2-14-61508/52

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-14-61508 Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), liikmed Liis Arrak, Kaupo Paal Tsiviilasi VL hagi Osaühing Alfatre Cargo vastu võla ja viivise väljamõistmiseks Otsuse tegemise aeg ja koht 15.05.2017, Tallinn Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 17.10.2016 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik VL apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 6561,12 eurot Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja VL (isikukood XXXXXXXXX), lepingulised esindajad Danil Lipatov ja Jelena Karžetskaja Kostja Osaühing Alfatre Cargo (registrikood 10572007), lepinguline esindaja Tarvo Ilves RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 17.10.2016 otsus ja saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2.Apellatsioonkaebus rahuldada.

3.Menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse 1 lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud 1. VL (hageja) esitas 25.11.2014 Harju Maakohtule hagiavalduse Osaühing Alfatre Cargo (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 8628,07 eurot ja viivise 2133,29 eurot.

15.01.2015 vähendas hageja oma põhinõuet 6071,61 euroni ja palus kostjalt välja mõista viivise 7,29 eurot ning alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

2.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on poolte vahel 24.09.2002 sõlmitud suuline tähtajatu laenuleping. Vastavalt lepingule sai kostja 24.09.2002 sularahas 95 000 krooni, mille kohta väljastati kviitung/arve, mille allkirjastas kostja raamatupidaja, ning 10.10.2002 kanti kostja kontole 40 000 krooni (selgitusega krediidileping 24.09.2002), mida kinnitab panga maksekorraldus. Seega sai kostja lepingu alusel laenu 135 000 krooni. Laenulepingu sõlmimisel ei leppinud pooled kokku laenu tagastamise tähtajas. 16.09.2014 saatis hageja kostjale teate, millega ütles laenulepingu 16.09.2014 üles. Tulenevalt VÕS § 398 lg 1 muutus hageja nõue laenu tagastamiseks sissenõutavaks 17.11.2014.

Hageja nõuab kostjalt laenatud 95 000 krooni (6071,61 euro) tagastamist.

Kostja leiab ekslikult, et laenulepingu summa vastuvõtja (ehk kostja raamatupidaja) ei olnud pädev isik. On tava, et rahaliste vahendite vastuvõtmist/sissetulekut kinnitava dokumendi allkirjastab asutuse raamatupidaja, mitte juhatuse liige. Sellise praktika olemasolu firmal kinnitavad ka kostja poolt koos vastusega esitatud koopiad kassa sissetuleku orderitest. Orderid on kinnitatud pearaamatupidaja poolt, samasugune allkiri on ka hageja poolt esitatud kviitungil. Hageja edastas rahalised vahendid firma esindajale (kostjale) asutuse ruumides kostja seadusliku esindaja juuresolekul ning tehingu kinnitamiseks on hageja saanud allkirjastatud ja tembeldatud kviitungi kostja raamatupidajalt LM-lt, kes on kostja seadusliku esindaja ema.

Kostja vastuväited ja põhjendused 3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4.Kostja ei vaidle, et 10.10.2002 andis hageja kostjale 40 000 krooni ettevõtte Alfatrucks OÜ käivitamiseks. Nimetatud summa tagastas kostja hagejale 30.11.2007.

Hageja poolt esitatud kviitung/arve 95 000 krooni laenamise kohta kannab küll kostja ettevõtlustemplit, kuid hageja poolt väidetavat laenulepingut ei ole hageja ja kostja vahel sõlmitud ning kostja ei ole saanud hagejalt laenu summas 95 000 krooni. Lepingute sõlmimise ja rahaliste vahendite vastuvõtmise õigus oli ettevõtte nimel ainult seaduslikul esindajal AM-l ning AM ei ole sõlminud hagejaga ühtegi laenulepingut summa 95 000 krooni saamiseks ega ole andnud ühelegi isikule volitusi rahaliste vahendite vastuvõtmiseks.

Hageja nõude aluseks oleva kviitungi on väidetavalt allkirjastanud LM, seega ei ole võimalik väita, et laenuleping sõlmiti kostja ja hageja vahel. Ainuüksi hageja väide, et LM oli kostja juhatuse liikme ema, ei tähenda, et tal oleks olnud õigust tegutseda kostja nimel ja huvides. Kostjal puudus kõnesoleval ajal palgaline raamatupidaja ning teenust osteti sisse Ivori-Büroo OÜ-lt. Väidetav laenusumma ei ole kajastatud kostja bilansis ning hageja esitatud tõend ei ühti kostja ettevõtluses nimetatud perioodil kasutuses olnud sissetuleku orderitega.

