KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juuni 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-16-13480 Koh

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt soovis kostja läbida mootorsõidukijuhi õpetaja koolituse (koolitus) perioodil 30.10.2015–15.04.

1. Kostja registreeris ennast hageja koduleheküljel koolitusele. Kostja sõlmis avalduse täitmisega ja selle allkirjastamisega hagejaga
2. oktoobril 2015 lepingu, mille alusel ta sai koolitusel osaleda. Koolitus maksis 1495 eurot.
3. novembril 2015 esitas hageja kostjale koolitusel osalemise arve nr AMT0580253, mille tasumise tähtaeg oli
4. detsember
5. Kostja kinnitas koolitusele registreerumisel (hageja kodulehekülje kaudu), et on tutvunud koolituse üldise korralduse p-dega 1–7 ning võtab endale kõik nendest tulenevad kohustused. Korralduse p 4 kohaselt tuleb kõikidele koolitustele eelnevalt registreeruda kas avatud ülikooli telefonidel või kodulehel registreerumisvormi kaudu. Koolitusele registreerumine on siduv ja registreerujale kehtivad kõik koolituse tingimused ja kohustused. Korralduse p 6 kohaselt, kui koolitusele registreerunud isik soovib osalemisest loobuda, kohustub ta ülikooli sellest viivitamatult, kuid mitte hiljem kui kolm päeva enne koolituse algust, teavitama, vastasel juhul tuleb koolituse eest ikkagi tasuda. Korralduse p 7 kohaselt on korraldajatel juhul, kui koolitusgrupis osalejate piirarv jääb täitmata, õigus koolitus ära jätta või selle toimumine kuni osalejate piirarvu täitumiseni edasi lükata. Hageja edastas
6. oktoobril 2015 koolitusele registreerunutele meeldetuletuse, et alates
7. oktoobrist 2015 algab mootorsõidukijuhi õpetaja koolitus. Kostja alustas
8. oktoobril 2015 koolitusel osalemist. Kostja arvet ei tasunud. Hageja saatis kostjale
9. novembril 2015 meeldetuletuse. Kostja vastas
10. detsembril 2015 hageja e-kirjale, et ei näe põhjust arvet tasuda, kuna ei ole teenust saanud ja puudub leping.
11. Hageja selgitas
12. novembril 2016 esitatud täiendavas vastuses, et täiendkoolituse üldine korraldus ehk tüüptingimused olid hageja kodulehel avaldatud alates täiendõppekursuste pakkumisest (vastusele lisatud väljatrükid hageja kodulehe logi väljavõtetest), millest nähtub, milline info oli hageja kodulehel teatud perioodil. Esitatud väljavõttes on info seisuga 13.10.
13. a. Sellest nähtub, üldtingimused olid hageja kodulehel ka 13.10.
14. a. Kostja registreeris end koolitusele 16.10.
15. a (lisatud logi väljavõtted Exceli tabelitega, kõigi registreerumiste kohta tekib automaatselt arvutipõhine ankeet ja Exceli tabel). Hageja on täitnud

§ 37

kriteeriumid, st viidanud korduvalt dokumendile täiendkoolituse üldine korraldus ja teinud kostjale lepingu sõlmimise ajal võimalikuks sellega tutvuda. Hageja viitas üldtingimustele registreerumise infos ja lisaks 30.10.2015 avalduses/lepingus. Kostja on omakorda kinnitanud tutvumist üldtingimustega registreerumisel ning teistkordselt 2 2-16-13480 allkirjastades 30.10.2015 avalduse/lepingu. Kostja on kõigepealt registreerumislehel ja hiljem käsitsi allkirjaga kinnitanud andmed, kes on maksja ja kuhu tuleb arve saata. Kostja on ise hoolimatult ja hooletult suhtunud endale võetud lepingulise kohustuse täitmisesse. Eksitav ja väär on kostja käsitus, et

§ 42lg 3 p 5 alusel on tegemist ebamõistliku tüüptingimusega (leppetrahviga).

