2-18-7394/63

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Margo Klaar, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 05.10.2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-7394 Tsiviilasi Hiie Tõnise talu hagi Osaühingu X vastu võlgnevuse väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 22.11.2019 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Osaühingu X apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 3028,25 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja (vastustaja) Hiie Tõnise talu (registrikood 11636534), lepinguline esindaja Kerli Kaasik Kostja (apellant) Osaühing X (registrikood lepinguline esindaja vandeadvokaat Grete Lind Kohtuistungi toimumise aeg XXXXXXX), 14.09.2020. a.

RESOLUTSIOON:

1.Tühistada Harju Maakohtu 22.11.2019 otsus, millega maakohus mõistis kostjalt välja põhivõla 1607,26 eurot ületavas osas ja viivise põhivõlga 1607,26 eurot ületavalt summalt. Muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2.Osaühingu X apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta Osaühingu X kanda.

Kohtuotsuse tervikresolutsioon sõnastada järgmiselt:

4.Jätta rahuldamata kostja 02.10.2018 taotlus tõendite kogumiseks.

5.Hagi rahuldada osaliselt.

1(11) 6. Välja mõista Osaühingult X Hiie Tõnise talu kasuks 2089,96 eurot, millest põhivõlgnevus on 1607,26 eurot ning 05.10.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 482,70 eurot.

7.Välja mõista kostjalt Osaühing X hageja Hiie Tõnise talu kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates 06.10.2020 kuni põhivõla (1607,26 euro) täieliku tasumiseni.

8.Jätta maakohtu menetluskulud 65% ulatuses Hiie Tõnise talu kanda ja 35% ulatuses Osaühingu X kanda. Jätta ringkonnakohtu menetluskulud Osaühingu X kanda.

9.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul peale kohtulahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagiavaldus 1. Hiie Tõnise talu (hageja, vastustaja) esitas 11.05.2019 Harju Maakohtule hagi Osaühingu X (kostja, apellant) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 4607,26 eurot, viivise 11.05.2018 seisuga 497,84 eurot ja viivise VÕS § 113 sätestatud määras põhivõlgnevuselt alates 12.05.2018 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja loobus osaliselt oma nõudest ja 14.11.2018 menetlusdokumendis palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 2543,64 eurot, viivise 11.05.2018 seisuga 281,12 eurot ja viivise VÕS § 113 sätestatud määras põhivõlgnevuselt alates 12.05.2018 kuni kohustuse kohase täitmiseni.

2.Hageja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele:

-pooled sõlmisid 23.06.2016 maa rendilepingu ja kostja andis hageja kasutusse kuni 31.12.2021 79,76 ha suuruse loodusliku rohumaa Veskikülas, Sooveeres;

-hageja sai kinnistud tasuta kasutusse tingimusel, et tagab kinnistute hoolduse ja loobub õigusest taotleda kinnistutega seoses toetusi;

-toetuste taotlemise ainuõigus oli kostjal ning hageja pidi tegema toetuste edukaks taotlemiseks koostööd;

-toetused pidid pooled jagama selliselt, et kostjale jääb 60% ja hagejale 40% kostjale välja makstud toetustest, v.a 2016. aasta lõpus hagejale makstavatest toetustest pidi erandkorras kostja maksma 50%;

-kostjal tuli nimetatu hagejale maksta 14 päeva jooksul arvates toetuste laekumisest;

-kostja tasus hagejale ettemaksuna 22.12.2016. a 3000 eurot;

-kostjale väljastati 2016. aastal otsetoetusi kokku 9214,52 eurot, millest 50% ehk 4607,26 eurot tuli tasuda hagejale 26.12.2016 või hiljemalt 04.01.2017;

-hageja väljastas kostjale arve 5543,64 euro maksmiseks;

-kostja ei ole hageja ees oma kohustust täitnud ja hageja ütles leping üles 04.01.2017.

2(11) Kostja edastas hagejale lepingu allkirjastamiseks 27.06.2016. Hageja saatis allkirjastatud lepingu kosjale tagasi 29.06.2016. Kostja võttis lepingu vastu ja pooled asusid lepingut täitma.

Kostja ei teavitanud hagejat, et hageja on hilinenud lepingu allkirjastamisega ning lepingut sõlmitud ei ole. Lepingu sõlmimisele viitab ka see, et kostja tasus hagejale ettemaksuna 22.12.2016. a 3000 eurot. Arvestades ettemaksu on kostja põhivõlgnevuse summa hageja ees 2543,64 eurot. Hageja loobub osaliselt esitatud põhinõudest.

Hageja teostas niitmistööd 2016. aastal, mida tõendab asjaolu, et PRIA on kostjale toetused välja maksnud. PRIA avalikust andmebaasist nähtub, et kostjale on 2017. aastal väljastatud ühtse pindalatoetuse toetust ja kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetust kokku 9239,49 eurot ehk sarnases määras nagu 2016. aastal.

