2-19-18038/31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Aleksandr Kondrašov Otsuse tegemise aeg ja koht 31.01.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-18038 Tsiviilasi M Li (L) ja K Li (L) hagi K A ja A Ni (N) vastu 42 975,19 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind 46 414,34 eurot Menetlusosalised esindajad ja nende Hageja I M L (isikukood xxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Hendrik Mühls Hageja II K L (isikukood xxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Hendrik Mühls Kostja I K A (isikukood xxx), lepinguline esindaja Alar Salu Kostja II A N (isikukood xxx), lepinguline esindaja Alar Salu Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Rahuldada M Li ja K Li hagiavaldus.

2.Välja mõista K Alt ja A Nilt solidaarselt M Li ja K Li kasuks 42 975,19 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 7573,06 eurot ja viivis põhinõudelt (42 975,19 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 31.01.2022 kuni põhinõude täitmiseni.

3.Jätta menetluskulud solidaarselt K A ja A N kanda. Kohus määrab poolte menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (31.01.2022). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja poolte seisukohad 1. M L (hageja I) ja K L (hageja II) esitasid 18.11.2019 Harju Maakohtule hagi K A (kostja I) ja A Ni (kostja II) vastu. Hagejad palusid välja mõista kostjatelt solidaarselt 42 975,19 eurot ja viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni seaduses sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 02.11.2015 hagejad ja kostjad üürilepingu, millega kostjad andsid neile kuuluva kinnisasja aadressil xxx koos sellel asuva majaga hagejatele üürile. Peatselt pärast sissekolimist avastasid hagejad mitmed puudused, näiteks garaažiuks ei töötanud, majaesine ja majatagune trepp ning maja sissekäigu äärekivid olid halvas seisukorras. Hagejad parandasid avastatud puudused. Lisaks kõrvaldasid hagejad enda kulul 2017. a sügisel ulatuslikud tormikahjustused, näiteks hagejad lasid maja katusel lekkivad kohad parandada, vahetasid välja maja sadeveetorustiku jne. Lisaks puuduste ja kahjude kõrvaldamisele parendasid hagejad lepingu kehtivuse ajal üürieset oluliselt. Näiteks lasid hagejad majja paigaldada garderoobi, vahetasid välja mitmed valgustid ja sisustuselemendid. Samuti kandsid hagejad ka sel perioodil tekkinud korralised hoolduskulud, näiteks gaasikatla hoolduskulud. Hagejad kulutasid kinnisasja remondi või parendustega seonduvalt kokku 42 975,19 eurot. Viidatud kulud olid kantud ajal, kui kostjad olid kinnisasja omanikeks. Kuigi kostjad ei andnud kirjalikku nõusolekut kulude kandmiseks, olid nad teadlikud kulutuste tegemisest. Lisaks kinnitas kostja I, et kui tal õnnestub kinnisasi müüa, hüvitab ta vähemalt osaliselt hagejatele nende poolt tehtud kulutused. Hagejad leidsid, et kõik nende poolt tehtud kulutused olid kinnisasja majandamiseks vajalikud ja nad tõstsid kinnistu väärtust vähemalt kantud kulutuste ulatuses.

Kostjad võõrandasid 02.08.2019 kinnisasja kolmandale isikule. Kokkuleppel uue omanikuga lõppes üürileping 02.10.2019. Kuna kostjad keeldusid kinnisasjale tehtud kulusid kohtuväliselt hüvitada, palusid hagejad kohtul välja mõista kostjatelt solidaarselt 42 975,19 eurot koos lisanduva viivisega. Hagejad selgitasid, et põhjendatud on nõuda kantud kulude hüvitamist just kostjatelt ja mitte uuelt kinnisasja omanikult, sest kulud olid kantud ajal, kui kinnisasi kuulus kostjatele ja kostja I lubas kulutused hüvitised.

2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

Vastuses esitatud põhjenduste kohaselt puudus kostjatel hagejatega kokkulepe kinnistu parendamiseks või parandamiseks. Kostjad ei kiitnud kinnisasjal tehtud tööd heaks. Hagejad ei ole teavitanud kostjaid planeeritavatest või tehtud töödest ega nende maksumusest. Kahtlane on, kas hagejate viidatud tööd olid vajalikud või mis takistas hagejatel taastamast endist olukorda.