Koolituse eest tasumine on lepingu põhitingimus. Hageja alustas omalt poolt lepingu täitmist, asudes koolitust andma. Kostja osales koolitusel. Seega oli leping poolte vahel sõlmitud ja poolte tahe igakülgselt selge ja arusaadav ning mõistetav. Hageja pöördus telefoni teel kostja poole novembri 2015 lõpus küsimusega, miks kostja koolitusel enam ei osale. Kostja vastas hagejale, et “enam õpingutega ei jätka, ei viitsi Tallinnast sõita”. Kostja ise ei pöördunud hageja poole mitte kordagi ega teatanud, et ei osale enam õppetöös. Hageja selgitas kostjale telefoni teel, et arve tuleb kostjal hagejale ikkagi tasuda, mille peale kostja vastas, et ei kavatsegi arvet tasuda. Hageja selgitas oma ekirjades (hagi lisa 6

§ 42lg 3 p 5).

Hageja ei ole oma kodulehel viidanud, kus on võimalik tüüptingimustega tutvuda. Lepingutingimused, sh tüüptingimused, tuleb esitada teisele poolele selliselt, et ta saab need salvestada ja taasesitada. Hageja nõue 1495 eurot on tõlgendatav ebamõistliku leppetrahvina (lepingust taganemise leppetrahv) ja vastavalt

§ 42lg 3 p-le 5 tuleb lugeda leppetrahvi nõue tühiseks.

3) Hageja ei ole tõendanud, et kostja tutvus hageja koolituse üldise korralduse dokumendiga ning tüüptingimustega. 4) Hageja lisas tüüptingimused kodulehele pärast kostja registreerumist. Seda asjaolu tõendab ka hageja esindaja vastus registreerimisele (kostja vastuse lisa 1), kus neid tingimusi ei olnud ja kus ei olnud lisatud viidet üldise korralduse p-dele 1–7 (tüüptingimused). Üldise korralduse p-dega 1–7 ei ole võimalik siiamaani tutvuda. Seda tõendab hageja esindaja kinnitus (vastuse lisa 2). 5) 30. oktoobril 2015 allkirjastatud avaldusel puudus tingimus „Koolituse maksumus on 1495 eurot. Nõustun koolituse tingimustega ja kohustun tasuma koolituse arve“. 3 2-16-13480 Suure tõenäosusega on esitatud hagi lisa 2

§ 48

lg-st 1 pidi hageja andma kostjale allkirjastatud lepingudokumendi, koopia lepingust või kinnituse lepingu sõlmimise kohta paberil. See on jäänud siiamaani tegemata. Hageja väide, et kostja pole palunud hagejalt kordagi esitada mingit lepingut, ei vabasta teda selle kohustuse täitmisest. Tüüptingimustega (üldise korralduse p 6) antakse tarbijale koolitusest loobumise tähtajaks 3 päeva, mis on ebamõistlikult lühike. Võttes arvesse, et lepingueelne teave oli osaliselt esitatud ning kostja allkirjastas avalduse koolitusel osalemiseks alles 30.10.2015, kui koolitus algas, puudus kostjal üldse võimalus loobuda koolitusel osalemisest. 10) Lepingu sõlmimise kuupäevaks tuleb lugeda 30. oktoober 2015, kuna sel kuupäeval andis kostja oma nõusoleku koolitusel osaleda. Leping on sõlmitud suuliselt, kuna puudub poolte kirjalikult vormistatud lepingutekst.

§-st 11 lähtudes peab ülesütlemise avaldus olema tehtud samas vormis, milles leping sõlmiti. Hageja ja kostja sõlmisid suulise lepingu, seega saab suuliselt teha ka ülesütlemisavalduse. Kostja ütles lepingu üles, teatades sellest hagejale suuliselt. Lepingu ülesütlemise põhjuseks on sealhulgas

§ 481

lg-st 1 tuleneva kohustuse anda tarbijale allkirjastatud lepingudokument, koopia lepingust või kinnitus lepingu sõlmimise kohta paberil, rikkumine. 11) Koolitus ei vastanud kostja ootustele. Korraldaja lubas algselt koolitust selliselt, et osalejad saavad koolitusmaterjalid ja saavad osaliselt või vajadusel osaleda koolitusel kaugõppe vormis. Koolituse alguses selgus, et kohalolek on kohustuslik ning mingeid materjale kostja ei saanud.