Kostja vastus 3. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus selle jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

4.Kostja tugines peamiselt järgmistele vastuväitele:

-pooled ei sõlminud 23.06.2016 maa rendilepingut;

-hageja saatis kostjale lepingu projekti, milles oli punkt erandkorras 2016. a lõpus 50% laekuvate toetuste maksmisest hagejale toetustest, märkides, et pakkumus kehtib kuni 27.06.2016;

-kostja allkirjastas lepingu 27.06.2016, kuid hageja alles 29.06.2016, mistõttu hagiavalduses märgitud versioonis lepingut ei sõlmitud;

-hageja ei taganud lepingute p 3.1 ja p 4.2.3 kohast kinnistute hooldust, s.o 2016 detsembri seisuga ja 2017 sügise seisuga oli kinnistutel hein niitmata;

-kostja tasus hagejale 22.12.2016 ettemaksuna 3000 eurot.

-hageja tekitas kostjale kinnistute rikkumisega kahju 3000 euro ulatuses;

-hageja rikkus lepingu p-st 4.1.1 tulenevat kohustust tagada kinnistute selline majandamine, et need vastaksid PRIA esitatud nõuetele püsirohumaadele erinevate toetuste taotlemiseks ja väljamaksmiseks, kasutama kinnistuid heaperemehelikult, professionaalse hoolsusega ja säilitama kinnistu agrotehniliselt heas seisundis, teostama kinnistute säilimiseks vajalikku hooldustöid, hüvitama täielikult kinnistute kahjustumisest tuleneva kahju ja kostjal on õigus keelduda omapoolsete kohustuste täitmisest;

-hageja tegevusetuse tõttu oli kostja sunnitud tagasi võtma PRIA-le 2017 esitatud taotluse ja kostjale tekkis saamata jäänud tulu 9770,97 euro ulatuses.

Kui pooltevaheline leping oleks kehtiv, siis ei saaks hageja nõue ületada 1607,26 eurot, sest kostja on hagejale tasunud 3000 eurot. Hageja ei saa nõuda käibemaksu tasumist.

Kostja esitab tingimusliku tasaarvestusavalduse ja loeb tasaarvestatuks oma nõude kostja nõudega.

Hageja ei ole kehtivalt lepingut üles öelnud, sest kostja ei ole lepingut oluliselt rikkunud.

Maakohtu otsuse põhjendused 5. Maakohus võttis 22.01.2019 määrusega vastu hageja osalise hagist loobumise ja lõpetas menetluse hageja hagis kostja vastu põhinõude 2063,62 euro väljamõistmise osas.

6.Maakohus rahuldas 22.11.2019 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3130,70 eurot, millest põhivõlgnevus on 2543,64 eurot ning 22.11.2019 seisuga sissenõutavaks 3(11) muutunud viivis 587,06 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 23.11.2019 kuni põhivõla (2543,64 euro) täieliku tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus jättis rahuldamata kostja 02.10.2018 taotluse tõendite kogumiseks.

Maakohus märkis, et poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas:

-kostja tasus 22.12.2016 hagejale lepingu raames ettemaksu 3000 eurot;

-hageja on 04.01.2017 edastanud kostjale lepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, kohustuse täitmise nõude ja kostja on vastava avalduse kätte saanud;

-2017 ja edaspidi ei ole kumbki pool lepingut täitnud, s.o hageja ei ole kinnistuid hooldanud ning kostja ei ole hagejale tasu maksnud.

Seoses lepingu sõlmimisega tuvastas maakohus järgmised asjaolud:

-leping pidi jõustuma allakirjutamise momendist mõlema poole poolt ning kehtima kuni 31.12.2021 (p 2.1);

-leping pidi jõustuma selle digitaalsel allkirjastamisel mõlema poole poolt ja allkirjastatud lepingu teisele poolele kättetoimetamisel hiljemalt 27.06.2016 (k.a) (p 10.2);

-hageja ei tagastanud allkirjastatud lepingut kostjale 23.06.2016 e-kirjas ja lepingu punktis 10.2 sätestatud tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 27.06.2016 (k.a);

-hageja allkirjastas lepingu 29.06.2016 (s.o kahepäevase hilinemisega) ning edastas samal päeval ka kostjale;

-kostja ei lisanud 23.06.2016 e-kirjale lepingudokumenti ning edastas selle hagejale alles 27.06.2016 lõunal, olles lepingus ja varasemas e-kirjas sätestanud lepingu allkirjastamise tähtpäevaks sama kuupäeva (27.06.2016), mil muudatusi sisaldav lepinguprojekt hagejale esmakordselt tutvumiseks edastati;

-kostja küsis 2016. a augustis hagejalt nõusolekut kostjale kuuluvatel kinnistutel lennubaasi reservõppekogunemise toimumiseks, mille hageja andis.