Hagejate esitatud arvetest ei nähtu kulutuste tegemise otstarve ega seda, et arvetel kirjeldatud materjalid olid kasutatud kinnisasjal. Hagejate 2016. a kulutuste hüvitamise nõue on aegunud.

Kohtu põhjendused 3. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kohus põhistab oma seisukohta järgnevalt.

2 4. Kohus on tuvastanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 ning § 231 lg-te 2 ja 4 alusel järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud:

-02.11.2015 sõlmisid hageja I ja kostja I eluruumi aadressil xxx üürilepingu (tl 8-9);

-üürilepingu sõlmimise ajal olid hageja I ja hageja II ning kostja I ja kostja II abielus;

-kinnisasi xxx kuulus kostjate ühisomandisse (tl 10);

-perioodil 2016–2019 kandsid hagejad kinnisasja parendamise-, parandamise- ja hoolduskulud kokku 42 975,19 eurot. Viidatud kulud olid kantud üürilepingu kehtivuse ajal ning ajal, kui kinnisasi kuulus kostjate ühisomandisse;

-02.08.2019 võõrandasid kostjad kinnisasja O S (tl 10);

-02.10.2019 lõppes eluruumi üürileping kokkuleppel uue omanikuga.

5.Hagejad paluvad välja mõista kostjatelt solidaarselt kinnisasjale kantud kulutused lepingulisel või alternatiivselt lepinguvälisel alusel. Esmalt kontrollib kohus hagejate õigust nõuda kostjatelt kulude hüvitamist lepingust tulenevalt.

6.Arvestades vaidluse asjaolusid, tuleb kohtul hinnata abikaasade vastutust võetud kohustuste eest. Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et hageja I ja kostja I sõlmisid 02.11.2015 üürilepingu.

Tehingust tulenevad õigused ja kohustused ainult tehingupooltele. Hageja II ja kostja II ei olnud lepingu pooleks. Asjaolu, et lepingus on välja toodud hageja II ja kostja II nimed ning nende telefoninumbrid, ei tekita nendele õigusi ja kohustusi. Ka see, et hageja II ja kostja II võisid lepingu täitmisega seoses vastaspoolega suhelda, ei tee nendest lepingu pooli.

7.Asja materjalidest nähtub, et üürilepingu sõlmimisel olid hagejad ja kostjad abielus. Kohtule esitatud asjaolude alusel kehtis tehingu tegemise ajal hagejatel ja kostjatel varaühisuse režiim.

Lepingu esemeks olnud kinnisasi oli kostjate ühisomandis (tl 10). Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et hagejate ja kostjate vahel kehtinud vararežiim oleks muutunud. Kostjate esindaja avaldas 17.02.2021 istungil, et kostjad on abielu lahutanud (tl 141–144), kuid kostjad ei ole esitanud kohtule abielulahutust kinnitavaid dokumente ega täpsustanud seda, millal abielulahutus võis toimuda.

8.Kohtupraktikas tuuakse välja, et abikaasade vastutust kohustuste eest reguleerivad üldiselt perekonnaseadus (PKS) §-d 18 ja 19. Need on abielu õiguslike tagajärgede üldsätted, mis kohalduvad sõltumata sellest, millise varasuhte on abikaasad valinud. Solidaarkohustused saavad abikaasadel esmalt tekkida siis, kui mõlemad on lepingupooled ja on solidaarkohustuse võtmises kokku leppinud. Seevastu ühe abikaasa tehtud tehingust tuleneva kohustuse eest teine abikaasa eelduslikult ei vastuta, välja arvatud juhul, kui abikaasal oli PKS § 19 kohaselt õigus teist abikaasat esindada või enda toimingutega kohustada. Ühe abikaasa tehingust tekib abikaasade solidaarkohustus PKS § 18 lg 1 järgi sõltumata valitud varasuhtest siis, kui tehing on tehtud ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Sellise tehingu puhul on teine abikaasa PKS § 18 lg 2 järgi ühtlasi solidaarvõlausaldajaks. Varaühisuse varasuhte valinud abikaasade vastutuse puhul dubleerivad koos mõningate täpsustustega üldsätteid (PKS §-d 18 ja 19) erisätetena PKS §-d 29 ja 33. Kui üks abikaasadest on tehingu teinud, vastutab ta üldjuhul kohustuse täitmise eest üksi enda lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga (PKS § 33 lg 3 esimene lause). See kehtib ka juhul, kui tehingust tulenevad õigused kuuluvad ühisvarasse. Ka varaühisuse varasuhte korral vastutavad abikaasad solidaarselt, kui nad on kohustuse ühiselt võtnud või kui ühe abikaasa tehtud tehingust saab tuleneda abikaasade solidaarkohustus (PKS § 33 lg 1 p-d 1 ja 2). PKS § 18 lg 1 kõrval näeb samasisuline PKS § 29 lg 1 kolmas lause ette, et abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha tehinguid enda ja perekonna 3 igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Lisaks on abikaasad solidaarvõlgnikud või -võlausaldajad ühisvara valitsemisega seotud tehingutes (PKS § 29 lg-d 1 ja 4, PKS § 33 lg 1 p 1;