2. jaanuaril 2019 esitas kostja taotluse kuulata tunnistajana üle Y, kelle juuresolekul esitas kostja hageja esindajale taotluse saada kirjalik leping. Tunnistaja saab ka selgitada, mis põhjusel oli kostjal vaja kirjalikku lepingut. Tunnistaja ütlustega saab kostja tõendada lepingu ülesütlemise põhjuse olemasolu ja lepingu ülesütlemise viisi. 4 2-16-13480 Maakohtu otsus ja põhjendused
3. Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks ning tegi otsuse TsMS § 444 lg 4 kohaselt kirjeldava ja põhjendava osata.
4. aprillil 2019 andis kostja teada, et soovib esitada apellatsioonikaebuse. Maakohus tegi
5. märtsil 2020 täiendava otsuse, täiendades
6. aprillil 2019 tehtud otsust puuduva osaga (TsMS § 448 lg 41).
7. Harju Maakohus rahuldas
8. aprilli
9. a otsusega (lihtmenetluses, ilma kirjeldava ja põhjendava osata) hagi ning mõistis kostjalt välja võla 1495 eurot, võla sissenõudmise kulu 50 eurot, seisuga
10. september 2016 sissenõutavaks muutunud viivise 91 eurot 11 senti ja alates
11. septembrist 2016 viivise protsendina põhivõlalt

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, kuid rahaliselt neid kindaks ei määranud.

1. Maakohtu
2. märtsi
3. a täiendava otsuse põhjendused on järgmised. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - kostja täitis
4. oktoobril 2015 hageja koduleheküljel asuva avalduse B-kategooria mootorsõidukijuhi õpetaja koolitusel osalemise soovi kohta; -
5. oktoobril 2015 saatis hageja kostjale kinnituse, et kostja on koolitusele registreeritud; -
6. oktoobril 2015 edastas hageja kostjale teatise/meeldetuletuse, et
7. oktoobril 2015 algab mootorsõidukijuhi õpetaja koolitusega; -
8. oktoobril 2015 täitis kostja omakäeliselt ja allkirjastas avalduse, milles väljendas soovi asuda õppima B-kategooria mootorsõidukijuhi õpetajakoolitusele; - poolte vahel sõlmiti leping
9. oktoobril 2015; - hageja esitas
10. novembril 2015 kostjale koolituse eest arve nr AMT058025 suurusega 1495 eurot; -
11. novembril 2015 saatis hageja kostjale arve tasumise kohta meeldetuletuse; - kostja osales 30.10.2015, 31.10.2015, 06.11.2015, 07.11.2015, 13.11.2015 ja 14.11.2015 toimunud koolituspäevadel; - kostja keeldus
12. detsembril 2015 e-kirjaga koolitusarve tasumisest. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millises ulatuses on kostjal hageja ees lepingust tulenevaid täitmata kohustusi ning kas kostja ütles lepingu erakorraliselt kehtivalt üles. Samuti vaidlevad pooled tüüptingimuste kehtivuse üle. Maakohus kvalifitseeris poolte vahelise lepingu käsunduslepinguks

§ 619kohaselt.

Maakohus nõustus kostjaga, et hageja interneti kodulehel avaldatud kuulutus mootorsõidukijuhi õpetaja koolitusel osalemise võimaluse kohta oli

§ 16lg 3 järgi ettepanek esitada pakkumus.

Kostja edastas hagejale oferdi

1. oktoobril 2015, kui täitis registreerumisvormi. Hageja teatas
2. oktoobril 2015 kostjale, et ta on registreeritud koolitusele. Seega tegid pooled

§ 16

lg 1 ja § 19 lg 1 kohased kirjalikud tahteavaldused lepingu sõlmimiseks ning kostja vormistas ja allkirjastas 30.10.2015 täiendavalt kirjaliku 5 2-16-13480 avalduse (vt I kd, tl 11-12), milles soovis asuda õppima B-kategooria mootorsõidukijuhi õpetajakoolitusele ning asus seda läbima. Seega sõlmisid pooled kirjaliku lepingu. Kumbki lepingupool võib ka tähtajalise käsunduslepingu üles öelda, kui kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni lepingu tähtaja möödumiseni (

§ 631

lg 1).

