS § 31 järgi on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidlusorganisse pöördumiseks neli kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Tegemist on tehingust tulenevate nõuete aegumise erisättega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 ja § 146). Erinevalt ITVS § 6 lg-st 1 ei sätesta alates 1. jaanuarist 2018 kehtiv TLS § 31 neljakuulisest tähtajast tehtavate erandite ammendavat loetelu, samas on sellest tähtajast nähtud seadusega ette 8(12) 2-19-9129 mitmeid erisusi. Sarnaselt varasemale sätestab TLS § 105 lg 1 töölepingu ülesütlemise vaidlustamise 30-kalendripäevase tähtaja ning TLS § 29 lg 9 töötasu nõude esitamise kolmeaastase tähtaja. Lisaks sätestab TLS § 74 lg 4 tööandja kahju hüvitamise nõude 12-kuulise aegumistähtaja, samuti kohalduvad osale töösuhtest tulenevatele nõuetele TsÜS-is sätestatud üldised aegumistähtajad (nt TLS § 40 lg-d 1 ja 5 koostoimes VÕS § 628 lg-tega 2–5) ning nt puhkusehüvitise nõude esitamine on seotud põhipuhkuse nõude üheaastase aegumistähtajaga (TLS § 71 ja § 68 lg 6).

22.2.1. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud kohtute seisukoht, et töötaja päevarahanõudele kohaldub TLS §-s 31 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg. Ainuüksi töötasu ja päevaraha olemuse erinevus või eesmärk distsiplineerida pooli esitama oma nõuded õigusselguse saavutamiseks võimalikult kiiresti ei anna kolleegiumi arvates alust kohaldada TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud üldisest aegumistähtajast oluliselt lühemat tähtaega. TLS § 31 tuleb selle kohaldamiseks tõlgendada mh süstemaatiliselt.

Töötaja õiguse saada välislähetuse korral päevaraha, näeb ette töötaja kulude ja kahju hüvitamist reguleeriv TLS § 40. TLS § 40 lg-te 1 ja 5 kohaselt võib töötaja nõuda tööülesannete täitmisel tekkinud kulude ja kahju hüvitamist VÕS § 628 lg-te 2–5 järgi. Need sätted ei näe ette erisusi TsÜS 10. ptk-s sätestatud aegumistähtaegadest. Seega on töötaja tööülesannete täitmisel tekkinud kulude ja kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaeg vähemalt kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1, § 150 lg 1). VÕS § 628 ja TsÜS § 146 lg 1 reguleerivad ka käsundisaajale tasu maksmise ning kulude ja kahju hüvitamise nõude esitamist ja aegumist. Tööleping on käsunduslepingu alaliik ning sellele kohaldatakse erisätete puudumise korral võlaõigusseaduses käsunduslepingu kohta sätestatut (TLS § 1 lg 3, VÕS § 1 lg 1). Kolleegiumi hinnangul, ei ole mõistlikult põhjendatav seisukoht, et töötaja välislähetuse päevaraha nõue aegub töötaja töölähetuse ja käsundisaaja kulude ja kahju hüvitamise nõudest lühema tähtaja jooksul. Arvestades, et ka töötaja töötasu ja käsundisaaja tasu nõude aegumistähtajad on samasugused (vrd TLS § 29 lg 9 ja TsÜS § 146 lg 1), ei oleks õige, kui töötaja päevarahanõude aegumistähtaeg on oluliselt lühem.

Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg kohaldub ka TLS § 40 lg 2 teises lauses sätestatud välislähetuse päevaraha nõudele.

22.2.2. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et töötasult arvutatava viivise nõudele kohaldub TLS § 29 lg-s 9 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Kolleegium järgib selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 689 lg 5), lisades, et töötasult arvutatud viivise nõudele ei ole põhjendatud kohaldada TLS § 31 ainuüksi seetõttu, et töötasu ja viivise maksmise eesmärk on erinev (vt ka otsuse p-d 22.1–22.2.1).

22.3. Eeltooduga arvestades peab maakohus asja uuel lahendamisel võtma põhjendatud seisukoha töötaja päevarahanõude aegumise kohta, tehes esmalt kindlaks päevaraha sissenõutavaks muutumise aja. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et päevarahanõue muutub sissenõutavaks palgapäeval.

Tööülesannete täitmisel kantud kulud hüvitatakse töötajale VÕS § 628 lg-te 2–4 järgi. Kokkulepe kulude hüvitamise kohta töötasu arvel on tühine (TLS § 40 lg 1). Lisaks on töötajal TLS § 40 lg 2 järgi õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist ning välislähetuse korral ka välislähetuse päevaraha. Kuivõrd töötajal on õigus nõuda kulutuste hüvitamist ja päevaraha lisaks töötasule, muutuvad need nõuded üldjuhul sissenõutavaks koos töötasunõudega palgapäeval (VÕS § 628 lg-d 1 ja 2 koostoimes TLS § 28 lg 2 p-ga 2, § 33 lg-ga 1 ja TLS § 40 lg-tega 1 ja 2).