Riigikohtu 13.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p-d 18.1-18.2).

9.Kohtu arvates saab abielu kestel abikaasade kooselu ajal ühe abikaasa poolt eluruumi üürilepingu sõlmimisel eeldada tehingut perekonna tavapäraste vajaduste rahuldamiseks.

Hageja I selgitas 17.02.2021 kohtuistungil, et hagejad koos valisid maja välja ja otsustasid selle üürile võtta (tl 141–144). Hageja I sõnul oli tema abikaasa nõus sellega, et hageja I ise sõlmib üürilepingu. Seega üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused on hagejal I ja hagejal II PKS § 18 lg-test 1 ja 2 ning § 29 lg 1 esimesest või alternatiivselt kolmandast lausest ja lg-st 4 tulenevalt ühised, st mõlemad on üürileandja suhtes nii solidaarvõlgnikeks kui ka solidaarvõlausaldajateks.

10.Kohtu arvates saab ka kostjate puhul eeldada, et kui üks abikaasa annab abielu kestel lepingu alusel üürile ühisvarasse kuuluva maja, on tehing tehtud perekonna tavapäraste vajaduste rahuldamiseks. Üürist saadud raha saab kasutada perekonna vajaduste rahuldamiseks. Kostjate esindaja selgitas kohtuistungil, et kostja II oli teadlik sellest, et kostja I andis maja üürile (tl 141–

144). Sellest saab järeldada, et üürilepingu sõlmimiseks oli kostja II nõusolek. Seejuures ei oma määravat tähtsust see, kas kostja II andis nõusoleku enne lepingu sõlmimist või pärast seda.

Seega üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused on kostjal I ja kostjal II PKS § 18 lg-test 1 ja 2 ning § 29 lg 1 esimesest või alternatiivselt kolmandast lausest ja lg-st 4 ning PKS § 33 lg 1 p-st 1 tulenevalt ühised, st mõlemad on üürniku suhtes nii solidaarvõlgnikeks kui ka solidaarvõlausaldajateks.

11.Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et hageja I ja kostja I sõlmisid 02.11.2015 üürilepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 tähenduses. Viidatud säte näeb ette, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Hagejate väitel tegid nad majas parendusi ja muudatusi, millega seoses kandsid kulusid kokku 42 975,19 eurot. Hagejad palusid välja mõista kostjatelt viidatud kulud. Hagejate nõude aluseks võib olla VÕS § 286 lg 1, mis sätestab, et kui üürilepingu lõppemisel ilmneb, et asja väärtus on üürileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu oluliselt suurenenud, võib üürnik nõuda selle eest mõistlikku hüvitist.

Kohus selgitas 17.02.2021 kohtuistungil, et VÕS § 286 lg-s 1 sätestatud üürniku nõude eeldused on järgmised: üürnik on üürilepingu eseme suhtes teinud muudatusi või parendusi; muudatused või parendused on tehtud üürileandja nõusolekul; üürilepingu esemeks oleva asja väärtus on üürniku tehtud muudatuste või parenduste tagajärjel oluliselt suurenenud. Kohus selgitas istungil ka seda, et eeldused peab tõendama üürnik (tl 141–144). Kohus ei nõustu hagejate käsitlusega, et kostjate maja väärtus on suurenenud hagejate kantud kulude ulatuses. Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et hagejad on teinud majas parendusi ja muudatusi kolme aasta jooksul, mistõttu on eluliselt usutav, et osa parendustest või muudatustest võisid hagejad ise majas elamise aja jooksul ära tarbida. Hagejad ei ole tõendanud, et üürilepingu esemeks olnud kinnisasja väärtus on hagejate tehtud parenduste või muudatuste tagajärjel oluliselt suurenenud. Seega ei ole täidetud üks VÕS § 286 lg 1 kohaldamise eeldustest, mistõttu ei ole hagejatel õigust nõuda kantud kulude hüvitamist viidatud sätte alusel. Kuna täidetud ei ole üks VÕS § 286 lg 1 eeldustest, puudub vajadus hinnata, kas esinevad teised eeldused (st üürnik on üürilepingu eseme suhtes teinud muudatusi või parendusi; muudatused või parendused on tehtud üürileandja nõusolekul).

Samal põhjusel puudub vajadus käsitleda ka seda, kas hagejatel on õigus nõuda kulutuste hüvitamist kostjatelt või kinnisasja uuelt omanikult (VÕS § 291 lg 1) ning kas hagejate nõue 2016. a kulude hüvitamise osas on aegunud.

4 12. Alternatiivselt tuginevad hagejad oma nõudes käsundita asjaajamisele. Poolte vahel on käsundita asjaajamise võlasuhe VÕS § 1018 tähenduses, kui täidetud on järgmised eeldused:

-teise isiku kasuks millegi tegemine ehk võõra asja ajamine (lg 1);

-isikul puudub õigus või kohustus tegu teha (lg 1);

-isikul on tahe tegutseda teise isiku kasuks ehk asjaajajal on soov soodustada teist isikut (lg 2);

-täidetud on mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 ettenähtud tingimustest.

See, kui hagejad tegutsesid mingis osas kulude tegemisel ka enda huvides, ei välista VÕS § 1018 jj kohaldamist. Seega ei ole käsundita asjaajamine välistatud, kui tehtud teod tulevad mingis osas kasuks ka asjaajajale endale. Piisab, kui tehtav tegu kuulub vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri.

13.Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et hagejad on teinud kulutusi võõrale asjale (VÕS § 1018 lg 1). Samuti puudus asja materjalidest nähtuvalt hagejatel seadusest või tehingust tulenev õigus või kohustus kulutuste tegemiseks (VÕS § 1018 lg 1). Esitatud materjalide kohaselt oli hagejatel soov osta maja, mistõttu nad parandasid ja parendasid seda vastavalt oma soovile.

Vastavat kokkulepet kinnitab kostja I 12.08.2019 kiri, kus ta tõi välja, et „hagejad on elanud majas praktiliselt neli aastat ja teinud kodu endale. /…/ seoses kokkuleppega, et teete omale ja ka teiepoolse ostusooviga, ei tõstnud ma teil kordagi renti ja teil olid vabad käed teha kõik enda soovi järgi ja enda poolt valitud materjali ja hindadega“ (tl 92). Kohtu hinnangul on viidatud kostja I kiri hinnatav soodustatu heakskiiduna hagejate tehtud tööde kohta (VÕS § 1018 lg 1 p 1). Viidatud kiri lükkab ümber kostja I poolt menetluses esitatud väite, et tema ei nõustunud tööde tegemisega.

Alternatiivselt näitab kostja I viidatud kiri, et ta oli nõus hagejate poolt teostatavate töödega ehk hagejate tehtud parendused ja parandused vastasid kostja I huvile ja tahtele (VÕS § 1018 lg 1 p 2).

Hageja I selgitas 17.02.2021 istungil ka seda, et hagejad kooskõlastasid tööde tegemist kostjaga I, kes andis iga kord nõusoleku (tl 141–144). Kohtu hinnangul vastasid hagejate tehtud tööd ka kostja II huvile ja eeldatavale tahtele (VÕS § 1018 lg 1 p 2), sest tööd parandasid ja parendasid maja seisundit. Asjaolu, et hagejad tegutsesid mingis osas maja parendamisel ja parandamisel ka enda huvides, ei välista käsundita asjaajamise kohaldamist. Piisab, kui tehtav tegu kuulub vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri. Praegusel juhul kuulusid hagejate tehtud tööd kostjate huvisfääri, sest tööd olid suunatud maja parandamisele ja parendamisele. Seega oli hagejatel tahe soodustada kostjaid (VÕS § 1018 lg 2).

14.Hagejad on esitanud perioodil 2016–2019 tehtud tööde ülevaate ja kulude 42 975,22 eurot kandmist kinnitavad tõendid (tl 11–89). Kostjad on küll esitanud hagivastuses väite, et nad ei ole veendunud, et hagejate viidatud kulutused on tehtud vaidlusalusele kinnisasjale, kuid kostjad ei ole välja toonud, milliste konkreetsete kulude kandmist nad vaidlustavad. Kohus menetleb hagi poolte esitatud asjaolude alusel (TsMS § 5 lg 1) ja pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab (TsMS § 5 lg 2). Kohus ise ei saa kostjate vastuväidet sisustada. Lisaks on kostjate vastuväide, et neil on kahtlus hagejate poolt kinnisasjale kulude kandmise kohta, vastuolus nende varasema käitumisega. Kohtule esitatud hagejate ja kostja I kirjavahetuses ei ole kostja I vaidlustanud kulude kandmist (tl 90–93). Ka muud kostjate vastuväited hagejate kulude kohta, näiteks tööriistarent, Xxx remont, pisitarvikud jne, on sisustamata. Ebaselgeks jääb, milliseid konkreetseid kulusid kostjad vaidlustavad ja miks. Kohus ise ei saa kostjate vastuväidet sisustada.

Kohus loeb hagejate poolt kohtule esitatud dokumentidega tõendatuks, et hagejad on kandnud vaidlusaluse kinnisasja parandamise ja parendamise kulusid kokku 42 975,22 eurot.

15.VÕS § 1023 lg 1 sätestab, et käsundita asjaajaja võib nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kohus leiab, et hagejatel on õigus nõuda kostjatelt kinnisasjale kantud kulude hüvitamist VÕS § 1018 lg 1 p-de 1 ja 2 ja lg 2 ning § 1023 lg 1 esimese lause alusel. Kohtule esitatud 5 asjaoludest nähtub, et hagejad kandsid kulusid kostjate ühisvarale enda ühisvara arvel. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et mõlema kostja osas on täidetud käsundita asjaajamise eeldused.

Hagejad nõuvad kostjatelt rahalise kohustuse täitmist. Vastava kohustuse täitmine ei eelda seda, et kostjad saavad seda täita ainult ühiselt (VÕS § 64). Seetõttu vastutavad kostjad hagejate ees solidaarselt VÕS § 65 lg 1 alusel. Kohus mõistab kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks välja 42 975,22 eurot.

16.Kostjad on esitanud väite, et hagejate nõue hüvitada 2016. a tehtud kulutused on aegunud.

Kohus rahuldab hageja nõude käsundita asjaajamise sätete alusel. Käsundita asjaajamise alusel esitatud nõude aegumisele kohaldub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149, mille esimene lause sätestab, et seaduses tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumises, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus leiab, et hagejate nõue hüvitada 2016. a kantud kulutused on muutunud VÕS § 82 lg-te 7 ja 2 alusel sissenõutavaks kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumisel. Arvestades hagejate poolt 2016. a kantud kulude suurust 2850,64 eurot, muutus kohustus sissenõutavaks hiljemalt märtsis 2017.

Hagejad on esitanud hagi 18.11.2019. Seega ei ole hagejate nõue aegunud.

17.Hagejate taotlusel mõistab kohus kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks välja viivise põhinõudelt (42 975,22 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest 18.11.2019 kuni 30.01.2022 kokku 7573,06 eurot (viivis on välja arvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu) ning alates 31.01.2022 kuni põhinõude täitmiseni.

18.Kohus rahuldab hagiavalduse, mistõttu tuleb hagejate menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 173 lg 4 kolmanda lause alusel solidaarselt kostjate kanda. Kohus määrab TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

19.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik 6

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.