§ 196

lg 1 sätestab üldise aluse kestvuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks „mõjuval põhjusel […], eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani“. Kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Ühtegi erakorralist alust ettenägevat sätet pooltevahelises lepingus kirjas ei ole. Lepingu kehtivalt erakorraliselt ülesütlemiseks peavad olema täidetud nii ülesütlemise formaalsed eeldused (õigeaegsus) kui ka materiaalsed eeldused (õigustav põhjus). Kostja väitel ütles ta lepingu üles novembri lõpus suuliselt. Lepingu ülesütlemise õigeaegsuse hindamiseks analüüsis maakohus, kas tingimus, et kui isik soovib koolitusest loobuda, peab ta seda tegema hiljemalt kolm täistööpäeva enne koolituse algust, vastasel juhul jääb koolitusarve tasumise kohustus jõusse, on tüüptingimus. Tüüptingimus tehti kostjale teatavaks koolituse registreerimislehel. Kostja pidi koolitusele registreerumisel kinnitama, et on tingimusega tutvunud. Tüüptingimus ei olnud tühine, kuigi selle kohaselt oli koolitusest loobumisest etteteatamise tähtaeg lühike. Lühike etteteatamistähtaeg ei olnud tarbijat kahjustav. Pärast koolitusele registreerumist oli kostjal piisavalt aega (10 päeva) koolitusest loobumiseks. Kostja loobus koolitusest alles novembri lõpus, kui oli juba koolituspäevadel osalenud. Kostja ei järginud mõistlikku tähtaega lepingu ülesütlemiseks, mistõttu ei olnud lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused täidetud ning kostja ei ole lepingut kehtivalt üles öelnud. Maakohtu hinnangul ei ole täidetud ka lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused. Kostja väiteid lepingu ülesütlemise põhjuste kohta ei ole menetluses tuvastatud. Tunnistajate ütlustega on tuvastatud üksnes kostja poolt hagejale teatamine, et kostja ei soovi enam koolitusel osaleda. Tunnistaja Y ütluste järgi teatas kostja hagejale, et kostja ei jätka õpinguid, kuna ei ole kätte saanud lepingut. Samas tunnistaja C selgitas, et kostja ei soovinud enam osaleda koolitusel, kuna tal on muud tegevused ja ta ei saa reedeti-laupäeviti enam Tartusse tulla. Samuti väitis kostja, et kuna koolitus toimub Tartus, siis ei viitsi ta sõita. Tunnistaja C kinnitas, et kostja ei ole talle ühtegi korda avaldanud soovi saada kirjalikult vormistatud leping. Seega on tunnistajate väited kirjaliku lepingu nõude kohta vastuolulised ning selles osas ei ole kohtul alust eelistada kummagi tunnistaja ütlusi. Kostja esitas vastuolulisi väiteid ka lepingu sõlmimise kohta. Alguses väitis kostja, et poolte vahel pole lepingut sõlmitud ning hiljem tugines sellele, et leping sõlmiti suuliselt. Ka koolitusarve tasumata jätmisel tugines kostja sellele, et pooled ei ole lepingut sõlminud. Seega on juba kostja enda väited vastuolulised ning ta ei saa tugineda sellele, et üheks loobumise põhjuseks on kirjaliku lepingu puudumine. Samuti väitis kostja, et ülesütlemise põhjuseks oli ka see, et koolitus ei vastanud kostja ootustele (koolituse alguses selgus, et kohalolek on kohustuslik, koolitusmaterjale ei jagatud, mistõttu puudus võimalus iseseisvalt õppida koolituselt puudumise korral). Koolituse mittevastamine kostja ootustele ei ole selline hagejapoolne lepingurikkumine, mis oleks andnud aluse lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Asjas kogutud tõendid kostja väiteid ei 6 2-16-13480 toeta. Kostja ei ole tõendanud, et hageja lubas koolitust selliselt, et osalejad saavad koolitusmaterjalid ning saavad osaliselt või vajadusel osaleda koolitusel distantsõppe vormis. Koolituse pakkumises ei ole kirjas iseseisvalt õppimise võimalust. Seega ei olnud lepingu erakorralise ülesütlemise materiaalsed eeldused täidetud. Kostja ei öelnud lepingut kehtivalt üles ning ülesütlemine ei toonud kaasa lepingu lõppemist ning lepingu täitmise kohustusest vabanemist. Kuna ülesütlemine ei olnud kehtiv, siis ei ole vaja hinnata, kas lepingu tüüptingimus, mille kohaselt, kui isik ei ütle lepingut tähtaegselt üles, jääb talle kohustus tasuda kogu koolituse eest, on tarbijat ebamõistlikult kahjustav, kuna sellega on välistatud

§ 195

lg 5 kohaldamine (kohustus tagastada lepingu lõpetamise ajale järgneva eest üle antu). Kostja väited, et ta otsustas kursust mitte läbida ja seetõttu tekitas hageja talle kahju, on paljasõnalised ja tõendamata. Kuna kostja on menetluses loobunud rahalistest nõuetest hageja vastu ja võtnud tasaarvestusavalduse tagasi, jätab kohus kostja need väited tähelepanuta. Maakohus ei nõustunud ka sellega, et nõue tasuda koolituse maksumus, on käsitatav leppetrahvina ning see tuleb lugeda tüüptingimusena tühiseks. See, et tegemist on leppetrahviga, ei tulene ühestki lepingutingimusest. Tegemist oli koolituse tasuga, mitte lepingu rikkumise korral rakenduva trahviga. Tüüptingimust ei loeta ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet või kui tingimuse sisu tugineb õigusaktile, millest ei saa lepingupoole kokkuleppel kõrvale kalduda. Seega ei ole koolituse hinna kokkulepe tüüptingimusena tühine. Kostjal tekkis kohustus tasuda hagejale koolituse eest 1495 eurot. Maakohus rahuldas ka hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude perioodi

1. detsember 2015 –
2. september 2016 eest seadusjärgses määras 91 eurot 11 senti ning edasiulatuva viivise nõude protsendina põhinõudelt alates
3. augustist 2016 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Kuna maakohus rahuldas hagi, jäid menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt kostja kanda. Apellatsioonkaebus
4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtusse uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt õigusnorme lepingu ülesütlemise kehtivuse hindamisel. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ta ei esitanud ülesütlemisavaldust õigeaegselt. Maakohus jättis arvestamata, et tüüptingimus lepingu osana jõustus alates lepingu sõlmimisest. Leping sõlmiti
5. oktoobril
6. Kostja ei saanud kasutada koolitusel osalemisest loobumise õigust, kuna loobumiseks mõeldud aeg lõppes lepingu sõlmimisega. Maakohus jättis ülesütlemisavalduse õigeaegsuse analüüsimisel hindamata tüüptingimuse kehtivuse. Samuti ei hinnanud maakohus, kas tingimus kahjustab tarbijat ebamõistlikult, kuna sellega sisuliselt välistati

§ 195lg 5 kohaldamine.

Kui kostja oleks koolituse eest tasunud, välistaks vaidlusalune tüüptingimus tasutu tagasinõudmise. Tüüptingimus on 7 2-16-13480 tühine, kuna sellega kaldutakse kõrvale

§ 195lg 5 olulisest põhimõttest.

Maakohus lähtus ülesütlemise kehtivuse kontrollimisel tühisest tüüptingimusest. Kostja osales koolitusel kaks nädalat, mis on mõistlik aeg lepingu

§ 196alusel ülesütlemiseks.

Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, jättes arvestamata kostja väite, mille kohaselt koolitus ei vastanud kostja ootustele. Maakohus märkis, et sellele väitele tugines kostja alles

1. jaanuaril 2019 toimunud eelistungil. Eelistung on eelmenetluse osa, mille eesmärk on hageja nõuete ja menetlusosaliste seisukohtade ning tõendite väljaselgitamine. Otsuse tegemisel ei oma tähtsust, millal kostja oma seisukoha esitas, kui ta tegi seda eelmenetluses. Maakohus rikkus menetlusnormi sellega, et jättis kostja tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata. Kostja palus kuulata tunnistaja Y üle asjaolude kohta, mis puudutasid kostja nõuet vormistada leping kirjalikult. Maakohus ei ole tuvastanud, kas hagejal tekkis kohustus leping kirjalikult vormistada. Maakohus oleks pidanud hindama, kas hageja pidi esitama lepingu paberil või mitte ning kas lepingu esitamata jätmine on oluline rikkumine. Tunnistaja ütlused olid apellandile vajalikud, kuna see oli ainus võimalus tõendada kirjaliku lepingu nõude esitamist. Kohus ei andnud kostjale seda võimalust, millega pani poole ebavõrdsesse positsiooni. Hageja rikkus lepingut ka sellega, et ei andnud koolitusel osalejatele materjale ning sellega jäi kostja olulisel määral ilma sellest, mida ta lepingust lootis. Vastustaja seisukoht
2. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
4. Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled ka apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel: - kostja täitis
5. oktoobril 2015 hageja koduleheküljel asuva avalduse B-kategooria mootorsõidukijuhi õpetaja koolitusel osalemise soovi kohta; -
6. oktoobril 2015 saatis hageja kostjale kinnituse, et kostja on koolitusele registreeritud; -
7. oktoobril 2015 edastas hageja kostjale teatise / meeldetuletuse, et
8. oktoobril 2015 algab mootorsõidukijuhi õpetaja koolitus; -
9. oktoobril 2015 täitis kostja omakäeliselt ja allkirjastas avalduse, milles väljendas soovi asuda õppima B-kategooria mootorsõidukijuhi õpetajakoolitusele; - poolte vahel sõlmiti leping
10. oktoobril 2015; - hageja esitas
11. novembril 2015 kostjale koolituse eest arve nr AMT058025 suurusega 1495 eurot; -
12. novembril 2015 saatis hageja kostjale arve tasumise kohta meeldetuletuse; - kostja osales 30.10.2015, 31.10.2015, 06.11.2015, 07.11.2015, 13.11.2015 ja 14.11.2015 toimunud koolituspäevadel; - kostja keeldus
13. detsembril 2015 e-kirjaga koolitusarve tasumisest. 8 2-16-13480
14. Et kostja väitel tulenes alus lepingulise tasu maksmisest keeldumiseks lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest, tuli vaidluse lahendamiseks kohtul hinnata, kas kostja ütles tähtajalise käsunduslepingu ennetähtaegselt üles. Kostja esile toodud asjaoludel võis kostja lepingu erakorraliselt üles öelda nii mõjuval põhjusel (

§ 631

ja § 196 lg 1) kui ka hageja rikkumise tõttu (

§ 631ja § 196 lg 2).

12.1.

§ 631

sätestab, et kumbki lepingupool võib nii tähtajalise kui ka tähtajatu käsunduslepingu üles öelda sama seaduse §-s 630 sätestatut järgimata, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või käsundi täitmiseni. 12.2.

§ 196

lg 1 sätestab üldise aluse kestvuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks „mõjuval põhjusel […], eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani“. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et

§ 631

lg 1 ja § 196 lg 1 kohaldamise tingimused langevad sisuliselt kokku – lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks on vajalik mõjuv põhjus (otsused asjades nr 2-16-13032, p 12; nr 2-16-11889, p 34).

§ 631

lg 1 on vaadeldav selgitava täpsustusena, mis ei tõrju kõrvale

§-i 196 (otsus asjas nr 3-2-1-93-09, p-d 11–12). Seepärast saab praegu neid sätteid vaadelda koos. 12.3. Mõjuva põhjuse hindamine

§ 631

ja § 196 lg 1 kohaldamisel sõltub poolte huvide kaalumisest seaduse rakendaja poolt. Kaalumise tulemust mõjutab ka lepingu liik (P. Varul jt,