Väidetava laenulepingu lõpetamise teadet ei ole kostjale kätte toimetatud ei e-kirja ega tähitud kirjaga.

Seega, kui poolte vahel oleks laenulepinguline suhe, siis ei ole seda lõpetatud.

2 5. Kostja esitas taotluse asjas vaheotsuse tegemiseks, põhjendusega, et hageja nõue on põhjendamatu ning aegunud.

Menetluse edasine käik 6. Harju Maakohus jättis 27.04.2015 lõppotsusena tehtud vaheotsusega hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 10.02.2016 otsusega maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus leidis, et kuna maakohus tuvastas, et hageja laenulepingust tulenev nõue ei ole aegunud, tuleb menetlust jätkata ning lahendada vaidlus sisuliselt.

Maakohtu otsus ja põhjendused 7. Maakohus jättis asja uuel läbivaatamisel hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise summas 787,50 eurot.

8.Maakohtu lahendi kohaselt on vaidluse peamine küsimus selles, kellega suuline laenuleping sõlmiti, vähemtähtis on, kelle allkiri on kviitung/arvel. Suulise laenulepingu sõlmimine (aga ka raha üleandmine) on olemuslikult võimalik nii kostja seadusliku esindaja kui ka raamatupidajaga, kui hageja sai eeldada, et too tegutses kostja nimel (TsÜS § 116 lg 1 ja 2, § 117 lg 2).

Hageja on väitud, et ta on sõlminud laenulepingu kostja kui juriidilise isikuga, kuid kostja raamatupidaja LM vormistas kviitungi laenu saamise kohta kostja seadusliku esindaja juuresolekul ja korraldusel. TsÜS § 118 lg 1 ja 2 ning § 129 lg 1 tuleneb, et kui isik on teinud tehingu esindusõigust omamata, võib isik, kelle nimel tehing tehti, tehingu heaks kiita. Eelnevast tulenevalt on võimalik kostja raamatupidaja kaudu suulise laenulepingu sõlmimine ka selliselt, et selle sõlmis kostja juhatuse liige heakskiiduga.

Seega ei ole tähtsust kostja vastuväitel, et tal polnud väidetava raamatupidajaga töölepingut. Kostja tõend (tl 102 I kd) ei ole samuti asjassepuutuv, kuna ei näita raamatupidamisteenuse osutamist väidetava laenu andmise hetkel. Kassa sissetulekuorderite koopiatest (tl 49-51 I kd) nähtub, et need on vormistatud nii masinakirjas kui käsikirjaliselt ning visuaalsel vaatlusel on hageja poolt esitatud 24.09.2002 numbrita kviitung/arve (tl 7 I kd) vormistatud sama käekirjaga, mis kostja poolt esitatud käsikirjalised kassa sissetulekuorderid. Samuti on kostja poolt esitatud kassa sissetulekuorderitel allkiri real „pearaamatupidaja“, millest iga mõistlik isik järeldaks äriühingus pearaamatupidaja või vähemalt raamatupidaja olemasolu.

Seega võib teha järelduse, et hageja poolt esitatud kviitung/arve on allkirjastatud kostja raamatupidaja poolt ning hageja on põhjendatult seisukohal, et kviitung/arve rahaliste vahendite vastuvõtmist/sissetulekut kinnitava dokumendi võib allkirjastada ka asutuse raamatupidaja, mitte juhatuse liige, kuid see ei tähenda, et kostja raamatupidaja on sõlminud kostja nimel laenulepingu.

9.Hageja ei ole tõendanud, et kostja raamatupidaja tegutses väidetava laenu andmisel/laenu andmise kviitungi vormistamisel kostja nimel ja/või kostja seadusliku esindaja juuresolekul ja korraldusel ehk volitusel või hilisemal heakskiidul. Hageja poolt tõendina esitatud kviitung/arve ja maksekorraldus eelnimetatud asjaolusid ei tõenda. Eelnimetatud asjaolusid ei saa tuvastada ka muudest asjas esitatud tõenditest, s.o eelkõige kostja poolt esitatud kassa sissetulekuorderitest.

Seega ei ole hageja tõendanud, et hageja ja kostja vahel on 24.09.2002 sõlmitud suuline laenuleping 95 000 krooni osas, samuti pole tõendatud nimetatud summa kostjale üleandmine. Hageja tõendid (tl 7 I kd) koostoimes kostja tõenditega (tl 52, 53 I kd) ei tõenda seda, et 24.09.2002 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale sularahas laenu. Viide maksekorraldusel olevale krediidilepingule ei ole aluseks tuvastamaks 24.09.2002 laenulepingu sõlmimist ja/või 95 000 krooni 3 üleandmist hagejalt kostjale. Hageja ei ole tõendanud, et 95 000 krooni ja 40 000 krooni oli kostjale antud ühe laenulepingu alusel. Suulise lepingu puhul kannab kokkuleppele tuginev pool kokkuleppe olemasolu tõendamise riski.

10.Poolte seisukohti ja tõendeid selles osas, mis puudutab lepingu ülesütlemist, kohus ei analüüsi.

11.Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 ja 2 alusel hageja kanda. Hagejalt tuleb kostja menetluskulude nimekirja alusel (tl 57-59 I kd; 47-52 II kd) välja mõista kostja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud summas 787,50 eurot.

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus 12. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt välja põhivõlgnevus summas 6071,61 eurot, viivis põhivõlgnevuselt 7,29 eurot ning viivised alates 22.11.2014 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jätta kostja kanda.

13.Maakohus rikkus TsMS § 348 lg 2, mis kohustab kohut hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt ja TsMS § 348 lg 3 teist lauset ning TsMS § 351 lg 2, mis paneb kohtule kohustuse tagada pooltele võimalus esitada õigel ajal ja täielikult oma seisukoht kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta. Asja ammendava arutamise kohustus tähendab muu hulgas kohtu kohustust selgitada pooltele asjas tõendamist vajavaid asjaolusid ning tõendamise koormust. TsMS § 351 lg 1 tulenevalt peab kohus arutama pooltega ka hageja nõude võimalikku õiguslikku kvalifikatsiooni (RKTKo nr 32-1-114-08, p 14).

Eelmenetluses pidanuks kohus hageja nõude kvalifitseerimisel ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama (TsMS § 329 lg 3 ja 4, § 348 lg 1, § 351). Kui maakohtu hinnangul olid hageja nõuded ebaselged või tõendamata, siis ka sellele oleks pidanud maakohus eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ning andma võimaluse nõuete selgitamiseks ja lisatõendite esitamiseks. Eelnev on maakohtu poolt tegemata.

14.Maakohus korraldas asja arutamise istungil, teatamata pooltele, et eelmenetlus on lõppenud ja korraldav istung on põhiistung. Põhiistungi kestel selgitas kohus pooltele, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama. Lähtudes kohtu selgitustest palus hageja lubada koguda ja esitada täiendavaid tõendeid, kuid kohus jättis taotluse rahuldamata, põhjendades seda eelmenetluse lõpetamisega. Hageja esitas vastuväite kohtu tegevusele, mille kohus lahendas kohtuistungil, kuid jättis vastava määruse tegemata (TsMS § 333 lg 1).

15.Jättes täitmata TsMS § 392 lg 1 p-des 1–4 sätestatud eelmenetluse ülesanded, tegi kohus olulises ulatuses üllatusliku otsuse. Ainult pärast hinnangu andmist võib kohus määrata viimase aja lõppseisukoha ja tõendite esitamiseks.

16.Maakohus leidis vaidlustatud lahendis, et TsÜS § 118 teine lõige võimaldab lugeda volituse antuks, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust.

Sellest saab teha järelduse, et raamatupidaja tegutses esindajana. Aga võttes arvesse raamatupidaja töökohustusi ja pädevust on võimalik järeldada, et ta võiks vormistada kviitungi ainult juhataja korraldusel. Seega, kassa sissetulekuorderi olemasolu tõendab nii lepingu sõlmimist (faktiliselt raha saamist) kui ka juhatuse korraldust. Seega kohaldas maakohus vääralt raamatupidamise seaduse sätteid ning andis vale hinnangu esitatud tõendile.

4 17. Hageja nõue on tõendatud. Vastavalt raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 on raamatupidamise algdokument, mis vastab seadusega sätestatud nõuetele, majandustehingu toimumist kinnitav dokument. Seega, kui hageja esitatud kviitung/arve (tegelikult kassa sissetuleku order) on vormistatud vastavalt RPS sätestatud reeglitele, siis loetakse see kviitung majandustehingu toimumist kinnitavaks dokumendiks ehk raha sissetuleku/kättesaamise tõendiks. Vastavalt raamatupidamise sise-eeskirjale iga sularaha tehingu kohta koostatakse kassa sissetuleku või väljamineku order. Sissemakse tegijale jääb tõendiks sissetulekuorderi teine osa. Seega on kassa sissetulekuorderi teine osa ainus võimalik tõend, millega isik võib tõendada firmale sularaha üleandmist. Hageja esitas kohtule temale jäetud sissetulekuorderi teise osa, millega tõendab tehingu toimumist ehk sularaha kostja raamatupidaja poolt vastuvõtmist.

18.Maakohus mõistis hagejalt välja kõik kostja menetluskulud, vaatamata sellele, et need olid esitatud hilinemisega. Kostja ei esitanud enne kohtuvaidluste algust oma kõigi kulude kohta kirjalikku menetluskulude nimekirja (TsMS § 176 lg 1 ja lg 8), mistõttu puudus hagejal võimalus esitada kulude osas oma seisukohta. Kostja esitas menetluskulude nimekirja 16.09.2016. Maakohus pidi juhindudes TsMS § 176 võtma menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel aluseks enne kohtuvaidluste algust esitatud menetluskulude nimekirjad.

Vastus apellatsioonkaebusele 19. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht 20. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Tsiviilasi tuleb saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks (TsMS § 657 lg 3).

21.24.09.2002 andis hageja hagiavalduse kohaselt suulise laenulepingu alusel kostjale 95 000 krooni.

Hageja tõendas laenu andmist kassa sissetuleku orderiga, millele on väidetavalt alla kirjutanud kostja raamatupidaja. Hageja väitis, et kassa sissetuleku orderi allkirjastas kostja raamatupidaja LM.

22.Kostja vaidles vastu laenu saamisele hagejalt. Samuti väitis kostja, et üksnes kostja ettevõtlustempli kasutamine orderil ei kinnita laenu andmist. Kostja ei eitanud, et kassa sissetuleku orderi võis väljastada LM, kuid väitis, et ta ei olnud õigustatud hagejaga laenulepingut sõlmima ega raha vastu võtma. Kostja väitis, et väidetava laenulepingu sõlmimise ajal tegeles kostja raamatupidamisega hoopis äriühing.

23.Seega taandub poolte vaidlus küsimusele, kas kassa sissetuleku order tõendab hageja poolt laenu andmist kostjale. Maakohus leidis, et sellega ei ole võimalik laenu andmist tõendada. Ringkonnakohus nimetatud seisukohaga ei nõustu.

24.Maakohus on õigesti viidanud TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatule, mille kohaselt, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Tegemist on nn talumisvolitusega ja see tuleb eelkõige kõne alla majandus- või kutsetegevuses kasutatavate isikute puhul, kelle positsiooni ning täidetavaid ülesandeid arvesse võttes võib mõistlikult eeldada, et isikule on antud volitus. Mõistlik eeldus esindusõiguse olemasolu kohta võib tekkida ka näiteks juhul, kui esindajale on kättesaadavad esindatava ametlikud blanketid, pitsat või muud sarnased vahendid. Seega leidis maakohus põhjendatult, et suulise laenulepingu sõlmimine 5 (aga ka raha vastuvõtmine) on võimalik nii kostja seadusliku esindaja kui ka raamatupidajaga, kui hageja sai eeldada, et too tegutses kostja nimel.

25.Maakohus on aga ebaõigesti jaganud tõendamiskoormuse ja selgitanud seda ebaõigesti pooltele, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine. Kassa sissetuleku order on dokument raha vastuvõtmise kohta, seega saab sellega põhimõtteliselt tõendada laenu andmist. Laenuleping on kahekülgne leping, millega võtavad endale kohustuse mõlemad pooled. Laenuandja üks põhikohustusi on laen väljastada ja lubada laenu kasutamist lepingus kindlaksmääratud perioodil, laenusaaja kohustus on laen tagastada.

26.Maakohus jättis tähelepanuta, et hagis toodud asjaolude õigsuse korral võib tegemist olla kostja kohustuse (laen tagastada) olemasolu tõendava dokumendiga (võladokumendiga) VÕS § 96 lg 1 mõttes või hageja kohustuse (laenusumma väljamaksmise) täitmist tõendava dokumendiga (nn täitmise kviitungiga) VÕS § 95 lg 1 mõttes. VÕS § 96 lg 1 I lause kohaselt, kui võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu tõendava dokumendi (võladokument), võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist. VÕS § 95 lg 1 I lause kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Nimetatud normi/normide kohaldamata jätmine on toonud endaga kaasa maakohtu poolse materiaalõiguse väära kohaldamise.

