Obsah (4)

§ 75§ 91§ 76§ 73

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 5. november 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-1

) § 73 lg 2 kohaselt ostjatelt täitmine vastu võtta ega loobunud seejuures oma osade saamise soovist kogutäitmise vastuvõtjalt.

§ 75

järgi peab täitmise vastu võtnud solidaarvõlausaldaja teistele võlausaldajatele tasuma neile kuuluvad osad. Kohus oli seisukohal, et müügi- ja ühishüpoteegiga koormamise lepingu osaliste ühine tahe oli suunatud ostja rahalise kohustuse täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku määramisele ja täitmise viisile, s.o müügihind tasutakse kontole, mille käsutajaks on üks müüjatest (

§ 91lg 1; § 76 lg 3).

Lepingupoolte kokku lepitud rahalise kohustuse täitmise viisist ei saa järeldada kokkulepet ühe poole sisesuhtes raha jagamise kohta. Lepingupoolte kokkulepe vastab

§ 76lg-tele 1 ja 2.

Kostja II hagi õigeksvõttu ei ole võimalik vastu võtta, kuna vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt. Kohus käsitles kostja II õigeksvõttu vastuväidete puudumisena hageja nõudele. Pärijad omandasid pärandvara arvel pärandvarasse kuuluva eseme müügitehinguga saadud müügisumma ehk algne pärandvara (kinnistu) asendus rahaga (PärS § 156 lg 1). Pärandvara jagamine PärS § 152 tähenduses toimub seetõttu kaaspärija nõude esitamisega jagada asja väärtusele vastav raha 67 000 eurot, millest tema osa (1/6) kuulub väljamõistmisele sellelt pärijalt, kelle käes on pärandvara. Eeltoodust tulenevalt lõpetas kohus pärandvara ühisuse osaliselt, jättes kostjate ühise pärandiosa jagamata. Pärandvara ühisuse lõpetamise viisiks määras kohus hageja pärandiosa eraldamise pärandvara ühisusest. Kuna kostja I ei ole teistsuguse kokkuleppe sõlmimist tõendanud, siis tekkis kostjal I PärS § 147 ja AÕS § 77 alusel kohustus anda hagejale 1/6 kinnistu hinnast. Seega jagas kohus pärandvara ühisuse osalisel lõpetamisel pärandvarasse kuuluva kinnistu müügihinna 67 000 eurot ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 1/6 kinnistu müügihinnast, s.o 11 166,66 eurot. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. V.S. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. juuni 2021 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on hageja PärS § 152 lg 1 alusel esitatud nõue perspektiivitu. Olukorras, kus kaaspärijad on ühiselt pärandvara käsutanud, puudub pärandvara ja kaasomand, mida jagada. Varaühisus lõppes 26.04.2019 müügilepingu alusel. Müügilepingu alusel kostja I kontole makstud raha ei ole jagamata pärandvara. Müügihinna tasumine on müügilepingus kokku lepitud selliselt, et müügihinna saab kostja I. Arusaamatuks jääb, kuidas on eluliselt ebausutav ning vastuolus üldise elukogemusega see, et müügihinna sai isa, kui notariaalses müügilepingus on nii kokku lepitud. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, miks kostja I väited ei ole õiged; 2) ei ole kohus põhjendanud järeldust (otsuse p 22), et kostja I on hagejale võlgu. Arusaamatuks jääb, mis on see võlasuhe ning kuidas saaks seostada hageja ja kostja I vahelist võlasuhet PärS § 152 lg 1 alusel esitatud nõudega. Kohtuotsuse p-s 23 käsitletud asjaolud on asjakohatud. Pealegi on kohus nõustunud hageja poolt nõude suurendamisega; 4 3) on kohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ning kohaldanud valesti

§ 73lg-t 1 ja lg-t 2.

Väide, et hageja ja kostja II andsid müügilepingus solidaarvõlausaldajatena kostjale I õiguse

§ 73lg 2 kohaselt ostjatelt täitmine vastu võtta, on tõendamata.

Kohus on valesti tuvastanud lepinguosaliste ühise tahte. Hageja ja kostjad ei ole solidaarvõlausaldajad, vaid tegemist on olukorraga, kus tulenevalt

§ 76

lg-st 3 oli müügilepingu järgi kohustuse täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikuks kostja I. Kohtu järeldus, et lepingupoolte kokku lepitud rahalise kohustuse täitmise viisist ei saa järeldada kokkulepet ühe poole sisesuhtes raha jagamise kohta, on väär. Müüjate kokkulepe on lepingus selgelt väljendatud. Hageja ei ole esitanud nõuet

§ 75lg 1 alusel.