I, § 196 komm 4.3.a.). Poolte huvide kaalumisel on mh oluline küsimus, kes kannab ülesütlemise aluseks olevate asjaoludega seotud riisikot. Riskijaotuse määrab ära leping, eriti selle eesmärk ja asjakohased seadused (Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus haldusasjas nr 313-481, p 26). Vaid erandina võivad võlaõiguslike kestvuslepingute ülesütlemist õigustada ülesütleja sfääri kuuluvad asjaolud. Viimasel juhul võib, aga ei pruugi lepingu ülesütlemine olla käsitatav lepingu rikkumisena ning seetõttu võib ülesöelnud poolel tekkida kahju hüvitamise kohustus (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-114-07, p 11; vrd üürilepingu erisuste kohta otsus asjas nr 3-2-1-2-06, p 18). 12.
3. Maakohus hindas õppeteenuse lepingu ennetähtaegse ülesütlemise materiaalset õiguspärasust üksnes seoses hageja võimalike rikkumistega (

§ 631ja § 196 lg 2).

Ringkonnakohus analüüsib täiendavalt, kas kostjal võis olla alus lepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks

§ 631ja § 196 lg 1 järgi.

12.5. Hindamaks seda, kas kostja võis

§ 196

lg 1 alusel lepingu erakorraliselt üles öelda, arvestab kohus õppeteenuse lepingu olemust ja kestust. Mootorsõidukijuhi õpetaja koolitus pidi toimuma perioodil 30.10.2015–15.04.

1. Kutse või akadeemilise kraadi omandamine on üldjuhul pikem protsess, mis kestab sageli aastaid. Õppeteenuse kontekstis ei ole praegusel juhul tegu väga pikaajalise lepinguga. 12.
2. Õppeteenuse olemus on, et teadmisi omandatakse järkjärguliselt ja seetõttu ei saa üldjuhul rühmaõppesse liituda poole õppeperioodi pealt. Õppeteenuse osutaja peab valdava osa panustest lepingu täitmiseks tegema juba enne teenuse alustamist – korraldama ruumid, palkama personali ja ette valmistama programmi. Õppeteenuse osutajal on huvi määratleda õpperühma koosseis juba alguses ja nõuda õppeteenuse eest tasu kogu perioodi eest sõltumata sellest, kas õppur täies mahus osaleb või mitte. Kursuse poole pealt lõpetanut ei ole koolituse korraldajal võimalik asendada uue õppijaga. 12.
3. Kostja tõi lepingu ülesütlemise põhjusena esile, et koolitus ei vastanud kostja ootustele (st koolituse alguses selgus, et kohalolek on kohustuslik, materjale koolitusel ei antud, puudus võimalus iseseisvalt omandada teadmisi koolituspäeval puudumise korral). Kostja 9 2-16-13480 esile toodud asjaolud on kolleegiumi arvates täielikult kostja mõjusfääris ega ole käsitatavad mõjuva põhjusena

§ 196lg 1 mõttes.

Selles, kas kostja esile toodud asjaolud on käsitatavad lepingu rikkumisena

§ 196

lg 2 tähenduses, nõustub ringkonnakohus maakohtu hinnangu ja põhjendustega ega korda neid. 12.8. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei olnud kostjal mõjuvat põhjust õppeteenuselepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks

§ 196lg 1 järgi.

Õppeperiood ei olnud väga pikk ning õppetegevus oli oma liigilt selline, et hagejal oli õigustatud huvi, et õppur tasub kogu õppetasu sõltumata sellest, kas ta täies mahus osaleb või mitte. 13. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selle kohta, et hageja ei olnud toime pannud lepingu rikkumist, mis oleks andnud kostjale mõjuva põhjuse leping ennetähtaegselt lõpetada. Ringkonnakohus maakohtu põhjendusi selles osas ei korda. Et asja läbivaatamisel on tuvastatud, et materiaalsed eeldused lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks puudusid nii

§ 196

lg 1 kui ka lg 2 alusel, ei hinda kohus menetlusökonoomia kaalutlustel, kas kostjal täitis formaalsed eeldused lepingu lõpetamiseks, sh kas kostja esitas lepingu lõpetamise avalduse õigeaegselt (

§ 118). 14.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele lepingu sõlmimise kohta märgib kohus järgmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja interneti kodulehel avaldatud kuulutus mootorsõidukijuhi õpetaja koolitusel osalemise võimaluse kohta oli

§ 16lg 3 järgi ettepanek esitada pakkumus.

Kostja edastas hagejale oferdi 16.10.2015, kui täitis registreerumisvormi (vt I kd, tl 9–10, 65–71). Hageja teatas 20.10.2015 kostjale, et ta on registreeritud koolitusele (vt I kd, tl 36). Seega tegid pooled

§ 16

lg 1 ja § 19 lg 1 kohased kirjalikud tahteavaldused lepingu sõlmimiseks ning kostja vormistas ja allkirjastas 30.10.2015 täiendavalt kirjaliku avalduse (vt I kd, tl 11–12), milles soovis asuda õppima Bkategooria mootorsõidukijuhi õpetajakoolitusele, ning asus koolitust läbima.

1. Kostja on apellatsioonkaebuses väitnud, et tuginedes Riigikohtu
2. oktoobri
3. a määrusele tsiviilasjas 2-16-13477, pidi maakohus kontrollima, kas tüüptingimus, mille kohaselt õppur peab lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel tasuma õppetasu täies mahus, kahjustab tarbijat ebamõistlikult, kuna sellega sisuliselt välistatakse

§ 195lg 5 kohaldamine.

Kolleegium selgitab, et viidatud määruse p 13 kohaselt tuleb kohtul seda asjaolu kontrollida olukorras, kus on tuvastatud lepingu ennetähtaegne ülesütlemine

§ 631alusel.

Praegusel juhul kohus seda eeldust ei tuvastanud ja seega ei ole põhjust hinnata tüüptingimuse võimalikku tühisust

§ 195lg 5 seisukohast.

1. Vastuseks kostja väitele, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis tunnistaja Yi üle kuulamata, märgib kolleegium järgmist. 16.
2. Maakohus ei lubanud eelistungil 23.01.2019 tunnistajat üle kuulata seoses faktiväitega, et kostja nõudis telefonivestluses hageja esindajaga kirjalikku lepingut. Vastavalt TsMS § 238 lg-le 1 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Vastavalt TsMS § 236 lg-le 1 tõendi esitamine on menetlusosalise poolt kohtule taotluse esitamine, et kohus hindaks menetlusosalise väidet taotluses nimetatud tõendi vastuvõtmise ja uurimise alusel. 16.
3. Maakohus kuulas tunnistaja üle teiste asjaolude osas, kuid jättis põhjendatult tunnistaja üle kuulamata seoses väitega, et kostja nõudis telefonivestluses hageja esindajaga kirjalikku lepingut. Maakohus selgitas otsuse p-s 27, et hagejal ei olnud

§ 481

alusel kohustust esitada kostjale kirjalikku lepingudokumenti.

§-ga 481 kehtestatakse nõuded ettevõtja ja tarbija vahel antavatele kinnitustele ning säte kohaldub väljaspool äriruumi sõlmitud 10 2-16-13480 lepingutele. Praegusel juhul on poolte vahel leping sõlmitud 30.10.2015 hageja äriruumis, st kostja täitis ja allkirjastas (30.10.2015) avalduse esimesel hageja korraldatud koolituspäeval. 16.3. Iseenesest võib ka väljaspool

§ 481

kohaldamisala sõlmitud lepingutes

§ 2

lg-st 2 tuleneda õppeteenuse osutajale kohustus anda teisele lepingupoolele mõistlikul teabekandjal lepingutingimusi ja tüüptingimusi kajastav dokument, kuid tegemist ei oleks sellise lepingurikkumisega, mis annaks aluse lõpetada leping ennetähtaegselt. Et küsimus sellest, kas kostja nõudis kirjalikku dokumenti või mitte, ei ole lepingu ennetähtaegse lõpetamise seisukohalt asjassepuutuv, jättis maakohus põhjendatult tunnistaja selle faktiväite osas üle kuulamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 17. TsMS § 162 lg 1 järgi jätab kohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Et maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv 11