Maakohus järeldas nimetatud asjaoludest, et lepingu punktid 2.1 ja 10.2 on vastuolulised – üks näeb lepingu jõustumise eelduseks ette lepingu mõlemapoolse allkirjastamise, teine aga näeb lisaks sellele täiendavalt ette allkirjastatud lepingu tähtaegse kättetoimetamise teisele lepingupoolele. 23.06.2016 e-kirjas sätestatud tähtaja puhul on tegemist VÕS § 17 lg-s 1 nimetatud määratud nõustumuse andmise tähtajaga pakkumusega. Seega ei ole hageja nõustumust tähtaegselt andnud ja kostja pakkumus lõppes 27.06.2016 (VÕS § 19 lg 1).

Ebamõistlik on aga eeldada, et hageja pidanuks muudetud lepinguga tutvuma ja selle allkirjastama ning kostjale tagastama loetud tundide jooksul olukorras, kus algselt ka kostja enda hinnangul oli selleks mõistlik tähtaeg ca 4 päeva. Seega leidis maakohus, et hageja andis aktsepti tähtaegselt (vt RKTKo nr 3-2-1-37-08 p 23). Maakohus kohaldas analoogia korras VÕS § 22 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt, kui pakkumuse esitaja saab nõustumuse hilinemisega, loetakse nõustumus õigeaegselt ärasaadetuks, kui see korrapärase edastamise korral oleks jõudnud pakkumuse esitajani õigeaegselt Lepingulise suhte olemasolu kinnitab selle raames soorituste tegemine ja hagejalt nõusoleku küsimine reservõppekogunemiseks ning selle andmine hageja poolt. Vastavasisulise kirjavahetuse pidamine oleks olnud loogikavastane, kui poolte vahel polnuks õigussuhet.

Maakohus järeldas, et poolte vahel on 29.06.2016 sõlmiti kinnistute rendileping (VÕS § 339).

Kostja on andnud hageja valdusesse lepingu esemeks olevad kinnistud ning hageja on omakorda kohustunud esemete kasutamise eest tasuma kostjale renti. Rendi maksmine ei pea seisnema raha maksmises, vaid võib seisneda ka nt kohustuste ülevõtmises ja teatud soorituste 4(11) tegemises. Hageja võttis lepinguga kohustuse tasuda kostjale renti kinnistute hooldamise näol.

Lisaks on hageja rentnikuna õigustatud saama osa asja majandamise tulemusel tekkinud viljadest – s.o kinnistutelt niidetud hein ning osa omanikule väljamakstavatest põllumajandustoetustest. Rendilepingu olemasolu ei väära pooltevaheline kokkulepe, mille kohaselt oli toetustega seotud vilja taotlejaks ja algseks saajaks kostja ning hageja toetuste otsetaotlemise õigusest loobus. Rendilepinguga on tegemist olukorras, kus kokkulepe on suunatud lisaks kasutuse võimaldamisele ka vilja saamisele/võimaldamisele. Seega kohaldub lepingujärgse regulatsiooni kõrval ka VÕS peatükis XVI sätestatu.

Seoses lepingu lõppemisega tuvastas maakohus järgmised asjaolud:

-kostja kohustus tasuma hagejale 2016. aasta lõpus 50% laekuvatest toetustest (p 3.2);

-16.12.2016 sai kostja toetust 6352,15 eurot ning 19.12.2016 saadud toetus summas 2917,97 eurot, millest 50% on 4635,06 eurot;

-kostja pidi tasuma hagejale hageja osa toetusest 14 päeva jooksul toetuse laekumisest (p 3.2);

-hageja esitas kostjale vastava arve 22.12.2016, märkides maksetähtajaks 26.12.2016;

-kostja 16.12.2016 saadud 6352,15 eurost 50% pidi kostja hagejale kandma hiljemalt 30.12.2016 ning 19.12.2016 saadud 2917,97 eurost 50% hiljemalt 02.01.2017;

-hageja ei andnud kostjale kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega.

Hageja nõuab kostjalt 5543,64 euro (sh KM; ilma käibemaksuta 4619,70 eurot) hüvitamist, millest on maha arvestatud juba kostja poolt tasutud 3000 eurot, seega on nõude suuruseks 2543,64 eurot (sh KM). Kuivõrd kohus ei või nõudepiire ületada, lähtub kohus hageja poolt nimetatud summadest.

Hageja esitatud arvel kajastatud maksetingimus oli lepinguga vastuolus. Lepingu ülesütlemise avalduse koostamise ja edastamise ajaks (s.o 04.01.2017) olid aga lepingust tulenevad rahalised nõuded sissenõutavaks muutunud. Avaldusest nähtub küll, et hageja on kostjale määranud tähtaja võlgnevuse tasumiseks, kuid avalduse sisust on üheselt võimalik järeldada, et lepingu lõppemine 04.01.2017 ülesütlemise avaldusega on hageja tahe ka siis, kui võlgnevus avalduses nimetatud kuupäevaks tasutakse, st hageja ei seadnud lepingu lõppemist sõltuvusse kostjale antud kohustuse täitmise täiendava tähtaja tulemusest. Hageja ei ole tõendanud ega esile toonud, et esineksid VÕS § 116 lg 2 punktides 2–4 sätestatud olulised põhjused, mis annaksid aluse võlasuhte lõpetada ilma täiendavat tähtaega määramata. Kuna hageja ei määranud kostjale tasumiseks täiendavat tähtaega ja ei järginud lepingu p-s 6.3 nimetatud erakorralise ülesütlemise kokkuleppelist etteteatamise tähtaega, on täitmata ülesütlemise formaalsed eeldused ning 04.01.2017 ülesütlemisavaldus on tagajärjetu. Leping kehtib edasi.

Lepingust tulenevate kohustuste täitmisega seoses tuvastas maakohus järgmised asjaolud:

-vaidlusalused kinnistud pidid olema niidetud ja niide, sealhulgas hekseldatud rohi, kokku kogutud hiljemalt 10.08.2016 (p-d 3.1, 4.1.1 ja PRIA selgitus);

-heina niitmisega vaidlusaluselt kinnistult tegeles Y, kes tegeles ühtlasi ka heina rullimisega ning peale heina rullimist tõstis rullid kinnistu äärde valmis, et veoauto saaks need ära viia;

-Y teostas kinnistutel töid 2016. a juuni teisest poolest kuni juuli keskpaigani, niitis heina pikkuseks 5-6 cm, vaalutas heina, pani selle kokku ja teostas osaliselt ka äraveo.

Maakohus ei kahelnud tunnistaja oskustes ja tema ütluste usaldusväärsuses. Tunnistaja ütlustes ei andnud alust kahelda ka asjaolu, et tunnistaja puhul on tegemist hageja esindaja abikaasaga.

Tunnistaja ütlused ei ole vastuolus muude asjas esitatud 2016. aasta suvel teostatud niidet puudutavate tõenditega. Hageja on täitnud lepingu p-dest 3.1 ja 4.1.1 tulenevad kohustused kohaselt, mistõttu on hagejal õigus saada kostjalt lepingujärgset tasu.

5(11) Käibemaksu lisamine on õiguspärane ning vastav kohustus tuleneb hagejale kui käibemaksukohuslasele seadusest (KMS § 1 lg 1 p-is 1, § 3 lg-s 1, § 3 lg 4 p-is 1, § 4 lg 1 p-is 1 sätestatust). Seega on hageja esitatud nõudearvestus korrektne. Seadus ega leping ei välista käibemaksu lisamist hageja tasunõudele.

Kostja pidi tasuma hagejale osa toetusest 14 päeva jooksul toetuse laekumisest (p 3.2), s.o 16.12.2016 saadud 6352,15 eurost 50% hagejale kandma hiljemalt 30.12.2016 ning 19.12.2016 saadud 2917,97 eurost 50% hiljemalt 02.01.2017. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 16.12.2016 saadud 6352,15 eurose toetuse osas alates 31.12.2016 ning 19.12.2016 saadud 2917,97 eurose toetuse osas alates 03.01.2017 (VÕS § 82 lg 2 ja 7). Hagejal on õigus nõuda kosjalt nõude täitmist. Kuivõrd hageja on lepingujärgsed kohustused kohaselt täitnud, puudub kostjal alus keelduda omapoolse tasu maksmise kohustusest.

Kostja menetluslikus tasaarvestusavalduses toodud kahju (2017. a põllumajandustoetuste saamata jäämisest tekkinud saamata jäänud tulu) nõudega seonduvalt leidis kohus järgmist.

Üldreegli kohaselt tuleks esmalt nõuda kohustuse täitmist ning alles siis, kui nimetatud õiguskaitsevahendi kasutamine ebaõnnestub, tekib alus kahju hüvitamise nõude esitamiseks.

Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale andnud täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks ega erandlike asjaolude esinemist, millest tulenevalt oleks õigustatud täiendava tähtajata kahju hüvitamine.

Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks keeldunud kohustust täitmast. Seega ei ole kostjal õigust nõuda hagejalt kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõude esitamine on vastuolus VÕS § 101 lg-ga 3, mille kohaselt võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab.

Olukorras, kus kostja jättis õigusvastaselt hagejale osaliselt tasumata lepingukohase tasu 2016. aastal kinnistutel tehtud hooldustööde eest, ei ole kohane tugineda hageja poolsele rikkumisele, mis seisneb 2017. aastal kinnistutel hooldustööde mitteteostamises. Olukorras, kus kostja oleks hageja poole vastava kohustuse täitmise nõudega pöördunud, oleks hoopis hagejal olnud VÕS § 111 lg 1 alusel õigus keelduda omapoolse kohustuse täitmisest seni, kuni talle on võlgnevus tasutud. Eeltoodust tulenevalt on kostja menetluslik tasaarvestusavaldus tagajärjetu, kuivõrd kostjal puudub hageja vastu tasaarvestav kahjunõue.

Apellatsioonkaebus 7. Apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

Väär on maakohtu seisukoht, et hageja on rendilepingu p-st 3.1 ja 4.1.1 tulenevad kohustused kohaselt täitnud. Maakohus kuulas ebaõigesti tunnistaja Y üle asjaolude kohta, mis ei oma asjas tähtsust. Istungil koguti tunnistajalt täiendavalt ütlusi selle kohta, milles hageja ülekuulamist ei taotlenud. Maakohus on ebaõigesti tuginenud pelgalt Y ütlustele. Hageja ei ole esitanud muid tõendeid asjaolu kohta, et hageja on rendilepingu järgi kinnistuid kohaselt hooldanud.

Maakohus on jätnud arvestamata kostja vastuväited seoses Y ütlustesse kriitilise suhtumise vajadusega, sest tegemist on W abikaasa (füüsilisest isikust ettevõtja ehk hageja). Tunnistajal on majanduslik huvi saavutada tsiviilasjas hageja jaoks positiivne lahend, millele viitab ka asjaolu, et lepingulisi läbirääkimisi pidas ja kirjavahetus toimus Y-ga. Seetõttu tuleb eeldada, et ta on teadlik kohtuasjast.

6(11) Maakohus on jätnud tähelepanuta tunnistaja D ütlused. Kohtule esitatud fotode ja tunnistaja D ütlustega on tõendatud, et kinnistud olid niitmata. Rohi on kõrge ja putk on õisikutega, mis tõendab, et niitmist ei ole toimunud (Eestis ei õitse taimed mitu korda aastas ega kasva vöökõrguseks mitu korda aastas, mis on üldteada asjaolu).

Maakohus on jätnud vande all üle kuulamata kostja seadusliku esindaja, leides, et asjaolu osas kuulatakse üle tunnistaja, lisaks on esitatud kirjalik tõend, fotod ja videomaterjalid. Kostja leiab, et maakohus on pooli kohelnud ebavõrdselt, sest maakohus jättis kõrvale kõik kostja esitatud tõendid ja rajas otsuse Y (kes on hageja abikaasa) ütlustele.

Tulenevalt lepingu p-st 4.2.3 on hagejal õigus saada osa PRIA toetusest ainult juhul, kui hageja on kinnistuid kohaselt majandanud ehk lepingujärgsed kohustused täitnud. Seega on hageja tasunõue otseselt seotud hagejapoolsete kohustuste täitmisega, mitte kostjale PRIA toetuse laekumisega. Hageja ei ole oma kohustuste täitmise tõendamiseks tõendeid esitanud.

Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et vastavalt Riigikohtu praktikale ja VÕS §-le 22 lg 2 tuleb lugeda tähtaeg nõustumuse andmiseks pikenenuks.

Poolte varasema kirjavahetusega olid pooled sisuliselt saavutanud kokkuleppe tasu jagamise osas proportsioonis 60/40 PRIA väljamakstavatest summadest. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 17 lg 1.

Hageja nõue ei saa koos maksudega ületada 50% PRIA-lt laekuvaid summasid. Kostja ei ole käibemaksukohustuslane. Maakohus on ebaõigesti välja mõistnud lisaks juba välja makstud 3000 eurole täiendavalt 2543,64 eurot. Tähtsust ei oma, kas seaduse järgi vastustaja nõudele käibemaks lisandub. Tähtsust omab lepingus kokkulepitu, et PRIA-lt laekuv tasu jagatakse võrdselt. Kui hageja on kohustused täitnud vastavalt lepingule, siis ei saa hageja põhinõue olla ühelgi juhul suurem kui 1620,76 eurot (50%*9241,52-3000=1620,76).

Maakohus on otsuse p-s 61 märkinud, et kostja on 16.12.2016 saanud toetust 6352,15 eurot ja 19.12.2016 täiendavalt 2917,97 eurot. Otsusest ei nähtu, millisele tõendile tuginedes on maakohus otsuse rajanud. Hagi aluseks ei ole asjaolud, et toetused laekusid kostjale 16.12.2016 ja 19.12.2016. Hagi aluseks on hageja väide, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 04.01.2017.

Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostja tasaarvestusavaldus seoses saamata jäänud tulu nõudega on tagajärjetu ning kahjunõude esitamine on vastuolus VÕS § 101 lg-ga 3. Kostja informeeris hagejat juba 13.01.2017, et rendilepingu ülesütlemine ei ole kehtiv ning leping on kehtiv ja hagejal lasub kohustus lepingut täita. Samuti keeldus hageja kinnistule tulemast ja luges rendilepingu ülesöelduks alates 04.01.2017. Hageja ei kavatsenudki lepingujärgseid töid enam kinnistutel teha. Seega on hageja enda käitumine andnud kostjale põhjuse järeldamaks, et hageja ei asu kohustusi täitma ka edaspidi (s.o alates 2017). Arvestades, et tähtaja andmisel ei oleks olnud tulemust, siis VÕS § 115 lg 3 järgi võis kostja esitada hageja vastu nõude täiendavat tähtaega andmata. Kostja nõudeõigust ei välista ka VÕS § 101 lg 3, sest kostja ei ole lepingut rikkunud. Kostja on seisukohal, et tal oli VÕS § 111 lg 1 järgi õigus keelduda tasu maksmisest kuni hageja on kinnitanud, et jätkab lepingut. Kostja leiab, et saamata jäänud tulu nõue on põhjendatud, mistõttu jättis maakohus ebaõigesti kostja saamata jäänud tulu nõude hageja nõudega tasaarvestamata (eeldusel, et hageja nõue on kehtiv).