Samas kuna müügitehingust tulenevalt on ainsaks võlausaldajaks kostja I, puudub hagejal nõue kostja I vastu ka

§ 75

lg 1 alusel; 4) on pärandvara (kinnistu) müügitehingu järel asendumine rahaga põhjendamata. Tegemist oli käsutustehinguga, mille eesmärgiks oli varaühisuse lõpetamine, kinnistu müük ja saadud raha jagamine kaasomanike vahel, mis toimuski vastavalt müügilepingule.

1. K.S. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta menetluskulud apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on ringkonnakohtu otsuses esitatud materiaalõiguslik kvalifikatsioon poolte õigussuhtele seotud hagis ja kostja vastuväidetes esitatud asjaolude esinemise arvestamisega. Maakohtu otsusega on tuvastatud asjaolud, mis võimaldavad rahuldada hagi PärS § 152 lg 1 alusel; 2) esitas kinnistu müügilepingu tõendina hageja. Hageja tõendas sellega, et kinnistu varakäsutus tehti pärijate poolt ühiselt ning müügihind tasuti kokkuleppel ostjatega kostja I kontole. 30.07.2019 hageja poolt kostjale I esitatud kohtuvälise nõude tõenduslik tähendus on selles, et hageja soovis pärandi müügist laekunud rahast (pärandvara) enda proportsionaalse osa kätte saada. Tõendeid kogumis hinnates on kohane järeldada, et hageja soovis pärandi jagamist sellega, et üks ühiselt müügitehingus tegutsenud müüja, kelle kontole tasusid ostjad müügihinna, maksaks hagejale tema osa välja. Apellant ei ole esitanud tõendit, mille sisuks oleks hageja ja kostjate vahel pärandi jagamise kokkuleppe sõlmimine. Apellandi väidet tulnuks tõendada sellise tõendiga, millest saab järeldada hageja tahet pärandi eseme jaotamisel (PäRS § 159 lg 3) või vara jagamisel (PäRS § 152 lg 3) endale kuuluvast osast loobuda. Apellant ei ole tõendanud hageja sellist tahet. Apellant ei ole selgitanud, kuidas toimus väidetav pärandi jagamine ja varaühisuse lõpetamine. Müügileping ei sisalda ei müüjate sisesuhtesse kuuluvat varaühisuse lõpetamise tahteavaldust ega vara jagamise viisi, korra ja tagajärje kirjeldust. Apellandi seisukoha realiseerimine oleks apellandi aluseta rikastamine; 3) sõlmitakse müügilepingu p 3.1 teise lause järgi tingimusega, et müüakse ja ostetakse kogu müügilepingu objekt, kusjuures müüjad ja ostjad vastutavad müügilepingust tulenevate müüjate ja ostjate kohustuste täitmise eest solidaarselt; 4) on kohtu seisukoht, et pärandvara ühisusse kuuluva eseme müügi korral läheb pärandvara ühisusse eseme müügihind, õiguslikult korrektne. Pärandvara ühisuse lõpetamine toimub asja jagamise kaudu. AÕS §-st 77 ei ole võimalik teha järeldust, et kaasomandi lõpetamise ühe viisina jääb kaasomanik ilma omandist natuuras ja ka omandi väärtuse hüvitisest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osaliselt, s.o V.S. K.S. kasuks väljamõistetud XXXXXX kinnistu müügihinna (11 166,66 eurot) suuruse ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt, mõistab V.S. K.S. kasuks välja XXXXXX kinnistu müügihinnast 8166,66 eurot ning jätab menetluskulud 73% ulatuses V.S. ja 27% ulatuses K.S. kanda. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.
3. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 teisel lause alusel määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. 20.09.2019 esitas hageja kostja I vastu hagi, milles nõudis pärandvarasse kuulunud XXXXXX kinnistu müügihinnast endale kuuluva osa 8166,66 euro väljamõistmist. Hagiavalduse põhjendustest ning hagile lisatud poolte sõnumivahetusest ja hageja nõudekirjast kostjale I nähtub, et hageja on saanud kostjalt I XXXXXX kinnistu müügihinnast 3000 eurot ning seetõttu võlgneb kostja I talle 11 166,66 euro (XXXXXX kinnistu müügihinna 1/6 osa väärtus peale maakleritasu mahaarvamist) asemel 8166,66 eurot. Maakohus rahuldas 30.04.2020 otsusega hagi ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 8166,66 eurot. Hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Tartu Ringkonnakohus tühistas kostja I apellatsioonkaebuse alusel 14.08.2020 otsusega maakohtu otsuse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel maakohtus täpsustas hageja oma nõuet ning palus kostjalt I välja mõista 11 166,66 eurot. Seejuures lähtus hageja nõude suurendamisel kostja I seisukohast, milles viimane kinnitas, et 3000 euro suurune ülekanne hagejale ei ole seotud pärandi (XXXXXX kinnistu) jagamisega. Vaidlustatud otsusega rahuldas maakohus hagi ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 11 166,66 eurot. Kohtuotsuse põhjendustes on maakohus viidanud nii hageja kui kostja I sõnumivahetusele kui hageja nõudekirjale (I kd, tl 28-29) ning tuvastanud nende põhjal, et kostja I on tunnistanud võlgnevust hagejale. Täpsustatud hagiavalduse põhjenduste kohaselt on nõude suurendamine tingitud üksnes kostja I vastuväidetest, mitte uutest tõenditest ega faktilistest asjaoludest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole selgitanud välja hageja nõude suurendamise tegelikku põhjust ning seetõttu ei vasta kohtuotsus tühistatud osas TsMS § 442 lg-s 8 ettenähtud nõuetele. Arvestades asja materjalidest nähtuvaid pooltevahelisi suhteid ning esialgses hagiavalduses esitatud põhjendusi, müügilepingu sõlmimise ja 3000 euro hagejale ülekandmise ajavahemikku (vastavalt 26.04.2019 ja 02.05.2019), ei ole usutav, et 3000 euro hagejale ülekandmisega soovis kostja I hagejat vabatahtlikult abistada. Ringkonnakohtu arvates ei olnud maakohtu poolt üksnes kostja vastuväidete alusel põhjendatud mõista kostjalt I hageja kasuks välja rohkem kui 8166,66 eurot. Seetõttu tuleb maakohus otsus tühistada kostjalt I hageja kasuks väljamõistetud XXXXXX kinnistu tasumata müügihinna suuruse osas.
4. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud muus osas hagi. 6 9.
5. Asja materjalidest nähtuvalt tuginesid nii hageja oma nõuet põhjendades kui kostja I hageja nõudele vastuväiteid esitades 26.04.2019 müügilepingule, eelkõige selle p-le 3.3 ja p-le 3.
6. Maakohus on 26.04.2019 müügilepingut ja selle p-i 3.3 ja p-i 3.5 tõlgendanud kooskõlas