Sarnaselt kulude hüvitamise regulatsioonile on välislähetuse päevaraha eesmärk samuti eelkõige töötaja kulude hüvitamine (vt otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 20). Seetõttu kohaldub ka 9(12) 2-19-9129 päevarahale TLS § 40 lg-s 4 sätestatud õigus nõuda tööandjalt mõistliku aja jooksul enne lähetust ettemakset ning keelduda lähetusest, kui tööandja ei ole seda mõistliku aja jooksul teinud. Kolleegium leiab, et päevaraha ja kuluhüvitise nõuded muutuvad sissenõutavaks palgapäeval ka juhul, kui töötaja on nõudnud ettemakset TLS § 40 lg 4 alusel, kuid tööandja ei ole ettemakset teinud ja töötaja ei ole töölähetusest keeldunud. Hea usu põhimõttega kooskõlas ei oleks olukord, kus ettemakse saamata jäämise korral sõltub päevaraha ja kuluhüvitise sissenõutavaks muutumise aeg ja seega ka aegumistähtaja möödumine sellest, kas töötaja on nõudnud ettemakset. Nii olukorras, kus töötaja ei nõudnud tööandjalt ettemakset, kui ka juhul, kui ta läks pärast ettemakse nõudmist lähetusse ilma tööandjalt ettemakset saamata, on töötaja ettemaksest loobunud. Sellisel juhul ei oleks põhjendatud, et ettemakse nõudmise, kuid saamata jäämise korral muutuks töötaja nõue sissenõutavaks varem kui siis, kui ta ei nõudnud ettemakset.

23.Tuvastades töötaja töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse, mõistis maakohus tööandjalt TLS § 100 lg 4 alusel välja töötaja ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise. Ringkonnakohus leidis seevastu, et töötaja erakorraline ülesütlemine on tühine, ning jättis tema hüvitisnõude rahuldamata.

Vastuseks töötaja kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et maakohus lahendab tema TLS § 100 lg 4 alusel esitatud hüvitisnõude asja uuel läbivaatamisel juhul, kui ta asub seisukohale, et töötaja erakorraline ülesütlemine on kehtiv (vt otsuse p-d 25–29).

24.Ringkonnakohus saatis õigesti maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks töötaja 25. veebruaril 2020 maakohtule esitatud toidukulude, puhkusetasu ja puhkusehüvitise nõuded, mida ta ei olnud töövaidluskomisjonis esitanud, ning töötasu ja ületunnitöö tasu nõuded, mille oli esitanud kohtule töövaidluskomisjonis esitatust suuremas ulatuses. Kohtule esitatud töövaidluskomisjoni menetlemata nõuded võivad olla käsitatavad iseseisva hagiavaldusena (vt Riigikohtu 28. mai 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-08, p 15).

III 25. Kohtud tuvastasid, et tööandja rikkus töölepingut, sest, arvestades töötaja tööaega valesti, jättis talle maksmata osa töötasust ning välislähetuse päevaraha. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole piisavalt põhjendanud oma seisukohta, et tööandja rikkumised ei andnud töötajale õigust öelda töölepingut erakorraliselt üles TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 442 lg-t 8, § 639 lg-t 1 ja § 654 lg-d 4 ja 5.

26.Töölepingu erakorralise ülesütlemise eeldus on nii VÕS § 196 kui ka TLS § 87 järgi mõjuva põhjuse olemasolu. Töötaja võib töölepingu VÕS § 196 lg 1 ja TLS § 91 lg 1 alusel mõjuval põhjusel üles öelda, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlema poole huve arvestades ei või lepingu jätkamist mõistlikult nõuda. TLS § 91 lg 1 järgi on töölepingu erakorralise ülesütlemise mõjuv põhjus ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks (vt Riigikohtu 29. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-12, p 11). Samuti tuleneb VÕS §-st 196 ja TLS §-st 91 töötaja õigus öelda tööleping erakorraliselt üles tööandja olulise rikkumise tõttu.

27.Lepingurikkumised, mida saab esmajoones pidada oluliseks, on sätestatud VÕS § 116 lg-s 2.

Need kohalduvad VÕS § 1 lg 1 järgi ka töölepingu rikkumise korral. Lisaks sisaldab TLS § 91 lg 2 näitliku loetelu tööandja kohustuste olulistest rikkumistest, mis võivad olla töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks. Muu hulgas on töötajal õigus öelda tööleping erakorraliselt üles, kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega (TLS § 91 lg 2 p 2). Eelkõige on töötaja huvi töösuhtes püsimiseks saada töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal (TLS § 1 lg 1 koostoimes § 28 lg 2 p-ga 2).

Töötasu maksmise kohustuse rikkumise korral võib töötaja sattuda sissetulekust osalise või täieliku 10(12) 2-19-9129 ilmajäämise tõttu raskesse majanduslikku olukorda. Sellest tulenevalt saab tööandja töölepingu rikkumine olla nii töötasu maksmata jätmine, töötasu maksmisega viivitamine kui ka kokkulepitust väiksema töötasu maksmine. Seega on töötajal õigus tööleping erakorraliselt üles öelda TLS § 91 lg 2 p 2 alusel, kui tööandja rikub oluliselt töötasu maksmise kohustust.

TLS § 91 lg-s 2 sätestatud töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjused ei välista töölepingu erakorralist ülesütlemist tööandja muude lepingurikkumiste tõttu, mh nt tööaja vale arvestamise või välislähetuse päevaraha maksmata jätmise tõttu. Ka nendel juhtudel on töötajal õigus öelda tööleping erakorraliselt üles, kui tegemist on olulise lepingurikkumisega. Rikkumise olulisuse hindamisel saab kohus mh arvestada VÕS § 116 lg-s 2 sätestatuga.

28.Ringkonnakohus, võrreldes üksnes töötajale makstud ja maksmata jäänud töötasu suurust, ei hinnanud, kas tööandja töötasu maksmise kohustuse rikkumine oli oluline rikkumine VÕS § 116 lg 2 järgi. Jättes tähelepanuta, et TLS § 91 lg 2 ei sätesta tööandja oluliste rikkumiste ammendavat loetelu, ei hinnanud ringkonnakohus ka seda, kas ka tööaja vale arvestamise ja päevaraha maksmata jätmisega rikkus tööandja oma kohustusi VÕS § 116 lg 2 ja TLS § 91 lg 2 tähenduses oluliselt. Kolleegiumi hinnangul võivad kirjeldatud rikkumised sõltuvalt asjaoludest olla koos või eraldi võetuna töölepingu olulised rikkumised. Sarnaselt kokkulepitud töötasu saamisele võib tööaja nõuetekohane arvestamine ja päevaraha saamine olla töötaja huvi püsimise eeldus lepingu täitmise vastu (vt otsuse p 27).

Eriregulatsioonina VÕS § 196 lg-st 2 ei näe TLS ette töötaja kohustust anda enne töölepingu erakorralist ülesütlemist tööandjale töölepingu nõuetekohaseks täitmiseks täiendavat tähtaega (vrd TLS § 88 lg-s 3 sätestatud tööandja hoiatamiskohustus). Samas võivad asjaolud, et töötaja on juhtinud tööandja tähelepanu sellele, et tema hinnangul rikub tööandja töölepingus kokkulepitud või seaduses sätestatud kohustusi, või andnud tööandjale täitmiseks täiendava tähtaja, anda aluse lugeda tööandja rikkumised oluliseks. Lisaks võivad pooled, arvestades TLS §-s 2 sätestatut, leppida ka kokku, millised töölepingu rikkumised on käsitatavad olulise rikkumisena TLS § 91 lg 2 tähenduses.

29.Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus kooskõlas eeltooduga võtma põhjendatud seisukoha, kas töötaja töölepingu erakorralise ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud. Kui maakohus leiab, et töötajal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, tuleb ülesütlemine lugeda TLS § 85 lg 4 järgi korraliseks alates ajast, mil see oleks lõppenud TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaega järgides (vt ka Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 11). Töölepingu ülesütlemise kehtivuse korral peab maakohus lahendama ka töötaja TLS § 100 lg 4 alusel esitatud hüvitisnõude (vt ka otsuse p 23).

IV 30. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel maakohtu otsustada.

31.Alates 1. jaanuarist 2022 kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 alusel kohaldub praeguses asjas kautsjoni tagastamisele enne 1. jaanuari 2022 kehtinud regulatsioon.

Kuna töötaja oli kautsjoni tasumisest vabastatud, ei ole alust temale kautsjonit tagastada (TsMS § 149 lg 4 esimene lause). Vastukassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tööandja tasutud kautsjon arvata riigituludesse (TsMS § 149 lg 4 teine lause).

32.Töötajale Riigikohtus riigi õigusabi osutanud vandeadvokaat Anti Aasmaa esitas taotluse, milles palub mõista riigieelarvest välja tööandja vastukassatsioonkaebusega tutvumise ja sellele vastuse koostamise kulu 97 eurot 20 senti (sh käibemaks). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb 11(12) 2-19-9129 rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-dest 22 ja 23 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määrusest nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (õigusabi osutamise ajal kehtinud redaktsioonis). Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur. (allkirjastatud digitaalselt) 12(12)

Õigusnõustaja

Puhkus ja puhkusetasu: õigused ja arvutamine

Tööandja ei maksa palka: kuidas töötasu kätte saada

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.