7(11) Maakohus jättis ebaõigesti menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. 14.11.2018 vähendas hageja nõuet 45% võrra ning loobus selles osas hagist. Kohus oleks pidanud loobumise osas jätma menetluskulud TsMS § 168 lg 4 järgi hageja kanda.

Vastus apellatsioonkaebusele 8. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht 9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja põhivõla 1607,26 eurot ületavas osas ja viivise 1607,26 eurot ületavalt summalt. Muuta tuleb maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus saab asjas teha uue otsuse, ilma seda maakohtule tagasi saatmata.

10.Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja lahendamisel:

-lepingu p 2.1 kohaselt pidi leping jõustuma allakirjutamise momendist mõlema poole poolt ning kehtima kuni 31.12.2021 (p 2.1);

-lepingu p 10.2 kohaselt pidi leping jõustuma selle digitaalsel allkirjastamisel mõlema poole poolt ja allkirjastatud lepingu teisele poolele kättetoimetamisel hiljemalt 27.06.2016 (k.a);

-hageja ei tagastanud allkirjastatud lepingut kostjale 23.06.2016 e-kirjas ja lepingu punktis 10.2 sätestatud tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 27.06.2016 (k.a);

-hageja allkirjastas lepingu 29.06.2016 (s.o kahepäevase hilinemisega) ning edastas samal päeval kostjale;

-kostja küsis 2016. a augustis hagejalt nõusolekut kostjale kuuluvatel kinnistutel lennubaasi reservõppekogunemise toimumiseks, mille hageja andis;

-kostja tasus 22.12.2016 hagejale lepingu raames ettemaksu 3000 eurot;

-hageja on 04.01.2017 edastanud kostjale lepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, kohustuse täitmise nõude ja kostja on vastava avalduse kätte saanud;

-2017 ja edasi ei ole kumbki pool lepingut täitnud, s.o hageja ei ole kinnistuid hooldanud ning kostja ei ole hagejale tasu maksnud.

11.Maakohus leidis lõppjärelduses õigesti, et pooled sõlmisid rendilepingu versioonis, mille järgi oli hagejal õigus kohustuste täitmise korral saada 2016 toetustest 50%. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohus tuvastas, et leping pidi jõustuma selle digitaalsel allkirjastamisel ja kostja ei teatanud hagejale, et hageja 29.06.2017 lepingut kostja kui hilinemisega allkirjastatut ei aktsepteeri, kostja tasus ettemaksu ning küsis hagejalt nõusolekut õppuste läbiviimiseks. Nimetatud asjaoludest nende koostoimes tuleneb, et kostja aktsepteeris konkludentselt (s.o oma käitumisega) hageja hilisemat lepingu allkirjastamist (VÕS § 18 lg 1 I lause ja TsÜS § 68 lg 3 mõttes).

12.Maakohus tuvastas õigesti, et kostja täitis 2016. a oma lepingulised kohustused. Üksnes asjaolu, et tunnistaja Y on hageja perenaise elukaaslane ja tunnistajal ning perenaisel on ühine majanduslik huvi, ei anna alust pidada tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseks. Tunnistaja ütlusi tuleb analüüsida koosmõjus teiste poolte esiletoodud asjaoludega ja nende tõendamiseks esitatud tõenditega. Maakohus analüüsis kostja esitatud fotosid ja D ütlusi, kuid ei pidanud neid asjakohasteks. Maakohus ei ole jätnud kõrvale kostja tõendeid, kuid pole käsitlenud kostja tõendeid sellise põhjalikkusega nagu tunnistaja Y ütlusi. Nimetatu ei tähenda, et maakohus oleks kohelnud pooli ebavõrdselt. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus ei kuulanud ära 8(11) kostja juhatuse liiget. Juhatuse liige oleks saanud anda samu ütlusi, mis tunnistaja D, kuna viibis koos tunnistajaga kinnistutel detsembris 2016. Seega puudus vajadus juhatuse liikme vande all ülekuulamiseks. Nimetatu ei ole menetlusõiguse oluline rikkumine ka sel põhjusel, et vastava taotluse oleks saanud esitada ka ringkonnakohtule, kuid kostja pole seda teinud.