§-s 29 sätestatud nõuetega (vt kohtuotsuse põhjenduste II osa, p-d 19-21, 24-29) ning jõudnud põhjendatud järeldusele, et vaidlusalune müügileping ei sisalda pärandvara jagamise kokkulepet. Müügilepingus osalesid müüjatena (kaaspärijatena) hageja ja kostjad I ja II ning nende ühiseks tahteks oli müüa pärandvarasse kuuluv XXXXXX kinnistu ja ostjate poolt ostuhinna 67 000 euro tasumine kostja I kontole. Seega toimus ostuhinna 67 000 eurot kostja I kontole tasumisega kinnistu ostjate poolt müügilepingus ettenähtud rahalise kohustuse täitmine. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja ja kostjad I ja II kinnistu müüjatena on käsitletavad solidaarvõlausaldajatena (

§ 73

lg 1 ja lg 2) ning kostja I peab

§ 75lg 1 esimese lause kohasel tasuma hagejale talle kuuluva osa.

Ülaltoodu alusel on ekslik kostja I jätkuv seisukoht apellatsioonkaebuses, et ostuhinna tasumisega tema kontole jagati ühtlasi pärandvara ning hagejal puudub tema vastu nõudeõigus. 26.04.2019 müügilepingust pärandvara jagamist ning seda, et hageja loobuks oma osast pärandvarast, ei nähtu. Seetõttu on põhjendamatu ka see kostja I seisukoht, mille kohaselt tulnuks maakohtul jätta hageja nõue TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, kuna puudub pärandvara, mida jagada. 9.

1. Maakohus on kohaldanud õigesti asjakohaseid PärS sätteid ning kostja I vastupidine seisukoht on ebaõige. PärS § 152 lg-te 1 ja 3 kohaselt võib pärandvara jagamist nõuda iga kaaspärija ning pärandvara jagamisel kohaldatakse kaasomandis oleva asja jagamise sätteid. Vastavalt PärS § 156 lg-le 1 kuulub pärandvara hulka ka vara, mille kaaspärijad on omandanud pärandvara hulka kuuluva õiguse alusel või pärandvara arvel või hüvitisena pärandvara hulka kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest. Praegusel juhul omandasid pärijad pärandvara arvel pärandvarasse kuuluva kinnistu müügist saadud müügisumma ehk algne pärandvara kinnistu näol asendus rahaga. Seoses pärandvara ühisuse osalise lõpetamisega tuleb kostjalt I hageja kasuks välja tema osa rahas, s.o 8166,66 eurot.
2. Seoses hagi osalise rahuldamisega jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega hageja ja kostja I kanda. Lähtudes hagi rahuldamise ulatusest (8166,66 eurot 11 166,66 euro suurusest nõudest), s.o ca 73%, jäävad kostja I kanda menetluskuludest 73% ja hageja kanda menetluskuludest 27%. Maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud ning sellest tulenevalt toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine TsMS § 177 lg-s 2 ettenähtud korras pärast kohtuotsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja