2-15-110027/32

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), liikmed Liis Arrak, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 31.05.2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-110027 Tsiviilasi MS hagi UM vastu võlgnevuse nõudes Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 17.10.2016 otsus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 5000 eurot Kaebuse esitaja ja kaebuse liik MS apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja MS (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja Kaspar Kamsakann Kostja UM (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON:

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse 1(12) lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 1. MS (hageja) esitas 07.05.2015 maksekäsu kiirmenetluse avalduse UM (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Seoses avaldusele esitatud vastuväitega anti 07.07.2015 määrusega nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 04.09.2015 esitas MS hagiavalduse, milles palus UM-lt välja mõista võlgnevuse 5000 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Päev pärast võlatunnistuse saamist (s.o 08.05.2012) võõrandas RS kostja vastu oleva nõude hagejale. Kuivõrd laenu tagastamise tähtajas puudus pooltevaheline kokkulepe, on hageja 2014. ja 2015. aastal üritanud korduvalt kostjaga telefoni teel ühendust saada, leppimaks kokku laenu tagastamise tingimustes, kui see pole õnnestunud. Sellest johtuvalt ei pidanud hageja vajalikuks kostjat ka nõude omandamisest teavitada. Kostja ei ole oma võlgnevust tasunud ei hagejale ega ka endisele võlausaldajale RS-le. Hagi eseme osas sõlmiti suuline laenuleping juba 2012. a maikuus.

Seega on käesolevaks hetkeks möödunud VÕS § 82 lõikes 3 sätestatud kohustuse täitmiseks mõistlik vajalik aeg.

Lähtuvalt asjaolust, et kostja eitas hagi vastuses pooltel laenusuhte olemasolu, esitas hageja kostja vastu alternatiivse nõude alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028 lg 1).

Kostja vastuväited 3. Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

OÜ K ja OÜ S vahel sõlmiti 08.07.2009 üürileping, mille alusel üüris OÜ K OÜ-lt S ruume asukohaga Harku vallas Tabasalu alevikus Teenuste tn 2 asuvas majas. K OÜ andis ruumid 07.05.2012 allüürile OÜ-le XXX. Kostja oli OÜ XXX osanik, RS tegevjuht, kes andis OÜ XXX eest 5000 eurot allüürimaksena äriühingu OÜ K juhatuse liikmele ehk kostjale. Nimetatud summa pidi OÜ K tasuma üürileandjale OÜ-le S. 5000 eurot oli 3 kuu üürisumma ettemaks.

Kuna RS ja kostja tegutsesid seltsinglastena ühise äriühingu ja ettevõtmise hüvanguks, siis tuleb seda koostööd käsitleda seltsingulepinguna VÕS § 580 lg 1 alusel. Kostjal oli ülesanne tegeleda OÜ XXX üüripinnaga, mille olemasolu korraldas kostja läbi OÜ K. RS ülesanne oli restorani igapäevane juhtimine. Seega oli kostja ja RS vahel selge tööjaotus OÜ XXX poolt peetava restorani igapäevase tegevuse ja töö korraldamisel.

5000 euro vastuvõtmisel omandas kostja õigusi ja kohustusi üksnes OÜ-le K, mitte iseendale. Seega on hagiavaldus esitatud vale isiku vastu, ühtlasi on OÜ K poolt raha saamisel õiguslik alus.

2(12) Alternatiivselt, kui kohus peaks asuma seisukohale, et tegu on RS poolt kostjale laenulepingu alusel tehtud maksega, siis ei ole laenulepingut üles öeldud. Kohtumenetluses ei ole võimalik laenulepingut üles öelda.

Maakohtu lahend 5. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja poolt 07.05.2012 antud avalduses ei viita miski sellele, et kostjal oli tahe luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Tegemist ei ole võlatunnistusega, sest lauses „Avaldan, et olen saanud RS-lt 5000 (viis tuhat) eurot“ ei väljendu mitte kohustuse tunnistamine, vaid kostja kinnitab, et on saanud RS-lt 5000 eurot.

Äriregistri väljavõttest nähtuvalt on kostja alates 13.04.2005 OÜ K juhatuse liige. OÜ S ja OÜ K vahel on 08.07.2009 sõlmitud üürileping, mille kohaselt OÜ K üüris OÜ-lt S ruume asukohaga Harku vald Tabasalu alevik Teenuste tn 2. Vaidlust pole selles, et OÜ K opereeris nimetatud ruumides restorani XXXXXXX. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt 02.05.2012 on äriregistrisse kantud OÜ XXX, mille osanikud on MB ja kostja. OÜ XXX juhatuse liige 02.05.2012 kuni 09.07.2013 oli MB ja alates 09.07.2014 on IK. Vaidlust pole selle üle, et MB, praeguse nimega MS, kes oli OÜ XXX asutamise ajal RS elukaaslane ning praegu on RS abikaasa, ei ole ise sisuliselt kunagi OÜ XXX tegevusega seotud olnud ja OÜ XXX tegevjuht oli tegelikult RS. Asjaolu, et OÜ XXX tegevjuht oli tegelikult RS kinnitavad ka restoran XXXXXXX arved klientidele, kus on juhatajana märgitud RS. OÜ XXX ja OÜ K vahel oli sõlmitud allüürileping, mille kohaselt OÜ B üüris OÜ-lt K ruume asukohaga Harku vald Tabasalu alevik Teenuste 2 üüritasuga 1755,05 eurot, millele lisandusid kommunaalkulud.

Kostja vande all antud ütluste kohaselt sõlmis OÜ K allüürilepingu OÜ-ga XXX. Üürisumma oli sama, mida OÜ K tasus OÜ S ees. Kostja võttis OÜ K juhatuse liikmena OÜ XXX eest RS-lt 5000 eurot 07.05.2012. Samal päeval viis kostja raha panka ja tasus OÜ K arvele 4000 eurot ning tasus samal päeval OÜ S arvele. Kohtule esitatud OÜ K arveldusarve väljavõttest nähtuvalt on kostja 07.05.2012 teinud OÜ K arveldusarvele sissemakse summas 4000 eurot ja samal päeval on OÜ K arveldusarvelt tasutud OÜ-le S 3567,92 eurot selgitusega arved 212020063/212030091/212035022 ja kreeditarve 212030002. Kohtule ei ole küll nimetatud arveid esitatud, aga OÜ K arveldusarve 3(12) väljavõttest nähtuvalt on tasutud kolme arve ja ühe kreeditarve alusel. Kostja UM vande all antud ütluste kohaselt võisid OÜ-l K olla mais 2012 rahalise raskused. Seega on kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt OÜ K kasutanud RS-lt saadud raha üüri tasumiseks S OÜ-le. Kuna OÜ-l K oli üürivõlgnevus OÜ S ees, siis juhul kui OÜ XXX ei oleks üüri ettemakset teinud, oleks OÜ S võinud üürilepingu üles öelda, millest tulenevalt ei oleks OÜ XXX saanud üüritud ruumides hakata restoani XXXXXXX pidama.

Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja KP ütluste kohaselt oli kostja aastaid pidanud restorani XXXXXXX ja otsis sellele restoranile ostjat. Ühel hetkel ilmus välja RS, kellel oli huvi restorani osta. Toimusid läbirääkimised ja jõuti kokkuleppele, et RS võtab XXXXXXX üürile. Oli kokkulepe, et OÜ XXX on üürnik ja hakkab restoraniga opereerima. Senini oli restorani pidanud OÜ K, kellel oli üürileping OÜ-ga S ja kokkulepe oli, et üürisumma on sama, mida OÜ K peab maksma OÜ-le S. Selleks, et näidata, et RS-l on tõsine huvi restorani vastu, maksis ettemaksuna üüri. Summa oli 5000 eurot ja see anti üle samal päeval, tunnistaja ise nägi raha üleandmist.

Kokkulepe oli, et see ettevõte, kes hakkab üürima OÜ K restorani ruume, maksab üüri ja kommunaalkulud. Üürileping sõlmiti samal päeval.

Ka tunnistajana üle kuulatud RS ütluste kohaselt sai ta ühise tuttava kaudu teada, et restorani omanike ringi otsitakse partnerit. Mai alguseks oli restoran väga armetus seisus. Oli kaks varianti, kas panna uksed kinni või minna uues variandis restoranis edasi, millega oli tunnistaja päri. Nende ühine siht oli panna OÜ XXX korralikult tööle. Seega võib tunnistaja RS ütlustest järeldada, et ta andis 5000 eurot kostjale seoses OÜ XXX poolt restorani XXXXXXX opereerimisega. Seda seisukohata kinnitab ka asjaolu, et RS ja kostja olid 02.05.2012, st 5 päev varem asutanud koos OÜ XXX, mis hakkas rentima OÜ-lt K ruume Harku vallas Tabasalu alevikus Teenuste tn 2 ja hakkas seal opereerima restorani XXXXXXX.

Eluliselt ei ole usutavad tunnistaja RS ütlused selle kohta, et tulenevalt soovist oma koostööpartnerit aidata võttis ta kodust oma laste raha ja andis selle kostjale isiklikult tähtajatu laenuna. Olukorras, kus RS-l endal on 2012 sügisel välja kuulutatud füüsilise isiku pankrot, on eluliselt ebausutav, et viimane annab tähtajatult laenu kostjale, kellega ta tutvus alles 2012. a veebruarikuus ja kellega igasugused muud eraelulised suhted peale ühise restorani XXXXXXX opereerimise puudusid.

Väited, et tegemist oli RS poolt kostjale isiklikult antud laenuga on ümber lükatud tunnistaja RS enda ütlustega, mille kohaselt 2012 hilissügisel oli ta ise pankrotis, 5000 eurot ei tahtnud panna sinna, kus ei oleks kasu olnud, vaid sinna, kus see kasvaks. Ta ei soovinud laste raha kasutada oma isiklikuks otstarbeks, vaid nägi võimalust, et see raha toodab kasumit.

Asjaolu, et hageja pole pöördunud kostja poole raha tagastamise nõudega enne käesoleva tsiviilasja algatamist, kinnitab kostja väidet, et RS ei andnud talle laenu eraisikuna, vaid ta sai RS-lt 5000 eurot OÜ K esindajana. Hageja on küll väitnud, et ta on üritanud telefoni teel kostjat kätte saada 2014. ja 2015. aastal, kuid need väited on paljasõnalised ja tõendamata. 26.04.2014 on hageja ja kostja müünud oma osad OÜ-s XXX B OÜ-le. Seega on hageja ja kostja kohtunud vähemalt 26.04.2014 notari juures. Juhul kui hagejal oleks olnud nõue kostja vastu eraisikuna, oleks ta saanud selle esitada 26.04.2014 notaribüroos. Asjaolu, et hagejal puudub nõue kostja vastu eraisikuna kinnitab ka asjaolu, et hageja ei ole enne kohtusse pöördumist kostjat teavitanud, et tal peaks olema mingisugune nõue kostja vastu.

Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kostja ei ole alusetult rikastunud, vaid kostja on RS-lt 5000 eurot saanud OÜ K juhatuse liikmena. Seega on RS-lt 5000 euro vastuvõtmisel omandanud õigusi ja kohustusi üksnes OÜ K. Kuna OÜ K ei ole käesolevas tsiviilasjas kostjaks, siis on hagi esitatud vale kostja vastu.

4(12) 9. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Hagejalt tuleb välja mõista kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude katteks 2524,80 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud korras.

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus 11. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagiavaldus rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Perioodi 01.06.2012-31.09.2012 kohta ei esitanud kostja ühtegi K OÜ väljastatud üüri arvet, mille katteks oleks saanud ettemaksu teha. Põhjendus, et arved anti K OÜ raamatupidamisdokumentidega kostja enda kaasatud tunnistajale IK-le, on otsitud, kuivõrd K OÜ juhatusse asus IK alles käesoleva vaidluse ajal pärast hagi kättesaamist kostja poolt. Kostja pole enda ütluste kohaselt arvete saamiseks IK poole pöördunud. Lisaks ei klapi kostja enda avaldatud üüri suurus kuidagi 5000 euro ja kolme jagatisega, teisisõnu kostja enda poolt väidetud kolme kuu üüri, s.o 1755,95 euro kolmekordne korrutis ei ole mitte 5000, vaid 5267,85 eurot.

Nähtuvalt kostja poolt 23.09.2016 vande all antud ütlustest oli kostja teadlik juriidiliste isikute sularahaarvelduste fikseerimise vajadusest vastavate orderitega. Olukorras, milles selline isik kinnitab vaatamata sellele mina-vormis raha saamist teiselt eraisikult ilma ühtegi sularaha orderit 5(12) vormistama, on ilmne, et see isik ei saa raha vastuvõtmisel mõista selle vastuvõtmist äriühingu nimel.

Maakohtu järeldus, mille kohaselt on OÜ K kasutanud RS-lt saadud rahalisi vahendeid üüri tasumiseks S OÜ-le, oleks eelduslikult põhjendatud juhul, kui eksisteeriks RS-lt raha vastuvõtmise kohta mingigi OÜ K raamatupidamise algdokument või oleks RS tasunud vastava summa OÜ K arveldusarvele. Käesoleval juhul ei olnud kumbki eeldus täidetud. OÜ K konto väljavõttest nähtub 4000 euro suuruse makse tasumine kostja poolt OÜ K arveldusarvele, saaks parimal juhul teha järelduse, mille kohaselt kasutati S OÜ-le üürivõla tasumiseks arvelduskontole sissemakse tegija ehk kostjalt saadud raha või OÜ K enda raha. Võttes arvesse eelkirjeldatud sissemakse tegemise ja RS poolt kostjale raha ülekandmise kuupäeva ühtimist, ei saa välistada seda, et kostja viis panka füüsiliselt RS-lt saadud rahatähed, kuid nimetaud asjaolu ei kinnita RS tahet anda raha OÜ K kasutusse, vaid parimal juhul seda, et kostja kasutas temale kui eraisikule antud raha talle kuuluva ja tema poolt juhitud äriühingu OÜ K kohustuste katmiseks.

Maakohtu järeldus, mille kohaselt oleks S OÜ OÜ-ga K sõlmitud lepingu üles öelnud, mis ei oleks võimaldanud OÜ-l XXX XXXXXXX restorani pidada, ei põhine ühelgi asjas esitatud tõendil.

Puuduvad asjaolud ja tõendid, et rahasumma üleandmise ajal oli RS OÜ K üürivõlast S OÜ ees teadlik.

KP ütlusi tuleb kriitiliselt hinnata, kuna tegemist on isikuga, keda kostja teab juba lapsepõlvest ning kes on nii kostja pikaaegne õigusnõustaja kui ka äripartner. KP ütlustest nähtuv ja nö kostja versiooni toetav detailne ülevaade poolte väidetavatest soovidest 07.05.2012 avalduse vormistamisel ja avalduse enda sisu, mis on selliste soovide fikseerimiseks õiguslikult kirjaoskamatu, viitab sellele, et avalduse vormistamisel 2012. aastal ei olnud KP-l sellist ülevaadet poolte tahtest nagu ta oma ütlustes avaldas, vaid et see tekkis tunnistajal kostja õigusnõustajana alles käesoleva tsiviilasja menetluse käigus. Tunnistaja RS väitel ei arutanud tema KP juuresolekul kostjaga restoraniga seonduvalt midagi, vaid kostjaga käidi koos KP kabinetis üksnes e-posti aadressi vormistamas ja firmat asutamas. Nimetatud RS ütluse mittearvestamist ei ole maakohus põhjendanud.