13.Kostja on väitnud, et fotod (I kd, tl 73-76, 78-83, 88-89, 92-94) on tehtud 28.12.2016 Sooveere ja Suureotsa kinnistutel kostja seadusliku esindaja Q ja tunnistaja D poolt. Kostja ekirja manusest on näha fotofailide numbrid (I kd, tl 87). Toimiku esimese köite lehekülgedel 88, 89, 92-94 olevad väljavõtted fotode metaandmetest (I kd, tl 149-152) tõendavad fotode tegemist 28.12.2016.a. Fotodega loeb ringkonnakohus tõendatuks, et 28.12.2016.a kasvab pildistatud kahel kinnistul puhmastena hein ja osaliselt putked. Heina pikkust pole võimalik hinnata, kuna puudub võrdlusobjekt. Tunnistaja D ütlustest tulenevalt on pildid detsembris (2016) tema tehtud, kinnistutel polnud niitmise jälgi ja kasvas pikk vöökõrgune hein, millel õisikud olid otsas, millest tunnistaja järeldas, et niitmist pole tehtud. Järgmisel korral käis tunnistaja kinnistutel kevadel (2017) ja olukord ei olnud muutunud. Nimetatud tõenditest järeldab ringkonnakohus, et hein ei olnud detsembris niidetud, kuid tõenditest ei saa teha järeldust, et tunnistaja Y on andnud ebaõigeid ütlusi heina niitmise kohta juuli keskpaigaks 2016. Asjaolu, et Eestis ei kasva hein vöökõrguseks ega õitse mitu korda aastas, ei ole üldtuntud asjaolu, kuna sellise asjaolu kohta pole võimalik kohtul saada usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest (TsMS § 231 lg 1 II lause). Seega võis hein kasvada ka peale selle niitmist juuli keskel fotodel detsembris nähtavasse kõrgusesse ja putked võisid õitseda.

Nimetatu võimalikkust kinnitas ka tunnistaja Y. Seetõttu ei lükka tunnistaja D ütlused ümber hageja väiteid kinnistute niitmisest juulis 2016.

14.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kinnistud pidid olema niidetud ja niide kokku korjatud hiljemalt 10.08.2016, ja ei korda seda. Tõendeid, et selleks tähtajaks oli hageja jätnud täitmata oma lepingulised kohustused, asjas esitatud ei ole.

15.Põhjendatud on apellandi seisukoht, et hagejal puudus lepingust tulenev õigus lisada lepingus kokkulepitud tasule veel käibemaks.

15.1. Sellist kokkulepet lepingus ei sisaldu. Samuti ei tulene hagejale kohustust esitada kostjale arve. Kostja maksekohustuse tekkimise aluseks on leping ning toetuse väljamaksmine PRIA poolt. Kui hageja soovis esitada arvet ja kajastada sellel käibemaksu, ei saanud seda teha kokkulepitud tasule veel käibemaksu lisades, vaid käibemaks pidi kajastuma tasu sees. Kostja on selgitanud, et ta ei ole käibemaksukohuslane ning tal ei ole õigust riigilt käibemaksu tagasi taotleda.

15.2. Vastavat õigust ei tule hagejale ka seadusest. Käibemaksuseaduse (KMS) § 1 lg 1 p 1 kohaselt on käibemaksu objekt käive, mis KMS § 4 lg 1 p 1 kohaselt tähendab kauba võõrandamist või teenuse osutamist ettevõtluse käigus. KMS § 2 lg 3 p 3 I lause kohaselt on teenus ettevõtluse korras hüve osutamine või õiguse, sealhulgas väärtpaberi võõrandamine, mis käesoleva lõike punkti 1 kohaselt ei ole kaup, ning tasu eest majandustegevusest hoidumine, õiguse kasutamisest loobumine või olukorra talumine.

Kolleegiumi hinnangul ei ole poolte kokkuleppe selle kohta, et toetusi võib taotleda kostja, kes samas mingi osa toetustest loovutab hagejale, käibemaksuga maksustatav teenus. Nagu maakohus õigesti leidis, on hageja rentnikuna õigustatud saama osa asja majandamise tulemusel tekkinud viljadest – s.o kinnistutelt niidetud heina ning osa omanikule väljamakstavatest põllumajandustoetustest. Teisisõnu ei ole tegemist ettevõtluse korras hüve 9(11) osutamisega, mis saaks KMS § 2 lg 3 p 3 kohaselt olla käibemaksuga maksustatav teenus.

Käibemaksuga maksustatavat käivet ei teki, sest rahaline nõue ei ole iseseisvalt tarbitav hüve, vaid osa asja majandamise tulemusel tekkinud viljast.

16.Maakohus on leidnud, et kostja on saanud toetustena 16.12.2016 6352,15 eurot ja 19.12.2016 2917,97 eurot, kokku teeks see 9270,12 eurot. Põhjendatud on apellandi seisukoht, et otsusest ei nähtu tõendid, millele kohus on oma järeldused rajanud. Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja väitel sai kostja toetusi 9214,52 eurot ja nimetatud asjaolule ei ole kostja maakohtu menetluses kordagi vastu vaielnud. Isegi kui eeldada, et kostja asjaolu omaks ei võtnud, tõendavad seda väljavõte Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti koduleheküljelt (summade osas I kd, tl 15) ning kostja enda poolt esitatud PRIA poolt kostjale saadetud 15. ja 16.05.2019 kiri makstud toetuste kohta (kuupäevade osas, I kd, tl 155).

Ringkonnakohus möönab, et summad on erinevates dokumentides erinevad. Kodulehe väljavõtte andmetel on kostja saanud toetusi 2879,49+6335,03=9214,52 eurot ja e-kirjade kohaselt 2887,34+6352,15=9239,49 eurot. Kuna hageja on lähtunud väiksemast summast, ei kahjusta see kostja huvisid. Arvestades, et 50% toetustest tuli kanda hagejal, oli hagejal õigus 4607,26 eurole.

17.Maakohus tuvastas õigesti, et lepingu p 3.2 kohaselt pidanuks kostja tasuma hagejale hageja osa toetustest 14 päeva jooksul toetuse laekumisest, seega vastavalt 30.12.2016 ja 02.01.2017 ning vastavad nõuded muutusid sissenõutavaks osaliselt 31.12.2016 ja 03.01.2016. Kuna arve esitamist leping ette ei näinud, ei sõltu hageja nõude sissenõutavaks muutumine arve esitamisest. Hageja on arvestanud summadelt viivist ühtselt alates 04.01.2017. Hageja andis 04.01.2017 kirjaga kostjale lepingu täitmiseks täiendava tähtaja kuni 16.01.2017.

18.Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et 04.01.2017 kirjast on tuletatav hageja tahe öelda leping üles 04.01.2016, st enne 16.01.2017. Kiri on mõnevõrra halvasti sõnastatud.

Samas, juba asjaolust, et hageja andis kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, tuleneb loogiliselt, et hageja ei öelnud lepingut üles 04.01.2017. Kirjas ei ole hageja väitnud, et ta ütleb lepingu üles alates 04.01.2016. Mõistliku isiku seisukohalt tõlgendades öeldakse leping üles, kui kostja ei tasu täiendavaks tähtajaks nõutud summat. Põhjendused lepingu kehtivuse kohta tuleb maakohtu otsusest välja jätta.

19.Järgnevalt tuleb tuvastada, kas hageja poolt lepingu ülesütlemine omas toimet. Arvesse tuleb võtta, et 3000 eurot oli hageja tasunud ettemaksuna. Seega sai hageja nõue kostja vastu olla 04.01.2017 seisuga olla 4607,26-3000=1607,26 eurot. Nimetatud summas tasu maksmata jätmine hagejale on oluline lepingurikkumine, kui kostjal ei olnud seaduslikku alust keelduda oma kohustuse täitmisest.

20.Kostja ei saanud keelduda 1607,26 euro tasumisest põhjusel, et hageja on jätnud oma kohustused täitmata. Asjas leidis tuvastamist, et hageja on oma kohustused täitnud. Asjaolu, et kostja loobus järgneva aasta PRIA toetuse saamisest ja sai seetõttu kahju, ei ole põhjuslikus seoses hageja kohustuste täitmisega, mistõttu puudub kostjal tasaarvestatav nõue hageja vastu PRIA-lt 2017. aastal saada olnud võimalike toetuste ulatuses. Tõendatud ei ole kostja väide, et talle on tekkinud hageja poolt põllul töötamisega kahju. Üksnes pilt suhtlusvõrgustiku Facebook Y kontolt ei tõenda kostjal tekkinud kahju ega selle suurust.

21.Arvestades, et hageja sai kostjalt nõuda 1607,26 eurot ja alates 04.01.2017 on hageja arvestanud oma nõudelt seadusjärgset viivist, on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga (05.10.2020) www.viivisekalkulaator.ee 10(11) kohaselt 482,70 eurot. Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 1607,26+482,70=2089,96 eurot, millele lisandub jooksev viivis. Viivise osas tuleb täpsustada maakohtu otsust ja viidata VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määrale.

22.Põhjendatud on apellandi väide, et maakohus ei võtnud menetluskulude jaotuse määramisel arvesse hageja osalist loobumist hagist. Asjaoludest tuleneb, et kostja tasus ettemaksuna detsembris 2016 3000 eurot. Nimetatud osas hagi esitamine ei olnud õigustatud, mistõttu tulnuks seda arvestada menetluskulude kindlaksmääramisel ja jätta menetluskulud hageja kanda (TsMS § 168 lg 4). Arvestades, et hageja põhinõue sai maakohtu otsuse tegemise seisuga olla 1607,26 ja hageja nõudis hagis põhinõudena 4607,26 euro väljamõistmist, on hagi rahuldamise ulatus 35%. Seega tuleb maakohtu menetluskulud jätta 65% ulatuses hageja ja 35% ulatuses kostja kanda (TsMS § 163 lg 1).

23.Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad kostja kanda, kuna kostja ei nõustunud hageja poolt pakutud kompromissiga 2000 euro tasumiseks (TsMS § 163 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin 11(11)

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.