Mõlemad normid toovad endaga kaasa tõendamiskoormuse ümberpööramise.

27.Võladokumendiks võib olla igasugune dokument, mis kinnitab võlakohustuse olemasolu. VÕS § 96 lg 3 kohaselt, kui võladokument on võlgnikule tagastatud, siis eeldatakse, et kohustus on täidetud.

Sellest tulenevalt kehtib ka vastupidine eeldus: kui võladokument on võlausaldaja käes, tuleb eeldada, et võlgniku kohustus on täitmata. Sama tagajärg tõendamiskohustuse mõttes on täitmise kviitungil.

Kui käsitleda kassa sissetuleku orderit laenusaaja kohustuse - anda raha üle - täitmise kviitungina, siis eeldatakse, et kohustus on täidetud ning tõendamiskoormis täitmise mittetoimumise (VÕS § 95 lg 5) kohta läheb üle võlausaldajale ehk käesoleval juhul kostjale.

28.Hageja on esile toonud, et orderi väljastas talle LM, allkirjastades selle kui kostja pearaamatupidaja. Kostja on vaielnud vastu hageja väitele, et LM oli kostja raamatupidaja nimetatud perioodil. Kostja on avaldanud, et tal puudub info, kas eelmärgitud dokumendile kirjutas alla LM või mitte, seega ei eita kostja iseenesest asjaolu, et dokumendil võib olla LM allkiri. Samuti on kostja esile toonud, et hagejal võis olla ligipääs tema templile ja blankettidele vaidlusaluse dokumendi väljastamise perioodil. VÕS § 95 lg 4 kohaselt, kui võlausaldaja poolt väljaantud täitmise kviitungi annab võlgnikule üle isik, kes ei ole võlausaldaja, siis loetakse, et see isik on õigustatud võlgnikult kohustuse täitmist vastu võtma. Kviitungi üleandjat ei loeta õigustatuks kohustuse täitmist vastu võtma, kui võlgnik teadis või pidi teadma, et üleandja ei olnud õigustatud kohustuse täitmist vastu võtma, samuti kui kviitung oli võlausaldaja valdusest välja läinud tema tahte vastaselt. VÕS § 95 lg 4 kaitseb võlgnikku juhuks, kui võlgnikule annab võlauslaja väljaantud isiku üle isik, kes ei ole võlausaldaja. VÕS § 95 lg 4 teises lauses nimetatud asjaolude tõendamiskoormus on kostjal.

29.Maakohus on 31.08.2016 kohtuistungi protokolli kohaselt selgitanud hagejale, et ta peab tõendama kostjale sularaha üleandmise (II kd, tl 17 pöördel), mis iseenesest on õige, kuid hageja on nimetatu kohta tõendi kassa sissetuleku orderi näol juba esitanud. Maakohus on hagejale ebaõigesti selgitanud, et olemasolevate tõendite ja asjaolude pinnalt ei saa järeldada suulise laenulepingu sõlmimist, kuna kostja eitab selle sõlmimist ja sularaha saamist.

30.Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks. Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul anda kostjale võimalus tõendada tema poolt esile toodud asjaolusid, hagejale tuleb 6 omakorda anda võimalus esitada seisukohad tõendite suhtes ja vajadusel omapoolsed tõendid kostja väidete ümberlükkamiseks.

31.Kuigi menetluskulude jaotus otsustatakse asja uuel lahendamisel, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohus võis arvestada TsMS § 176 alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel kostja suulise taotlusega kohtuistungil ilma vastava nimekirjata. TsMS § 174 lg 1 II lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Seega on kulude hindamine nimekirja puudumisel võimalik ka toimiku materjalide põhjal. Käesoleval juhul esitas kostja taotluse suuliselt ja maakohtu istungi protokollist nähtub, et kohus vaatas istungil toimikut ja selgitas selle põhjal menetluskulude koosseisu.

Samuti on kohus küsinud hageja arvamust, kas hageja peab kostja poolt peale 15.01.2015 tehtud toiminguid kuue tunni ulatuses mõistlikeks ja põhjendatuteks. Seega anti hagejale võimalus oma seisukoha esitamiseks vastaspoole menetluskulude põhjendatusele ja vajalikkusele. Hageja ei taotlenud täiendava tähtaja andmist vastuväite esitamiseks kirjalikus vormis. Kuivõrd asi saadetakse tagasi maakohtule, on maakohtul asja uuel arutamisel võimalus anda pooltele tähtaeg kõigi menetluskulude ühtses dokumendis esitamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 7

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.