Otsusest ei selgu RS pankroti seos pere-eelarvest võetud raha laenamisega ehk miks on see kohtu arvates ebatõenäoline. Raha üleandmine hagejalt kostjale toimus 2012. aasta mais, RS pankrotistus alles 2012. aasta hilissügisel. Teiseks on RS oma ütlustes kirjeldanud nii seda, kuidas tal kostjaga restorani remonttööde teostamise käigus tekkis usaldus kui ka seda, et RS-le teadaolevalt oli kostja tegev kunstiärimehena, kes oli RS-le avaldanud seda, et tal on Väänas maja, mida plaanib müüa, mille tõttu ei tekkinud RS-l kahtlust selles, et antud laenu kostjalt tagasi saab. Liiatigi olid RS ja kostja alustanud ühist äritegevust äriühingus XXX OÜ, milles kostjale kuulus 50 % osalusest, mis on iseenesest juba märk nende vahelisest usalduslikust suhtest, mille tõttu ei saa neid käsitleda võhivõõraste või juhututtavatena. Maakohus ei ole neid RS ütlusi arvestanud ega nende arvestamata jätmist põhjendanud.

Jääb ebaselgeks, millisel põhjusel on maakohus lugenud RS ütlusi selle kohta, et ta ei soovinud kostjale antud raha kasutada oma isiklikuks otstarbeks, vaid soovis seda paigutada sinna, kus see toodaks kasumit, sellisteks ütlusteks, mis lükkavad ümber hageja need väited, mille kohaselt andis RS kostjale raha laenuna. Sellekohased ütlused andis RS kohtu küsimusele vastates ja vahetult pärast kostja küsimustele vastamist, milles RS avaldas, et ta pankrotistus 2012. aasta hilissügisel.

Sellekohased ütlused sobituvad konteksti. Sama aasta mais oli RS oma äritegevusega makseraskustesse sattunud. Ta ei soovinud raha panustamist enda nimele registreeritud ja lootusetute väljavaadetega äridesse. Ta pidas mõistlikumaks aidata rahalistesse raskustesse sattunud äripartnerit laenuga, edendades sellega kaudselt ka hageja (RS elukaaslase) nimele registreeritud ühist ja uut äritegevust kostjaga.

Vastus apellatsioonkaebusele 22. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht 23. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada seoses materiaalõiguse normiväära kohaldamisega ja menetlusnormide olulise rikkumisega.

Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 1).

7(12) 24. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei saa jätta hindamata asjas esitatud tõendeid nende kogumis, vaid peab võtma iga tõendi suhtes seisukoha ja selgitama, miks ei ole tõend asjakohane. Nimetatud menetlusliku vea saab ringkonnakohus parandada.

Ringkonnakohus nimetatuga ei nõustu.

Avaldus on dokument raha vastuvõtmise kohta, seega saab sellega põhimõtteliselt tõendada laenu andmist ka siis, kui selles laenulepingut otseselt mainitud ei ole. Hageja nõuab raha tagasi kui laenu ja esitab alternatiivselt alusetu rikastumise nõude, raha saanud kostja aga väidab, et RS raha üleandjana täitis talle OÜ XXX kohustuse OÜ K ees. Kostja käsitluse kohaselt võttis kostja vastu OÜ K juhatuse liikmena RS-lt 5000 eurot OÜ XXX allüürilepingu ettemaksuna ehk RS tegi soorituse OÜ K ja OÜ XXX vahelise üürilepingu täitmiseks.

8(12) - - OÜ-le XXX kuuluv restoran tegutses ruumides, mille talle oli andnud üürile (allüürile) OÜ K;

Kostja oli OÜ K juhatuse liige.

OÜ XXX üüris OÜ-lt K restorani ruume ja üürileping sõlmiti 07.05.2012 hinnaga 1755,95 eurot kuus.

OÜ XXX üürimaksed OÜ-le K olid sama suured kui OÜ K üürimaksed OÜ-le S (1755,95 eurot kuus);

OÜ-l K oli restorani pidamiseks üüritud ruumide eest tekkinud võlgnevus OÜ S ees.

RS tõi 5000 eurot, et anda see raha OÜ-le K, kuna OÜ XXX ei suutnud siis kohustust täita (vt kohtuistungi protokoll, I kd, tl 200 pöördel);

5000 euro maksmist käsitleti ettemaksuna juuni, juuli ja augusti 2012 eest (kostja 27.04.2016 menetlusdokument p 1, I kd, tl 137-140).

Mai kuu eest 2012 aastal OÜ K OÜ-lt XXX üüri ei nõudnud, kuna üüripind vajas värskendust. Alates juunist nõuti üüri ja 5000 eurot pidi katma kolme kuu üüri (juuniaugust) ja osaliselt neljanda kuu üüri (UM seletus 23.09.2016 kohtuistungil, I kd, tl 200 pöördel).

Allüürnik jäi 5000 euro tasumisel OÜ-le K võlgu 267,85 eurot, kuid kuna restorani ei saanud õigel ajal avada, siis OÜ K seda allüürnikult ei nõudnud.

RS ja kostja eestvedamisel tehti restoranis remonttöid ja need valmisid juuli keskpaigas.

OÜ K esitas allüürnikule arveid oktoobri ja novembri 2012 eest, samuti arved, mis koostati 05.01.2013 ja 21.03.2013.

9(12) 35. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kostja oli avalduse koostamise ajal OÜ K juhatuse liige ja osanik (I kd, tl 13-15) ja OÜ XXX osanik (I kd, tl 16-17). Pooled ei vaidle ka selle üle, et MS (endise nimega B) oli OÜ XXX juhatuse liige, kuid äriühingu tegevust juhtis sisuliselt RS.

Nimetatut tõendavad OÜ XXX arved klientidele ajavahemikul 19.12.2012-11.02.2013, millest nähtuvalt kirjutas RS arvetele alla juhatajana ja tunnistaja IK ütlused (I kd, tl 202) selle kohta, et osa müügilepingu sõlmimisel oli arusaadav, et OÜ-ga XXX tegeles RS, ka pank ja tarnijad pidasid teda ettevõtte juhiks. Vaidlust ei ole selles, et OÜ K üüris ise samu ruume OÜ-lt S (üürileping I kd, tl 5960) ja viimane esitas OÜ-le K arveid (I kd, tl 61-75). Nimetatud asjaolud on maakohus ka korrektselt tuvastanud.

Tähendust ei oma, millisest allikast RS ise raha sai, sest vaidlust ei ole selles, et tegemist oli RS poolt üleantud rahaga. Maakohtu põhjendustest ei ole arusaadav, miks oleks usutavam, et RS oleks andnud raha OÜ XXX eest, kui selleks ajaks ei olnud viimasele veel käivet tekkinud, vähemalt juuli keskpaigani tehti restorani ruumides remonti ning sellel rahalised vahendid puudusid. Kuivõrd tõendamist ei leidnud raha tasumine üüri ettemaksuna OÜ-u XXX kohustuste katteks OÜ-le K, avaldusega ja RS ütlustega on tõendatud RS poolt laenu andmine summas 5000 eurot kostjale, tuleb hagi rahuldada ja kostjalt hageja kasuks 5000 eurot välja mõista (VÕS §396 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel).

Ringkonnakohus poolte menetluskulusid kindlaks ei määra ega neid pooltelt välja ei mõista.

Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-142-15, p 22 ja 23). /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 12(12)